26.12.07

Piparkoogid













Lõpuks jõudsime nii kaugele, et küpsetasime piparkoogid valmis. Seekord tulid jõulud nii kiiresti kätte, kuidagi jäi isegi taigna tegemine viimasele minutile. Samas oli kena vabadel päevadel elu rahulikult võtta ning mõnusalt küpsetamisega askeldada.

Mul on hea meel, et tüdrukud on nii suured. Said kenasti ise hakkama, kuni ühel momendil nad mõlemad köögist kadunud olid ning emme pidi rullimise ja lõi
kumise enda peale võtma, sest tegelikult on nad rohkem huvitatud piparkookide kaunistamisest :) Nii saab head tuhksuhkru-munavalge-sidruni vaapa aegajalt maitsta, kui hea see ikka saanud on...
Mina olen tegelikult väga mugavaks muutunud ning mind ei leia kergelt küpsisetainast rullimas. Kasutan lihtsamaid meetodeid - teen lusikaküpsised või siis panen tainast (ka piparkoogitainast) krumkake-küpsetajasse. Mõni aasta tagasi otsustasin ette võtta otsingud, et leida õhukeste vahvlite küpsetajat (just nii nagu need vene ajal olid olemas) ning komistasin ,krumkake' peale, mis on skandinaavia traditsioon õhukeste küpsiste valmistamiseks. Originaalselt hoiti krumkakeraudu pliidinurgal ja tainas pigistati kahe metallplaadi vahele. Minu masin töötab elektriga ja ma olen ääretult rahul sellega! Teine variant on itaallaste pizzelle tegijad, kuigi küpsised/vahvlid tulevad välja pisut paksemad kui krumkake.

Minu probleem oli siia tulles muidugi hea piparkoogitaigna leidmine või pigem valmistamine. Olin harjunud poest seda ostma (õieti küll ema ostis ja meie õega käisime seda pidevalt külmkapis maitsmas, kuni pidi uue taigana muretsema - eks tol ajal oli isetegemine raskendatud, kuna maitseaineid polnud saada). Siinsed eesti pagarid müüsid küll piparkooke, kuid ei teinud tainast müügiks.

Leidsin Toronto raamatukogus ühe välis-eestlaste väljaantud kokaraamatu, kus piparkoogi retsept sees oli. Ikka selline, mille jaoks pidid siirupi keetma ja nii aina edasi. Ma polnud kunagi õieti sellega rahul, sest taigna rullimine
ei olnud sugugi nii lihtne. Valmistasin peale seda tainast suurel hulgal isegi Eesti Lasteaiale (kui mu lapsed veel seal käisid), mida siis emad-isad-vanavanemad lasteaia toetuseks ostsid, kuni otsustasin rohkem uurida, kas kusagil mujal pole teisi variante.

Avastasin Hemmets Journal leheküljelt selle piparkoogi retsepti, mida on väga lihtne valmistada ja veel lihtsam laual lahti rullida - isegi retsepti juures olev kommentaar märgib seda ära ning need ei ole tühipaljad sõnad - võin omal kogemusel kinnitada ja muidugi kõigi nende rahulolevate lasteaia mammade poolt lausutud kiidusõnade põhjal (tõlgin selle omapoolsete kohendustega):

  • 150 g toasooja võid
  • 2 ½ dl suhkrut
  • ½ dl siirupit (kasutasin pooleks molassiga)
  • ½ spl ingverit
  • 1 spl kaneelipulbrit
  • ½ spl nelki
  • 1 tl kademoni (purustan uhmris ise)
  • ¼ tl värskelt riivitud muskaati
  • ½ tl vürtsi
  • ½ spl küpsetuspulbrit
  • 1 dl vett või rõõska koort
  • ca 450 g (3/4 l) jahu
Ahi: 200°

1.
Sega rasvaine, suhkur ja siirup vahule. Lisa kõigepealt maitseained, siis vesi (või koor) ning enamus jahust koos küpsetuspulbriga.
2.
Sõtku ülejäänud jahu sisse (võib rohkem vaja minna). Pane taigen kile sisse ning hoia külmas vähemalt üle öö (mida pikemalt seda enam tuleb piparkoogimaitse välja).
3.
Rulli taigen õhukeseks ja lõika välja erinevaid kujusid. Pane küpsetuspaberile. Küpseta ahjus umbes 5 minutit (minu ahjuplaat on selline paksem ja pidin hoidma vähemalt 7 minutit ahjus). Jahuta küpsetusplaadil.

Kirjutasin, et purustan uhmris kardemoni ise. Kord ühes poekeses, kus müüakse lahtiselt kõiksugu maitseaineid, pähkleid, komme ja muid kuivi toiduaineid, proovisin leida jahvatatud kardemoni. Indialasest poeomanik vaatas mulle väga pikalt otsa ning teatas, jahvatatud kardemon ei kõlba kuhugi. „Pead seda kaunades ostma ning ise jahvatama”. Kui ma oma ostu eest tema juurde maksma läksin, seletas ta edasi: „Ära viska kaunasid ära. Hoia alles! Valmista nendest teed, võid veel lisaks pisut ingverit juurde lisada! Väga hea!!!” Tollest ajast peale olen ma „päästetud”. Uhmerdan aga ise kardemoni ning joon kardemoni-ingveri teed.

Ja lõpuks pilt kaljadest, mis Starsky poest ostnud oleme. Neid on veel mõned sordid, kuid siiani on meile kõige rohkem (minule ja Marile) meeldinud Riia oma. Tom nautis Nikola kalja, millel pisut õllene maitse juures. Ta kinnitas, et täpselt selline nagu omal ajal suurtest kaljavaatidest sai. Mäletan jah, et mõnikord maitses see pisut imelikult :)

2 kommentaari:

Reede ütles ...

Ma ka otsisin jahvatatud kardemoni tükk aega, aga isegi jahvatamata kardemoni oli vist ainult kahes poes. Lõpuks leidsin Whole Foods'ist ainult ühe firma jahvatatud kardemoni (teisi maitseaineid oli valida mitme erineva firma ja purgi suuruse vahel). Kahjuks mulle keegi ei öelnud, et õigem on ise jahvatada, ise ka loomulikult ei taibanud. Eelmisel aastal oli mul veel Eestist toodud jahvatamata kardemoni, aga see sai otsa ja sel aastal läksin lihtsama vastupanu teed, ostsin jahvatatud.
Kuidas Sa seda kardemoni-ingveri teed teed? Kas viitsiksid kogused ja tegemise järjekorra siia kirjutada?
Olen mitmest välismaal elava eestlase blogist lugenud, kuidas ise piparkoogitainast tehakse ja et kardemoni on raske leida (nii Ungaris kui Brasiilias).
Ilus on küll teie lumises linnas praegu :)

killuke ütles ...

Tee jaoks kasutan ühe tassi peale umbes 15 kardemonikauna kesta (võtan tavaliselt silma järgi, aga mida rohkem panna, seda tugevam maitse), mille peale valan keema läinud vee. Näpuotsaga ingverit ning lasen sel tõmmata umbes 5 minutit.

Lugsin huvi pärast, milliseid variante internet annab ja leidsin teesid, mille sisse kasutatakse kergelt purustatud kaunasid. Minu variant põhineb otse ühe indialase käest.

Mu ühe töökaaslase ema joob näiteks ingverijuurest tehtud teed (ta väidab, et see peab olema orgaaniliselt kasvatatud, kuid ma suhtun suhteliselt skeptiliselt kõigesse orgaanilisse, mul on kuri kahtlus, et kogu asi on ainult rahategemise eesmärgil püsti aetud. Minu „orgaaniliselt” kasvatatud õunad tagaaias on pidevalt ussitanud...)

Veel kardemoni kohta internetis:
Kardemon kuulub igivanade maitseainete hulka pärinedes India lõunaosa metsadest, kus see taim kunagi metsikuna kasvas. Vanad egiptlased närisid kardemoni seemneid hambapasta asemel, kreeklased ja roomlased kasutasid lõhnaõlina. Viikingid avastasid kardemoni umbes tuhat aastat tagasi ja tõid muidugi koju tagasi. Siiamaani on kardemon eriliselt populaarne Skandinaavias.
Huvitav on fakt, et ta on pandud hinna poolest safrani järel teisele kohale.