Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!

Suur laps kodust ära

Mai keskel seadis meie vanem laps sammud siis Eesti poole. Õieti küll loomulikult panime autole tuurid sisse ning viisime ta lennujaama. Emme-issi süda ikka pisut kripeldab, sest nõndaviisi pikalt pole ta ju varem ära olnud. Tagasilend on alles augusti keskel. Eestisse reis küll tuttav, kuid seekord elab ta hoopis võõras Tartus. Saab muidugi viimaks tunda, mis tähendab omaette toimetamine :)

Lennupiletitega oleksime aga äärepealt alt läinud. Mari avastas äkki, et email, mis pidi justkui kinnitama piletite ostu, oli hoopis teade makseprobleemi kohta. Jäta veel piletite ostmine mehe kaela :) Õieti soovitasin kasutada Mari krediitkaarti, aga tal on sellel väga madal limiit ning ilmselt oli juba midagi jõudnud osta. Egas midagi, kiiresti tõmbasin võimalikud lennud üles ning nõnda lendaski ta vahemaandumisega Pariisis asemel üle Londoni ja Helsinki, taas kord Finnairiga. 

Ärasõidule eelneval pühapäeval tegin Mari soovil belgia vahvleid. Loomulikult ei puudunud vahtrasiirup nende kõrvalt :)  Minu vahvliküpsetaja on selline, mille saab tagurpidi keerata. Nõnda tulevad mõnusalt kohevad küpsetised.

  

Ja siin me siis istume kõik kenasti koos aias ning naudime hommikusööki. Loomulikult püüab Kokogi oma osa saada :)  Praegu peab muidugi Mari ise toime tulema oma hommikusöökide ja muuga, kuid tundub, et ta on oma olemisega väga rahul. Olevat leidnud ka mingi geomängu rakenduse, mille abil õpib Tartut tundma. Siiani on ta seal Eesti külaskäikude ajal vist vaid paar korda käinud (viimati küll eelmisel aastal, aga väga kiirel visiidil). Tallinn on siiski palju tuttavam, seal on elamine olemas. 

Tallinna ja Tartu vahet käib rongiga. Huvitav on see, kuidas Torontost tulnuna tundub Tartu eriliselt väikesena. Peaaegu et jaluta igale poole :) Tõravere olevat nagu lihtsalt üks Toronto linnaosa. Ta väitis ka, et pole väga seltsiv, kuid juba esimese rongisõidu pealt saatis meile selfie, millel tema ja üks noor neiu, kes oevat magistritudeng ülikoolis :D Nii et pole hullu midagi. Tüdruk oli lausa tuttav meie noore sugulasega, kelle korteris Mari praegu peatub. Selfie ehk eneka tegemist valgustas ta ka vanaemale ja vanaisale. Minu meelest supervahva foto tuli sellest!

Tööpäeviti käib ta Tartu Ülikooli füüsikahoones või Tõraveres. On üks pisikestest mutrikestest sel suvel, kes aitab kaasa Estcube 2 ehitamisele. Nõnda pisikese mutrikesena ta end ka tunneb. Sest kui Mart Noorma oli teda mingil koosolekul tutvustanud kui mehaanikaspetsialisti Toronto Ülikoolist, siis oli tal küll tunne olnud, et mis spets, alles tudeng ju :)  Aga ma arvan, et ta on ikka päris tubli, arvestades, mis ta siin Toronto Ülikooli raketiklubis tegi. Vähemalt mitte-spetsile tundusid need asjad päris keerulised :P

Kodus saab ikka aru, et last pole. Süüa tehes eriti, kui võib pisut vähem toitu teha. Aga eks ta kippus päris palju kodust ära olema, kui loengutel käis. Ning väike omaette tuba keldrikorrusel tähendas seda, et ega me teda just tihti näinud :) Praegu oleme vaat et rohkem kontaktis, kui Skype kaudu räägime või Facebookis sõnumeid saadame ;)  Kuigi raske on vahel last rääkima panna, sest tal samal ajal käimas mõni vestlus Toronto sõpradega. Proovisin talle küll rääkida, et peaks natuke oma blogis postitama, meil oleks tore lugeda. Siiani pole asjast asja saanud.

Eesti keel on justkui paremaks läinud. Täna olevat nad ühe vietnami ja kahe soome tüdrukuga kusagil Tartus pikniku pidanud, kui korravalvur tuli ütlema, et õlut ei tohi avalikult juua. Vaene mees proovis väänata inglise keelt, kui siis minu laps kenasti eesti keeles soovitas lausa kohaliku keele juurde jääda :) Väga kena oli temast kohalikke seadusi valgustada. Mitte et Mari peaks joomise pärast väga muretsema, sest siiani on ta täielikult oma ema tütar ning hoiab kangemast kraamist eemale :) Saab ka nõnda, ma tean :P

Suveks Tartusse

Kodu meil nüüd tühjemaks jäänud, sest Mari on terve suve Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Tartus. Mõtlesin eile, kui me lennujaama tüdruku viisime, kuidas mina õige pisut nooremana kodust pikaks ajaks Tartusse ülikooli läksin. Olin 19 ja Marigi on 19, kuigi kohe-kohe saab ju 20. Mina läksin Tartusse ja Marigi esimene omaette elamise kogemus saab alguse sellest linnast. Tallinnas oleks ju vanaema-vanaisa käe-jala juures ja mitmeid sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Tartus on neid kuidagi vähevõitu. Õnneks on aga minu täditütre lapsed seal, kellest ühe juures ta isegi elamist saab. Nii et päris üksi Mari just pole. Ja loodetavasti leiab ta ka uusi sõpru. Sest ees ootab hästi põnev töö. Tom kirjutas EstCube "külaskäigust" Torontosse ja nüüd lähebki Mari oma pisikest panust andma selle ehitamisele. Ta oli ise nii väga põnevil ja õnnelik, kui selline võimalus kerkis üles ja ta oma sooviavalduse sisse saatis! Üks mu Toronto sõbrannadest arvas, et ega Mari nüüd peale seda kogemust Eestist tagasi ei tahagi tulla :) Ma ikka arvan, et oma praktilise meele juures ei lase end neiu eriti emotsioonidest mõjutada. Ülikool vaja siiski enne Torontos lõpetada :P

Mari uus blogi

 Mari alustas taas kord oma blogiga, nüüd Bloggeri keskkonnas Mariberry kasutajanime all. Uuris veel, kas peaks eesti keeles tegema. Aga eks tal kuku inglise keeles see natuke paremini välja :)
Kahjuks oli mariberry aadressina ära võetud, nii et sai uus, millel üks R - maribery (Wordpressis on tal küll mariberry olemas, kuid talle meeldib samuti võimalus bloggeris tasuta HTMLga mängida! Hetkel küll selleks palju aega pole, sest teeb järgmised kaks nädalat eksameid). Mariberry Creations - http://maribery.blogspot.ca/

Langevarjuhüppe video

Kuigi me esialgu otsustasime, et võtame ainult pildid, siis hiljem tegime kannapöörde ning olime nõus natuke juurde maksma ning videoga koju kõndima. Õieti küll pidime ootama, kuni nad selle kenasti kokku panevad ja meile edasi saadavad. Tore, et see mälestuseks jääb. Ükskõik, kas Mari hakkab siis rohkem hüppama või mitte :)  Kahtlustan küll seda esimest ;)  Ja kõik need, kes arvavad, et emmed ei luba oma lastel hulljulgeid asju ette võtta, võivad rahumeeli oma mõtted tagasi võtta. Mari tunnistab videos, et emme oli just see, kes talle hüppe ostis :D  Tom imestas, miks Mari rohkem ei liiguta käsi, aga talle on ranged instruktsioonid ette antud, et käed tuleb just sellises "käed püsti" asendis hoida, sest mingi suvaline omavoliline vehkimine võib kukkujad tasakaalust välja viia. Eks ta jõua tulevikus rohkem vehkida :D

Pilte päevast, kui laps langevarjuga alla hüppas

Siin siis mõned fotod, mis fotograaf saatis. Juhendaja tegi nalja, et neil on täiskomplekt - blond hüppaja, tumedapäine instruktor ja punapea fotograaf :)  See instruktor paistab paras julge sell olevat, oli ka hästi lõbus ja lahe. Taskus üle 8000 hüppe! Mõnda aega Kalifornias elanud, kus saab ju aastaringi hüpata. Siin peab talvega pausi tegema.

Langevarjuhüpe

Mari sai viimaks oma ammuse unistuse täidetud. Tom lubas kunagi talle 16-aasta sünnipäevaks langevarjuhüppe, kuid igat sorti põhjustel (st ettevõtlikkuse puudumisel) lükkus asi muudkui edasi. Kuni eelmisel aastal Toronto suurel iga-aastasel näitus-messil - CNE - jäi mul silma Skydive Toronto lett. Otsustasin, et lähen uurin täpsemalt, mis ja kuidas. Kuna kohapeal hüppe ostmine osutus üsna soodsaks ja eriti veel, kui mingit ajapiirangut ei pandud, millal täpselt hüppama peab minema, siis lahenes rahakoti kergendamine ja lapsele antud lubaduse täitmine ühe hoobiga. Möödunud sügis oli muidugi lapse ülikoolitee alguse ja muude kohustustega täidetud, nõnda lükkus kogu asi edasi. Viimaks Eestist tagasi tulles panime aja kinni selle nädala esmaspäevaks. Läksime ka kohale, kuid mis kohale ei ilmunud, oli ilus selge taevas. Pilved rippusid väga madalal, maad kattis kerge udu ja aegajalt tuli isegi õrna vihma. Nagu aru saime on tihtipeale hüppe sooritamine natuke õnnemäng. Kui ikka nähtavust pole, siis peab lihtsalt ootama hetke, kuni ilm paraneb. Selles suhtes hoiatati ka, et võid vabalt näiteks kuni viis tundi oodata. Meie nii kaua ei viitsinud seal olla (mis sest et täitsime vahepeal Kirkega aega ühes ostukeskuses ringi lonkides - Cookstown Outlet Mall, neile, kel sellest aimu). Lõpuks otsustasime siiski valida võimaluse uuesti kohale tulla. Ja täna hommikul kell 7 startisin Mariga Torontost põhjapool asuvasse Innisfilli linnakesse, mille põldudel asub langevarjurite peakorter.

Seekord käis asi päris kiiresti, sest taevas olid vaid mõned üksikud pilvekesed. Nii et kohaletulnud said päris kärmelt lennukiga üles ja siis jälle alla. Tore oli vaadata, kuidas kirjud langevarjud ühel hetkel riburada hakkasid taevast alla sadama. Firmal oli kasutuses kolm lennukit, üks selline suurem, kuhu inimesi rohkem sisse mahtus, kaks olid väiksemat, millest ühte sai Mari. Muidugi andis see ekstra kogemuse, sest ega ta pole kunagi nii väikese lennumasinga õhku tõusnud. Lisaks temale olid sees piloot, fotograaf ja mees, kelle külge kinnitatuna ta alla hüppas. Kõik läks väga kenasti. Kuna tema oli üksi õhus, siis tundsin ta loomulikult vaevata ära, klõpsisin pilte ja ühel hetkel, kui märkasin, et nad seal õhus lausa keerutavad (mida ükski teine ei teinud), siis proovisin kiiruga mõne kaadri filmilindile saada. Poole pealt on natuke näha keerutamist. Selgelt on ka lõpupoole Mari kilkamist kuulda. Videot saadab tugev kahin. See ei ole aga hoopiski tuulest kaameras, vaid oma üllatuseks avastasin, et hüpped ei olegi nii vaiksed!

Mari ise oli täielikus vaimustuses ja juba teatas, et ta tahab kindlasti uuesti hüpata. Mina samasuguses vaimustuses ei ole, eriti kui mõelda, kui kallis sarnane lõbu on. Tomi seisukoht on, kui Mari hea töö saab, siis võib ta muidugi oma rahaga ette võtta, mis aga talle endale meeldib :)  Igal juhul arvas Mariga koos hüpanud noormees, et kui neiul mehaanikainseneri õpingud vett vedama lähevad, siis võib ta kindlasti õppida langevarjuinstruktoriks. Niipea kui neid uuesti maapinnal nägin, teatas ta: "Sellel tüdrukul pole üldse hirmu! Lennuki lahtisel uksel istudes oli ta kohe valmis ka välja hüppama. Ei mingit kahtlemist!"  Hiljem, kui veel fotosid ja videot vaatasime, kommenteeris fotograaf, et kui insenerina ikka asjad ei laabu, võib ta vabalt modelliks pürgida, sest on väga fotogeeniline :)  Päris kasulik käik meil ju sel pühapäevahommikul, kui võimalikud tööelu tulevikuvariandid paika pannakse :D

Ja veel hüppe kohta. Kui mõned kohaletulnud arvasid, et see liiga lühike oli, siis Mari polnud nõus. Tema arvates aitas kaasa see, et ta kohe esimestest vabakukkumise hetkedest nautis kogu asja (eks tal oli ka see lõbus keerlemise kogemus juurde lisada). Ma ei oska ühte ega teistpidi kommenteerida. Minu meelest liuglesid nad ikka päris pikalt alla. Kokkuvõttes mul on hea meel, et Mari sai oma ammuse unistuse täidetud!

Meie panga Ekbaumi stipendium

Toronto Eesti Ühispangal on tore komme igal aastal tublidele noortele kanada-eestlastele välja anda panga asutaja nimelist stipendiumi. Arvestades, et siinsed ülikoolimaksud on lausa jubedalt suured, siis iga rahaline toetus on tudengile kulda väärt, sest muidu võid vabalt kooli lõpetades mitmekümnetuhandese õppelaenuga oma karjääri alustada (kui muidugi alustad, sest töö leidmine noorte seas pole sugugi kerge praegustel aegadel, kuigi oleneb ka erialast). Sel korral oli kandidaate eriliselt palju, kuigi mõni päev enne tähtpäeva jõudsime juba muretsema hakata, kas keegi üldse kavataseb kandideerida ka. Sundisin siis Mari ka oma avalduse sisse panema, kuigi esialgu polnud seda plaanis. Igal juhul oli ta üks nendest, kellele stipendium määrati. Tegelikult oli lõppkokkuvõttes tore, et tervelt 12 stipendiaati oli sel panga 60-ndal juubeliaastal. Ja kui tavaliselt jagatakse stipendiume aasta peakoosolekul välja, siis sel korral toimus see koosolekule järgnenud pidulikul koosviibimisel. Toronto Eesti Maja saalis oli üle kolmesaja inimese tihedalt laudade taga istumas. Kui Mari lühike elulugu ette loeti, siis tegi Ellen lugemises ilmeka pausi, kui teatas, et Mari õpib mehaanikainseneriks. Keegi ütles mulle pärast, kuidas see teadmine võttis hetk aega kõigi ajudesse jõudmiseks - insener... mehaanika... tüdruk..., ning siis kõlas saalis vile ja aplaus. Eestlastest meeste hulgas on meil hulk insenere, kes oskavad sellist asja hinnata :) Mu noor töökaaslane, kes elulood inglise keelde tõlkis, oli öelnud, et Mari on "scary smart" - hirmus tark. Mina pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga tegelikult on teada, et ega alla 90 protsendise koolitunnistuse keskmiseta ei tasu eriti sinna sissesaamist proovidagi. Teine tunnustav kahin läbis, kui sai nimetatud, et Mari kümme aastat karatega tegelenud ja eelmisel aastal Kanadat esindas Jaapanis toimunud itosu-kai maailmameistrivõistlustel. Mille peale astus Ellen igaks juhuks sammu Marist kaugemale :)  Paljud tulid pärast mulle õnne soovima ja nimetama, et võin oma lapse üle uhke olla. Eks ma siis proovin natuke seda ka, kuigi kodus võiks ta küll pisut rohkem näiteks nõusid pesta :D

Tudeng valmis

Laps jõudis päris õigel ajal meil isegi õhtul koju. Ainult tema äratundmisega tekkis väike probleem. Tom arvas esimese hooga, miks Mari sõbranna külla on tulnud, sest hämaras tundusid ta juuksed päris tumedad. Õieti olid need hoopis lillad ning sealt, kus juuksekumm neid kinni hoidis endiselt heledad. Üks tudengitest oli imestanud, kas tõesti on tal nii heledad juuksed :)  Aga lilla oli ta sellepärast et nõnda "õnnistatakse sisse" tulevasi insenere vana traditsiooni järgi. Muide, see pole sugugi sunniviisiline, võid vabalt ära öelda, kui ei taha. Sest värv on selline, mis ei tule kergelt maha, kuid samas määrib. Ega voodisse ei taha teda puhaste linade vahele panna. Ei taha ka ühiselamud muuseas :D  Selleks ajaks on mingi teine elamine muretsetud. Oleks võinud ka võtta suurema pakendi, kus nädalane elamine sees, aga Mari arvas, et ei taha ikka kõigist asjadest ka osa võtta (nagu õhtune ameerika jalgpalli vaatamine). Nii tuleb ta õhtul ikka koju. Kuigi vajadusel oleks ka kesklinnas elamine sõprade juures olemas. Metroos on muidugi väga naljakas, kui selline lilla olend rongi sisse astub, aga Mari polnud asjast välja teinud ja oli rahulikult oma raamatut lugenud.

Lilla värvi traditsioon pärineb esimesest maailmasõjast, kui insenerid, kes sõjategevuses abiks, kandsid lillat käepaela. Laevadel töötades andsid nad endast kõik, et päästa teisi. Mõnikord kaelani vees seistes. Märjaga hakkas käepaelte värv jooksma ning määris nad lillaks. Nõnda, nende auks, aastaid hiljem õnnistataksegi insenere sisse.

Kõik tulevased insenerid saavad ka peakatte. Igaks juhuks antakse jäme kett ka kaasa, et keegi seda minema ei nihverdaks :) Kaks uut t-särki said nad ka kaasa, ühel lausa terve esimese nädala kava peale trükitud, et ikka midagi meelest ära ei läheks. Mari oli ise väga elevil ja vaimustuses kõigest, mis nad teinud olid. Marssinud lähedal asuvasse teise ülikooli, ise rõõmsalt igat sorti hüüdlauseid hõikamas. Mingil hetkel otsustasid nad neljakümnekesi ühte bussi ootepaviljoni end mahutada. Põnev ju, kui vabatahtlikult seda teha. Mitte nagu meie nõuka ajal nagu silgud bussis seisime :D Mari leidis uue sõbra, jälle Aasia päritolu, kelle huumorimeel ja ilmavaade tundus väga Mari omaga klappivat. Ühe tudengi kodu on muide Waterloos, kus asub teine väga tuntud ülikool (kuhu Mari ka vastu võeti). Kuid see tudeng otsustas peale mõlema ülikooliga tutvumist Toronto kasuks, sest talle tundus ülikooli vaim palju tugevam siin olevat. Nii palju või vähe kui ma olen nüüd Toronto ülikooliga kokku puutunud, siis on selline tunne küll :)

"Ma olen nii õnnelik, et ma läksin Frosh Weeki," teatas Mari esimese päeva lõpuks. Mul on hea meel, et ta mul ikka siin kodus pendeldab, saan ka pisut nõnda üliõpilaselust osa ;) 

Uus algus

Kuigi laste koos täna veel ei alga, sest esmaspäev on kõigile vaba - Labour Day, siis Mari kiirustas juba hommikul Toronto Ülikooli linnakusse, mis asub kesklinnas (ja mis arvatakse ilusamate hulka terves Kanadas ;) Sinna majade vahele tasub jalutama minna, eriti kevadel, kui puud õites. Lausa uskumatu, et suurlinna vahel on peidus nii palju rohelust! Kell on juba kaheksa, kuid neiust pole veel jäglegi! Tegelikult algavad loengud alles neljapäeval, kuid mõned päevad enne algab Frosh Week ehk vanemate kursuste poolt korraldatud tutvustusnädal rebastele. Minu noored töökaaslased, kel ülikool juba selja taga, teatasid, et insenerid on ju crazy. Mis võib muidugi tähendada, et ette võtetakse ei tea milliseid hullumeelseid asju, kuigi tundub, et asi on tänapäeval palju rohkem kontrolli all kui veel mõnda aega tagasi. 

Igal juhul on meie peres tänasest ette keeratud täiesti uus peatükk (mis ei tähenda, et meil kõik pea peale keeratud oleks ;)! Kõige rohkem loodan, et Mari ise rahule jääb ning saab hea põhja oma tulevasteks tegevusteks. Praktiline nagu ta on, rääkis ta eile jälle, kuidas sõber läheb animatsiooni õppima ja sõbra tüdruk unistab näitleja karjäärist. Mari imestas, millest nad elama hakkavad. Ikka õhust ja armastusest ju!

Palju õnne täisealiseks saamise puhul!

Panin kokku paariminutilise video Mari koolifotodest. Alguses kasutasin programmi, mis lubab näol moonduda järgmisesse pilti (koos väikese üllatusega, mis näitab Mari huvi teatud joonistamisteema vastu ja ehk ka pisut tema iseloomu, tema dark side heleda ja rõõmsa kõrval ;)  Tahan ikka kokku panna pikema ülevaate kõigist tema piltidest, aga see võtab nautke kauem aega. Vanasti olid ju olemas fotoalbumid, mida sirvida. Eks ma lähe siis pisut moodsamat teed oma digialbumiga. Tänu uuele tehnikale kipub fotosid ikka tohutult rohkem kogunema kui veel minu nooruspõlves, paberil fotokogud ei mahuks vist nõnda riiulisse äragi ;)  

Mari sünnipäev on seekord väga eriline ja meeldejääv! Tervelt poolteist päeva pikk, sest pühapäevane reis Jaapanist tagasi Torontosse toob nad küll pühapäevaks kohale, kuid annab samal ajal kolmteist tundi ajas juurde. Mis ei tähenda, et nõnda olekski võimalik aega tagasi keerata :) Kui Mari pisut murelik oma vanemaks saamise suhtes on, siis tegelikult ei ole ju põhjust möödunud aastaid taga nutta. Iga vanus on oma toredate külgedega, igale poole jätkub muidugi ka neid kehvemaid asju, ega neist pääsu pole. Kuid tähtis on näha positiivset, siis võib oma elu õnnelikult viimaste päevadeni elada. Vähemalt ma arvan praegu nõnda, kus mul poole sajandi jagu kogemusi kukil, loodetavasti ei pea ma neid sõnu kunagi sööma ;)

Neiu fotosid vaadates, mõtlesin muidugi selle peale, kuidas ühtepidi on natuke kahju, et laps suureks saab ning sinust eemaldub, teisest küljest jälle olen iga aastaga üha rohkem rõõmu tundnud tütarde olemasolust. Kuidas oleme saanud koos asju teha, kõigest rääkida ja arutada, olla nagu sõbrad. See on imeline tunne, kui elus ei valitse ainult lapse vajadused, vaid võid neid kui võrdseid võtta! Oleme vist olnud väga lähedased, isegi teismeliseea probleemid on meie peres peaaegu olematud olnud, või vähemalt minu jaoks on olnud need aastad lihtsamad, kui oskasin oodata, ja see kõik on ka põhjuseks, miks Mari ehk pisut pelgab seda ellu astumist. Aga eks seegi etapp tuleb läbi teha ning selgeks saada, et asi polegi nii hull, kui ette kujutatakse. Me kõik oleme selle läbi teinud ;) Ja ega see tähenda, et me ta uksest välja kohe ajame, nagu mõnes peres on ette tulnud...

Palju õnne, kallis Mari! Saad kindlasti kõigega hakkama, mis ette võtad! 
Siin veel fotomeenutusi möödunust. Emme kõhus sai isegi Kariibimere saarel ära käidud ;)  Kirkega käisin usinalt veel mäesuusatamist tegemas, kuigi St.Lucia jäi ka teele :D Peale seda ootasime tükk aega enne kui jälle soojemale maale lendasime, st eelmise aasta detsembrini.

Esimene öö lapsega möödus meil küll väga unetult. Mäletan, kuidas palja jalu mööda koridori jalutasin, et teda maha rahustada, hea, et mul mingeid voolikuid küljes polnud, muidu oleks see väga raskeks läinud.

(Postitus on tegelikult päev varem üleval, Jaapani hommikuks ;)

Paparazzid...

Pisut veel Mari koolitöödest. Üks ülesanne oli neil inglise keele tundide raames vaadata filmi "Teenage Paparazzo" (siin link filmile, kui huvi vaadata). Film lahkab kuulsuste ja pildijahtide vahekorda, keskendudes 14-aastasele paparazzole Austin Visschedykile. Filmi mõjutusel pidi siis kuidagi kunsti kaudu edasi andma oma tundeid ja mõtteid. Ühes lühikeses lõigus võrreldakse fotokütte maffiaga. Selle alusel joonistas Mari vesivärvidega pildi, kus mafioosede relvad on kaameratega asendatud ja kuulsus on justkui alasti tõmmatud ning kuuliaukudega läbistatud. Õpetajale meeldis see nii väga, et oleks hea meelega töö endale jätnud, aga neiul oli kahju loobuda ;)

Ma olen filmist ainult katkendeid näinud. Üks koht on huvitav, kus räägitakse, kuidas umbes seitsmesajalt Ameerika teismelistelt küsitakse, kelleks nad eelistavad saada, kas senaatoriks, eduka kompanii presidendiks, ülikooli rektoriks, mereväelaseks (navy seal) või kuulsuse assistendiks (mitte kuulsuseks ise). 42% vastanutest valis viimase!!! Kaks korda rohkem kui rektoriks, kolm korda rohkem kui senaatoriks, neli korda rohkem kui kompanii presidendiks. Kuulsus on neil nii pähe läinud, et pigem ollakse nõus loobuma heast ja austavast kohast kui ainult saaks kasvõi kuulsuste kotikandja olla...

Muide sõna paparazzi on tuletatud itaalia keele murdest, mis pidi tähendama pinisevat sääske või sääsehäält - tüütu ja ei kao kuhugi :) Paparzzo oli ühe tegelaskuju/fotograafi nimi filmist "La Dolce Vita".

Kingitus koolilõpetajale

Eelmise postituse jätkuks. Hõbedast kõrvarõngad, kivi on aleksandriit, mis kunslikult ikka saadud, kuigi vahetab värvi elektri- ja päevavalguses, nii kuis aleksandriidile kohane. Ta on ikka mu sõrmust imetlenud, mis Tom kunagi meie tutvuse alguses kinkis ja kus on sama kivi. Nii et otsustasin talle kõrvarõngad osta, sest sõrmuseid ta eriti ei kanna.

Kodujuuksur tegutseb jälle ja kui kallis on lõpetamine...

Suure eneseharimise käigus, st Youtube videote vaatamisega, olen nüüd palju osavam juustega mängima. Seekord siis Mari koolilõpusoeng. Ja kuna nii palju juttu on olnud, kui kalliks see lõpetamine läheb, siis lugesin ka kokku kõik vääringud, mis Mari nimel ja heaks kulutasime.

Kingad - internetipoest $60, kuna me ei ole väga poes käijad, siis saime lihtsamalt läbi (kuigi kingad ise on kenad, lausa nahast, nii et tasus pisut rohkem maksta). Kui kleiti kannab, siis saab need ka jalga (sobivad mulle ka ;). Promil olid ka jalas (promi kleidiga ei teagi, mis teha, äkki müüks eBays ära, kuigi ei tea, mida küsida, sest saime nõutud $120 asemel $20 eest ;) Tegelikult üks sõber juba küsis, mis me teeme sellega, kas ei tahaks ära anda. Eks kui aeg sealmaal ja tema tütar ka lõpetab.
Kleit - internetipoest $35, loodetavasti on tal juhust seda uuesti selga panna :D Tema puhul on see tõeline küsimus...
Soeng - tasuta
Meik - peaaegu tasuta, sest pidin talle isikliku ripsmetushi ostma. Loodan, et see tema harva kasutamisega varsti ära ei kuiva :)
Kõrvarõngad ja vöö eBayst - $22 ja $25
Kingitus - $20 aleksandriidiga (mitte päris) hõbedast kõrvarõngad
Lilled - $17, kuigi need oleks võinud rahumeeli välja jätta, sest seda kommet siin eriti pole.

Ja ongi kõik. Ma arvan, et kokkuvõttes päris soodsalt. Oleks ju veelgi lihtsamalt võinud läbi ajada, kui kodus oleks pidulikuks sündmuseks rõivaid olnud. Aga ei olnud, sest ega siin neid nii tihti vaja ei lähe. Ja muidugi on hea, kui on vähenõudlikud lapsed :D Ei ole väga viisakas kiita oma lapsi, aga pean ütlema, et selles suhtes on meil küll vedanud. Nad ei ole kunagi mingite moevooludega kaasa läinud või sõpradest end lasknud mõjutada (eriti Mari muidugi) ja kui midagi isegi on tahetud, siis ega nad nii kergesti neid asju saanud ka pole või on üldse ilma jäänud. Mari ütles mulle hiljuti, et oleme talle kannatlikkust õpetanud ;)

Üks lõpuaktus Torontos

Kirjutan pisut pikemalt, kuidas täpselt siis neljapäevane pidulik gümnaasiumi lõpuaktus käis. Kõigepealt kaks asja... Nagu aru sain, peavad paljud koolid seda hoopis sügisel. Selleks ajaks on need, kel on veel võlgnevusi ning kes kõik suve jooksul korda saavad, vajalikud punktid lõpetamiseks kogunud. Ka minu tüdrukute kool on seda varem edasi lükanud, kuid seekord tehti erand. Ei saanudki aru täpselt miks. Samas tähendab sügisene aktus seda, et paljud on linnast ära, teistes linnades õppimas ja ei tule ikka kohale. Teiseks, kuna lõpuklassis on õpilasi kolmsada üheksa (peab meeles pidama, et koolis on ainult neli gümnaasiumi klassi), siis igale lõpetajale on lubatud ainult kaks piletit pere peale jagamiseks. Kuhu muidu kõik õnnesoovijad mahuksid...

Tegelikult oli lõputunnistuse saajaid täpselt 209 (mul oli väga igav oodates kogu asja algust, nõnda lugesin kaval ära, kui mitu nime seal kirjas oli ;) Nendest imetlusväärsed 100 olid õpilased, kelle keskmine hinne üle 80% - siin antakse hinded endiselt ainult protsentides. Neid kutsutakse "Ontario Scholars" - eesti keeles kõlaks vist Ontario kirjatark suht sarnaselt :D

Kakssada pole aga kolmsada... Osa nendest, kes lõputunnistust ei saanud, võtavad ette suvekursused, osa teadsid juba mõnda aega, et nad ei kavatsegi lõpetada, sest tahavad jääda kooli veel viiendaks aastaks. Osa nendest, kes jäävad viiendaks aastaks, ehk "auringiks" (victory lap) nagu seda aastat ka vahel kutsutakse, said küll tunnistuse, kuid kavatsevad parandada mõnes aines oma hinnet, et edasiõppimise võimalusi parandada. Eestiga võrreldes ehk sama kui riigieksam uuesti teha. Ja muidugi on neid, kes ei hooli ei paremast hindest ega tunnistusest ning lähevad tööle. 

Aktuse üheks toredaks vahepalaks oli lugu ühest endisest õpilasest ja praegusest edukast ettevõtjast ja Trilliumi haigla toetajast - "ainult" 6 miljoni dollariga - Harold G. Shippist (vanust auväärsed 87 aastat), kes istus laval õpetajate ja teiste aukülaliste hulgas. Nimelt oli ta 1944. aastal 18-aastase noorukina suutnud augu pähe rääkida ühe sõjalennuki piloodile, et see laseks kooli jalgpalliplatsil lennukist alla reklaamilehti, millest mõnede eest võis kooli tantsupeole pileteid ja muid auhindu saada. Asi läks aga pisut untsu, sest kõva tuul kandis lehed hoopis lähedal asuvale hiinlaste maalappidele, kus nad kasvatasid juurvilju turul müümiseks. Kuna hasart oli sees, et ikka lehekesed kätte saada, siis tormasid noored üle peenarde ning trampisid need üsna segi. Mis muidugi ei rõõmustanud väga usinaid hiinlasi. Ma pole kindel, kuidas nad maha rahustati, kuid asja algataja ise ei lõpetanudki viimaks kooli (mitte selle koerustüki pärast küll). Tema isa kutsus poisi äritegevusse ning ajalooõpetaja käest jäigi hinne saamata. Nüüd siis peale mitmeid pikki aastaid anti kooli poolt üle sümboolne lõputunnistus.  
Kogu see lendlehtede lugu on kujutatud tänavaäärsel "müüripildil".

Aktus ise tähendas mitmeid kõnesid nii õpetajatelt kui ka aukülalistelt. Kelle hulgas kohaliku valitsuse esindajad! Mis minu meelest väga kena komme. Ei pea ju nad kogu aeg oma laua taga kontoris istuma ja tähtsate valitsuseasjadega tegelema ;) Enne lõputunnisuste jagamist anti välja hulgaliselt autasusid, osa endiste õpetajate nimelised nende ainete kõige tublimatele, osa lihtsalt eriliste saavutuste eest. Nagu näiteks on vaja gümnaasiumi jooksul kokku saada vähemalt 40 tundi vabatahtliku töö eest. Maril oli neid kusagil 100 ringis. Kõige usinam õpilane kogus neid aga lausa üle 800! Siis oli veel tähelepanuväärsete sportlaste äramärkimine ja eriti usinale õpilasele tunnustuse jagamine, kes igal pool koolis alati abiks oli olnud - muide, seesama noormees jääb õpetajate rõõmuks ka viiendaks aastaks kooli ;). Kuigi see kiituste jagamine võttis omajagu aega, siis on komme taas kord eelpoolnimetatu moodi väga tore!

Lõpudiplomite jagamiseks olid õpilased mitmesse gruppi paigutatud ning lapsevanematel paluti mitte iga nime järgi plaksutada, vaid siis kui terve grupp on läbi käinud. Hea mõte, sest kogu aktus kestis kokku pea kaks ja pool tundi ;)  Sel aastal oli kool otsustanud, et mingit tavapärast lõpeaja rüüd ei kasutata (sellist suurt keepi spets peakattega), mis rõõmustas paljusid neidusid, kel juuksed kenasti soengus. Nende keepidega on ka see lugu, et peaksid nad ostma või rentima. Mina olin ka rahul, rahakott jäi rohkem pungi ja lisaks sain imetleda lavale astuvate noorte riietust :)  Muide õpetajad ise kandsid aga kõik keepe. Alguses ei saanud aru, miks need erinevad on, kas siis koolil ei ole mingit ühtset asja, kuid tuli välja, et neil on nende endi ülikooli lõpetamise keebid üll.

Niisiis kõndisid noored lavalt läbi ja said direktori käest käepigistuse koos sümboolse rulli keeratud diplomiga (päris dokumendid saadi hiljem klassis kätte, need olid mustade tugevate kaante vahel, seal oli ka kompositsioon kõigist lõpetajate fotodest). Lisaks kuulutati iga kohta loomulikult tema nimi, kas to oli usin Ontario tarkpea ja mis ta kavatseb tulevikus teha - õpilased ise kirjutasid selle üles. Mis tegi asja eriti huvitavaks pealtvaatajatele, kuid pani pressi peale mõningatele noortele, kel mingeid plaane päriselt pole. Ning siis oli neid, kelle vanemad või vanavanemate ootused kõrged ja nad lihtsalt luuletasid midagi suurt ja uhket. Mis kutsus abiturientide endi hulgas lõbusaid huilgeid esile :)  Nemad olidki ainukesed, kes siis julgesid kogu piduliku asja juures kuidagi märku anda, mis nad arvasid. Mari mehaanika inseneri elukutse väljakuulutamine sai igal juhul tunnustavaid hõikeid :) Lisaks vist mõjus see, et ta ebatavaliselt kena ja naiselik välja nägi. Arvestades, et tal alati püksid jalas ning meigist ta suurt midagi ei tea ja riided on küll viimased, mille pärast ta pead vaevab, siis ma ei imesta ;) Mari sõbrannad ütlesid, et mitmed olid nimetanud, kui ilus ta sel õhtul oli.

Vähemalt üheks õhtuk, eks ;)
Mari nimetas hiljem, kuidas laval teiste õpetajate kätt surudes nimetasid nad, kui tore, et naised inseneriks lähevad õppima, ka see 87-aastane vanahärra :) Sest... enamus õrnema soo esindajatest olid valinud ikka alad, mis rohkem humanitaarkallakuga. Üks teine mehaanikainsener oli lisaks noorte meeste  hulgas, kuigi reaalained olid ikka üsna nigelalt esindatud. Siin on sama probleem, et noored ei taha neid eriti õppida.

Pean ütlema, et väga paljud lähevad edasi oma õpingutega, kes ülikooli kes kolledzhisse. Üks lausa Hogwarts School of Witchcraft and Wizary :D  Tegelikult oligi mitmeid neid, kes väga andekalt oma tulevikust teada andsid, kui neil edasiõppimine kohe või üldse plaanis polnud. Näiteks: noormees seab sammud Loblaws toidupoeketti, kus teda võib leida Black Forest sinki lõikumas, mõned teatasid, et mõtlevad elu üle järele,  kui veel ühe aasta koolis käivad; lähevad reisima kes Euroopasse, kes Austraaliasse, kes Norrasse (muide soome nimega poiss). Enamus olid kenasti riides, mõni kohe väga kenasti, kuid oli ka neid, kes vist olid tulnud kui tavalisele koolipäevale. Üks noormees oli väga mugavalt teksades ja kapuutsiga pusas, kapuuts sai isegi pähe tõmmatud, kui ta lavale tuli.
Kogu selle tseremoonia juures oli kena, et igale anti aega ka foto teha. Ja fotograafideks olid nende endi kooli õpilased, kes ka kohe pildi välja trükkisid,  kaante vahele panid ning hiljem lõpetajatele jagasid. Koolis saab ju võtta ka fotograafia kursust ühe ainena. "Ametlik" lõpuportree on küll juba kevadest valmis olnud.

Kui kõik noored lavalt läbi käinud, pidas kõne õpilaste endi poolt valitud  esindaja (valedictorian - huvitav, et eesti keele tõlkes annab ta vastuseks priimus, mis küll siin ei tähenda seda; esindaja on ikka noorte poolt valitud ja ei tarvitse sugugi kodanliku õppeasutuse juhtkonnale pugev oivik olla nagu Andrei Hvostov ühes oma artiklis nimetab :D  Sama neiu valiti muide lõpuballi ehk promi kuningannaks. Ju ta siis ikka noorte hulgas populaarne on.

Ning saigi kogu asi läbi. Pidulikult lahkusid saalist õpetajad ja õpilased ning riburada lapsevanemad järgi. Saali ees ja koridoris pakuti magusaid suupisteid, st küpsiseid ja pisikesi muffineid ning vett. Muide, ei mingit lillede kinkimist! Minul muidugi olid lilled kaasas ja mõnel väga üksikul veel. Kuid nii nagu põhikoolis, oli ka gümnaasium lilletu. Ja muidugi ei mingit lõpupidu. Need on juba kõik ära peetud ;)  Võis rahumeeli koju sammud seada ja oma eluga edasi minna!

Olime üsna viimaste hulgas, kes lahkusid. Mari ajas mitmega juttu. Minuga rääkis Mari endine tootmisklassi juhendaja, Jamaika päritolu tumedanahaline jässakas meesterahvas. Kiitis, kui hästi Mari tema tunnis hakkama sai, kui süvenenult ta tööd kaasa tegi. Arvas, et valitud eriala sobib tüdrukule imehästi ;) Nii et sügisest siis alustame uue peatükiga!

Lõpetuseks veel ülevaade diplomitest ja ka nimekiri kursustest, mis Mari võttis. Tal oli lausa üks ekstra punkt teenitud :) Ükski hinne pole ka alla 80%,  kuigi keskmine langes pisut peale viimaseid eksameid, peamiselt väga raske füüsikaeksami pärast, mis kõigile peavalu valmistas (paljud ei jõudnud lõpetada, Mari kirjutas mõnele vastuseks vaid lahendusskeemi ja ei teinud arvutusi). Sellest hoolimata oli tal seal viimaks ka 81%. Neil on ära määratud iga aine puhul, mitu protsenti läheb lõpuhindessse eksamist, mitu näiteks kodustest töödest, projektidest jne. Nii et kui eksamil tõesti väga-väga viltu läheb, siis võid ikka kursuse lõpetamiseks vajalikud 50% kätte saada.

Lõpetaja

Mari on siis nii kaugel, et gümnaasium ka ametlikult läbi! Küsisin, kas on natuke kahju ka, kuid ta arvas, et ei olegi. Ilmselt tänu sellele, et ta on juba pisut aimu saanud, kuidas Toronto Ülikoolis asjad käima hakkavad. Pigem on ta juba põnevil järgmise sammu ees! Pikemalt hetkel ei kirjuta. Ainult nii palju, et Mari tootmisklassi õpetaja käis mulle kaks korda täna õhtul rääkimas, kui tublilt ja süvenenult mu neiu tema tunnis töötas. Arvas, et mehaanika inserneri elukutse sobib Marile erakordselt hästi ;)
Alles see oli, kui Mari samas koridoris esimest korda jalutas...

Lõpuballi klassika

Pisut tööd laenuks võetud fotoga ja ongi noored autoga enam-vähem samas ajas tagasi :)
Laps jäi peoga rahule, kuigi ta imestas, miks toiduga peab nii palju mängima. Kui on kana, siis miks on vaja sinna sisse midagi muud toppida... nagu spinatit. Aga eks kõigega harju viimaks ära ;)  Noormehe ema oli päev enne väga mures, et neiule oleks vaja muretseda lilledega käepael, ikka nii nagu tavaks on, kui peole paarina minna. Mari oli väga ähmi täis, sest arvas, et midagi sellist pole küll vaja. Ega ema poissi uskuma ei jäänud, vaid pidi Mariga ise asja üle rääkima. Soovitasin, siis tüdrukul öelda, et see asi ei käi meie kommetega kokku ja oligi kogu asi lahendatud :)  Siin on ju erinevate tavade austamine väga au sees.

Peol pakuti siis süüa, tantsumuusika käis, kuigi tanstimas käidi hooti. Mari oli ikka natuke noormehega ka tantsinud, kuigi ta suur tantsufänn pole :)  Sõpradega oli tore koos olla. Mitte kõik ei tulnud paaridena. Ja mingit kohustust selleks pole. Mari ise küll tunnistas, et kui Amar poleks teda kutsunud, siis ei oleks ta viitsinud end küll kohale ajada, kuigi mitmed ta sõbrannad koos peole tulid. Needsamad sõbrannad uurisid Mari käest, millises juuksuris ta oma kena soengu sai. Ning siis kurtsid, mitu tundi nad ise soenguseadjatega veetma pidid. Mari oli minu pooletunnise sahmerdamisega väga rahul, eriti veel et ei pidanud kuhugi välja minema. Silmad said tal ka kergelt värvitud, siiani pole ta meigist üldse huvitatud olnud. Pidin talle peale käima, et ta mõned korrad enne ikka silmade värvimist harjutaks (Kirke on meil samasugune). Sellepärast ei oleks talle ka mingi uhke soeng sobinud. Kleite oli peol igast mastist, pikki ja lühemaid. Soengud enamasti ikka peas. Minu jaoks on kõik see huvitav, sest ise pole midagi sarnast kogenud, ja filmidest nähtu on nii kuis on, palju selles siis tõelist elu on :)

Siiajäetud kommentaari peale veel lisaks, et filmidest jäänud arusaam, kui tähtis ikka paaris kohale minna, ei pea paika. Ehk oli see kunagi olulisem, eks siis abielluti ju ka palju nooremalt ;) Kui olen küsinud tüdrukute käest, kui palju paare koolis on, siis tuleb välja, et mitte just väga palju. Rohkem ollakse sõbralikus vahekorras, ole siis poiss või tüdruk. Nii ei tähenda, kes kellega või kuidas promile minnakse. Peole (mis Kanadas ka formal nime all teatakse) ostetakse piletid, mis, olenevalt kohast, kus asi toimub, ei tarvitse sugugi väga odavad olla (vist oli kusagil 70 dollarit Mari jaoks). Koos sõradega võidakse näiteks üürida limusiin, millega siis kohale sõidetakse. Mõned agaramad armunud noormehed teevad seda lausa ainult oma sõbranna jaoks. Mari sai küüti oma sõbra autoga, mis oli kena. Arvestades, et kui kunagi tormasid noored endale kohe 16-aastaselt juhilubasid tegema, siis see on ka vaibunud ning Amari-suguseid juhte ei leidu palju. Seda ehk liigsest vanemate hoolitsusest, kes inertsist ikka oma suuri lapsi igale poole sõidutavad :)

Peale pidu võivad toimuda veel järelpeod. Kuhu mõned noored lähevad teadmisega, et proovivad ära alkoholi või teevad esimese suitsu või võtavad ette muud siiani keelatud asja. Rääkisime sellest Mariga natuke ja ta ütles, et ei tunne mingit vajadust ühegi katsetuse järgi, ning ei saa aru oma sõbrannast, kes seadis sammud järelpeole ainult selle mõttega, et end end purju juua. Huvitav on, kuidas Mari rõhutas, et niipea, kui ta saab teada mõne suitsetamislembusest, kukub see inimene tüdruku silmis mitu pulka. Eks pere mõjul ;) Sest meist keegi ei suitseta.  Alkoholi suhtes on ta pisut leebem, sest nõnda rikub inimene ise oma tervist ega mõjuta suurt teisi, tossu tõmbamisega peavad aga kõrvaltseisjad ju rikutud õhku sisse hingama.

Siin on koolipoolne teade peo kohta: 

Prom will be held at the Palais Royale and begin at 7:00 p.m. sharp. Doors will open at 6:00 p.m. and close at 7:00 p.m. There will be no admittance after 7:00 p.m. There are no in and out privileges. This is a school event, and as such, all school rules are in effect. Students who are under the influence of drugs or alcohol will not be admitted and no refund will be given.