31.1.08

Jutuajamine müügimehega

Proovin nüüd kirjutada sellest „timeshare” programmist. Põhimõte on selles, et suured hotellid või muud sarnased asutused müüvad tükikest õigust nende omandis aega veeta (nad ise serveerivad seda, kui osaliselt omanikuks saamist), kusjuures mida suurem kett, seda rohkem paiku üle maailma, kus võid puhkama minna, kuid ainult teatud ajaks (näiteks nädalaks). Enamasti meelitatakse kohale perekondi, kelle sissetulek algab teatud summadest, see tähendab suuremat tõenäosust, et müük läbi läheb (kuigi minu kogemused panganduses ütlevad, et suur sissetulek ei tähenda alati vaba raha olemasolu või laenudeta elamist).

Umbes kümme aastat tagasi sai paar korda sellisest asjast osa võetud, siis sai mul asjast isu täis. Seekord lasi Tom eelmisel aastal suusatamas käies kenal neiul taas kord taoline programm pähe määrida. Ja nii me olimegi suusatamas ja mugavas hotellitoas, mis kohe mäekülje all (seda kõike mitte päris tasuta, kuid siiski natuke odavamalt, kui lihtsalt uksest sisse astudes). Meie sõbrad olid samal põhjusel seal, kuid neid oli paigutatud palju uhkemasse taresse, kahjuks mäest nii kaugele, et jala ikka suusatama ei tasunud proovida minna, samas oli maja müügikeskusele lähemal.


Astusime sõprade poolt läbi, et kuulda, kuidas neil läks. Nad olid hirmus pahased, kui pikk ja tüütu kõik oli, võttis lausa suusatamise isu ära. Ei olnud aidanud igat sorti põhjused, miks nad head kandidaadid pole. Olime enda meelest hästi ette valmistanud, kuidas võimalikult kiiresti müügimeeste käest pääseda ja muidugi mitte midagi endale lasta müüa ning sammusime aga julgelt nende juurde, kuigi kahjatsesime järgmise paari tunni õhku kadumist. Meile pakuti kohvi ja teed ning laual oli isegi korvike küpsistega. Ja siis tuli üks meesterahvas meiega juttu ajama.


Muidugi oli esimeseks küsimuseks, millega tegeleme. Kui teatasin, et olen pangas, siis keerasin järgmisel hetkel jutuotsa teistpidi ning uurisin, millise pangaga tema tegeleb. Loomulikult oli ta suure panga klient, mille peale lasin kuuldavale ülistuslaulu ühispankade teemal (credit unions ehk laenu-hoiuühistud) ning soovitasin tal hoopis leida üks taoline, sest meie oleme palju kenamad kui tavapangad :) Ta vaatas natuke kahtlustavalt mulle otsa, kuid rohkem küsimusi mulle samal teemal ei esitanud. Ega ma ei kurtnud, sest juba hakkasin muretsema, äkki läheb meil palju pikemalt aega, kui meile meeldiks, kõigi nende arutlustega.


Mees rääkis pisut timeshare'ist ja seletas, kuidas see kunagi Euroopas alguse sai, kuid väga hästi ei läinud. Küsisin, mis siis viltu läks, kuid ta ei tahtnud sellesse teemasse laskuda, eriti kui Tom pistis vahele, kuidas ta sõber oli kunagi hädas olnud, et oma timeshare'i edasi müüa.


Järgmisena pidime aru andma, kuidas me oma puhkusi veedame. Nagu ühest suust teatasime: „Camping!” Ning jutustasime, kuidas oma alla-aastased lapsed kanuuse pistsime ning Kanada ürgmetsadesse kadusime; ja kuidas isegi Floridasse telgi kaasa võtsime ning ei suutnud kuidagi aru saada, miks inimesed hotellitubadesse ruttavad, kui võivad lausa ookeani ääres magamisaseme sisse seada. Müügimehel läks nägu väga pikaks ja ta kiirustas seletama, kuidas üks paar samamoodi kämpimist kiitis, kuid naine lõpuks ikka tunnistas, et hotellis on mugavam. Mina vaatasin talle armsalt otsa ning panin õrnalt käe Tomi õlale: „Võib-olla kümne või kahekümne aasta pärast räägin sama asja, aga praegusel hetkel ei saa mind miski ära osta!”
Tema: „Kas küsimus on rahas?”
Tom: „Kas sa tead kedagi, kes odavast pakkumisest ära ütleks?”
Mina: „Kui mulle pakutaks sama raha eest hotelli või kämpingut, siis valiksin viimase!”


Selle peale kadus ta meie juurest, libistades minu ette paberi, mida ta oli usinalt siiani ise täitnud ning palus, et ma ise proovin vastata küsimustele. Valisin kiiresti lemmikpuhkuse veetmise viisideks: „camping, hiking, adventure” ja jätsin sellised tüüpilised asjad nagu rannas vedelemised ja shoppamine välja. Unistuste reisiks kirjutasin puhkuse Islandil ning lemmikkohtadeks, kuhu tahaks minna Uus-Meremaa ja Island ja Euroopa.


Juba tuli ta tagasi ning uuris, kas me üldse kunagi hotellides peatume.
Jah, ikka, kui me suusatamas käime!”
Kus te viimati olite?”
Mt.St.Anne suusamäel Quebecis...kohe mäe jalamil...”
Kas te olite seal telgiga?”
Ei, siiani siiski hotellis, aga võib-olla võib sellegi ära proovida :)”


Siis tõmbas ta maailmakaardi meie ette ning osutas kuhugi Narva taha Venemaa peale, kas see on Eesti... Pöörasime ta tähelepanu kõvalolevale kirjale: Estonia (ei võta enam ammu südamesse, kui mõned geograafias tuhmid on); ning kiitsime Rootsi ja Norra põhjaosa, kus me oleme telgiga ringi liikunud.


Äkki ilmus meie lauakese juurde keegi teine härra, kes teatas meie mehele, et tal on telefon. Ise istus meie vastu ning teatas: „Meil on täna natuke kiire! Me peame seekordse kohtumise edasi lükkama. Peakontor võtab teiega ühendust!”
??? ”
Jah, te võite minna seda toredat suusailma nautima!”


Vaatasime uskumatult Tomiga teineteisele silma, kas tõesti pääsesime pikast müügikõnest, filmi vaatamisest, tarekeste külastamisest. Ja samas pulbitses sisemuses naer, kui läbipaistev kõik kuni viimase väljamõeldud telefonikõneni oli.


Astusime taas kord oma sõprade juurest läbi, kes esialgu arvasid, et midagi läks viltu, kuidas me juba tagasi oleme. Võrdlesime, mis ja kuidas meiega käituti ning tegime nalja, et nüüd võiks seda camping-juttu edasi hakata müüma. Kõige krooniks ei pidanud me üldse välja käima trumpi, mille põhimõte oli selles, et hetkesituatsioon ei luba meid finantsiliselt siduda taoliste kohtustustega (liiga palju töölt lahtilaskmisi on Tomi tööl käimas, kõik peale seda, kui kompanii USA firmale edasi müüdi). Samas oli meie ühiseks otsuseks, et ei lase enam kunagi end taolisi ettekandeid kuulama meelitada. Parem maksame pisut rohkem ning naudime seda, mida tegema tulime!


Kirke ja Hanna mängivad kabet Nintendol.
Nemad veetsid oma aega palju produktiivsemalt :)

30.1.08

Suusamäel

Blue Mountain suusamäel, mis on kõige kõrgem Ontarios. Pildil on pool mäge ülespoole künka taga peidus. Kokku on suusaradasid 34 igale raskusastmele.

Mari uhkelt pööret tegemas. Tom on lastega kõvasti tööd teinud. Mina olen rohkem pühapäeva suusataja :)

Loomulikult meeldib lastele suuri lumepilvi tekitada! Ja, oh, kui tore, kui emme saab lumepilve sisse mähkida (kuigi pildil on vaid Kirke Mari ohvriks langenud).

Kirke mäel ja lifiti järjekorras. Õnneks on nädala sees mäe peal palju rahulikum, ei ole nii palju suusatajaid. Seekord täitusid siiski õhtuks mäeküljed noortega, kellel said just eksamid läbi ning nüüd ainult ootus ees, et edasi õppida või millegi muu meelepärase/meelepäratuga tegelema hakata, st oma elu elama hakata.

Loomulikult ei saa lapsed üle ega ümber võimalusest toredaid hüppeid sooritada. Ainult vahel lõppevad sellised hüpped lumehanges...

Vaade mäe otsast Blue Mountain külale.
Ja siin on õhtune vaade mäele. Väga paljud rajad on valgustatud, nii saab kella kümneni lumemõnusid nautida.

Proovin homme kirjutada natuke pikemalt meie suusatamisest, sest kasutasime seekord ühte pakkumist, mille eest saime odavamalt hotelli, kuid pidime minema kuulama mingit ettekannet, kus inimestele püütakse pähe määrida „timeshare'i” - teoreetiliselt soodsamat vaba-aja veetmise pakendit.

26.1.08

Puhkama!

Hästi mõnusat ja laiska nädalalõppu soovib meie Puma! Meil tuleb mini-puhkus, läheme mõneks päevaks Blue Mounatain'ile suusatama (vaid paaritunnitee põhja poole).

23.1.08

Pesunöörid legaalseks!

Suur uudis Ontarios - kas me võime lõpuks seaduse järgi pesu õue kuivama riputada! Ministrid (või muud tähtsad tegelased) võtavad selleks aega tervelt 60 päeva, et parasjagu suve alguseks õigele otsusele jõuda !!! Kindlasti on moodustatud vastav komitee koos oma alakomiteedega ning vähemalt on neil natukeseks ajaks ometi midagi asjalikku teha!

Tean, et teatud rajoonides (tihtipeale rikkamad) ei tohi oma pesu aeda kõigile vaatamiseks välja panna, sest küll on ikka kole naabrimehe aluspükse oma mugavast aiatoolist vaadata. Või nagu mõned suured vastased juba välja hõikavad: me ei saa maja müüa, kui selline asi silma riivab.

Õnneks on meie maja selline vanamoeline, kus juba sisse kolides aias pesunöör üleval oli ning isegi trepike ehitatud, et paremini ikka ulatuks pesu laiali laotama - vaata pilti (hiljem küll lammutasime selle ära ning asendasime parema trepiga, mille tegelikult enamasti eest ära korjame). Ja kui ilmad külmaks lähevad, siis riputame pesuruumis pesu üles (see on küll väike, kuid lae alla on tihedalt tõmmatud pesunöör, nii mahub palju riideid sinna ära). Kuivatusmasin, mis eriline elektriröövel, on kasutusel ainult äärmisel juhul (kui lapsed äkki avastavad, et karatekiid on ikka märjad ning trenn hakkab kohe-kohe). Me ei ole veel nii õrnaks muutunud, et käterätikud peava kohevaks kuivatis kuivama. Rätik on rätik ja oma töö teeb ta täpselt ühtemoodi ära!


Nii me oleme andnud oma pisikese panuse looduse hoidmisele ja ei ole sellest suurt numbrit teinud. Ma ei saa aru inimestest, kelle mingid ei tea kust tulnud põhimõtted ei luba taolise koledusega leppida, sest kas me tahame Kanadat muuta justkui arenguriigiks, kus pesu ringi lipendab! Nüüd, kus nii palju räägitakse energiakokkuhoiust, kliimasoojenemist ja nii aina edasi, peab ometigi jõudma meieni, et ainult rääkimine ei aita, midagi peab lõpuks tegema, isegi kui see midagi on vaid pisike harjumuste muutmine.

Õnneks on siin küllalt palju neid, kellel siiski tervet mõistust. Tänastes uudistes anti edasi ka positiivseid arvamusi: Kodune tunne on pesu kuivamas näha! Pesu on vaateakendel või poes väljas, mis vahe see on, kus ta ripub! Ja lõpuks ühe vanema proua sõnu laenates: Kui kedagi härib teise õuel rippuv pesu, siis „just get over it!”

Suusailm on tagasi

Pühapäeval tuli Torontos vaid pisut lund maha, kuid põhja pool oskas ilmataat nii äkilise pöörde teha, kus ühel hetkel paistis päike ning järgmisel oli kõik lumepilve sees, nägid enda ees vaid paari autot. Liiklus seiskus ja mitte alati õnnelikult, vaid ikka nii et autod üksteise otsa kolksatasid. Suuri vigastusi ei olnud, küll aga toimetati inimesi luumurdudega haiglasse. (Loe Toronto Star'i artiklit).

See pilt on tehtud eile kella nelja ajal Eesti Maja eest, kui seni vaikselt alla sadanud lumi äkki erilise hoo sisse sai ning peaagu samamoodi linna lumise udu sisse mähkis. Taoline lumesadu ei kestnud küll kaua, kuid Eesti Kool otsustati õhtul ära jätta, sest ilmselt kardeti sama hulle sõidutingimusi kui pühapäeval. Tegelikult oli õhtuks kõik laabunud ja taevasse kerkis eriliselt suur ja selge kuu!


Kuna lumeilm on tagasi ja suusamäed paksu lumega kaetud, siis otsustas minu pere suusad alla panna. Mina muidugi olen see usin, kes keansti ikka tööle kiirustab. Hommikul, kui Tom lastega läinud, avastasin oma üllatuseks meie Puma ja Liisu kahekesi koos kraanikaussi jagamas. Neile meeldib väga jooksvat vett limpsida, aga et nad oskavad seda sõbralikult kõrvuti teha, tuli mulle üllatusena!

21.1.08

Nutikas kokk

...ehk kuidas lapsed hakkasid vastuvaidlemata juurvilja sööma. Eile nimetasin shokolaadiküpsiseid, mis tehtud spinati-mustikapüreega. Täna kirjutan täpsemalt, kust sellised ideed tulnud. Olen ju ennegi riivitud porgandit, õuna ja kõrvitsat küpsetistes kasutanud (kusjuures kõrvitsasai, mis pärmitaignast tehtud tuleb eriliselt hea ja seisab kaua pehmena).

Mõni aeg tagasi sattusime Mariga nägema Jessica Seinfeld'i, kes oli andnud välja raamatu Deceptively Delicious, milles on terve hulk retsepte laias valikus nii soolasteks kui magusateks toitudeks ning mille valmistamiseks on kasutatud juurviljapüreesid. Toidutegemise põhimõte tundus väga huvitav - peida võimalikult sama värvi püree roa sisse, millega lapsed harjunud. Valmista igat sorti püreesid ning hoia sügavkülmas varuks, kust neid vajadusel kergesti kasutada saab (või kasuta lastele mõeldud püreesid). Nii et järgmisena kärmesti arvuti taha asja uurima (ja sattusingi peedikoogi peale :)

Tuli välja, et umbes samal ajal oli teinegi sarnane raamat ilmunud -
The Sneaky Chef autoriks Missy Chase Lapine. Muidugi käib nüüd väike sõda selle vahel, kes oli esimene. Minu meelest polegi sel tähtsust, sest idee ise on uskumatult lihtne, mis võtab vanematelt peavalu ja igapäevase kamandamise: „Söö porgandid (või asenda vastavalt pakutava juurviljaga) ära!”

Shokolaadiküpsised (pildil):
1kl jahu (võrdsetes kogustes nisujahu,
täisteranisujahu ja nisuhelbeid ehk wheat germ - ei ole kindlasti kohustuslik, kuid muudab veelgi tervislikumaks küpsised - peaasi, et kokku on 1kl jahu)
½ tl soodat

½ tl soola
¼ kl kakaod (mitte joogipulbrit)
8 spl võid
¼ kl suhkrut
¼ kl pruuni suhkrut
1 muna
1 tl vaniliini
6 spl spinati-mustikapüreed
½ kl shokolaaditükke (chocolate chips)

1. Ahi sooja 185C (375F).

2. Sega jahu, sooda, sool, ja kakaopulber omavahel.
3. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa juurde muna ja püree.
4. Ära unusta vaniliini (pulber sega jahuga, vedelik või-munaseguga).
5. Sega kõik kokku ning lisa shokolaaditükid. Võid panna juurde kuivatatud mustikaid või rosinaid, ise soovitan panna pähkleid.
6. Tõsta teelusikaga väikesed kuhjad plaadile ja küpseta umbes 12 kuni 14 minutit.
7. Kindlasti lase jahtuda enne kui lastele pakud, siis kaob igasugune spinati maitse!!!

Spinati-mustikapüreeks hauta 3 kl spinatit, mis tuleb püreeks muuta koos 1½ kl mustikate ja 1tl sidrunimahlaga (kasuta näiteks köögikombaini). Vajadusel lisa 3-4 spl vett. Ülejäänud püree pane ¼kl kogustes sügavkülma, kas kilekottidesse või väikestesse topsidesse.


Hetkel on mul mõlemad teosed raamatukogust kodus, et võrrelda, kumb mulle rohkem meeldib. Pean tunnistama, et viimati mainitud „The Sneaky Chef” istub pisut paremini oma retseptidega, kuigi teine on täis ilusaid värvilisi pilte (ja mulle meeldivad kokaraamatud piltidega :) Võib-olla olen pisut erapoolik, sest vahel on mul selline tunne, et mõni raamat tuuakse müügiks kasutatades ära kuulsa inimse nime ja kui tavainimene tuleb oma raamatut pakkuma, siis lükatakse see pikemalt mõtlemata kõrvale (nagu juhtus Sneaky Chef autoriga, kes juba paar aastat tagasi proovis seda trükki saada). Igal juhul täieneb mu kokaraamatute kogu just Sneaky Chef'iga.

Lõpuks lingid nende kodulehtedele; esimese alt leiab veel mõne retsepti: Sneaky Chef ja Deceptively Delicious.

20.1.08

Sushi

Lõpuks ometi jõudsin nii kaugele, et proovisin ise sushit teha! Käisime lastega neljapäeval poes. Nemad olid muidugi kommijahil. Kui astusin mööda Bento Nouveau sushi letist (ikka see eestlasele kuuluv firma), kus müüdi lisaks valmisrullitud sushile kõike vajaliku selle isetegemiseks, siis otsustasin nüüd võtan sellegi ette. Ostsin noriplaate (seaweed), bambusmati, wasabituubi (jaapanlaste mädarõigas - ettevaatust! palju teravam). Riisiäädikas jäi minust riiulile. Tahtsin rohkem uurida äädikate kohta ning olin mures, kui midagi välja ei tule, siis pole pärast sellega midagi peale hakata. Ja kodus oli mul riisi (riisipudingu jaoks), mis ilusti kleepuvaks haudub.


Otsisin retsepte sushi jaoks ning leidsin päris mitu videot (siin on üks
video), mis andsid hea pildi, mis ja kuidas. Minu ainuke kogemus sushiga on piirdunud pealtvaatamisega ja rullide lahtilõikamisega ning loomulikult suurel hulgal söömisega. Nüüd tuli välja, et juba riisi tuleb õieti hautada ning hiljem jahutada. Tähtis on mitte kordagi kaant tõsta, isegi peale tulelt mahatõstmist. Oleks vaja olnud riisiäädikat, mida mul polnud, kuid keegi kirjutas, et võiks kasutada õuna-äädikat, mida ma tegingi. Pisut suhkrut ja soola ning riis oli valmis.Panin riisi peale kõigepealt pisut wasabit (ühel videol tehti nii), avokaadot, porgandit, kurki ja krabiliha (konservist). Kui krabi otsa sai, siis leidsin sügavkülmast Olevi isa poolt Eestist saadetud suitusangerjat.

Huvitav on, kuidas mererohi on selline paberit meenutav leht, mis riisi pealepanemisel pehmeks muutub ja mida on päris kerge peale seda käsitleda. Võttis natuke harjumist, kuid sain hakkama. Bambusrullist oli tõesti palju abi! Mulle meeldis see wasabi vahele määrimine (piisab ainult õrnast korrast), nii on sushil natuke rohkem maitset (ma ei hooli eriti sojast). Tegelikult peaks sushit kastma soja-wasabi segusse.


Eile õhtul pakkusin lastele pizzat ja täna hommikul tegin pannkooke. Kirke kiitis, et emme paneb vahel porgandit või õunu taigna sisse, teadmata et riivitud õun oli seegi kord koogis. Marija ei jõudnud ära imestada, milliseid veidraid, kuid hästi maitsvaid toite ma teen. Õhtul said nad shokolaadiküpsiseid, milles spinati-mustikapüree. Kirke meenutas veel peedimuffineid, mis sai karatepeole küpsetatud.

19.1.08

Toit ja kunst

Just sellise kompositsiooni porganditest pani Kirke kokku, kui ta oli suure vaevaga paksud juurikad tükkideks lõiganud. Ta tõi ise fotoka välja, et pilt teha!

Täna oli ta mul suureks abiliseks. Juba eile tormas ta mulle uksele vastu ning vedas oma tuppa, et ma imetleks, kui kenasti ta on kõik korda pannud. Tal oli muidugi oma tagamõte, klassiõde Marija oli tal sleepover'iks külla kutsutud. Marija on vaid poolteist aastat perega Kanadas elanud ja tegelikult kusagilt Jugoslaaviast pärit. Kirkega sobivad nad kuidagi eriliselt hästi, on mõlemad sellised pisikesed õrnukesed.

Valmistasin täna pizzataigna (ikka leivamasinga, ma ei oska kohe seletada, miks selles tehtud taigen palju parem tuleb... eks mul ole kergem, sest hommikul enne tööle minekut panin kõik ained masinasse - kasutan täisterajahusid - ning selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli ka taigen valmis).

Tavaliselt valmistan lastele pizza, millel on tomatipüree (millesse segasin pisut porgandi- ja spinatipüreed, aga sellest kirjutan kohe-kohe pikemalt) ja natuke sinki ja juustu. Meie omale praen lisaks sibulat, küüslauku ja seeni. Kirke lõikus seeni ja filosofeeris, kuidas ta suureks saades hakkab kindlasti seeni sööma, kuid praegu ei taha neid kohe kindlasti. Uuris siis, kas mulle lapsena seened ikka meeldisid ja millised asjad mulle üldse ei meeldinud. Tatrapuder ja rosolje tulid mul esimese hooga meelde, mispeale sain kohe öelda, et suureks saades muutuvad tõesti maitsed, sest mõlemat pugin nüüd päris hea meelega! Minu üks lemmikutest oli kiluvõileib munaga, mille peale Kirke väga krimpsus näo ette manas.

Huvitav, kuidas maitsed muutuvad. Lugesin kunagi, et lapsed ei taha mingeid erilisi asju proovida, sest maitsemeeled on teatud lainetele häälestatud ning nad ei soovi üllatusi! Sellepärast minnakse heasse kindlasse kohta nagu McDonald's!

Ja veel üks Kirke loodud pilt. Ma ei saanud hästi aru, mis põhimõttel ta seeni lõikus, kuid mingi kaval nipp oli tal seal käigus...

18.1.08

Raamaturiiul


Patricia Gaffney „Mad Dash”

Väikeseid väljavõtteid just läbi saadud raamatust, mis jutustab ühest naisest – Dash'ist – kes ühel päeval jätab maha mehe, kellega kakskümmend aastat koos elatud. Kas see on keskea kriis? Kas viimane võimalus eneseleidmiseks? Lugu paneb mõtlema, mis tegelikult tähendab abielu, kas abi täis elu või ainult loobumisi ja andestamist nõudev kooselu. Mis tähendab vanematele lapse täiskasvanuks saamine...


Our daughter's a tribute to our parental brilliance because she doesn't need us anymore.”

Sometimes I think, what if she had a problem, she was a drug addict or she had fetal alcohol syndrome... no, I know, but then at least she'd need us. But she's growing up in the most normal, easy way, and we're just obsolete. Really, we're just irrelevant...”

She has her own private thoughts. She has a secret life, her own life. Yes, of course, it's healthy and right and a good thing, but that doesn't mean it's not painful.”


I need aloneness.... Because you can finally hear yourself think. Gather yourself back together. Your've been in a lot of little pieces because you're always dealing with him, listening to him, trying to find out what he thinks instead of what you think. Do that long enough, you can lose yourself. Just disappear.”


No life is bland to the one who's living it. The coolest student can be the most troubled. The funniest in the most pain. No one escapes loneliness.”


Raamatus on lühike lõik sellest, kuidas väike pardipoeg munakoorest välja poeb. Seal ta on, õnnetu ja väeti, kuid täis eluiha. (Mulle tuletas meelde Eesti Kooli ühte väljasõitu kusagile Ameerika linna, kus me käisime mingis teaduskeskuses. Kõik tormasid mööda väljapanekuid ringi, kuid mina jäin oma sõbrannaga inkubaatori juurde, et vaadata, kuidas väike tibupoeg munakoorest välja poeb. Sõnulkirjeldamatu – ja pikk – vaatemäng, iga minutit väärt! Rohkem ma sealt midagi ei mäleta/ei näinud.)

17.1.08

Iseseisvus


Mari käis teisipäeval ortodonti juures. Muidugi pole selles palju imelikku, sest kui rauad suus, saab arstikabinetist nagu teine kodu (aina peab käima kohendamas). Aga Mari võttis päris esimest korda käigu omapäi ette.


Eestis ei ole keegi üllatunud, kui noor laps üksi ringi liigub, kuid siin ei ole see sugugi tavaline vaatepilt. Muidugi, kui jälle kuuled, kuidas kusagil püüti kaheteist aastast last tänavalt ära tõmmata või mõni lausa ema käest kinni hoidvat tüdrukut sikutama hakkab, siis tekib samuti kerge kõhklus, kas ikka tasub nii julge olla. Suurde linna mahub liiga palju kummalisi inimesi ja kriminaale, kes jõuab nende sabas joosta. (Toronto koos äärelinnadega - viis miljonit). Loomulikult muutud ettevaatlikuks - vahel ilmselt liigagi. (Tõesti sündinud hästi lõppenud lood, olid need kaks ülalpool nimetatut; hirmulugude peale ei taha isegi mõelda; aga kiiresti vahele, asjad ei ole nii hullud, et seda pidevalt juhtub, lihtsalt piisab ühestki, et lapsevanemad ärevile ajada).


Kui rääkida omavanustega, siis mäletatakse siiski „paremaid" aegu, kui nemadki julgelt sõpradega tänaval mängisid. Aga ma olen päris kindel, nad ei olnud samamoodi hommikust õhtuni ei tea kus ringi kolamas nagu mina kunagi üles kasvasin.


Mari suurem mure oli, kuidas ta ikka koolist ära saab. Andsin talle kirjakese kaasa ja pidin kooli helistama, et luban tal ikka koolist lahkuda. Kooli ajal vastutab kool lapse heaoleku eest. Kuigi Mari vanus annab õiguse lõpuks ometi tal omaette koju kõndida, siis näiteks juhul, kui laps äkki end hästi ei tunne ja tahab poole päeva pealt koju minna, peab kool saama meie käest loa tal seda teha. Tavaliselt helistatakse mulle või Tomile tööle ning enamasti on Tom, kelle töö lähemal, lapsed ise koju viinud (muidugi kui lapsed väiksemad olid, siis ei tulnud mingi isetegevus kõne allagi). Eelmine nädal helistati Mari pärast, ja kuna Tom ei saanud kohale minna, siis andis ta koolile loa Maril omapäi koju jalutada. Kool lubas, kuid tingimusel, et Mari kohe koolile helistaks, kui ta koju on jõudnud.


Mari arsti juurde mineku päeval helistasin siiski veel kord kooli kontorisse sel ajal, kui Mari oleks pidanud lahkuma, ning palusin, et nad talle seda meelde tuletaksid. Pärast sain teada, et tal oli selle üle hea meel, sest ta oli juba pisut muretsema hakanud, kas ta ikka saab õpetajalt loa klassist ära minna. (Igas klassis on kõlar ja mikrofon, et kontor saaks õpetajaga otse suhelda).


Lõpuks läks kõik kenasti ja Mari oli omaette uhke, et oli tema jaoks nii suure asjaga hakkama saanud ning ise arsti juurde läinud. Ja mina olin ka :)

16.1.08

Ilus kleit

„Emme, kui mina peaks tegema sulle kleidi, then I would wrap you in a toilet paper!"

Nii teatas mulle minu väiksem tarkpea ühel õhtul. Oleme vaadanud temaga Kanada esimest „Project Runway'd”, kus disainerid üle Kanada võistlevad parima tiitli eest. Õieti lõppes see just ära ning nüüd on alanud sama sarja järgmine hooaeg USAs.

Muidugi võis selline tore idee talle hoopis pähe tulla ühelt mõneaastatagauselt laste sünnipäevapeolt, kus ma organiseerisin külalistele igat sorti mänge teema all: liblikad. Hea on pidu teha, kui sünnipäevad suvel on!

Ühe võistluse põhimõte oli võimalikult kiiresti mähkida võiskonnakaaslase ümber kätte antud tualettpaberid (tegid justkui liblikakookoni). Lõbu ja nalja jätkus kuhjaga. Ning muidugi võis kõrva taha panna toreda mõtte midagi päriselt tualettpaberist luua, nagu emmele kleit :)

15.1.08

Kui oleks...


„Mõtle, kui me hingaksime kõrvadega!” tuli minu pisikene kaisukaru äkki huvitavale mõttele. „Kui oleks hingamise võistlus, siis kõik hoiavad hinge kinni, aga mina hingan kõrvadega!”


Eileõhtune heietus lapse suust! Vahel on mul raskusi neid õhtul unise peaga kuuldud arutlusi hommikul meenutada. Justkui unenäod, mis kuhugi kaovad. Mäletad ainult seda, et unenägu oli (vähemalt minuga on nii :)

Ühel hommikul pinnisin teda, et me ikka rääkisime millestki huvitavast, kuid ta keeldus minuga suhtlemast, kuigi nägin ta näost, kuidas talle kõik kenasti meelde tuli. Ja siis meenus mulle see väga tähtis arutlusteema, millise mehe ta võtaks ja kuidas ta oma ühele klassivennale kohe ütleks, et „sinuga ma kindlasti ei abiellu ja pealegi oled sa loll!” Kui ma püüdsin teda pisutki pehmemale lainele meelitada, kas ikka kõlbab nii otse asju välja öelda, siis ei lasknud ta end mitte kuidagi kõigutada!

14.1.08

Kaalust


Mõtlesin, kas ma tean ühte inimest, kes oma kaaluga absoluutselt rahul oleks. Isegi need, kes pidevalt sellest ei räägi, on mingil hetkel ikkagi mõne sõna figuurist poetanud (kasvõi vaikselt endale). Mina proovin olla see, kes palju ei räägi, sest ilmselt kardan ära sõnuda endale antud lubadusi :)

Kunagi puutusin kokku kellegagi, kes iga natukese aja tagant lubas midagi endaga peale hakata ning mitte süüa ühte ja teist, kuid ta ei suutnud kuidagi järje peale saada. Muidugi see, et ta nälja kustutamiseks iga natukese aja tagant kommi lutsutas, ei aidanud palju… Sellepärast olen otsustanud, toiduga mängimine ei aita (seda enam, et isegi parima tahtmise juures ei saa ma näljas olla – migreen tuleb mind täies hoos kimbutama). Kui keegi pakub koogitükki ja ma ikka väga tahan seda proovida, siis ei hakka ma sugugi kiiresti dieedist rääkima, vaid võtan pakutava vastu.

Kui ma kunagi hommikuti lapsi kooli ja ennast tööle ajades ei jõudnud ise midagi suhu pista, siis enam ma seda ei tee. Hommikusööki pean kindlasti saama – kuigi see on väga lihtne: pihutäis kaerhelbeid, natuke rosinaid ja piima peale; see kõik mikrosse ning ongi mu toit valmis ja kõht lõunani täis! Nii ei teki sellist kinnist ringi, kus õhtuks koriseb kõht nii kõvasti, et terve linn vaatab kahtlustavalt taeva poole, kas vihma hakkab sadama; ja mina torman koju, et ükskõik mida suhu toppida.

Kaalu peal
ma proovin hoopistükkis mitte käia. Nii kaua kui ma end hästi tunnen ei tähenda, mis kaal näitab. (Samas viimati arsti juures ülevaatusel käies, teatas ta, et kaal on normis, kuigi olen natuke juurde võtnud. Ta arvas, et kindlasti olen hoopis lihaseid kasvatanud oma uue võimlemisprogrammiga – ma ei vaielnud vastu :)

Mida vanemaks saad, seda raskem on kaotada kilosid, mis laste ootamisel kogutud (vähemalt seda väidan ma oma kaasale, kes ikka vahel unistab peenikesest tüdrukust, kellega ta kunagi paari läks; aga õnneks ei võta ta oma unistusi tõsiselt). Annan endale aru, et ma ei ole enam kunagi samasugune nagu kuueteist aastasena, kuigi oleks kena rasvarullist kõhu pealt lahti saada (pidi oleme eriliselt ohtlik naistele, mitte lahtisaamine vaid ikka rasvake :)

Minu tõuge midagi endaga teha tuli, kui lapsed pisikesed ja ma istusin kord õhtul voodi serval riideid vahetades ning vaatasin end kõrvaltvaatest peeglis – voodil oli peatsis suur peegel (mille olen praeguseks eemaldanud :) Ehmatasin ära, kui oma kõhukest nägin, mis jättis mulje nagu ootaks ma juba järgmist beebit. Ma ei rutanud kaalujälgijate juurde ega hakanud mingit dieeti pidama, sest ma ei usu eriti viimasesse. Lihtsalt hakkasin igal hommikul vara üles tõusma (kui kõik kenasti veel tudisid) ja võimlema. Mul on üks selline väike võimlemise „abivahend”, mille panin alati õhtul üles ja see sundis mind hommikul ikka kenasti voodist välja ajama. Tegin seda kaks aastat väga korrapäraselt, peale seda kuidagi vahelduva eduga ning praeguseks võimlen päris tublilt Yourself Fitness’i programmi järgi (aga mitte nii tublilt nagu kunagi need kaks aastat).

Ma ei saa ausa näoga väita, et olen absoluutselt rahul sellega, kuidas ma välja näen, kuid vähemalt mu sisemine enesetunne on hea (ja see on minu jaoks kõige tähtsam). Niipea kui jätan pikema vahe oma võimlemises (nagu juhtus aasta lõpus kimbutanud haiguse ajal, mis venis ja venis ning jõuludeks ei olnud ma ikka veel nii tugev, et end liigutama hakata – ja kes tahabki seda, kui kõik teised pereliikmed mõnusalt puhkust peavad), siis tean, et olen kaotanud justkui mingi energiasüsti, mis mind erksalt püsti hoiab. Nagu teadjad oskavad öelda: füüsiline tegevus toodab inimkehas teatud aineid – endorfiinid? – mis panevad inimese end eriliselt hästi tundma ja vähendavad stressi; absoluutselt tõsi!!!

(Tegin otsingu endorfiini kohta ning leidsin selle artikli Postimehest! hmm… ma loodan, et minust ei ole sõltlast saanud; aga vist mitte, olen selleks liiga laisk :)

Muidugi on terve jaanuar täis jutte kaalulangetamisest (peale jõule on hea hakata kõikide nende juurdevõetud kilodega tööle hakata). People ajakiri pani lausa esikaanele pildid naistest, kes endaga kõvasti tööd tegid ja poole kaalust kaotasid (nägin neid ühes saates ja mõtlesin, kui kenad nad nüüd välja nägid - võib-olla suuresti sellepärast et nad NII õnnelikud ise olid).

Laupäevases Globe and Mail'is oli väga hea artikkel sellest, kuidas meie toidutarbimine on muutunud, mis on põhjustanud lõpmatult palju hädasid (kaasa arvatud ülekaalulisus) ja kui tähtis on tegelikult hoida kinni päris tavalistest toitudest ja mitte kangesti ajada taga igat sorti häid asju (vitamiinid, vähene rasv) lubavaid toiduaineid. Nüüd lõpuks hakatakse julgemalt seletama, et rasv on ikkagi oluline! Pea meeles, et toiduäri on samuti äri - võimalikult odavalt tootes püütakse inimeste käest võimalikul palju raha kätte saada.

Ta jagab järgmisi nõuandeid:
1. Ära söö midagi, mida su vanavanaema ei tunneks ära. Nii väldid toite, mis on ületöödeldud.
2. Hoia eemale toitudest, mille koostisosad on sinu jaoks võõrad, võimatud hääldada või pikemad kui viis numbrit!
3. Hoia eemale toitudest, mis lubavad su tervist parandada.
4. Söö peamiselt taimset toitu (puu- ja juurviljad, kusjuures lehed on eriti kasulikud - spinat! - mis täidavad kõhtu ja on täis antitoksiine ning fiibrit).
5. Joo klaas veini oma õhtusöögiga (ära muidugi liialda).
6. Maksa rohkem, söö vähem (kuluta pisut rohkem korraliku toidu peale, siis ei söö sa ka nii palju - ikkagi kallis :)
7. Ükskõik milline söömine peab toimuma laua juures! Ära kiirusta! Istu perega maha ja naudi toitu.
8. Unusta ära, et pead taldriku tühjaks sööma. Kui kõht on täis, ära sunni end edasi sööma. Mina soovitaks väiksem ports ette võtta, nagu ma lastega teen. (Siin väljas söömas käies on vähemalt minul suur tegu, et kõike kõhtu saada. Küll on hea, et on antud võimalus „doggy bags'ideks”, ettekandja paneb järelejäänud toidu sulle kaasa).

Nii palju juttu sai äkki kokku! Aga igaüks peab ilmselt iseendale selgeks tegema, kuidas kõige paremini kaaluprobleemidega tegelema hakata, mis talle kõige paremini sobib ja millest kõige kergem kinni pidada on! Ja ära tee seda lihtsalt sellepärast et ühiskond surub peale või ükskõik kes ootab seda sinult - tee seda enda jaoks!

Piltidel on kõigepealt Mari mõni aasta tagasi ja siis Kirke, mõlemad proovivad emme võimlemise suhteliselt lihtsat imevahendit. Peamiselt käte- ja jalalihastele, kuigi mõned harjutused on ka kõhulihastele.

13.1.08

Kagami Biraki


Kagami Biraki on otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse. Jaapani traditsiooni järgi peab sööma uuel aasta saamumisel ube (mis kõrvaloleval pildil kusagil pakutava toidu vahel peidus on).

Väga palju oli valmistatud sushit, mis mulle iga aastaga üha rohkem maitsma hakkab. Tahan ikkagi ühel päeval ise sel
le tegemise ette võtta, sest poest ostes pole see sugugi odav!

Huvitava vahemärkusena: Torontos elav kanada-eestlane Ken Valvur omab kompaniid Bento Nouveau, milles valmistatakse sushit! Kunagi oli neil plaanis üle piiri oma kaubaga minna, esialgu New York'i, siis laiemalt. Ma ei tea, kui hästi neil läinud on, siin on neid küll ainult edu saatnud.

Meie peole toodud sushi oli loomulikult endi tehtud, osa kodudes osa kohapeal. Seekord tulime kohale täpselt õhtusöögi ajaks ja ei võtnud osa ettevalmistustest. Tom oli tubli ning osales päeval kolme tunnisest traditsioonilisest ühis-trennist, milles tavalise
lt õpitakse koos ära mõni uus kata. Lapsed ei läinud sinna, sest kurtsid, kuidas shihan paneb liiga suure pressi peale (ta on muide üle seitsmekümne juba).

Siin on mõningaid pilte peolt. Kõigepealt veel üks ülevaade pakutavast - tavaline väga värske toores lõhe ja tuunikala. Minu jaoks on see pisut võõras, sest olen ikkagi rohkem soolakalaga harjunud. Muidugi tuleb kalale peale panna igat sorti jaapani maitseaineid ja -vedelikke, mille põhimõte on ju sama kui soola peale puistamine - kõik on ainult kohapeal tehtud ja värske. Hõbepaberi sees on maitseainetega hautatud tuunikala. (Laste jaoks oli toodud pizzat...)


Kõik see toit maitseb väga hea. Saalis oli ka pikk laud toolidega, kuid inimesi oli palju ja minu meelest on vahel põranda peal palju toredam istuda, kui viisakalt laua taga süüa.
Lõpuks magustoidu laud. Kui kunagi otsisin jaapanipäraseid magustoite, siis leidsin, et Jaapanis oma traditsioonilist magustoitu õieti polegi. Joodi pigem rohelist teed. On olemas rohelise tee pulber, mida võiks mõne magustoidu jaoks sisse panna (näiteks täita tuuletaskud rohelise vahukoorega), et muuta need jaapanipärasemaks. Tänapäeval siiski valmistatakse oma maiuseid ja mõni aasta tagasi Londonis ringi jalutades sattusin ühe poe peale, kus valmistati ja müüdi neid. Ostsin mõned, kuid pean tunnistama, et need olid üsna maitsetud.

Nii ongi laual väga palju kanadapärast magusat - muffineid, keeksi, pea kohustuslik „Black Forest Cake”, mis pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud, ja minu kommisushid jne. Sensei Mark rääkis, kuidas ta oli ise proovinud kord teha neid minu toodud maiuseid, aga ta oli hädas sellega, et õhitud riisi segu kippus kiiresti kõvaks minema. Läheb küll, kui liiga kaua teha, peab suhteliselt kiire olema, kindlasti ei saa mingit pausi pidada :)


Me saime nautida elavat muusikat. Ann on väga ilusa häälega ning laulab mujalgi (karates on tal must vöö!) Ta ei jätnud minu käest küsimata, miks ma ei ole veel treeninguga alustanud, et tema emagi lõi mõned aastad tagasi kaasa... Võib-olla ühel päeval, kui nad mind rahule ei jäta :)


Mulle meeldis ühe noore karateka jaapanipärane pluus, mis pani muidugi pähe idee midagi sarnast oma lastele teha. (Siin on muide taas üks näide sellest, kui „väike” Toronto on, tema õe parim sõbranna on eestlane, kes käis Kirkega samas Eesti Lasteaia klassis).

Lõpuks pidime oma lapsed üles leidma,
et koju minema hakata. Nad olid leidnud endale sõbranna Rachel'iga ühe vaikse nurga, kus suurte jutuvadinast eemal Nintendo mänge mängida. Seekord oli palju vähem lapsi kohal kui tavaliselt. Muidugi on nad juba suuremad ja ei kipu niisama ringi jooksma nagu vanasti :)

11.1.08

Köögis


Täna õhtul toimetasime usinalt lastega köögis. Valmistasime „candy sushi'tehk maakeeli kommisushit. Selleks on vaja vahukomme ja pisut võid, siis pikki magusaid lagritsakomme ja õhukest puuvilja-„nahka” (Fruit Roll-Ups). Naha-mõiste leidsin siit leheküljelt, kus õpetatakse seda ise tegema. Ja muidugi on vaja õhitud riisi (Rice Krispies).

Lapsed aitasid „taigna” valmis segada (õhitud riis sulatatud või ja vahukommidega) ning pärast lõikusid n
ad lagritsat parajaks ja rullisid puuviljanahka lahti. Tegin neid esimest korda eelmisel aastal samal ajal, kui pidime midagi Jaapani Kagami Biraki pidustustele kaasa võtma. Kirjutasin pisut sellest traditsioonist oma eelmises blogis. Seal on ka pilt valmis magusast sushist. Pean ütlema, et mul läks palju libedamalt seekord nende maiuste rullimine. Järgmisena võiks hakata „päris” sushit valmistama :)



10.1.08

Ilma tembud

Selline pilt ilustas metroos tasuta jagatava ajalehe esikülge. Tuul oli nii kõva, et ulatus kohati 100km/h (mis on umbes 28m/s). Juba hommikul kooli minnes, pidid lapsed käest kõvasti kinni hoidma. Mida kergem oled, seda raskem on tuulega võitlust pidada.

Üks töökaaslane oli oma autoaknast näinud, kuidas vanem naine oli tuule käes täiesti sirgelt maha kukkunud. Õnneks oli ümbruses palju inimesi, kes kiiresti appi tõttasid. Murtud oksi ja puid oli terve linn täis. Kesklinna ärirajoon suleti, sest kardeti, et midagi võib ülevalt alla sadada (nagu osa ühe uhke panga sildist, mis kukkus 58 korrust allapoole). Mitmed rajoonid Ontario lõunaosas jäid ilma elektrita.

Tegelikult oleme selliste marudega juba päris harjunud. Ja kuigi Toronto on suhteliselt kaitstud, läks siitki umbes kümme aastat tagasi väike tornaado läbi (ei teinud õnneks palju kahju, vist paar maja said kannatada). Minu täditütre tütar oli parasjagu Eestist siin ja leidis, et väga huvitav on trepi peal istuda ning kõike sealt jälgida... Aga muidu on siin rahulik, väja arvatud ootamatud ilma kõikumised.

Kõigepealt meeletu lumesadu, siis soojakraadid (meie kraadiklaas näitas 16 kraadi) ja vihm, mis viis viimasegi lume ning nüüd tuul, mis tõi tagasi külmema ilma. Kontinentaalne kliima, teavad targad ütelda...

8.1.08

Hüljatud kuusepuud


Täna hommikul tööle jalutades tekkis eriliselt tühi tunne. Tee ääri kaunistasid majadest välja visatud kuusepuud, äkki oli justkui rohelised põõsad hakanud tänavat kaunistama. Kurb on vaadata neid hüljatud puid, mis vahel kohe peale jõulupidu välja tõstetakse. Vana kombe kohaselt hoiti puud ikka kolmekuningapäevani toas ja tegelikult oleks meilgi selle järgi aeg kuusk õue viia, kuid ta on nii kena ja roheline meie toa nurgas. Las ta rõõmustab meid veel.

Lastena tõi isa tavaliselt metsast kuuseladva, mis seisis meil toas vahel jaanuarikuu lõpuni ja jõudis kasvusid kasvatama hakata ning nagu ema meelde tuletas, kasvasid kord ühele kuusele juured alla. Lugesin hiljuti, kuidas on täiesti võimalik kuusk hiljem õue istutada, kui õigel viisil teda hoida. Mulle tundub see siiani pisukese fantaasiana, aga võib-olla järgmine aasta proovime :)
Olen kuulnud kuusepuude põletamise traditsioonist. Meie tõstame oma tavaliselt tagaaeda lumehange (kui lund just on), nii on ta meile veel tükiks ajaks akna taga silmarõõmuks.


Meie ilmad on väga soojaks keeranud. Täna sadas vihma ja kui ma oma pika päeva vaheajal jalutamas käisin (ning pildistasin), siis hingasin sisse seda kummalist segast sügis-kevade hõngu, milles tunda kuusevaigu ja kuivanud lehtede lõhna.


Möödusin majast, mille aknal lambike kutsuvalt helendas. Mõtlesin meie Rootsis elamise aegadele, kui me õhtuti majade vahel jalutades majade akendest sisse piilusime, igatsedes ükskord endalegi selline pesa luua.

Kuidagi kurb on peale jõulusid olemine. Suur ootus on möödas ja terve uus aasta ootab tundmatuna ees. Kas sellepärast tehaksegi endale lubadusi, et mingi siht ja eesmärk seada, sest järgmised jõulud on nii kaugel... Ja milliseid lubadusi, kas ainult selliseid, mida oodatakse sinult või neid, mis tõesti sulle tähtsad.

Lugesin tänasest lehest, kuidas meeletu hulk inimesi on lubanud kaalu kaotada, rohkem liikuma hakata. Statistika järgi kasvab igasuguste terviseklubide liikmete arv esimese paari kuu jooksul suure hüppena ning hakkab siis mõne kuu pärast järsu kõverana langema. „Chatelaine” ajakiri annab minu meelest väga häid soovitusi, kuidas kõik kaalukaotajad (aga minu meelest kõik inimesed) peaksid endale loogilisi eesmärke seadma. Juba esimene nõuanne „Think lifestyle change, not diet” paneb asjad paika.

Kõik need mõtted tulid mulle pähe, kui istusin sellel oma aja äraelanud diivanil (või mitte :)

(Kuused korjatakse kokku ning muudetakse kompostiks, nii et pole põhjust väga nutta. Ja enamsti kasvatatakse neid vastavates farmides ainult jõulupuudeks. Need, kes tahavad erilist jõulutunnet, võivad minna ise oma saega kohale. Lisaks on seal igat sorti toredaid üritusi lastele. Siiani pole me seda kunagi teinud. Ostame IKEAst suhteliselt odava kuuse, mille eest makstud raha saaksime hiljem tagasi, kui sealt hiljem kaupa ostame. Ja me leiame ikka midagi enda jaoks.)

7.1.08

Lugemas


Kirke on seekord päris tubli olnud. Luges koolivaheajal raamatu läbi, õieti luges ta suures osas meile ette. Ta avastas, et saab kenasti arvutimikrofoni rääkida ja nii võime teda terves majas kuulata. Tal on raskusi vaikselt kontsentreeruda ja mõttega lugeda. Kuigi ühel päeval istus ta tükk aega oma toas ning tuli siis rõõmsalt teatama, et ta teab, milles probleem on - ta peab täiesti omaette olema!

Õnneks oli raamat päris huvitav, kuigi väga palju raskeid sõnu täis. Ei ole kerge talle leida lugu, millest ta tõeliselt sisse võetud oleks. Päkapikk tõi talle siis ühe („Harriet the Spy” Louise Fitzhugh), kuid peale seda kui ta oli vaadanud mitu lehekülge sees on, pani ta raamatu kiiresti kõrvale (pisut alla kolmesaja lehekülje). Samas tahab õpetaja, et valitud raamatus on vähemalt kakssada lehekülge.
Nüüd ootab ees veel raamatu kokkuvõte valmis kirjutamine, mis on suhteliselt lihtsaks tehtud. Lapsed saavad küsimused, millele nad peavad kenasti lisaks oma arvamusele raamatust laenatud tsitaatide toel vastama.

Vahel on mul kahju, et siin ei anta kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nad töötavad küll koolitundides mõne teose kallal, kuid kodune lugemine on vabal valikul. Ja muidugi on siis lihtne kergema vastupanu teed minna ning võtta midagi, mis ei tarvitse sugugi vanusele vastata.

Kirke ise on väga õnnelik ja arvas, et võiks veel midagi sama tegelase kohta lugeda. Siin antakse ju seeriatena välja raamatuid, mis minu meelest võiksid olla kenasti ühes paksus raamatus koos (aga nii teenitakse kindlasti palju rohkem raha...). Praegu tegingi väikese otsingu ning kõigepealt avastasin, et umbes kümme aastat tagasi on film tehtud selle kuuekümnendatel esmakordselt trükivalgust näinud loo alusel ja lisaks on veel paar raamatut, mis autor samade tegelastega kirjutanud. Vaatame, kuidas meil edaspidi läheb!

Raamaturiiul

Arnaldur Indridason „The Draining Lake”

Islandi krimiromaan, milles lahendatakse järvest leitud vene raadiosaatja külge seotud luukere tagapõhja. Lugu viib meid koos noore islandlasega, kes sotsialismist vaimustuse, pealesõjaaegsesse Leipzigi. Seal kaotab ta varsti kõik ideaalid, mida sotsialism tegelikult tähendab.

Olen vahel mõelnud, et kuigi ma kasvasin üles nõukogude ajal, ei puudutanud mind elu karmus nii palju kui minu vanemaid. Selleks ajaks, kui ma oleks pidanud hakkama muretsema igapäevaste probleemidega, mis laua peale panna ja mis selga saab, ja mida-kus tohib rääkida, oli võim kokku kukkunud. Kuulusin ilmselt viimase (viimaste?) aasta hulka, kes pidi veel teadusliku kommunismi eksami tegema, aga seegi oli hoopis teiste tuultega, kui varasemad aastad õppinud olid.

Minu jaoks oli tegelikult suureks üllatuseks, kui terve süsteemi lagunemise ajal aru sain, et Ida-Euroopa riigid ei erinenud palju sellest, mis meil toimus. Need tundusid alati pisut vabamad. Ehk sellepärast et neil olid ikka oma riigid alles, mitta nagu meie väike Eesti kuuludes „sõbralike vennaste perre”.

Indridasoni teos lahkab päris hästi elu, mida sotsialistlikul Saksamaal elatakse – hirm pealekaebamiste ees, kehvad elutingimused. Meelde jäi lause: „...kui sa ei läinud järjekordsest paraadist osa võtma, ei võetud seda laiskusena vaid süsteemi vastu protesti näitamisena.”


Kjell Eriksson „The Cruel Stars of the Night”

Krimilugu, mille peategelaseks Ann Lindell - uurija, üksikema. Mulle meeldivad raamatud, kus peale kuriteo jälgede tagaajamise süvenetakse tegelaste hingeellu. Tema teoste tegelastes pole midagi võltsi või kunstlikku. Nad on justkui elust endast võetud. Nad võivad vabalt olla naabrid, kelle kõrval elame.


Luanne Rice
„Sandcastles”

Mõnikord on tõesti väga raske raamatut omaks võtta. See oli üks nendest. Tegin lõpuks kiirlugemist, et aru saada, mis täpselt juhtus, kuigi isegi sellega suutsin lahenduse ära arvata. Meie elu on kui liivalossid, mis kergesti kuju muudavad ning kaovad. Kas me suudame samas hoida kinni sellest, mis meie ümber on...

Nagu ma aru saan, on paljud temast sisse võetud, kuid mind ei kutsunud see riiulilt kiiruga jõululudeks haaratud raamat tema teisi teoseid lugema.