30.9.10

Sõbrannad

Kirke oma sõbranna Chen-Cheniga, kes küll enam samas koolis ei käi, kuid elab suhteliselt lähedal, et hädaga isegi jala külla tulla, kuigi autoga on ikkagi mugavam :)  Mina ise kutsun teda my favorite Kiki's friend - minu lemmik Kiki sõbranna! Ta on kuidagi eriliselt mõnus ja lahe tegelane, kellega isegi mul vahva juttu ajada. Suve jooksul on Kirke Chen-Chenist pikemaks sirgunud, mis teda väga rõõmustas :D  Minu lootus on, et nende sõprus pikka aega vastu peaks, ükskõik, kuhu nende teed ka neid ei viiks! Hiinlannana on muidugi õppimine tema peres eriliselt olulisel kohal. Ta saab lisaõpetust isegi vabadel päevadel!

Pildil on nad söömas kartuliüllatust, mille Kirke ise valmis meisterdas. Kartul, sink ja juust kuulub üllatuse sisse :) 

27.9.10

Fotojaht - pööre

Läksin minagi lõpuks pöördejahile ning leidsin selle, kus ilmselgelt näha, et ilma sügise peale keerab :) Huvitav, kuidas meie tänava kümnekonnast vahtrapuust ainult üks selline sügiseselt kirju on. Teised rohetavad aga ikka jõudsalt edasi.

26.9.10

Puukide kauge sugulane

Vaatasime täna ühiselt meie terve pere jaoks vastuvaidlemata kõige lemmikumat kanalit - Discovery't ning sealt õppisime tarkuse, et skorpion on muuseas puugi kauge sugulane! Tundus nii huvitav, et pidin kohe selle teadmise ka laiale ilmale hõikama (või nendele, kes vahetevahel minu lehekülgi lugema satuvad :) Leidsin ka pildid võrdluseks, kuigi nende järgi on väga raske kindlaks teha, kus see sugulus täpselt peitub. Jalad on vist sarnased. Tegelikult on skorpion sugulane veel ämblike ja tolmulestadega. Kuigi muidugi on suureks vaheks skorpioni oskus saba kaudu mürki teistega jagada :D

Elavad nad muidugi soojemas kliimas (mitte Põhja-Ameerikas), kuid kes teab, millal maakera soojenemise käigus need meienigi jõuavad... Enamasti ei ole nende mürk inimestele surmav (oleneb siiski inimesest, kui terve ta on ja kas tal on allergiaid), mis ei tähenda, et skorpion ohtlik poleks. Austraalias elab näiteks kuri olend, kellest tasub iga hinna eest eemale hoida, sest ta pole sugugi kitsi ning suskab korraliku annuse ohvrisse. Ega siis eriti pääsu pole...

25.9.10

Laupäevane lastead Toronto Eesti Majas

12 aastat tagasi oli neiu Mari kolmene ja ta alustas kohalike usinate eestlaste kombel iganädalaste käikudega Eesti Majja. Neli aastat lasteaeda ja peale seda kuus aastat kooli. Täna, viieteistkümnesena, läks ta jälle lasteada, aga mitte niisama rõõmsalt aega veetma, vaid kasvataja abina. Ta saab seal tegutsedes gümnaasiumis vajalikke ühiskondlikke tunde koguda. Leidsin sellest esimesest lasteaia aastast ühe pildi, millel laulukoor jõuluaktusel esinemas. Lisaks veel kaks fotot, esimesel aastane Kirke ja kolmene Mari, teine on võetud sel suvel. On nagu märgatav vahe, eks :) Kui lapsed väikesed on vahel tunne, et nad jäävadki alati just sellisteks pisikesteks nubludeks, kelle sabas peab pidevalt jooksma ja kelle eest mõtlema. Ja siis on nad ühel päeval äkki nii suured, et jooksevad ise teiste nublude sabas ning ei hooli üldse sellest, mis emme-issi arvavad ja mõtlevad.

24.9.10

Mood...

"Ema, kas sa tead, et see Aero minu t-särgi peal polegi küpsiste reklaam!" teatas noorem võsu mulle hommikul kooli poole jalutades! "See on hoopis mingi riiete pood! Aeropostale!"
"?!" vaatasin talle nõutult otsa.
"Noh, ega mina ka ei tea kõiki neid poode," kiirustas ta seletusi jagama, enne kui ma jõuaks juba arvama hakata, et tema teadmised igat sorti moeasjadest äkitselt kannapöörde on teinud. "Minu sõbrannad koolis seletasid, et Aerol pole maiustustega midagi tegemist!"
"Mina oleks ikka pidanud Aerot shokolaadiks!" tunnistasin oma võhiklikkust! "Kuidas nad nii hästi kõiki neid poode teavad?"
"Nad käivad ju shoppamas!" seletas neiu rahulikult, kadedusenootigi polnud tema hääles. "Tead nad rääkisid poest, mis oli nagu sardiin! Ma imestasin, kas nad käivad kalapoes ka! Aga tegelikult oli see mingi Ardene!"
"Kas sa tahaksid ka nii shoppamas käia ja kõiki neid nimesid teada?"
"Mina!?" ei jõudnud tüdruk ära imestada. "Ma parem õpin prantsuse keelt, kui neid poodide nimesid. Pealegi on mul muudki teha, kui poodides tolgendada!"
Arvestades, et prantsuse keelega on tal kõige suuremad raskused, siis võrdlusel oli omajagu kaalu :D Ja kõige uhkemaks moeks on omaloominguline seelik tualettpaberist, ainuke viga, et see kipub pudenema, niimoodi tükkhaaval :)

23.9.10

Kanada top WC

Et elu igavaks ei läheks, siis hiljuti pärjati Kanada kõige kenam WC! Selleks osutus Kaktuse klubi kohvik Briti Kolumbias. Teine (Spice Route) ja kolmas (Mildred's Temple Kitchen) koht läksid aga Torontosse! Nüüd kibeleb mu sees mõte, kas võiks Eestiski sellise võistluse käima tõmmata! Kus oleks peidus see kõige-kõige... Ei tea, kas leiaks toetajaid ja milline oleks autasu? Näiteks tuhat WC-paberi rulli või kristallpotike :D

Kanadas oleks ehk
pidanud hoopis autasu andma maksulisele ja automatiseeritud tualetile Toronto all-linnas, mis läks maksma peaaegu pool miljonit Kanada dollarit! Külastamine maksab 25 senti ning sees on aega 20 minutit, enne seda hoiatatakse, et oleks aeg lõpetama hakata :) Kui lahkud, käivitub puhastus. Pidi tõesti väga puhas olema! Pole veel seda imekohta külastanud, järgmine kord linna sattudes otsin üles :D

Originaalfotode asukohad on pildi all peidus.

22.9.10

Raamaturiiul

Kirjutasin "Minu ..." seeria raamatutest natuke oma pilgu läbi, sest Eestis olles õnnestus päris mitu kätte võtta ja läbi lugeda. Ainult "My Estonia" sain veel Kanadas laenata, lausa sellise, kuhu president Ilves sisse kirjutanud :)

Mõtlesin lisaks selle seeria raamatute meeldimise ja mittemeeldimise üle. Tunduba ka, et kui lugejal on mingi side riigiga läbi oma kogemuste või tuttavate-sõprade, siis ollakse selle riigi raamatuga enamasti rahul (kuigi ilmselt mitte alati). Ise lugesin lõpuks Islandi-loo läbi ja kuigi mulle see meeldis, siis tunnistan, et ootused olid pisut suuremad. Ilmselt sellepärast et Island on maa, mis mind alati väga võlunud. (Siit leiab muide toreda blogi Islandilt.)

Kui mingil suvepuhkuste kohtade pähemäärimise olemisel kunagi olime, siis esitas müüja küsimuse: "Mis on teie unistuste puhkusekoht?" Loomulikult sai ta vastused, mis skriptis ette kirjutatud: Hawai, Kariibimere saared, Mehhiko... ja nii aina edasi, kuni mina rõõmsalt teatasin: "Island!" Pani ikka suu tal lukku :D Peale toibumist, et keegi julgeb täiesti valesti vastata ning asjad segi lüüa, suutis ta esitada väga sügava küsimuse: "Kas sulle meeldivad siis jäämäed?!" Millest mina end segada ei lasknud, ning sama innukalt vastasin: "Aga loomulikult!" Isegi Tomilt ei saanud ta tuge, sest minu teine pool noogutas sama entusiastlikult minu arvamistele kaasa. Hiljem prooviti meist igaks juhuks eemale hoida, et me Tomiga mingil juhul veelgi kummaliste ideedega välja ei tuleks ning tema müügijuttu sassi ei lööks. Äkki oleks veel mõne teise potensiaalse ostja unistused soojadest maadest suutnud külmade vastu vahetada :) Siiani olen Islandit siiski ainult pilvede vahelt näinud (just nii nagu Islandi-raamatu autor esimest korda). Kui puhkuseveetmise kohtade müüjal Island nimekirjas oleks olnud, ehk oleksin juba seal mitu suve veetnud ;)

21.9.10

Lahkumised...

Lahkumised pole kunagi kerged, kui aga need on igavesed, siis puudutab see eriti valusalt... ja kui lahkunu on noor, alles oma täiskasvanu elutee alguses, siis ei ole kurbusel piire... Kui laps ütleb oma emale-isale, et nad ei saa kunagi vanaemaks-vanaisaks tema kaudu... Minu endine Eesti Kooli õpilane uinus igavesele unele peale võitlust väga raske ja harva esineva vähiga... Muidugi paneb see mõtlema, kuidas me vanematena pingutame ja anname oma võsude nimel endast parima, ning siis otsustab saatus sinult lapse võtta... Kes suudab sellega kergelt leppida...

Ma laenan Silvi sõnu: What's on my mind? .. the Estonian community in Toronto is so small and tight... all of our families are so intertwined and we live through each other's lives... we watch our children being born, see them grow up... we watch our families grow older and our parents die. We feel joy for the happy times and we grieve together when times are sad. Today I mourn the death of one of our children. I grieve with his family and his friends. I grieve for a child I watched grow up. When one of our family dies, a bit of all of us goes with him. I'm grateful that we have our bigger "family" to support us through hard times!

20.9.10

Mariberry blogi...

Internetimaailma sügavused on laienenud uue blogiga - Mariberry :)
Tegelikult alustas Mari juba paar aastat tagasi oma blogiga ja lausa eesti keeles ja bloggeris! Kuid millegipärast jäi asi katki. Lugema seda ei pääse, sest on kenasti luku taga. Nüüd, mil üks tema valitud kursustest on
(kui ma õieti mäletan) kommunikatsiooni tehnoloogia (communication technology), siis seal on ühe koolitööna vaja blogi pidada (Wordpressis). Ma poleks omal ajal sellisest ülesandest sugugi ära öelnud :D Loomulikult on blogi seekord inglise keeles, sest ta tahab ikka head hinnet saada ;) Ja blogi nimi on minu meelest andekalt valitud!

19.9.10

Kuulsused


Sel nädalavahetusel saab läbi Toronto Rahvusvaheline Filmifestival, mis tõi kohale hulgaliselt maailmakaliibris näitlejaid ja muid filmitegijaid. Kellel viitsimist ja tahtmist veetsid tunde hotellide ja kinode juures, et vilksamisigi mõnda sellist kuulsust näha ning ehk piltki kaamerasse püüda. Toronto ühes kallimas rajoonis - Yorkdale'is oli kindlasti ka tavalisest rohkem niisama jalutaid, ikka samal eesmärgil. Isegi mina sain hetkeks kuulsuse "päikesesärast" puudutatud, kuigi kes see isik täpselt oli, polnud mul aimugi :)

Käin teisipäeviti tavaliselt Tartu College'i eestikeelses raamatukogus, sõidan metrooga kohale ja kiirustan siis tagasi tööle. Tee läheb mööda ühest kallist hotellist, mille ees seekord paras rahvamass. Turvamehed seisid sirge selja ja tõsiste nägudega pika musta limusiini ees, kui siis läks inimeste seas kahin lahti ning fotoaparaadid hakkasid välkuma ning kohale veetud suured filmikaamerad käima. Nägin siis minagi ära ühe punaseruudulises pluusis lõdva hoiakuga heledapealise tegelase, kes rõõmsalt inimestele lehvitas ning siis juba limusiini läbipaistmatute klaasidega ukse taha kadus. Kes ta täpselt oli, ma ei tea, sest olen eriti kehv filmide vaataja ning minu teadmised näitlejatest piirduvad ainult nendega, kes vähemalt kümme aastat on uudistes figureerinud ja kes paratamatult kuidagi siis lõpuks meelde jäävad :) Proovisin igal juhul sellest rahvamassist kiiresti läbi trügida ning kaalusin tõsiselt, kas peaks turvameeste tagant seda tegema, sest seal polnud takistusteribe ees :) Kuid igaks juhuks otsustasin siiski nende nina alt läbi lipsata peaaegu et nende varvaste otsa komistades :)

Mõtlesin siis, miks inimesed oma aega raiskavad selliste hetkeliste kohtumiste nimel... kas lootuses pisut sellest särast osa endale saada või on meil vajadus endale tõestada, et need kuulsused on täpselt samasugused inimlikud olevused nagu meiegi?!

Foto ei ole minu oma, laenasin selle siit leheküljelt - Bloori tänaval, mida mööda minagi kõndisin, Intercontinental hotelli eest võetud, kus fännid ootavad, paremal on näha natuke Ontario Kuninglikust muuseumist.

18.9.10

Laagris

Tom kirjutas juba pisut Mari sel nädalal tomunud laagrist - leadership camp ehk liidrite laager White Pine'is, mis tegutseb suvelaagrina (kopsakas raha tuleb sel ajal välja käia, ma ei imesta, miks eestlased Jõekäärut eelistavad). Nende kool rõhub tugevalt liidrite programmile, kuigi ma pole kindel, kui palju neid tuevaid juhte sealt välja tuleb :) Aga see polegi kõige tähtsam! Sest nädal aega koos oma koolikaaslastega, kellest enamus 10nda klassi omad, ainult juhid ja järelvaatajad olid vanematest klassidest, tähendab palju ühise koolivaimu tekitamisele. Mari kordas ühe vanema õpilase sõnu: "Kui üheksandas on veel "klikid" ehk oma rühmitused või kambad, siis kümnendast kaovad need ära! Ollakse mõnusas läbisaamises kõigiga!" Eks mõne aja pärast uurin uuesti Mari käest, kas tõesti mõjus see käik just nõnda.

Läksin talle vastu, sest kuigi olime Tomiga leppinud kokku, et ta tuleb töölt koju sõites autoga läbi, siis tahtsin igaks juhuks kohal olla, kui ta millegipärast ei jõua. Istusin kooli lähedal ühe kivi otsas ja ootasin, kuni märkasin bussi koolitänavale keeramas. Kui kooli poole kiirustasin, siis sõitis minust veel kaks suurt bussi mööda. Kokku oli neid kuus suurt bussi! Päris mõnus tunne tuli sisse kõigi nende noorte vahel oma tütart otsides! Nad olid kuidagi nii asjalikud ja rahulikud, ja mis mulle silma jäi, et nad ei häbenenud emale või isale kalli tegemast (Mari kaasa arvatud :). Kui Mari oli oma kohvri kätte saanud, siis märkasime Tomi, nii et me ei pidanud jala koju kõmpima (kuigi ega see meil väga pikk tee pole!).

Koju jõudes jätkus juttu tükiks ajaks, kui Mari oma kogemusi jagas. Süüa said nad hästi - värskes õhus tuleb ikka hea söögiisu. Käisid isegi külmas vees ujumas, kus pidid ujumistesti läbimiseks 5 minutit koha peal vertikaalses asendis sügavas vees uppumata ujuma (ma ei tea, kuidas seda eesti keelde panna teading water). Kuid vesi oli liiga külm, et päriselt ujuda. Nad tegid mingeid oma etendusi, tantsuõhtu oli, kostüümiõhtu, käsitöö ja palju muud.


Ööd oldi väga kenades puutaredes, kuhu mahtus vist 16 noort.
Maril oli hea meel, et tal väga soe magamiskott kaasas, sest taredes polnud muidugi kütet. Õnneks sai siiski sooja dushi all käia. Kõik lapsed olid jagatud kuueks eri värvi grupiks, Mari tares olid osaliselt punased ja mustad, et ei tekiks klikke ;) et kõik kenasti läbi saaksid. (Punane grupp oli olnud kokkuvõttes kõige tublim). Marile käisime ju veel ekstra punaseid t-särke kasutatud riiete poest ostmas. Parasjagu, et tal neid selga oleks nädalaks panna ja pärast võib need kasvõi tagasi viia, sest siiani pole ta just punase vastu suurt huvi näidanud. Tegelikult sobib talle punane päris hästi, nii et jätame ikka särgid alles :)

Muidugi uuris Tom, kas pahandust ka tehti, kas keegi suitsetas või jõi. EI oli Mari vastus. Sellised oleks kohe laagrist ära saadetud. Kuigi tegelikult paar tükki ikkagi saadeti, ainult põhjuseks oli haigeks jäämine. Mari sai endale päris mitu uut sõpra ning hulgaliselt tuttavaid. Tema kokkuvõte laagrist - tore oli! Ja ta tahaks järgmisel aastal juhina tagasi minna. Lubas selle nimel juba nüüd töötama hakata. Vahva, et meeldis! Kirke ei jõua nüüd ära oodata, millal tema kord tuleb :D

17.9.10

Fotojaht - sinine ja ümmargune

Lanka täht - ümmargune safiir, millelt valgus särab vastu kuuekiirelisena. Kuningliku Ontario Muuseumi käes on see juba aastast 1958 (kuigi on ilmselt juba sajandi vanune) ning nime on ta saanud muidugi asukohamaa järgi - Sri Lanka, kus väärisikivide lihvimine on sama vana kui nende kaevandamine (enamus seda sorti safiiridest on suure tõenäosusega just sealt pärit). Nad ei eksportinud kunagi lihvimata kive. Tunnistan, et olen seda varem teise teema all kasutanud, kuid sinine ja ümmargune tõid kohe selle vääriskivi meelde... sest mis saab veel sinisem ja ümmargusem olla :)

15.9.10

Tööjuttu

"Mulle meeldib sinuga töötada!" teatas noor kolleeg eile mulle. "Sinu käest on kerge midagi küsima tulla... sa tead niiii palju! Kui mul oleks oma firma, siis tahaksin, et sa seal kindlasti töötaksid!" :D
Muidugi ei tea ma just niiii palju midagi ning oskan ikka nii mõnegi kivi otsa komistada. Aga viimase 19 aasta jooksul samas kohas ametit pidades peaks ikka mõni asi selgeks saama :) Ja ma olen hirmkannatlik ning võin asju mitukümmend või mitutuhat korda üle seletada.

Ta uuris ka, kuidas ma nii paljude arvutiprogrammidega hakkama saan ning isegi uue kohvimasina trikid selgeks õpin (kusjuures ma pole ei kohvi jooja ega tegija :). Aga olen ilmselt omaaegse ühiskonna produkt, kes pidi kõigile probleemidele ISE kuidagi lahenduse leidma just nende väheste käepäraste vahenditega, mis meil omal ajal olid. Hiljuti vesteldes endast mõni aasta noorema samasuguse taustaga naisega, läksid mõtted just sellele, kuidas me õrnema poole esindajana sugugi kergelt kusagilt abi ei lähe otsima, vaid proovime ikka ise midagi ära nikerdada, olgu see siis katkine triikraud või õmblusmasin või arvutiprogramm, mille endale selgeks peaks tegema. Samas pole ma kindel, kas see, milliseks sa kujuned on just ainult ühiskonna mõju. Kui oluline on kasvatus, pere, kus kasvad. Meil ei olnud isa alati saadaval ning ema oli ikka päris kange, kes kergesti alla ei andnud ka tavapäraselt meestetöödeks peetavate asjade kallal pusides. Ning asi pidi ikka päris keeruine või tõsine olema, enne kui ta kellegi poole pöördus.
Nõnda on mul eeskuju olemas ja ega ma ei saa halvem olla kui tema :D

Olin tegelikult väga liigutatud, kui kenasti mu töökaaslane mulle ütles. Millist kiitust sul veel vaja on :) Ja tööjuttu ma just väga ei rääkinud, kuigi pean ütlema, et viimasel ajal on mul päris hea meel tööle minna. Loodan ainult, et see pildvedes hõljumine liiga kiiresti otsa ei saaks :)

13.9.10

Halloween?

Laupäeval käis meil suur rõivaste valmistamine, just selline, mis peaks rohkem Halloweeniga kokku käima, kuid meie puhul oli tähtis saada valmis kaks kostüümi Marile kaasa. Ta on terve selle nädala kooli poolt korraldatud liidrite väljaõppe laagris. Võiks vist nii tõlkida (leadership camp). Siin on ju väga oluline, et suudaksid enda eest väljas olla ning ka vajadusel inimesi endaga kaasa tõmmata. Nende kool pidi seda asja väga tõsiselt võtma. Mari koolis korraldatakse see kümnendatele klassidele. Noored viiakse Algonquin pargi lähedale asuvasse paika, kus suviti toimub laagritöö.

Mari oleks võinud ju võtta eelmise aasta Halloweeni kostüümi, kuid kartsime, et peakate on liiga kohmakas kaasa võtmiseks ning ega sellega just palju ringi möllata ei saa (kes teab, kui paju nad just ringi möllavad :). Nii panin pea tööle ning ma ei tea kust ime kohast tuli mõte meisterdada vana rooma rüü. Ajendiks vist siiski ROMis nähtud egiptlaste rõivamood, mis imelihtsana meelde jäänud. Kui internetis otsingu tegin, siis seda lihtsat asja üles ei leidnud. Nii otsustasin kreeklaste tooga kasuks. Neid oli lausa mitut sorti omal ajal. Mari valis välja pildil kujutatu (peplos kreeka keeles). Kangaks on kaltsukast $4 eest ostetud väga kvaliteetne lina, lausa kahju oli seda katki lõigata :) Kui kostüümi täna kokku panin, siis mõtlesin, kui lihtne see omaaegne lõige ikka oli. Kohvrisse sai nagu kenasti neljanurgeliselt kokku pandud voodilina :) Ruumi palju ei võtnud. Muide, Mari lubas mul selle Halloweeni ajal ise selga panna!

Lisaks oli vaja midagi, mis oma kätega tehtud ning Mari tahtis suuri prügikotte selleks kasutada. Aitasin siis jälle oma nõuga kaasa, sest talle ei meeldinud, kui kotist vaid miniseelik sai. Tegime ülaosa kahekordse, alumisele sidusime kotist lõigatud ribasid ning saigi imelihtne moodustis valmis. Punusin veel ribadest vöö ka. Küll on hea, et Project Runway'd on saanud vaadata :D

Õhtul käisin küll veel sõbra sünnipäeval. Meie endised naabrid tõid selleks ajaks oma lapsed meie poole, kui samale peole läksid. Tulin siiski varem tagasi, et õmblemist lõpetada ning noored said vist sellest inspiratsiooni, sest valmistasid taas kord ajalehest ja tualettpaberist kostüüme. Keskmise ülemise kleidiga läksid nad lausa Kokoga välja jalutama! Üks mööduja oli väga huvitatult seda imelist konstruktsiooni uurinud :)

12.9.10

Valge naise treening (WWW)

Olin just koeraga jalutamast tagasi jõudnud ning viskasin raamatuga voodile pikali, kui Kirke tuppa astus ning küsis: "White woman workout?!"
"???" Lasin kiiresti peast läbi mõtteid, kas tõesti on lamamist ja raamatulugemist treeninguga seotud.
"Kas sa ei mäleta siis?" ning ta otsis mulle välja video, mis reklaamib väga huvitavat ja omapärast viisi enese liigutamiseks ja kaalukaotamiseks. Igaks juhuks jätsin küsimata, kas ta soovitab mullegi seda meetodit :D Muidugi ei oleks saanud ükski valge mees või naine sellise reklaami välja mõelda, kuid enda ja oma rahva või rassi üle on igal õigus nalja visata. Huvitavaid kommentaare on ka juurde lisatud.

Pean palkama endale ühe mustanahalise mehe treeneriks, kes siis hirmutab mind jooksma ning
tegema muid kasulikke harjutusi tema eest põgenemisel. Ilmselt pole vahel kerge mustanahaline olla, kui sinu poole pidevalt kahtlustavalt vaadatakse. Huvitav, et heietasin samu mõtteid hiljuti ühe tõmmu mehe kõrval metroos istudes. Mitte, et ma hirmu tundsin, kuid mõtlesin, kui paljude eelarvamustega inimesed ikka koormatud on olnud ja on.

11.9.10

Fotojaht - vastandid

Teema tõi meelde kevadise foto "semi-detached" majast (ehk ühise seinaga kahepereelamust), millel ühel punane ja teisel roheline uks ning ühel punane ja teisel roheline vaher hoone ees. Selliseid maju vaadates meenub alati kohaliku eestlase lugu kellestki, kes kunagi Eestisse sugulastele uhkelt oma maja pildi saatis, ikka sellise uhke kahe sissekäiguga, nagu kuuluks terve maja temale. Age ei kuulu (kui just kinnisvarasse investeerimisega ei tegelda ning siis oleks teine pool välja üüritud). Enamasti on sedasorti majad hinna poolest aste madalamal eraldi seisvatest majadest, isegi kui viimaste vahel vaevalt pool meetrit jääb). Olen ka kuulnud fotodest, mis võetud toitu täistuubitud külmkapi ees ning nõukaaegsesse Eestisse võrdluseks saadetud... kurb või halenaljakas?!



Ja veel midagi, mis täna hommikul silma jäi - maha nuditud puu känd uhke taeva poole sirutava puu taustal....

Teised vastandite jahil

8.9.10

Rutiin...

Lapsed juba kaks päeva koolis käinud ja õnneks veel keegi ei kurda! Isegi mina :) Pean ju jälle muretsema, et lõunasöök kenasti kaasa saab. Ja suutsin rahulikku meelt säilitada täna hommikul, kui selgus, et eile (minu igavesti pikal tööpäeval, mis kestab umbes hommikusest üheksast õhtuseni välja) polnud keegi saia küpsema pannud ning laste võileibade jaoks olid vaid mingid õnnetud kõverikud pooleldi nositud viilud järel jäänud. Kuidagi saime hakkama ja nüüd on mul juba uus sai küpsemas. Ning olemegi taas enamvähem kooliaasta rutiinis.

Riietega pole siiani ka mingit muret olnud. Koolivormi meil pole, kuid lapsed on suhteliselt leplikud ning ei aja viimast moodi taga. Eestis sai küll ühel päeval Roccal Mare keskuses ringi uidatud ning mu neiud valisid endale mõned rõivatükid välja, mis kenasti proovikabiinides selga proovitud sai (pildil on Kirke ühe taga peidus). Tavaliselt kaob aga neil poodides kolamise isu päris kiiresti ära, polegi nagu "päris" tüdrukud mul :) Nüüd on veel kord siin vaja üks käik ära teha, sest polevat küllalt mappe, kuhu oma pabereid vahele panna. Vihikuid siin eriti ei kasutata, küll aga lahtiseid pabereid. Tuletab mulle ülikooliaega meelde, kui ma äkki avastasin, miks ma paksu kaustikut kaasas kannan, võiks ju hoopis pabereid kotti torgata. Õnneks ei läinud need kunagi liiga laiali :)

6.9.10

Suve viimased päevad

Esimene koolipäev jõuab siis Torontos homme kohale peale Labour Day nädalalõppu, mis tavaliselt tähistab ebaametlikku suve lõppu! Mari läheb küll ainult klassijuhatajaga kokku saama ning oma tunniplaanile ja päevaraamatule järele (eelmine nädal magas ta peale matkalt naasemist selle tähtsa toimetuse maha). Kirkel on täispäev ees ootamas ning viimane aasta põhikoolis! Uskumatu, kuidas aeg lendab...

Arutasime esialgu, et veedame need kolm päeva kusagil looduses, kuid ilm mängis vingerpussi ning saatis vihma ja külmakraadid kaela (viimase üle küll eriti ei kurvasta peale meeletut palavust). Eks me siis olime niisama koduseid toimetusi tegemas, koristasime, lugesime ja mina vaatasin Kirkega Kättemaksukontorit, üle pika aja samal ajal ka vardad kätte saades. Jõudsime siiski lähedale Ontario järve kaldale, kus veetsime pisut aega, parasjagu vihmahoogude vahepeal. Seal oli hulgaliselt kajakaid ning pisut väiksemas koguses pulmalisi. Pruutpaarist klõpsutati lugematu arv fotosid. Mina pildistasin ka, aga natuke tagasihoidlikumalt :)

5.9.10

Jõuluostud...

Ei, ma ei ole segamini ajanud, nagu oleks talv käes ning viimane aeg jõulude peale hakata mõtlema :) Eile poodi minnes (üle tüki aja terve perega ja suurde ameeriklaste omatud Costcosse), avastasime, et kõige muu kauba vahele on tekkinud jõulukaubad - ehted, kingitused ja muu pudi-padi! Alles paar päeva tagasi püüdsime veel vastu pidada kuumalainega ja nüüd esimeste jahedate ilmadega vaatame juba jõulukuu poole! Samas, miks mitte! Mõtle, milline kergendus, kui mitu kuud ette juba kõik ostud tehtud on! Ehk nõnda püütakse tarbijat õpetada tähtsaid toimetusi mitte viimasele minutile jätma :)


4.9.10

Eesti keel Toronto poes

Sel nädalal poodi minnes ja ostu eest makstes, oleksin hea meelega letile ladunud need 5 senti, mis arvel peale ümmargust dollarite numbrit näitas. Avastasin siis, et peenraha mul küll on, kuid ainult eurodes ja eesti kroonides. Vabandasin lõbusa olekuga lühikese habemega müüjale, et hoolimata metallikõlinast, pole mul ühtegi kanada senti. "Olid reisimas?" - "Olin küll! Soomes ja Eestis!" - "Ooo... Eestis... Tere-tere, vana kere!" kõlas järgnevalt pisut kanges eesti keeles. "Kuidas käsi käib?" oskas ta veel uurida! Tuli välja, et nii mõnegi kandalase eeskujul, kel eestlasest sõbrad on või olnud, on temagi natuke eesti keelt omandanud :) Meie peres õpetab Kirke oma hiinlannast sõbrannale eesti keelt, et siis palved emmele (st minule) mõjuvamad oleks (nagu "palun jäätist") ning ka puht-praktilisel põhjusel, sest meie koer ei saa inglisekeelsetest käsklustest aru!

Pilt pole aga sugugi Kanada müügilauast, kui keegi ehk imestama hakkab, kas siin samuti Maia munga maiust müüakse nagu Tallinna tänavatel.

3.9.10

Fotojaht - udu

Selline pilt võib hommikul telgiuksest välja pugedes avaneda Kanada looduspargis. Foto on võetud Algonquin pargis kanuumatkalt (Torontost umbes 300 km põhja poole, muidugi oleneb, kust küljest läheneda :). Ja et anda pisut selgemat pilti udustele arusaamadele, kui suur päriselt üks looduspark võiks olla, siis siin on Google Mapsi abil võrdlus Eestiga. Kuidas oleks, kui ida pool Venemaa vastas lahmakal maatükil laiuks vägev park/looduskaitseala, millest jooskeb läbi vaid üks maantee ja mujale pääsemiseks on vaja kanuu abiks võtta või siis seljakott selga upitada.

2.9.10

Autod

Ameerika mandril tagasi olles hakkavad kindlasti rohkem silma palju suuremad autod kui Euroopas. Ja kui siis mõnda pisikest näed, siis püüab see kergesti pilgu enda peale... vähemalt minul. Sel pühapäeval toimus lausa miniautode "kokkutulek" Torontos (üle 500 osalejaga)! Ühe eesmärgina oli raha kogumine kodutute ja riskigruppi kuuluvate noorte toetuseks.

Ma ei käinud seda uudistamas, kuid oli tunne küll, et neid pisikesi masinaid tekkis tänavatele äkki rohkem. Minu foto on aga hoopis Glehni lossi ees võetud. Eks Eestis panevad suured autod hoopis möödujat (st mind) uudistama :) Meie peres on selline suht keskmise suurusega auto, mida siin pereautoks peetakse ja mis tegelikult päris pirakas mõne mini kõrval (Ford Taurus Wagon). Olen sellega nii harjunud, et kui mõnda väiksema rooli kogemata satun, siis tundub päris ebakindel maanteel kihutada. Keskkonna hoidmise seisukohalt lohutan, et meil on vaid üks auto peres ja suurus on oluline, kui me suusatamas käime või matkama läheme. Eks tulevikus võib midagi väiksemat vaadata. Tom juba väidabki, et see tulevik võiks juba lähemal ajal kohale jõuda, sest meid juba mitu head aastat teeninud metallikolakas kipub väsimuse märke üles näitama.

1.9.10

Sügiskuu esimene päev

Esimene koolipäev Eestis. Meie ootame veel järgmise nädala teisipäevani. Sügiskuu on alanud, kuid meie kraadiklaas näitab üle 30, lisaks niiskus, mis tekitab tunde, et soojust on 40 ringis. Samas on mõnus istuda eriti õhtuti tagaaias, kui ei pea meeleheitlikult kampsunit selga ajama. Tom ongi mul õues ning kirjutab matkalugu. Mari käest uurisin, kuidas talle matk Killarney loodusparki meeldis. Meeldis! oli tema vastus. Ainult viimase päeva oleks võinud kahe päeva peale jagada. Tal oli hea meel, et nad olid jõudnud pargi kõrgeimasse tippu ning ta oli vaimustunud mägijärvede puhtusest, kus põhi oli nähtav isegi mitme meetri sügavuses. Kummaline oli ujuda sellises järves! Aga las Tom kirjutab ise kõigest :) Pilt on temalt laenatud.