30.9.07

Raamaturiiul

Jilly Cooper Wicked!

Laenan siin taas kellegi teise sõnu, et edasi anda, millest raamat jutustab. Huvitav, kuidas ta kasutab terminit: chick lit. Olen seda ainult filmide puhul näinud: chick flick, romantilised filmid, mida mehed vaatavad ainult siis, kui nad alles tüdrukuga väljas käivad :)

See raamat sai kiiruga raamatukogust kaasa haaratud ja taas kord ainult tema kogukuse pärast (pehmete kaante vahel üle tuhande lehekülje). Mulle meeldib lugeda just selliseid teoseid, mis minuga kauem kaasas käivad, et jõuan hästi tundma õppida kõiki tegelasi ja nende tegemisi. Eriliselt huvitav lisaks teemale, mis viib meid kahe kooli juurde - üks privaatkool, teine riigikool, milles õpivad väga vaeses linnaosas elavad noored.

Review
Many chick lit readers will agree that Jilly Cooper is one of the queens of the genre. Her books are meaty, raunchy and impossible to put down.

Wicked! follows the formula tried and tested by two of England's greatest writers - Dickens and Shakespeare. Whereas one had opposed cities, and one had opposed families, Cooper takes two diametrically opposed schools. We are introduced first to Larkminster Comprehensive - pretty much imagine the worst school you've ever heard of, and make it about a million times worse. The school is so firmly in 'special measures' no one can imagine it lasting the school year... and to be honest with the rate of vandalism there probably won't be a school left to last. So enter Janna Curtis, part of a team which successful pulled a school in her native Yorkshire out of 'special measures', the newly appointed head teacher. She's not prepared to let this school close, deep down she knows that these troubled teenagers need love and support, not someone else giving up on them.

The second school is the affluent Bagley Hall, run by the charismatic Hengist Brett-Taylor. An independent school only a few lines further down the league table than such institutes of education as Eton and Harrow, the pupils include the offspring of politicians, world reknowned opera divas, and siblings of the local MP. To retain the financial support the government awards them, they need to show that they're giving back to the community - what better way than to offer support toward Larkminster? The fact that Janna is pretty and passionate is only a minor fact as far as Hengist is concerned.


Jim Priebe Takeout Double: A Bridge Mystery
Kanada kirjanik, bridzhimängijad mõrvaloo taustaks. Kahjuks ei midagi, mis oleks väga meeldinud. Liiga 'puhas' - halb ja hea, ei mingeid põnevaid sündmustiku keerdkäike või meeldejäävaid tegelasi.
Laenan siin taas kellegi teise sõnu, et edasi anda, millest raamat jutustab. Huvitav, kuidas ta kasutab terminit: chick lit. Olen seda ainult filmide puhul näinud: chick flick, romantilised filmid, mida mehed vaatavad ainult siis, kui nad alles tüdrukuga väljas käivad :)

Urban Legends


Kas pole kena pilt - päikseloojang Põhjanabal ... Sain selle e-maili kaudu ning mus tärkas huvi, kust täpselt pilt pärit on. Pisukese otsimise järel jõudsin huvitava leheküljeni (Snopes.com - Rumor Has It), mis toob ära igat sorti juhtumeid, lugusid ja pilte, millel võib väike tõepõhi aluseks olla ja mida on muudetud vastavalt kohale/ajale/jne ning mida levitatakse tõe pähe. Sealt saame teada, et see imeilus pilt on vaid osavate käte ja veel osavama programmi koostöö, mis muutis kauni pildi veelgi kaunimaks. Leidsin ka lehekülje, kust see pärit on: Gate to Nowhere. Kui aega ning tahtmist midagi ilusat vaadata, tasub minna ning sirvida neid pilte, mis sinna üles pandud on. (Kliki siia, et näha pilte.)

Lisaks tõi otsing üles Darwin'i auhindade lehekülje - juhtumid, kus asjad ei lähe just nii nagu kavatsus on...
A Chronicle of Enterprising Demises Honoring those who improve the species... by accidentally removing themselves from it! Kunagi oli „Noorte Hääles” selline rubriik nagu „Viimne veerg” pühendatud taoliste kummaliste sündmustele. Minu hobiks oligi neid välja lõigata ning tallel hoida. Nüüd on elu palju lihtsamaks läinud, klõbista pisut arvutiklahvidel ning terve maailm on lahti sulle...

Keeleõppimine...


Kuu aega kooli algusest möödas ning siiani on Kirke end päris heast küljest näidanud. Loodetavasti pole see ainult alguse asi. Ühel päeval tuli ta minu juurde ning nõudis abi! Tal on vaja prantsuse keeles seletust! Oh, seda vaest last küll. Prantsuse keel on on nüüd just see keel, millega ma kiidelda mitte ei saa. Kohati mõistan sõnu ainult sellepärast et need natuke inglise keelega sarnased (või mõnele teisele keelele, nagu hiljuti arvasin õieti ära prantsuse keelse sõna 'aken' - ainult rootsi keele abil... Ikka seesama tõde, mida rohkem keeli oskad, seda kergemini uued keeled sinuni jõuavad).

Ja nii olengi ma nüü siinmaal, et lõpuks Kirke kõrval õpin prantsuse keelt. Olen juba mitu aastat seda mõtet endaga kaasas kandnud, isegi programm on selleks olemas, kuid kunagi ei ole minutit, et maha istuda ning tõsiselt asja kallale asuda. Ma olen suhteliselt distsiplineeritud suutmaks seda ise teha (kunagi õppisin ise esperanto keelt), kui ainult aega leiduks. Vaatame, kui hästi mul see Kirkega koos õnnestub...

(Pilt on küll hoopis kevadest, kui Kirkega matemaatikat studeerisime).

23.9.07

Millal küll...


Siin on Kirke unistamas päevast, milla ta päriselt rooli taha saab istuda. Mari juba uurib, kui raske on autot juhtida. Vahel luban tal karatest tagasisõites rooli kõrvaltistmelt hoida (tee on tavaliselt väga tühi). Siin elades saab kuueteist aastaselt endale juhiload muretseda. Nii pole enam palju aastaid järel, millal Mari teoreetiliselt võiks load kätte saada.

Nüüd, kus ta on kaheteist aastane, võib ta esiistmele end sisse seada - sunnin siiski teda taha istuma, kui me terve perega välja sõidame. Eesti Koolist tagasisõites ongi ta mul ees, sest viin koju ka Katariina ja Mihkli - nad on meil tee peal. Eelmisel aastal viisin Hanna koju, kuid sel aastal ta enam koolis ei käi, kuna ta vanemad on otsustanud seada sihiks Eestisse tagasimineku.

17.9.07

Kokaraamat

Paris Boulangerie-Patisserie: Recipes from Thirteen Outstanding French Bakeries Linda Dannenberg, Guy Bouchet

Autor külastab Pariisi tuntumaid/paremaid kondiitri/pagariärisid. Huvitav on see, kuidas üle aja on pagarite ja koogiküpsetajate töö segunenud. Omal ajal tegeldi vaid oma erialaga, kuid olude sunnil müüvad pagarid ka koogikesi ning vastupidi. Samas on probleemiks odavalt toodetud küpsetised, mis sunnib väikeseid poekesi oma uksi sulgema.
Läbisegi lühikese ajalooga on esitatud retsepte. Proovisin nendest ühte, millest tuli imehea keeks. Raamatus on veel mõned retseptid, mida tahaks ära proovida.


Peter Mayle Confessions of a French Baker: Breadmaking Secrets, Tips, and Recipes

Tore väike raamat prantsuse pagarist Auzet'st, kes väidab, et igaüks on võimeline korralikku leiba/saia küpsetama. Tema meistriteoseks oli taignast Eiffeli torni küpsetamine, mille eest ta võitis esimese koha. Väikeses külakeses Cavaillon'is on tema pagariäri, mis aastast 1951 külaelanikke värskete küpsetistega varustanud. Huvitav, kui tähtis on olnud prantslastele värsked saiad laua peal. Samas tungib sisse suurtootmine, mis toob leiva/saia hinna alla, kuid selle peale olevat prantsuse pagarid väikese protesti korraldanud, ning tehasesaiad said teise nime kui mis pagarid oma küpsetistele panevad.

Küpsetamas


Keeks

150 g toasooja võid
150 g (½ kl) suhkrut - vahusta või ja suhkur koos
3 muna - sega ükshaaval juurde
Sega omavahel (kasutan tavaliselt kuiva vipslit):

200 g (5 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g (1 1/3 kl) kuivatatud puuvilja (kasutasin mangot)
75 g (2/3 kl) rosinaid (kuivatatud jõhvikaid)
pähkleid või mandleid

Küpseta 175
°C juures umbes 55 minutit.
Retsept soovitab pisut jahtunud kooki immutada rummi ja suhkruseguga, mida ma ei teinud, sest siis ei saa lapsed seda süüa.

Keeda kuni suhkur on lahustunud:
½ kl (100 g) suhkrut
½ kl (125 ml) külma vett
Lisa lõpuks:
3 spl rummi või nii palju, kui just meele järgi on
ja tõsta pott tulelt.

Forks of the Credit


Veetsime kena pärastlõuna Forks of the Credit provintsipargis. Siit jookseb läbi kuulus Bruce Trail (mis saab alguse Niagara joa juurest ning läheb läbi provintsi kuni Huroni järveni). Kes soovib selle otsast läbi kõndida, peab varuma aega ning korralikud jalatsid - pikkuseks on sellel üle 800km. Oleme mööda seda siin-seal matkanud, kui peatume teistes parkides.

Meil oli kaasas Aivar oma lastega, mis tegi muidugi Marile-Kirkele asja lõbusamaks. Kuna lapsed tahtsid koos olla, siis kolisid kõik Aivari autosse. Õnneks pole park liiga kaugel, vähem kui tund aega sõitu põhja poole. Leidsime selle suhteliselt kergesti üles. Parkisime auto, tehes kiire otsuse, et oleme nelja tunni pärast tagasi, loobudes maksmast terve päeva parkimiskulu. Võtsime kaasa pisut toitu, vett ning olimegi valmis matkaradasid vallutama.

Ei arvanud, et suhteliselt lagedal maal tegelikult nii palju tõuse ja languseid oli. Kirke meenutas veel täna hommikulgi, kuidas me pidime mööda üht mäekülge väga kõrgele ronima. Leidsime üles väikese joa, mille kohal kunagi seisis veski, mis muudeti eelmise sajandi alguses hüdroenergia tootmiseks (50ndate alguseni). Enne seda kaevandati seal liivakivi, millest ehitati Ottawasse valitsusehooneid!

Tore matk, mille jooksul pisut segaduses olime, millist rada mööda tagasi jõuame, kuid pisukese ekslemise ning väikeste söögipauside järel olime täpselt neli tundi hiljem tagasi alguspunktis.

Kodus pidi mul mu imepott kanatoidu valmis keetma, kuid mingil põhjusel oli ta otsustanud end välja lülitada (kahtlustan siiski, et tegin ise kiiruga mingi apsu). Nii olin ikkagi sunntud pliidi ääres toimetama. Küsisin laste käest, kas järgmine nädal läheme uuele matkale, kuid keegi ei avaldanud just suurt vaimustust selle üle... Täna olid nad õnneks pisut paremas tujus ning arvasid, kui keegi kaasa tuleb, oleks toredam!

Siin on pilte matkast.

15.9.07

Raamaturiiul


Peter Mayle „A Year in Provence”
Lugu sellest, kuidas inglise abielupaar asub elama Prantsusmaale. Kuidas nad näevad vaeva oma uue 200 aastat vana talumaja taastamisega. Kuidas külaelanikud suhtuvad uustulnukatesse ning kuidas nemad ise kohanevad oma eluga võõral maal.

Who hasn't dreamed, on a mundane Monday or frowzy Friday, of chucking it all in and packing off to the south of France? Provençal cookbooks and guidebooks entice with provocatively fresh salads and azure skies, but is it really all Côtes-du-Rhône and fleur-de-lis? Author Peter Mayle answers that question with wit, warmth, and wicked candor in A Year in Provence, the chronicle of his own foray into Provençal domesticity.

Beginning, appropriately enough, on New Year's Day with a divine luncheon in a quaint restaurant, Mayle sets the scene and pits his British sensibilities against it. "We had talked about it during the long gray winters and the damp green summers," he writes, "looked with an addict's longing at photographs of village markets and vineyards, dreamed of being woken up by the sun slanting through the bedroom window." He describes in loving detail the charming, 200-year-old farmhouse at the base of the Lubéron Mountains, its thick stone walls and well-tended vines, its wine cave and wells, its shade trees and swimming pool--its lack of central heating. Indeed, not 10 pages into the book, reality comes crashing into conflict with the idyll when the Mistral, that frigid wind that ravages the Rhône valley in winter, cracks the pipes, rips tiles from the roof, and tears a window from its hinges. And that's just January.

In prose that skips along lightly, Mayle records the highlights of each month, from the aberration of snow in February and the algae-filled swimming pool of March through the tourist invasions and unpredictable renovations of the summer months to a quiet Christmas alone. Throughout the book, he paints colorful portraits of his neighbors, the Provençaux grocers and butchers and farmers who amuse, confuse, and befuddle him at every turn. A Year in Provence is part memoir, part homeowner's manual, part travelogue, and all charming fun. --L.A. Smith -Amazon.ca

Jalgpall


Hokipoiss Eestist käis siin kogemusi korjamas ja jalgpallipoiss Kanadast käib Eestis mängimas. Jäähoki on eestlaste jaoks ilmselt üsna kauge ning siinsed mängivad pigem jäähokit või pesapalli või ameerika jalgpalli. Õnneks on viimastel aastatel mingil määral jalgpalli vastu huvi tõusnud - eriti Torontos, kus palju immigrante tugevatest jalgpallimaadest. Maailmameistrivõistluste ajal näidatakse oma poolehoidu kinnitates vastavate maade lipud autode külge (teede ääres on osavad ärimehed lippe müümas). Tegelikult on see omamoodi kena, sest äkki on midagi, mis ühendab selle suurlinna elanikke.

Jalgpallipoiss Kanadast on Indrek Romet. Toomase ja Indreku suguvõsas on ühiseid esivanemaid. Nii oleme vahel Quebeci suusatama minnes nende juures peatunud. Siinne pilt on mõne aasta tagant, kui Kirke veel väike oli. Mulle meeldis, kui kena Indrek minu tüdrukutega oli. Mul oli ikka arusaamine, et sellised noored poisid vaatavad väikeseid tüdrukutirtse kui tüütuid segavaid olevusi. Ja seal ta oli, küpsetas nendega küpsiseid ning hoolitses, et keegi endale liiga sellega ei tee. Olin eriliselt vaimustuses tema eesti keelest ning äärmiselt viisakast käitumisest. Ma ei saa kindlasti kiidelda samaga oma laste suhtes .

Palju edu Indrekule!!!

Eesti Elu kirjutab järgmist:

Kuigi ta pole veel 17 aastat vana, on Montrealis elav Indrek Romet mänginud aastaid erinevates jalgpalli esindusvõistkondades. Nüüd on üks ta sihtidest täitunud. Ta võistles põhikoosseisus Eesti U17 (vanuselt alla 17) rahvuskoondises Balti turniiril Palangas, Leedumaal sel suvel. Samas Eesti esinduskoondises ootab teda sügisel Euroopa valikturniiri võistluste sari.


Kuigi ta on alles teismeline, on Indreku karjäär jalgpallurina olnud järjekindlalt tõusuteel. Hakanud mängima kuueaastaselt, on Indrek esindanud Kanadat U12 eliitkoondises, mis osales Danone karikaturniiril Pariisis 2003.a. Juba 2005.a. oli ta külalismängija Eestis FC Flora ’90 koosseisus. Samal aastal võistles ta Quebec’i 14a. esinduskoondises Kanada meistrivõistlustel ning osales üleriigilises Kanada rahvuskoondise arenguprogrammis.

2006.a. viis teda jälle FC Flora ’90 koosseisus Saksamaale treeningule, Quebec’i 15a. esinduskoondisse, mille kapten Indrek oli, ning tagasi Kanada rahvuskoondise arenguprogrammi. Samal ajal kõige ülaltooduga on Indrek neli aastat pidevalt mänginud Quebec’i eliitliigas Lac St. Louis Lakers’i koosseisus.

12.9.07

Kokaraamatud


The Professional Chef by The Culinary Institute of America

Mina otsustasin, aitab kokaraamatute ostmisest. Parem laenutan raamatukogust ning kui ma siis otsustan, et ma kuidagi ilma ei saa elada (peale põhjalikku retseptide uurimist), lähen ja ostan selle koju. Tegelikult olen siiani vaid skanneerinud huvitavamaid retsepte ning loodetavasti kunagi jõuan selleni, et neid tegelikkuses läbi proovida . Kui olla kriitiline ning ausalt endale tunnistada, kas just kõiki maailma retsepte on minu raamaturiiulisse vaja, siis kuivab kiiresti huvitavate retseptide hulk.

See on üks väga huvitav kokaraamat. Tom käis sellel järel ning seletas, kuidas viis raamatukogutöötajat pidid koos suurte raskustega selle riiulilt maha upitama. Teos annab kõvasti silmad ette ühele korralikule piiblile oma üle tuhande kahesaja leheküljega ning ega seda pole tõesti kerge enne magamaminekut voodis mugavalt kõhule toetada (kui just rasvapolster hästi mõnus pole) ning sealt siis tarkust ammutada (ikka lootuses, et midagi ka külge jääb).

Uurisin ja puurisin, mille järgi siis ameerkia kokad endale professionaalse koka pabereid muretsevad ning otsustasin, see pole siiski minu jaoks. Mõne pisikese näpunäite sain. Kõige olulisemaks pean kuivpärmi koguse määramist. Kasuta 40% pärmikogusest, kui kodus on kuivpärm, kiirkuivpärmi puhul 30%. Siin enamasti pole muud saada peale kuivpärmi ning leivamasinas töötab see kõige paremini. Kunagi ammu-vanasti isegi nägin poeletil, kuid nüüd peab leidma spetspoe (mille ma tegelikult kevadel ka leidsin meie karatekoha kõrval on väike äri, milles palju ida-euroopa tooteid ning ime-ime ka pärm!)

Tahan siiski oma kokaraamatute kaitseks öelda, et vahel ei olegi mulle tähtis see, kas ma kõike, millest loen, ellu viin. Millegipärast on nende sirvimine eriliselt rahustav. Ja oma kõige raskematel hetkedel mäletan end vaatamas kokasaateid ning lehitsemas Rootsist kaasa toodud ajakirjväljalõikeid retseptidest. Kui hästi leevendas see valu, mis mu sees valitses...

Eesti kool algas


Uus koolia-aasta algas ka Eesti Koolis! Marile viimane aasta algkoolis - kuues klass ja Kirke on neljandas. Kumbki EI TAHA sinna minna, aga emme-issi on kurjad, ning sunnivad! Kirke kauples veel hommikul: emme, las ma 'skipin' see aasta (jätan vahele)!
Mina: EI!
Kirke: Ma 'skipin' selle korra...
Mina: EI!
Kirke: Emme, palun, ma oskan juba eesti keelt.
Mina: EI! Sa pead veel grammatikat õppima!
Kirke: Mis on grammatika???

Sama jutt jätkus veel hiljem telefoniteel. Minu töökaaslastel oli väga naljakas kuulata, kuidas emme oma lapsukest veenis. Üks soovitas ega muud üle jää kui osta aga ära. Õnneks ma selleni siiski pole veel läinud, kuigi kange tahtmine oleks küll, et vältida seda vägikaika vedamist.

Suureks põhjuseks on see, et Hanna ei tule sel aastal kooli. Eelmine aasta said nad koos pika kojusõidu teha, sest viisin Hanna ära. Hetkel organiseerisime Katariina ja Mihkli kojuviimise, sest Mari saab juba ees istuda. Nii on meil ruumi kolme lapse jaoks. Ning muidugi on Tom õnnelik, sest ta saab Aivariga Eesti Majast tulema, selle asemel et metrooga kolistada kodu poole.

Pilt on tehtud peale minu esimest aastat Eesti Koolis õpetajana. Mina olen paremalt teine. Minu kõrval on Reet Weiedebaum, kes tol ajal Torontos oli ja kelle nime olen nüüd siin-seal Eesti meedias näinud. Teisel pool on Vaike Rannu, kes on samasugune inglise filoloog Tartust nagu mina, kuigi lõpetas tükk aega varem, ning lahkus Eestist seitsmekümnendatel - see oli tema viimaseks aastaks Eesti Koolis. Vasakul ääres on koolide 'hing' Edgar Marten, kelle käest lühikeseks ajak keskkooli/gümnaasiumi juhataja teatepulga mõned aastad tagasi üle võtsin.
Sellega seoses veel üks huvitav lõik. Eelmisel nädala helistas mulle keegi, kelle lapsed enam-vähem Mari-Kirke vanused. (Nad organiseerisid kunagi Eesti Majas mängupäevi lastele - sain Mari nii ühe päeva ära hoitud). Ta oli huvitatud nende koolitoomisest ja teadis, et olen kusagil juhatuses. Teatasin, et kuna lapsed arvasid, ma pole kunagi kodus, siis otsustasin, neil on õigus ning loobusin lisakohustustest (muidugi aitas otsusele kaasa minu pidevalt tihenevad migreenid).

„Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" öeldi mulle telefonis! Olin esialgu üsna üllatunud. Siis seletas ta, kuidas teab nii paljusid noori vanemaid, kes unustavad oma pere ning pühenduvad üle pea kaela eesti ühiskonna tegemistesse! Pean tunnistama, mul oli eriliselt hea meel enda üle! (Ja koolitoomise kohta sain ikkagi infot jagada...)

8.9.07

Raamaturiiul

J.K. Rowling „Harry Potter and the Deathly Hallows”

Sain raamatu Marile siis, kui nad ikka veel Eestis olid, kuid lubasin endale, et ei loe seda enne läbi, kui Mari tagasi tuleb, sest talle ei meeldi vahel, kui ma enne teda raamatuga valmis saan. Nüüd selgus, et tal oli nii mitu muud raamatut järjekorras ning Harry Potter oli tal viimasena meeles (raamatukogu raamatud pean enne lugema, teatas ta). Nii lubaski tal mul ise see viimane teos kätte võtta.

Palju pannakse paika, mis eelmistes teostes üles kerkis. Hea võidab halva, millise hinnaga - peab ise lugema. Kuidagi keerulise seletusega lõpus, mis mul kindlasti meelest ära läheb. Vahel imestan, kuidas need raamatu lõpuleheküljed on justkui liiga lühike maanduspunkt, millest kiiresti üle libised, kui samas terve raamatu sündmustik jääb palju eredamalt meelde...


Jonathan Stroud „The Bartimaeus Trilogy”

Lõpuks sain läbi loetud kaks viimast raamatut sellest seeriast ja pean nõustuma Mariga, et mulle meeldis see rohkem kui Harry Potteri saaga. Mulle meeldib see iseteadev dzhinn, kes oma seisukohalt sündmusi edastab. Eriti üllatunud olin lõpu üle, mida tavaliselt muinasjuttudes ette ei tule...

The loquacious djinni introduced in Amulet of Samarkand and is back, or, more accurately, he hasnt left in three years. While Bartimaeus retains all of his wit and wisdom, his essence suffers severely from lack of rest. Nathaniel, now Information Minister, spends his time writing propaganda to bolster the common folks belief that England is winning its foreign wars and tracking down traitors within the government. Kitty Jones has gone into hiding, apprenticing herself to a magician and learning enough from her master and through research to summon Bartimaeus herself. When Nathaniel finds Kitty, the two of them and the djinni must use all their strength and cunning to defeat the most dangerous demons they have yet encountered, demons that take over the bodies of the government magicians. Ptolemys Gate is an exciting and eminently satisfying conclusion to the trilogy, footnotes and all. This time, readers learn more about Bartimaeuss past and his connection to the loinclothed boy whose likeness he wears. Kittys strength and intelligence shine through, and Nathaniels inherent compassion emerges from the mask of John Mandrake.

Tehnika areng

Panen siia ühe lingi kummalise lehekülje peale, mille juurest pidin Mari raskustega eemale meelitama. (Kui paljud meist „päris elus” selle ohvrid on olnud? Mis päriselt sunnib meid seda tegema, hääl - nagu lehekülg eeldab või tunne, kuidas mull katki läheb?)

Ja need, kes ei ole veel näinud seda toredat lõiku, kui raske on uue 'tehnikaga' harjuda, siis vaadake seda siin:



Puma & kompuuter


Mis teha pisikese kiisuga, kes nõuab nii tungivalt su tähelepanu, et hüppab lauale, mu käe ligi, mis hoiab hiirest kinni ning nügib siis kannatamatult oma pead minu käe vastu, et ma teda kurgu alt sügaksin. Ja kui ma midagi ei tee, siis muutub ta närviliseks ning läheb hiire või selle juhtme kallale ning oskab osavalt vajutada õigele kohale, mis terve kompuutri kinni keerab... Õnneks ei kõnni ta enam mööda klaviatuuri, pahandasin kõvasti temaga, kui ta seda tegi.

Ta otsib palju rohkem lähedust kui Liisu kunagi on seda teinud. Mul on omamoodi hea meel, sest on keda paitada ja kes nii kergesti ei lase sülest jalga, kui ISE vajad teise hinge lähedalolu.

5.9.07

Uus kooliaasta


Siin on Mari ja Kirke Olevit lennujaamas ära saatmas. Olev oli tõesti nagu kolmas laps meie peres. Pean tunnistama, et siiani pole ma kunagi tundnud mingit ebamugavust või privaatsuse riivamist, kui mul keegi majas on elanud (peamine kogemus muidugi Jaanikaga ja teiste lapsehoidjatega). Olen kõiki võtnud kui pereliikmeid ning ma loodan, et nad on samamoodi tundnud (vähemalt ei ole keegi just kurtma tulnud, aga kas keegi üldse seda teeks...)

Teisipäeval oli lastel esimene koolipäev. Kirke viiendasse klassi ja Mari seitsmendasse. Mari oli pisut murelik, sest seitsmendast algab 'high school' - junior high ja ta polnud kindel, kuidas täpselt leida üles, millises klassis millise õpetajaga. Päev enne sai siis kiiresti sõbrannale helistatud ning lubadus antud kokku saada kindlas kohas, et siis koos asja uurida. Asi oli muidugi palju lihtsam, kui kogu see muretsemine väärt oli!

Tavaliselt on koolihoovis välja pandud toolid, millel klassinimekirjad kuni kuuenda klassini, kõrval klassiõpetajad (enamasti on nad terve päeva koos oma klassiga õpetades erinevaid aineid, erandiks on prantsuse keel, laulmine, kehaline kasvatus, vahel veel midagi). Iga uus aasta on lastele üllatus - sa ei tea, kes su klassikaaslased on, kas saad oma parima sõbraga taas kord kõrvuti pinki nühkida (kuigi see on ka väga raske isegi kui samasse klassi satud, sest õpetajad panevad lapsed ise paika, kes kellega) ning põhiõpetaja muutub samuti aastast aastasse.

Mõnes mõttes on mul kahju, et see nii käib - ei tarvitse kujuneda sidemeid, mis aastatega ainult tugevamaks lähevad, teisalt on mul hea meel näha kui paljude erinevate lastega mu tüdrukud sõbralikult suhtlevad. Põhimõtteks ilmselt ongi kasvatada lastes oskust läbi saada ükskõik kellega. Ja kasvatada ühtse kooli tunnet. Lapsed tunnevad nii nooremaid kui ka vanemaid koolikaaslasi, sest teatud tasemel käivad vanemad lapsed nooremates klassides lugemas - neil on oma lugemissõbrad.

Sellest hoolimata kas oled samas klassis või mitte kujunevad oma sõbrad, kellega saab siis koos mängida vaheaegadel - lõunatund on tõesti tund aega, mille sisse mahub söömine ja mäng, viimane pea alati väljas (ainult paduvihm ja lumetorm hoiavad lapsed sees). Kirke sõbranna Chen-Chen on seekord teises klassis ja ka Mari kaksikust sõbrannad pole taas kord temaga koos, aga see ei sega. Peale kooligi saab vahel üksteise juures mängimas käia.

Hetkel on mõlemad oma õpetajatega rahul. Küsisin Kirke käest, kas õpetaja riidleb ka, kuid ta ütles, ainult siis, kui me räägime. Maril oli päris palju kodutööd kaasas. Üks nendest inglise keele grammatika, pidin oma ajud korralikult üles soojendama, et need ammu õpitud põhimõtted kusagilt ajusoppidest välja noppida ning Marile natuke selgemaks teha - olen avastanud, et vahel aitab eesti keelega võrdlus. Samas olen kuulnud, kui vähe tegelikult siin pööratakse tähelepanu inglise keele grammatikale. Eks näe, kui hästi Mari on kooliaasta lõpuks edasi arenenud.