30.7.07

Polar Bread (mitte polar bear)


Lugesin ühte toiduvalmistamise blogi ning sattusin huvitava küpsetise peale, mis on Rootsis toodetud ning mida ilmselt siit-sealt Euroopas osta saab - nimeks Polar Bread ehk Polarbröd rootsi keeles. See tundus väga huvitav ning tahtsin leida retsepti nende tegemiseks (mis me küll siin kaugel leivategemise nimel ära ei tee, mul on külmkapis isegi enda tehtud leivajuuretis). Leisingi ühe, mille järgi eelmisel pühapäeval juba usinalt küpsetasin. Eile avastasin veel ühe retsepti, mis oli küll prantsuse keeles, millest ma vaevalt-vaevalt aru saan, kuid arvuti abil muutusid prantsuskeelsed sõnad inglisekeelseteks, mis sest et natuke kummaliselt, kuid enamvähem sai aru, mis täpselt tegema peaks.

Siin on retsept, mida kasutasin.

50 g võid (mina jätsin välja, oleksin selle asemel pannud 2 spl juurviljaõli)
250 ml piima
2 spl pruuni suhkrut (kasutasin molasses, mis see eesti keeles on, ei tea)
300 g jahu
75 g rukkijahu
50 g mitmeviljajahu
½ tl soola
1½ tl kuivpärmi
1 spl hakitud köömneid

Panin seekord kõik oma leivamasinasse, mis kahe tunniga taigna ilusti minu jaoks valmis tegi. Muidu võid segada kõik ning jätta 45 minutiks seisma. Jaga tainas kaheteistkümnks või rohkemaks või vähemaks, oleneb mitu leiba tahad. Tee nendest pallikesed ning rulli jahusel alusel üsna õhukeseks. Torgi kahvliga ühelt poolt augud sisse ning pane paariks minutiks soojale pannile (üldsegi mitte ahju) - soovitav mõni selline, millele ei ole vaja panna rasvainet alla (kasutasin malmpanni - mida rohkem seda toidu valmistamisel abiks võtad ning korralikult ümber käid - „puhastad ning õlitad” - seda rohkem hakkab ta sarnanema nende uhkete teflonpannidega, mille külge toit kergest kinni ei hakka). Niipea kui oled leiva ümber pööranud, torgi teine pool kahvliga auke täis, et leib kerkiks ühtlasemalt.

Mina tegin neid valmis kaksteist ning osa panin sügavkülma.

Mulle maitsevad need leivad väga-väga. Lõikan pooleks (nagu leivaviilu), määrin peale küüslaugu ja sibulamaitselist philadelphia juustu, vahele vorsti või keedetud keelt, hapukurki, salatit, panen pooled kokku ning küll on hea võileib lõunaks valmis! Pealegi veel tegemiserõõm - tundsin mingit erilist rahulolu neid leivakesi lahti rullides!

Olen Eestis olles alati vaid koorikleibadest toitunud ja viimasel ajal mõelnud, et peaks ise proovima neid teha. Polarbröd on midagi sarnast, kuid palju õhem, seda ei saaks laiuti pooleks lõigata nagu poes müüdavate koorikleibade puhul. Eks paista, kas proovin ka koorikleibade tegemise saladusele jälile saada.

28.7.07

Laupäev


Teist nädalat üksi koos kassidega kodus. Pean tunnistama, et pole millegi erilisega hakkama saanud. Täna proovisin keldris suurpuhastust teha. Tekitasin Pumale ja Liisule palju stressi, sest pidin pidevalt neid ära ajama ning nad ei saanud sugugi aru, miks tugitoolid ja diivanid äkki liikuma hakkasid ning nendega üldse mängida ei taha - see oli muidugi Puma, kes võttis kord ähvardavaid kord mängule kutsuvaid poose. Liisu arvas, et on tore end vaiba sisse peita, kuni ta mul sinna ära kadus ning ma juba muretsema hakkasin, kas ta ikka välja saab. Hetkel on kiisud end mõnusalt toolidele sirakile tõmmanud ning tudivad.

Toomas saatis mulle pilte oma Eestis olemise ajast. Panin need siia üles. Pidin oma pildid praegusest kohast ära tõstma, sellepärast ei lähe lingid meie kodulehelt käima. Vaja veel need parandama minna.

Pean lastele igal õhtul unelaulu laulma. Millegipärast on nende uneaeg kuidagi väga öö peale nihkunud. Aga õnneks ei pea nad tagasitulles kohe kooli jooksma. Kirkele olen kord laulnud töö juurest. Peitsin end kompuutrituppa ning hiljem küsisin Heleni käest, kas nad kuulsid, kuidas ma oma lapsi tudile panin. Ta naeris, et nad olid jah, kõik ukse taga kuulamas. Ja lubas mulle teinekord öösel helistada, kui tal uni läinud on.

Leidsin tüdrukute nimekirjad, mis ma lasin neil kokku panna, enne kui pakkimiseks läks. Kirke kirjutas: 1 Puma, 3 t-särki.... Pean neile Skype'i kaudu alati kiisusid näitama, kuigi vahel on raske neid just tol hetkel kätte saada. Uuritakse, kas Puma on juba väga suureks kasvanud.

Aga nüüd tagasi keldri juurde...

24.7.07

Vaarikakook


Toomas, see on viimane tükk koogist, mis sinust siia jäi. Pidin ülejäägi panka töökaaslastele tooma, sest ei jõudnud seda üksi ära süüa. Eesti Maja manager sai selle viimase tükikese.

23.7.07

Raamaturiiul

Frances Mayes „Under the Tuscan Sun”
Taas üks raamat „sarjast: ostsin maja võõras riigis ning ehitasin selle uuesti üles”. Mul on järjekorras kolmanda kirjaniku käest samal teemal teos. Eks ma siis anna oma kommentaarid, milline nendest kõige parem oli. Hetkel kaldun arvama, et Carol Goldwater'i lood olid siiramad, kuigi Frances Mayes'i sulg jookseb palju libedamalt. Ehk olen ma pisut eelarvamusega ameeriklaste suhtes...

Vaatasin ka filmi, mis ei ole täpselt raamatu järgi tehtud (ma ei kujuta ette, kuidas seda mängufilmiks üldse muuta saakski). Ainult mõned üksikud seigad on raamatust kaasa toodud. Minu meelest väga armas ilus muinasjutt, ükskõik mis teised sellest arvavad. Oleme Heleniga - mu töökaaslane - täiesti erinevatel arusaamadel, aga mulle meeldib temaga 'vaielda', me ei saa kunagi pahseks teineteise peale ja ma imestan kui palju on minus (temas) joont, mis lubab meil teineteise üle norida ilma et me solvuks. Mina ei vaadanud seda lugu nii palju loo pärast. Nautisin Itaalia maastikku, inimesi. Hiljem lugesin, et pea kõik küla elanikud osalesid filmis. Kui tahad hetkeks kõrvale visata oma argimured, siis sukeldu filmi ning võta seda kui toredat väljamõeldist (muinasjuttu).

Frances Mayes - widely published poet, gourmet cook and travel writer - opens the door on a wondrous new world when she buys and restores an abandoned villa in the spectacular Tuscan countryside. She finds faded frescoes beneath the whitewash in the dining room, a vineyard under wildly overgrown brambles - and even a wayward scorpion under her pillow. And from her traditional kitchen and simple garden, she creates dozens of delicious seasonal recipes, all included in this book. In the vibrant local markets and neighbouring hill towns, the author explores the nuances of the Italian landscape, history and cuisine. Each adventure yields delightful surprises - the perfect panettone, an unforgettable wine, or painted Etruscan tombs. Doing for Tuscany what Peter Mayle did for Provence, Mayes writes about the tastes and pleasures of a foreign country with gusto and passion. A celebration of the extraordinary quality of life in Tuscany, "Under The Tuscan Sun" is a feast for all the senses.


Jose Saramago
„Blindness” (Pimedus)
Vaatasin, et see raamat on tõlgitud ka eesti keelde. Autor on Nobeli preemia laureaat.
Pean tunnistama, et raamatut kätte võttes ning lugedes lühikokkuvõtet, pidin selle peaaaegu käest ära panema. Olen hoidnud eemale liiga tumedate toonidega teostest (kuigi neid satub aegajalt minu öökapile oma järjekorda ootama). „Pimeduse” puhul otsustasin siiski siit sealt mõnda katkendit lugeda ning olin peaaegu valmis lõppu ära vaatama (nii nagu keegi mulle hiljuti rääkis isikust, kes ennast väga süngeks peab ja kes raamatut alustades vaatab alati lõpu ära, sest küll oleks kahju, kui ta ära surres ei tea, kuidas kirjanik oma teose lõpetas... Mina olen end samuti tabanud mõttelt, kui kurb on surra, olles mõne raamatuga poole peal, aga ma ei taha end sugugi väga süngeks pidada ning ma püüan siiski hoiduda lõppude ära vaatamisest - mis sest et aegajalt/harva mitte väga edukalt).

„Pimedus” on absoluutselt ebatavaline. Siin puudub kahekõne selle tavalises mõttes, see on peidetud paragrahvide sisse. Kui saada üle esialgsest tõrkest (nagu mina), siis lugu haarab end täiesti enda võimusesse ja paneb tõsiselt mõtlema, millised me inimestena tegelikult oleme... Tasub lugeda!!!!


In an unnamed city in an unnamed country, a man sitting in his car waiting for a traffic light to change is suddenly struck blind. But instead of being plunged into darkness, this man sees everything white, as if he "were caught in a mist or had fallen into a milky sea." A Good Samaritan offers to drive him home (and later steals his car); his wife takes him by taxi to a nearby eye clinic where they are ushered past other patients into the doctor's office. Within a day the man's wife, the taxi driver, the doctor and his patients, and the car thief have all succumbed to blindness. As the epidemic spreads, the government panics and begins quarantining victims in an abandoned mental asylum--guarded by soldiers with orders to shoot anyone who tries to escape. So begins Portuguese author José Saramago's gripping story of humanity under siege, written with a dearth of paragraphs, limited punctuation, and embedded dialogue minus either quotation marks or attribution. At first this may seem challenging, but the style actually contributes to the narrative's building tension, and to the reader's involvement.

In this community of blind people there is still one set of functioning eyes: the doctor's wife has affected blindness in order to accompany her husband to the asylum. As the number of victims grows and the asylum becomes overcrowded, systems begin to break down: toilets back up, food deliveries become sporadic; there is no medical treatment for the sick and no proper way to bury the dead. Inevitably, social conventions begin to crumble as well, with one group of blind inmates taking control of the dwindling food supply and using it to exploit the others. Through it all, the doctor's wife does her best to protect her little band of blind charges, eventually leading them out of the hospital and back into the horribly changed landscape of the city.

Blindness is in many ways a horrific novel, detailing as it does the total breakdown in society that follows upon this most unnatural disaster. Saramago takes his characters to the very edge of humanity and then pushes them over the precipice. His people learn to live in inexpressible filth, they commit acts of both unspeakable violence and amazing generosity that would have been unimaginable to them before the tragedy. The very structure of society itself alters to suit the circumstances as once-civilized, urban dwellers become ragged nomads traveling by touch from building to building in search of food. The devil is in the details, and Saramago has imagined for us in all its devastation a hell where those who went blind in the streets can never find their homes again, where people are reduced to eating chickens raw and packs of dogs roam the excrement-covered sidewalks scavenging from corpses.

And yet in the midst of all this horror Saramago has written passages of unsurpassed beauty. Upon being told she is beautiful by three of her charges, women who have never seen her, "the doctor's wife is reduced to tears because of a personal pronoun, an adverb, a verb, an adjective, mere grammatical categories, mere labels, just like the two women, the others, indefinite pronouns, they too are crying, they embrace the woman of the whole sentence, three graces beneath the falling rain." In this one woman Saramago has created an enduring, fully developed character who serves both as the eyes and ears of the reader and as the conscience of the race. And in Blindness he has written a profound, ultimately transcendent meditation on what it means to be human. --Alix Wilber


Stuart MacBride „Dying Light”
Jälle kord laenan Amazon'ilt leitud kokkuvõtet. Minu arvamine? Väga sünge. Hästi kirjutatud, kuid ma ei kavatse otsida üles tema teisi raamatuid... või võib-olla kunagi tulevikus :)
Mind tõmbavad vahel karakterid, mis kirjanikud loonud on ning olen rohkem huvitatud nende käekäigust...


This is a new Logan McRae thriller from the bestselling author of "Cold Granite", set to rival Ian Rankin. It's summertime in the Granite city: the sun is shining, the sky is blue, and people are dying! It starts with Rosie Williams, a prostitute, stripped naked and beaten to death down by the docks - the heart of Aberdeen's red light district. For DS Logan McRae it's a bad start to another bad day. Only a few short months ago, he was the golden boy of Grampian police. But one botched raid later, he's palmed off on a DI everyone knows is a jinx, waiting for the axe to fall with all the other rejects in the 'Screw-up Squad'. Logan's not going to take it lying down. He's determined to escape DI Steel and her unconventional methods, and the best way to do that is to crack the case in double-quick time. But, Rosie Williams won't be the only one making an unscheduled trip to the morgue. Across the city, six people are burning to death in a petrol-soaked squat, the doors and windows screwed shut from the outside. And despite Logan's best efforts, it's not long before another prostitute turns up on the slab! Stuart MacBride's characteristic grittiness, gallows humour and lively characterization make this his second unputdownable novel, confirming his status as the rising star of crime fiction.

Tagaaias marju korjamas


Laupäeval korjasin ära vaarikad, mustsõstrad ja tikri/mustsõstra risti-rästi ristatud marjad. Need on tikrisuurused mustsõstrakarva marjad. Muidugi ei jõua ma neid ära süüa, panen sügavkülma.

Tegelikult oli mul tõeliselt tore elamus aias kolme põõsa vahel istuda, sest muusikutest naabrid (isa tütre ja pojaga, ma pole kindel, kas ema ka laulab, aga väga võimalik, et jah), kes aasta läbi oma garaazhis harjutavad ning kelle laulude saatel oleme nii mõnegi toreda õhtupooliku meie viinamarjade all veetnud, esitasid terve oma repertuaari kõrvalaias toimuval peol. Kõige huvitavam on, et need naabrid, kelle juures esineti, on hoopistükkis kusagilt Aasiast pärit ning vahepeal laulsid nad oma laule.

Otsustasin võtta mõned laulud videofilmile. Panin kokku umbes 10-minutilise ülevaate lauludest (kahjuks ei saanud võtta peale laulu, mida nad kevadel harjutama hakkasid ning mis mulle väga meeldib). Kvaliteet ei ole muidugi midagi kiita, sest olin siiski nii palju eemal. Tean, et nad on esinenud TVs ja kujutan ette, nad käivad mujalgi mängimas. Kord arvas üks meie külalistest, et naabrid on oma raadio nii kõvasti mängima jätnud... Mõned aastad tagasi kinkis naabriema minu tüdrukute sünnipäeval lastele mõeldud musitseerimisraamatuid, kuid meie lastest ei saa kunagi nende ansamblis kaasategijaid. Huvid on hoopis teised.

Pühapäeval tahtsin all keldris teha suurpuhastuse. Sain ilusti õigel ajal üles, istusin arvuti taha korraks, rääkisin Toomasega Eestis, hakkasin kokku panema seda videot ning avastasin kell kaks, et pole veel hommikusöökigi söönud. Olin mõnusalt aega veetnud vaadates pilte meie kümnest aastast siin majas. Ja nii saigi videosse pildid, mis on võetud maja ümber. Kui hiljem üle vaatasin, siis avastasin, küll on tore ülevaade laste arengust! Kirke oli kolme kuune ja Mari kahe aastane, kui me siia kolisime.

22.7.07

Murphy õmblemise seadused


Leidsin need Murphy seadused õmblemise kohta. Ma ei saa just ütelda, et kõik need minuga on ka juhtunud, kuid päris mitmed kindlasti!

Pilt on pea kümme aastat tagasi võetud, kui õmblesin Marile Halloween'i kostüümi. Kirke vaatab laua peal istudes huviga pealt ja justkui jagaks näpunäiteid (ta on pisut üle ühe aasta vana). Mari sai endale maasikavormi, mis aga kippus kõigile tunduma tomatina. Mõtlesin kogu aeg, et joonistan väikesed mustad maasikaseemned punase riide peale, kuid lõpuks kandis Kirkegi seda (maasika) tomatikostüümi.

Siin on näha meie vana kööki. Igivanadest aegadest pärit kummaline roheline pliit, mida näha ei ole ja samasugune külmutuskapp, mis aga juba järgmisel suvel otsad andis (ainult sügavkülma osa jäi tööle, nii me hoidsime hädaga oma asju seal - mis tähendas, väga vähe asju - kuni uue muretsesime) ning tumepruunid kapid, mis on nüüdseks minu suurel pealekäimisel asendatud heledate köögikappidega.

  • Fusible interfacings always fuse to the iron.
  • If you need six matching buttons, you will find five in your button box.
  • The seam you meant to rip out is invariably the other one.
  • When you are in a hurry, the needle eye is always too small.
  • The fabric you forgot to pre-shrink will always shrink the most.
  • The pattern you wanted to make again will have one key piece missing.
  • If you drop something out of your sewing basket, it will be your box of pins with the cover off.
  • Whenever the construction process is going well, the bobbin thread runs out.
  • The scissors cut easiest past the buttonhole.
  • The magnitude of the goof is in direct proportion to the cost of the fabric.
  • Your lost needle will be found by the person walking around barefoot.
  • Collar points don't match and you've trimmed all the seams.
  • The iron never scorches the garment until its final pressing.
  • The steam iron only burps rusty water on light silk fabric.
  • The sewing machine light usually burns out on Sunday.
  • Pinking shears get dull just by looking at them.
  • Gathering threads always break in the middle.

17.7.07

Eestisse


Siin on fotomeenutus eelmisest aastast, kui Toomas lastega Eestisse lendas. Seekord oli asi pisut rahulikum. Ei näinud ühtegi relvastatud sõdurit. Toomaski ohkas kergendatult. Ainuke piirang on ikka vedeliku lennukile mitte lubamine. Selle alla käivad nii hambapastad, deodorandid jne. Kui neid siiski vaja on, siis peavad asjad olema läbipaistvas kotis ning ei tohi olla suuremad kui 100 ml nagu sildid igal pool ütlesid. Meie olime eriti usinad ja peitsime kõik kohvrisse.

Lapsed olid põnevil, kuid samas kurvad. Kallistasime hästi palju ning koju jõudes kuulasin nende teadet vastamismasinalt, kuidas nad minu järele igatsevad. Ühelt poolt on kena pisut aega omaette olla, kuid lennujaamast tagasi tulles ning laste asju siin seal nähes, tõmbas süda valusalt kokku. Teisalt lugesin just Daily Mail ajalehest artiklit kui ülehoituna me oma lapsi tänapäeval hoiame. Loodus on ette näinud, et lapsed õpivad teiste omasugustega mängides suhtlemist ja läbisaamist ja probleemide lahendamist. Kuna aga nüüd veedab enamus arenenud maade lastest TV või arvuti või mõne muu taolise monstrumi ees, siis pole vaja kaugelt otsida, kust nad oma kogemused saavad.

Soovin head lendu ja õnneliku kohalejõudmist oma perele! Ootan teid juba tagasi!

14.7.07

Kinos

Käisime vist esimest korda laste elus TERVE perega kinos. Siiani olen mina neid viinud, mõned korrad on nad teistega läinud. Toomas sai karatest shihani käest filmi eelvaatusele piletid ja nii me otsustasimegi laupäeva hommikuks kell 10 kenasti teises linna otsas kohal olla.

Filmiks oli „Arctic Tale” - lugu jääkarudest ja morskadest (ma arvan, et walrus on ikka morsk eesti keeles). Lugu sellest, kuidas jääkaru ema oma lapsed üles kasvatab, kuidas pisike morsk peale sündi oma ema ja 'tädi' hoole alla jääb. Väga huvitav oli fakt, et ema kõrvale tuleb veel üks morsk abiks, keda filmis 'tädiks' kutsuti! Film oli väga südamesse minev. Selles oli hetki, mis tõid naeratuse huultele, aga ka seiku, mis tõi lausa pisarad silma (vähemalt minule ning mu tüdrukutele - nägin Mari enda kõrval põski nühkimas ja Kirke tunnistas hiljem, et oli samuti nutnud).

Kurb on fakt, et kliima muutus teeb loomade jaoks järjest raskemaks uute tingimustega toime tulemise. Igivanad väljakujunenud jahtimisviisidest pole soojemas kliimas sugugi abi. (Näiteks tunnevad jääkarud lõhna järgi jää alla lume sisse peitunud hülge lõhna ning proovivad esikäppadele täie jõuga langedes jääd purustada. Mis teha aga siis, kui jää on nii õhuke, et hülgepoega ei saa enam peita vaid ta peab jää peal üles kasvatama. Kuidas karuna hiilida ligi kellelegi, kes sind kaugelt näeb...)

Kõik need, kes pole veel aru saanud, kui oluline on meie looduse hoidmine, peavad seda filmi vaatama minema. Lõputiitrite aegu ütlevad lapsed õpetussõnu, mida oma kodus muuta: kasutada uusi elektripirne, olla lühemat aega dushi all jne. Kui kodus õhtul süüa tegin, siis Kirke käis mul tuld pidevalt ära kustutamas, sest parem on, kui me ei põleta neid niisama. Mul on usk ja lootus, et kui minuvanuseid põikpäid on raske ümber kasvatada (ja ma ei taha sugugi ennast nende hulka lugeda, sest püüan teha oma parima looduse säästmise huvides), siis ehk kasvab peale uus põlvkond, kes teeb täieliku kannapöörde (tänu koolis õpetatavale, tänu just sellistele filmidele, tänu nendele, kes tõsiselt asjast räägivad), sest lõppude lõpuks peavad meie järeltulijad kuidagi tulevikus toime tulema.

Põikpeadest: Mida ütelda ettepaneku kohta, et jalgratturid peaks maksustama???!!! Võib olla peaks ka jalakäijatele mingi maksu peale panema, nemad kasutavad kõnniteid ja kulutavad seda? Või koertele ja kassidele (näiteks saastamise maksu)?

P.S. Pean siiski tagasi võtma oma sõnad 'esimest korda terve perega kinos', sest meenus kord Floridas, kus me olime erilises kinos, prillid ees ning vaatasime filmi kolmemõõtmelisena. See tundus nii tõetruu, et meie kaheaastane Mari proovis kinolinalt puu otsas rippuvat virsikut haarata!

Lugemas


Kinno minnes olid lastel raamatud kaasas. Kirke on imede-ime väga huviga viimasel ajal lugenud. Aga ma näen, kui oluline on leida teda huvitav teos! Siin on nad end mõnusalt sisse seadnud, selleks ajaks kui isa kiiruga poest läbi hüppas. Mari on end peitnud kuhugi auto taha muguvasse poosi, vaid varbad paistavad välja.

13.7.07

Raamaturiiul


Åke Edwarson „Rop från långt avstånd”
”The suspense increases all the time, the plot and the mysteries close in upon you. Åke Edwardson is skilful when he constructs his crime novels … and he has yet again succeeded in writing a novel with a criminal setting that is complete in every respect. One can but regard him as one of our really great crime-thriller writers. Rop från långt avstånd is also an extremely well achieved cross between a police-novel and a psychological thriller … on a par with PD James … Åke Edwardson is quite simply dazzlingly clever.” Crister Enander, Helsingborgs Dagblad

Rahulik õhtu


Minu puhkus - oleme väga rahulikult võtnud. Pisut väljas käinud, lapsed ikka karates ja peale seda ujumas. Ja muidugi lugenud. Siin me kõik oleme, mina püüan kudumist lugemisega ühendada ning ainult kiisul puudub raamat nina alt. Täna läheme Pumaga loomaarsti juurde. Kõige olulisem on kindlaks teha, et tal pole usse sees. Eks ta saab mõne süsti ning ühel päeval laseme ta ka ära lõigata, kuigi lapsed tahaksid saada samasuguseid kiisusid, siis enda kodurahu huvides on parem, kui kiisud kesksoost on :)

9.7.07

Raamaturiiul


Carol Drinkwater „The Olive Farm” - „The Olive Season” - „The Olive Harvest”

Autor on kindlasti rohkem tuntud kui näitleja, kes mängis noore loomaarsti abikaasat seerias, mis vändatud James Herriot'i raamatute järgi. Need kolm lugu on sellest, kuidas C.D. viib ellu oma unistuse omada maja mere ääres. Koos oma tulevase abikaasaga, kes on filmitegija ja elab Pariisis, ostetakse ära vana oliivifarm Lõuna-Prantsusmaal, Cannes lähedal. Ta jutustab muredest ja vaevast, mis tähendab mahajäetud farmi ülestöötamine. Huvitavad on kohalikud inimesed oma erisuguste tavade ja arvamistega. Armas ja südamlik seeria.

Raamaturiiul


Carol Drinkwater „The Olive Farm” - „The Olive Season” - „The Olive Harvest”

Autor on kindlasti rohkem tuntud kui näitleja, kes mängis noore loomaarsti abikaasat seerias, mis vändatud James Herriot'i raamatute järgi. Need kolm lugu on sellest, kuidas C.D. viib ellu oma unistuse omada maja mere ääres. Koos oma tulevase abikaasaga, kes on filmitegija ja elab Pariisis, ostetakse ära vana oliivifarm Lõuna-Prantsusmaal, Cannes lähedal. Ta jutustab muredest ja vaevast, mis tähendab mahajäetud farmi ülestöötamine. Huvitavad on kohalikud inimesed oma erisuguste tavade ja arvamistega. Armas ja südamlik seeria.

Laagrist tagasi


Tõime lapsed pühapäeval koju. Paistis, et neile meeldis väga, kuigi nad olid ikka paar korda vihma selga saanud. Nad käisid minigolfi mängimas, kanuuga sõitmas, saunas (kaasa arvatud - nagu Kirke kavala näoga seletas - 'skinny dipping', mis tähendab paljalt jõkke hüppamist), neil oli maskipidu, milles Mari esines tulehaldjana (Fire Spirit) - pildil on näha tema 'sõjamaalinguid' kätel - ta sai esimse koha. Tagasiteel jutustasid nad nalju, mis nad olid üksteisele peol esitanud.

Mõlemad arvasid, et oli tore, aga veel toredam on koju tulla, seda enam kui emme toidud on palju paremad laagris pakutavatest. Küll mul oli hea meel seda kuulda! Tegelikult tean, kui raske on suurele lastehulgale pakkuda midagi, mis kõigile väga meeldiks.

7.7.07

Jalutuskäik


Nädal on nii kiiresti läinud. Lapsed on laagris, kuid ega pole palju aega olnud omaette olemist nautida. Täna võtame väga vabalt ning eile õhtul otsustasime teha ühe jalutuskäigu. Olime umbes kolm tundi jalgel ning kõndisime kokku umbes neliteist kilomeetrit. Jalutasime ida poole mööd Bloor'i tänavat, mis jookseb pikalt läbi terve Toronto. Põikasime vanast kõrtsist mööda (Old Mill), mis ikka restorani ja uhke ajaviitmisekohana lahti on. Sattusime tänavale, millel me Torontosse kolides elasime - Riverview Gardens. Meenutasin aega, kui ma pidin TTC (ühistranspordi) streigi tõttu kümme päeva jalgrattal just sama teed sõitma tööle (vast oli umbes 15 km).

Pilt ongi tehtud sellest ajast ning minu kõrval olev härra ei ole mitte kostüümis Toomas vaid maja peremees, kelle käest me tuba saime kasutada, kui me maja eest hoolitsesime ning talle süüa valmistasime ja pesu pesime ning kõik need muud kohustused maja juures (lisaks pidime ka oma raha eest toidu nii endale kui talle ostma, mis hiljem tuli välja, oli muidugi pisukene meie nöörimine, kuid tol ajal tundus see meile just kõige parema lahendusena). Ta oli väga kena vanahärra, kunagine Viljandi maavanem - Mihkel Hansen. Samas pean tunnistama, et vana inimesega (eriti kui ta veel võõras on) pole sugugi kerge elada. Nad muutuvad palju jonnakamaks kui lapsed... Nii me korjasimegi peaagu aasta hiljem oma pisukese vara kokku ja leidsime High Park'i juurest korterimajast uue elamise. Päris hea tunne oli kolida OMA kohta! Vanahärra Hansen oli peale meie lahkumist pisut hädas, sest ei olnud kerge endale uut tema jaoks samadel headel tingimustel inimest sisse leida... Aga meie olime õnnelikud!

Nüüd siis tegime sellise pisut nostalgilise käigu oma 'noorusradadel'. Piilusime sisse tänava ääres olevatesse restoranidesse, mis reede õhtul rahvast pungil täis, imetlesime kondiitripoodide vaateaknaid. Meile piisas kõrvaltvaataja rollist. Tom väitis, et minu koogid on maailma parimad ning restoranidest olen õppinud vaid kana ja kalatoite tellima, sest ülejäänuga võib siin mandril küll mööda panna. Astusime hoopis sisse puhtalt Kanada enda kiirtoidu kohta Tim Hortons, kust saime mõlemad kätte 'iced cappuccino'd. Tomi valik läks natuke nihu, sest ta soovis juurde pähklimaitset, kuid see rikkus selle külma kohvijoogi pisut ära, sest kõige otsa tuli veel sorts vahukoort ning Tom oli lõpuks päris hädas, kuidas joogist lahti saada. Teinekord tasub jääda vana harjunud asja juurde... Koju jõudes istusime veel aeda ning lugesime, kuni olime valmis põhku pugema.

Kunagi kirjutan rohkem Tim Hortonist... Täna jätan teid rahule ning lähen naudin veel meie kahekesi olemist.

2.7.07

Raamaturiiul

John Grisham "The Innocent Man"
Olen John Grisham'i raamatuid lugenud sellest ajast peale, kui need ilmuma hakkasid ja mulle on nad alati meeldinud. Seekordne raamat ei ole mitte väljamõeldis. Lugu on Ameerika kohtusüsteemist, kus kokkuklpsitud tunnistused ja meeleheitlikult kuriteo lahendamist tahtvad uurijad, viivad kohtu ette ning surma mõistmisele süütuid inimesi. Ta räägib peamiselt ühest noore neiu mõrvast, kelle tapmine määriti kahe mehe kaela, kellest üks alustas oma eluteed väga lootusandvalt pesapalli mängijana, kuid kes oli sunnitud loobuma oma armastatud mängust oma halva käe pärast ning kes üha enam langes depressiooni, millega kaasnes vaimuhaigus. Kerge oli teda süüdi mõista, ei hoolitud tunnistusest, et ta mõrva sooritamise ajal polnud selle lähedalgi. Kuna arvati, et mõrv pidi olema sooritatud kahe mehe poolt, siis läks kohtuniku ette ka tema sõber.

Samas pani see mõtlema, kui algeline oli tolleaegne (seitsme-/kaheksakümnendad) uurimissüsteem. Tänapäeval piisab vaid mõne karvakese üleskorjamisest ning DNA testid teevad kindlaks, kellele see kuulub. Üheksakümnendate alguses, kui üks süüdimõistetust oli oodanud oma hukkamist üksteist aastat (teisele oli määratud eluagne vanglakaristus), tulid appi noored advokaadid, kelle eestvõtmisel tehti DNA analüüsid ning leiti tegelik tapja.

Kummaline on see, kuidas hoolimata nende süütuks tunnitamisest, ei tahtnud linn seda mitte uskuda....

Väga sünge lugu, mis paneb sügavalt mõtlema, kui õige on surma mõistmine! Huvitavana on ühe kurjategija (kes samuti oli surma mõistetud ning kes tegelikult süütu oli) kindel usk, et surmanuhtlus on õige samm. Olles aga pikalt oma järjekorda oodanud, peaaegu alla andes, et ta minema pääseb, sai temast äge surmanuhtluse vastane!

Olen vahel mõelnud, mis tähendab olla valesüüdistuse ohver... Kuidas oma süütust kindlaks teha???


Sujata Massey "The Salaryman's Wife"
Minu jaoks teine raamat (autori esimene Rei Shimura sarjast) Sujata Massey sulest.

Japanese-American Rei Shimura is a 27-year-old English teacher living in one of Tokyo's seediest neighborhoods. She doesn't make much money, but she wouldn't go back home to California even if she had a free ticket (which, thanks to her parents, she does.) Her independence is threatened however, when a getaway to an ancient castle town is marred by murder. Rei is the first to find the beautiful wife of a high-powered businessman, dead in the snow. Taking charge, as usual, Rei searches for clues by crashing a funeral, posing as a bar-girl, and somehow ending up pursued by police and paparazzi alike. In the meantime, she manages to piece together a strange, ever-changing puzzle--one that is built on lies and held together by years of sex and deception.

Laagrisse


Lapsed on nüüd nädalaks Jõekääru laagris. Mari ja Kirke on mõlemad keskmistes tüdrukutes ning nende kasvatajaks on Eestis tulnud noor naine. Tegelikult on laagris päris vähe lapsi esimesel nädalal. Kokku umbes kakskümmend (nendest kümme minu tüdrukutega koos). Suureks põhjuseks laulupidu Eestis, sest üle viiekümne noore Eesti Koolist on praegu Eestis (nad osalesid ka laulupeol).

Vaatasin ise ka otseülekannet rongkäigust. Pidin selleks öösel kell 2 üles ärkama. Pidasin umbes poolteist tundi vastu, siis pugesin tagasi voodisse, mille sel ööl oli Kirke enda alla võtnud, et minuga enne laagrisse minekut magada. Kella seitsme ajal tõmbasin jälle laulupeo üles - nagu aru sain, olid nad just-just alustanud. Ega ma palju kontserti jälgida ei saanud. Osa aega kuulasin niisama, samal ajal veel viimaseid ettevalmistusi tehes laagrisse minekuks. Nii palju kui nägin ja kuulsin, pean ütlema, ilus oli! Olin omaette vaimustuses huvitavast Rongisõidu laulust! Proovisin tüdrukuid ka meelitada arvuti ekraani ette, kuid kahjuks jääb see kõik nendele väga kaugeks. Rääkisin siis neile, kui tähtis eestlastele laulmine on olnud, kuidas me end vabaks laulsime üle viieteist aasta tagasi. Mari kuulas päris huviga.

Pean ütlema, pakkimine läks imelihtsalt. Mari ja Kirkega vaatasime enamvähem üle, mis riideid peaks kaasa võtma ning nad pakkisid kõik ise kohvritesse. Oli kohe palju kergem tunne, et tüdrukud nii tubliks kätte läinud on!



Jõekäärult tagasi sõites tahtsin minna maasikaid korjama teeäärsesse farmi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kodus pugesin kiiresti voodisse ning magasin välja oma öist ülevalolemist. Hiljem lugsin pisut õues raamatut, kuni Jaak ja Eve läbi astusid. Nad tulid piiluma oma Miisu venda Pumat. Jagasime siis usinalt oma kogemusi, kuidas kiisud meiega on. Ning õhtu veetsime Hille ja Jüri juures - pühapäev oli Kanada päev! Monika oli eesti sõpradega väljas. Kui Eve oli oma tütrele Karinale (seitsme aastane) öelnud, et Monika on peikaga peol, siis teadis Karina, et Monikal ei ole peikat. Seletas siis kiiresti, kuidas Monika oli tema käest küsinud, kas keegi koolis meeldib Karinale ja kui Karina teatas, et mitte keegi, siis oli Monika nõustunud, temal ei ole ka mitte kedagi!

Tore õhtu oli koos. Sõime, jõime, ajasime juttu, vaatasime natuke eesti laulude videosid ETV kodulehelt ja youtube'i pealt. Hiljem istusin Andresega (kes on kümnene) arvuti eest ja proovisime leida videolõike eesti jalgpalluritest, sest tema tegeleb sellega päris tõsiselt. Ta oli ka väga huvitatud, kuidas Mari ja Kirke karated teevad. Kommenteerisin siis tüdrukute videosid ning rõhutasin, kuidas vabavõitluses ei tohi sisse lüüa. Tõmbasin siis veel üles eestlasest karate maailmameistri video, mida ta huviga uuris.

Millalgi peale keskööd jalutasime Toomasega koju mööda teid, mis olid üsna inimtühjad. Ainult suur ere täiskuu jälgis meid kõrgelt taevast.