Suitsukala

 

Ma pean siin veel ühe pildi üles riputama, loodan, et kõigil neil, kel kala maitseb, suu liialt vett jooksma ei hakka :) Meil oli päris korralik dilemma, kas ikka minna minu töökoha jõulupeole, kui sünnipäevapeo peremees oma kätega püütud ja ise suitsutatud forelli välja tõi. Saime vaid suutäie maitsta ning lootsime lahkudes, et tagasitulles sellest midagi meilegi veel jääb. Jäi küll :) Sest tal oli veel üks suitsulõhe ka peidus. Aga sellised road panevad mõtlema, kas mitte ise kalameheks hakata :D

Sünnipäevapidu

Mõned fotod peost, heast marjakoogist, viisakalt riides Tomist, väga kavala näoga küünalde puhumise eel kõige paremale soovile mõtlevast sünnipäevasangarist, kahest sõbrannast ja külalisest, kes jõuludeks oma üle 20nestele pogedale nende endi soovil eesti mustriga käpikuid koob!

Head teed, Rainer

Meie Eesti külalise Kanadas olek sai täna otsa. Ja me oleme kõik väga-väga kurvad. Nüüd on maja kuidagi hästi vaikseks jäänud... mis ei tähenda, et ta meil lärmakas oleks olnud, pigem vastupidi... aga maja vaim on teine. Meil kõigil oli hästi tore temaga, ei mingeid probleeme ega muresid. Kena on muidugi lepliku inimesega koos olla :) Tüdrukud arvasid, et ta on nagu vend, kellega on vahva "lollusi teha" ;) Nii et võid iga kell uuesti meie ukse taha koputama tulla!

Siin veel üks pilt, kui ootasime check-in järjekorras. Rainer on sellise näoga nagu oleks ta juba väga ära tüdinenud meie omavahelistest targutamistest :) Või on ta hoopis kurb lahkumise üle, või ongi ta selline tõsine ;) Eks meil oli raske teda pildi jaoks naeratama saada. Kahjuks polnud ma küllalt kiire, kui ta poseeris, sest selleks ajaks, kui fotoapraat valmis sai, seisis ta taas mõtliku pilguga :) Ma imestasin lennujaamas, et keegi tema vanuse kohta midagi ei öelnud, miks nii nooruke omapäi rändab. Aga eks ta näe juba päris suur ka välja.

Dinosaurustele tere ütlemas

Meie üks esimestest linnakäikudest viis kohe Royal Ontario Museum'i ehk Ontario Kuninglikku Muuseumi, kus hulgaliselt dinosauruste ja muude elajate konte imetlemiseks välja pandud. Ega me tol korral rohkem ei jõudnudki, kui neid imetleda, käia nahkhiirte koopas (kus siiski elus nahkhiiri pole, kuid kus võib silmad kissi panna ning kujutada ette, kuidas "päris" elus see välja võiks näha). Mingil hetkel kaotasime silmist Mari, kes jäi ühte saali linde joonistama :) Hea õnne lootuses (nii nagu hiinlased usuvad) pidime muidugi nefriiti (jade) silitama.

Enne lahkumist sõime keldrikorruse sööklas kõhud täis ja kuigi minuga kaasas olnud noorem seltskond väitis, et nad on väga väsinud ja tahavad kohe koju minna, sundisin neid ühe metroopeatuse jala käima. Et Torontos Tartut näha :) Mis on muidugi on hoopis Tartu Kolldedzh ehk üliõpilaste ühiselamu, kus muuhulgas asub "Eesti Elu" toimetus, lisaks arhiivile, raamatukogule ja korporatsioonide ruumidele. ROMi läheme uuesti tagasi. Nii väikestes kogustes on päris mõnus muuesumis käia, eriti kui on olemas perepilet, millega lugematu kord sisse võib astuda.

Lõbustuspargis on ka terve päev veedetud. Õieti viisin nad kohale ja sõitsin ise tööle, et õhtul siis järele minna. Kuna neil on hooajapiletid, siis teeme kindlasti veel mitu käiku.

Jalgpallitort

Nädalavahetusel olime heade sõprade poja sünnipäeval. Eks nii kaua, kui meie noored veel taluvad vanemate poolt korraldatud sünnipäevi :) Kuigi, arvestades, kui hästi me omavahel läbi saame, siis on hea leida põhjuseid, miks kokku tulla, kasvõi suureks saanud laste sünnipäevi tähistama. Valmistasin seekord tordi, mis võttis jalgpalli kuju. Mõtlesin, kas teha jalgpalliväljak või pall kuidagi. Tuhnisin siis internetis ja sain sealt inspiratsiooni. Olen ammu tahtnud proovida suhkrust katet koogile teha (sugarpaste) ja seekord sain siis asjaga hakkama. Pidin ekstra glükoosi ja glütseriini ostma. Lisaks musta toiduvärvi. Zhelatiini kodus oli ja tuhksuhkrut ka.
 

Tavaliselt valmistan ma biskviittaigna, kuid seekord kasutasin siinset retsepti tordipõhjaks. Ei vajunud ära ega midagi. Lisasin juurde kakaopulbrit ja spinatipüreed (just nimelt spinatit!). Viimane kaob kenasti taigna sisse ära ning maitses pole mingit vahet! Immutasin vanilli-piimaseguga, määrisin peale moosi ja vahukoort. Pisut konjakit ka! Mis sest et Tom pidevalt pahandab, et ma tema konjaki kallal käin :D Kook tuleb ju nii imehea! Lastele meeldis muidugi suhkrumassiga jännata ning seda ka pisut näksida. Mul oli kavas vormida ka jalgpallimängija (Kirke midagi meisterdas :), kuid ise ei jõudnuki nii kaugele. Kirkest oli mul abi koogile viimase lihvi andmisel, st värvimisel. (Alumisel vasakul pildil on näha, kuidas ma hambaniidiga kooki "lõikan". Peaksin siiski peenikese traadi selleks muretsema. Oleks palju lihtsam.)
 

Muidugi äratas jalgpallitort tähelepanu. Eriti poisile, kes seda ala on juba mitu aastat harrastanud. Magusat oli päris palju laual, lisaks veel pähkline tort venelaste kondiitriärist ja jäätisekook, mille vastu isegi jalgpallitort ei saa :) Meie eestikeelse seltskonna laste vanus kõigub 8-15 vahel, kuid kõik saavad väga hästi omavahel läbi!

Sünnipäev

Meie paljudel eestlastest sõpradel hulgaliselt on enam-vähem samas vanuses lapsi. Ja kui me enam ei kipu nii varmalt oma sünnipäevi pidama, siis laste omad on heaks põhjuseks kõiki meid taas kord kokku tuua. Olime laupäeval Sylvi 8ndal sünnipäeval. Temaga üsna samal ajal sündis Eestis minu õetütre poeg Ranet! Ja nädalapäevad tagasi sain kahekordseks vanatädiks, sest ilmavalgust nägi Raneti väike õde. Kurb on ainult see, et olen nii kaugel ja pole pärisel saanud õe lapselaste kasvamise juures olla...

Lapsed käisid enne pidutsemist uisutamas. Mina olin ka kohal ainult klõpsisin niisama pilte, sest pole uisutamist kunagi ära õppinud. Tom vedas mu küll kunagi suusamägedele, kuid uiske olen keeldunud siiski alla panemast, väites, et mu kondid on vanadusest liiga hapraks läinud :)

Muidugi hakkas mul niisama teiste lõbutsemist vaadates külm ja jalutasin hoopis võõrustajate juurde tagasi, kuigi olime küll autodega uisuvälja juurde sõitnud. Aga mulle meeldib võimalusel pigem käia. Eksisin ühes kohas küll ära, mis sest et omal ajal me ju elasime samas rajoonis! Aga siin on peaaegu võimatu nii ära eksida, et üsna kiiresti ei tekiks pilti, kus sa täpselt oled. Jõuad alati mõne suurema teeni ning siis on juba selge, kuhu poole sammud seada.

Lastel oli lõbu laialt. Nooremad tüdrukud (vanuses 6-12) alustasid äraarvamise mängu, kuigi kohati kujunes see väga ühekülgseks, sest liikumatult seisev inimeselaps arvati kohe hapukurgi või ketshupipudeli olevat või oli vaja hoopis teadmisi pop-lauljate erinevatest esinemisstiilidest. Vahepeal tulin kaasa mängima/ära arvama ja sain isegi korra peenrarohijat demonstreerida. Kaks noormeest (10 ja 14) veetsid aega videomängudega ja minu vanem neiu koos lapsepõlvesõbrannaga mängisid 'connect 4', milles on vaja neli nuppu järjest ühte ritta saada.

Suured inimesed rääkisid suurte inimeste juttu, kirusid ühte teist, naersid lõbusate naljade peale ning vahepeal piilusid ühe silmaga NHL'i mängu, mille Toronto imekombel võitis! Taas kord oli meil tore koosolemine, mis paneb vahel mõtlema, miks me nii tihedamalt kokku ei saa...

Pulmad

Mõned pildid pruudist. Tema kimono on vaarikapunast värvi, sest ta arvas, et teisele ringile minnes ei peaks kleit enam valge olema. Minu meelest nägi ta väga kena välja.

Ühe noore karateka jaapanlasest ema oli talle öelnud, et kindlasti on vaja abi, kui kimono selga pannakse. Parem, kui abilisel palju kogemusi on! Nõnda on tal kaks naist ümber keerlemas, kes ka lastele aitasid kimonod selga. Laste omad olid laenuks Jaapani maja tagavaradest, pruut seevastu ostis läbi interneti kauni kimono.

Väga kena ja armas ja sugugi mitte liiga pikk oli pidulik tseremoonia! Kui arvasin selle vaid jaapanipärase tulevat, siis pean end parandama - pigem oli ühendatud kaasaegne läänelik jaapanliku ja karatega. Sensei Mark kandis gi'd, millele kinnitas kena lillekese. Tseremooniameistergi oli gi'sse riietatud ning kollane vöö annetatud, kuigi ta oleks parema meelega siiski valgega leppinud.


Siin on 'karatelik' osa tseremooniast:

Vasakul pool pruutpaari lapsed ja paremal kimonodes karatekad.


Tseremoonial olid kohal pea kõik võistlustel osalenud - gi'd seljas. Marki elu keerleb väga karate ümber ja paratamatult tema naisegi. Nende sõbrad ja tuttavad ongi peamiselt sealt.


Hiljem mindi iiri pubisse, kus pakuti sushit ning muud toitu, sest mitte kõik ei ole sushi peale maiad. Olin seekord palunud Ken Valvuri kaudu Bento Nouveoult toetust karateturniiri läbiviimiseks. Ning Mark tellis peaaegu sama raha eest oma pulmasushi just nende käest.

Neiud kimonodes

Mõned pildid tüdrukutest. Peab ütlema, et nad nägid väga kenad välja, kuigi hiljem ohkasid kergendatult, kui said ebamugavad kingad jalast ning kõvasti ümber seotud riietest lahti! Mari, Kirke ja Rachel on lastest kõige kauem karates käinud (viies aasta jookseb ja juhtumisi alustasid nad täpselt samal päeval) ning sensei, kes läbi aastate õpetanud, paluski sellepärasti just neid „lilleneiudeks”.

Hokimäng

Kui Kirke mõnusalt kiigel aega veetis, siis teised (tagaplaanil) olid hoos hokimänguga...



Olime pühapäeval ühel sünnipäeval Oakville'is, kus võimalusel nii noored kui vanad hokikepid haaravad (välja arvatud millegipärast vanem naispere...). Kirke viilis vaikselt mängust kõrvale, kuigi tema kaitseks peab ütlema, et õhtupoole läks ta teiste lastega ikka mängima. Nalja ja lõbu jätkus küllaga!

Pean siia juurde lisama, et pühapäeval toimus Torontos Põhja-Ameerika Balti Cupi finaalmäng jäähokis, kus võistlemas kohalikud eestlased, lätlased ning leedulased ning võitjana tuli sealt välja Eesti! (Minu jaoks on eriti tore näha võitjate hulgas endisi õpilasi Eesti Koolist.)

Sünnipäev

Olime eile väikese Sylvi kuue-aastasel sünnipäeval. (Palju õnne minu kohe-kohe sama vanaks saavale õetütre pojale!!! Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab - oh, milline äraleierdatud ja tuttav tõde...)

Tegin Sylvile õnnitluskaardi eelmisel aastal võetud pildist, mille ta ema kenasti kohe hoiule pani; oli üllatunud, kuidas küll enne pidu foto olemas oli!

Kirke küsis, kui vanaks Sylvi saab ning teatas siis, et temal hakkab igav... Mari võttis ettenägelikult oma Nintendo kaasa, kuid üllatus-üllatus, ühel oli tore ja teine ei võtnudki oma Nintendot välja, kuigi lõpuks ta mulle peale käima hakkas, lähme koju! Vaatasime siis temaga ja sama vana Katiga koos ühte raamatut looduse ja maailma rekorditest, kuni kodutee ette võtsime.

Kuigi meil oli lastepidu, siis on see meie jaoks heaks põhjuseks sõpradega kokku saada. Nagu ikka on õrnemale soole varutud lahedat veini (pildil), mis maitseb kui mahl, kuid kangust jagub päris palju. Nii et ettevaatust tarbimisel :) Peremees tegi arbuusiviina ja jõhvikamahla segu, mis samuti hea-hea, kuid mina kipun kõike ainult maitsma, sest keegi peab pärast autorooli istuma (kuigi siin maal ei ole 0% seadust - klaas veini või õlu on täiesti lubatud).

Peremees on seekord kalad poest ostnud (kuid pidi täna juba ise kalale minema); ja suitsukala välja võlunud. Kaks suurt suitsu-lõhet kadus väga kiiresti külaliste kõhtudesse! (Suitsukala kauplusest ei leia, välja arvatud ida-eurooplaste/ venelaste poodidest).


Tort on laual, Sylvi mõtleb soovidele, mida küünalde ärapuhumisel soovida ja Kirke unistab juba magusast shokolaadikoogist.

KUUS!

Viimaks sai kõik kingid üle vaadatud ning pärast uute mänguasjadega mängitud! Kirke oli minu üllatuseks Sylviga pidevalt ninapidi koos. Hiljem seletas mulle: „I just wanted to be nice to her! See oli ju tema sünnipäev!”

Kagami Biraki

Kagami Biraki on otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse. Jaapani traditsiooni järgi peab sööma uuel aasta saamumisel ube (mis kõrvaloleval pildil kusagil pakutava toidu vahel peidus on).

Väga palju oli valmistatud sushit, mis mulle iga aastaga üha rohkem maitsma hakkab. Tahan ikkagi ühel päeval ise selle tegemise ette võtta, sest poest ostes pole see sugugi odav!

Huvitava vahemärkusena: Torontos elav kanada-eestlane Ken Valvur omab kompaniid Bento Nouveau, milles valmistatakse sushit! Kunagi oli neil plaanis üle piiri oma kaubaga minna, esialgu New York'i, siis laiemalt. Ma ei tea, kui hästi neil läinud on, siin on neid küll ainult edu saatnud.

Meie peole toodud sushi oli loomulikult endi tehtud, osa kodudes osa kohapeal. Seekord tulime kohale täpselt õhtusöögi ajaks ja ei võtnud osa ettevalmistustest. Tom oli tubli ning osales päeval kolme tunnisest traditsioonilisest ühis-trennist, milles tavaliselt õpitakse koos ära mõni uus kata. Lapsed ei läinud sinna, sest kurtsid, kuidas shihan paneb liiga suure pressi peale (ta on muide üle seitsmekümne juba).

Siin on mõningaid pilte peolt. Kõigepealt veel üks ülevaade pakutavast - tavaline väga värske toores lõhe ja tuunikala. Minu jaoks on see pisut võõras, sest olen ikkagi rohkem soolakalaga harjunud. Muidugi tuleb kalale peale panna igat sorti jaapani maitseaineid ja -vedelikke, mille põhimõte on ju sama kui soola peale puistamine - kõik on ainult kohapeal tehtud ja värske. Hõbepaberi sees on maitseainetega hautatud tuunikala. (Laste jaoks oli toodud pizzat...)


Kõik see toit maitseb väga hea. Saalis oli ka pikk laud toolidega, kuid inimesi oli palju ja minu meelest on vahel põranda peal palju toredam istuda, kui viisakalt laua taga süüa.
Lõpuks magustoidu laud. Kui kunagi otsisin jaapanipäraseid magustoite, siis leidsin, et Jaapanis oma traditsioonilist magustoitu õieti polegi. Joodi pigem rohelist teed. On olemas rohelise tee pulber, mida võiks mõne magustoidu jaoks sisse panna (näiteks täita tuuletaskud rohelise vahukoorega), et muuta need jaapanipärasemaks. Tänapäeval siiski valmistatakse oma maiuseid ja mõni aasta tagasi Londonis ringi jalutades sattusin ühe poe peale, kus valmistati ja müüdi neid. Ostsin mõned, kuid pean tunnistama, et need olid üsna maitsetud.

Nii ongi laual väga palju kanadapärast magusat - muffineid, keeksi, pea kohustuslik „Black Forest Cake”, mis pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud, ja minu kommisushid jne. Sensei Mark rääkis, kuidas ta oli ise proovinud kord teha neid minu toodud maiuseid, aga ta oli hädas sellega, et õhitud riisi segu kippus kiiresti kõvaks minema. Läheb küll, kui liiga kaua teha, peab suhteliselt kiire olema, kindlasti ei saa mingit pausi pidada :)

Me saime nautida elavat muusikat. Ann on väga ilusa häälega ning laulab mujalgi (karates on tal must vöö!) Ta ei jätnud minu käest küsimata, miks ma ei ole veel treeninguga alustanud, et tema emagi lõi mõned aastad tagasi kaasa... Võib-olla ühel päeval, kui nad mind rahule ei jäta :)


Mulle meeldis ühe noore karateka jaapanipärane pluus, mis pani muidugi pähe idee midagi sarnast oma lastele teha. (Siin on muide taas üks näide sellest, kui „väike” Toronto on, tema õe parim sõbranna on eestlane, kes käis Kirkega samas Eesti Lasteaia klassis).

Lõpuks pidime oma lapsed üles leidma, et koju minema hakata. Nad olid leidnud endale sõbranna Rachel'iga ühe vaikse nurga, kus suurte jutuvadinast eemal Nintendo mänge mängida. Seekord oli palju vähem lapsi kohal kui tavaliselt. Muidugi on nad juba suuremad ja ei kipu niisama ringi jooksma nagu vanasti :)

Sünnipäevad

Meil on riburada mitu sünnipäeva mööda läinud. Kõigepealt kadripäeval sündinud väike Eliise, kes sai aastaseks, siis Hille ja muidugi Toomas, kellel mõlemal samal päeval tähtis päev igal aastal kohale jõuab (kunagine konstitutsioonipäev sügaval Vene ajal).

Eliise juurde jõudsime alles nädal hiljem kõigi nende külmetuste ja haiguste pärast. Mari oli just eelmisel päeval läbi teinud terve päeva kestnud Punase Risti poolt korraldatud lapsehoidmise kursuse (siin võid lõpuks kaheteist aastasena sellega „leiba teenida” ja Mari võttis kohe vedu, kui kõigepealt nägi kuulutust raamatukogus ning kui hiljem jagati kursuse kohta infot koolis, siis käis ta mulle aina peale, et ma neile kohe helistaksin). Nii me siis proovisime teda meelitada tite lappe vahetama, kuid millegipärast ei võtnud asi vedu, tal oli pidevalt midagi muud vaja teha. Siiski läks ta kõrvalt hiilima, kui Kersti Eliise mähet kontrollima ruttas.

Armas on neid väikeseid lapsi vaadata, kuid pean tunnistama, et hetkel ootan rahuga, millal lapselapsed sünnivad (loodetavasti läheb selleks ikka aega - nii umbes kakskümmend aastat). Eliise oli pisut jonnakas ning keeldus kellegi teise sülle ronimast. Hiljem siiski nõustus minu süles kiiktoolis istumisega, mis andis emale pisut hingetõmbe aega.

Hästi tore on Eliise täditütar Imbi, kes elab oma perega sama maja teisel korrusel. Tal on selline eriline kaval nägu kogu ees ja askeldamist jätkub kõigi jaoks kokku. Niipea kui Kirke ja Mari nimed selgeks said, siis jooksis ta pidevalt just Mari sabas: „Ma'i! Ma'i!”. Seal oligi mu tüdrukul võimalus oma värskelt omandatud teadmisi praktikasse panna.

Kiirustasime Kersti juurest koju, sest Kirke klassiõel (Marija on Makedooniast pärit) oli samal õhtul omakorda sünnipäev. Kirke on meil paras aktivist. Kodus organiseeris ta juba telefoni teel, kus täpselt kokku saada ja kes täpselt neid peole viib, et asjad pisut kiiremini liiguksid. Kahjuks jääb see asjaajamine aegajalt pisut poolikuks ning segaseks. Seegi kord viisime ta kooli juurde, kuhu pidi veel teine sõbranna tulema, kuid kes ei ilmunudki kohale. Ainult Marija oma isaga ootasid ning külmetasid. Kui ütlesin, et päris külm on, siis tüdruku isa imestas, kas tõesti meie jaoks ka...

Jagasime natuke ilma-uudiseid Eesti kohta ning tema seletas, kuidas nende maalgi kliima soojeneb. Ta oli väga huvitatud valgetest suveöödest ning unistas ühel päeval sellegi kogemuse võrra rikkamaks saamisest. Et kõike mitte liiga ilusas valguses näidata, ruttasin seletama, kui pime seal talvel on. Mõttelõng hargnes edasi ja meenutasin, kuidas omal ajal sai rahulikult pimedusega elatud, sest ei osanud midagi muud tahta ega oodatagi. Ma ei mäleta end kordagi kurtmas, kui pime on. Pigem tuleb silme ette talvised pildid (vanasti oli ju alati palju rohkem lund - taevas sinisem ja rohi rohelisem) vanalinnast, kus me ema ja õega enne jõule kinke ostmas käisime.

Hille ja Toomase sünnipäev sai seekord Hille juures peetud. Tegelikult oli meil plaanis sellest vaikselt kõrvale hiilida ning oma elu palju rahulikumalt elada, aga kui Hille meid enda poole kutsus, siis me ei vaielnud vastu. Lisaks hakkasime arutama, kas on mõtet lapsi kaasa võtta, sest neil kipub seal üsna igavaks minema - tavaliselt vaadatakse lihtsalt telekat või videosid, kuni nad sellestki väsivad ning kipuvad koju, ja kui me siis ikka ei lähe, jäävad nad lihtsalt diivanil magama. Kuna Mari oma kursuse oli läbi teinud, siis panin ette, et Eve-Jaagu lapsed (kes on 7 ja 11) võiksid samuti Mari hoole alla jääda. Jaak haaras mõttest kiiresti kinni (oleme Hillest vaid paari kilomeetri kaugusel, alati saab vajadusel koju rutata).

Hille oli taas kord eriliselt palju ettevalmistusi teinud. Seekord oli tal Monikale lisaks Monika poiss-sõber abiks (kes kõigi rõõmuks kohalik eestlane on). Mina olen enamasti tordi kaasa teinud, kuid mul ei olnud selleks aega - pidu pidasime õigel päeval - kolmapäeval, millal muidugi tööinimene usinalt tööl peab olema (ja teisipäeval on mul pikk päev). Minu leivamasin küpsetas kenasti mitmeviljaterasaia kaasa, mis sobis hästi pakutava lasagna'ga. Keegi tegi küll märkust, kus on kartulisalat ja rosolje, kuid tean, kui palju kergem on ahju torgata kellegi teise poolt valmistatud toit (nagu need poest ostetavad külmutatud lasagna'd on).

Meil oli selline suhteliselt rahulik pidu. Sõime, parandasime laia suuga maailma ning vahepeal vaatasime Youtube'ist naljakaid laule, mille saatel sai pisut tantsu vihtuda. Huvitav jutuaine oli meeste ja naiste koht Eestis ning Kanadas (olin üllatunud, kui keegi selle üles tõstis, sest hiljuti avaldasin pisut oma mõtteid just samal teemal). Arvamusi oli igast kandist. Tom püüab kõigile alati vastu rääkida (millega ma juba harjunud ning ma ei võta teda kunagi tõsiselt) ja kui ta siis seletama hakkas, kuidas ikka meestel hea Eestis olla, teatasin ma talle: „Ah, sellepärast sa tahadki Eestisse minna! Ei mina lähe siis kuhugi!”

Erika teatas, kasvatus on süüdi ja mina olin absoluutselt nõus ning lisasin, isegi kui kasvatuse osa on hästi välja kukkunud, siis tihtipeale viib ühiskonna ja sõprade mõju selle kiiresti prügikasti. Mäletan, kuidas Toomas ei saanud Eestisse külla minnes aru, miks küll naised nii palju rügavad ning nad seltskonnast justkui eemale tõrjutud on. Samas, kui sa tahad olla nagu teised, siis pead sama „mängu” kaasa mängima. Ma loodan südamest, et praegused noored emad oskavad kasvatada mehi, kes hindavad naist ning oskavad tõeliselt tähelepanelikud nende vastu olla.

Peale seda käisime üle koolisüsteemi siin ja seal. Aga sellest olen ma juba varemgi rääkinud, peaaegu äraleierdatud plaat. Kordan ainult üht tähelepanekut, kuidas mõlema maa kogemusega noored oskavad öelda, kuidas siin iga aastaga õpingud raskemaks lähevad, kuni ülikoolis pead eriliselt pingutama, ja Eestis käib kõik vastupidi.

Helistasin paar korda koju ning pooleüheteistkümne ajal teatas Mari, et on väsinud. Ta on meil selline hästi varajase magamisega ja veel varasema ärkamisega. Kodustel pidudel on ta alati läinud teiste laste hulgast ära voodisse, kui on tundnud, et aeg on selleks käes, ükskõik kui põnev või huvitav mäng käimas on.

Hille tõi juba torti välja, laulsime sünnipäevalastele seda „gu-song” nagu kanadalased „Ta elagu!” kutsuvad. Mina eelistan rootsi viisile eestikeelseks muudetud sünnipäevalaulu, mis on palju lõbusam ja lühem ka: Meie õnnitleme, meie õnnitleme, meie õnnitleme sünnipäevalast! Me talle palju soove, jah neid me täna toome! Meie õnnitleme väikest ... ! Õppisin selle ära kunagi pangas tööd alustades, kui me veel sünnipäevalaste auks korraks maha istusime, torti sõime, klaasi veini jõime ja muidugi laulsime. Aga elu on nii kiire ning see komme kadus tasapisi (kõik kippusid peale tööd koju). Kadunud on ka lillede kinkimine, järgmisena kaob sünnipäevalapsele õnne soovimine (loodetavasti siiski mitte :)

Kohustuslik traditsioon täidetud, korjasin oma kila-kola kokku ning sõitsin koju. Tom jäi edasi pidutsema, sest Eve-Jaak pidid niikuinii meie poolt läbi tulema. Teisalt ei ole umbes kakskümmend minutit jalutuskäiku mitte üle jõu käiv...

Kodus oli Mari juba ööriides ning nad vaatasid Andresega „Eragon'i”. Kirke ja Kariina olid laste toas mänguhoos, see tähendas et nad olid põhjalikult oma käsi kokku mäkerdamas (minu meelest) mingite joonistustega. Enne kui Mari magama sai, küsisin laste käest, kuidas nad hindavad Mari lapsehoidmise oskusi viiepalli skaalas. Kõik andsid talle hinde viis! Kui uurisin, kuidas Kirke end üleval hoidis, siis Andres hindas teda „kolmega” ja Kariina „neljaga”. Mari kurtis, et Kirke oli liiga palju lollitanud. Ma olin lubanud Marile viis dollarit ja Kirkele kolm, kui ta kenasti Kariina „lapsehoidja” on olnud ning Mari sõna kuulanud, muidu saab ta kaks dollarit. Üleüldise hinnangu alusel sai ta väiksema summa, kuid õnneks ei teinud ta sellest suuremat numbrit.

Varsti oli Toomaski kodus ning Mari aeti korraks välja, sest Jaak tahtis talle isiklikult kümme dollarit lapsehoidmise eest maksta. Ma küll olin püüdnud Jaagule Hille juures öelda, et viiest on küll, kuid Jaak oli oma otsuse teinud. Mis ma muidu peale hakkan, kui Maril pähe tuleb iga kord raha nõuda, kui ta Kirkega kodus on...
Lõpuks ometi saime kõik voodisse. Pugesin Kirke kõrvale korraks (tal on vaja tekialune soojaks saada, mina olen siis see soojakott). Kirke seinale on keebitud lilled, mis pimedas helendavad, kui nad enne valgust peale on saanud. Ta valgustas oma pisikese taskulambiga ühte lille ning teatas:„Emme, vaata kui ilus! Sama ilus kui sina!” Millise emme süda ei sula sellise kena komplimendi puhul. Kallistasin teda ja vastasin talle: „Laste jaoks on nende emmed alati kõige ilusamad!” Ja jäin mõtisklema, kui tõsi see on...