30.6.07

Sleepover


Eile oli meil külas Kirke sõbranna Chen-Chen, kes on pärit Hiinast. Ajan pidevalt teda segamini Lucyga, kes on korealane ja samuti Kirke hea sõbranna. Tal oli lubatud isegi ööseks jääda ning mingil hetkel tekkis neil otsus minna telki magama. Eks me siis ajasime telgi muru peale üles ning hoiatasime, et nad ei ehmataks kui mõni pesukaru neid nuusutama tuleb või kassid öösel ringi jooksevad. Meil on vahelduseks pisut jahedam, saime isegi aknad õhtul lahti teha. Kuulsimegi oma sooja teki alt, kuidas nad pikalt telgis veel seltasid.

Hommikul hakkas neil ilmselt pisut jahe või oli tundmatus kohas magamine see, mis ajas nad juba seitsme ajal üles, kuigi nad küll kohe tuppa ei kippunud. Olin teinud valmis pannkoogitaigna ning küpsteasin hommikusöögiks kooke. Tavaliselt tahab Kirke neid vahtrapuu siirupiga, kuid see on meil hetkel otsas. Olen talle teinud kaneeli-suhkrusegu, mida ta kookidele riputab. Teised neiud nautisid oma pannkooke moosiga. Minu tüdrukud püüdsid külalist pisut ehmatada ning avaldasid saladuse, mis ma taigna sisse panen. Nimelt riivitud porgandit! Õnneks ei teinud Chen-Chen sellest suuremat numbrit. Lubas hoopis emale rääkida, kuidas peaks kooke tegema. Panen lisaks juurde veel riivitud õunu, kaneeli ja pisut muskaati sisse ning küpsetan õhukesed ülepannikoogid. Tegelikult on meil küll enamasti kujunenud nii, et Mari on see suur küpsetaja pühapäeva hommikuti.

Käisime täna pisut mööda poode. Marile oli vaja uusi kummikuid. Homme lähevad lapsed Jõekääru laagrisse nädalaks ajaks. Ma pole küll kindel, kui palju neil kummikuid vaja on, kuid vahel ilmselt siiski.

Siin on link Jõekääru leheküljele! Mina olen see, kes selle järgi vaatab, et kõige uuem info sinna jõuab ja pildid laagrielust üles saaks!

27.6.07

Kooli viimane päev


Täna sai lõpuks läbi pikk kooliaasta. Andsin tüdrukutele kaasa Eestist toodud karamellkomme ja Pilvekese komme. Nad pidutsesid niisama, sõid snäkke ja vaatasid filme.

Siin pole kombeks õpetajale lilli viia, kuid mõned teevad ikka kingitusi. Mina olen viimastel aastatel ostnud raamatuid kingiks. Kuna Kirke seletas mulle tõsise näoga, kuidas tema õpetajale meeldivad chapter books (hästi paljude peatükkidega raamatud), millel on hea algus ja hea lõpp, siis ostsin talle Rutherford'i poolt kirjutatud ajaloolise romaani "London". Mari õpetaja sai raamatu kassilugudega, aga siis tuli välja, ta pidi rohkem koeradest sisse võetud olema. Mari kirjutas raamatusse, et loodetavasti muutub õpetajal arvamine kassidest peale seda, kui lood läbi loetud on.

Täna on väga-väga kuum. Ilmaennustajad ähvardasid, et äikesetormid jõuavad Torontosse, kuid siiani on ainult pilvine ja tuuline olnud. Mõnel pool Ontarios on juba torm palju kahju teinud, lõhkunud puid ning rebinud katuseid. Loodetavasti ei saa see nii hull linnas olema. Igaks juhuks parkisime auto oma vahtrapuust kaugemale.

Proovisime meie kirsipuu kirsse. Sellel peaks olema neli erinevat sorti peal. Maitsevad imehead. Eelmine aasta saime vaid kümmekond kirtsus marja, mis ei jätnud küll muljet, et see puu söödavaid kirsse oskaks kasvatada, kuid sel aastal on hoopis teine lugu.

26.6.07

Tänu


Südame teeb soojaks, kui on neid ühispanga liikmeid, kes tõesti oskavad hinnata seda, mida me nende heaks iga päev teeme. Täna kingiti meile see ilus lillekimp, millega kaasas veel ilusamate sõnadega edasi antud kiidusõnad. Ma ei oskagi kirjeldada seda, kuidas me oma tööd teeme. Enamusel tuleb kõik südamest. Juba sellepärast, et tunneme nii hästi oma liikmeid, kohalikku eesti ühiskonda. Ainult mõni, kes halvasti ära kasutab meie lahkust, ajab vahel kopsu üle maksa, aga isegi kui nemad meiega avali rääkima tulevad, püüame kuidagi lahendusi leida. Me pole üks tüüpiline suurpank, kus kõigil on silmade ees rahamärgid. Meil pole mingit plaanimajandust, kui palju uusi kliente sisse on vaja tuua või laenusid müüa. Tean mitmeid ühispankade süsteemis töötavaid inimesi, kes on just sellepärast põgenenud suurpankadest.

Ühispangad ehk credit Unions on midagi sarnast laenu- ja hoiuühistutele Eestis. Ma ei olegi kindel, miks seda ühispangaks kutsutakse, kas see tuleb vabariigi ajast. Pole kunagi uurinud. Kuid nende põhimõte on olla kas kohaliku ümbruse pangaks või koguda enda ümber ühe taustaga inimesi, kes siis tegelikult üksteist aitavad. Omal aja oli väga raske immigrantidel laenu saada, nii panid usinad eestlasedki rahad kokku ning alustasid 'oma pangaga'. Lääne-Kanadas on ühispankade liikumine väga tugev ületades ilmselt tavapankade tegevust!

Praegu on mul kahju näha neid eestlasi, kes meist eemale hoiavad. Kardetakse, et nende finantstaust saab siinses ühiskonnas kõigile teada. Tegelikult ei saada aru, kuidas pangakontol olevad summad on meie jaoks vaid tühipaljad numbrid, mis tuleb päeva lõpul ilusti ära klappida. Vahel tuleb kusagil peol või olemisel mõni liige meile ligi ja hakkab küsima oma kontoga seotud tehingute kohta ja me peame tunnistama, et meil pole nendest aimugi. Parem ikka helistada, kui me tööl oleme või kontorist läbi astuda. Tihtipeale näeme, kuidas mitte-eestlased meid rohkem oskavad hinnata. Oleme ju eriline, ei küsi oma põhiteenuste eest mitte sentigi!

Olen siin juba üle viieteist aasta olnud ning pank on justkui teiseks koduks kujunenud. Õnneks saame kõik hästi läbi. Muidugi on siis eriti valus, kui mõni, kelle kõrval kenasti tööd rühkinud, ei osutu just selleks, kes ta välja paistis. Nüüd pean sülitama kolm korda üle õla, et seda enam ei juhtuks! On oma häid ja halbu hetki olnud ning vahel on tunne, oleks vaja vaheldust. Kuid samas on väga mugav ikka oma rutiini hoida... Eks näe, mis tulevad aastad toovad! Loodetavasti ainult head!

25.6.07

Jalgratastel järve äärde


Pühapäeval sõitsime ratastel Ontario järve äärde. Omal ajal, kui elasime Toomasega siia tulles suhteliselt lähemal järvele, olime pidevalt suvel seal. Nüüd on saanud järve kaldal valmis parem jalgtee ning eelmine rada on jäänud ainult ratturite kasutada. Probleem ongi selles, et linnas pole küllalt mõnusaid rattaradu, kuigi linnaisad püüavad jalgrattasõitu propageerida ning siin-seal ilmuvad sõiduteede äärde kitsad rajad ratastele. Kahjuks kipuvad aga autod just nende kohal parkima... Linnas rattaga sõit nõuab väga külma närvi, sest kõnniteel on rattaga keelatud sõita - isegi, kui need laiad on ning inimesi palju nendel ei liigu, nii pead oma koha eest tee peal autodega võitlema.

1991.aasta Toronto linnatranspordi streigi ajal olin sunnitud kümme päeva rattaga tööle sõitma. Õnneks küll põhja poole tol ajal ning suhteliselt vaikseid teid pidi. Mul ei ole külma närvi, sest siiani ei lähe meelest ära, kui pidin sel ajal kord alla-linna sõitma kõigi nende ekstra autode vahel, mille juhid tavaolukorras oleks bussi või metrooga tööle kiirustanud. Mu iga meel oli pidevalt valvel. Imetlen neid rattakuriire, kes minu meelest lausa imetrikke teevad siinsetes liiklusummikutes.

Seekord vältisime samuti suuri teid - ning kokku sõitsime umbes kolmteist kilomeetrit Ontario järve juures oleva basseinini. Kahjuks on Ontario järv esiteks suhteliselt saastatud (kuigi olen veendunud, et mitte palju rohkem, kui kunagine Pirita rand) ja teiseks jääb ta isegi imesoojade ilmadega päris külmaks (isegi põhjamaalase jaoks). Basseinis sai pisut sulistatud ning siis edasi High Park'i - laste suurele mänguväljakule. Kahjuks oskasin jälle migreeni kusagilt tee pealt üles korjata, nii kadus mul igasugune rõõm meie väljasõidust. Aga vähemalt nüüd võin öelda, et oli tore ning pidasime vaikselt aru teinekordki taoline sõit ette võtta, ainult ehk mitte nii hilja peale väljasõitu jätta nagu seekord juhtus.

Siin on pilte meie sõidust.

Suvesünnipäev


Pidasime seekord jaanilaupäeval laste sünnipäevapeo kõigile nende koolisõpradele. Ootasin kokku 17 külalist, kuid õnneks oli neid vaid kolmteist! Mari organiseeris mingeid otsimise ja peitmise mänge, mis paistsid lastele väga meeldivat. Mängiti rahvaste palli, mille üle olin väga üllatunud, et siin ka sellist mängu tuntakse. Tegime jälle pizzat. Seekord oli pizza peale võimalik panna seeni, paprikat, kanasinki ja juustu. Kanasink oli õnnestunud valik, sest laste hulgas oli meil üks muslim, kes küsis mitu korda üle ega see sealiha pole.

Toomas juhendas vibuga laskmist, kuid kahjuks pidi see pooleli jääma, sest osa nooli lendas naabriaeda, kust keegi neid enam üles ei leidnud. Aga vähemalt oli neil võimalus pisut proovida. Peale seda said kõik pisikesi muffineid (cupcakes) kaunistada. Oli jälle tore, sest lapsed pistisid osa kaunistusi rõõmsalt otse kõhtu, selle asemel et vaevata nende sättimisega koogikestele. Saime ka pisut käevõrusid teha - makrameetehnika. Osa läksid küll sulgpalli mängima, sest neid selline asi ei huvitanud nii palju.
Õhtul küpsetasime veel vahukomme pisikesel lõkkel.

Lõpuks jagati veel autasusid. Kõik said endale kaelaehte, kanepist nööri otsas kena lihvitud kivi ning muidugi oli lahkumisel veel vaja üle anda loot bags - sel korral olin ostnud kõigile kommi ning paar käevõru.

Loot bags idee tundus mulle kunagi täiesti arusaamatuna. Miks peaks sünnipäevalaps oma külalistele kinke tegema. Tavaliselt kippus nendes kotikestes olema lihtsalt rämps - pisi-pudi-padi, mida dollaripoest saab osta ning mille ma esimesel võimalusel kuhugi ära poetasin (prügikasti või Goodwill'i kauplusesse). Tegelikult sai meilgi kunagi antud ju külalistele kooki kaasa, kui seda järgi jäi. Nii et mingil määral sama mõte, mida on siin usinalt edasi arendatud. Mina olen siis samuti seda edasi arendanud rohkem praktilise hingena nagu olen ning panen sinna kommi, pliiatseid, patsikumme või mõne ehte.

Külaliste kommentaar: hilarious party! Ma ei imesta, sest enamus nendest elab korterimajas ja mis pidu sa seal ikka saad pidada.

Siin on peopilte!

22.6.07

Puma & karate


Kirke arvas, et Puma võiks karatesse kaasa võtta, kui ta kiisu oma gii sisse peidab...

Eile ei söönud Liisu Pumat ära. Toomas leidis meie kõige pisema pereliikme hoopis lae all mõnusalt magamas. Hoolimata meie poolt pandud kaitsest, et ta mitte liiga kõrgele ei roniks, oskas Puma kuidagi osavalt selle vahelt läbi pugeda. Loomulikult ei osanud ta kuidagi sealt alla tulla...

Fotomeenutus aastast 1991


Meie esimene jaanipäev Kanadas - Udoras ehk Jõekäärul, kus tavaliselt soomlased oma pidu peavad. Eestlased on järjepidavalt käinud Seedriorul nii võidupüha kui jaanipäeva tähistamas. Siiani räägitakse paari aasta tagusest Meie Mehe kontserdist, mis tõi palju elevust ning rõõmu noortele ja vanadele. Nende kontsert sobis imehästi Kanada tähistaeva alla. Seekord on jälle külalisi Eestist, kuid mina oskasin oma laste suvesünnipäeva (nende koolisõpradele, kes suvel mitmes ilmakaares laiali) just jaanilaupäeva õhtule seada (õieti olude sunnil sai seda pidevalt edasi lükatud). Eks me tee siis siinsetele kanada lastele meie jaanituld, aga hästi pisikest, et tuletõrje pahandama ei tuleks!

21.6.07

Puma


Pole siiani julenud meie toa ust lahti jätta, kui tööl ja koolis oleme, sest Puma on õppinud ronima Liisu ronimisposti otsa. On tubli küll, et üles saab, aga siis kui aeg on maha tulla, läheb lahti hädakisa, sest pisikesele kassipojale käib üle mõistuse, kuidas sealt alla tulla. Täna panime papitükid ette, et ta ei pääseks nii kõrgele. Loodetavasti ei söö Liisu teda lõunasöögiks ära.

20.6.07

Vihmasadu

Veebruarikuus panin üles tööaknast võetud pildi. Siin on nüüd sama vaade suvel vihmaga. Ilm on vahepeal väga soojaks läinud. Mitu unetut ööd on seljataga, sest maja on soe, hoolimata õhujahutajast, sest olen selle suhteliselt kõrgele sättinud, et ikka loodust pisut hoida ning muidugi sellepärast et mitte välist ja sisemist temperatuurivahet liiga suureks ajada. Eile tõi see soojus kohale ägeda äikesevihma.

Olin just Eesti Maja poole tagasi kõndimas oma lõunatunnilt, kui nägin, et kesklinn oli tumedate pilvede sisse mähitud. Mida lähemale tööle jõudsin, seda tumedaks tõmbus taevas ning enne vihma saabus meeletu tuul, mis keerutas tolmu ja prahti üles, mis painutas ohtlikult puid. Võtsin igaks juhuks vihmavarju käepärast, kuigi teadsin, sellest pole palju kasu taolise tuulega. Lõpuks sain vaid mõne piisa kaela, enne kui Eesti Majja varjule pääsesin. Jäin siis ukse peale seda looduse möllu vaatama (mis pani hiljem töökaaslased imestama, kuidas ma nii kuiv olen, kui vihm ju
ba pikalt alla sadanud on). Kummaline, kuidas siin kõik tohutult võimsam on. Samas võib selline ilmanähtus olla küll võimas, kuid läheb suhteliselt kiiresti mööda, jättes teele maha murtud suuri oksi ning vihmast läbi ligunenud maa. Enamasti ei too vihm vahet palavusele, ilm on peale seda vahel veelgi rohkem niiskust ja kuumust täis. Seekord saime ööseks siiski pisut kergendust, mis lubas aknad lahti teha ning vahelduseks mõnusalt Une-Mati kaissu pugeda.

17.6.07

Raamaturiiul

Fred Pearce „The Last Generation: How Nature Will Take Her Revenge for Climate Change”
„This is an engrossing, spine chilling, trenchant book" -
nii kirjutab üks lugeja. Ma lugesin seda raamatut ning tundsin, kuidas inimkond on ükskõik, mida ta ka ei tee, hukule määratud. Tänapäeval räägitakse palju kliima soojenemisest, aga samas on tähelepanelik lugeja kindlasti kuulnud ka sellest, kuidas kliima on pidevalt muutumas, isegi kui meie midagi selles suhtes ei teeks. Mõned teadlased ütlevad, et uus jääaeg peaks juba alanud olema. Kas meie tegevus on selle ära hoidnud? Mul ja ma kujutan ette enamusel inimestest on olnud arvamine, et muutused võtavad pikka aega, kuid tänapäeva teadlased kinnitavad (ka selle raamatu autor), muutus võib toimuda kümne/kümnekonna aasta jooksul. Näitena tuleb meelde igivana kakstuhat aastat kestnud Lõuna-Ameeriklas maiade omal ajal kõrgelt arenenud tsivilisatsioon oma kümne miljoni elanikuga, mis hävis mõnekümne aastaga. Ainult sellepärast, et üle kümne aasta valitses seal põud... Ta räägib väikesest jääajast 350 aastat tagasi, mil paljud inimesed Euroopas nälga surid. Mõtlesin ka Eesti peale tol ajal... Viimase viiekümne ning eriti kolmekümne aasta jooksul on ilmad pidevalt soojenenud tänu just tööstuse arengule. Ja nii võime vist tõesti öelda, et kui meie lapsed olime, olid talved külmad ja lumerohked. See ei ole lihtsalt mingi kena lapsepõlve mälestus.

Absoluutselt traaagiliselt mõjuvad tema ennustused, et juba selle sajandi keskel võib meie maakeral drastilised muutused toimunud olla. Tekib selline lootusetu tunne, millise kodu me oma lastele jätame... Pealkiri viimasest põlvkonnast ei tähenda, et inimesed ongi kohe-kohe kadumas. Oleme viimane põlvkond, kes on suhteliselt pika stabiilse kliimaga elada saanud.




Debi Gliori „Pure Dead Magic”
„Pure Dead Wicked”
„Pure Dead Brilliant”
„Pure Dead Trouble”

Neli raamatut ilmselt palju pikemast sarjast, mille Mari raamatukogust koju tõi ja mille mina vahelduseks samuti läbi lugesin. Hästi tore lugu perest, kes elab vanas lossis Shotimaal ja kus lisaks emale isale (kellest ema võtab nõidumise kursusi, mitte väga edukalt) on peres Titus, tema õde Pandora, beebi Damp ja nende lapsehoidja Mrs. McLachlan (kes ilmselt on tõeline nõid) ja sünge kokk, kelle valmistatud toidud kõlbavad ainult prügikasti täitmiseks. Lisaks on neil seal rääkivad jeti, legendaarne olend, kellel kotka ülakeha ning lõvi alakeha, järve koletis, kes armub majas elavasse draakonisse ja krokodill, kes otsustab taimetoitlaseks hakata. Samas võid kohata Saatana teenreid, kes juba sajandite taga hingi püüavad ning oma mobladega ülemustega ühendust peavad. Kuidas majaroti pojad world wide web'i ära kaovad.
Tänapäeva ellu, kus kasutusel tehnika viimane sõna, on segatud müstiline ja absurdne. Hea lugemine eriti selle viimase masendava kliimaraamatu järel.


Sebastien Japrisot „A Very Long Engagement” 1993 ilmunud romaan, mille leidsin Postimehe raamatureklaami lehekülgedel. Nagu hiljem sain teada, on selle ainetel mõned aastad tagasi film valmis tehtud. Väga kena raamat, mille oleksin äärepealt alguses kõrvale pannud, sest olen püüdnud vältida teoseid, mis liiga traagilised. Millegipärast tulevad mul iga väiksemagi kurva lõigu peale imekergesti pisarad silma. Nii siingi! Pidin osa lehekülgi metroos sõites lugemata jätma, sest kuidagi piinlik on pisardada kõigi nende inimeste seas, kes tõsiselt mõtlevad eeloleva tööpäeva peale. Tegelikult osutus see piiritult ilusaks, oma tõsise teema kõrval huvitavaks lugemiseks, milles noor naine suudab välja uurida, mis tegelikult juhtus tema kihlatuga esimeses maailmasõjas. - Milline mõttetus on sõda...

From Publishers Weekly
After a court martial in January 1917, five Frenchmen convicted of self-mutilation (in order to avoid combat in WW I) are dragged along the network of zigzagging trenches to the improbably named frontline trench, "Bingo Crepuscule." What exactly happened in Bingo is as labyrinthine as the trenches themselves, but Mathilde Donnay, the fiancee of one of the soldiers, is a determined young woman whose wheelchair is unable to contain her fiercely independent and willful spirit. Aided by an indulgent, well-to-do father, a generous private investigator, soldiers who survived the conflict and the families of those who didn't, Mathilde begins the long and spotty process of re-creating events. This 1991 Prix Interallie-winner is no linear mystery: over the course of several years, Mathilde must piece together redundancies, misremembered details and deliberately obscured clues, all further mangled by the chaos of war. Mathilde is not easy to love. If she is spunky and smart, she is also spoiled, making it sometimes hard to believe that so many people stumble over themselves to help her. Still, Japrisot's ( The Sleeping Car Murders ) eloquently easy, almost offhand style (nicely translated by Coverdale) makes even throwaway lines remarkable ("Fayolle actually spoke to him, saying a few unforgettable words he can't recall at the moment"), and his re-creation of the nobility, futility and horror of trench warfare is harshly beautiful.
Copyright 1993 Reed Business Information, Inc.

Jänku


See ei ole mitte meie järjekordne uus pereliige. Ainult Lydia poja Eriku jänku, kellel nimeks eesti päraselt Karamell, aga paberite järgi vist Caramel. Meil on kord jänku olnud paariks nädalaks hoida ning see kogemus tegi meile selgeks, et hoolimata sellest kui armas jänes võib välja näha või mõne arvamusel ka väga tark olla, ei taha me kunagi jänkut endale kaaslaseks. Leidsime tema pabulaid veel mitu kuud hiljem kusagile peitu pugenult. Tegelikult pole ju ta pabulad liiga hullud, sest on kõvad. Kui ikka kass kogemata oma asja mujale teeb, siis pole puhastamine mitte kõige meeldivam. Õnneks juhtub seda imeharva ja ainult siis kui Liisu väike oli. Kasside puhul ei jõua ma ära imestada, kuidas juba nad pisikesena teavad, kuhu minna ja mida teha! Puma ei oska veel ainult korralikult liiva peale kraapida. Tänapäeva liivade puhul on muidugi nende kasti puhastamine lihtne ka väikestele lastele!

Oleme Liisut ja Pumat kokku lasknud, kuid siiani ei näita kumbki suurt sõprust üles. Liisu on küll nuusutanud huviga, kes see sissetungija on. On ka paar korda käpaga löönud, kui Puma liiga lähedale ootamatult satub. Samas on Puma juba meile kõigile hinge pugenud.

Veel meie külaskäigust Lydia juurde. Pidu lõppes meie tüdrukutele naabrilaste juures basseinis, kuhu nad täis riietes mängu käigus sisse hüppasid. Küll oli hea, et meil autos mingi vana jope oli ja soe tekk. Tegelikult oli Lydial meile anda mõned vanad Eriku jalgpalli t-särgid ja lühikesed püksid. Nii saime ikka autosse ja koju sõitma hakata. Usun, et lastel oli vähemalt tore, kuigi ega nad hiljem oma tegu väga arukaks ei pidanud. Lapsed on ikka lapsed...

13.6.07

Külaline Eestist


Suures kassituhinas jäi veel ühest asjast kirjutamta. Sain hiljuti pangas kokku ühe kena naisterahvaga, kes külastamas oma tütre vanaema ikka koos oma tütrega, et mingid mälestused siiski jääks ehk vanaemast meelde. Eks see mure ole kõigil neil, kes oma vanematest kaugel ela. Meie tüdrukud ei näe palju oma Eesti vanavanemaid ning mul on tõeliselt kahju selle peale mõeldes.

Ise olen ma jäänud vanaemadest vanaisadest ilma. Ema isa küüditati ning lasti kusagil Venemaal maha, ema ema suri enne kui mina asjast aru sain. Ainuke keda kusagilt mälusopist suudan üles leida on isa ema, keda ma Valgamaal pisikesena külastasin. Kuid sellestki käigust mäletan rohkem, kuidas ta haigena voodis lamas. Hoopis selgemalt on meeles tädipoja lollitamised, kui ta proovis notsu seljas ratsa sõita ning mu väikese õe ja sama tädipoja riid mingi vana telefoniketta pärast. Küünis sai heina sees möllatud. Veel tuleb meelde, kuidas ilusad valged kummikud jalas mööda vihmast jalgteed kõnnin ning mingi suur madu üle tee läheb. Nii palju siis minu mälestustest vanavanemate kohta.

Tagasi sinna Eesti külaliste juurde minnes, tunnen ma alati head meelt, kui keegi ka pangast läbi astub ning me saame vahel mõne sõna vahetada, kust ja mis ja mis arvamised Eestist kaasas, mis arvamisi Kanadast kaasa võtmas. Selle noore ema ja üheteist aastase Nele puhul läks mul pisut omakasupüüdlik mõte läbi. Siin on hea võimalus mu tüdrukutel pisut rohkem eesti keelt rääkida, eriti veel, kui tuli välja, et ta inglise keel sugugi mitte kiita pole - vähemalt veel mitte. Olen alati hädas, kuidas Mari ja Kirke omavahel mängides kipuvad vaid inglise keeles oma mõtteid vahetama ning isegi Eestis pole alati suurt lootust eesti keele harjutamiseks, sest kiiresti kasutatakse ära vastupidine võimalus inglise keelt praktiseerida.

Mul oli hea meel, kui Katrin helistas ning lubas reedel läbi tulla. Olin oma imepotikeses proovinud töölt koju saabumiseks kanakoibi valmis teha, kuid hiljem selgus, et maitse kippus väga aia taha. Püüdsin siis päästa, mis päästa annab, koorisin liha kontide pealt, lõikasin tükkideks ning praadisin pannil sibula ja küüslauguga. Ei tulnud just kõige kehvem roog, nagu Tom arvas. Aga loomulikult, nagu karta oli, ei maitsenud see lastele. Tegin siis üks-kaks kartulid mikrolaineahjus pehmeks, pisut sinki ja juustu peale, ning nii said nemadki kõhud täis.

Õnneks olid minu kaks neiut päris korralikud. Kirke klappis Nelega eriti kenasti. Mari on meil siin kahe tasandi vahel ikka veel justkui laps aga samas ka mitte. Kirke hüüdis aegajalt mind appi mõnele inglisekeelsele sõnale eestikeelset vastet saama ja kuulsin, kuidas nad oma toas kinnise ukse taga toredasti mängisid. Meie ajasime niisama juttu ühest ja teisest asjast ja nagu ikka mõne eestlasega rääkides, leidsime vähemalt ühe ühise tuttava.

Kui aeg oli koju hakata minema, siis nägin, et Kirke oleks hea meelega veel Nelega koos olnud. Loodetavasti saavad nad Eestis vähemalt korragi kokku. Eelmine aasta lootsin Pääskülas mõnda mängukaaslast leida, kes kogu aeg käepärast, kuid ilmselt olid paljud hoopis huvitavamates kohtades, kui suvel linna vahel kõõlumas. Alles eelviimasel päeval tulid kaks naabritüdrukut mängima. Tegelikult ei tohi kurta, sest aasta noorem naabripoiss oli neil pidevalt seltsis ja vahepeal käis meil veel tuttavaid lapsi külas. Igav neil kindlasti ei hakanud.

Viisime autoga nad metroojaama (kuigi olin juba siis kihevil, kas mitte nad koju viia ning minna ja tuua kassipojake juba koju) ning hiljem kodus maha istudes, vaatas Kirke mulle tõsiselt otsa ning teatas: mõtle, ta aitas mul isegi ära koristada!!! Chen-Chen ei tee seda kunagi! Küll on hea, kui selline kena mälestus talle jäi!

Liisu & Puma


Liisu pole veel Pumat täiesti omaks võtnud. Nii nad jälgivad teineteist ja hoiavad siiski eemale. Liisu oli teda täna natuke nuusutanud, kuid mingist suurest sõprusest pole jälgegi. Teiselt poolt, pole Liisu väga kuri olnud ega püüdnud rünnata või käpaga lüüa. Ootame- vaatame, mis juhtuma hakkab.

11.6.07

Puma vennaga

Siin on pilt Pumast (vasakul) ja hetkel Miisu nime kandvast kassipojast, kui nad meile panka vaatama toodi. Minu meelest on Puma palju-palju ilusam! Aga 'oma lapsed' on alati need kõike ilusamad. Liisu on nüüd pisut julgemaks läinud. Isegi nuusutas teda täna. Olen proovinud harjutada kumbagi teise lõhnaga. Puma ise ei pane enam Liisut tähelegi, kui oleme lasknud neil kokku minna.

Karate vööeksam


Kiisu kojutoomise tuhinas on jäänud teine sündmus pisut kõrvaliseks. Nimelt sai Toomas reedel shodan-ho, mis tähendab pruuni vööd musta triibuga ja sama vöö teenis laupäeval välja Kirke ning muidugi Mari on olnud eriliselt tubli ning kannab nüüd musta vööd valge triibuga - tal on juunioride must vöö (pildil koos shihan Tsei Tsumuraga). Päris musta vööd saab ta alles kuueteist aastasena proovida kätte saada.

Nad on mul kõik eriliselt usinad olnud. Treenivad kolm kuni neli korda nädalas ja kui võimalus oleks, st kui ei peaks vahepeal suvel töö juurest puhkust võtma ning näiteks Eestisse sõitma, siis oleksid nad dojos vahetpidamata, sest seal ei minda puhkusele. Uksed on alati lahti ning leidub mõni kõrgema vööga omanik, kes hea meelega aitab neid, kel teadmisi-oskusi vähem on. Selles suhtes on see tõesti eriline paik, kus tähtis pole, kui palju saab karatekate käest raha välja pumbata, vaid tugevad karate traditsioonid. Juba pisikesi kõrgema vöö kandjad pannakse madalama vöö omanikke õpetama ning juhendama. Kunagi ei tohi ennast täis minna, kui saad teist värvi vöö, vaid pead austama nii nooremaid kui vanemaid.

Mul on NII hea meel, et just sinna dojosse lapsed viisin. Helistasin pisut enne ringi, kuni Honbi dojost, mis meile väga lähedal, kellegi kätte sain. Nad ütlesid, ärme räägi rahast ja muust, tule vaata-proovi, alles siis tee otsus. Muidugi võis koht mõne peenema daami-härra ära ehmatada, sest olime vanas kinomajas, mis juba aastaid ootab oma kurba saatust. Hiljem lugesin, kuidas just need 'autentsed' idamaiste võitluskunstide õpetajad oma dojod üles seavad suhteliselt odavates paikades, sest neile pole tähtis kiire raha tegemine, vaid tõesti oma oskuste jagamine. Ainult rahatähti silme ees nägevad senseid mõtlevad samas igat sorti võimalusi, kuidas lapsevanema rahakotti kergendada. Sealhulgas uhkete giide müümine või erinevate vööde arvu viimine abusurdselt kõrgeks. Tegelikult toodi vööde värvid sisse ameeriklaste jaoks, et neil oleks suurem motivatsioon asjaga tegeleda või siis ilmselt ikka raha-tegemise eesmärgil, ma pole seda nii täpselt uurinud. Kuid tean, et mingil määral matkitakse vööde erinevate värvidega seda, kuidas omal ajal giid kokku hoidev valge vöö aastatega aina tumedamaks kulus. Need vanad võistluskunstidega tegelejad lihtsalt õppisid ja õpetasid ning püüdsid nii füüsiliselt kui vaimselt aina paremuse poole.

Siin on link piltidele.

10.6.07

Kassipoeg


Siin on pilt kassipojast, kelle ma eile koju tõin...

Reedel nägime kahte kiisut pangas, kuhu alt kindlustuse Marta oli nad vaatamiseks toonud. Jaak ja Eve olid lubanud ühe koju võtta, teine jäi nii ula peale. Istusin veel peale tööd Eesti Majas, kuni Jaak lastega kohale jõudis ja nad ühe pojakesega koju sõitsid. Millegipärast läks see kassipoeg mulle väga hinge. Tegelikult arvan, kui Jaak oleks just 'minu' kiisuga ära läinud, poleks ma ehk nii palju selle peale mõelnud. Nüüd ei andnud aga mõtted kodutust pisikesest mitte rahu. Reede õhtul olin peaaegu valmis ta enda juurde tooma. Kui Tom karatest koju jõudis, siis küsis ta uudishimulikult, kus kass on...

Laupäeva õhtul käisime kiisul järel. Tüdrukud otsustasid talle nimeks panna Puma. Ja keelduvad isegi sellel teemal rääkimast, et ta kellelegi teisele edasi anda. Meie kolme-aastane Liisu ei vaata asja peale just hea pilguga ning kipub pisut kurja häält tegema. Kui Liisu ei võta teda omaks, siis ei jää meil muidugi midagi üle ja peame siiski uue kodu leidma.

Praegu hoiame Pumat oma magamistoas, millega ta juba päris hästi tuttavaks on saanud. Eile õhtul magas ta mu õla peal ja tegi ainult õnnetuid häälitsusi. Täna tuleb ta juba meie juurde ning nurrub nagu väike nurrumasin. Tõin ta korraks keldrisse, et näidata Skype'i kaudu õele ja õepojale, ja väike loomake sattus ilmselt võõrast kohast paanikasse.

Kummaline, kuidas Liisu meie majja tulek jättis mind pisut eemale kogu asjast. Olin peaaegu kartlik temaga. Pumaga on teine asi, loomulikult ainult tänu sellele, et mul on juba kassiga kogemus olemas. Mul pole kasse ega koeri kunagi olnud, samas oli neid hulgaga naabritel ja kahjuks pole lapsepõlvest just kõige helgemaid mälestusi selles suhtes.

Eks me näe, mis nüüd edasi saab. Tüdrukutele ütlesin: see on emme kass!

7.6.07

Ajaloouudised


Esimese uudisena täna lugesin kunagi leitud 5300 aasta vanuse „jäämehe” saatusest. Tuleb välja, et ta on olnud ilmselt mõrva ohver ning tänapäeva arstiabi juures oleks vaid 40% võimalus teda sellise haavaga päästa. Nüüd uuritakse, kes sellega hakkama sai (või midagi sarnast). Ja kõik kriminullide austajad võivad oma pisikesed (või suured) peakesed tööle panna ning ette kujutada, mis juhtus või siis lihtsalt oodata, kuni keegi sellest mõttest kinni haarab ja raamatu valmis kirjutab. Aga tegelikult paneb see mõtlema, et me oleme kindlasti täpselt samade tunnete küüsis tänapäeval kui meie esivanemad tuhandete aastate tagant, mis panevad meid sooritama just selliseid tegusid, mille üle me mitte alati uhked ei saa olla.

Teine uudis oli 82000 aasta vanustest pärlitest, mis arheoloogid Marokost leidsid. Huvitav küsimus on tõstatatud: millal täpselt hakkasid meie eelkäijad mõtlema ja käituma nii nagu meie seda teeme. Minul võttis üle kolmekümne aasta enne kui otsustasin kõrvadesse augud teha (ja juuksed korraks punaseks toonitada - ainuke kord, kui oma juuksevärvi puudutasin) ning ega ma enne sedagi palju ehteid ei kandnud. Sõrmes on mul siiani vaid abielusõrmus ja Toomase sünnipäevaks kingitud sõrmus kahe aleksandriidist kiviga (mis huvitavalt värvi muudavad eri valguste all) - lastele ütlen, see on kihlasõrmus. Omamoodi tõsi, sest samal aastal me abiellusime. Nüüd on mul kombeks reisidelt kõrvarõngaid kaasa osta. Vaatan neid hommikul ja meenuvad möödunud reisielamused.

Lapsed küsivad aega-ajalt, kas oli valus aukusid kõrva saada ja siiani pole nad eriti nõudnud sama asja, kuigi väga paljud koolikaaslased juba kannavad kõrvarõngaid. Eks aeg näita, mil sõprade mõju võimust võtab.

4.6.07

Toronto liikluskorraldus


Tahaks kangesti täna kiruda esmaspäeva, niikuinii pole tuju just kõige kõrgem, kui tead, et pead usinalt tööd vihtuma järgmised viis päeva. Siis juhtub see, mille peale olen alati rongiga tööle sõites mõelnud. Millal öeldakse: see rong ei sõida enam edasi, kuna järgmistes peatustes kuni umbes üheksas peatus, ei saa läbi sõita. Minge palun välja ning astuge ootavasse bussi, mis viib teid just sinna üheksandasse peatusesse. Igaljuhul midagi taolist, kui valjuhäälditest tulevat kõnet mingil moel proovida ära mõistatada.

Oma peatusest rongi peale minnes sain kohe aru, kusagil on mingi jama, kuid enamasti laheneb see lihtsalt pikema ootamisega. Siis teatati, et päris mitme peatuse jagu ei ole võimalik edasi sõita (personal injury on Spadina Station - kas see tähendas, et keegi hüppas jälle rongi ette?), kuid ärge muretsege, sealt ja sealt peatusest saab bussi peale. Peale seda, kui olime igas peatuses pikalt oodanud, teatati, et bussile pealeminek saab toimuma varasemast punktis ühe võrra lähemas peatuses. Nii me siis sammusime ebalevalt High Park'i jaamast rongilt maha ning maa peale, kus juba kõik vabad kohad inimesi täis olid. Ootasin natuke, kuid kui mingist bussist õrna varjugi kusagile ei ilmunud, siis otsustasin siiski telefoni leida, et tööle helistada. All korrusel oligi pikk saba juba telefoni taha tekkinud. Varsti muidugi selgus põhjus. Nimelt oli keegi neiuke otsustanud vist oma aasta jagu kõnesid just sellelt telefonilt ette võtta. Inimesed muutusid rahutuks. Aga appi tuli kõrval oleva lehe- ja muu pudi-padi kioski omanik. Ta pakkus kõigile oma telefoni 25 sendi eest. Jäin siis oma korda seal ootama, kuid ei pidanud pikalt vastu, kui ta seal mõnega kauples, kellel polnud täpset raha anda ja kes siis olid sunnitud tema ärilt midagi rohkemat lunastama. Otsustasin mujalt telefoni otsima minna. Eriti kui piletimüüja oma klaasist kambrist kõva häälega seletas, bussid ei lähegi siit jaamast, peate hoopis järgmisesse jaama kõndima!!!

Leidsin rongiplatvormilt telefoni, kuid see ei töötanud.... Läksin tagasi idapoole suunduva rongi platvormile ning sain lõpuks telefonitoru kätte. Libistasin 25 senti sisse, valisin numbri ja siis teatab masin: pane veel 25 senti sisse. Mis ajast selline muutus on toimunud??? Muidugi polnud mul rahakotis peale kahedollarise mündi midagi muud ja ma otsustasin, et nii kallist kõnet ma ka ei hakka tegema. Loovutasin oma koha telefoni ees, kuid järgmine proua jäi sama nõutult masina karmi nõudmist põrnitsema. Sel ajal tuhnisin ma oma koti läbi. Leidsin ühe shokolaadimündi (millal see mu kotti sai?) ja oma migreenitablettide vahelt veel 25 senti ja oleks võinud selle peale rõõmutantsu lüüa. Sama õnnetu proua teatas, küll mul ikka vedas. Praegu aga kehtisid hundiseadused.

Telefon tirises mitu korda, miks nad vastu ei võta, kas nad otsustasid oma autod täna koju jätta ning olid samuti metroovangis. Lõpuks Krista siiski vastas ning lohutas, ta kuulis sellest juba hommikul uudistes. Nagu teada sain, oli juba terve jant kestnud vähemalt tund aega, lisaks ei olnud ühes jaamas elektrit. Nii palju minu uudiste kuulamisest või vaatamisest. Esimese puhul kipub meil mängima hoopis Kuku raadio (ei ole Torontos palju kasu) ja teise puhul ei saa me eriti jaole tüdrukutega, kes peavad oma multifilmid ära vaatama. Vahel siiski pigistan korraks end vahele, et vaadata, mis riided selga peaks panema, st milline ilm tulemas on. Nad on tegelikult ka sellest huvituma hakanud, sest siis on põhjust emale vastu vaielda, kui ema tahab, et nad soojad kasukad selga ja labakindad kätte peavad panema.

Kuna rong ida poole tuli just siis ette, läksin peale, vähemalt pääsen natukenegi edasi ja eks ma võin siis need viimased peatusevahed jala käia (sest nüüd lubati juba pisut kaugemale sõitu - jälle muidugi busside peale, kuid mul ei olnud mingit usku enam bussidesse). Istusin, lugesin raamatut ning Ossingtoni jaamas paluti kõigil oma koli kokku korjata ja rongiga hüvasti jätta. Terve platvorm oli paksult inimesi täis. Kusagil eespool seisis üks metrootöötaja, kes kamandas inimesi tänavatasandile minema, ikka busside juurde. Huvitav, miks siis ikka nii palju inimesi seal seisis??? Tahtsin möödaminnes küsida, kas saan jala minna ja siis oma piletiga sealt jaamast sisse minna, kust rongid ikka edasi käisid, kuid just enne mind seletas ta ühele kenale prouale, ta peab inimesed siit ära saama - ohtlik, kui neid karjas nii palju on, aga samas teadis ta, et liiklus läheb jälle käima umbes viie või kümne minuti pärast.

Nii oligi, kui trepist üles kõndisin, tuli juba rõõmust säravate nägudega isikuid vastu, sest rongid käivad!!! Mina tegin veel ühe kiire otsuse, ei kavatse tagasi minna, kus suur trügimine ja nügelemine. Sõitsin hoopis paar peatust tagasi lääne poole, et siis uuesti idasuunas tee ette võtta, juba palju rahulikumas miljöös. Kahetsesin ühte asja, oleksin võinud kohe jääda High Parki, kus meid esimest korda maha aeti ning oodata seal kõik see ootamine ära. Muidugi oli pisut põnevust, teadmatust, kuid tavalise pooletunnise metroosõidu venimine kahe tunni peale andis äkki lõuna ajal tunda. Olin kuidagi eriliselt väsinud ja tujutu. Leian, et Toronto Liikluskeskus oleks pidanud kõike paremini organiseerima, rohkem teateid edasi andma ning leidma inimesi, kes seletanuks ning suunanuks (või kelle kallal natuke kiruda oleks võinud - ilmselt sellepärast hoitaksegi eemale)!

3.6.07

Raamaturiiul


Vaclav Havel „To the Castle and Back: Reflections on My Strange Life As a Fairy-Tale Hero”

Lugesin Havel memuaarid laupäeval läbi. Ta kirjutab peamiselt oma ajast presidendina, kuid meenutused viivad ka varasematesse aegadesse. See ei ole mitte tavalises mõttes mälestusteraamat. Ta jutulõng hüppab presidendiks olemise ajalt aega, kui ta kirjutab raamatut või tumedasse kommunistlikku perioodi. Saingi sellepärast küllalt kiiresti lõpule, sest teatud lõigud jäid liiga kaugeks ning päriselt ei pakkunud huvi. Samas oli loos peidus nii palju tuttavat, mis käis tolleaegse korra kohta. Mul oli alati arvamine, et Ida-Euroopa riigid olid palju vabamad, alles kom-süsteemist välja tulles ja kokku saades inimestega, kes kunagi põgenesid sealt (näiteks üks härra, kes peale Ungari sündmusi 56ndal aastal sai läände), muutus mu arusaam.

Ta kirjutab põhjustest, miks just tema sai presidendiks. Kuidas punase süsteemi ajal polnud kellelgi harjumust poliitikat teha, kuuluda erinevatesse parteidesse, olla opositsioonis. Kõike seda pidi demokraatia tulles 'õppima' hakkama. Nii sattuski palju kultuuritegelasi võimutüüri juurde. Mitmed nendest olid juba aastaid koos käinud ning salaja valitsuse vastu sõna võtnud. Ta ise on oma mõtete pärast viis aastat vangis istunud.


Hästi inimlik ja kena teos. Võib-olla proovin mõne ta näidendi läbi lugeda järgmisena.

Nädalavahetus


Jälle on kaks vaba päeva märkamatult mööda läinud. Lapsed olid tublid, vaatasid oma kapist üle riideid, mis enam selga ei mahu ja koristasid tube ning puhusid tagaaias vabal hetkel seebimulle. Mina küpsetasin pizzat ja rabarberikooki, millel tavapärase liivataigna asemel õhuke pärmitaigen all - kasutan leivamasinat taigna tegemiseks (praegu on mul kohupiima-rabarberi kook ahjus) ning eile proovisin kokku keerata leivajuuretise. Viimane hakkas mul kõvasti üle purgi ääre ajama ning pidin ta kiiruga suurde kaussi siirdama. Hommikul oli köök kerget leivakäärimise lõhna täis. Praegu ei pea ma isegi sooja kohta selle jaoks leidma, sest majas oleks vist 30 kraadi sooja ja niiske, kui mitte õhujahutaja seda 26 peale ei tooks (ikka soe, kuid ei taha õue ja maja vahele liiga suurt kontrasti luua, sest siis on kõigile varsti ninad nohused).
Otsisin internetist juuretise kohta infot ja sain teada, et mu esimesed leivateod võivad nii värske juuretise puhul aia taha minna. Homme igal juhul vaatame, mis juhtub.

1.6.07

Karate


Siin on fotomeenutus Kirkest viimastelt karatevõistlustelt. Kirke on olnud väga tubli, aga viimasel ajal pisut hooletuks läinud oma katade tegemisel. Väikesed vead, mis tõmbavad kõvasti punkte alla, tunduvad talle endale tühised. Ta ise ütleb, et võistlused on „for fun”, aga samas püüdsin talle seletada, kui tähtis on siiski palju harjutada ja kõike õieti osata teha. Sellega pidi ta nõustuma. Saime hiljem vaadata video pealt, mis ta täpselt valesti teeb. Ta on omaette tugev karakter, keda pole kerge murda, kui ta midagi pähe on võtnud. Ootan ainult hirmuga seda teismelise aega...

Teisalt on temas ikka veel nii palju last sees. Eelmine kolmapäev, kui olin pangaperega koos väikesel koosviibimisel ning Kirke pidi natukeseks üksi koju jääma, sest Tom läks koos Mariga karatesse (Kirke oli oma jalga nikastanud), siis jättis ta mu töötelefonile kurbi teateid, milles tahtis teada, kui kiiresti ma koju jõuan. Mu süda jooksis järgmisel päeval verd, kui neid kuulasin. Olin enda peale pahane, et siiski koju otse töölt ei läinud. Mul on juba mitu korda varem juhtunud, kui midagi koos tööl teeme (mida juhtub imeharva), siis olen ma pidanud eemale jääma, sest olen sunnitud olnud lastega olema või muud sarnast. Ma ei tahtnud taas kord eemalseisja olla ja Tom kinnitas kõik on korras...

Kirke on armas väike tüdruk, kes siis minu vastamismasina peale jäetud sõnumis muuseas ütles: „See on Kirke, Kirke T. See ei ole Mari, see ei ole Toomas, see ei ole Liisu...”


Mari võtab asja väga tõsiselt. Järgmine nädal ootab ees järjekordne vööeksam. Mari läheb noorte musta vöö katsetele. Alles kuueteist aastasena saab ”päris” vööd minna püüdma. Huvitav on see, kui palju lapsi on selle kolme aasta jooksul ära jäänud. Mõne puhul on kahju, sest nad olid nii tublid. Kuid mõnikord ei jätku lastel küllalt huvi (eriti kui see toimub vanemate sunnil) või tekivad muud hobid (nagu üks tüdruk hakkas tõsiselt ujumisega tegelema) ja nii aina edasi. Teisalt on noorte hulgas üle mitme aasta - nagu shihan viimasel vööeksamil rõõmuga teatas - kaks musta vööd, pluss üks poiss, kes on Indiast siia kolinud. Tavaliselt lõpevad tunnid sellega, et senseid ütlevad oma õpilastele koju kaasa võtmiseks häid sõnu või nõuandeid. Sama teevad ka nüüd noored musta vöö omanikud.