Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Harv külaline...

Toronto on täis musti suuri oravaid ja olin kindel, et nende väiksemad sugulased - ameerika punased oravad - hoiavad targu linnast eemale. Õieti ega naljalt ei näe neid isegi metsas, olen vaid mõned harvad korrad neid märganud. Suur oli mu üllatus, kui aga ühte tegelast Toronto pargis nägin. Esimest korda! 24 aasta jooksul!!! Ja ma käin pargis ikka suht tihti!

Kõigepealt märkasin mingit tegelast jõe ääres ringi kiirustamas. Kuna ta hakkas liikuma minu poole, siis jäin muidugi ootama. Ja seal ta oligi, pisike oravake, suur saiatükk suus. Proovisin klõpsida fotosid (õnneks oli mul oma fotokas kaasas), aga ta oli ikka päris kiire. Sellepärast on need hüppamise pildid pisut udused. Oravapoiss jooksis erinevate puude vahel, ma jäin natukeseks ootama ja jälgima. Igal juhul petis ta saia suure kuusepuu otsa ja minu rõõmuks tormas tuldud teed tagasi. Ilmselt märkas ta mind silla peal ja jäi natukeseks ühe puu otsa askeldama ja minu jaoks poseerima :)  Tõeliselt tore elamus!

Kolmekuningapäevane täiskuu

Õhtul imestasime Kirkega kahekesi, kui suurena meile kuu paistis. Pidin kohe kuujahile kiirustama. Kokole saapakesed jalga, sest tänavatele on palju soola puistatud, soojad riided mulle selga, sest külmakraade parasjagu (tuulefaktoriga miinus 22), ja õue! Kõige kummalisemaks ostus, et olin tõesti jahil. Kuu oskas end väga osavalt majade vahele peita. Aga mõned fotod ma kätte sain. Sobivad vist päris kenasti kolmekuningapäevaks, kui jõulukuused peaks majast välja tõstma :)

Oravapoiss

Linnaloomadel jälle põhjust rõõmustada, sest lumi on peaaegu läinud. Täpselt nii nagu ennustati, tuligi soe ja vihm kohale. Mõnel pool on vaid üksikud lumehanged, mis pole veel jõudnud ära sulada...

Loomad linnas

Mustad oravad on tavaline nähtus Toronto linnapildis. Ise ei panegi neid enam õieti tähele, ainult koer satub ärevusse, kui nad liiga palju ringi silkavad :) See orav istub kirsipuu otsas ja igaüks võib ainult ühe korra arvata, mille kallal ta maiustab ;)

Orava toidulaud

Napsasin pildi ahnest oravast, kes suure õunaga kõrgele telefoniposti otsa ronis. Lisaks muidugi näide minu suht lihtsa kaamera superzoomist :)

Talvine park

Mõned pildid, miks talvel on väga raske meie lähedal asuvas jõeoru pargis kepikõndi teha. Teele uhatud jääpangad on kui suured kivilahmakad. Aga samas peab ettevaatlik olema, sest need kõiguvad jala all, lisaks on veel libedad ka.

Seekordne talv on muidugi eriline, sest meil on olnud pikalt väga külm, lund on parasjagu sadanud, ja see pole vahepeal jõudnud ära sulada. Lisaks veel jää... Kõik see on isegi väikese jõe muutnud päris huvitavaks vaatepildiks. Sama park sügisel.

Lõgismao punktis

Olen jälle pisut ajast maha jäänud, aga nüüd siis viimaks mõned pildid eelmisest nädalavahetusest, kui käisime pisut metsas ringi kolamas Rattlesnake Point looduspargis. Tom jõudis juba pisut kirjutada sellest siin. Looduses on mõnus, isegi kui pean pühapäeva loovutama. Mulle ei meeldi just midagi ette võtta sel päeval, kui järgmisel pean juba tööle kiirustama. Küpsetan ka pühapäeval oma saiad ja leivad, singi-juusturullid lastele kooli kaasa panemiseks. Aga sel korral lihtsalt oli vaja linnast välja... Nii et rabelesin laupäeval ette ära :) Muide ülemine pilt on heaks näiteks, miks tasub Kanadasse just sügisel külla tulla. Fantastiline värvide mäng, pole ka liiga soe enam, just paras, et matkamas käia.

Meil oli taas "lisalaps" kaasas. Ega me kadedad pole, kui linnast välja sõidame ja autos ruumi jagub :) Puud rohetasid alles väga õrnalt, kuid trilliumite valged õied kaunistasid juba maapinda. Klõpsisin pilte veel teistestki lilledest, millele isegi nime ei oska anda.

Ahvipoisid

Nii nagu üks turismireklaam väidab, pole Costa Rica reis midagi ilma ahve nägemata :)  Meie siis nägime neid ka pisut. Üks oli lausa nii julge, et andis peaaegu terekätt ning hüppas isegi ühele laevale, mis temast mööda sõitis. Väga levinud on valgenäoline ahv ehk capuchin. Pidi olema kõige nutikam ahv seal maal. 

Ühe huvitava fakti õppisime, et ahvile ei tasu eriti laia suuga naeratada, sest hammaste paljastamine tähendab ähvardust. Me siis proovisime võimalikult tõsiste nägudega olla.

Kaks ülemist pilti laenasin Tomilt, kes üksi käis mingit mäekest vallutamas. Ta põrkas seal kokku mõne eriti aktiivse ahviga, kes ka oma akrobaatilisi oskusi ei jätnud demonstreerimata. Tom oli vist üsna üllatunud, tal ei jätkunud aega palju naeratada, nii jäi ta kenasti ahvide rünnakust puutumata. Ahvid olid ka meie hotelli ümber metsas ja nii mõnigi nägi neid seal toimetamas. Meie eriti rõdul ei istunud, nii jäid nad meil seal nägemata.

Lisaks eelnimetatud ahvidele leidub Costa Ricas pisut suuremat sorti mono congo (hispaania keeles) ahvi. Inglise keeles on see howler monkey, mis eesti keeli peaks olema vist möiraahv. Väga tugeva möriseva häälega hõige on tal, mis võib hirmuvõdinaid tekitada. Kuid hoolimata sellest pidi ta olema üsna rahumeelne olevus. Lisaks on neil veel kaks liiki, kuid neid me ei näinud. Ehk järgmine kord ;)

Sügisvärvid Torontos

Pean ikka igal aastal tõdema, kui kaunis sügis siin Kanadas on, õieti saan küll seda oma übruskonna kohta öelda, st Ontario lõunaosa kohta. Eriliselt säravad on punaseks värvunud vahtrapuud, pildil on taustaks pisut hiljem värvi muutev puu.

Awenda looduspark

Viimaks siis mõned fotod looduspargist, kus me käisime päev enne Tomi lahkumist Eestisse. Kaasas oli meil Kirke sõbranna, kes tegelikult juba mitu aastat enam temaga samas koolis ei käi, kuid kellega nad ikka hästi läbi saavad. Minu arvates (ja Mari meelest ka) on ta Kirke sõbrannade hulgast kõige toredam :)

Mul olid seekord kepikõnni kepid kaasas ja käisin kahel korral end liigutamas. Awendas on mitu randa, kuhu võib enda mõnusalt sisse seada, kuid oleme nüüd koera pärast ainult ühega piirdunud (spetsiaalne koerte rand, mujale neid ei tohi viia). Kuna mulle on üha vähem hakanud meeldima niisama rannas peesitamine (või kui ma teen seda, siis varju alla :), otsustasin käia ära kõige kaugemas rannas, mis inimestest päris lage oli. Kepikõnni jaoks oli aga koht ideaalne, sest rand oli laialt märja liivaga kaetud.

Kui ma oma mõnusal toolil istusin, siis avanes mulle selline vaatepilt. Päris paljud koerad jooksevad vabalt ringi, koeraomanikud peavad küll silma peal, eriti kui kutsad otsustavad asjal käia. Ei saa ju sinna jälge maha jätta, eriti kui veel palja jalu käia :) Sel korral polnud mul tavapäraselt raamatut kaasas. Nüüd, kus sain Tom vana mobiili endale, olen hakanud raamatuid sellega kaasas kandma. Rannas on väga mõnus just nii oma aega sisustada. "Päris" raamatu lugemine on palju tüütum.

Loomulikult käisid neiud avastusretkedel ja peale konnade leiti ka mõni madu üles. All vasakul on hea näide tüüpilisest ameeriklasest. Tegelikult võibki olla USAst, sest nad tulevad sinna üle järve Ameerika poolt. Kuigi Kanadas on ka ülekaaluliste arv pidevalt suurenemas, siis minu meelest pole asi nii hull kui lõunanaabritel. Ja ma ei näita sugugi kellegi peale näpuga, sest nagu viimasest "Scientific American" ajakirjast lugesin, on teadlased jõudnud järeldusele, et ülekaalulisuse üheks tekitajaks on hoopis meie liigne puhtuse tagaajamine ja antibiootikumide juba pisikesest peale sissevõtmine. Tuleb välja, et viimased tapavad meie kehas muuhulgas baktereid, mis annavad inimestele märku kõhu täis olemisest!

Siin ranna ääres on väga ilus liivane põhi, ja siia tulevad ka enamasti purjekad vahepeatusi tegema.

Awenda looduspark

Viimaks siis mõned fotod looduspargist, kus me käisime päev enne Tomi lahkumist Eestisse. Kaasas oli meil Kirke sõbranna, kes tegelikult juba mitu aastat enam temaga samas koolis ei käi, kuid kellega nad ikka hästi läbi saavad. Minu arvates (ja Mari meelest ka) on ta Kirke sõbrannade hulgast kõige toredam :)

Mul olid seekord kepikõnni kepid kaasas ja käisin kahel korral end liigutamas. Awendas on mitu randa, kuhu võib enda mõnusalt sisse seada, kuid oleme nüüd koera pärast ainult ühega piirdunud (spetsiaalne koerte rand, mujale neid ei tohi viia). Kuna mulle on üha vähem hakanud meeldima niisama rannas peesitamine (või kui ma teen seda, siis varju alla :), otsustasin käia ära kõige kaugemas rannas, mis inimestest päris lage oli. Kepikõnni jaoks oli aga koht ideaalne, sest rand oli laialt märja liivaga kaetud.

Kui ma oma mõnusal toolil istusin, siis avanes mulle selline vaatepilt. Päris paljud koerad jooksevad vabalt ringi, koeraomanikud peavad küll silma peal, eriti kui kutsad otsustavad asjal käia. Ei saa ju sinna jälge maha jätta, eriti kui veel palja jalu käia :) Sel korral polnud mul tavapäraselt raamatut kaasas. Nüüd, kus sain Tom vana mobiili endale, olen hakanud raamatuid sellega kaasas kandma. Rannas on väga mõnus just nii oma aega sisustada. "Päris" raamatu lugemine on palju tüütum.

Loomulikult käisid neiud avastusretkedel ja peale konnade leiti ka mõni madu üles. All vasakul on hea näide tüüpilisest ameeriklasest. Tegelikult võibki olla USAst, sest nad tulevad sinna üle järve Ameerika poolt. Kuigi Kanadas on ka ülekaaluliste arv pidevalt suurenemas, siis minu meelest pole asi nii hull kui lõunanaabritel. Ja ma ei näita sugugi kellegi peale näpuga, sest nagu viimasest "Scientific American" ajakirjast lugesin, on teadlased jõudnud järeldusele, et ülekaalulisuse üheks tekitajaks on hoopis meie liigne puhtuse tagaajamine ja antibiootikumide juba pisikesest peale sissevõtmine. Tuleb välja, et viimased tapavad meie kehas muuhulgas baktereid, mis annavad inimestele märku kõhu täis olemisest!

Siin ranna ääres on väga ilus liivane põhi, ja siia tulevad ka enamasti purjekad vahepeatusi tegema.

Linnupoja

Hommikuselt koeraga jalutuskäigult tulles jäi mulle silma midagi väikest, mis rohu sees üsna liikumatult istus. Linnupoja oli ilmselt pesast välja kukkunud. Imestasin, kuidas mu koer tema vastu üldse huvi ei tundnud! Viisin meie kutsa tuppa ja tulin fotokaga tagasi. Tegin mõne pildi ja proovisin ka vaadata, kas äkki saan ta pessa tagasi aidata, kuid tõenäoliselt oli see minu jaoks liiga kõrgel. Kaalusin ka tema kaasavõtmist, kuid otsustasin, et ega mina päriselt midagi tarka ette ei oska võtta. Nüüd lugesin, et õieti tegin :) Sellised linnukesed tulebki rahule jätta, mitte sülle võtta ja paitada (või liiga pikalt pildistada), sest vanemad võivad tal lähedal olla, kaitsevad ning käivad söötmas. Võib ka olla, et pojakesel oligi aeg pesast lahkuda, kuigi ta päriselt veel lennata ei oska. Lihtsalt peidab põõsastes (põõsad olid tõesti lähedal) ning saab ikka vanemate hoolitsusest osa. Hiljem sealt mööda minnes oligi linnu kadunud. Tõenäoliselt põõsaste varju.

Tegelikult võiks ju selle panna nädalavahetuse fotojahi teema alla - kasvab :)

Linnupoja

Hommikuselt koeraga jalutuskäigult tulles jäi mulle silma midagi väikest, mis rohu sees üsna liikumatult istus. Linnupoja oli ilmselt pesast välja kukkunud. Imestasin, kuidas mu koer tema vastu üldse huvi ei tundnud! Viisin meie kutsa tuppa ja tulin fotokaga tagasi. Tegin mõne pildi ja proovisin ka vaadata, kas äkki saan ta pessa tagasi aidata, kuid tõenäoliselt oli see minu jaoks liiga kõrgel. Kaalusin ka tema kaasavõtmist, kuid otsustasin, et ega mina päriselt midagi tarka ette ei oska võtta. Nüüd lugesin, et õieti tegin :) Sellised linnukesed tulebki rahule jätta, mitte sülle võtta ja paitada (või liiga pikalt pildistada), sest vanemad võivad tal lähedal olla, kaitsevad ning käivad söötmas. Võib ka olla, et pojakesel oligi aeg pesast lahkuda, kuigi ta päriselt veel lennata ei oska. Lihtsalt peidab põõsastes (põõsad olid tõesti lähedal) ning saab ikka vanemate hoolitsusest osa. Hiljem sealt mööda minnes oligi linnu kadunud. Tõenäoliselt põõsaste varju.

Tegelikult võiks ju selle panna nädalavahetuse fotojahi teema alla - kasvab :)

Pardipere

Sel ajal kui minu muu pere koos laste sõbranna Kariinaga Ontario looduses seikles, võtsin mina ette oma tavapärase kepikõnni lähedal asuvasse parki. Olen nüüd jälle proovinud end pisut liigutama hakata, hoolimata sellest et puusaliiges endast ikka märku annab. Metsa minek jäigi sellepärast igaks juhuks vahele, siledal teel jalutamine on siiski vist pisut ohutum :) Nii ma siis kõndisin omaette ning imetlesin kohaliku pargi elanikke, nagu seda pardiperet. Olen neid paar korda näinud, aga pühapäeval võtsin kaamera kaasa just nende pärast. Loomulikult... keda aga polnud, olid just nemad. Viimaks kui olin juba pargist välja viiva silla peale astunud, nägin neid vee peal ukerdamas. Seadsin siis sammud jõekaldale ning klõpsisin pilte. Millegipärast keeldusid aga pardid poseerimast ning proovisid pidevalt minu eest eemale saada :)

Pardipere

Sel ajal kui minu muu pere koos laste sõbranna Kariinaga Ontario looduses seikles, võtsin mina ette oma tavapärase kepikõnni lähedal asuvasse parki. Olen nüüd jälle proovinud end pisut liigutama hakata, hoolimata sellest et puusaliiges endast ikka märku annab. Metsa minek jäigi sellepärast igaks juhuks vahele, siledal teel jalutamine on siiski vist pisut ohutum :) Nii ma siis kõndisin omaette ning imetlesin kohaliku pargi elanikke, nagu seda pardiperet. Olen neid paar korda näinud, aga pühapäeval võtsin kaamera kaasa just nende pärast. Loomulikult... keda aga polnud, olid just nemad. Viimaks kui olin juba pargist välja viiva silla peale astunud, nägin neid vee peal ukerdamas. Seadsin siis sammud jõekaldale ning klõpsisin pilte. Millegipärast keeldusid aga pardid poseerimast ning proovisid pidevalt minu eest eemale saada :)

Oravaga tõtt vaatamas

Toronto linnas jätkub oravaid nii parkidesse kui tänavatele. Siin on üks oma saagiga kõrgele puu otsa roninud. Hüppas kiiresti üha kaugemale, kui ma seisma jäin ja kaamera välja võtsin. Aga kui orav enda arust kindla koha leidis, jäi ta mugavas asendis mulle otsa vaatama. Ega ma tema pähklit ju ei tahtnud, ainult fotot :)

Oravaga tõtt vaatamas

Toronto linnas jätkub oravaid nii parkidesse kui tänavatele. Siin on üks oma saagiga kõrgele puu otsa roninud. Hüppas kiiresti üha kaugemale, kui ma seisma jäin ja kaamera välja võtsin. Aga kui orav enda arust kindla koha leidis, jäi ta mugavas asendis mulle otsa vaatama. Ega ma tema pähklit ju ei tahtnud, ainult fotot :)