Nii tore, kui lapsed vahel ise soovi avaldavad, et ma midagi neile kooks. Ja tore, kui see midagi ka ikka valmis saab. Ma kipun tihitpeale asju pooleli jätma või hoopis koon ja harutan ja harutan. Hiljuti võtsin ette sviitri tükid, mis juba rohkem kui aasta eest valmis, kuid kokku õmblemata. Ja... harutasin kõik üles. Sest kõigepealt vaatasin, et ma ei tea, milliste mõõtute järgi need valmis said.
Õieti tean küll :D Lihtsalt mind ei ole enam nii palju, et nende sisse parajalt ära mahuks, ilma et nad tekikotti meenutaks. Pealegi märkas Kirke mustrit (palmikud jne) ja arvas, et talle meeldiks midagi sellist kanda. Nii ma siis otsustasin, et sellest lõngast saab talle samasugune sviiter, aga muidugi väiksemas versioonis. Ma olen kuduja, kes ei nuta, kui peab oma tööga tagasi minema. Kui märkan viga ja töö käigus seda korralikult parandada ei saa, siis loomulikult harutan. Mõne jaoks on see muidugi overkill, aga ma ei kiirusta kuhugi. Kudumine ise, kui tegevus, pakub mulle rõõmu ja mõjub teraapiliselt :) Sellpärast pole mul ka pidevalt uusi asju, mis jälle valmis sain, sest ega ma just palju ei saa ka istuda "tegevusetult". Kepikõnnid õhtul võtavad ka oma aja.
Aga siin siis Kirkele kootud kõrvaklappidega müts. Sooviks oli saada South Parki ühe tegelase peakatet :) Mina muidugi tegin asja keerulisemaks, ehk siis enda jaoks huvitavamaks, ja kudusin palmikud sisse. Kirke jäi väga rahule ja arvas, et ei jõua oodata, kui esmaspäeval sellega kooli läheb :D
