Meie perest

1989 oli aasta, kui lahkusime kaasaga Eestist. Kes teab, kas oleksime seda teinud, kui teadnuks, et mõne aasta pärast on Eestil taas kord vabadus käes. Ehk oleks suutnud kuidagi Nõukogude armee sunnismaisuse eest peitu pugeda... Igal juhul ette ei osanud me midagi näha, ning nõnda ei tulnud me tagasi Rootsist, kuhu olime onulastele külla sõitnud. Poolteist aastat elu Rootsis, mille jooksul elamis- ja tööloa saamine lõputult venis. Enne saime Tomi sugulaste toel loa tulla ja täiendada Kanada elanike ridu. Kahju oli Euroopast lahkuda, kuid ega palju valikuid polnud... Uskusime ja lootsime, et kui Kanada kodakondsus käes, tuleme vähemalt Rootsi tagasi, Eestile lähemale. Nüüd oleme siin juba aastast 1991 elanud ning kui tagasi tuleme, siis ikka Eestisse :) Aga hetkel veel ootame sellega. Vähemalt nii kaua kuni meie kaks tütart kooli lõpetavad ja meil siit pension välja teenitud on. Mida rohkem aastaid koguneb, seda rohkem hakkad ka oma vanaduspõlve peale mõtlema. Eesti on aga meie perele väga südame küljes, ning elades Torontos, kus umbes kümme tuhat rahvuskaaslast oma kodu sisse seadnud, pole sugugi raske eestlusest kinni hoida! Peres on suhtluskeeleks kindlalt eesti keel ning laste parimad sõbrad samasugused eestlased! Isegi meie kõige uuem pereliige, kutsu Koko, saab laste nõudmisel aru ainult eesti keelest! Ta olevat ju eesti koer! Meie kaks kassi aga teevad näo, et nemad saavad ainult kassikeelest aru, sest ei tähenda, kuidas nende poole pöörduda, ikka tehakse oma tegemisi. Ainult süüa nurudes muutume neile tähtsaks :)

Kommentaare ei ole: