31.10.08

Vaimude öö

Täna õhtul ilmuvad meie linnakese tänavatele hulgaliselt imelikke olendeid, kes ukselt uksele kõndides „trick or treat!” hüüavad! Kui ma kunagi jälgisin seda traditsiooni küllaltki skeptiliselt, sest mis rõõm on nõnda lihtsalt maiuseid kätte saada, siis nüüd hindan hoopis teist külge, kus lapsevanemad äkki peaaegu lapseliku põnevusega aitavad oma maju kaunistada ning teevad ettevalmistusi õhtuseks maiustuste jagamiseks. Mis sest, et kommid kergelt kotti poetatakse... rõõmu ja põnevust jätkub kõigile! Isegi kui enam lapsi majas pole, tulevad naabrid kokku, et maha istuda, koos näiteks midagi grillida (ja siis juba maja ees mitte oma tagaaias) ning väikeseid trikitajaid kostitada!

Minu pildid on eelmisest aastast. Seekord võtsin mõned ka, kuid pole jõudnud midagi ette võtta :). Eelmise aasta pilte võib vaadata siit.

Tunnistan, et eelistan natuke rõõmsamaid kaunistusi kui ülemisel pildil jäädvustatud on :)! Kes veel ei jõudnud ära mõistatada, mis kummaline tondike siin punase tausta peal end tutvustab, siis võib kiigata leheküljele, kus õpetatakse tampoonidest kaunistusi tegema :)))! Küll me naised oleme ikka nutikad!

30.10.08

Muuseumis

Justify Full



Eelmisel nädalavahetusel käisime Royal Ontario Museum'is (ROM), kus avati teemandi näitus. Kõigepealt oli hästi tore see, et Halloweeni tulekuga on piletimüügiletid ning müüjad ise kenad kaunistused saanud. Pean tunnistama, et aastatega olen üha rohkem hakanud seda traditsiooni hindama, sest see paneb nii noored kui vanad kergesse elevusse! Ja kas pole tore, kui ilmas on midagi, mis ühtmoodi rõõmustab nii koolijütsi kui tema vanaisa!

Teemandinäituselt pilte võtta ei tohtinud. Siin kõrval olev pross kuulus kunagi Napoleon I nõbule (aastast 1855) ja pilt on laenatud muuseumi kodulehelt.

Keset saali oli paksude seintega suur seif, mille sees maailmas suuruselt neljas teemant. Selle olevat 1980ndatel leidnud noor tüdruk Kongos, kes mängis kiviklibus, mis ta onu oli oma õue toonud vanadest mahajäetud kaevandustest. Ma kahtlustan, et see raha, mis tüdruku pere sai, oli vaid pisike osa teemandi tegelikust väärtusest, aga eks need asjad maailmas ebaõiglaselt käima ju kipuvadki... Lisaks oli välja pandud veel terve hulk ehteid, üks uhkem kui teine, kuigi mõne modernsema disani puhul pani küll mõtlema, kes taolise endale kaela ümber paneks.

Väga huvitav oli teemandi tekkimise ja kaevandamise väljapanek. Mulle muidugi meeldis kivi ajalooline taust. Seda hakati esmakordselt kaevandama ning kasutama Indias, kust see hiljem jõudis vanasse Rooma. Aga ristiusu tõusuga keelati teemandid ära, sest need pidid olema paganlikud ning pahad!! Alles keskajal hakati teemanti uuesti ehetena kasutama.

Huvitava faktina oli ära toodud sõrmuste tekkimine (ilma kivita). Rooma ajal vahetati abielusõrmuseid, kuhu oli sisse kirjutatud aeg, millal nii tähtis leping „alla kirjutati”. Uuem aeg ja teemandikompaniide äge reklaamikampaania populariseeris teemantsõrmuse kinkimist kui armastuse avaldust.

Mina vaatasin neid uhkeid ehteid ning pidin vaikselt tunnistma, et ega eriti ei hoolinud ühestki. Mõned kenad liblikad olid välja pandud ja üks hästi lihtne kuldkett, mille vahele üksikud teemandid lükitud (siiamaani valmistatakse). Näitasin Tomile seda ja ütlesin, et selle võiks ta mulle nüüd küll muretseda, sest ta pole veel ühtegi teemanti mulle kinkinud :). Loodetavasti ei võtnud ta seda liiga tõsiselt ja ei aja nüüd poodides seda mulle taga - ma ei ole väga ehteinimene, ainult kõrvarõngaid kannan.

Enamus väljapanekust, ka maalid kuulsatest naistest oma ehetega, olid laenuks saadud mujalt muusemitest või teemandikompaniidest. Kokkuvõttes hästi huvitav ja õpetlik, mis isegi Marile ja Kirkele meeldis.

Enne äraminekut võtsime korraks fuajees istet ning jälgisime modernse tantsu etendust!


Sellel teemal internetis lapates, avastasin huvitava lehekülje. Kui keegi tahab näha, mis just praegu ROMi ees toimub, siis võib seda uurida veebikaamerast.

29.10.08

Sõltuvus

„Emme, you are so addictive! I can't keep away from you! Or else I'll die!”

Nii teatas mulle minu pisike tibu suure kallistusega! Loodetavasti jääb see tema ainukeseks sõltuvuseks, millest ta ka ühel päeval üle saab.

Hiljuti rääkis Tom ühest meie noorest tuttavast, kes kooli lõpetanud ning soovib kodust ära kolida. Lapsevanemad pole sellega just väga rahul. Küsisin Kirke käest kinnitust, et tema jääb ju alati meiega...

„Jah, muidugi ma jään!” kinnitas tüdruk. „Aga kui ma kaheksatesti saan, siis ma kolin oma boy-friend'iga kokku!”

28.10.08

Mälestused...

Siin oleme kahekesi üle üheksateist aasta tagasi Helsingborgi sadamas. Sel suvel algas meie elu Eestist eemal, teadmata, millal uuesti oma lähedasi Eestis näeme. Tol ajal ei osanud isegi unes näha, et meie kodumaad ootab ees hoopis helgem tulevik! Paar aastat hiljem olime juba üle ookeani Kanadas. Ega me eriti nii kaugele ei kippunud, kuid asjad kujunesid kuidagi seda rada. Mõnikord on olnud kahju, et lähemale ei jäänud. Suure tõenäosusega oleksime sel puhul juba kenasti tagasi Eestis...

Miks mul äkki sellised mõtted? Lihtsalt sellepärast et
Torontos on Eesti Rahva Muuseumist inimesed, kes koguvad kohalike niinimetatud uuseestlaste mälestusi (need, kes lahkusid just Eesti Vabariigi eel või alguses). Tekitab tunde, nagu oleksin juba ei tea kui vana :). Olin kuulnud ainult sellest, kuidas kunagi tudengid käisid maal vanarahva tarkusi kogumas.

Oleksin võinud ilmselt lõpmatuseni endast heietada, kuid mõnest ei tahtnud päriselt rääkida,
mõned asjad unusid ning endale üllatuseks meenus mõni asi, mis ammu meelest läinud! Huvitav oli küsimus meie arvamuse kohta kohalikest. Kuidagi raske on Kanadas kõiki ühe pulga peale panna, sest nii palju erinevaid rahvusi elab siin, kes oma kommetest-traditsioonidest kinni peavad.

Siiatulekust mäletan selgelt eriliselt halli ja sopast linna, lendasime kohale jaanuari lõpus; mäletan hoopis vastupidiselt mõni nädal hiljem eriliselt valgusküllast päeva (siin on hoopistükkis päiksepaistelisem võrreldes Eestiga); mäletan tänavapilti, suhteliselt lühikesed inimesed ja eriliselt kirju seltskond (kõik need erinevate rahvaste esindajad). Praeguseks olen kõige sellega nii harjunud, et raske on tunnetada mingit vahet.

Tean, et nii mõnigi loobus intervjuu andmisest. Paljud olid mures selle avalikustamise pärast. Võib-olla olen liiga sinisilmne, kuid pean tunnistama, et eriti ei muretse, kui keegi saab teada, mis ma läbi olen elanud või mis ma praegu asjadest arvan... Samas oleks huvitav, kui keegi mingi kokkuvõtte teeks, millised kogemused 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Eestist väljarändajatel olid.

Olen jälginud Maire Aunaste saadet eestlastest Euroopas (etv kodulehe kaudu). Tihtipeale tunnen, kuidas olen nendega samal lainel... Kokkuvõttes tahaks aga öelda, et oma rahva hulgas on ikka kõige parem! Praeguste kogemuste pagasiga ei kipuks sugugi kodust ära, kuigi teisalt on eemal olek minu silmaringi laiendanud ning tolerantsi kasvatanud (olen kindlasti tänu sellele palju rohkem kogemusi juurde saanud). Saan palju paremini aru, miks nii palju noori peale keskkooli nii Ameerikas kui Euroopas rändamas käivad ning siis kenasti tagasi koju tulevad...

27.10.08

Raamaturiiul

Leslie Pearse „Hope”

Ajalooline romaan, mille tegevustik saab alguse 1832.aastal, kui ilmavalgust näeb väike tüdruk, kelle nimeks saab Hope. Järgnev ongi tema suurekskasvamise lugu ning eluteel ette kuhjatud karidest jagu saamine.

Eriti huvitav on see osa, kus Hope'ist saab meditsiiniõde ning saatus viib ta Krimmi sõja keerisesse, kust muidugi Florence Nightingale on loomulikult palju tuttavam nimi. Hiljuti sattusin silmitsi faktiga, kui meditsiin oli veel lapsekingades. Suure üllatusena tuli teadmine, et rohkem sõdureid suri haigustesse kui lahinguväljal! Selles romaanis lahatakse väga hästi, miks just taoline olukord sõjas valitses. Tol ajal oli ka väga raske üle saada eelarvamustest, et naise koht pole sõjas. Samas ei peaks keegi sõda pidama... küsimus on rohkem naise õigused meeste poolt valitsetud maailmas.

Kurb on ka tolleaegsete sõduriperede saatus. Noored mehed astusid sõjaväkke, et pisutki paremaks oma eluolu muuta. Sõtta mindi kuhugi kaugele-kaugele Inglismaalt ning naised ja lapsed jäid koju iseenda eest head seisma. Ei hoolinud valitsus, mis neist edasi sai... Endale ülletuseks sattusin sarnase kommentaari peale hiljuti ühes teises kaasaegses loos...

25.10.08

Fotojaht - külm

Seekordne pilt on minu fotoarhiivist. Kuigi oleme juba sel sügisel lund näinud, siis praeguseks on külm pisut järele andnud :). Niisiis mõne talve tagune pilt igatpidi külmast olemisest, mis lapsele vahel pigem naerunäo ette toob...

Tänu


Eile avastasin väikese kirja Marilt minule. Olin äärepealt seda paberihundist läbi laskmas... aga õnneks märkasin õigel ajal. Kiri oli kirjutatud thanksgiving teemal (tänupüha), kui inimesi kutsutakse üles mõtlema, mille üle või kellele tänulikud olla! Muidugi tunnistas Mari, et ta poleks seda just nii kergelt paberile pannud, kui koolis poleks vaja olnud seda teha - oleme vist ikka sellised kinnised eestlased :), aga ta kinnitas, et need on tema päris mõtted. Küsisin luba, kas võin selle siia üles riputada ning palun väga, siin see on... minul pani see igal juhul südame sees põksuma ning mõtlema selle üle, kuidas me liiga vähe või liiga hilja vahel avastame, et midagi kena võiks lähedastele öelda!

Dear Mother, Thank you so much for a wonderful and happy life. You have brought me so much happiness by being there for me always when I need you. It is so nice to have you here with me and Kiki, I don't know what I'd to without you.
I would also like to than you for a wonderful time at all the parks you have brought us to. I have spent such a great time with you all my life and hope to share all these happy memories with y children (if I ever do get children).


I wish you could stay with us forever but of course that is not possible because we will all die one day and that will be the end of our story. I would like to say that I love you so much and Dad too, of course, for bringing me up with such love and care.

I would like to thank you for treating me with so much kindness and equality. For giving me so much knowledge in everything which I should know. My life will surely be affected by what you and Dad have talked to me about. You have shown me with clarity how you've only got one life and to make the most of it while you can.

I grealty thank you for everything from when I was young to where I am now. you have taught me a lot and I know you love me back. So, for that I thank you and hope you have a happy Thanksgiving! Love Mari

24.10.08

Sügisesed lehed...

Raamaturiiul

Krol Torsten „Callisto"
Kõigepealt autorist, kelle nimi püüdis mu pilku, kui raamatukogus riiulite vahel kõndisin. Temast on teada, et ta elab Austraalias, kuid keegi pole teda näinud-kuulnud. Arvatakse, et selle nime taha on peitnud end mõni tuntud kirjanik. Ehk kardab ta, et nii mõnedki võivad tema lugude peale viltu vaatama hakata.

„Callisto" on satiir tänapäeva Ameerikast. See lahkab suhtumist rassismi ja muu-usulistesse (muslimitesse). Tegelastest on saanud karakterid, keda tavaelus oleks ilmselt väga raske leida, kuid samas on nad ootamatult huvitavad. Raamatut on raske käest panna, sest jutustus teeb mitmeid ootamatuid käänakuid, mille lahendusi põnevusega jälgid.

Lugu on esitatud minavormis. Odeel Deefus on noor mees, kes kõigepealt pidi taluma märkusi tema neegriliku nime üle, kes ei hiilanud väga koolis ega arukuses ning kes viimaks otsustas sõjaväkke minna, sest nii saaks ta võidelda nende pahade muslimitega, kes tahavad tervet maailma vallutada (viimane pani tõsiselt mõtlema selle üle, kui palju sarnaseid teisi noori mehi sõjaväes võiks olla...).

Tema tee väikesest linnakesest sõjaväepunkti jääb katki, kui ta auto üles ütleb ning ta ühelt umbes samavanuselt noorelt mehelt abi saab. Järgnevad peatükid jutustavad juba kahest mõrvast, vandenõust presidendikandidaati tappa, luurest, sõjaväevanglast, piinamisest. Ma loodan väga, et terve Ameerika süsteem nii ei tööta nagu raamatus seda kujutatakse, kus paranoia terroristide suhtes võtab terve mõistuse ning inimelu muutub tühiseks. Kas ühe inimese tapnu on parem või halvem sellest, kes on elu võtnud mitmelt...

23.10.08

Käsitöö laat

Päevad on kuidagi nii kärmesti mööda lipanud. Vahepeal on saadud sünnipäeval käidud, filmi vaatamas, Sewing & Needlecraft Festival'il, mis on tore koht igat sorti lõngade, kangaste ja muude käsitöötarvete muretsemiseks. Kõige põnevamaks eksponaadiks osutusid kaks elus alpakat, kelle villast tehtud lõnga ja tooteid müüdi. Kahjuks on selle lõnga hinnad väga kõrged…. kuidagi ei raatsinud sellist raha välja käia. Ehk peaks hoopis ise neid kasvatama hakkama :). Ostsin hoopis mujalt salli jaoks ilusat pehmet lõnga, mille eest ei pidanud hingehinda maksma.


Väga meeldis kopranahast valmistad „lõng". Kui sellest näiteks jakk kududa, siis jätab mulje nagu oleks see eriliselt kallist nahast valmistatud.


Väga palju eksponaate on lapiteki tegijate poolt väljas. Põhja-Ameerikas on see erilise au sees! Minu jaoks tundub taoline tegevus liiga peene ja töömahukana! Samas on tekke, mille mustrid väga põhjalikult läbi mõeldud ja jätavad kaugelt eriliselt ilusa mulje! (Viimane pilt illustreerimaks seda käsitööd on võetud mõne aasta eest ühest lapiteki tegijast Torontost lääne pool asuvas külas - St.Jacobsis).


Peaaegu oleks ostnud veel kampsuni jaoks lõnga, kuid müüja seletas pikalt teiste ostjatega ja ma otsustasin, see on mulle vihje, mine parem koju tagasi ning võta kõik need kapis seisvad lõngad enne ette :).


Tore oli üks proua, kes demonstreeris vokil lõnga korrutamist. Mina olen seda kunagi tädi õpetusel teinud, kui keskkoolis käisin, kuid keeldusin siiski seekord voki taha istumast, et uuesti oma kätt proovida :). Proua seletas, kus Torontos on klubid, mille tegevuseks ongi vokil lõngaga „mängimine”. Mina piirdun siiski praegu pealvaatamisega. Eks kunagi, kui mul alpakad on, hakkan lõnga ketrama :).


Lõngast, mille endale kaasa ostsin, hakkasin kohe sünnipäevapeol salli kuduma :). Õnneks on mu sõbrad juba harjunud minu imelike kommetega.


22.10.08

Viisakus

Väga ootamatu kogemus täna… nagu déjà vu üle kahekümne aasta tagusest nõukogude ajast, kui veel Eestis elasin. Külaline Eestist astus sisse meie panka ning soovis Kanada dollarite vastu saada muud valuutat. Aitame hea meelega võimalusel isegi neid, kes pole meie liikmed, kuigi credit union'ide süsteem piirab tihtipeale teeninduse ainult oma liikmetele (oleneb ka iga panga reeglitest). Meie puhul on enamasti küsimuse all kroonide ostmine/müümine või kui keegi tuleb USAst, et kohalikku raha saada. Loomulikult pole summad eriti märkimisväärsed ja me tuleme neile vastu.

Seekord oli küsimuse all aga suurem kanada dollarite vahetus eurode vastu. Vabandasin kõigepealt reeglite pärast, mis takistavad kergelt mitte-liikmeid aitamast
ning proovisin viisakalt seletada, et kahjuks ei saa me just selles ulatuses aidata. Terve mu jutt lõigati kurja häälega katki, et me ei taha teda teenindada!!! Ma pole enam eriti harjunud sellise reaktsiooniga. Kassas teenidav siin üles kasvanud neiu ehmatas samamoodi ära. Tekkis tunne nagu oleksin ma kukkunud paar aastakümmet tahapoole aega, mida sugugi enam tagasi ei igatse, ning järgmisena tekkis peaaegu tunne, et ütleks midagi teravat talle vastu (mis üldse minu loomusega samas kokku ei käi). Kõige pahasemaks tegi, et tegelikult me tahtsime teda aidata ning olime juba vaikselt läbi rääkinud seda just nii palju teha, kui meie võimuses hetkel oli...

Hiljem teistega seda situatsiooni arutades, mõtlesin meie teiste „kurjade” liikmete peale. Millegipärast pole mul kunagi tekkinud sellist vastureaktsiooni ükskõik kui pahaselt mingi probleemiga meie poole pöördutakse ning mida lahendama pean. Ilmselt sellepärast, et mind kuulatakse ära, vahel ollakse pahased edasi, kuid siis kuulatakse veel teist ja kolmandat korda ning viimaks leiame ikka kuidagi mingi lepituse. Vahel on see nagu enda oskuste põnev proovilepanek, ikka kui hästi ja kiiresti me ühtse keele leiame. Täna oli asi aga kuidagi lõplik ning äkiline...

Mõtlesin ka praeguse Eesti peale, kust õnneks viimasel ajal on mul siiski väga positiivsed kogemused kaasa tuua olnud. Samas kuulen, kuidas mõni ikka kurdab ebaviisakuse üle. Aga mis teha teenindajal, kui iga päev seisab sinu vastas inimene, kes kurjust täis on (just selline, nagu täna meie pangas - ei tea, kas ta oleks samamoodi mõnes siinses kohas käitunud, kus inimesed inglise keelt kõnelevad)? Kui kaua sa jõuad talle naeratada? Sõbralikkus peab olema mõlemapoolne, nii teenindaja kui teenindatava poolt! Miks me peaksime üle leti teineteist kui vaenlast seirama...

Minu pilt on sellest ajast, kui Tomil veel rohkem juukseid peas oli :)! Just sellised sõbralikud näod on meie jaoks ehk liiga loomulikuks muutunud...

21.10.08

Lumememme aeg?

Kui ma paar nädalat tagasi kirjutasin Toronto imesoojadest ilmadest, siis tänane ilm purustas igasugused illusioonid pikale veninud suvest. Kui eile õhtul oli isegi vihmaga veel päris mõnus, siis hommikuks oli tõusnud äge tuul. Pistsin nina korraks ukse vahelt välja ning mu otsustasin, soe jakk tuleb kindlasti selga leida! Õhtutundideks pole tuul vaibunud. Kohale on hoopistükkis jõudnud lumi! Seda küll väga nirul kombel, kuid ega muud saa öleda taevast sadavate valgete helveste kohta! Ühel nädalavahetusel võtad päikest, teisel ehitad lumememme :)!
Pilt on kahetest aasta eest võetud, siiski talvel :).

20.10.08

Detsembrikuumus

„Detsembrikuumus” üle pika aja üks väga hea saavutus Eesti filmimeeste poolt! Läksin väga skeptiliselt seda eile õhtul vaatama (aitäh panga direktoritele teenistujatele kingitud piletite eest :), ning olin rõõmsalt üllatunud nii filmist kui näitlejatetööst! 1924.aasta sündmustest on mul siiani üsna udune arusaam. Film tekitas tahtmise lähemalt uurida, mis täpselt juhtus, sest linateos kajastab küll toimunut, kuid loomulikult mitte täpselt nii nagu tegelikud sündmused käisid.

Kaks pilti on Skype'i läbi tehtud intervjuudest rezhissööri Asko Kase ja produtsendi Artur Talvikuga, kes ilmselt üsna unised olid, kuna nende kellad näitasid varajast hommikutundi. Toronto saalis oli neid kuulamas ja vaatamas üle 400 inimese, kõik tänu estdocs vabatahtlikele korraldajatele.

19.10.08

Fotojaht - tehnika

Tehnikaga on nii ja naa... elu on see inimestel kergemaks teinud, kuigi veelgi keerulisemate leiutustega püütakse seda veelgi muretumaks muuta. Kas järgmisena paneme lillepeenrale sellised lilled, mille eest ei peagi hoolt kandma...


Siin on veel näiteid, millega tehnika arenguga on inimeste jalavaeva vähendatud...




Ja kui miski on aja ära elanud, leiab see tee prügimäele või kahjuks liiga tihti loodusesse...

15.10.08

Valimised Kanadas

Mõtlesin välja pakkuda hästi kalli auhinna (nagu reis Kanadasse) sellele, kes siin ei ela ja teadlik, et eile toimusid Kanadas valimised. Aga siis hakkasin ikka muretsema, et äkki ikka mõni on asja jälginud ja siis ma olen plindris, sest ega mul pole sugugi võimalik taolisi veksleid välja jagada (minu miljonid on veel võitmata :). Tänase Päevalehe ja Postimehe esilehelt sellekohaseid teateid küll ei leia. Päevalehes (selle paberväljaannet on isegi läbi interneti näha) on pikk artikkel sellest, kuidas Ameerika üheparteiline on ja välisrubriigis arutatakse Venemaa olukorda. Postimehe välisuudised toovad Kanadas toimunu siiski kusagil allpool ära.

Aursaadavalt varjutavad Ameerika valmised sellise „väikese" riigi tegemised täielikult ära. Isegi nii hästi, et kui reporter käis tänava peal kanadalastelt küsimas, kas nad teavad, kes on Ameerikas kandidaatideks, siis absoluutselt kõik suutsid eksimatult vastata. Kui aga küsimuses muudeti ära riigi nimi, siis minu kallid siinsed kaasmaalased olid omadega plindris! Mõni ei suutnud isegi praegust peaministrit nimetada!

Miks? Miks? Ma arvan, et suuresti on küsimus selles, kuidas valitsuse esindajad end pidevalt uudiste esilehel suudavad hoida ja Ameerika ei jõua oma nina sugugi ainult oma asjade vahel pidada. Kanadas käivad asjad kuidagi eriliselt rahulikult. Isegi intriigid ja suuremad lainetused vajuvad kiiresti ära. Praeguses majanduskriisis on Kanada suutnud päris hästi oma pead vee peal hoida, nii et siingi pole suurt palju sõna vaja võtta ja valitsust kritiseerida (kuigi eks seda meeldib ikka mõnele teha, eriti vastaspartei esindajate poolt).

Kui Noam Chomsky räägib ameeriklaste üheparteilisusest, siis küsimus laiale ringile: mitme partei kandidaatide vahel toimub võitlus esikohale Kanadas? Ainult 17 partei vahel, millest kõige meeldejäävamad on Work Less Party (tööta vähem partei), neorhino (ninasarviku) ja Marihuaana partei. Pean tunnistama, et mul polnud enamusest aimugi, sest peamine vägikaikavedu toimub konservatiivide ja liberaalide vahel. Lisaks on oma väike sõna öelda demokraatlikul ja Quebeci parteil ning rohelistel. Ülejäänud on sellised pisikesed kohalikud üksused, mitmed lausa protestiks loodud, kelle esindajaid sa naljalt mujalt ei leia. Mina näiteks oleks võinud hääletada viie partei esindaja vahel, millest viies oli Marksistlik-Leninlik partei! Selle viimase lendlehed panidki mind uurima, kas tõesti selline on olemas ning nii avastasin hulgaliselt muid huvitavaid parteisid.

Kes võitsid? Konservatiivid! Nende päralt on valitusus viimased kaks aastat olnud ning nad lootsid ennetähtaegsete valmistega enamusvalitsust moodustada. Nad suurendasid oma esindajate arvu, kuid mitte küllaldaselt. Kindlasti mängis majandusliku olukorra langus neile vingerpussi, sest valimiste väljakuulutamise ajal oli nende toetus palju suurem.

Mina pean tunnistama, et olen viimasel ajal valmistest eemale hoidnud, kuid nüüd käisin ja täitsin oma kohust. Mida küll need naised, kes kunagi võitlesid meie õiguse eest valida, mõtleksid, kui teaksid, millise ükskõiksusega nii mõnedki sama soo esindajad sellesse suhtuvad... Seaduse järgi peab isegi töökoht kindlustama, et töötajal on vähemalt kolm jäjestikust tundi, et valimas käia. Kuna lahkun kodust teisipäeviti kella poole üheksa ajal ning jõuan koju tagasi alles poole kümneks õhtul, siis kasutasin oma õigust ning ilmusin tööle pisut hiljem (jaoskonnad olid lahti poole kümnest poole kümneni õhtul). Mul oli eriliselt hea meel, et läksin, mis sest et olen nagu pisikene sipelgas suures massis. Isegi Tomi ajasin välja, kes oma Toomakooliga arutas eestikeelseid temaatilisi sõnu ning siis koos õpilastega valimisjaoskonnas käis!

14.10.08

Järv või meri

Olen mitmel korral kirjutanud Suurjärvistust, millised lahmakad maad järved enda alla haaravad. Kuid sõnades on vahel raske seda edasi anda. Nii laenasin Google kaarti ning kleepisin Ontario järve Soome lahe kõrvale säilitades kaardimõõdu. Vasakule poole jääb Toronto linn (kus kaks kõrget maja panin). Nüüd on ehk selgem pilt, miks ma ei saa kuidagi järvekohinast rääkida, kui selline veekogu meie kõrval on :). Lake Superior põhja pool on kuulus oma ägedate tormide poolest. Selle põhjas on nii mõnigi kaubalaev oma lõpu leidnud!

Ontario järve vesi on väga külm, isegi suvel ei soojene see õieti üles. Olen vist vaid korra seal ujumas käinud. Lisaks pole vesi alati puhas, kuigi viimastel aastatel on siiski ujumiseks luba antud.

13.10.08

Sügis?

Uskumatult soe! Pilt ei ole mitte suvest vaid sel nädalavahetusel võetud! Päikese käes hakkas lausa palav ning pidin endale varjulisema koha leidma! Tüdrukud poseerisid meile illustreerimaks, millised suvised päevad meil olid, ega nad kaua seal kuuma käes vastu ei pidanud. Ilmselt viimane selline imeline ilm, sest sel nädalal liigub kraadiklaasi näitaja allapoole nulli. Tagaplaanil on viinamarjalehed ainult kergelt värvi vahetanud.

12.10.08

Käik järve äärde

Toomakool sõitis täna Toronto idaotsa Ontario järve äärde, kus rannikuala piiravad liivakivist kõrged kaldad (Scarborough Bluffs). Muidugi on praegu eriliselt kena, sest loodus on sügisvärvidega üle külvatud. Sel nädalavahetusel on ilm väga soodne olnud, soojakraadid on roninud isegi kahekümnest ülespoole! Ainult järve kaldal oli hea midagi jaheda tuule vastu selga panna.


Vaadata oli palju ja seletusi jagada... ja Kanada lippu imetleda.



Üleval kalda peal on paljudel oma majad. Oleme ühes kunagi külas käinud ning vaade järvele paneb kohe kõvasti kadestama... ainult kuidagi ohtlik tundub seal, sest mitmel pool oli näha varinguid.


Sügisvärvides kallas, mis meid alguses päikesepaistega tervitas...


kuid tunni jooksul kadus päike udu sisse... Huvitav oli see, et tagasi sõites, paistis linnas päike rõõmsalt edasi!! Ainult järve äärne oli udune!


Siin on veel üks veel pilt päikselisest kaldast. Hea, et ma pilte kohe alguses võtsin!

Leidsime rannast kellegi poolt ehitatud tuulevarjendi. Üks härra tuli just oma koera ja huvitava palgiga kohale ning seletas, kuidas ta vabal ajal käib seda kokku panemas! Milline tore hobi!


Selline on see Ontario järv... mis alati minus mere tunde tekitab! Nii suur on see! Uskumatu on, kuidas selline park lausa linna sees on. Kuuled ainult mere kohinat (raske on seda võrrelda järve kohinaga, kas sellist on üldse olemas :), autod, inimesed ja kõik see linna kiirus on kusagil kaugel-kaugel!

11.10.08

Fotojaht - lõikus

Sel nädalavahetusel tähistab Kanada lõikustänupüha (thanksgiving, ameeriklastel alles novembrikuus, eks nad ole pisut lõuna pool ja saavad vilja pikemalt põldudel hoida :). Pered tulevad kokku, et pidulikult laua taha istuda. Enamasti pakutakse vanade traditsioonide kohaselt kalkunipraadi ja kõrvitsakooki. Meie rõõmustame niisama kolme vaba päeva üle ;) ja teeme midagi toredat.


Kuigi see kena neiu on rohkem juba halloweeni kaunistus, siis minu meelest on selles viljalõikuse hõngu...


Kui pisut linnast välja sõita, siis võib teede ääres näha sarnaseid väljapanekuid, kus kohalikud farmerid oma kaupa müüvad. See on siin sügisandide päralt!


Põllult korjatud vilju saab jagada ühe kena neljajalgsega. Taamal on näha kastid kõrvitsatega, ilma milleta siinset lõikustänupüha ette ei kujutagi!

Sellise toreda kasutuse võib leida vana veoauto, mis kindlasti põldude vahel kunagi vuras...

Ja veel mõned teistmoodi lõikuse pildid :). Ühel koolimaja aia kõrval jalalt lõigatud vahtrapuu, millest ainult känd järel ning teisel päris tavaline juukselõikus.


10.10.08

Raamaturiiul

John Grisham „The Appeal”

John Grisham'i teos, mis hoopis teist laadi kui kõik ta varasemad raamatud (paljudele ei tarvitse see sellepärast meeldidagi!). Loomulikult ei saa me üle ega mööda advokaatidest, kohtunikest ega muudest seadusemeestest. Ainult seekord arutuse all palju tõsisem teema, kus kohtuotsus kaevatakse edasi. Mis juhtub peale seda? Kahjuks palju midagi, kui see, kelle varvastele on astutud juhtub istuma miljonite otsas. Poliitika must külg tuuakse väga hästi siin välja...

Praeguse majandusmaailma kriisi ajal, pani mõtlema ühe teoses esineva rikka mehe mure, kui tema mitmekümnest miljonist ainult mõni miljon sai. Ta meenutas eelmise sajandi alguses toimunut, mil nii mõnedki raha kaotanud enesetapu sooritasid ning sai esimest korda aru, mis neid seda tegema ajendas... mhmm... ma oleks ka mõne miljoniga nõus, aga ma pole kunagi miljonär olnud :).

9.10.08

Testid

Toronto Ülikooli psühholoogid on välja töötanud testi, mille puhul testitav ei saa end mitte kuidagi paremana näidata kui ta tegelikult on! Kui tavaliste testide puhul võib ehk kiiresti ära tabada, kuidas „õieti” vastata, siis uue testi puhul seda teha ei saa, sest valitavad küsimused ei tarvitse sugugi ära näidata, mille poole sihitakse! Juba noorest peast tegin huviga teste, mis tegid selgeks, milline ma täpselt olen ja praegugi teen seda vahel, kuigi pole siia tulemusi üles riputanud. Võtan seda lihtsalt niisama lõbusa meelelahutusena!

Käesolev test on mõeldudki rohkem tulevastele tööandjatele, kes otsivad endale „ideaalset” töötajat.

Siin on mõned näidisküsimused, kahest variandist tuleb valida, mis paremini sind iseloomustab!

A. Get stressed out easily
B. Have difficulty understanding abstract ideas

A. Am skilled in social situations
B. Take time out for others

A. Love order and regularity
B. Am relaxed most of the time

A. Inquire about others' well-being
B. Have a vivid imagination

A. Am full of ideas
B. Am exacting in my work

A. Feel little concern for others
B. Wait for others to lead the way

A. Take charge
B. Spend time reflecting on things

Minu viimane kogemus tööd otsides, oli üle viie aasta tagasi, kui otsustasin oma koha pealt lahkuda ning ma sellesse karusselli taas sattusin. Ei võtnud palju aega, kui said aru, milliseid küsimusi esitatakse ja mida sinult oodatakse. Esimesed komistused tehtud, sain ootamatult hea tööpakkumise. Lõppes see küll nii, et jäin ikka oma kohale edasi, mille üle ma just mitte väga kurb tegelikult ei olnud, eriti kui tingimusi parandati ;). Kui aga nüüd selline test esitataks, kuidas ma siis esineks? Oleks huvitav selle kohta rohkem lugeda!