31.1.12

Eesti vorst Torontos


Poolakate poest "Starsky" nägin sellist imet - Estonian Sausage! Muidugi ei saanud ma kuidagi seda ostmata jätta, sest huvitav on, millise maitse peale otsustakse eesti nime peale panna :)


Siin veel ostutshekk 10 viilu vorsti eest. Kui letis on nii naela- kui kilohind, siis siin on ainult kilod kirjas.


Päris hea maitsega oli see poolsuitsu vorst, eriti minu enda küpsetatud leiva peal. Kas ka sellist vorsti Eestis müüakse, ei taha eriti uskuda :) 

30.1.12

Epifolium

Noore Eesti juurtega muusiku lood plaadilt Epifolium. Iisak Andreller on sündinud Inglismaal, kuid elanud-õppinud Kanadas. Vancouveris, kuhu viis ülikool, kuulus ta The Kitchen muusikagruppi gitarrimängijana. Eesti keelega olid tal kehvad lood, st need olid pea olematud, kui ta ühel päeval otsustas, et tahab Eesti üle vaadata. Vaataski ning otsustas sinna jäädagi :) Hakkas inglise keelt õpetama ning ise eesti keelt õppima. Leidis kena eesti naise ja nüüd... vaata ja imesta... temast on saanud suurem eestlane kui mõned Eestis sündinud eestlased. Tunnistan, ma poleks kunagi usknud, et temaga kunagi eesti keeles saan rääkida! Veel kord tunnistus, et tasub ikka lastele edasi anda oma emakeelt, kui pere elab mujal riigis! Ma pole veel kunagi kuulnud ühtegi inimest pahandamas, et ta oskab lisaks riigikeele muud keelt, mis pealegi nii kergesti lapsepõlves omandatud!
Igal juhul, kuulake ja nautige tema eesti folgi ainetel lugusid :)



29.1.12

Koolitöö lõbusamaks

Ma pean ütlema, et ma pole eriti palju pidanud tüdrukute koolitöö pärast muretsema. Ei tea, kas abiks on olnud nende komme koos söögilaua taga ninad vihikus istuda ning vahelduseks "Mari ja Kiki seiklusi" joonistades-kirjutades ;) Neid lehekesi on tegelikult päris palju kogunenud, pidin juba varem neid üles riputama, aga siin on nüüd viimane osa seiklustest. Tegelikult päris armas, kuida nad oskavad omavahel midagi lõbusat välja mõelda.

26.1.12

Toronto vangla pargike


ehk kanada keeli parkette. Mitte vangidele :) Aga äkki hoopis nendele, kes on vange külastama tulnud, sest vangla on ju kohe seal kõrval - Don Jail (mille vana hoone anti küll hoopis üle haiglale). Kes tahab seda üles leida, võib
Toronto Eesti Majast mööda Broadview tänavat hakata lõuna poole astuma. 
Sinine prügikast on muide paberi, plastiku, klaasi jaoks.

25.1.12

Aja kulg...


Eemal seisvad puud on umbes sama läbimõõduga, kui esiplaanil seisev känd. Lumest pole Torontos ikka mingit jälge. Õieti on tulnud, isegi päris korralikult, aga siis on jälle soojaks keeranud ning vihm on muidugi lume ära viinud. Enamus majaomanikest ohkvad tõenäoliselt kergendatult, sest mingit lumelükkamist sel aastal pole meil küll olnud. Eks ta ole kergem, aga mulle meeldib lumi ja ega mul ka tee puhastamise vastu midagi pole :) Ootame veel... veebruar ja märts on alles ees.

23.1.12

Soolapekki sibulaga


Kas sinu lemmikroaks on ka soolapekk sibulaga nagu Paulil, kes Reporteri 17.jaanuari saates (umbes 46ndal minutil) selle tervele Eestile avalikuks tegi :) Vaatluse all oli tervislik toitumine ja kuidas see juba laste jaoks loomulikuks muuta. Kui paljud lapsevanemad on näiteks nõus lubama oma lapsel "toiduga mängida" ja köögis möllata. Mina olin nõus, aga teatud piirini, samas arvan, et oleks ikka võinud rohkemgi seda teha. 

"Esimese ampsu reegel" on aga meil juba pisikesest peast kasutusel olnud. Mari on tegelikult alati palju julgem kõike proovima. Ja ta ikka sööb vahel asju, mis talle just eriti ei meeldi. Kirke puhul on aga raske peale esimest ampsu kaugemale minna. Siiani...  Pidi küll olema, et mida vanemaks seda rohkem ollakse valmis uusi asju maitsma. Piima vähemalt joovad nad justkui vett. Kui janu on, siis haaratakse piimakann. Lastel olevat tähtis, et neil kogu aeg tuttavad road oleks, nad teavad, mis täpselt taldrikul on. Huvitav, kas keegi teadlane on kindlaks teinud, miks see nii on. Kas see on seotud evolutsioniooniga? Ehk sellepärast, et väikesel lapsel pole palju kogemusi, ning äkki võivad nad mingi sodi sisse süüa, ja jääbki üks täiskasvanuks kasvamata ning ei vii inimsugu edasi...

Internetist võib otsida näiteks "picky eaters", et leida nõuandeid, kuidas lapsed panna sööma midagi, mis neile ei meeldi. Minu lapsed olid küll pisut suuremad, kui avastasin nutika koka, kes köögivilju isegi magusatesse roogadesse peitis. Kasutan seda võtet päris palju siiani. Näiteks panen pannkoogitaignasse porgandi-, lillkapsa- või õunapüreed. St värsked viljad lähevad blenderisse koos piimaga. Tegelikult on mõlemad öelnud, et pannkoogid polegi enam head, kui ma midagi sisse pole pannud :) Nii et harjutakse ära küll nende "imelike" maitsetega. Laste sõbrad küsivad vahel ikka üle, mida ma jälle nende toidu sisse peitnud olen :D Shokoaadi-spinatiküpsised või peedimuffinid maitsevad ka lisanditega väga head, isegi spinatipaneeringuga kala ;)



Millise maa toidulaua taga meie tüdrukud istuvad ;)

22.1.12

18.1.12

Mõnus väike kohvik Torontos


Kui kunagi satute Torontos metroost väljudes Eesti Maja poole jalutamas, siis tasub sisse astuda väikesest nurgapoekest, mis kannab nime "Broadview Espresso". Kui te siis seal oma tassikest kohvi või imemaitsvat teed naudite, võite mõtiskleda, mis küll samas majas enne kohvikut võis asuda - tervelt 17 aastat. Kust minagi õieti tean, sest ega ma sinna kunagi ei tihanud sissegi piiluda. Aknad olid päikese käes kolletunud paberiga kaetud, ning väljas olid sildid "Adult Video" ehk teisisõnu pornopood :)

Igal juhu, sel ajal kui Strabucks'id ja CoffeTime'id proovivad kohvitamisemonopoli enda käes hoida, on vähemalt Torontos hakanud pead tõstma just sellised väikesed kohvikud. Poe asutaja-omanik, Mike Cullen, nimetab, et paljud on rõõmsalt teatanud: "Thank God! You're not Starbucks!" ehk "Tänu jumalale, te polegi see suur rahategija Starbucks!" ;) Siin on Metro artikkel kohvikust.

Iga kord, kui majast mööda jalutan, ei jõua ma ära imestada, kui palju inimesi sees on! Mõnede jaoks on see igapäevane peatus, mõni veedab mõnusas kohvihõngus tunde oma arvutil või raamatuga. Hästi hubane ja sõbralik koht, kus ei teki tunnet nagu peaksid kohe-kohe välja kiirustama. Muide, ühel seinal on väljas erinevate maade rahasid, ka Eesti kroon on oma paiga leidnud, kui keegi veel mäletab, kuidas see välja nägi :D Vaata veel pilte kohvikust.

17.1.12

Maailma parimaid häkkereid


"Ghost in the Wires"
"The Art of Intrusion"
"The Art of Deception"

Vahel on tore oma tütre tagant näpsata raamatuid, mida tema loeb :) Kolm teost häkkeritest ning kuidas end tänapäeval nende vastu kaitsta. Leian, et iga firma omanik võik need läbi lugeda ning põhjalikult läbi mõelda, kus nendel asjad võivad logiseda.

Kevini huvi telefonide ja arvutite vastu algas juba 80ndate alguses. Kuna ta on minuga üheealine, siis jäin eriti tema elulugu (esimene) lugedes mõtlema, millega mina sel ajal tegelesin ja muidugi paratamatult tõmbasin pralleele ka nõukaaja tehnikaga :)  Igal juhul alustas Kevin kõigepealt telefonide maailmaga, häkkis sisse nende keskjaamadesse (ja mujale, ma ei lähe detailidesse, liiga keeruline). 

Oma mesikeelel oskas ta töötajatelt välja pinnida infot, mida nad oleks pidanud ainult enda teada jätma. Kui aga telefonil on keegi, kes teab kasutada õiget sõnavara ning koode, siis pole raske lastea end ninapidi tõmmata. Lisaks mängib kaasa inimeste ürgne soov teistele abiks olla, eriti kui nendega väga kenasti käitutakse, ning jäetakse mulje, et ta kuulub sama firma alla. Väga tähtis on sisse viia kindlad reeglid, mil viisil kindlaks teha, et isik, kellega sa räägid, on ikka see, kes ta väidab olevat, muidugi kui sa kindlalt hääle järgi teda ära ei tunne. Seda veel ei oska sulid õieti järele teha :)

Samas pean tunnistama, et ma ei tea, kas see on eestlaslik ettevaatlikkus või minu enda loomus, siis iga inimene, kes liiga libeda keelega on, muudab mind väga ettevaatlikuks. Heaks näiteks on muidugi müügimehed, kes sinule eriliselt sõbralikult lähenevad. Eks olen minagi nende õnge läinud, õnneks mitte liiga palju. Olen praegu ehk enam valvel ühe valusa kogemuse pärast, kui minu arvates hea ja sõbralik inimene (just selline, kes paistab silma oma laheda jutu ning oskusega ei millestki terve maailma kokku rääkida ning jätta mulje kui parimast ja sõbralikuimast isikust) ja kelle ma endale päris lähedale lasin, osutus lõpuks ikkagi vale ja pettust täis. Sellist asja on isegi minul kui väga leplikul naisterahval väga raske andeks anda... Kui asjale tagasi mõtlen, siis meenub minu enda esialgne ettevaatlikkus, mis aga ajaga (ja tema osava manipuleerimisega) hoopistükkis kuhugi ära kadus... Nii et tasub oma sisetunnet siiski rohkem usaldada. Igal juhul, oskasin üsna hästi ette kujutada, kuidas Kevin Mitnick oma "tööd" tegi, kui tal oli vaja infot välja pigistada.

Arvutite arenguga, interneti sünniga, liikus Mitnick nendega kaasa. Kõige rohkem ei suuda ta aru saada, kuidas inimesed valivad endale imelihtsaid salasõnu, või jätavad need arvutiekraani külge paberile või klaviatuuri alla. Heal juhul leiab salasõnad ka sahtlist üles. Ta viibutab ka hoiatavalt sõrme firmade poole, kes annavad oma töötajatele salasõnu teatud skeemi järgi, näiteks töötajat number, osaliselt firma nimi jne. Isegi kui arvad, et saad omakeelse sõna panna, siis internetis on küllalt sõnaraamatuid, mida häkkerid kasutavad salasõna üles leidmiseks. Ehk siis võiks mõnda keelt kasutada, millest endal ka aimu pole ;) Või hoopis mingit lauset kasutada, suured ja väikesed tähed läbisegi, numbrid ja erinevaid märke on hea sisse lükkida. Minu kunagine salasõna, mis on sarnane sellele lob5St41% ja mille mingi süsteem mulle määras, on mul siiani meeles, kuid seda on väga raske kellelgi ära arvata. Oma kogemusest tean, et suur probleem on kõiki erinevaid salasõnu meeles pidada, töö juures pean nii mitmetesse erinevatesse kohtadesse sisse logima, kusjuures igal pool on erinev kasutajanimi ja salasõna... Ma pole siiani veel väga head süsteemi selleks leiutanud ja ega Mitnick ei andnud selles suhtes häid näpunäiteid. Kuna sahtlisse ei tasu ka midagi tallele panna, siis ehk võiks kasutada kellegi teise sahtlit? Või peaksin hoopis salasõna spikreid näiteks prügikasti peitma?!

Kindlasti oli ka huvitav see osa, kus räägitakse interneti kaubandusest ja kui hästi on näiteks krediitkaardi info kaitstud. Olen olnud ühel seminaril, kus üks arvutspets arvas, et parem üldse ikka mitte midagi üle interneti teha, aga minu meelest tundus see liiga äärmuslik. Eriti tänapäeva maailmas. Mitnick ütleb sama. Tähtis on korraliku viirusevastase programmi omamine, mida tuleb ka pidevalt uuendada. Ta ei suuda ära imestada, kui kergelt see jäetakse tegemata või lülitatakse maha, kui mingi mäng sellepärast korralikult ei mängi... Ja muidugi midagi ostes, vaata, et firma oleks enam-vähem ikka tuntud ja mitte midagi sellist, mis ainult lühikeseks ajaks pettusteks üles seatud on.

Mitnicku raamatutes on veel hulgaliselt tarkust kirjas. Tema elulugu oli peaaegu nagu seiklusromaan. Kuna ma eluloo esimesena läbi lugesin, siis osaliselt oli samu asju ka teistes raamatutes kirjas. Ning kõigis oli tõesti hulgaliset sellist, mille peale firmaomanikud tähelepanu peaks pöörama.

15.1.12

Lennukid


Täna sain erilise ehmatuse osaliseks, kui sõitsime linnast välja ning ma äkki mürinat kuulsin, ning märkasin otse auto kohal suurt lennukit, kohe väga-väga lähedal, nii nagu pildilgi näha. Poleks arvanud, et ma nõnda nõrganärviline olen :) Kõrval olev auto hakkas ka kahtlaselt rooliga kahele poole pöörama ning Tomgi tunnistas, et kõhe tunne oli. Ma ei tea, mis ma siis oleks mõelnud, kui oleksin lennukit varem näinud täpselt meie suunas liikumas. Tegelikult käis kõik nii kiiresti, mis millegipärast tuletas meelde New Yorgis toimunut, kui lennukid pilvelõhkujatesse lendasid. Ega muud polekski jõudnud mõelda... ehmatus ning pimedus. Just selline õõvastav tunne oli mul täna...




Need, kes Torontosse satuvad, ning tahavad maanduvaid lennukeid lähedalt imetleda, võivad ühineda kõigi nendega, kes lennujaama põhjaosas tee ääres oma fotokatega kohad sisse võtnud on. Tunnistan, omamoodi põnev on neid suuri õhulaevu nõnda jälgida.

Fotod pole minu omad, laenuks võetud foto alla peidetud lingilt.

14.1.12

Põrandalamp


Kui ma oma suvisest remonditegemisest kirjutasin, siis jäi mainimata, et ma kavatsesin osta tuppa ühe uhke põrandalambi, sest elutoas puudb selline vajalik asi nagu laelamp. Olime siiani kasutanud lihtsamat sorti valgustajaid, mis suunasid tule lakke, kuid mul kripeldas tahtmine just selline kaares lamp koju muretseda. Olin seda mõned aastad tagasi ühes majas läbi akna piiludes märganud, millest piisas, et unistada samasugusest meie kodus :D  Nüüd ta meil siis olemas on. Peale ebaõnnestunud kaupluses käiku ning ühe ostmist, mis kunagi kohale ei saabnud, tellisin lambi hoopis üle interneti (mis näitab, et poes kohalkäimine ei tarvitse sugugi tähendada kiiremat teenindust, ainult ebamugavamat, sest peab tugitoolist üles tõusma ;). 

On olemas sarnaseid põrandalampe, millel valgustugevus on reguleeritav, kuid minu omal on kolm valikut, kas kõik põlemas või kaks või kolm lampi. Piisab täielikult. Mul oli alguses kavas see diivani taha torgata, kuid põrkasin probleemi vastu, et lambi alus lihtsalt ei mahtunud korralikult madala diivani alla! Kuidagi ikka sain, kuid asi tundus ikkagi liiga suur ja imelik. Nii tegin kiiresti ümberkorraldusi. Tom küll vahel kurdab, et tal oleks vaja nokamütsi, et lambi valgust varjata, aga praeguseks on ta vist sellega harjunud, sest enam ma ei näe Tomi mütsiga toas ringi käimas ;)

Fotol on pisut ebamaised värvid, need on hoopis tingitud minu kahest väiksemast lambist.

13.1.12

Raamatupidajad...

Nüüd, mil aasta alanud, ei pääse meiegi revidentide terase pilgu käest :) Kas ikka kõik asjad on korralikult tehtud ja viimse sendini õiges tulbas... Kuigi pean ütlema, et meie praegused ülevaatajad on väga kenad ja sõbralikud, siis alati on kuidagi kehv tunne, kui keegi üle su õla vaatab. Isegi kui selleks mingit põhjust ei peaks olema. Tean samas mõnda, kes viimaks sellisele pingle vastu ei pannud, ning otsustasid asjad pakkida ning "rahulikuma" elu peale minna. Muidugi, mida kõrgem nina (ja madalam taluvusväli), seda rohkem ka närvipinget. Meil on üks noor tudeng, kes mitu aastat ülikooli kõrvalt töötanud ja kes juhtumisi raamatupidajaks õpib. Proovime siis talle ikka soovitada kena olemist, kui ta tulevikus firmades revidendi rollis on ;)

Samas on huvitav, kuidas Eesti elades raamatupidaja amet just mingit erilist imetlust ei tekitanud - töö nagu töö ikka, kui siin chartered accountants ehk eesti keeli raamatupidajad, oma ameti üle päris uhked on. Arvestades, et riiklikul tasemel on neil õigus näiteks teatud dokumente kinnitada (isikut tuvastada teatud juhtudel), siis ehk on selleks ka põhjust. Teoreetiliselt on nad ju ausad, kes iial ei valeta ja loomulikult on õiglased ja erapooletud ja nii aina edasi. Samas on huvitav, et ameerikamandri eestlastest chartered accountants ei taha milligipärast sugugi lihtsalt raamatupidaja tiitlit kanda ;). Viimane on tingitud ehk sellest et siinsed bookkeepers, kes tõlgituna ka raamatupidajad on, ei pea selleks ülikoolis käima, piisab ka vähematest kursustest. Ma ei teagi, kuidas siis seda vahet peab tegema, diplomeeritud raamatupidaja, kes teab seadusi viimase kui kriipsu ja punktini ja diplomeerimata raamatupidaja, kes oskab ainult numbreid kokku lüüa? :D

Mari luges mulle hiljti ette järgmise katkendi: 

In all of Brute's legion, there was no more dreaded division, no section more coldly ruthless, no battalion as unforgiving or merciless.
Accounting.
...
Around the edges the simple model of the dreaded ninth circle of hell was inscribed: “Better evil through profit.”

-In the Company of Ogres by A. Lee Martinez

Kogu lugu ei ole sugugi suunatud raamatupidajate vastu või mahategemiseks, sest neid on kohe kindlasti igal pool vaja. Lihtsalt mõned tähelepanekud. Pealegi on mul tunne oma tööd tehes, (muuhulgas tüdrukute lasteaika aastatel vabatahtlikuna lasteaia rahade järele vaadates), et mulle oleks see raamatupidamine päris hästi sobinud. Kõige põnevam on kindlasti vigade taga ajamine ;)

12.1.12

Kiisud


Ei, ma ei kirjuta meie kahest kiisust, kellest Puma meile pidevalt peavalu valmistab, nagu Tom kirjutas (Tom jättis mainimata, et kassile meeldib lisaks kangesti ka juhtmeid närida - nagu läpaka ja telefonijuhtmeid... on ikka ulakas poiss küll). Aga ta on ju nii armas, et kõik pahandused saavad lõpuks andestatud. Minu jutt on hoopis sõprade kiisudest, keda pidime jõulupuhkuse ajal söötmas ja kasimas käima. Kaks hästi armast ja hästikasvatatud kassi, kellest üks meie Liisu sarnane ja teine siiamikass, mõlemad pika lennureisi Eestist Torontosse teinud. Suuruse poolest umbes veerand meie omadest, või umbes nii;) Ameerika mandril on ju kõik vähemalt poole suurem :D

Kõik läks nendega hästi, kuni ühel päeval korteriuksest sisse astudes, imestasin, kuhu kiisud jäänud on. Kui mitte mõlemad, siis vähemalt see julgem siiam tuli alati tervitama. Andsin pisut aega, kuid keda polnud, oli pisike kiisu, samal ajal kui teine tagasihoidlikum minuga sõprust proovis sõlmida, paistab, et üksindus paneb ikka seltsi otsima, isegi kui väga kartlik olla. Vaatasin ringi, voodite ja laudade alla, teda ei kuskil... Jõudsin juba mõelda, millise loomakaitse uksele pean koputama minema, sest äkki suutis ta tõesti eelmisel korral välja lipsata. Eks ma natuke muretsesin, äkki on temaga midagi juhtunud, sellepärast pole ka elumärki. Viimaks seisin magamistoa uksel ja proovisin nuputada, mida veel peaks tegema. Otsustasin siis voodis tekke pisut sapsida ja muidugi... ta oli end kenasti selle valge tekikese alla kerra keeranud, nii et ei kutsumine ega kuivtoidu krabin ajanud teda välja. Lõpp hea, kõik hea :)


Aga oma Puma peaksime vist samasse heasse kassikooli saatma ;)
Kiisu silmad jätsin meelega sellised tuld sülitavateks :D

10.1.12

Maiade kalender


Oleks juba tükk aega tagasi pidanud sellest kirjutama, et kõigil süda uue aasta tulekuga ikka muretu oleks :) Käisime jõuluaegsel vaheajal taas kord meie lemmikmuuseumis - ikka selles kuninglikus (ROM) - kus on üleval eriväljapanek maiadest - ei ole vist väga üllatav, arvestades, millised ennustused on selleks aastaks välja kuulutuatud. Meid tervitas juba sissekäigu juures üks sajandite tagant külla tulnud ja täiskaunistuses maia, kes vist nooremaid lapsi (ja ehk ka vanemaid ;) oma välimusega ehmatas. Tegelikult osutus ta väga sõbralikuks, ei hakanud sugugi välja valima järgmist ohvrit veriseks annetuseks jumalatele vaid oli nõus kõigi huvilistega foto jaoks poseerima.

Loomulikult ei puudunud muuseumis pikk ja põhjalik ja näitlik seletus, mis see maiade kalender ikka on ja miks see nüüd selle aasta detsembris otsa saab. Seletus on sama lihtne kui meie tavaline seinakalender, mida me igal aastal välja vahetame. Nende kalender oli lihtsalt pisut pikem kui meie 12-kuuline. Kui nende kultuur ikka veel püsiks, siis oleks juba tükk aega nende poodides müügil olnud järgmine sajandite pikkune kalender :) See on minu lihtsustatud seletus. Tegelikult jagasid nad aasta 18 kuuks, siis arvestasid nad veel aastaid eraldi kokku, ja need eraldi arvestatud aastad arvestati veel oma gruppi kokku jne, kuni kõik päevad nende arvestuse järgi otsa said ning tsükkel uuesti pihta hakkab. Ma ei mäleta täpselt mitmest aastast need kõik kokku käisid, kuid kindlasti leiavad huvilised kõik numbrid interneti sügavausest.

Leidsin päris toredad videod Youtube'is nende ajaloost ja kalendrist - õieti katkendid pikemast filmist, kel huvi vaadake siia. Maiade kalendri kohta on samas ka muid vidosid, lihtsalt võib otsida Mayan calendar.


8.1.12

Kohvi-besee küpsised


Kui retseptist jäävad järele munavalged - nagu laimi-jõhvikakoogist, siis mulle meeldib teha kohvi-besee küsiseid. Ise ma kohvi ei joo, kuid kohvi annab minu meelest hea maitse küpsetistele. Eriti kui nad muidu väga magusad oleks! Tunnistan, et ma väsisin käsitsi vahustamisest ära, sellepärast on tulemuseks pisut laialivalgunud küpsised :)

Vahusta:
 
2 suurt munavalget
Lisa lusikahaaval:
4 spl suhkrut
2 spl pruuni suhkrut
Kui munavalged tugevas vahus, sega ettevaatlikult sisse

3 spl suhkrut

1 spl pruuni suhkrut
1 tl lahustuvat espresso või kohvipulbrit

Küpseta tund aega 90
°C ahjus, peale seda vähenda vähehaaval temperatuuri 50°C ja hoia ahjus veel umbes 5 kuni 6 tundi (minul olid nad seal öö läbi).

7.1.12

Laimi-jõhvikakook


Mmm... maitsev hapu suutäis :) Olen seda varem teinud, kuid siiani kas tavalistes või vahvlikorvikestes (vaata siia). Nüüd valmistasin nii nagu originaalne retsept ette näeb, st suure koogina. Leidsin selle Epicuriuse lehekülgedelt, kui jõhvikatele kasutust otsisin - Põhja-Ameerikas on jõhvikad muidugi palju populaarsemad kui pohlad, juba sellepärast et pohlasid kasvab vaid üksikutes kohtades - oleme näiteks Nova Scotia kõrgel mäenõlval mõnda taime näinud. Jõhvikakasvatus käib aga suurel kujul ning mina ei imesta üldse, kui neid hapusid marju igale poole mujale välja viiakse. Väga head on ka kuivatatud jõhvikad.

Tavaliselt juhtub nii, et enamus küpsetisi lähevad mu kalli kaasa kõhtu, mina proovin tükikese ja näksan hiljem ehk pisut veel. Kuid selle koogi võiksin täiesti vabalt üksi nahka pista :D  Olen laimi asemel ka sidrunit kasutanud, laim või sidrun, ükskõik kumba sisse panna, aga see teebki koogi mõnusalt hapuks. Jõhvikad annavad oma hea maitse ning valge shokolaad ja mandliseguga põhi paraja magususe. Eks koogiga ole tegemist, kuid leian, et see väärib täielikult kogu vaeva! Pealegi võib kõik valmis teha paar päeva varem, seistest läheb ta ainult paremaks.



Siin uuesti tõlgitud retsept

Laimikreem 
½ kl värsket laimi mahla (mina olen kasutanud ka sidrunit)
½ tl maisijahu
¾ kl suhkrut
6 suurt munakollast
½ kl võid
2½ tl riivitud laimi (sidruni) koort - tavaliselt võtan koore enne maha, kui hakkan mahla välja pigistama.
Vala laimimahl maisijahuga paksu põhjaga potti, sega korralikult vipsliga läbi. Lisa suhkur ja munakollased, lõpuks või. Sega pidevalt keskmisel kuumusel kuni segu keema läheb ning pakseneb (u 8 minutit). Sega juurde riivitud laimikoor. Kata kinni ning jahuta üle öö külmkapis.
 

Alustaigen 
1¼ kl jahu
½ kl suhkrut
1/3 kl jahvatatud mandleid (ahjus võid enne neid pisut röstida, maitse tuleb tugevam)
½ tl soola
3/4 kl külma võid
1 tl vanilliini
Sega omavahel jahu, suhkur ja jahvatatud mandlid. Lisa või, vanilliin. Vormi valmis taignas kettakujuliseks ning pane tunniks ajaks külma. Kasuta alt lahtikäivat vormi ning suru tainas vormi. Pane tainas uuesti 30 minutiks külma.
Ahi sooja 175°C. Küpseta kuldpruuniks. Olen tavaliselt katnud hõbepaberiga ja sisse ube pannud. Kui seda ei tee, siis suru aegajalt tainast lusikaga alla. Küpseta umbes 25 minutit. Jahuta täielikult.

Jõhvikakate
¼ kl vett
1½ tl maisijahu
2/3 kl suhkrut
3 spl mett
(võid lisada mõningaid piparkoogi maitseaineid, kui soovid)
3 kl värskeid või külmutatud jõhvikaid (kujutan ette, et pohlad on sama head)
Sega paksupõhjalises potis keskmisel kuumusel omavahel vesi ja maisijahu. Lisa suhkur, mesi (ja maitseained). Sega kuni segu keema tõuseb. Lisa jõhvikad. Keeda umbes 5 minutit, aegajalt segades (marjad hakkavad just lõhki keema, kuigi minu segu sai küll kauem pliidi peal soojas olla - valmis kate on väga moosi moodi).

Valge shokolaadi kreem 
150 g valget shokolaadi tükkidena
½ kl hapukoort
½ tl vaniliini

Valget shokolaadi kaunistuseks
Sulata shokolaad ning lisa juurde hapukoor ja vanilliin. Sega korralikult läbi.
Koogi viimistlus:
Pane valge shokolaadi kreem jahtunud alusele; pane sügavkülma umbes 15 minutiks. Kata täielikult laimikastmega ning tõsta lusikaga peale jõhvikasegu, lükka ettevaatlikult laiali. Kata ning pane ööseks külma (võid teha valmis 2 päeva varem. Hoia külmkapis!)
Kaunista! 

Head isu!

5.1.12

Prillid...


No nii, kui uus mina, kes proovib elu pisut lihtsamalt võtta, siis on vaja ka uusi prille. Tegelikult sai need küll juba sügisel muretsetud ja mul tekib peaaegu küsimus, kas uue mina tekkimine pole hoopistükkis seotud uute prillide koju toomisega ;) Eelmisi kandsin nii pikalt, et enam ei mäletagi, mis ajast täpselt, nii et viimane aeg oli mingi muutus läbi teha. Õieti küll sai klaase vahetatud, kui pakend samaks jäid, selline alumise raamita, musta triibuga üleval, nagu näiteks siin pildil.

Nüüd tekkis mul suurusehullustus, mis tähendas, et poodi ainult niisama raame vaatama minemise mõte kuhugi pilvede alla haihtus ja ma kolme paari prillidega koju tulin! Aga teisiti ei saanud ju, sest eripakkumine kaks paari ühe hinna eest saada osutus palju kallimaks kui kolm paari osta! Kuidas see täpselt nõnda oli, pole mul aimugi, aga ma ei saanud ju "ei" öelda, kui müüja kavala näoga naeratades uuris, kas oskan arvata ära, kui palju kaks ja kui palju kolm maksma lähevad. Minu nõutu pilgu peale halastas ta kiiresti ning seletas hinnavahe ära. Võib-olla hakkas tal hoopis minust kahju head pakkumist tehes, sest ma olin juba tükk aega riiulite vahel ringi kolanud, Tom kannatlikult kõrval (või vähemalt mõnda aega kannatlikult, sest mingil hetkel hakkas ta uurima, kas kusagile võiks oma taguotsa toetada, kasvõi põrandale ;)

Aga nii raske oli valikut teha! Järgmiseks korraks pean kõrva taha panema, et parem on astuda prillipoodi, kus valik hulga väiksem oleks. Sest mis sest suurest valmisest kasu oli... raamid näevad ju üsna sarnased välja - selge, maitse mul ju vähemalt poole tunni jooksul palju ei muutu. Oh, ja veel üks tähtis ääremärkus endale...
parem hoida eemale uhketest äridest, kus hästi palju peegleid ja lambid eredalt säramas, sest mul kulus valimise asemel tükk aega hoopis imestamise peale, millal mu näkku nii palju kortse tekkinud oli :D

Igal juhul oli poeonu väga lahke ning läks tõi ära kolmanda paarina sinised raamid, mida olin ühe valikuna kaalunud ja siis kahjatsusega riiulile tagasi poetanud. Kuna ma olen juba mõnda aega kahevahel olnud, kas peaksin muretsema lugemisprillid, st bifokaalsed läätsed, või saan ikka niisama hakkama, siis kolme paari ostuga oli väga kerge ühed just sellised valmis lasta meisterdada. Lisaks teatas üliarmas poeonu, et ta võiks tasuta mulle teha ühed läätsed sellised, mis päikesega tumedaks tõmbuvad. 

Kui ma oma uute prillidega lõpuks laia ilma ette läksin, siis töö juures, kus ma päeva jooksul kohe kindlasti rohkem tolgendan kui kodus, ei märganud keegi minu muutust, ma ei öelnud meelega ka midagi. Teisel päeval üks siiski märkas, tema auks pean ütlema, et see oli tema jaoks esimene kord mind uute prillidega näha, sest ta polnud eelmisel päeval tööl ;) Aga ega temagi ei pannud hiljem tähele, kui erinevate klaasidega kohale ilmusin. Nüüd kui fotode pealt asja justkui kõrvaltvaataja pilguga sain uurida, siis ma ei imesta! Ega ise poleks ka mingit vahet märganud. Ok, pean siiski tunnistama, et kaks sõbrannat tegid hiljem kohe esimese pilgu peale märkuse muutuse kohta :)

Kogu asja kokkuvõtteks pean ütlema, et ise ma kopikatki (rääkimata sentidest) välja ei käinud, sest tervisekindlustus nii minu kui Tomi töö kaudu kattis lõpuks kõik kulud! Mis ei tähenda, et seda kindlustust võiks taevani kiita, sest osa palgast läheb selle olemasolu jaoks kindlustusfirmale - minul rohkem, Tomil vaid kübe - oleneb töökohast. Ning prille saan osta ainult iga kahe aasta tagant. Huvitav on ka see, et nüüd on kindlustusfirmad hakanud ka osaliselt lasersilmalõikust katma. Nad võiks seda ju isegi rohkem teha, sest kas see pole neile lõpuks odavam, sest muidu maksa iga kahe aasta tagant prille välja? Aga ma pole kindlustusekspert. Ning pealegi ei lase ma ei nuga ega laserit silma ligi. Ma ei saa ju prillidest loobuda, mille taha ma oma tuhmust ikka peidan ;)


Lisaks jäi nimetamata, et mul oli tekkinud väike kaval plaan prillid hoopis üle interneti osta, nii ei peaks end ju poodi minemisega vaevama (otsi eyeglasses online näiteks). Neid kohti on nüüd tekkinud, lisaks veel selliseid, kus võid näiteks oma pildi üles laadida ja siis erinevaid prille ette proovida. Siin on artikkel soovitustega prilliostu kohta internetis. Mulle tundus asi aga siiski pisut kahtlane, sest kes teab, kui suured ja laiad need raamid ikka on, lisaks veel mõõdud... Ja nõnda tahtsin lihtsalt ühest poest läbi hüpata ja pisut eeltööd teha. Eeltööst sai aga hoopis suur ost :)

3.1.12

Klaasid kokku


Eelmise aasta raamatud üle vaadatud... nüüd võiks mõelda, mida uus aasta toob, enne kui liiga hilja pole :) Loodetavasti ikka hulga raamatuid, aga muid lubadusi alanud aastaks ma endale ei anna ja pole juba väga kaua aega seda teinud. Luban endale ju iga päev midagi ;) Et võtan tolmu kapi pealt või küpsetan või lähen koeraga pikale jalutuskäigule või joon mõnusa tassi kakaod vahukoorega jne... Kui hästi need lubadused täidetud saavad, on muidugi omaette küsimus. Olen ka omamoodi sisemise rahu saavutanud... Ikka nii, et asjad on kuidagi paika loksunud, mis siin maailmas siis õieti ühe inimese jaoks tähtsad on. Jah, teoorias teadsin ikka et lapsed-pere, lähedased, aga tegelikult muretsesin terve maailma murede üle, ükskõik, kas need mind otseselt puudutasid või mitte. Püüdsin liialt õigust taga ajada ja maailma-ümbrust parandada, mis ei tähenda, et ma seda ikka edasi ei teeks, aga natuke rahulikumalt kindlasti! Ei tea, kas see ongi see vanaduse tarkus, mis aastatega kätte tuleb ;) Nii et klaasid kokku uue minu auks ja muidugi uue aasta auks ka :D
Laste klaasides on seekord ainult alkoholivaba pirnisiider, mida Ikeas müüdi ja mis meie pere õrnemate poolte üheks lemmikjoogiks.



2.1.12

Loetud raamatud 2011


Seekord siis selline kokkuvõte minu lugemisaastast :) Pole seegi kord tagasi läinud mõni aasta tagasi alustatud viisist loetud raamatuid ükshaaval tutvustada, kuigi kange tahtmine on vahel ikka olnud (aga siis olen juba uusi asju lugemas või tegemas). Panen need hoopis kõik järjest kirja lisaks kollazhile, mõne kohta kirjutasin ka oma arvamusi, mõnel on juures link, kus ma võtsin vaevaks pikemalt kirjutada. Seekord ei ole palju eestikeelseid raamatuid, sest muudatus töötundide osas (st 2 tundi nädalas rohkem, mis just rahakoti sama õhukeseks jättis, aga mis teha... üleüldine kehv maailmamajandus mõjutab lõpuks meidki), tähendas seda et mul on keerulisem Tartu College'is asuvas eestikeelses raamatukogus käia. Eestigi jäi sel aastal külastamata. Loetud raamatute arv on minu jaoks päris tavaline, samas umbes kolm korda nii palju loeb mul üks tuttav! Nii et mõne kõrval olen üsna hädine lugeja :) Hea meelega neelaks veelgi rohkem, aga siis jääks vist muu elu seisku.

Donna Andrews "A Murder Hatched"
Kerge huumoriga tore krimilugu. Kui isu on millegi laheda järele :)
Tilly Bagshawe "The Mistress of the Game"
Muriel Barbery "The Elegance of the Hedgehog"
Ei olegi ju midagi kirjutada raamatust, millest nii palju räägitud. Südamlik ja armas...
Maeve Binchy "Minding Frankie"
Ingrid Black "Circle of the Dead" 
Mikhail Bulgakov "The Master and Margarita"
Kindlasti minu jaoks vene kirjanduse parim pala. Kui seda esimest korda lugesin - ülikoolis vene kirjanduse kursus, olin sügavalt üllatunud, kui hea see on! Tahtsin uuest üle lugeda, kui avastasin koha, kus Venemaal tehtud filmiseeriat oli võimalik näha.
Declan Burke "The Big O"
Iiri uus hea tegija krimiromaanide hulgas. Meeldis, aga mitte nii palju, et tema teisi teoseid otsima minna, vähemalt mitte kohe :)
Ellen Degeneres "Seriously... I'm Kidding"
Elleni saade on mulle väga meeldinud, tema vahetu suhtlemise ja laheda olemise pärast. Samas, lugedes tema lookesi, mõtlesin, et suuliselt kõlavad ta naljad palju paremad... Maitseasi :)
Margaret Drabble "The Red Queen" 
Howard Engel "The Suicide Murders"
Kanada kirjanik, kelle stiil meenutab Raymond Chandleri oma. Vanem kirjanik, kelle lugu toob silme ette pildi enne mobiiltelefone ja arvuteid.
Kjell Eriksson "The Hand That Trembles"
Joy Fielding "Now You See Her"
Üks minu kindel lemmikutest autorite hulgas, Kanada juurtega. Loen alati, kui tal midagi uut välja tuleb.
Inger Frimansson "Råttefångerskan"
Elizabeth George "This Body of Death"
Carin Gerhardsen "Pepparkakshuset" - "Mamma, Pappa, Barn"
Valisin tema raamatud lihtsalt proovi pärast. Pease lugemist tahtsin veel lugeda, kuigi eks ta ole jälle tüüpiline rootslane, kes kirjutab tõsistest teemadest, mis pole liialt ilustatud. Kodune vägivald, rasked saatused...
Robert Goddard "Long Time Coming" - "Found Wanting"
Väga huvitav lähenemine erinevatele ajaloolistele sündmustele, miks üks või teine asi just nii toimus nagu me ajaloos õppisime, kas äkki ei olnud seal mõnda teistmoodi mõjutust :)
Shilpi Somay Gowda "Secret Daughter"
Indias sündinud tütar adopteeritakse ameerika pere poolt. Kui laps kasvab üles, tekib tal huvi oma juurte vastu. Kes sa siis oled - indialane või ameeriklane...
Philippa Gregory "A Respectable Trade"
Pilk ajalukku, kui orjakauplemine mõjutas terve maailma majandust... Kaupmees arvestab külmalt, kui mitu püütud neegrist laeva peal sureb, kui palju saab maha müüa, jne. Aafrika ühe hõimu shamaan nabitakse kinni, ta satub Inglismaale, kus muidugi tumedanahalistel hoopis teine saatus kui Ameerikas. Kas just parem, kuid siiski pisut eelistatum.
John Grisham "The Confession" 
Ruth Hayden  "Mrs. Delany. Her Life and her Flowers"
Fantastiline lugu naisest, kes vanemas eas hakkas tegelema paberikunstiga, luues elulähedasi pilte taimedest kasutades paberiükke. Pilk tolleaegsesse ühiskonda ja milline koht oli naisel seal. Oleme ikka olnud maha surutud! Võrreldes muslimimaadega, polnud me sugugi paremad selles suhtes...
David Hewson "A Season for the Dead" - "The Villa of Mysteries" - "The Sacred Cut" - "The Seventh Sacrament" - "The Garden of Evil" - "Dante's Numbers" - "The Blue Demon" - "The Lizard's Bite" - "The Fallen Angel"
Itaalia politsei tööst mitu lugu. Vahel on hea, kui hiljem avastad autori, siis saab korraga tema lood läbi lugeda :)
James Houston "Confessions of an Igloo Dweller"
James Houston oli noor mees, kes pea kogemata sattus Ontario põhjas elavate inuitide hulka elma (kõik toimub peale maailmasõda, kui ta sõjaväest naasis). Lühikesest seal viibimisest sai aastate pikkune elu vaheldumisi "kodus" käikudega. Raamat on täis tema illustratsioone. Tema oli see, kes hakkas propageerima iniutide kunsti, mida nüüd on paljudes kohtades võimalik osta. Fantastiline lugu iniuitide lihtsast elust, kuigi samas ta nägi, kuidas kaasaeg seda hävitamas on...
Arnaldur Indridason "Voices"
Linda Järve "Eestimaa ilu"
Nautisin väga tema lugusid neist, kes Eesti elu ühte või teistpidi mõjutanud on.
Diane Johnson "Le Mariage"
Mari Jungstedt "Unseen"
Nikolai Kultas, Kristi Kultas-Ilinsky "Kultaste saaga"
Mitu asja, mis meelde tuleb. Kõigepeal olin üllatunud, et tegelikult see Kultase kohvik nii lühikest aega püsti oli, kuid nõnda inimeste mällu jäi. Teiseks muidugi Kultase Siberisse saatmine ning tema seal hakkama saamine. Isegi siis, kui tundus, et kõik on läbi... Mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Kui oled oma olemuselt allaandja ja täis negatiivsust, siis võimalus kõige raskemast olukorrast välja tulla, on muidugi kehv. Kultases oli nii palju positiivsust ning kiiret mõtlemist, mis teda surmasuustki välja tõi. Huvitav oli ka Kultase tütre kogemuste edasiandmine, kui nad oma venelasest abikaasaga USAsse said. Nii mõneski suhtes tuli asi tuttav ette, kui meie endi NList lahkumise peale mõtlesin.
John le Carre "Our Kind of Traitor"
Camilla Läckberg "The Preacher"- "The Stonecutter" - "Olycksfågeln" - "Tyskungen" - "Sjöungfrun" - "Fyrvaktaren"
Läckberg oli see, kes kutsus oma raamatutega otsima üles rootsikeelsed. See tähendab, ma tellisin Rootsist raamatuid, sest kuigi tõenäoliselt tõlgitakse lõpuks kõik ta lood inglise keelde, siis mul puudus selleks kannatus :)
Henning Mankell "The Faceless Killers"  - "The Dogs of Riga" - "The White Lioness" - "The Man Who Smiled" - "Sidetracked" - "The Fifth Woman"
Rootsi kirjaniku lood uurija Wallanderiga peaosas. Olen neid osaliselt varem lugenud, kuid nüüd võtsin nad uuesti järjest ette. Meeldivad ikka väga :)
Alexander McCall Smith "Corduroy Manisons"
Väga meeldib see kirjanik, kuid pole siiani kõiki ta raamatuid lugenud. Proovin ta nüüd uuesti järjest ette võtta nagu Mankelli
Val McDermid "Trick of the Dark"
Jo Nesbo "Headhunters" - "The Leopard"
Norra kirjaniku krimilood, soovitan, kel meeldib seda sorti kirjandus.
Håkan Nesser "Mind's Eye"
Felix J. Palma "The Map of Time"
Rändamisest ajas, kuidas see meie elu võiks mõjutada... Kolm erinevat liini, mis omavahel põimuvad.
Gwyneth Paltrow "My Father's Daughter"
Kokaraamat ühe minu lemmiknäitleja sulest.
Molly Peacock "The Paper Garden"
Vaata Mrs.Delany lugu. Klõpsa siia lingile.
Justin Petrone "My Estonia 2"
Kwei Quartey "Children of the Street"
Amanda Quick "Slightly Shady"
Roberta Rich "The Midwife of Venice"
Nicholas Rogers "Halloween"
Halloweeni tratitsiooni juurtest. Kõige huvitavam vast see, et algselt oli see üsna riukaid täis komme, mille ajal tehti hulga pahandust, näiteks tõsteti väravad eest, määriti aknaid, krutskeid tehti tänvaval jalutajatele jne jne. Nõnda otsustati pisut reformida kohu seda kommet. Ning hakati rohkem propageerima seda laste pühana ning maiustuste jagamisena. Nii et "trick or treat" oli kunagi tõesti päris tõsine asi :)
George A. Rose "Cod, the Ecological History of the North Atlantic Fisheries"
Tursa ajalugu. Uskumatu, kuidas tegelikult toit on meie elu ja saatust mõjutanud! See kala oli kunagi eluliselt väga oluline Euroopas. Tähtis roog toidulaual. Seda sai soolata ning see pidas kaua vastu, kui liha võis kergesti rikneda. Soolatursk on tänaseni näiteks Kariibimere saartel toidulaual traditsiooniline. Huvitav on ka see, et kunagised esimesed eurooplased Ameerikas, kes olevat üsna kehvad põllumehed ja veel halvemad kalamehed, oleks võinud selle asemel, et indiaanlaste toitu varastamas käia, kala minna püüdma...
Roslund and Hellström "Three Seconds"
Kui ma peaks ainult ühe raamatu läbi lugema aasta jooksul, siis selle :) Mulle meeldivad lood, mis viimase leheküljeni pinget üleval hoiavad.
Rose Savage "Crossing the Atlantic"
Temast olen varem kusagil kirjutanud. Noor naine, kes peale pikki aastaid kontoritööd, mõtles, millise järelhüüdega teda meenutatakse, kui ta sama eluga jätkab ja millist järelhüüet ta ise tahaks. Ta lõi käega oma tööle, võttis aerud kätte ning on nüüdseks üle mitme mere ja ookeani üksi ära käinud. Ikka sooviga maailmale rohkem teadlikkust tuua meie puhtama planeedi nimel.
Sarah Strohmeyer "Sweet Love"
Enn Eric Tamm "The Horse That Leaps Through Clouds"
Eesti juurtega kanadalane, kes läbis sama tee, mis Mannerheim kunagi Vene tsaari spioonina. Läbi kunagiste vennalike lõunavabriikide Hiinasse. Huvitav on see, et ta varjas viisa saamiseks oma "päris" kodakondsust ja esitles end eestlasena :) Lood endistest vennasriikidest tuletasid küll kunagist nõuakaaega meelde... Loodan väga, et see teos saab eesti keelede tõlgitud. Minu meelest tasuks ära küll! Tema enda sõnade järgi olevat paar kirjastust huvi tundnud.
Shania Twain "From This Moment on"
Tuntud laulja enda poolt kirjutatud elulugu. Ta mõtles kõige kollase kirjanduse peale, mis ei väsi tuntud inimeste elu "huvitavamana" esitlemast kui see tegelikult on. Ja keegi kirjtuab lõpuks veel autobiograafia, millel tõega palju pistmist pole. Nõnda otsustas ta oma pojale mõeldes ise raamatu valmis kirjutada. Kellele Shania meeldib võiks lugeda, kellele ei meeldi, võiks ka lugeda, sest väikesest Kanada linnakesest pärit laulja elu pole mitte lillepidu olnud. Samas tunnistab ta, et tal on ka palju õnne olnud ning kokkusattumisi, mis ta karjäärile aluse panid. Tundub, et kõige selle kõrval on ta jäänud iseendaks.
James Twinings "Double Eagle" - "The Black Sun"
Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt"
Minu meelest hästi kirjutatud lood eestlastest ja Eestist. Tunnistan, et meeldivad rohkem kui mõned teised raamatud samal teemal :)
Michelle Wan "Deadly Slipper"