2014 raamatud

Arimasa Osawa Shinjuku Shark
Tomi soovitusel minu kätte jõudnud krimilugu jaapanlase poolt kirjutatuna. Tomile meeldis, kuidas tõi tagasi Jaapani-reisi mälestusi. Minu jaoks hoopis teine maailm, kuigi inimesed on ju põhiolemuselt igal pool samad :)

Carolyn Haines
Sarah Booth Delaney krimilood.
Them Bones, Splintered Bones, Crossed Bones, Hallowed Bones, Bones to Pick, Ham Bones, Wishbones, Greedy Bones, Bone Appetit, Bones of a Feather, Bonefire Vanities, Smarty Bones, Buried BonesUsa lõunaosariigis (Zinnia, Mississippi) elav naine on pere maja ja maa kaotamise ääre peal. Ootamatult palub üks tuttav tal ette võta uurimistöö ning selle käigus hakkab talle asi päris istuma (eriti muidugi rahaline osa). Vaatame, mitu ma nendest lõpuks läbi loen, lahe lugemine ;)

Alexander, Anne The Sugar Smart Diet
Üks raamatutest, mille lugesin oma tervise peale mõeldes läbi. Lisan just sellepärast, et ühe rohkem räägitakse suhkrust kui peaaegu narkootikumist, mille kasutamisest pole sugugi kerge loobuda. Oma kogemusest tean, et see on tõsi, kuigi peale hoiatust, et liigun diabeedi poole, loobusin suhkrust peaaegu täielikult. Vähemalt esialgu ja enne kui raamatut olin lugenud. Huvitav on see, kuidas nüüd maitseb iga magus asi palju magusamalt kui ta kunagi varem on olnud. Raamat soovitabki lõigata esialgu suhkur täielikult menüüst välja ning mõne aja pärast see tasapisi ja piiratud koguses tagasi tuua. Ma ei tea, kui hästi ise olen sellega hakkama saanud, ütleks peaaegu.
Balõnski, Janek Minu Bulgaaria
Maimu Berg Moemaja
Nii palju tuttavat ja omast. Tegin mingagi kunagi Silueti lõigete järgi rõivaid. Huvitav tagasivaade, sisevaade möödunule.


Bill Bryson At Home
Vaevalt, et ajaloolased eriti kodusid oma uurimustes puudutavad. Ajalooline ülevaade, miks me just sellistes majades elame nagu me elame, kuidas teatud sorti toad üldse tekkisid jne. Meelde jäi fakt, et meeletult palju on surmaga lõppevaid juhtumeid just kodus, nagu kukkumine trepil! Ja mitte et haiged ja vigased ohvriteks satuvad, pigem "uljaspead", kes ei oska seda oodatagi. Tundub, et riigid, kes on pidanud statistikat koduste surmajuhtumite kohta, on selle ära jätnud. Siin väga hea ülevaade eestikeelsest tõlkest.

Buchanam, Cathy The Painted Girls
Burr, Chandler The Perfect Scent
Lõhnaõlide loomine ja tootmine. Ma ei ole suur lõhnaõlide fänn, üks pudel on veel aastast 1994 alles :D

The Countess of Carnarvon Lady AlminaKõigile "Downton Abbey" fännidele. Kirjutab lossiomanik, kelle majas seeria on üles võetud.

Strayed, Cheryl Wild
Lugesin selle üsna aasta alguses läbi ja hiljem sain teada, et raamatu ainetel vändatakse ka film. Filmi pole näinud, kuigi tõenäoliselt ikka tahaks vaadata. Lugu noorest naisest, kes eneseotsingutel võtab ette üsna pika (ja tuntud) matkaraja - Pacific Crest Trail. Mingit ettevalmistust tal pole, kuid ta tuleb toime heade inimeste abiga. Tasub kindlasti lugeda!

Clancy, Tom Command Authority
Dawkins, Richard An Appetite for WonderDawkins on välja andnud palju huvitavaid raamatuid, mida isegi lugenud olen. See on aga teos tema elust.

Donaleavy, J.P. The Beastly Beatitudes of Balthazar BMa ei mäletagi, miks lugesin seda. Sattusin vist autori peale ja ootasin midagi rohkemat.
Finnegan, Brian The Forced Redundancy Film Club
Fischer, Saale Minu Kairo
Gaffican, Jim Dad is Fat
Gibney, Michael Sous Chef
Grandin, Temple Animals Make Us Human
Hallinan, Joseph Why We Make Mistakes
Harrison, Guy 50 Popular Beliefs that People Think Are True
Kallas, Kristina Minu Vietnam
Keränen, Mika Minu Supilinn
Kõrgemägi, Armin Minu Mustamäe
Lowndes, Neil How to Talk to Anyone
Mah, Ann Mastering the Art of French Eating
Dean, Jeremy Making Habits, Breaking Habits
May, Peter The Chess Man
Tamm, Janika Minu Keenia
Ots, Loone Mustamäe valss

Pajur, Pia Juured erinevas mullas
Patterson, James Guilty Wives
Raik, Katri Minu Narva

Robinson, Peter Gallows Veiw, Dedicated man, A Necessary End, The Hanging Valley, Caedmon’s Song, Past Reason Hated, Wednesday’s Child, Dry Bones That Dream, No Cure For Love, Innocent Graves, Dead Right, Not Safe After Dark, In Dry Season, Cold Is the Grave, Aftermath, Playing With Fire, Strange Affair, Piece of My Heart, Friend of the Devil, The Colours of Darkness, Price of Love, Bad Boy, The Poison, Watching the Dark, Children of Revolution, Abbotair Affair
Kõigile inspektor Banks fännidele. Olin talt paar raamatut varem lugenud, kuid võtsin nüüd kõik ette. Kirjanik on Briti juurtega, aga elab ju Torontos, Beaches rajoonis, mis ei jää kaugele Eesti Majast :)  Pange aga kõrva taha, et viktoriiniküsimuses õige vastus anda ;)

Saget, Bob Dirty Daddy
Samuelsson, Marcus Yes, Chef
Skulksaja, Jelena Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda
Soonik, Mati Tiivaripsutus
Tohvri, Erik Kaamos, Veel on aega, Sügisvalgus, Tuisune talv, Arglik kevad
Wilhelm, Kate Death Qualified
Vyleta, Dan The Crooked Maid
Pearl-McPhee, Stephanie Yarn HarlotKanada kuduja, blogipidaja, kelle lugusid olen palju internetis lugenud. Mõnusa huumoriga vürtsitatud. Kudumisest ka juttu :)

Lusted, Jo Dish Do-Over

Mandariinid

Tahan ikka oma blogiski ära märkida erakordse sündmuse, mil Eesti-Gruusia film "Mandariinid" Oskaritel kandideerib (filmipealinnast kuulutati küll kenasti, et on eestlaste film). Suur saavutus! Kuigi, nagu aru sain, on edu tulemuse taga palju promotööd. Mis ei tähenda, et film ise tunnustust väärt poleks. Ja seda ta kindlasti on. Vaatasin täna viimaks asja ise üle. Kuigi mõtlesin, kas tahan sünge teemaga filmiga enda tuju rikkuda. Töökaaslased, kes juba seda näinud, kinnitasid hoopis, et mulle kindlasti meeldiks. Neil oli õigus. Meeldis küll, kuigi mõtlesin ka hoopis Vene-Soome filmi peale "Kukushka" / "Kägu", milles ka mingil määral sama teema. Vastaspoolte sõdurite arusaamisele jõudmine, et tegelikult on nad ju üsnagi ühesugused inimesed. See on film sõjast tavaliste inimeste, inimlikkuse taustal... Pean küll tunnistama, et "Mandariine" ma tõenäoliselt uuesti ei vaataks. Aga "Kukushka" on mul kolm korda üle vaadatud. Ja ei nutaks aja üle, kui veel ühe korra selle ette istuksin :)  Ma ei tea ühtegi teist filmi, mida ma nii mitu korda näinud oleks (õieti üks jõuluteemaline film vist võidab ära - National Lampoon's Christmas Holiday, mis oma lihtsa huumoriga võlunud ja mõnusalt jõululainele alati viinud).

Paremat fotot jutu illustreerimiseks ei saanud :)  Ei tahtnud ka internetist midagi otsida, nii sai jäädvustatud kodus olev mandariini karp; kuigi siin neid millegipärast klementiinideks kutsutakse. Mandariini nime all leidub ka vahel midagi. Filmi pealkiri inglise keeles on aga hoopis Tangerines. Minu meelest maitsevad kõik need kolme erineva nimega viljad ühtemoodi. Või nagu eestlastel kombeks kinnitada: heal lapsel mitu nime. Ja eks olegi nii, mandariinid on mu lemmikud tsitrusviljad (mida kahjuks enam ei tohiks just süüa) ja filmgi pole sugugi kehv! Pigem ikka väga hea!

Kuu peegeldus

Märkasin hommikul peegeldust köögiaknal ja pidin proovima, kas saan ka fotokasse püüda :) Nii enam-vähem tuli välja. Ilmad on meil eriti külmad olnud, tuulefaktor külmakraade veelgi juurde lisanud. Kuigi lund pole just palju juurde saanud. Kutsu Kokogi näitab rahulolematust. Kui saapakesi jalga ei pane, siis lonkab ta kordamööda erinevaid jalgu, sest maa on jahe. Kui pikemale käigule lähen, siis igal tänavanurgal jääb ta lontis kõrvul seisma ning vaatab otsa pilguga, kas ma siis tõesti ei tea, kuspool kodu asub :)

Karatetüdrukud

Peale viietunnist karatemaratoni oli neil veel jaksu korraks välja hüpata ja mulle poseerida :)  Õues on endiselt üsna külm -10, tuulefaktoriga -21. Aga nad on ju kanged tüdrukud. Pealegi sobivad nad ju hästi oma gides valge lume peale :) Tuletab meelde korda, kui ema meile rääkis, kuidas ta lapsena lume peal palja jalu jooksis. Pidin siis väikese tüdrukuna selle ka järele proovima. Päris külm oli :D  Minu neiud tunnistasid, et jalgadel hakkas, jah, pisut jahe. Täna tähistab nende dojo kagami birakit ehk uue aasta sissejuhatamist. 

Külm

Ilm on meil selline üsna külmapoolne viimasel ajal olnud, tuulefaktoriga ikka kusagil seal kahekümnendate ülemises otsas. Ja eks seda on tunda ka. Täna lõpuks ei pidanud vastu ja panin ekstra kihi pikkadele pükstele alla (mitte ajalehekihi ;) ja välja minnes mõtlesin, mis külm :D :D Tasub ikka end soojemalt riietada ja kuulata nõuandeid, kuidas "mitmekihiliselt" rõivaid selga ajada. Külm tähendab ka suuremat muret kodutute üle. Talve jooksul lõpeb suure pakasega ikka mõne elutee. Kodutuid proovitakse varjupaikadesse viia/meelitada, kuigi ega nad nii varmad sinna minema ka ei ole. Täna nägin tänaval ühte nooremapoolset meest, kes ninani magamiskotti oli mähkunud ja maja ääres konutas. Olime Mariga väljas söömas ja ma isegi mõtlesin, kas viiks talle midagi. Aga juba märkasin kahte politseinikku, kes olid ligi astunud ja temaga juttu vestsid. Linn proovib teha kõik, et neid sooja viia. Ma ei teagi, mis temast lõpuks sai, sest läksime enne seda Mariga juba metroo peale. Nõnda see eluke meil siin veereb... Ja kuigi külm on külm, siis ei vahetaks ma seda pideva sooja vastu :)

Kolmekuningapäevane täiskuu

Õhtul imestasime Kirkega kahekesi, kui suurena meile kuu paistis. Pidin kohe kuujahile kiirustama. Kokole saapakesed jalga, sest tänavatele on palju soola puistatud, soojad riided mulle selga, sest külmakraade parasjagu (tuulefaktoriga miinus 22), ja õue! Kõige kummalisemaks ostus, et olin tõesti jahil. Kuu oskas end väga osavalt majade vahele peita. Aga mõned fotod ma kätte sain. Sobivad vist päris kenasti kolmekuningapäevaks, kui jõulukuused peaks majast välja tõstma :)

Elustiili muutused

Eelmise postituse järjeks... Tänu esialgu rohtudele ja siis oma elustiili muutusele, paranes üleüldine enestunne. Sõin korralikumalt, millest kirjutasin juba varem, liikusin rohkem (õieti hakkasin jälle kepikõndi tegema - koos koeraga - mis vahepeal unarusse jäänud, sest puudus energia). Kas see on kõik kergelt tulnud? EI OLE!!!!  Siiani pean mõtlema, mida ma ikkagi võiksin süüa ja mida tervele perele vaaritan. Ja kas ikka jõuan õhtul peale tööd ja toidutegemist tunniks ajaks välja minna. 

Olin mures, kuidas saan süüa tervislikumalt, kui pere tahab midagi muud. Tom unistab seapraest ja lapsed nuudlitest. Mina peaks oma taldrikul rohkem aedvilju nägema, kala või kana kõrval. Lõpuks panin paika enam-vähem mingi menüü (oma peas ;), mida millal teen, millise toidu tööle kaasa võtan. Kõige suurem muutus oli kindlasti lõuna- ja õhtusöök. 

Hommikuti söön omatehtud seemnemüslit keefiriga, lõunaooteks suhkruta kreeka jogurtit koos marjade või puuviljadega, peale natuke kreeka pähkleid. Lõunaks salat kalaga. Salatiks riivitud porgandit ja kaalikat ja lillkapsast ja rohelisi salatilehti, erinevates kombinatsioonides. Lisaks konserv- või külmsuitsulõhe, või mõni muu konservkala, vahel suitsuskumbria. Panen natuke riivitud juustu, kanepi- ja männiseemneid peale. 

Õhtusöögiks läheb pannile vähese (oliivi)õliga porgandit/kaalikat/oakaunu/muid aedvilju. Olen avastanud külmutatud aedviljad, mis teevad selle osa hästi lihtsaks (niikuinii räägitakse, et külmutatuna säilivad head toitained paremini kui tuhandete kilomeetrite tagant kohale reisinud "värske" saadus! Enamus mu taldrikust ongi kaetud siis nendega, pluss natuke liha/kala ning pisut kartulit/riisi/tatart jne. Kuhu saan, peidan muid asju, riisi sisse valget ja tatra sisse punast kinoat, kotlettide sisse oapüreed jne. Nii saab muu pere ka midagi kasulikku :) Kuigi Tom ikka vahel kurdab, kus liha on :p Suppi proovin kord nädalas teha. 

Vahepeal nagistan mandlite ja kreeka pähklite kallal, kuigi tean, et neid ei peaks ka liiga palju sööma. Õunad, pirnid, porgandid, natuke hummust aitavad päeva õhtule. Saia peaaegu enam üldse ei söö (umbes üks viil igast pätsist), isegi seda omatehtud mitmeviljasaia, leiba ikka vahel võtan, juustuga. Kusjuures juustu söön kindlasti vähem. 

Maiustustest käin suure kaarega mööda... no peaaegu. Luban ikka endale midagi. Tumeda shokolaadituki, ühe kommi, peol koogilõigu. Mul on hea meel, et mulle rosinad meeldivad. Kuigi ega nendegagi ei saa liiale minna. Huvitav on see, kuidas magus on minu jaoks mitusada korda magusamaks muutunud! Seda tunnet on lausa raske kirjeldada.

Joon palju teed, kuigi pean hoidma eemale kofeiini pärast mustast teest ja isegi rohelist teed tasub piirata. Kohviga pole mul kunagi lähemat suhet tekkinud. Joon peamiselt kummeli- ja aafrika punast teed - rooibos. Avastasin enda jaoks võilille- ja sidrunheina teed, viimati veel sidruni-kummelitee. Kui sidrunit ei saa enam süüa, siis vähemalt maitse on olemas :)

Peale kella seitset läheb suu toidu jaoks lukku :)  Õieti mitte päris. Võtan teed, ja proovin pigem pikemalt õues olla, et toit meelest ära läheks :)  Alguses oli raske, kuid peagi harjub sellega. Vahel ikka võtan väikese näksi, puu- või juurvilja, pähkleid. Pean olema ettevaatlik, sest vähene toitumine võib mulle migreeni kallale tuua. Nii ei tule mul paastumistest ega eridieetidest midagi välja.

Kindlasti on kõigile nendele muudatustele aidanud kaasa, et lapsed palju suuremad, kuigi tagantjärgi mõeldes, oleks saanud kõik ka väiksemate laste kõrval sisse viia, eriti söögi osas. Tegelikult oleks pidanudki kõike seda juba lastele pakkuma... aga oleksiga pole keegi kunagi sõbrustanud... Muu puhul on hea, kui kõrval on toetav partner. See tähendab, ta jääb lastega koju, kui õue/trenni minna. Samas tegin ma veel üsna hiljuti päris korrapäraselt hommikuvõimlemist, tõusin lausa tund varem üles. Nii et see on ka üks võimalus. Mul on kodus elliptiline ratas, mille peale on hea minna, kui ilm nõnda nigel, et isegi koer oma hädad kiiresti ära teeb ja hakkab aga sikutades märku andma, kuspool kodu on. Ma ei ole väga see, kes teistega koos mingit trenni teeks, pigem tegutsen omaette. Muidugi peab siis olema parasjagu tahtejõudu, nii kerge on eemale viilida, kui iseenda treener oled. Ja eks ma vahel viili ka, kuid ma tean, et mu tervis sõltub sellest, kuidas ma endaga toime tulen.

Muretsesin töö juurde lauajalgratta. Sellise väikese ja vaikse, mis hoiab mind istudes pidevas liikumises, sest üha enam räägitakse sellest, kuidas pidev liikumatu kontorirotina tegutsemine tervisele liiga teeb. Isegi seismine või lamamine pidi parem olema. Ja mina olen ju päevad otsa laua taga. Kaalusin ka palli muretsemist tooli asemel, avastasin lausa kirjutuslauad, mis on seatud kõnnilindi kohale. Loomulikult ei oleks viimasest midagi välja tulnud, kuigi olen aru saanud, et nii mõnigi koht on sellised oma kontorites üles seadnud. Palli puhul tuli aga üles mitmeid negatiivseid külgi, mis võivad hoopis vale istumise puhul pigem halba teha. Ma olen natuke jälginud, kui palju päevas "rattaga sõidan", kuid see ei olegi mingi eesmärk. Põhiline on ikkagi pidev lihaste töös hoidmine.  Minu "jalgrattasõit" innustas kaastöötajat, kes samasuguse oma laua alla muretses. Teise töötaja esimene arvamine oli, et lähen oma muredega liiale! Mis mind ausalt öeldes solvas. Kas tervise pärast on võimalik liiale minna?! Õieti vist võib küll... kuid ma arvan, et mina püsin ikka päris hästi suht laisa tervisesportlase piirides :)

Olen praeguseks kaotanud umbes kümme kilo. Just parasjagu sellises tempos, et see loodetavasti ka püsima jääb. Sest mu eesmärk polnud kohe kiiresti kaalu kaotadmine, et siis rahulolevalt enda üle uhke olla, vaid liikumine tervislikuma elustiili poole. Alguses kaalusin end ikka tihedalt, siis kord nädalas (alati umbes samal ajal hommikul). Nüüd veelgi harvem. Minu kehakaaluindeks oli eelmise aasta alguses kusagil 24.6 (normaalne on 18.5 - 24.9), nüüdseks on see 21.2 (minu kõige madalm oli kunagi 18.1, mis tegelikult kergelt alla normi). Muretsesin nüüd hoopis mõõdulindi, et oma vööümbermõõdul silma peal hoida. Sest kaal on muidugi oluline, kuid ei anna päriselt edasi seda, kas kõik on sinuga korras. Eriti, kui hakkad lihaseid kasvatama (ma võin vähemalt sellest unistada ;)

Nõnda on need probleemid minuga terve eelmise aasta kaasas käinud. Ja eks sellepärast ei ole ma ka nii virk kirjutaja olnud. Õhtul käin koeraga väljas ning proovin arvutist eemale hoida. Muidugi olen saanud märkusi, miks minust "elumärki" pole, lubadusi ei anna, aga proovin nüüd pisut usinam olla.

Tervisest

Osaliselt oli mu kirjutis juba eelmise aasta kevadel valmis, kuid polnud kindel, kas postitan või mitte... Ma ei otsi kindlasti tähelepanu, aga ehk oskavad teised märgata enda juures muutusi, mille puhul tasub kohe kiiresti arsti ukse taha kiirustada. Et mitte kedagi ka ehmatada, siis hoolimata asja tõsidusest ja nüüdsest kohustuslikus korras iga teatud aja tagant testidel käimisest, pole olukord siiski liiga hull. 

Asi sai alguse juba paar suve tagasi, kui mind hakkasid kimbutama tugevad kõhuvalud. Nii tugevad, et panin lõpuks ikka aja arsti juurde kinni. Väga targalt tühistasin aga selle ära, sest valud kadusid. Pea aasta edasi ning olin jälle samas olukorras. Kuid valudega kaasnes väga kehv olemine ning iiveldus. Lisaks peapööritused, kui tõusin järsku või näiteks õhtul voodisse heitsin, justkui kukkusin sügavast kaevust alla. Nüüd ei oodanud ma kaua, sain päris kiiresti arsti juurde. Kes arvas, et mul on maohaavad ning määras mingi ravimi. Eks ma siis sõin seda söögi alla ja söögi peale ja kuigi sain abi, siis üleüldine enesetunne polnud just väga kiita. Sel ajal kui mu ülejäänud pere oli Jaapanis, võtsin mina end töölt vabaks ning proovisin hästi rahulikult seda elukest võtta. 

Enam-vähem oli ju kõik korras, kuni sügisel tulid valud tagasi iivelduse ja oksendamisega. Arstionu kahtlustas kõige muu kõrval, et äkki olen lapseootel :)  Ning saatis mind põhjalikku vereproovi andma. Mis paljastas, et rase ma ei ole, kuid maos teevad laastamistööd helikobakterid. Polnud nendest kunagi midagi kuulnud. Nii et koju jõudes uurisin põhjalikult, mille otsa olen sattunud. Tegu polegi just mingi haruldusega. Maailmas elab umbes pool elanikkonnast selle bakteriga sõbralikult koos (Ida-Euroopas ja arenguriikides on seda umbes 80 protsendil), ainult teatud tingimustes (millest siiani keegi pole vähemalt internetis kirjutanud ja vist pole teadlasedki päriselt selgusel) hakkavad nad inimese kehas peremehetsema. Muide bakteri avastaja on saanud selle eest Nobeli preemia! Ja seda vaevalt kümme aastat tagasi! Premeeritud teadlane tõestas ka, et antibiootikumikuuriga saab nendest lahti. Oli ise neid baktereid sisse söönud ja siis ravinud ennast!

Igal juhul oli mul hea meel, et kurjajuurele pihta saadi. Tegin läbi kahenädalase antibiootikumikuuri, mis ei mõjunud just väga hästi, sest sees keeras kõik ning pidevalt oli paha olla. Kodust kaugemale oli väga raske minna. Teisel nädalal tundsin juba end paremini, kuid tänu organismi nõrkusele ja hoolimata sellest, et magasin külmetuse käes vaevlevast Tomist eraldi, jäin ka külmetusse. Nii ma siis istusin kaks nädalat kodus.

Aga minu saaga jätkus. Tegin läbi endoskoopia, mille käigus uuriti mao sisemust. Õnneks olin üldnarkoosi all, kuigi tean, et mõnel pool tehakse seda ka ärkvel olles, mis ei pidanud eriti mõnus olema. Sain siis teada, et mul on kaks maohaava olnud. Ja lisaks on pikaaegne happeline keskkond rikkunud mu söögitoru sisekesta. Sellele on olemas ka teaduslik nimetus - barreti söögitoru. Millega pean nüüd kuidagi elu lõpuni hakkama saama. Kuigi lohutuseks öeldi, et enamasti surevad inimesed vanadusse, kui sellest seisundist vähk arenenda jõuaks. Ma proovin siis selle enamuse hulka jääda :) Mis tähendas, et pidin üle vaatama, mida söön ja kuidas söön. Happelised ja vürtsised toidud on parem kõrvale jätta. Viimaste üle ma ei kurvasta, kuid tsitruseviljadest ja tomatitest on küll kahju loobuda. Süüa tasub mitu korda päevas ja vähem. Ning viimane toidukord peaks olema kaks-kolm tundi enne magamaminekut. Peatsi tõstsin ka umtes 15cm kõrgemale, et takistada toidul söögitorusse tagasivalgumist. Üks küsimus, mis esitati, oli kõrvetiste kohta. Kuid ma pole kunagi midagi tundnud. Hiljem lugedes teiste kogemustest ja ka teiste arstide arvamusi, sain teada, et kuigi toimub reflux, kus toit üles ajab, siis on see nn vaikne. Millest arugi ei saa.

Kogu see asi oli kergelt öeldes ikka üsna shokeeriv. Kui ma siis uuesti perearsti juures olin, teatas ta mulle lisaks rõõmusõnumi, et tõenäoliselt liigun ikka suhkruhaiguse poole. Kindlasti on mul tänu emale soodumus. Arst soovitas mul nii kiiresti kui saan kaalu kaotada, nii umbes 9-14kg (kuigi ma jäin oma piirinormide sisse, mis sest et kusagile ülempiiri ligi), sest see aitaks ehk kogu asja edasi lükata. Hmm... mida ta õieti mõtleb, ma ei saa kunagi sama kergeks, nagu ma keskkooli lõpetamisel olin! Kui tema juurest välja sain, siis tundsin, et enam ei jõua. Läksin koju ja nutsin kohe hästi korraliku peatäie. Sõin lohutuseks umbes viiskümmendseitse (võib olla oli ka viis või seitse ;) lehmakommi ära, nii et lausa paha hakkas ja järgmisest päevast tegin täieliku kannapöörde toidulaua osas. Arvestades söögitoru probleemidega ning sellega, et olen pre-diabeetik. Arst soovitas mul kaalujälgijatesse minna, kuid ütlesin talle kohe, et suudan ise kõigega hakkama saada. Tom arvas ka, et olen nii tugeva iseloomuga, et mul pole grupi tuge vaja :) Ema oli mul just lugenud mingit horoskoopi, milles kirjutati, et peaksin olema justkui kass, kes korraks ehmatab, raputab siis pahuralt ning sammub aga edasi. Eks elu jaga meile kõigile oma hoope, ja eks me reageeri erinevalt. Enamasti saame ju hakkama, muidu poleks meid ju siin olemas :)

Tom on väga mures, et ma riputan nii isikliku asja üles. Palun siis kõik küsimused ainult minule suunata :)  Ma tunnen end väga hästi praegu, tükil ajal juba ülihästi!

Uue aasta esimene nädalalõpp

Ma ei anna mingeid lubadusi uueks aastaks. Loodan lihtsalt jätkata enese liigutamisega ja (enam-vähem) korraliku toitumisega. Esimesed kolm päeva on liigutamise poolest päris eeskujulikud olnud. Kokku olen jõudnud umbes 27km kepikõndi teha :) Muidugi tänu sellele, et linnas pole juba mõnda aega lund olnud. Aga loomulikult ei saa talvele vastu. Täna andsid endasti märku üksikud lumehelbed, kui end väljaminekuks valmis seadsin. Lootsin enne suuremat sadu tagasi jõuda. Mis muidugi ei õnnestunud. Ega see asi nii hull polnudki. Külm ei olnud, ainul tuuline ja terve ilm oli peenikesest lumest valge. Prillikandjana hakkasin lõpuks unistama kojameestest, mis klaasidel mõttejõuga võiksid käima minna :D  Koeralgi läks samm kiiremaks, kui aru sai, et oleme koduteel. Tema oli samamoodi parasjagu lumine. Minu samm oleks võinud ka kiiremaks minna, kuid kepid kippusid libisema. Nüüd mõnusalt soojas toas istudes vaatan aknast välja ja imestan taas kord, kuidas kohalik ilmataat oma tujukust näitab. Õues sajab vihma!

Uue aasta algus

Uus aasta saabus koos sõpradega, kuigi mitte kõigiga. Mida vanemaks saan, seda vähem on tahtmist ja energiat pingutada suurema seltskonna jaoks. Kuigi samas on nad kõik nii lähedased, et ega ma tegelikult eriti selle pärast muretsema ei peaks. Aga ikkagi muretsen :)  Viimaks tuli külla pere, kes elab meile päris lähedal ja kellega me palju koos suusatamas käime. Täna, uue aasta esimesel päevalgi, on kahe pere isad lastega suusamäel. Mina pole nüüd tükk aega suusatama saanud, peale oma puusale haiget tegemist. Kuigi see pidevalt ei valuta, siis peale pikka pingutust kipub endiselt endast märku andma. Vahel isegi, kui olen ühe koha peal istunud, lonkan esimesed sammud. Arst ei oska midagi tarka öelda. Soovitab võimlemisharjutusi ja nõuab kannatlikkust. 

Siia veel mõni pilt õhtust. Esimese kohta võiks küsida, kuhu aeg küll kadunud on. Ise ei saa ju sellest arugi. Kui lapsed on väikesed, on pidevalt tunne, et see aeg kestab igavesti. Ja nüüd nad seal on. Mari juba ülikoolis ja Kirke proovib midagi välja mõelda, mis edasi teha. Kahjuks pole tal asjad nii selged, kui Maril samas vanuses. Üks ootamatu mõte on, aga eks vaata, mis sellest saab.

Olgu nad nii suured kui tahes, siis lapsemeelsust on neil ikka hästi palju alles. Eriti kui veel noored piparkoogimaja kallale lasta. Huvitav on see, kuidas suhkruvaap, mille nad ise valmistasid, osutus nii kõvaks, et neil oli raskusi majast tükkide kättesaamisel. Isegi minu vana lihahaamer (millel kirjad peal, et tehtud uhkel sovjetimaal) ei aidanud. Igaks juhuks seletuseks, et klaasis on limonaad, kuigi nii Mari kui Kata on juba küllalt vanad, et midagi kangemat maitsta. Millegipärast pole kumbki sellest väga huvitatud, endiselt. 

Ühte või teistpidi nägi kogu ehitis hommikul üsna räsitud välja :)  Tundub kuidagi asjata ajaraiskamisena midagi toredat ehitada ja siis mõne hetkega hävitada. Samas... eks see toidutegemine ole sama asi ;

Kui minu muu pere seadis sammud (või õieti auto) mägede poole, võtsin mina kepid kätte, sidusin vöö peale, rihm külge ja rihma otsa Koko ning minu sammud viisid hoopis parki, nii umbes kaheks tunniks. Lumest pole Torontos endiselt veel jälgegi. Pilt on heaks tunnistuseks. Möödunud pühasid meenutas vaid üksik punane kuuseehe veelgi üksikuma puu otsas.

Piparkoogiloss

Kui oma piparkoogipostitusi üle vaatasin, siis pidin tunnistama, et meie majas jääb sedasorti küpsetamine küll väga hilja peale :) Seekord siiski täiesti teadlikult, sest Kirke sõbranna Chen-Chen pidi esmaspäeval külla tulema. Siis on tore koos maja ehitada. Maril oli disainitud mingi eriline ehitis, mille sees on toestus jne. Ikka inseneride suguvõsast ;) Või vähemalt isa ja vanaisa on insenerid olnud. Ja tema jätkab siis uhkelt sama traditsiooni, kuigi elektri- ja ehitusinseneri kõrvale on üks mehaanikainsener sirgumas. 

Konstruktsiooni jaoks läks vaja päris palju väikeseid ja suuremaid tükke. Kirke oli see tubli, kes pühapäeval neid taignast välja lõikas ja mina olin veel tublim, kes need siis ahju torkas :) Mõned tükid tuli küll hiljem uuesti küpsetada, sest läksid katki või sai Koko nad kätte. Hea, et nad mu nõu kuulda võtsid ja üejäänud taigna tagavaraks panid. Ei tasu ehmatada Mari käes olevast liimipurgist. Kõik osad said siiski tuhksuhkru-munavalgekreemiga kokku pandud. Ma ei saanudki aru, millist osa liimipurk täpselt täitis. Igaks juhuks võiks vist valge glasuuri enne suhu pistmist üle limpsida, mis sest et nad vastupidist väitsid :D

Teisipäeva õhtuks olid viimasedki detailid lisatud. Kiisu ronis mingil hetkel lauale, kuigi mitte sööma, nagu Koko vist arvas, sest hakkas kurjalt kassi peale urisema. Mida ta teeb ainult siis, kui arvab, et teine tema toidu kallale läheb. Kass Pumal ei luba me laua peale nii kergelt. Ta teab seda päris hästi, sest iga kord, kui ta meilt midagi tahab (näiteks süüa), siis ronib ta meelega lauale! Tal on juba selge, et me kohe reageerime. Siis on hea tal oma erilist nurru nurruda, mis võib kord tähendada vee- või toidusoovi ja teinekord hoopis tahtmist kohe õue saada.

Viimaks veel stiilinäiteid lossi erinevatest külgedest!  Sellega võib siis aastale kriipsu alla tõmmata! Ilusat aastavahetust! Kirjutamiseni uuel aastal!

Traditsioonid

Nii kaua kui ma mäletan, st nii kaua kui olen oma praegusel töökohal olnud, on üks vanaproua alati meile jõulude ajal maiustamiseks toonud omaküpsetatud piparkooke ja küpsiseseeni (kes veel mäletab, kui Eestis igaüks neid küpsetama pidi, viimane moesõna ikkagi ;). Ja vanaproua võin ma julgelt ütelda, isegi kui mul juba tervelt 23 aastat pangatööd detsembri alguses täis sai. Nimelt on proual juba 93 aastat turjal. Kuigi tema puhul on raske öelda, et ta juba nii vana on. Välja arvatud ehk siis, kui ta panka tulles imestab, miks nii palju uusi nägusid on ning otsib teenindajaks selle, kes vanast ajast tuttav :) Oleme vist väga harjumuse orjad...

Talviselt valge

Jaapanlased ikka oskavad midagi kaunist ja lihtsat kokku panna! Sobib hästi talve juurde :)

Pühadenädala pühapäeval

Pühadeaegne/järgne sigin-sagin on kadunud, maailm justkui rahunenud. Täna viimaks toidupoodi minnes paistis see üsna hüljatud välimusega. Põhjuseks võis ka olla, et olin kohe avamisehetkel kohal :) Lihaleti taga seakoote märgates, otsustasin aastavahetuse auks sülti valmistada, ja miks mitte ka pasteeti. Meenus sel nädalal kätte jäänud pasteediretsept, mille ema käest kunagi sain. Seajalgu polnud, ju siis olid paljud teised sama mõttega kui mina. Või pigem olid nad juba enne jõule kõik poest koju tarinud. Loodame, et ikka tarretub ainult kootidega keetes. Tüdrukud olid otsustanud aga hoopis piparkoogimaja ehitada. Kirke tehnikadisaini klassis olid nad ühe maja nii juba teinud. Kuna kumbki ei kavatse seda eriti ise nahka panna, siis taheti just täna küpsetamisega tegeleda. Homme tuleb Kirke sõbranna, kellega siis saab tükid kokku laduda. Ja tükke juba jätkub :)  Mari on mingi disainiprogrammi abil uhke lossi välja mõelnud. Loodetavasti ei jäänud mõni tükk küpsetamata ja "mörti" ikka jagub :)

Hommikused külalised

Andsin oravatega võitlusele alla, otsustasin isetegevusest loobuda ja ostsin viimaks linnutoidulaua, kust oravad süüa saaksid, kui neil tiivad oleks. Muidugi tuli välja, et linnukestel on ka väikesed raskused toidule ligipääsemiseks :)  Sest seemned peaks kenasti väikestest aukudest välja voolama, vähemalt teoorias. Aga praktikas piisab vaid mõnest suuremast tükist, kui kõik toppama jääb. Käin siis vahetevahel seda torkimas. Ning siis imetlen aknal, kuidas enamasti küll varblased kohale lendavad. Täna hommikul tuli isegi suur sininäär (blue jay), aga loomulikult polnud fotokas kohe käepärast. Millegipärast ei tahtnud ta ootama jääda, kuni ma fotosessiooniks valmis olin :D 

Toronto jõuluturg

Jõulude teisel pühal avavad enamus kauplusi siin oma uksed, et uhkeid jõulupakkumisi välja tuua. Tegelikult on aja jooksul kujunenud nii, et suured müügid algavad juba novembri lõpus (ameeriklaste black Friday on üle piiri põhjapoole hiilinud). Kanadalsest koomik Russell Peters ei peagi enam nalja tegema, kuidas nende peres kinke alles 26. detsembri õhtul jagatakse. Ikka peale suurt alet :)  Ise oleme ühe korra 26ndal ostukeskusesse läinud (millalgi algusaastatel), ja nõnda see ainukeseks korraks meil jäigi. Ei taha sugugi nende rahvamassidega maid jagada. Igal juhul siia nüüd veel osturalli tähe all ja enne kui jõulumöll läbi, video Toronto jõululaadast, mis Tallinna omaga kümne ilusama hulka valitud! Asub vana viina/viskitehase alal, kus kuninganna Viktoria aegsetes hoonetes palju toredaid poekesi, söögikohti ning galeriisid asub. Seal on ka kohaliku eestlase Ken Valvuri pood/tehas, kus valmistatakse saket Izumi! Peale edukat äri sushidega on ta üle läinud sake peale :) Videos võib imetleda, kui palju rahvast kohal on. Minu üllatuseks nii palju, et vahepeal tekkis kergelt klaustrofoobiline tunne, kui ei saanud edasi ega tagasi liikuda. Õnneks ei ole mitte kõik päevad nii rahvarikkad. Nädala sees on asi pisut rahulikum!

Jõululaupäev

Nagu tavaks istusime neljakesi jõululauas. Õieti oli Koko ka platsis. Ta ei jõudnud meie ümber ära tiirutada, lootuses, et äkki saab mõne pala endale naksata :)  Puma õnneks nii ahne ei ole. Teda pidime maja pealt taga ajama, muidu poleks pildile saanudki. Seadsin laua teistpidi. Nii saime kõik meie seekordsest "kuusepuust" osa. Lauas istudes jõudsin üha rohkem järeldusele, et suur puu jääb nüüd meist küll toomata. Eriti veel, kui "päästan" teiste poolt hüljatud kuuseoksi. Äkki need oksad rõõmustavad, et saavad siiski jõulurõõmu pakkuda ;)

Peale õhtusööki, milleks traditsiooniliselt seapraad, hapukapsad, ahjukartulid, -porgandid, -kaalikad ja verivorstid, läksime tavapärasele jalutuskäigule. Kuna ilm oli eriliselt soe, õnneks mitte enam vihmane, siis tegime päris pika tiiru. Vahepeal sai taevasse piiluda ja tähti otsida :)  Mina otsisin teistsorti valgust, st jõuluvalgust. Korjasin päris mitu kokku, vahepeal pidid tüdrukud lausa minuga pahandama, et ma rohkem nendega oleks ja mitte liiga palju ei pildistaks :D

Loodan, et kõigil on hästi tore jõulupuhkus!

Kaunist jõuluaega!

Loodan, et kõigil on tõeliselt armas pühadeaeg, ei oleks riidu ega pahandust, oleks ainult rõõmu ja õnne!
Pidumeeleollu viimiseks täies hiilguses meie selleaastane "kuusepuu" ja allpool sama natuke tagasihoidlikumal kujul ja detailides. Kas järgmisel aastal toome kuuse sisse... hea küsimus. Eks pärast näe, kui palju okkaid on vaja kokku korjata ;) Tegelikult kaldun arvama, et okstest ikka piisab!

Kohe-kohe pühad kohal

Detsembri alguses tegin otsuse (millega lapsed/mees vastuvaidlemata nõustusid, sest meie majas on ainuvalitsus... no, vähemalt jõulude teemal), et meil seekord kuuske majja ei tule. Valmistasin väikese kompositsiooni kuuse- ja kuivadest õunapuuokstest. Tahaks ju ikka kangesti kuuselõhna tuppa, sellist päris, mitte purgist pihustatut, isegi kui suurt puud sisse ei too. Praeguseks on minu jalutuskäigud kutsaga veelgi produktiivsemad olnud ning olen kuusoksi juurde saanud. Seadsin need vaasi ja tõstsin raagus õunapuu oksi pisut ümber, sest need kippusid liiga palju ära vajuma. Tegutsemise käigus kaotasin mõne tipu ja oksa, aga ega sellest pole midagi, kes neid ikka üle lugemas oli. Otsustasin veel jõulutuled külge panna, mis andis kindlasti juurde pühademeeleolu. Minu rõõmuks ajavad ka orhideed aknal oma õisi lahti ja annavad oma väikese panuse ehtimisprotsessile :) Kogu see jõulune kaunistus on vähemalt minu meelest ilus, mis sest et Tom julges piuksatada, et see kui juudi jõulupuu välja näeb ;) Kui ma selle peale arvasin, et ta võib jõulupraest ja hapukapsastest und näha, siis mõtles ta kiiresti ümber ning ei jõudnud minu kätetööd ära kiita :D Minu pärast võivad pühad vabalt juba platsi sisse võtta! 

Jõuluvalgus

Kuidagi eriliselt palju on inimesed sel aastal oma maju meie rajoonis ehtinud. Isegi meie tänav on palju sädelevam kui tavaliselt oleme harjunud nägema. Mis mind sugugi ei häiri, sest pimeduses rõõmsaid valguslaike näha on imetore! Eriti veel, kui me/mina kurvastame ärasulanud lume üle. Homme võib vist ujumispüksid välja otsida, kui vihma hakkab sadama ja kraadiklaasi näit ülespoole ronib :)

Advendiaeg

Nüüd on nii, et ma vaatan kadedusega Eesti poole, kus eeldatavasti jõulud ikka valged tulevad. Meil on praeguseks kõik lumi JÄRJEKORDSELT ära sulanud! Ilmaennustajad, kes minu meelest igal aastal paar nädalat ette alati kõigi lohutamiseks, panevad kirja, et 24.detsembril hakkab lund sadama, ei saa enam oma valet (või on see hoopis nende endi lootus) endale hoida ning kurvalt loen, kuidas 24. detsembril peaks meil olema soojakraade lausa 10! ja loomulikult ei puudu sellega ka vihm. Tegelikult peaks ju olema -10 ja lumi!!! Aga ainult meie unistustes!  Nii et vaatan seda viimase lumega tehtud fotot ning pean ainult ette kujutama, kuidas akna taga kõik lumekorra all on.

Verivorstid, tegu nr.2

Vaevalt, et keegi mäletab minu esimest verivorstitegemise katset, mis jäi umbes-täpselt aasta taha. Viimane kord lubasin endale, et enam neid ei tee. Tookord oli meil jäätormi pärast elekter ära ja minu vaaritamine köögis meenutas rohkem esiemade aegu, peaaegu... sest küünlad küll põlesid, kuid ahju, kus mõnus tuli üles teha, et maja soendada, mul ju polnud :) Eelmisel päeval olin kruubipudru valmis keetnud, vaevalt et ma muidu oleks end vaevama hakanud. Nüüd jäi mul kappi koristades kuivatatud vere pakk ette ja millegipärast kasvas kihk, et võik jälle siiski proovida, kui just ilm jälle alt ei vea.  Õnneks oli majas valgus ja sain rahulikult köögis toimetada.

Selle nädala "Ringvaate" saates käidi ühel mehel külas, kes seletas natuke vorstide tegemise saladusi. Kulus väga ära, sest ühtegi õpetajat, peale internetiavarustes leitu, mul eriti pole. Olin varem lugenud, et kruubid peaks ikka päris pehmeks keetma, mõni lausa soovitas kahetunnist protsessi. Otsustasin siiski minna uuemate näpunäidete järgi ning keetsin neid umbes pool tundi. Selleks ajaks oli vesi kõik ära keenud (panen tavaliselt vett nii palju, et kui nimetissõrme näpuots toetab kruupidele/riisile/tatrale ja vesi ulatub esimese lülini, siis on paras küll). Kuigi telesaates soovitati rasv ja liha kuubikutes lõigata ning praadida, siis ma lasin need siiski enne hakklihamasinast läbi. Praadisin ka sibulat, lisasin julgelt (st mitu supilusikatäit) majoraani, punet, kuivatatud peterselli - olime päeval Mariga poes, kus lahtiselt mitmeid maitseaineid müüdi ja me siis nuusutasime ning nuputasime, mida võiks kasutada. Hiljem jahvatasin mõned vürtsiterad, koriandrit, nelki ja loorberilehte. Kui siis putru mekkisin, tundus, et võiks selle niisamagi nahka panna. Eriti meeldis nii mulle kui Tomile, et kruubid polnud läbipehmed, olid al dente.

Vorstide tegemine käis KitchenAid masina abil. Kindlasti palju-palju lihtsam, kui eelmisel aastal käsitsi hakklihamasinat kasutades. Ainult millegipärast jäi puder aegajalt toppama ja siis tuli kõik väga kergesti läbi. Ma pole nüüd kindel, milles asi täpselt oli (kas ikkagi mitte nii pehmete kruupide pärast!?). Eks kui vorstid ahju lähevad, saan täpsemalt aru, kas nad on ikka söödavad. Nii palju sain peale keetmist aru, kui mõned vorstid lõhki keesid, et soola oleks võinud vast pisut rohkem panna. Ma olen üldiselt vähese soolaga harjunud, nii et ma ise ei kurda. Neile, kes soolasemat soovivad, panen soolatoosi lihtsalt käeulatusse :D

Kuivatatud seavere kohta veel nii palju, et seda veega segades, saab tumepruuni vedeliku, mille ma sõelast läbi ajasin, sest kõik ei lahustu korralikult. Kui selle pudruga segan, saan segu, mis näeb välja täpselt nagu oleks vorstid juba ahjus ära käinud, st on väga tume. Kui mu vorstid aga ootasid keema panemist, siis avastasin alusel punase vedeliku. Nii et ikka veri ;)  Maitse poolest ei saa ma küll aru, et pole värskelt saadud veri! Kasutan tulevikus ikka verd samamoodi ;) Naljakas oli ka see, et kui ma eelmise aastal poolpimedas köögis kõike tegin, oli pisut õõvastavam tunne selle vedelikuga tegeleda, kuigi ma õieti ju ei näinud, mis värvi see oli. Nüüd ei tekkinud kordagi tunnet, et oih-aih! veri!!!!  Olen sellest ka korra verikäkki teinud. Teeks veel, aga peale minu pole sööjaid ja ega see minu jaoks just tervislik ka pole.

Õhtuses valguses

Mind ikka kisub nende valgustatud akende poole :) Eriti, kui märkan laualampi, mis on sisse lülitatud. Proovin ka siis alati aru saada, kas lambi kõrval seisab pehme tugitool, millel end majaelanik näiteks sooja kakaotassiga mõnusalt sisse seadnud raamat põlvedel. Midagi nii rahulikku ja muust maailmast väljalõigatut tekitab see minus.

Tassiküünlad

Mulle meeldivad ilusad tassid (eriliseks lemmikuks muidugi savitassid). Kellele ei meeldiks, arvan ma! Isegi meesterahval, kes pisiilu ei märka, on päris kindlasti hea meel, et on olemas tassike, millest kohvi või muud joogikest (näiteks hõõgveini ;) lürpida. Minu jaoks on päris tavaline, kui mõnda taaskasutuspoodi sisse astun, kõigepealt just sammud nõude riiulite poole seada. Mitte, et ma just midagi kaasa ostaks, aga niisama on tore vaadata seda kirju-mirju rida üksikuks jäänud serviisidest. Enamasti on meil ju kodus täiskomplekt sama mustriga nõudest ja kui mõni katki läheb, siis oh, seda kurvastust... Tegelikult aga ei peagi kõik ühesugused olema. Mõned aastad tagasi, ühe vanaproua poole külla minnes, lõi ta oma puhvetikapi ukse lahti ning pakkus lahkelt võimalust valida, millisest tassikesest me oma kohvi või teed tahtsime juua. Aastatega oli ta kogusse päris hulk joogianumaid kogunenud. Esialgu tundus kogu asi natuke imelik, kas tõesti saab siis niimoodi, aga pärast hakkas mulle idee nii väga meeldima, et ühel päeval otsustasin mitte just tassidega jändama hakata, vaid osta koju erinevad šampuseklaasid. Need kipuvad tihtipeale kergelt purunema. Ja pidevalt uusi ei raatsi eriti ka osta. On ju palju põnevam ja praktilisem erinevatele inimestele erinevad klaasid kätte anda. Pole probleemigi, et need segamini aetakse :)  Ma ei tea, mis sai vanaproua kogust, sest praeguseks on ta juba tükk aega manalateel olnud. Võib-olla jõudis see taaskastutuspoodi, kust nutikas käsitööline nad oma koju viis ja neist pildil näha olevad küünlad valmis meisterdas! Nii tore viis, kuidas tassidele uus elu kinkida ja inimestele rõõmu valmistada. Sest kellele ei meeldiks elav tuli, eriti kui see veel kauni tassi sisse pandud ;)

Lumi sajab, lumi sajab...

...valged on kõik teed ja rajad. Ja nõnda ongi :) Peaaegu..., sest lund on nüüd paar tunnikest tulnud. Just jõudis kõik ära sulada, kui taas kord lumesadu pihta hakkas. Ilmselt siiski mitte nii jõudsalt kui eelmine nädal, aga ikka parasjagu, et maa kerge lumekorraga katta. Temperatuur kõigub nulli ümber, nii et raske öelda, kas me ikka saame valgeid jõule nautida. Kirke arvates pidi jõuludest just lumi õiged jõulud tegema! Mitte kingitused :P

Oravapoiss

Linnaloomadel jälle põhjust rõõmustada, sest lumi on peaaegu läinud. Täpselt nii nagu ennustati, tuligi soe ja vihm kohale. Mõnel pool on vaid üksikud lumehanged, mis pole veel jõudnud ära sulada...

Jõulud lähenevad jõudsalt

Mis tähendab seda, et pidu on peo otsa. Või peaaegu :)  Minu jaoks siiski õnneks vaid panga jõulupidu, millest me üle kahe aasta jälle osa võtsime. Ühel aastal olime Costa Ricas ja eelmisel olin lihtsalt põdur, söögist ei tahtnud mõeldagi. Omal ajal toimusid peod peamiselt ikka Eesti Majas. Eriti kena ja hubane oli siis, kui Enno Õunapuu kohvikut pidas. Tol ajal paluti ka endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kohale. Mitte et kõik just oleks tulnud, kuid ikkagi kena neid nõnda meeles pidada. Nüüd on nimekiri pisut koomale tõmmatud. Kehvad ajad mõjutavad ka pankasid ;) Paistab ka, et mõned olid ilmselt pisut solvunud või pettunud, kui enam pittu ei saanud. Mis vägagi inimloomusele omane. Ma ei arva, et võtaks ise asja nii tõsiselt. Pealegi, kui kaua eemal olla, siis uued näod jäävad võõraks. Ei ole siis pank enam päris see, mis kunagi mu enda jaoks.

Viimane pidu toimus ühes prantsuse köögiga restoranis. Tom oli nii kena ja kirjutas juba oma muljetest, ega mul polegi suurt midagi lisada. Riided otsisin kiiruga selga, sest olin hommikul tööl ja peale seda kolasime Tomiga koos poes, enne kui koju kiirustasime, kus enam palju aega polnud. Tore, kui mõned asjad jälle selga mahuvad, mis kapinurgas kannatlikult oma uut ärkamist oodanud ja mis pole juba taaskasutuspoodi rännanud ;)  Lõbusad Suva sukad said ka jalga, shoti metallikunstniku käest suvel ostetud ehe kaela ja olingi valmis. Pidin siis Tomi taga utsitama, et ta kiiremini teeks! Ma ei tea, kuidas see meil alati sedapidi toimib :D  Vist on tõsi taga ühel naljaviluks tehtud testil, et mõtlen 100% nagu mees :D

Toidust: Sibulasupi võtsin rohkem uudishimust, sest olen küll kokasaadetest selle tegemist näinud, kuid ise pole ei maitsnud ega proovinud valmistada. Oli väga hea, kuigi juustu oli minu meelest hirrrrrmus palju! Sokutasin kausi kenasti Tomi ette, kes kõik veel kenamini nahka pistis. Järgmiseks toodi mu ette lõhepraad, mis lausa sulas suus. Jäin väga rahule, kuigi ära süüa ikka ei jõudnud. Võite ühe korra arvata, kelle ette see järgmisena rändas :) Magustoiduks võtsin sidrunikoogi, mis oli mõnusalt hapu. Ega ma haput väga ei tohi enam süüa, aga vahel harva ju võib :)  Õnneks otsustasime päris varakult kodu poole samme seadma hakata. Hea, kui töökaaslane nõnda lähedal. Tulime ja läksime koos ühise taksoga. Enamasti olen mina küll kaine autojuht olnud, kuid seekord pidi auto koju jääma Mari kasutada. Taksos jätkus juttu ja nalja, muuhulgas väga ebaviisakalt ka autojuhi arvel (eesti keeles), kuigi mitte midagi pahatahtlikku. Nüüd siis võib rahumeeli järgmise aasta pidu ootama jääda ;) Tegelikult muidugi järgmise nädala "päris" jõulusid.

Jõuluootus jätkub

Täna saab siis kolmanda küünla süüdata. Pisut üle nädala ongi vaid jõuludeni jäänud... Kingid on enam-vähem olemas. Kuigi lastega on nii lihtne, et lihtsam olla ei saagi. Kumbki ei soovinud mitte midagi! Kuigi mõlemad nuputasid hoolikalt mida õele kinkida :)  Ei tea, kuidas see meil nõnda õnnestunud on. Kas ikka tänu sellele, et ühelgi aastal pole nad kingituste laviini alla jäänud.

Sadamalinn Toronto

Vaevalt, et paljud mõtlevad Toronto peale kui sadamalinnale. Ega torontolasedki seda ei tee, kui just endal mingit veesõidukit kusagil sadamakail loksumas pole :) Ja hoolimata sellest, et linn on ju järve ääres (ühe väga suure järve ääres), siis sadamasse sõidavad ju sisse ookeanilaevadki. Fotod klõpsasid idast kesklinna poole. Ilma oli pisut sompus, aga ikkagi on selgelt näha purjekate mastid. Ainult CN-torn on pisut udu sees.

Vaikus ja rahu pargis

Lumi toob erilise vaikuse ja rahu ning minu jaoks eriti mõnusa tunde hinge. Ega just pargipingile istuma ei kiirusta, aga koerga jalutada on tore. Olen täielikult "talveinimene" :) Muidugi pole mul teiste aastaaegde vastu midagi, kuid ilma talveta ei kujuta ma hästi oma elu ette. Ja õnneks Torontosse seda enamasti ka jagub. Mõni üksik aasta on vaid päris lumevaene olnud.

Jälle talv

Täna on terve päev ainult lund sadanud, sellist ühtlast rahulikku. Tom arvas, et oma paarkümmend cm kokku. Kui nüüd ilma vastu peaks, siis oleks jõulud meil valged. Aga Oleks on ju teada mees... Teisipäevaks ennustatakse jälle vihma. Nii me siin üles alla kõikuva ilmaga elame :)

Peegeldused...

Kui palju lapsed oma vanemate moodi lähevad? Kui nad on väikesed, siis vahel on päris naljakas kõrvalt märgata, kuidas näiteks vanem tütar oma väiksemat õde kantseldab, just nii nagu emme seda tavaliselt teeb :) Ja eks mõned käitumismaneerid viskavad ikka ette, mis panevad endki rohkem jälgima. Eriti kui asi kuidagi kummaline tundub :D  Samas ei saa ma kummagi tüdruku kohta öelda, kellesse nad rohkem läinud on, nad on täiesti omaette "nähtused". Välja arvatud siis, kui noorem näiteks üllatab nõnda: "Kui mul on lapsed, siis ma teen täpselt samamoodi kui sina!" 
"Mida?!" olen uudishimulik.
"Panen teda guilty tundma," jutustab ta päris rahulikult edasi (kusjuures vestlus käib tema poolt pisut rohkem eesti-inglise segakeeles, kui ma siin nüüd kirja panen). "Tead, kui sa oled kurb, kui me midagi ei tee, mis peab tegema, noh, nagu koristama!"
Olen üsna sõnatu. Ma tean, et ei kipu väga häält tõstma või näägutama, kui kõik laokil ja keegi ei kavatse lillegi liigutada. Olen lihtsalt kurb ja ma ei karda neile tunnistada, et ma KURB olen.
"Aga ma teen seda palju paremini!" kuulutab ta juba järgmiseks. "Ma oskan palju paremini näidelda!"
Hmm... vähemalt siis nii palju selge, et tal näitlejaandi rohkem on.
"Tead, karjumine ja riidlemine ei aita, eriti veel, kui seda liiga palju teha. Lähed lihtsalt immuunseks. Aga sinuga on palju raskem. Nii paha on süümepiinu tunda!" seletab ta veel. "Samas, ega sa väga tihti seda ei tee. Äkki muutuks me muidu ka immuunseks."
Ja kui ma nüüd ennast vaatan, siis olen vist selles osas täiesti oma ema koopia ja temagi kindlasti oma vanemate osade iseloomujoonte pärija.

Mõtlik kutsa...

Isegi võõras kutsa ei viitsi end unisel hommikul möödujatest häirida lasta ning leesitab mõnuga edasi.