Eesti president Kanadas

Kui keegi veel ei tea, siis juhtumisi on EV president Kanadas ametlikul riigivisiidil. Hästi toreda pildi leidsin Eesti Elu leheküljel, kus kaks neidu presidendipaarile lilli kingivad. Ilves peaks tulema kohtuma reede õhtul Toronto Eesti Majja kõigiga, kel aga soov on. Ma pole veel kindel, mida ma täpselt teha tahan. Pean valima, kas minna kutsaga kepikõndi tegema või presidendiga kohtuma... Hmmm...
Senikaua loen hoopis, mida kohalikud lehed kirjutavad presidendist: link Toronto Stari artiklile.

Koolitöö ja ostetud hinded

Seekord jälle üks näide siinsest toredast koolitööst (mis ei tähenda, et koolitöö kogu aeg tore oleks ;)  Inglise keele tunniks pidid lapsed grupitööna valmis tegema video, mis lahkab mõnda aega tagasi "Toronto Staris" ilmunud artiklit osades koolides levinud tavast müüa hindeid. Mis tähendab, et need ostetud hinnetega noored pääsevad ülikoolidesse, kus aga mingit hinnetega äritsemist ei ole, samal ajal kui tööd on üle pea, aga pea ei võta... Artiklit võib lugeda siit.

Mari grupp lähenes teemale omamoodi (Mari võttis enda peale "stsenaariumi" kirjutamise, ise mängib ta videos õpetajat), mitte otseselt analüüsides vaid pisut elulisemalt. Tegelikult olid nad pärast teiste tehtud videote nägemist isegi natuke mures, kas see sai "õieti" tehtud. Kuid tuli välja, et õpetajale oli tüdrukute töö väga meeldinud ja ta andis hindeks 100%. Lisaks pidi igaüks veel lühikese kokkuvõtte esitama, mis ilmselt tõmbab ehk seda protsenti mõne jaoks allapoole, oleneb, kui hästi kirjutis õnnestub.

Video lõpupoole on "videotehnik" Vera lisaks viltu läinud stseenid lisanud. Ei tea miks need vahel kõige toredamad on ;) Tegelikult meeldib mulle ka raudteesilla all vändatud hindeostmise stseen. Ning pöörake tähelepanu mikrofonile, see on valmistatud kummipallist ja tuulega ei tea kust meie maja ette toodud ventilatsioonitorust. Muide, massistseenis tagaplaanil plakatit vehkiv keskmine noormees on Mari väga hea sõber, kes mu neiu ka promile (lõpuballile) kutsus. Mari jaoks on kõik ainult sõpruse tasemel, sest ta leiab, et noormees on liiga usklik (võite ise arvata, mis usku ;)

Tervislik õhtusöök

Mul käivad nüüd asjad küll aegluubis või õieti pole viimasel ajal eriti tahtmist arvuti taga istuda. Igal juhul eelmisel laupäeval oli tore võimalus Tartu College'is Marika Blossfeldti tervislikku toitu maitsta. VEMU ehk Välis-Eesti Muuseumi fond korraldas tulutoova õhtu ning kutsus kokkama New Yorgi ja Eesti vahel kodu jagava Marika. (Need, kes näiteks Õhtusöök viiele vaatavad, võivad teda näha siin). 

Toidud olid huvitavad ja tegelikult ju maitsvad ka. Õnneks pakkus ta lisaks "jänesetoidule" siiski kala, sest muidu poleks vist ükski tugevama poole esindaja kohale tulnud ;) Ega minagi poleks läinud, sest piletihind oli ikka päris soolane (loomulikult, sest tegemist oli ju toetuste kogumisega, et muuseum ikka lõpuks püsti saaks). Aga õnneks toetas pank üritust ning minu vaevaks jäi lihtsalt kohale tulla. 

Rahvast oli parasjagu. Fuajees shampuseklaas käes ja suupisteid näksides sai terve tund aega juttu aetud, kusjuures jutt muutus iga minutiga järjest kõvemaks, nii et tegelikult oli juba raske kuulda, mida kaasvestleja parasjagu öelda tahtis :) Viimaks lasti meid ikka peoruumi, mis oli kui pulmadeks ehitud.

Toitudest ehk nii palju, et polenta pole minu maitsele (kuidagi liiga palju oli seda taldrikul), väike muffin ubadest oli ok, shokolaadikoogid jätavad mind üldiselt külmaks. Püreesupp meeldis, siidiselt mõnus ja kala kõrvale pakutud salat oli hea. Kogu selle kokkamise viis läbi aga kohalik meeskond Susi Holmbergi juhatusel (ja muidugi Marika näpunäidete järel). Tore on näha tema kõrval ka kahte noort eestlast Kristina Kald ja Paul Lillakas (keda ma Eesti Kooli ajast hästi tean ;). Tore, kui noored oma kutsumuse leiavad.
Kaks viimast pilti on laenatud VEMU kodulehelt ja pildistajaks on Taavi Tamtik (seal on veel hulgaliselt fotosid siinsetest eestlastest ;).

Toronto metroos - Have an Awsome Day!

Eile hommikul metrooga tööle sõites, sain eriliselt toreda üllatuse osaliseks. Istusin vagunis nina raamatus, kui ühes peatuses kuulsin läbi lahtiste uste mingit pininat. Tegelikult ei olnud ju pinin ;) Hoopis ukuluelede rõõmus hääl. Pidin end ümber pöörama, et uurida, mis selja taga toimub. Seina äärde oli rivistunud mitukümmend inimest, kõigil pill käes ning lõbus laul huulil: "Have an awsome day, people of Toronto!" (Soovime toredat päeva, Toronto inimesed!). Loomulikult kadusid peast kõik kurvad mõtted ees ootava tööpäeva suhtes ning nii minu kui ka kõigi teiste kaasreisijate nägusid ehtisid laiad naeratused! Kui vähe on vaja, et head meelt tekitada :)

Siin on pikem artikkel kogu loost. Foto on pärit Nick Kozaki blogist, kus veelgi rohkem pilte. Lisan video laulust ja asja algatajatest, siin on video, kus kõik laulavad.

Have an awsome day, people of Toronto! 
Keep smiling, people of Toronto!
Have an awsome day, Mr.TTC Man! (TTC on lühendatult ühistransport)
Have an awsome day, we're your biggest fan!
Have an awsome day, pretty lady!
Have an awsome day, will you call me maybe!
Have an awsome day in the sunshine!
Have an awsome day - will you be mine!
Have an awsome day - YOU ROCK!
Have an awsome day - I like your socks!
Have an awsome day - if you wanna play!
Have an awsome day - today is your day!

Talvised kevadlilled...

Kui keegi vahel on mõelnud, kust küll lumikellukesed oma nime saanud on :)

Kui kevadisest linnast on talvine lumetorm üle käinud. Räägi veel kevade tulekust...

Ringmäng...

Kui taevast sajab jääd...

Kevadine talvetorm jõudis hommikul, nii kui lubatud, ka Torontosse. Ega neid ilmaennustajaid ju alati uskuda saa ;)  Kui ma hommikul kusagil poole kaheksa ajal koeraga välja läksin, siis vihma asemel sadas taevast alla väikeseid ümmargusi jäätükke. See rabin ajas isegi Mari varakult voodist üles (ta pidi täna alles poolest päevast kooli minema). Esimese hooga võis tunduda, et sajab rahet, kuid rahe on palju valgem ning palja silmga on selgelt näha, kui ilm seda täis on. Jää puhul näed lihtsalt, et sajab justkui vihma. Pisut uurimistööd ning leidsin ka eestikeelse vaste sellisele nähtusele, inglise keeles - ice pellets ja eesti keeles - jääkruubid. Väga tabav :) Kirke püüdis mulle ikka selgeks teha, et see on rahe (hale), alles siis kui talle mõned "kruubid" tuppa tõin, jäi ta uskuma, et tegu on millegi muuga kui tavalise rahega. Ei mäletagi, millal ma viimati midagi sellist nägin. Jäävihm on kindlasti tavalisem ja muidugi väga ebameeldiv külaline.

Minu uute kummikute ninad, et ikka natukenegi neid imetleda saaksite ;)

Kevad

Lumi on linnast läinud, kuigi võiks natuke soojem olla. Vahepeal viskab pisut kraade kõrgemale, kuid justkui ainult narrimiseks. Täna õhtul on külas äge äiksetorm. Mari, kellest meil eriti koerajalutajat pole (sest kutsu on ju Kirke oma ;), otsustas muidugi kohe välja tormata. Ma ei vaielnud vastu. Laenuks sai ta minu uued kummikud. Olen juba ammu mõelnud, et sellised asjandused kuluks mulle väga ära, kui vihmaga pean koera jalutama viima. Õieti pole ma ainuke, kes neist juba pikemalt unistanud on. Kirkegi käib mul selles suhtes nagu uni peale, aga kahjuks on ta jalg pisut laiem kui minul ning nõnda pole kerge jalatsit leida. Ostureisil oli tegelikult hästi tore see, kuidas me suure kummikukarbi virna juures sobivamaid valisime, kui üks noor naine meist möödus ning kinnitas, et jalatsid on hästi mugavad. Ise heitis pilgu põranda poole: "Mul on need ju jalas!" On tõesti mõnusad, sellised kerged ja justkui jalga valatud. Igal juhul küll see kavad ka lõpuks kohale jõuab. Lumikellukesed õitsevad, krookused siin ja seal, tulbidki annavad märku.

Tallinna uudised Toronto lehes

Täna jäi kindlasti igale Toronto eestlasele silma positiivne uudis (ometi midagi head Eestist ;) Tallinna tasuta transpordist. Kirjutis ilmus kohalikus lehes "Metro", mida on võimalik priilt saada metroojaamades ning muudes linnatranspordi peatustes, (proovi siit, kas avaneb paberleht). Väga ajakohane, sest meil räägitakse palju sellest, kuidas linnal ei jagu raha, et ühistransporti korralikult käigus hoida ning pidevalt ähvardatakse (ning viiakse ka läbi) piletihinna tõususid. 

"Metro" ajaleht ise on linlaste hulgas väga populaarseks saanud. Pidi vist üle poole miljoni lugeja kokku olema. Ise haaran hommikul tööle kaasavõtmiseks lausa kaks lehte kaasa, et siis lõunatunnil ei tekiks kisklemist, kes seda lugeda saab :) Uudised on esitatud parasjagu sellises formaadis, mis jõuad võileiba mugides enne tööle tagasiminekut läbi lugeda.

Karate kevadturniir

Kevadpühad on möödunud meil karate tähe all. Esiteks käib suur trenn Jaapanis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks, siis toimus laupäeval kevadine võistlus ning pühapäeval ootas Kirket musta vöö eksam (mis tavaliselt kestab päris mitu head tundi). Ta saab suvel 16 ning on valmis "täiskasvanute" ridadesse astuma. Võistlused ise läksid päris hästi, välja arvatud ehk see, et Kirke oma jalale haiget tegi ning kumites mitte just väga hästi ei esinenud. Samas oli neljas koht katas väga hea tulemus. Mari võitles endale välja kolmanda koha katas ning teise koha kumites (viimase kohta arvas ta, et nüüd on tal täiskomplekt medaleid olemad sellel alal ;)  Tom oli ka tubli, kuigi ta ise ei arva just nii. Kui paljud viiekümnesed mehed (või naised) võivad letti lüüa, et nad ikka aktiivselt sporti teevad ning võistlemas käivad :) Nii et see on juba saavutus!!!

Munapühad

Seekord möödusid meie pühad karate tähe all ning munade värvimine jäigi ära. Ainult proovisin teha Nami-namist leitud soovitust peedimunade tegemiseks. Kahjuks ei tulnud välja just sellised nagu ootasin. Torkasin kooritud munad riivitud peedi sisse, mis maitsestatud natukese äädika ja soolaga. Riivisin peedi liiga jämedalt vist, aga ma tahtsin teha peedisuppi pärast :) Munad ei olnud ka väga siledad. Hoidsin neid peedis kauem kui soovitatud, nii et värvus valgus päris tugevalt sisse. Aga maitsesid täitsa head :) Proovin kindlasti uuesti teha!

Ajugümnastika

Vahel ikka ka sõbralikult malelaua taga :) Ega nad seda tegelikult väga tihti ei tee, kuigi Tom neile mängu juba ammu selgeks õpetas. Peaks vist kodus malenuppe rohkem väljas hoidma, et pisut rohkem ajugümnastikat teha.

Viiskümmend varjundit

Viimaks olen minagi viiekümne varjundi raamatutega ühele poole saanud. Mõtle, porno (emmede porno, mõne kriitiku sulest), mida võis piinlikust tundmata metroos või bussis lugeda ning töökaaslastega arutada!? Mari pööritas mul küll silmi, kui ma seda lugema hakkasin, aga mul oli uudishimu ikka nii suur, et oma silmaga üle vaadata, mis see salapärane miski oli, mis selle seeria nii populaarseks muutis. Ja ma ei usalda ühtegi teiste poolt kirjutatud raamatuülevaadet. Nüüd muidugi ütleks, et oleks ikka võinud usaldada, õieti küll enne neid põhjalikumalt lugeda :) Eriti just Katrina Passick Lumsdeni kirjutatuid arvamusi (vaata tema blogipostitust ning seal leiduvaid linke, kahjuks inglise keeles, aga ma ei jõua kõike ka tõlkima hakata :). Tasub vaadata tema postituse lõpus olevat nimekirja sõnadest, mis pidevalt korduvad. Need on lausa üle loetud :D 

Minu jaoks oligi ehk kõige raskem see pidev kordamine, asi läheb nõnda väga kiiresti igavaks. Juba esimeses peatükis näiteks käib lugu sellest, kuidas peategelane, Ana, kohtub oma tulevast armastust, ning iga paari sekundi tagant punastab. Mul ei ole midagi punastamise vastu. Õieti küll isiklikult olen väga hädas, et kipun ka kergesti õhetama, kuid mind hakkas väga huvitama, kas neiu pune ikka vahepeal ka taandus või läks ta järjest tomatisemaks :) Kui ma punastan, siis võtab ikka natuke aega, enne kui see taandub. Punastamist on 1700 leheküljel lausa üle saja korra mainitud, sellest otse punastamist 91 (blush). Silma jäid veel sosistamine (murmur 607, whisper 836), juuksed 763, silmade pööritamine 97. Ja nii aina edasi, kuni ongi kogu lugu valmis :)

Youtube'is on väga tore dokumentaalfilm sarja fenomenist. Tasub vaadata nii nendel, kel raamat meeldis, kui nendel, kellele see ei istunud. Huvitav on seal äratoodud lugejate jagamine. Need, kes libisevad üle seksistseenide ning otsivad lugu ennast ning teised, kes ei hooli loost ning hüppavad ühelt tuliselt vahepalalt teisele. Mina kuulun nende esimeste hulka. Ühtepidi on kogu see sado-maso minu jaoks täiesti võõras ja vastuvõtmatu. Võimu-allumise mängud ei kuulu minu päevakavva. Olen ikka võrdsuse poolt :) Teistpidi tüdinesin väga kiiresti nendest vahepaladest ära, lugesin vist liiga lühikese aja jooksul raamatut. Mingil hetkel tekkis tunne, et pööritaks silmi nagu Mari ülalpool ning karjuks: aitab küll. Muidugi ei tohi unustada, et minu jaoks oli ju lugu tähtsam ;) Need, kes tahavad konkreetsemalt jutustust, võiksid näiteks lahti lüüa selle lingi ning lühikese kokkuvõtte läbi lugeda (wikis on ka iga raamatu jaoks kokkuvõte). Piisab täiesti, sest kõige rohkem on ikka vaeva nähtud seksistseenidega, muu on justkui jututäiteks ;)

Pean küll autori kiituseks ütlema, et kõik need armustseenid (vähemalt need, mida ma juhtumisi lugesin), olid kokku mätsitud päris osavalt. See tähendab "asja" kallale ei asutud väga kiiresti ning pinevust tõsteti mõnikord lausa tervete lehekülgede kaupa. Nagu olen mitmest arvustusest lugenud, on see väga tähtis hea pornokirjanduse juures. Samas ei taha ma hakata üldse rääkimagi keelekasutusest... Olen lugenud, et eesti keele tõlgituna on asi palju hullem. Ma ei taha uskuda, sest juba algteksti tase pole just kiita. Kuigi ma ei vaidle vastu väidetele, et seks on saanud paljude paaride jaoks tuult tiibadesse, kui raamatut on loetud. Soovitan küll selle saavutamiseks pigem asja rahulikumalt võtta ning raamatut mitte liiga kiiresti neelata. Pigem ikka nii, et igasse päeva mahuks näiteks ainult üks seksistseeen. Ning neid juba jätkub, esimeses 13%, teises 11% ja kolmandas 8% raamatust.   

Kokkuvõttes... ilus muinasjutt tänapäeva kontekstis. Rikas mees, kes elab ikka raskelt oma lapsepõlve üle (neljaselt orvuks jäänud, ema prostituut-narkomaan, jne) ning kaunis naine, kes tuleb ja "päästab" ta deemonite küüsist ära (ma tahaks näha meest, kes end nii väga naise pärast muudab...) Minul muidugi tekkis küsimus, kas see naine ka samamoodi oleks käitunud, kui mees viimane kirikurott oleks olnud. Nojah... ei tohi unustada, et see oli muinasjutt :D Millegipärast arvan, et kui tõesti ka film kunagi tehakse, selline kena armastuslugu, siis oleks see kindlasti palju parem kui raamatud. Seniks aga muusikal, mida inimesed arvavad raamatust (muide autor ise tundub selline tagasihoidlik naine, kes on pisut ehmatatud kogu tähelepanust ning rikkusest):

Ja veel... siin on link artiklile, kus on ehk pisut etemat sama tüüpi lugemiseks kui ülalnimetatud seeria. Mina ise sattusin aga ühe anonüümse autori peale, kes kirjutas juba 19.sajandil väga üleannetu raamatu - vaata üleval pilti (kuigi minu jaoks oli seal ka asju, mis kuidagi minu moraaliga kokku ei käi: tütrele meeldib isa ja pojale ema ja vennale õde jne.)

Lumi ja jäljed...

Meil ei paista talv kuidagi järele andvat, kuigi vahepeal otsisin ju lausa kingad välja. Nüüd tuiskab ja sajab jälle ning kevadest pole jälgegi! Umbes täpselt aastajagu päevi tagasi oli aga sooja juba suve moodi, ikka kõvasti üle 20! Nii et ilm jaksab ikka meid siin üllatada. Tahtsin hoopis aga kirjutada enne talve lõppu sellest, kui huvitav on koeraga väljas käia, kui maa valge. Selgelt on näha, miks mõni koht kutsale eriliselt huvi pakub või miks nina maas mingit oma rida aetakse. Kui ikka oma silmaga mõne teise koera poolt maha jäetud jäljerida ei näe, siis meie haistmine ei ulatu kuidagi neljajalgsete sõprade omani :) 

Juhiload 2

Umbes poolteist aastat tagasi kirjutasin, kuidas Mari käis juhilubade jaoks teooriaeksamit tegemas. Vahepeal on ta jõudnud käia autokoolis, mis siin kohustuslik ei ole, kuid soovitav, sest kindlustus tuleb hulga odavam. Ning nüüd on edukalt läbitud esimene sõidueksam. Teoreetiliselt oleks võinud ta seda juba 8 kuud peale teooriat teha, kuid kool ja muud tegemised võtavad oma aja ning eks see nõnda venis, viimaks pidime veel eksami lükkama koolivaheajale, et selleks parem aeg leida. Oleks võinud ka kohe peale autokooli ühel laupäeval teha, kuid nad nõudsid selleks lisaraha. Mis tundus natuke imelik ja altkäemaksuna :) Tom küsis Marilt, kas tahab ikka ise minna ausalt ja kenasti eksamile, ning ta on nõus selle raha hoopis siis Marile andma. Mari ei lasknud seda kahte korda öelda :) Vahepeal saigi siis hoopis rohkem sõitmist harjutada. Ning seda peamiselt Tomi juhendamisel, sest mul oli millegipärast ebamugav Mariga sõita. Mitte, et ta halvasti sõidaks, lihtsalt emana kadus ära äkki tunne, et kontroll on minu käes ja ma ei saa oma last korralikult kaitsta.

Tegelikult istusin ikka eksamipäeva hommikul lapsega autosse, sest issi oli tööl. Viisin Tomi hästi vara (kella kuueks) kohale, et ise tagasi tulla (oleme endiselt ühe autoga pere), sest metroo ei hakka nii vara veel sõitma. Harjutasime siis Mariga veel edaspidi ja tagurpidi parkimist (vahepeal hüppasime veel poest läbi, et lapsele uued teksad osta), paralleelset parkimist tänava ääres seisvate autode vahele ning sõiduteel ümberpöördu. Lisaks veel mõningaid näpunäiteid, mis mul enda eksamist meeles. Näiteks peaksid silmad umbes kaheksa sekundi tagant tagavaatepeeglis käima, mõlema poole pimenurka tuleb korralikult pea keeramisega kontrollida (et ikka eksamineerija märkaks) ning käisime ka kõik nupud ja vidinad autos üle. Kui koju jõudsime, oli Kirke just sõbrannade juurde minemas, et sealt koos neljanda sõbra juurde bussiga sõita. Küsisin, kas Mari on nõus nad ära viskama :) Ega ta praktikast ära ei öelnud. Üks Kirke sõpradest arvas, et Mari sõidab väga hästi! Hoopis paremini kui mõni, kes juba paarkümmend aastat roolis on olnud!

Eks Mari pisut ikka muretses ja pabistas enne eksamit, kuigi ma lohutasin, et hullu pole, kui läbi ei saa (issi kukkus ju siin ka esimesel korral läbi ;) Saab ju uuesti proovima minna. Igal juhul jätsin Mari kiitsaka eksmineerija hoolde, kes alguses seisis auto taha ning hõikas Marile käsklusi pidurdada, suunda näidata, signaali anda jne. Ise läksin kevadpäikest nautima. Jalutasin pisut ringi ja kuulasin raamatut, kui juba helises telefon: "Emme, ma olen valmis! Ma sain läbi!" Minu meelest polnud veel viit minutitki mööda läinud. Tundus, et Mari jättis väga hea mulje, sest kui me enne nägime, kuidas ühel lasti mitmet-setmetpidi parkida ning ei tea mis veel teha, siis Marilt seda kõike nii põhjalikult ei nõutud. Tom on hea töö teinud ja Mari päris tubli õpilane olnud! Mina ka natuke ;) Sest eksami käigus pidi Mari parkima tänava ääres ühe auto taha ning seda me olime hommikul põhjalikult harjutanud (Maril oli muidugi eriliselt hea meel, et ta seda minuga lihvinud oli).

Nüüd siis on tal õigus üksi rooli istuda. Ning ka kiirteedel sõita. Alkoholi sisaldus veres peab aga 0 olema (tegelikult uute seaduste järgi ei tohi ta joonud olla kuni on 21). Muidu on lubatud kogus veres 0,08. Nii et klaas veini või õlu saad ikka peol kaasa juua. Ta ei tohi juhtida autot, kus kaasreisijate jaoks puuduvad turvavööd. Ning mõni aasta tagasi toodi sisse veel mõned ranged reeglid, sest liiga palju õnnetusi juhtus noortega. Esimesed kuus kuud peale sõidueksamit ja kuni 20. eluaastani tohib sul olla südaööst kuni kella viieni hommikul vaid üks kaasreisija, kes on alla 20. Edaspidi, kuni teed viimase eksami või saad 20, võib neid olla kuni kolm. Samas need piirangud kaasreisijate kohta ei kehti, kui ees istub üks täiskasvanud, kel juhiload juba pikemat aega olemas. Nii palju siis siinsetest reeglitest. Lisaks veel see, et Maril on aega kuni 21.eluaastani, et teha ära viimane sõidueksam (5 aastat alates teooriaeksamist). Muidu kaotab praegune kehtivuse. Aga ma arvan, et ta teeb selle aasta pärast juba ilma mingi probleemita ära :)

Pildil on mul kolmene Mari, kes juba siis autoroolis sõbrannat sõidutas. Ongi nii, et nüüd on ta ainuke oma eestlastest sõprade hulgast, kes seda ka tegelikult juba teha saab (välja arvatud öösel ;). Üldiselt ei ole noored niisama hakkajad lubasid tegema, kui minu eakaaslased kunagi. Tol ajal sai ju ka kohe sõidueksami ära teha ning siis elatigi aina roolis. Mari kanadalastest sõprade hulgas pidi vist mõned noormehed olema, kel load käes, kuid tüdrukutest ei tea ta kedagi. Minul on hea aga hea meel, et üks sõitja juures. Nüüd saab teda ju kergesti vajadusel poodi saata ;) Ja ma ei pea ka tüdrukuid edasi-tagasi karatesse sõidutama, kui Tomi pole.

Emakeelepäev

"Emme, mul on nii hea meel, et ma oskan eesti keelt!" teatas mu noorem võsu mõned päevad tagasi. Mul käis just mingi Eesti TV saade taustaks ning laps jäi seda ka vaatama. Isegi see, et neid eesti keele oskajaid nii vähe maailmas on, teda ei häirinud, pigem tekitas erilisse salaklubisse kuulumise tunde :) Eks see meie emakeel siin inglise keele seas olegi mu tüdrukutele ja nende eestlastest sõpradele keeleks, milles võib rääkida omavahel asjadest, mida mõnega jagada ei taha.

Arutasime eelmisel nädalal oma töökaaslastega seda emakeele õpetamise/õppimise asja, kui kodumaalt kaugel elatakse. Mitte ainult eesti keele suhtes. Näiteks tuli jutuks mitmed soomlased, kes lastele ei taha sugugi oma keelt õpetada - isegi kui nad ise seal sündinud ja üles kasvanud, sest sel pole mingit mõtet. Muidugi võib eriti väikeste keelte puhul võtta sellise seisukoha, aga samas pole ma veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks oma vanemate peale hirmus kuri olnud, et tal on mingi keel lapsepõlves muuseas selgeks saanud. Pigem olen näinud neid (ja mitte ainult eestlasi), kes väga pettunud, et ema-isa seda kunagi teinud pole. Ning kui siis oma juured avastatakse, siis on palju raskem vanemas eas keel korralikult selgeks saada.

Emakeelepäeva auks tegin ka e-etteütluse, kuigi tükk aega hiljem :) Ei läinudki nii hullusti! Kokku tegin kaks viga. Millegipärast jätsin küsimärgi esimese lause lõpust panemata ning mõttekriips jäi ka välja. Nii et arenemisruumi on ;)

Võileivatort singiga

Valmistasin tänaseks võileivatordi oma töökaaslase sünnipäevaks. Kuna ta juhtimis meesterahvas, kes hea meelega pigem soolast eelistab (kuigi mitte kala), siis olin nõus selle kokkamise ette võtma. Samas on võileivatort suht tundmatu kontseptsioon siinses ühiskonnas. Ning tekitab üllatavat kulmukergitamist, kui aru saadakse, et tegelikult on asi magusast ampsust väga kaugel :) Sünnipäevalapsele tort meeldis, võttis teise tükigi. Ning see on kõige tähtsam!

Võtsin aluseks 100 rooga sarja Tordiraamatu retsepti ning kohendasin seda oma äranägemist järgi. Vahekatteks panin umbes võrdses koguses majoneesi, hapukoort ja lisaks veel toorjuustu. Lõikusin singi peenikeseks, ühe kurgi, tilli, riivjuustu ning pisut küüslauku. Isegi natuke mädarõigast sai sisse poetatud. Kaunistuseks paprikat, kirsstomateid ja singirulle (juustu-majoneesi-küüslaugu täidisega) ning ohtralt tilli. Pean ütlema, et pideva tegemise ja maitsmisega kaob justkui maitsetunne ning viimaks tekkis arvamine, et kogu asi on aia taha läinud. Tom maitses küll õhtul äralõigatud ribasid ning kiitis. See oli juba hea tundemärk ;)

Järgmine kord proovin ehk teha seda võilevatorti siin, mis Nami-Nami võistlusel esikoha napsas. 

Sünnipäevakookide lugu on aga meil töö juures selline üsna kummaline olnud. Kunagi kui sinna tööle sattusin, toimus ikka korralik pühitsemine. Siis vajus see tasapisi ära, jäid ainult lilled, kaart ning viimaks vaid õnnesoovid :) Mitte, et ma seda pidutsemist väga taga oleks igatsenud, kuid kena on, kui töö juures ikka asja meeles peetakse, arvan ma, ühendab rohkem gruppi. Nüüd, uue ülemusega on toodud tagasi ühine tordisöömine. Kuigi probleemiks on, et kellelgi pole täpselt meeles kooki tuua ;) Lahendusena on pakutud, et sünnipäevalaps toob ise koogi. Aga kes siis selle koogi kinni maksab? Siin on ikka kombeks, et sünnipäevalapsele tehakse välja, nii et koogi ise toomine võib muutuda pigem tüütuks kohustuseks. Mis tähendab, et oleme tagasi eelpool nimetatud kombe väljasuremise juures... Nokk kinni, saba lahti... 

Millises riigis on naistel hea elada

Laenasin pildi ja kogu loo Kanada lehest "Globe and Mail". Nad avaldasid selle naistpäeval. Vastavalt 2012 aasta Maailma Majandusfoorumi uurimusele on kõige etem olla naine Islandis. Ja seda juba aastast 2009! Soome, Norra ja Rootsi on riburada kohe sabas. Eesti oli 60nes - kukkus 8 kohta, peamiselt ebavõrdse töötasu ning hariduse pärast, Prantsusmaa ja Venemaa olid kohe Eesti ees, Läti oli aga näiteks 15nes ja Leedu kusagil 30nes. Kanada langes kolm kohta allapoole ning on 135 riigi seas 21.kohal. 20ndal on USA ;)  Kanadale mängivad karuteene muuhulgas vähene naiste arv poliitikas, kuigi viimasel ajal on mitu provintsi endale naisjuhid saanud. Asi paraneb. Nüüd aga eraldi punktid eri riikide kohta, lugege ikka edasi, sest ees ootab üllatus ;)

Riik, kus palgavahe meest ja naiste vahel kõige väiksem:
Egiptus, kus naine teenib umbes 82 senti võrreldes mehe dollariga. Kanadas on see suhe 73 senti, seades riigi 35ndale kohale.

Riik, kus on kõige rohkem naisi poliitikute hulgas:
Rwanda. Veebruaris oli naiste käes 45 kohta 80nest! Kanadas on see üks kolmele, asetades riigi 45ndale kohale.

Riik, kus naised elavad kõige kauem:
Jaapan, kus naiste eluiga on 87 aastat, meestel on see 79,2. Kanadas on keskmine eluiga 82,2 aastat, pea viis aastat pikem kui meestel. Afganistanis ja Lesothos elavad naised vähem kui 50 aastat.

Riik, mis on kõige sõbralikum naismiljonäride suhtes:
Hiina, kus on suur hulk hakkajaid naisi-ettevõtjaid. Ilmselt suuresti tänu kommunismi suunale, et kõik on võrdsed. Midagi head ka sellest :D

Riik, kus naine saab kõige kergemini tolmuimeja mehe kätte usaldada:
Taani, kus naised teevad vaid 50 minutit rohkem tasustamata töid (st kodutöid). Indias näiteks peavad naised rügama viis tundi rohkem. Küsimus pole ainult selles, et neil pole just suurt valikut tööde suhtes, vaid lisaks ka selles, et mehed veedavad hulgaliselt aega magamise, söömise, sõpradega rääkimise, telerivaatamise ja puhkamise peale.

Riik, kus kõige rohkem naisi töötajate hulgas:
Burundi, kus 92% naistest on palgaga tööl, võrdluseks 88% meestest. Kanada on 20nes. Pakistan oli kõige viimane (neli ühele).

Riik, kus kõige rohkem naisi juhtival töökohal:
Jamaica, kus 59% naistest juhid. Kanada on 31sel kohal, kus 36% naistest ainult samal positsioonil.

Parim riik, kus olla naisinsener:
EESTI! Seal on mitmeid-setmeid asju välja mõeldud, kuidas noori tehnilistele aladele meelitada. Ning nüüd on tervelt 68% naistest inseneride, tehnikute ja muudel tehnilistel aladel tööl. 57% naistest on Kanadas samal positsioonil. 

Kõige turvalisem koht, kus sünnitada:
EESTI! Lapseootel või sünnitavatest naistest sureb vaid kaks naist iga 100 000 sünni kohta. Kanadas: 12, nii nagu Suurbritannias ja Taanis. Chadis on see arv 1100!

Parim koht, kus olla lastega kodus:
Saksamaa. 14 nädalat 100% töötasuga. 14 kuud 67% töötasuga. Mõlemal vanemal on võimalus kokku 3 aastat lapsega kodus olla. Kanadas on see 52 nädalat kokku, ning kogu selle aja saab vaid töötu abiraha! Oma kogemusest tean, et olenevalt töökohas olevast kindlustusprogrammist, võib tasu pisut suurem olla. 

Riik, kus on kõige rohkem naistest Nobeli preemia laureaate:
USA, lisaks võib ta ka uhkustada, et neil on kõige rohkem Miss Universumi tiitleid. Kumb aga rohkem tähelepanu tõmbab ;) Kanada 21st "nobeläärist" on kõik mehed.

Parim koht, kus osta tütrele klantsajakirju:
Israel, kus keelati kasutada alakaalulisi modelle ajakirjades ning panna juurde märkused, kui pilte on mainpuleeritud, et naised kenamad välja näeksid.

Riik, kus on kõige vähem koduvägivalda (nii füüsilist kui seksuaalset):
Gruusia, kus seda on umbes 5%. Kanda on 2sel kohal 68 riigi hulgas, kus näitajaks 7%. Etioopias aga 71%. Põhjuseid vägivallaks võib olla erinevaid, Nigeerias saab näiteks 44% naistest peksa, kui nad on toidu põhja keetnud.

Riik, kus naised on kõige kauem üksikud:
Prantsuse Polüneesias, kus keskmine vanus abiellumiseks on 33. Malis ja Nigeerias on see enne 18 eluaastat. Kanadas on keskmiseks 29 aastat.

Parim riik, kus olla üksikema:
Norra. Vaid 4.1% sellisest perest pärit lapsed jäävad ilma kõige paremast hoolest (sisse oli ka loetud kütmata elamine ning söök). Rumeenia jäi kõige viimaseks.

See on loomulikult ainult väike valik, kuid paneb ehk mõtlema, mis ja kuidas meil asjad käes on ning kuhu poole liikuda :) 

Lilyhammer

Märkasin, et ETV hakkab laupäeval näitama Norra-USA sarja Lilyhammer. Mina ütlen, vaadake, kes aga saab, sest mulle sari meeldis, kohe väga :) Noh, ei pea just sellepärast teleri ette istuma, et mulle meeldis, aga piiluge pisut ning otsustage ise. Hästi mõnusa huumoriga väikelinna elu läbi ameeriklasest maffiooso silmade. Vaata siit või siit, mida peategelane Steven Van Zandt sellest ise räägib.

Oleme nüüd pea kaks aastat ilma kaabeltelevisioonita elanud, ka antenni pole üles pannud, mis õhust kanaleid püüaks, kuigi alguses plaanisime. Lihtsalt pole nagu vajadust tundnud, sest üle interneti saab oma vaatamisenormi vabalt kätte :) Ja seda etem - laste peale mõeldes - et eestikeelsed saated on meil nüüd päris tavalised. Ning vaidleks kõigiga, kes põlglikult eestlaste oma saated ära põlgavad. Nii palju toredat ja vaadatavat, hakka või muretsema, et oleme liiga palju teleri ees ;) Ja tõesti teleri ees, sest vaatame kõike just selle ekraanilt. Vahel on tunne, nagu istuks kusagil Eestis elutoas.

Lilyhammer jäi mul aga silma Netflixi kaudu. Tegelikult ongi sari Netflixi loodud. Vaatame selle kaudu aegajalt filme ning ka sarju. Eriti rõõmustan, et seal on hulgaliselt ka "välismaa" filme, kus on subtiitrid all! Ameeriklastele (ka kanadalstele) ei meeldi ju filmi alt teksti lugeda :D Mulle jälle meeldib, sest saan ometigi peale ameeriklaste toodete muud näha! Netflix küsib vaid 8 dollarit kuus, vaata aga nii palju kui lusti on. Ainult kanadalased kurdavad, et USAs on valik suurem. Mina ei kurda, sest minu meelest on pakutavat juba niigi nõnda tohtult, et ma ei jõuaks isegi neid asju ära vaadata, mida tahaksin.

Engineering Idol

Kui enamus otsivad superstaare lauljate ja muude artistide hulgast, siis Torontos on üks tore üritus, kus otsitakse nutikaid tegelasi tulevaste inseneride hulgast. Gümnaasiumiõpilased võivad võistlustulle minna oma tehnikaalaste teadmistega. Tom kirjutas sellest hästi pikalt, sest võttis ise juhendajana osa, sest Mari ja ta neli sõbratari olid seekord ka võistlejate hulgas. Medaleid nad ära ei toonud, kuid said pakkumise ühe inimese käest, et kui nad oma leiutist tahavad tootmisesse viia, siis on ta nõus aitama :) Tüdrukute (õieti küll kõige rohkme Mari) väljamõeldud vidin olevat teistest kõige praktilisem, mida ka tegelikult kasutada saaks. Tublid neiud!

Koko ja lumi

Sel talvel on Kokolgi lumest palju rõõmu olnud. Tom võttis tema möllu lumes üles.

Palju õnne, Eesti

Hetkel vaatan küll presidendi vastuvõttu, kuid eile õhtul sai käidud Toronto Eesti Majas vabariigi aastapäeva tähistamas. Kohal oli hulgaliselt tähtsaid külalisi (mõned ministrid ja parlamendisaadikud) ning vähemtähtsaid tegelasi (meie ;). Kõige tähelepanuväärsem oli ehk Kanada kodakondsuse, immigratsiooni ja multikultuususe ministri Jason Kenney sõnavõtt. Nimelt on plaanis Ottawas püstitada mälestusmärk kõigile kommunismi ohvritele (loe siit lähemalt). Kuna umbes sajand tagasi üles kerkinud kommunistlik rezhiim pole sugugi parem kui fashism, siis on viimane aeg mõelda nendele, kes selle valitsuskorra all oma elu kaotanud (ligi 100 miljonit) või ühte või teistpidi kannatanud. Kui fashism on igat pidi hukka mõistetud, siis kommunism on nii mõneski riigis ikka veel kehtiv ning kui haakristi ikka väga kergesti oma t-särki kaunistama ei panda, siis sirp ja vasar tundub pigem mingi protestimärgina. Kui me ei räägi rohkem sellest, mida kommunism tegelikult tähendab, siis ei kao see kunagi.

Külalisi oli veel lätlaste, leedulaste, ukrainlaste, ungarlaste jne hulgast. Üks läbi daam pidas mind kinni ning kiitis väga minu eesti mustriga kampsunit (rahvariideid meil Tomiga seljas ei olnud, küll aga eesti kampsunid ;) Lätlane imestas, et kas tõesti eesti muster, sest see tundub väga skandinaaviapärane. Ise olevat ta ikka mõelnud ka Tallinna külastamisele, kuid sõit sinna Riiast on ju väga pikk. Nüüd, kui ta vaatas ekraanil jooksvaid fotosid Tallinnast, siis tundus see nii kodune ja tuttav. Kinnitasin, et eks need vanalinnad olegi sarnased, kuigi Riia on ikka tükk maad suurem. Soovitasin ikka Tallinnast ka läbi astuda ning eesti kampsun osta :D

Õhtu lõpupoole esinesid noor sopran Kristina Agur, tenor Stephen Bell (loe temast Eesti Elust või külasta ta lehekülge) ning Avo Kittask. Võtsin seda ka linti. Päris lõpus hakkas mängima Ricki Hiire tantsuorkester, kuid selleks ajaks olime juba teel koju. Tom oli eelmisel päeval terve päeva suusatanud ning pidupäeval juba kella viiest üleval olnud. Ei ole me enam noorukesed, kes võivad vabalt mitu ööd-päeva puhkamata tegutseda :)

Veel sünnipäevast

Nii ümmarguse sünnipäeva peale ei saa ju kuidagi veel vaiki jääda. Siin on mõned fotod minu perest, kes mulle koogi küpsetasid... ja ise ära sõid :) Peaaegu, sest ma pole eriline koogisööja, küpsetaja küll. Aga nii tore oli neid näha toimetamas ning nõudmas, et ma ei tohi ise midagi teha. Kook sai aga väga maitsev! Üleval vasakul nurgas proovisin usinatest küpsetajatest ka ühise foto teha, kuid siis läks lahti võistluseks, kes pikem on. Lõpptulemusena ei saanudki õiget pikkuse pilti :) Nii et võib vabalt mõistatada, kes tegelikult kõige lühem ja kes kõige pikem.

Kuna kõige suurem kingitus sai meil juba Costa Rica reisiga kätte, siis tegelikult polnud plaanis midagi muud muretseda. Ainult IKEAs sai käidud ning koju toodud selline lihtne kiiktool. Õieti oleksin ma tooli ostnud ka ilma sünnipäevaloota, aga vahel on tore ostusid mingi tähtpäevaga ühendada :) Kuna meil on kodu üsna tagasihoidlikult enamasti IKEA mööbliga sisustatud, siis sobis kiiktool imehästi siia. Olin juba mitu korda varem poes kiikumas käinud ning leidsin, et see on kõige mugavam sedasorti tool, mida olen siiani proovinud (mitte et ma neid just väga palju katsumas käinud oleks). Tom arvas küll, et ma pole veel ju vanaema, et ainult vanaemad istuvad kiiktoolis, aga ma ei kuulanud tema juttu. Nüüd võin rahumeeli seal mõnusalt end sisse seada, vardad kätte võtta ning kujutada ette, et olengi vanaema ;) Koko aga hoiab tegelikult toolist eemale, sest saab iga kord maha hüpates ehmatusest peaaegu et südamerabanduse. Foto jaoks tõstsin ta siiski patjade vahele toolile, kus ta siis üsna nukra olemisega elu üle järgi mõtlema jäi (või selle üle, kuidas kõige valutumalt sealt maha hüpata).

Tegelikult oli meil veel üks kiire ost. Nimelt olen juba pikka aega hädas olnud suurte lillekimpudega, mille jaoks mul korralikku vaasi pole. Tom ja Mari olid nõus kohe lahendust leidma. Kuna väljas oli lumesadu järjest tihedamaks muutumas, siis Tom arvas, et nüüd on paras aeg Maril autojuhtimist harjutada. Nii sõitsidki nad poodi, mitte just väga kaugele, aga lähedal asuvasse taaskasutuspoodi, kust nad tulid tagasi Mari valitud huvitava kujuga vaasiga. Ümmargune aga samas "õhuke", justkui kleidikraega vaas, olin natuke mures, kas see äkki liiga kergesti ümber ei lähe. Ei olnud just see, mida oleks oodanud, aga mida rohkem vaasi vaatan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima :)

Tomi kommentaari peale ka pere poolt kingitud orhidee. Mul hakkab juba neid nii palju kogunema, et peale seda enam ühtegi uut lillepotti aknalauale ei mahu. Peame vist mingi lauakese järgmiste jaoks muretsema :D

Sünnipäev

Tähistamas oma 30nenda sünnipäeva 20nendat aastapäeva ;)

Aitäh sõbrannale kauni lillekimbu eest!

Vastlakuklid

Loodetavasti oli liulaskmine kõigile pikk ja hästi palju head toov :) Küpsetasin mõned kuklid juba pühapäeva õhtul, sellised hästi kardemonised. Täna pakkusime töö juures jälle kukleid, Eesti Maja kohvik varustas meid päeva jooksul. Kui aga otsa said, siis tõid nad meie kõlistamise peale uued üles. Selline lahke vastlapäevane kostitamise komme on meil juba aastaid olnud. Ning paljud võtavad seda juba loomulikuna. Üks lausa helistas panka ja uuris, kas võib kuklile tulla :D Milline pank Eestis oma klientide eest nõnda hästi hoolitseb. Torontos igal juhul üks selline leidub ;)

Vahalill

Kui vahalill õitsema läheb... Mitte küll minu kodus, minul ei taha üle nelja lehe midagi rohkem külge ilmuda :) Pilt on hoopis töö juurest.

Köögiaken

Lumi ääristas isegi meie köögiakna, ja seda ei näe just iga päev. Muide mu alpikannid õitsevad juba üle kümne aasta järjest (suveks panen sibula alati "puhkama"). Ainult paaril viimasel on kippunud mingid sitikad lehti sööma. Selle vastu panin kollase kleeppaberi ning nüüd olen neist peaaegu lahti.

Lumi

Koko on seitsmendas taevas, kui maa lumega kaetud. Selles on ju tore möllata :) Lumeilm peab aga ainult esmaspäevani vastu, siis ennustatakse soojakraade ja vihma. Kuidas see mu lumelaul käiski ;-) 

Jälle ilmajuttu

Täna õhtul nägi meie õu nõnda välja. Terve päev on lund sadanud. Umbes 30cm kokku. Viimati sadas Torontos rohkem kui 15cm umbes neli aastat tagasi! Meil on tõesti väga lumevaesed talved viimasel ajal olnud. Nüüd viimaks on meil ikka tõeline talv väljas. Mis aga autojuhtidele sugugi sama rõõmustav pole, sest paljud teed on ikka veel lahti ajamata. Tom pani Mari korraks rooli, et ta saaks ka lumega sõitu harjutada. Lapsed lootsid, et kool on ehk tänasel päeval kinni, kuid ainult koolibussid jäid välja saatmata. Huvitav on see, et paljude ülikoolide uksed olid kinni, nii on varemgi juhtunud.

Tom kirjutab tänasest päevast siin. Ka meie gripist. Olen üldiselt väga hästi igat sorti külmetustele vastu pannud, aga nüüd olen täiesti siruli teisipäevast saati. Hommikul proovisin ikka end tööle ajada, aga kui ikka tunned, kuidas iga liigutus väsitab sind nii palju, et võtab lausa higiseks, siis vist on ikka targem koju jääda. Kui päeval jälle peavalu võimust võttis ja nohu ega köha mingit märki lahkumisest ei näidanud, siis kadus igasugune kahtlus, kas otusus ikka õige oli.

Hiljuti kirjutasin, kuidas laulsin lumest ja hanedest, siis tegelikult võiks sel talvel laulda midagi sellist (näiteks Tipi ja Täpi kommilaulu viisiga): täna sajab vihma, homme sajab lumi, ilmataat toob üllatusi. Kahe nädala jooksul oleme küll igat sorti ilma näinud (nagu näha ülemistel piltidel). Supersoe (14 soojakraadi) ja vihmane vaheldumas lume ja külmaga, muudkui hoia nii õhemad kui soojemad jakid käepärast. Kuna aga meil on ikka talv, siis ega soe või vihm pidama jää, sellest saab jälle lumi ning märgadest tänavatest liuväljad. Ole hea ja pane aga rauad alla ning naudi tasuta uisutamist. Just nii juhtus nädala eest. Külm tuul vilistas õues ning sundis meid taas kord korralikult soojalt sisse pakkima. Huvitav oli veel see, et Eesti Maja ümber kadus vahepeal täielikult nähtavus, sest väljas valitses suurejooneline tuisk. Aga seda hooti, sest aegajalt ilmus taevasse särav päike. Koju minnes olid tänavad lumekattega kaetud ning lumi krudises mõnusalt saapa all. Kui ma aga metroost välja astusin, siis ei uskunud ma oma silmi. Sest päike paistis ning tänavatelt oli kadunud alles hommikul veel maad katnud lumevaip. Mitte et see oleks sulanud, aga tuul oli ilmselt lume lihtsalt kokku puhunud, sest külm oli ju. Lapsed teatasid, et nad ei näinud ühtegi lumehelvest terve päeva jooksul! Nii et samas linnas võib ühes otsas lumi möllata ja teises päike sillerdada. Tegelikult oli kesklinna poole vaadates peaaegu et selgelt näha pilvejoon, kus lumi sadas ja kus mitte. Seekord siis selline ilmajutt :)

Tulemised...

Killuke rõõmu minu päeva ühe vanema härra poolt, kes sõja jalus teismelisena Eestist lahkus ja kelle juured, kahtlustan, ulatuvad kusagile vene/poola aadelkonda. Mitte et ma seda teaksin, kuid ta on oma olemuselt just selline, nagu kujutan ette mõnda hästi intelligentset ja laia silmaringiga aadlikku ;). Tegelikult on ta ju Tallinnas sündinud eestlane, kes sattus oma vanemate ja õega Kanadasse 1949.aastal (õde kirjutab sellest siin). Et pikk jutt lühikeseks saaks, siis hiljuti "avastas" seesama härra minu raamatu (kui Eesti Maja pood jõulude ajal soodusmüüki tegi) ning luges selle ka läbi. Nii kena, kui tullakse ja avaldatakse loo kohta arvamust, eriti kui see positiivne on ;) Ei pidanud temagi paljuks korraks minuga paar sõna vahetada ning ta teatas minu suureks (rõõmsaks) üllatuseks, et ta elas meie Kanadasse kolimise kogemustele väga kaasa, sest tema jaoks oli selles palju tuttavat, meenutas nende pere tulemist. Mis sest et meie Kanadasse saabumiste vahel on tervelt nelikümmend aastat!! Siiani on rohkem need, kes viimase 20 aasta jooksul Eestist lahkunud, astunud ligi ning märkinud, kuidas nad iseennast sealt raamatust leidsid. Huvitav, kas sada aastat tagasi tulnud võiks sama rääkida ;)

Foto on laenatud Wikipediast. Sellel on sadamahoone Pier 21, kust käis läbi üle miljoni immigrandi (hulgaliselt eestlasigi) ning ligi pool miljonit sõdurit, kes läksid teises maailmasõjas liitlastele appi. Asub Halifaxi sadamas Nova Scotias. Kuna üle ookeani enam palju immigrante ei tulnud, siis see suleti 1971.aastal. Praegu asub hoones muuseum.

Hüvasti ühesendine münt

Selline pilt tervitas kanadalasi, kui nad esmaspäeval Google lehe lahti lõid. Kanada riik otsustas juba eelmisel aastal loobuda penniste kasutamisest (kuigi lükkas ametliku kuupäeva selle aasta veebruari), sest selle tootmine oli kulukam kui raha ise väärt (umbes 1,6 senti). Järgmiste aastate jooksul peaks umbes 82 miljonit kilogrammi metalli rändama Kuninglikku Rahapatta tagasi. Kokku peaks olema neid ringluses umbes 35 miljardi ringis (nii palju on neid välja lastud aastast 1908) ning asjamehed arvavad, et umbes kolme kuni nelja aasta jooksul kaovad need täielikult ringlusest. Poodides ümardatakse makstav arve lähema viie sendini, kui makse tehakse sularahas. Maksumaksjale tähendab see umbes üheteist miljonilist kokkuhoidu aastas!

Nii nagu vanemad rahatähed, ei kaota aga penngi oma väärtust. Võid ikka rahumeeli neid panka tagasi tuua (või poes kasutada, kui kaupmees nõus on). Pean ütlema, et ega ma väga seda raha taga ei nuta. Tegi ainult koti raskeks ning pangatöös nõuab 25-dollarise mündiste karbi tõstmine parajat musklitööd. Isegi rahavedajad teevad õnnetuid nägusid, kui neid rahakarpe tagasi saadame. 

Meil on kodus ka üks suur purk penne täis kogutud. Lastel oli vahepeal mingi komme just neid meie rahakotist otsida. Arvutamise said nad väga hästi selgeks :D Nüüd lasin neid siiski kokku rullida, et panka viia. Samas näppisin neid münte ja mõtlesin, kas ei võiks neid näiteks hoopis kasutada Hiiumaa rahvarõivastele rõhkude valmistamiseks. Mul oleks siis selline eesti-kanadalik rahvarõivas :) Ehete peale pole aga ainult mina tulnud. Üks usin kanadalane müüb sendistest tehtud sõrmuseid ja ripatseid päris edukalt. Nüüd, mil raha kaob, isegi palju edukamalt. Või hoopis kaunsitada pennidega pildi- või peegliraam... või hoopis midagi muud. Vist jätan veel mõneks ajaks meie pennid ikka koju ;)

Kanada pole aga ainuke riik, kus nii väikesed mündid ringlusest kadunud. Olin üllatunud, et näiteks Soome polegi kunagi alustanud 1- või 2-eurosendiste tootmisega. Rootsist tean juba ammu, et öörid on ajalugu. Lisaks veel hulga riike. Kanadas aga on juba hakatud rääkima, et viisendiste eluiga on ka täis saanud. Ning need tuleks juba lähemal ajal ringlusest kaotada, sest nad tekitavad riigi rahakotile paraja augu. Eks näe, kuis asjad lähevad. 

Pean ise tunnistama, et kasutan sularaha üsna vähe. Kõik ostud panen enamasti krediitkaardi peale (palju harvemini kasutan nüüd deebetkaarti). Ma olen üks nendest tarbijatest, kel krediitkaart täielikult ainult enda hüvanguks ning eriti palju tulu kaardiväljastajale ei too. Olen valinud sellised kaardid, mis iga mu ostu pealt teatud protsendi raha/dividende tagasi maksavad ja millel muidugi puudub hooldustasu. Ühe käest saan iga kuu, teiselt kord aastas päris korraliku kopika tagasi. Olen liiga tüüpiline eestlane, kes peab võlga ikka võõra omaks ja iga arve ka sendi pealt õigel ajal kinni maksab :)

Veel tööst ja töötusest

Eelmise jutu kommentaarid panid mind mõtlema minu enda olukorra peale. Mina ise kuulun vastuvaidlemata nende hulka, kellel polnud oma filoloogiharidusega siin uuel maal midagi peale hakata. Tööotsingutel sain vastuseks kaks lauset: sul puudub Kanada kogemus (praegused noored saavad samu vastuseid, lihtsalt ilma "Kanadata" ;) ja sa oled ülekvlifitseeritud (sa lähed niikuinii kohe ära, kui midagi paremat saad - viimast osa küll valjult välja ei öeldud). Eks ma siis istusin maha ning tegin mõttes ülevaate, mis mu oskused ja mis mu tahtmised oleks. Kuigi ma oleks võinud kohe proovida siin ka õpetajapaberid korda ajada, siis esiteks kartsin natuke siinseid lapsi, kes tundusid liiga vabameelsed ja sugugi mitte sellised ontlikud, nagu ma neid Eestist mäletasin (vist enam ei ole nad seda Eestiski ;) ja teiseks polnud mul siin ka kedagi, kes ehk oleks toetanud hea sõnaga ning soovitanud või pisut tagant tõuganud siiski seda teha. Sest ma ju läksin kunagi ülikooli just õpetajaks õppima. Igal juhul tegin valiku panganduse kasuks, sest õnneks ei valmistanud mulle kooli ajal reaalaineid erilisi raskusi (füüsika lausa meeldis). Kuigi humanitaaralad istusid rohkem, eriti ajalugu. Aga mis ma selle ajalooga siin peale oleks hakanud. Nüüd vähemalt oli keeleoskus käest võtta :)

Vahepeal olen ikka kaalunud õpetajaametit, just siis kui siin veel sellist üleküllust polnud (oli ka selline aeg). Eriti meeldis mõte suvevaheajast, kui lapsed väikesed ning näiteks võimalus Eestis pikemalt olla (tavaline töö sellist luksust ei anna, ja kui siis on selle saamine justkui hamba väljatõmbamine, inimesed ei puhka Ameerika mandril, nad on ju tööhullud :). Alustasin lausa paberitööga, kuid viimaks leppisin siiski oma praeguse ametiga. Sest tegelikult see meeldib mulle, isegi kui vahel võiks mõne inimese kallal norida... oh, seda rahulolematut inimollust küll ;)

Nii et olen üks näide sellest, kes küll omandanud kõrghariduse, kuid ei tööta oma erialal (välja arvatud töö raames tehtud tõlked, peame ikka eesti keeles ka oma kirjutisi avaldama, nii kaua kui veel oleme eestlaste pank). Muidugi on mu olukord hoopis teine, sest immigrandina lepime rohkem töödega, mis erialast suure kaarega mööda käivad. Samas pole ma kindel, mis minust Eestis oleks saanud. Enamus mu kursusekaaslastest on saanud täiendõpet ja leidnud hoopis muudel aladel rakendust. Huvitav on see, et praegustest noortest, kes Kanadasse nüüd aastase tööviisaga tulevad, leiavad tööd palju lihtsamalt need, kel on mingi konkreetne amet letti laduda (olgu see õmbleja, juuksur või torulukksepp). Kui kunagi oma tööotsingutega siin jännis olin, siis kahetsesin sada ja tuhat korda, et mul midagi sarnast olemas polnud! Isegi terve immigratsioonipoliitika on luubi all ning palju räägitakse just oskustööjõu sissetoomisest. Siiani on ikka kõrgem haridus plusspunkte andnud. Aga palju neid arstidest taksojuhtegi siia riiki mahub...

Eesti kutsehariduse maine võiks tõusta, kui hoopis rohkem tublisid noori sinna edasi õppima läheks. Täpselt nii nagu see toimib Shveitsis või Saksamaal. See ei peaks olema mingi viimases hädas valitud õppeasutus. Samas tean väga hästi, milline maine sel minu koolipäevadel oli, kahju et see samamoodi edasi kestnud on. Ega seal töötanud õpetajadki just väga palju kiidusõnu õpilaste kohta kahjuks ei jaganud. Ma ei oska muud soovitada, kui oma kogemuse järgi samamoodi korraks maha istuda ning teha analüüs, mis oskused ja tahtmised olemas on. Tänapäeval on ka väga lihtne aruvti abil üles otsida kõikvõimalike elukutsete nimekirju. Nüüd, mil Mari oma tulevast elu planeeris, oli tal kooli kaudu see võimalus. Tunnistan, et mul polnud paljudest ametitest aimugi! Mõni pani lausa mõtlema, et oleks võinud ju hoopis seda joont ajada.

Igal juhul loodan väga, et see praegune põlvkond ei ole kaotsi läinud. Ja nad suudavad leida just neile sobiva ja rõõmu pakkuva tee.

Töötute ehk kaotsi läinud generatsioon

Eestis ilmus hiljuti kirjutis, kuidas ülikooliharidusega noor, ei saa oma erialal tööd (Tomi kommentaar on siin). Ja muidugi, kui kehv olukord Eestis selles suhtes on. Tegelikult peaks Eesti olema õnnelik, sest hiljuti nähtud dokumentaalfilmi põhjal on Kanada arenenud riikidest (OECD maad) haritud noorte töötuse osas kõige hullemas olukorras, isegi hullemas kui Eesti! Töötus noorte hulgas on tervelt 15% (tegelikult kõrgem, kui arvestada, et paljud ei tööta oma erialal), umbes 60% ülikooli lõpetajatest on võlgades, mis tekkinud hariduse omandamisega, keskmine võlg 27 tuhat dollarit. Ja see pole naljaasi, kui töö ei kuma silmapiiril.

Ma pean tunnistama, et siiani on see probleem minu jaoks pisut eemal olnud. Hiljuti on küll rohkem hakatud sellest rääkima, kuid arvestades olukorraga, kus Mari täidab ülikooli astumise avaldusi, siis jõuab seegi küsimus teravalt meie koju. Ohkame siin Tomiga küll kergendatult, et tema valik on üsna praktiline ning potensiaalselt on poole aastaga peale ülikooli lõpetamist töökoht olemas, kuid loomulikult pole selleks mingeid garantiisid. Kõige raskemas olukorras on noored, kes õppinud näiteks filosoofiat või keeli või poliitilisi suhteid jne. Ma tean küll panga tellereid, kel taskus ülikoolidiplom (superheast ülikoolist) saksa keele alal või ajaloos. Või neid, kes peale ülikooli on läinud nn kutsekoolidesse teist ametit omandama. Teine võimalus on ettekandjana töötada (nagu dokfilmis näidati). Kõik unistused "täiskasvanu elust" on kenasti vaiba alla pühitud, ei mingit oma maja, korterist rääkimata. Hea on, kui vanemad ikka lastele oma katusealust pakuvad. Kuid on ka neid, kes leiavad, et noored peavad ilma nende abita hakkama saama, sest nemad ju said, ning näitavad uksekoha kätte. Aga probleem on selles, et eelmine põlvkond sai seda tänu teistsugustele aegadele! Sest nende vanemad läksid pensionile ning andsid võimaluse noortele asemele tulla. Nüüd pole see aga sugugi nii kerge, sest... ka vanematel on võlad kaelas. Majalaenud, autolaenud, viimseni pingul krediitkaardid... Kuidas saab minna töölt ära, kui endal olukord nii nadi. 

Ja veel, ega töökohtki taha lasta ära neid, kel on väga head kogemused ja oskused, mis aastatega omandatud. Palgates noori ollakse ju jälle nullis ning millal sellest kasu saab lõigata?! Ning kui veel majanduslik olukord kehv, siis esimesena lastakse lahti viimati tulnud noored. Suur küsimus ongi, kas kasutada ikka praegust tööjõudu, kes lükkab pensionile minekut edasi või leida lahendusi sellele, kuidas noori sisse tuua, sest nemad on ju tulevased pensionäride ülalpidajad.

Töötud noored on viimases hädas valmis oma aega tasuta ära andma (lootuses tööd saada). Kui vanasti kasutati praktikante peamiselt moemaailmas, filminduses, ajakirjanduses, siis nüüd on võimalused laienenud pea igale võimalikule erialale. Mõned ütlevad, et see pole mingi probleemi lahendus, sest tööandjad võivad seda olukorda enda kasuks lihtsalt ära kasutada. Ei pea nad ju tehtud töö eest midagi maksma. Teise võimaliku lahendusena minnakse magistrikraadi omandama. Mis aga võib tähendada hoopis skeptilisemat suhtumist tööandja poolt. Kuna tulevase töötaja ootused on tõenäoliselt suuremad, ka palganumbri suhtes. Mille üle ei tasu imestada, sest noore laenukoorem on ju täiendõppe pärast ka suurem.

Kanada on veel ühes väga kummalises olukorras. Nimelt puudub siin föderaaltasemel haridusministeerium, mis ühtlustaks koolikorraldust terves riigis. Võrdluseks toovad saatetegijad Shveitsi, kus töötus noorte hulgas on vaid 2,9%. Näiteks on neil riigi poolt lubatud ainult 20% lõpetajatest ülikoolidesse (st ikka need kõige paremad). Ning lisaks uuritakse, millistel erialadel oleks vaja inimesi juurde. Vastukaaluks võiks tuua Ontario provintsi õpetajad, kellest tervelt 67% ei tööta oma erialal või on töötud, aga sellest hoolimata paisatakse koolidest igal aastal välja umbes 8000 uut õpetajat!

Saates valgustatakse päris pikalt Shveitsi olukorda (ise olen lugenud varem Saksamaa kohta midagi sarnast "Economist" ajakirjast). Nimelt ei ole seal sugugi oluline peale kooli lõpetamist kohe ülikooli või kolledzhisse tormata. Palju rõhtuakse ametioskuse omandamisele. Mis ei tähenda eluaagset tööd samal alal. Kui ikka asi ei meeldi, siis ollakse küllalt noored, et midagi muud õppida. Kui aga asi meeldib, siis on alati võimalus edasiõppele. 

Mul ongi tunne, et nii siin Kanadas kui Eestis võiks palju rohkem propageerida kutseharidust. Millegipärast pole see sugugi väga "moes". Tundub paljudele allaandmisena ja headest võimalustest loobumisena. Aga tegelikult ei ole ju!!! Ise olen väga selle poolt, kui laps näiteks teataks mulle, et tahab hoopis torulukksepaks õppida, siis palun väga, tee on selleks lahti. Mina takistusi ei teeks. Samas soovitaks küll enne pisut uurimistööd teha, kas torulukksepatel ka potensiaalselt tööd jätkub :) Just sellise soovituse hüüavad saatetegijadki noortele välja. Kui riik ei suuda reguleerida õppimist, siis olge ise nii usinad, ning vaadake, mis tulevik võib tuua, kui ühe või teise eriala lõpetad.

Mari ongi meil väga praktilise meelega. Ta on endale aru andnud, et kuigi talle meeldib kunst, siis ega sellega just palju toitu lauale ei too. Õnneks on tal suur huvi ka inseneriteaduse vastu ning nõnda näebki ta end tulevikus oma inseneritööl ning vabal ajal hobina kunstiga tegelemas. Huvitav on aga jälgida, mis siin riigis edasi juhtub selle niinimetatud "kaotsi läinud" või "töötute" generatsiooniga. Kas hakkab midagi toimuma riiklikul tasandil või oleme me tõesti kaotanud ühe põlvkonna.

Juuretisega sai

Proovisin nüüd ära, kuidas juuretisega sai välja tuleks. Alustuseks kasutasin leiva juuretist ning igaks juhuks panin rohkem täistera nisujahu ja mitmeviljajahu, sest kusagilt lugesin, et need meeldivad juuretisebakteritele rohkem. Ma ei hakka ju neile seda keelama, mis meeldib ;) Lisaks natuke valget nisujahu ka. Kerkis imehästi. Küpses samuti mõnusalt, hea koorik tuli peale. Maitse poolest... nii ja naa. Tom arvas, nagu valga sepik, kui keegi seda mäletab :) Mina ei mäleta. On tõesti rohkem sepiku moodi. Lisaks veel hapukas. Vist isegi natuke liiga hapu. Kuid proovin kindlasti edasi katsetada (Tom küll muretses, kas ta ikka tavalist saia ka saab. No küll saab, kui ta hea poiss on :D). Nüüd on juba valgest taignast eraldi juuretis kõrvale pandud. Proovin järgmine kord natuke rohkem suhkrut panna ning muidugi võiks ka seemneid lisada.