3.2.13

Töötute ehk kaotsi läinud generatsioon


Eestis ilmus hiljuti kirjutis, kuidas ülikooliharidusega noor, ei saa oma erialal tööd (Tomi kommentaar on siin). Ja muidugi, kui kehv olukord Eestis selles suhtes on. Tegelikult peaks Eesti olema õnnelik, sest hiljuti nähtud dokumentaalfilmi põhjal on Kanada arenenud riikidest (OECD maad) haritud noorte töötuse osas kõige hullemas olukorras, isegi hullemas kui Eesti! Töötus noorte hulgas on tervelt 15% (tegelikult kõrgem, kui arvestada, et paljud ei tööta oma erialal), umbes 60% ülikooli lõpetajatest on võlgades, mis tekkinud hariduse omandamisega, keskmine võlg 27 tuhat dollarit. Ja see pole naljaasi, kui töö ei kuma silmapiiril.

Ma pean tunnistama, et siiani on see probleem minu jaoks pisut eemal olnud. Hiljuti on küll rohkem hakatud sellest rääkima, kuid arvestades olukorraga, kus Mari täidab ülikooli astumise avaldusi, siis jõuab seegi küsimus teravalt meie koju. Ohkame siin Tomiga küll kergendatult, et tema valik on üsna praktiline ning potensiaalselt on poole aastaga peale ülikooli lõpetamist töökoht olemas, kuid loomulikult pole selleks mingeid garantiisid. Kõige raskemas olukorras on noored, kes õppinud näiteks filosoofiat või keeli või poliitilisi suhteid jne. Ma tean küll panga tellereid, kel taskus ülikoolidiplom (superheast ülikoolist) saksa keele alal või ajaloos. Või neid, kes peale ülikooli on läinud nn kutsekoolidesse teist ametit omandama. Teine võimalus on ettekandjana töötada (nagu dokfilmis näidati). Kõik unistused "täiskasvanu elust" on kenasti vaiba alla pühitud, ei mingit oma maja, korterist rääkimata. Hea on, kui vanemad ikka lastele oma katusealust pakuvad. Kuid on ka neid, kes leiavad, et noored peavad ilma nende abita hakkama saama, sest nemad ju said, ning näitavad uksekoha kätte. Aga probleem on selles, et eelmine põlvkond sai seda tänu teistsugustele aegadele! Sest nende vanemad läksid pensionile ning andsid võimaluse noortele asemele tulla. Nüüd pole see aga sugugi nii kerge, sest... ka vanematel on võlad kaelas. Majalaenud, autolaenud, viimseni pingul krediitkaardid... Kuidas saab minna töölt ära, kui endal olukord nii nadi. 

Ja veel, ega töökohtki taha lasta ära neid, kel on väga head kogemused ja oskused, mis aastatega omandatud. Palgates noori ollakse ju jälle nullis ning millal sellest kasu saab lõigata?! Ning kui veel majanduslik olukord kehv, siis esimesena lastakse lahti viimati tulnud noored. Suur küsimus ongi, kas kasutada ikka praegust tööjõudu, kes lükkab pensionile minekut edasi või leida lahendusi sellele, kuidas noori sisse tuua, sest nemad on ju tulevased pensionäride ülalpidajad.

Töötud noored on viimases hädas valmis oma aega tasuta ära andma (lootuses tööd saada). Kui vanasti kasutati praktikante peamiselt moemaailmas, filminduses, ajakirjanduses, siis nüüd on võimalused laienenud pea igale võimalikule erialale. Mõned ütlevad, et see pole mingi probleemi lahendus, sest tööandjad võivad seda olukorda enda kasuks lihtsalt ära kasutada. Ei pea nad ju tehtud töö eest midagi maksma. Teise võimaliku lahendusena minnakse magistrikraadi omandama. Mis aga võib tähendada hoopis skeptilisemat suhtumist tööandja poolt. Kuna tulevase töötaja ootused on tõenäoliselt suuremad, ka palganumbri suhtes. Mille üle ei tasu imestada, sest noore laenukoorem on ju täiendõppe pärast ka suurem.

Kanada on veel ühes väga kummalises olukorras. Nimelt puudub siin föderaaltasemel haridusministeerium, mis ühtlustaks koolikorraldust terves riigis. Võrdluseks toovad saatetegijad Shveitsi, kus töötus noorte hulgas on vaid 2,9%. Näiteks on neil riigi poolt lubatud ainult 20% lõpetajatest ülikoolidesse (st ikka need kõige paremad). Ning lisaks uuritakse, millistel erialadel oleks vaja inimesi juurde. Vastukaaluks võiks tuua Ontario provintsi õpetajad, kellest tervelt 67% ei tööta oma erialal või on töötud, aga sellest hoolimata paisatakse koolidest igal aastal välja umbes 8000 uut õpetajat!

Saates valgustatakse päris pikalt Shveitsi olukorda (ise olen lugenud varem Saksamaa kohta midagi sarnast "Economist" ajakirjast). Nimelt ei ole seal sugugi oluline peale kooli lõpetamist kohe ülikooli või kolledzhisse tormata. Palju rõhtuakse ametioskuse omandamisele. Mis ei tähenda eluaagset tööd samal alal. Kui ikka asi ei meeldi, siis ollakse küllalt noored, et midagi muud õppida. Kui aga asi meeldib, siis on alati võimalus edasiõppele. 

Mul ongi tunne, et nii siin Kanadas kui Eestis võiks palju rohkem propageerida kutseharidust. Millegipärast pole see sugugi väga "moes". Tundub paljudele allaandmisena ja headest võimalustest loobumisena. Aga tegelikult ei ole ju!!! Ise olen väga selle poolt, kui laps näiteks teataks mulle, et tahab hoopis torulukksepaks õppida, siis palun väga, tee on selleks lahti. Mina takistusi ei teeks. Samas soovitaks küll enne pisut uurimistööd teha, kas torulukksepatel ka potensiaalselt tööd jätkub :) Just sellise soovituse hüüavad saatetegijadki noortele välja. Kui riik ei suuda reguleerida õppimist, siis olge ise nii usinad, ning vaadake, mis tulevik võib tuua, kui ühe või teise eriala lõpetad.

Mari ongi meil väga praktilise meelega. Ta on endale aru andnud, et kuigi talle meeldib kunst, siis ega sellega just palju toitu lauale ei too. Õnneks on tal suur huvi ka inseneriteaduse vastu ning nõnda näebki ta end tulevikus oma inseneritööl ning vabal ajal hobina kunstiga tegelemas. Huvitav on aga jälgida, mis siin riigis edasi juhtub selle niinimetatud "kaotsi läinud" või "töötute" generatsiooniga. Kas hakkab midagi toimuma riiklikul tasandil või oleme me tõesti kaotanud ühe põlvkonna.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kuskohast see info tuleb, et noorte osas on Kanada oma 15% tööpuudusega kõige probleemsem OECD riik? Kuidas on see number saadud? Ainult kõrgharidusega inimeste seast?
Igatahes Eestis peaks mittetöötavate ega mitteõppivate alla 30 aastaste inimeste osakaal olema 20%. Tõsi küll, nad vist ei ole Töötukassas kõik arvel.
Kõige hullem on aga olukord Hispaanias, kus see näitaja on mõningatel andmetel 40, teistel 50%.
Ja see, et Kanadas on selliseid probleeme, on tõsine üllatus, sest Kanada ja Austraalia on minu arvates kaks kõige olulisemat riiki 21. sajandi majanduses. Mõlemal riigil on olulised maavarad, mille najal oleks võimalik inimkonnal veel pikalt liugu lasta. Kui muidugi neid kasutada tahetakse.

TT ütles ...

Mina ei suuda ikka traditsioonilisest eesti arusaamisest lahti lasta, et haridus kole tähtis. Ajaks ikka natuke vastu kui laps torulukksepaks tahaks saada. Kui meeldib las leeb hobi korras aga enne las käib veits ülikoolis, see nagu nooruse pikenduseks.

Aga too CBC dokumentaalsaade
http://www.cbc.ca/doczone/episode/generation-jobless.html?subpage=infographic "Generation Jobless" oli ka mulle üllatuseks, et canadas asjad nii nirud. Juttu on ikka tehtud aga polnud aimugi, et siinne "highly educated unemloyed" protsent lausa OECD kõrgeim.

killuke ütles ...

Tegelikult võiks see töötuse number palju väiksem olla, sest Kanadas on hulgaliselt erialasid, kus lausa tööjõupuudus, kuid noored ei lähe neid õppima. Paljud on seotud matemaatikaga, mis millegipärasti ei istu mitte kõigile. Samas saates oli juttu ühe tööandjaga, kel oleks tööd kohe pakkuda üle sajale inimesele, aga tal pole neid kusagilt võtta. Nii et ikkagi on küsimus üleriiklikus planeerimatuses. Ehk ka noorte teavitamises, kui nad gümnaasiumis on. Peaks rohkem ilmselt valgustama, mida teha, et leida üles alad, mil tulevikus potensiaali.
Ülikoolid ja muud kõrgemad õppeasutused jagavad samal ajal muidugi aga igat sorti haridust, sest eks nemadki ole omamoodi eraettevõtjad. Õpitasud on väga kõrged, õpikute hinnad lausa astronooomilised. Ja ega neid ei huivta, mis noorest edasi saab.

killuke ütles ...

Ja see 15% on ikka nende noorte kohta, kes ei saa oma erialal tööd, kui peale gümnaasiumi muud koolid läbi käidud (vaatasin ametlikku statistikat 2012 märtsi kohta, mis on netis kättesaadav). Üleüldine noorte töötustase on protsendijagu väiksem ja paljude teiste riikidega võrreldes kusagil keskmiste hulgas. Ühtepidi on siin ikka võimalik mingi lihttöö saada, kuid teistpidi on läinud kaduma sinu investeering parema hariduse omandamisel.

Anonüümne ütles ...

No mina olen üks neist Eesti noortest töötutest, pehmekese hariduse ja kõigega.

Mina räägin ainult, muidugi, enda eest ning enese eest võin nii palju kosta, et vot reaalained on tõesti minu jaoks hoopis teine maailm. Ma saan neist aru, ma olen neis isegi üsna hea (kui ma kord loogikale või valemitele pihta saan), aga need ained EI MEELDI mulle, mul ei teki mõnusärinaid kui ma neis ainetes ülesandeid lahendan jne. Seega valisin ma suuna, mis ei nõua minult reaalained (väga palju). Just selle mõttega, et kehv arst pole hea arst ning halb keemik pole hea keemik, mina oleksin reaalainetes täiesti "sakkinud" (kui rääkida noortepäraselt). Töötu olen ma aga lihtsal põhjusel: tavatööks ülekvalifitseeritud (oi kui palju mulle seda tööle kandideerimistel öeldud on, et nad ei võta mind sest olen kõrgharidusega) , aga oma erialal alakvalifitseeritud (peaks olema magistrikraad). Mina aga ei soovi kaela võtta suurt pangalaenu õppimiseks, tahan vahepeal tööd teha ning siis ehk kaugõppes magistriõppe ära teha. Seega olen juba 6 kuud tööd otsinud, seni tulutult, aga küll ma saan selle töö. Kui mind IT või torundus või metallitöö oleks huvitanud, siis ma ju OLEKSKI seda õppima läinud.

Teine asi on riiklik tellimus. Minu ajal (6a tagasi) võeti esmakursusele filosoofiaosakonnas 120 inimest! Samas kui vaja oleks läinud ehk 1/3 neist. Seega, asi on natukene ikka riigis ka, kui riik ei suuda paika panna, et nad vajavad 30 inimest, mitte 90 või 120, siis on asi jama. Teine asi on ka selles, et tööd peaks ka siis neile 30-le pakkuda olema. Hetkel poleks isegi neile 1/3 tööd pakkuda. Ja tegu oli riigi poolt tellitud 120 kohaga, ehk siis minu kursuselt valdav enamus oli arusaamisel, et kui riik TELLIB 120inimese koolitamise, siis on riigil neid 120 inimest ka vaja. Ja meil olid riigikohtadele sisse saanud inimesed punktikeskmisega 88, seega mitte eriti madal tase. Buumiaja lapsed, mis muud.

Ning kesk-eri on sellepärast kehv, et selle maine oli nõukaaja lõpus kehv. Sinna läksid, siis vaadati kohe, et ähh, sellest enam asja saa. Ja paraku pole kutsekoolid paljuski (vähemalt väljaspool Tallinna) sellest mainest veel lahti saanud: kontingent kes sinna sisse võetakse on pehmelt öeldes jube.

Anonüümne ütles ...

Tere, kas mu varasem kommentaar on spämmi kataloogi lennutatud? Mad Max

killuke ütles ...

Hmm... spämmis ei näinud midagi. Kui jätsid kommentaari ja ei näe seda, siis kahjuks ilmselt ei läinud see läbi. Ehk oli kinnitussõna vale? Ma ei taha seda kinnitust veel maha võtta, sest vahepeal läks spämmide saatmine liiga üle käte.

Anonüümne ütles ...

Saksamaalt: Tunnistan, et olen erand - peale ülikooli esimene aasta öpetajana koolis, siis järgmine aasta koolis+erafirmas ning enne Saksmaale tulemist panga-kindlustuse töökogemus. Saksamaal olen ( läbi "tule ja vee") ametnik-öpetaja.
Öpetan meeleldi kümnendaid klasse, meie koolitüübi ühtesid löpuklasse. Nii tore on neile kaasa elada, et kuhu nad kandideerivad ja kui palju neil on vaja matemaatilisi-füüsikalisi teadmisi. Eelmisel nädalal oli ka presentasioonieksam ehk siis ka selle kaudu oli arusaadav, et kes kuhu edasi... Järgmisel päeval oli meil lausa tunnine diskussioon, et kui suur on töötus Saksamaal noorte seas ja kuidas öige elukutsevalik seda möjutab jne. Köik teadsid, et körgelt haritud ajaloolaste ja sks. keele oskajatega saab ... tänavaid parandada. Nii palju on neid. Tehnilisi erialasi vajatakse, aga füüsika-matemaatika...neeeee.

Saksa süsteemi pluss on nn. duaalsüsteem. 3 päeva töökohal ja 2 päeva koolis. Peale 10.klassi on seda nn. duaalsüsteemi kohta on ühelt poolt raske saada. Samas noored teavad: saavad hakata raha teenima ja peale 2,5-3-4. aastat on korralik amet käes. Firma peab samas nöustuma, et ta koolitab oma rahadega inimese(d), kes pärast siiski üle ei vöeta vöi öppur lahkub juba enne löppu vöi on siiski önnelik löpp - noor inimene jätkab seal samas töökohas ja/vöi öpib kaugöppes ülikooli juures edasi oma eriala.

Gümnaasiumi poolelt: nöudmised on hoopis körgemad ja nüüd oma lapse klassikaaslaste puhul näen ka, et minnakse kergema vastupanu teed: pigem elukutse kui ülikool. Nad teavad, et ülikoolis öppimine on raske ning paljud on väsinud pingutamisest. Vöi siis löppude-löpuks sama küsimus: kas olla pigem Mcdonaldsis müüja ülikooli haridusega kui Hartz IV almuse saaja?

Vöi mida arvata 35. aastasest noorest arstist, kes vaatab mulle otsa ja teatab, kunagine otsus arstiks saada on olnud vale!!! Lihtsalt tingimused Saksamaal on arstide suhtes ebainimlikud ( seepärast lähevad nad meeleldi Rootsi-Norra-Inglismaale).

P.s. mu enda lapse valik on ka tehniline eriala. Mitte öpetajaks!
P.s.s. olen nöus emana teda tudengi aja jooksul toetama, aga mitte pärast ülikooli. ;)
P.s.s.s. ise koon,kokkan ja ömblen mönuga hobikorras.

Anonüümne ütles ...

Ok, ma proovin uuesti. Tundub, et ei luba google profiili alt millegipärast kommenteerida.

Ma kirjutasin:

esimesele kommenteerijale

Kanada naftaliivasid ei ole mõtet positiivse näitena tuua. Nende suur kasutuselevõtt näitabki, et asjad on täiega p….

Naftaliivadel on väga madal ERoEI ehk tasuvus - ca 6:1 (vrdl naftal ca 18:1, maagaasil 10:1). Peab panustama väga palju maagaasi ja naftat, et sealt Kanada liivadest midagi kätte saada. Seega - nende rohkusel pole tähtsust, sest tasuvus on madal.

_______

Ja muus osas - inimesed, saage ükskord aru, et mitte meie vaimujõud ei hoia majandust käigus vaid sisendenergia - fossiilkütused, mis tekitavad kaubad, teenused ja töökohad.

Alates 2006 aastast pole naftatootmist enam tõsta suudetud - see alustas 2008 kriisi. Varsti hakkab tootmine langema. Siis saame näha mida sõna "KRIIS" tegelikult tähendab.

Mad Max