Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.

Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.

Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Hingede päev

Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.

Hingede päev

Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Roheline soeng

Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.

Roheline soeng

Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.

Pokemon Go

Meedia kipub avaldama kõige ekstreemsemaid juhtumeid ja liiga negatiivne olema, kahjuks. Ja see mõjutab üldist rahva arvamist. Mitu uudist on osutunud ka juba kas valedeks või on mõned naljavennad teinud videosid, mida on tõe pähe võetud (nagu Torontos metrooliinil kõndija, mis iseenesest üldse tark tegu polnud). Vähem räägitakse mängu positiivsest mõjust. Nagu minu tüdrukud ütlevad, kas parem on arvuti taga toas istuda ☺. 

Üks üle 50nene vähiravi lõpetanud naine, kellele soovitati palju kõndimist, leiab, et ta poleks sellega hakkama saanud, kui poeg poleks talle mängu tutvustanud. Ega ma isegi naljalt niisama ei kõnniks, kui koeri kodus poleks. Teine üle 80nene mängib pojapoja telefonil, lubas kohe ka endale muretseda. Tema meelest tore nii paljusid väljas näha - minagi imestasin hiljuti, kui palju noori tänaval näen, süda läks lausa soojaks. Mõni mängib lausa perega. Keegi arvas, et mängu võiks fitness rakendusena reklaamida. Soovitatud 10 tuhande sammu asemel päevas kõnnitakse kaks või kolm korda nii palju. Lisaks on lugusid, kuidas suhtlusprobleemidega inimesed justkui avanevad imeväel. Mitmed on kõvasti kaalu kaotanud! Muidugi, kui toas logelemise asemel kilomeetrite viisi kõnnitakse! Kui keegi näitabki näpuga, oh, kui kole arvutisõltuvus, siis tuleb arvestada, et vähemalt nüüd nad liigutavad end toas istumise asemel 😁 

Ja nagu mu tütred ning nende sõbrad ütlevad, siis enamus mängijaid jäävad siiski normaalsuse piiridesse, jälgides ümbruses toimuvat. Ullikesi leiduvat igal pool ja nendega võib muudes olukordades veel imelikumaid asju juhtuda. Keegi võiks statistikat teha, kui palju õnnetusi nii ja nii mitme mängija kohta ;) 

Muidugi on kahju, et ainult mingi mäng suudab meid liikuma panna, kuid kõige suurem üleüldine probleem on esiteks selles, et arvutid/telerid on meie ellu tulnud oma heade külgede kõrval ka halbadega (mängusõltuvus), mis meelitavad inimesi päevade viisi ekraani ees istuma (millele ma ei näe mingit lahendust, sest inimene on üldjuhul väga mugav, isegi Pokemoni mäng huvitab meid vast mõni kuu ning vajub siis enamuse jaoks unustuse hõlma); ja teiseks, et me oma lapsi lõpmatult kaitseme. 

Kui keeraks kella tagasi aega, mil mina laps olin (nii umbes pool sajandit tagasi). Iga vaba hetk sai õues ringi joostud. Ja lisaks tuntud mängudele oma mängusid leiutatud. Kui selle aja tõstaks nüüd tänapäeva, siis kujutan juba ette, millised pealkirjad meedias esilehel oleks... Minu mängukaaslastest on kaks oma mänge mängides surma saanud, üks neiu väga raskelt vigastada (õnnelik õnnetus võib lõpuks siiski öelda) ja teised, mina kaasa arvatud, lugematuid kordi kergemate vigastustega koju longanud. Mõni olukord minu enda lapsepõlves ajab külmajudinad peale, takkajärgi targana ei tahaks küll et oma lapsed sedasama oleks teinud :D Aga enamus meist ju kasvas üles. Loomulikult ei kirjutatud tolle aja ajakirjanduses sellistest õnnetustest. Keegi ei teinud kära, kui ohtlik õues omaette mängimine on, kuidas oleks parem, kui keegi meie tegevust kontrolliks, veel parem kui kodus istuksime ;) Sõnu ikka loeti peale, aga kes neid sõnu jõudis kõiki meeles pidada... Looduslik valik toimis. Nii nagu mu enda tüdrukud irooniliselt mainivad, kui keegi targutab, kuidas Pokemoni mängimine elu ohtu seab.

Nüüd siis on üks mäng välja mõeldud, mis paneb igas vanuses inimesi oma pepu sohvalt üles ajama, ja meil on kohe katastroof käes (ok, ma liialdan natuke, aga ikkagi...). Huvitav on muide see, et nii nagu mängu tootja on näinud Pokemoni mängude kasutajate vanust kasvamas, siis sama on juhtunud nüüd. Väga palju on 30neseid, kes nostalgitsevad esimest videomängu. Minu tüdrukud ja nende sõbrad mäletavad rohkem Pokemoni multikaid ja kaarte, mida koguti (nad mul kohe 19 ja 21). Isegi sai nende kõrvalt ju telekat vaadatud :D Peaks ka nostalgitsema hakkama ;)

Ma ütlen kohe, et ma ei kaitse ega tee seda mängu maha. Olen üsna neutraalsel seisukohal. Lihtsalt kõige negatiivse kuulmisest lõpmatuseni tüdinenud. Sest olen veendunud, et enamus mängivad täiesti arukalt. Mul on peaaegu et tekkinud hoopis mõte ise mängima hakata - kuigi mu arvutimängude mängimise isu ammu kadunud - , et sellest fenomenist paremini aru saada 😁 Eks ma annan teada, kuidas mul siis läheb :P

Pokemon Go

Meedia kipub avaldama kõige ekstreemsemaid juhtumeid ja liiga negatiivne olema, kahjuks. Ja see mõjutab üldist rahva arvamist. Mitu uudist on osutunud ka juba kas valedeks või on mõned naljavennad teinud videosid, mida on tõe pähe võetud (nagu Torontos metrooliinil kõndija, mis iseenesest üldse tark tegu polnud). Vähem räägitakse mängu positiivsest mõjust. Nagu minu tüdrukud ütlevad, kas parem on arvuti taga toas istuda ☺. 

Üks üle 50nene vähiravi lõpetanud naine, kellele soovitati palju kõndimist, leiab, et ta poleks sellega hakkama saanud, kui poeg poleks talle mängu tutvustanud. Ega ma isegi naljalt niisama ei kõnniks, kui koeri kodus poleks. Teine üle 80nene mängib pojapoja telefonil, lubas kohe ka endale muretseda. Tema meelest tore nii paljusid väljas näha - minagi imestasin hiljuti, kui palju noori tänaval näen, süda läks lausa soojaks. Mõni mängib lausa perega. Keegi arvas, et mängu võiks fitness rakendusena reklaamida. Soovitatud 10 tuhande sammu asemel päevas kõnnitakse kaks või kolm korda nii palju. Lisaks on lugusid, kuidas suhtlusprobleemidega inimesed justkui avanevad imeväel. Mitmed on kõvasti kaalu kaotanud! Muidugi, kui toas logelemise asemel kilomeetrite viisi kõnnitakse! Kui keegi näitabki näpuga, oh, kui kole arvutisõltuvus, siis tuleb arvestada, et vähemalt nüüd nad liigutavad end toas istumise asemel 😁 

Ja nagu mu tütred ning nende sõbrad ütlevad, siis enamus mängijaid jäävad siiski normaalsuse piiridesse, jälgides ümbruses toimuvat. Ullikesi leiduvat igal pool ja nendega võib muudes olukordades veel imelikumaid asju juhtuda. Keegi võiks statistikat teha, kui palju õnnetusi nii ja nii mitme mängija kohta ;) 

Muidugi on kahju, et ainult mingi mäng suudab meid liikuma panna, kuid kõige suurem üleüldine probleem on esiteks selles, et arvutid/telerid on meie ellu tulnud oma heade külgede kõrval ka halbadega (mängusõltuvus), mis meelitavad inimesi päevade viisi ekraani ees istuma (millele ma ei näe mingit lahendust, sest inimene on üldjuhul väga mugav, isegi Pokemoni mäng huvitab meid vast mõni kuu ning vajub siis enamuse jaoks unustuse hõlma); ja teiseks, et me oma lapsi lõpmatult kaitseme. 

Kui keeraks kella tagasi aega, mil mina laps olin (nii umbes pool sajandit tagasi). Iga vaba hetk sai õues ringi joostud. Ja lisaks tuntud mängudele oma mängusid leiutatud. Kui selle aja tõstaks nüüd tänapäeva, siis kujutan juba ette, millised pealkirjad meedias esilehel oleks... Minu mängukaaslastest on kaks oma mänge mängides surma saanud, üks neiu väga raskelt vigastada (õnnelik õnnetus võib lõpuks siiski öelda) ja teised, mina kaasa arvatud, lugematuid kordi kergemate vigastustega koju longanud. Mõni olukord minu enda lapsepõlves ajab külmajudinad peale, takkajärgi targana ei tahaks küll et oma lapsed sedasama oleks teinud :D Aga enamus meist ju kasvas üles. Loomulikult ei kirjutatud tolle aja ajakirjanduses sellistest õnnetustest. Keegi ei teinud kära, kui ohtlik õues omaette mängimine on, kuidas oleks parem, kui keegi meie tegevust kontrolliks, veel parem kui kodus istuksime ;) Sõnu ikka loeti peale, aga kes neid sõnu jõudis kõiki meeles pidada... Looduslik valik toimis. Nii nagu mu enda tüdrukud irooniliselt mainivad, kui keegi targutab, kuidas Pokemoni mängimine elu ohtu seab.

Nüüd siis on üks mäng välja mõeldud, mis paneb igas vanuses inimesi oma pepu sohvalt üles ajama, ja meil on kohe katastroof käes (ok, ma liialdan natuke, aga ikkagi...). Huvitav on muide see, et nii nagu mängu tootja on näinud Pokemoni mängude kasutajate vanust kasvamas, siis sama on juhtunud nüüd. Väga palju on 30neseid, kes nostalgitsevad esimest videomängu. Minu tüdrukud ja nende sõbrad mäletavad rohkem Pokemoni multikaid ja kaarte, mida koguti (nad mul kohe 19 ja 21). Isegi sai nende kõrvalt ju telekat vaadatud :D Peaks ka nostalgitsema hakkama ;)

Ma ütlen kohe, et ma ei kaitse ega tee seda mängu maha. Olen üsna neutraalsel seisukohal. Lihtsalt kõige negatiivse kuulmisest lõpmatuseni tüdinenud. Sest olen veendunud, et enamus mängivad täiesti arukalt. Mul on peaaegu et tekkinud hoopis mõte ise mängima hakata - kuigi mu arvutimängude mängimise isu ammu kadunud - , et sellest fenomenist paremini aru saada 😁 Eks ma annan teada, kuidas mul siis läheb :P

Kaunist jaanipäeva!

Viimaks üle väga pika aja, peaaegu ütleks et vahet on olnud paarkümmend aastat, ja ma olen jälle jaanipäeva aegu Eestis! Loomulikult põleb lõke siin palju heledama leegiga ;-)

Kaunist jaanipäeva!

Viimaks üle väga pika aja, peaaegu ütleks et vahet on olnud paarkümmend aastat, ja ma olen jälle jaanipäeva aegu Eestis! Loomulikult põleb lõke siin palju heledama leegiga ;-)

Eurovisioonist

Oh, taevake, ei teagi, kust kohe alustada! Suuri eksperte ja teadjaid tuleb uksest ja aknast ja sealt, kust oodatagi ei oska :D Kõigepealt, taevake küll, jätke Eesti lugu rahule! Kena laul oli! Veel kenam hääl. Positiivse hoiakuga laulja. Ja kui millestki muust pole enam kirjatada, siis on vaja tema riietus ja liikumine hambusse võtta. Mõni teeb lausa oma arust andekaid paroodiaid, millele agaralt kaasa noogutatakse. Nagu oleksid need seigad üksi ära määranud, kas pääsed parimate hulka või mitte. Laul ja laulja hääl olid täiesti kõrvalised... Kurb!!!!

Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.

Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!

Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.

"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D

Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!

Eurovisioonist

Oh, taevake, ei teagi, kust kohe alustada! Suuri eksperte ja teadjaid tuleb uksest ja aknast ja sealt, kust oodatagi ei oska :D Kõigepealt, taevake küll, jätke Eesti lugu rahule! Kena laul oli! Veel kenam hääl. Positiivse hoiakuga laulja. Ja kui millestki muust pole enam kirjatada, siis on vaja tema riietus ja liikumine hambusse võtta. Mõni teeb lausa oma arust andekaid paroodiaid, millele agaralt kaasa noogutatakse. Nagu oleksid need seigad üksi ära määranud, kas pääsed parimate hulka või mitte. Laul ja laulja hääl olid täiesti kõrvalised... Kurb!!!!

Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.

Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!

Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.

"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D

Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!