Peaaegu linik...

Süstikpits (frivolite, tatting) tehnikas linik. Või peaaegu linik.. Kahjuks sai meie noor kutsa Sushi selle kätte ning arvas, et võiks nahka panna. Ei olnud söödav. Sai aru, kui oli pisut närinud... Tegi ikka kurjaks küll. Mind siis. Koer vaatas ainult pailapse näoga otsa. Saaksin küll parandada, kuid tuju oli läinud. Torkasin liniku hoopis sahtlisse ja võtsin uue mustri vahepeal ette. Kui pahameel ära kaob, siis otsin uuesti üles :-) Õppetund mulle, et midagi ei tohi laokile jätta...

Kristallkuuliga väljas

Küll on vahva... postitasin ühe kristallkuuli foto ühes FB grupis ja seal oli päris mitu, kes ideest kinni haarasid. Nii et varsti on lootust rohkem sarnaseid pilte näha. Siin näide samast kohast suurema ja väiksema taustaga.

Talvine jõeorg

Nüüd pole pääsu. Fotosid hakkab aga tulema :)  Siin foto Mimico ojast, mis kevadel ja suure vihmaga jõe mõõtmed võtab. Hetkel on veel täiesti jää peal, mis sest et muidu lund pole õieti ollagi.

Uus mänguasi

Sel ajal kui muu pere endale arvuteid kokku klopsib, piirdun mina väga tagasihoidlike vidinatega. Nagu näiteks see klaaskuulike. Millagi sügisel sattusid esimest korda mu vaatevälja klaaskuuliga tehtud fotod. Mis meeldisid väga-väga. Mõte ei andnud rahu ja muretsesingi endale oma pallikese. Täna käisin seda siis katsetamas. Ilm oli päris külm, aga kargelt päikseline. Palja käega klaasi käes ei saanud hoida. Päris vahva oli siiski mängida :)
Alumisel pildile sain lausa enda kinni püütud ;)

Raamatuaasta 2015

Sel aastal lausa 100 raamatut minu silmi rikkunud ;)  Üks rootsi-, 24 eesti- ja ülejäänud inglise keeles. Rootsikeelseid võiksin ikka rohkem ette võtta. Eestikeelsete osas olen päris rahul, sest aastaid ei sattunud pea üldse neid kätte. Nüüd olen saanud lugeda tänu ellu'le. Pea kõik on muidugi e-raamatud. Ainult mõne üksiku tõin raamatukogust. Seekord olen kuulda võtnud Mari soovitusi ning lugemisvaras on fantaasiamaailma teoseid rohkem kui muidu. Nagu Artemis Fowl ja Spirit seeria, või mu enda leitud kanadalse Meghan Doidge lood. McCall Smith on aga kindlalt lemmikute hulgas, see on justkui magustoit minu jaoks. Lugesin ka päris mitmeid kergeid krimilugusid, tunnen natuke, et olen väsinud liiga tõsistest ja keerulistest kuriteo lahedamistest. Ja andke andeks, kuid "Lingvistiline mets" ei kõnetanud mind samamoodi, nagu tundub et enamust eestlastest. Selle lugemine venis ikka lõputult. Ei tea, kas mu aju on millegipärast mandunud - võite nüüd usinalt kaasa noogutada, ma ei vaidle vastu ;) - või on määrajaks, et olen nii kaua Eestist eemal elanud... Tunnistan ka, et enamasti olen eelistanud raamatuid, kus ikka hästi palju lehekülgi, seekord aga on valikus igat sorti, sellepärast ka nii ümmargune number ;)

Täpsem info sellest aastast siis Goodreads leheküljel, siia ei hakka mingit nimekirja panema. Ma ei saa aru, miks ma varem neid küll ei kasutanud :/

Šampusetarretis

Uue aasta võtsime vastu ... šampusetarretisega, või peaaegu (jaa-jaa, ma tean, et šampuseks võib ainult teatud vedelikke kutsuda, ei ole vaja näpuga siin viibutada :). Magustoidu käisin vast tund enne südaööd välja. Idee hüppas paar nädalat tagasi mingil interneti lehel üles, aga nii palju kui ma otsisin, ei leidnud enam originaalretsepti üles :) Aga eks neid ole rohkem kui üks.

Kirke oli see, kes arvas, hea mõte. Leidsin tagavarast lausa 1.5 liitrise vahuveini ja kolmapäeva õhtul puhastasime granaatõuna. Sulatasime potis umes klaasijagu vahuveinis kaks klaasi suhkrut (võib muidugi maitse järgi panna nii palju kui soovi on, oleneb ka kui hapu on vein). Pisut rohkem kui kaks supilusikat želatiinipulbrit paisuta natukese kuuma veega ja sega suhkruveiniseguga. Lisa ülejäänud vahuvein. 

Kui tahta, et marjad põhja jääksid, siis oleks vaja enne natukese seguga need tarretuma panna. Meie ei pannud. Maitset see ei rikkunud ;)

Head uut aastat!

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Kodujuustukook

Tegin jõuluõhtuks seekord kodujuustukooki pohlakattega nagu Silja blogist leidsin. Pidin natuke teatud asju ümber muutma, sest kodujuustu müüakse siin 500g topsikutes jne... Lisaks riivisin sidrunikoort ning panin ka sidrunimahla täidisesse :) Väga-väga hea kook sai! Kindlasti teen veel, ja omamoodi.

Põhi:
140 g tooreid mandleid (kasutasin mandlijahu)
140 g pehmeid kuivatatud datleid
näpuotsatäis soola
1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
Töötle mandlid koos datlite, soola ja kaneeliga kleepuvaks massiks ning suru ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga kilega kaetud vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi, et põhi saaks taheneda.

Täidis:
500 g kodujuustu (mina lasin saumikseriga peenemaks)
4,5 dl vahukoort
200 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sidruni riivitud koor ja mahl
20 g želatiini
Vahusta vahukoor. Teises nõus sega omavahel suhkrud, sidruni riivitud koor ning kuumutatud sidrnimahl, lõpuks kodujuust ning lisa samal ajal segades ühtlase nirena kuumas veel lahustatud želatiin kodujuustusegu hulka. Seejärel sega õrnalt täidisesse vahustatud vahukoor. Vala segu koogivormi ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Kui täidis on tahenenud, tee koogile kate.

Kate:
300 g pohli
80 g suhkrut
6 g želatiini
Püreesta pohlad kannmikseris, köögikombainis, saumikseriga vm viisil. Suru püree läbi sõela ja sega suhkruga läbi. Lisa kuumas veel lahustatud želatiin ja sega ühtlaseks. Laota koogile ja hoia külmas, kuni kate on tahenenud.

Pohli saab siitmailt sel kujul :)  Muidugi mitte alati, kuid poolakate Starsky poes ikka vahel müüakse, üsna kalli hinnaga. Aga vahel ju võib neid endale lubada.

Pandimaja, kus saab vastutasuks kommi

Homme veel viimane päev, et oma kingid, mis kohe üldse ei meeldinud, tuua Torontosse Skittles pandimajja ja selle eest siis Skittles komme saada. Kõik korras kingid annetatakse edasi Goodwill heategevuskauplustele. Kui kohale ei saa tulla, võib nende leheküljelt vaadata, kui palju komme oleks oma kingi eesti saanud :D Foto Toronto Star lehelt.

Ise pean ütlema, et mul poleks sinna küll midagi viia. Tundub, et keegi perest poleks seda teinud, kuigi meelitasin Mari, kas ta ei taha sealt läbi astuda. Ta oli muidugi alguses skepitiline, mis omakasu ajamine see seal käib. Aga ei käi ju. Hoopis heategevus ja muidugi Skittles reklaam :D

Kingituste koha pealt veel nii palju, et avastasin keset suve, et olin paar kinki eelmiste jõulude jaoks ostnud, aga unustanud kinkida. Nii et nüüd oli palju lihtsam. Kes veel ostab rohkem kui aasta ette jõulukingitusi :D Nüüd pean siiski endale kõrva taha panema, et äkki võiks kasvõi kirja panna, mis ma muretsenud olen ja kuhu peitnud.

Fotojaht - pidu!

Tulge osalege! Postitage fotod oma Instagrami kontole, kirjutage pildile juurde #fotojaht_pidu. Võib ka liituda Estofotojaht Facebooki lehel, kus saab oma fotod peopildi kommentaaridesse jätta.

Pannkoogipallid

Midagi uut meie menüüs. Tõlkisin selle taanlaste Æbleskiver toidu pannkoogipallideks, väga võimalik, et eestlastel on oma nimi olemas :) Igal juhul sai Kirke jõuluvanalt kingiks jaapanlaste takoyaki tegija ehk siis nende kaheksajalataignapallide elektrilise köögiriista. Sest neiu on mitu korda rääkinud, kui head need kunagi Jaapanis käies olid. Eks siis jõuluvana pani selle mõtte kõrva taha. Eks ma natuke muretsesin, sest pann tuli läbi Amazoni otse Jaapanist ja nende elekter on hästi natuke erinevam kui Ameerikas. Uurisin siit ja sealt, ka oma kaasalt. Muud ei pidanud juhtuma, kui et pann läheb pisut kuumemaks kui muidu. Jaapanlased, kes siia mandrile elama tulnud, nimetavad, et ongi hea, sest muidu pidi see liiga külm olema :)

Proovisime jõulupäeva hommikul kohe masina ära. Taignaks siis taanlaste pannkoogipallide retsept. Esimesed tulid küll natuke lopergused, aga siis sai asi käppa. Kahekesi Kikrega me seal toimetasime ja nüüd võiks öelda, et me pole küll just eksperdid, kuid saame juba päris hästi hakkama.

Vahusta 4 munakollast 2 spl suhkruga, lisa 4.5 dl jahu ja 4.5 dl piima, 0.5 tl soola, 1 tl küpsetuspulbrit, 3 spl õli (või sulatatud võid), kõige lõpuks vahustatud munavalged. Valasin taigna kannu, sest nii on lihtsam seda välja valada.
Viimaks veel üks foto üliõnnelikust lapsest, kui ta oma kingi kätte sai :D

Mõned fotod jõuluõhtust

Millegipärast ei õnnestunud meil ühtegi fotot saada, millel kõik kenasti kaamerasse vaatasid. Siin siis väike ülevaade erinevatest fotodest :)

Peale prae söömist käisime kenasti jalutamas. Väga soe jalutuskäik seekord. Sugugi mitte jõululik. Aga tegemata see ei jäänud :D

Verivorstitegu

Mul oli nii hea meel, et Mari oli nõus verivorstide tegemise enda kanda võtta. Kata tuli kolmapäeval appi, mina olin juhendamas ning kolmekesi saime asjaga palju kiiremini ühele poolele. Oleks võinud kiireminigi seda teha, kui keegi (st mina) poleks liiga palju tangu keema pannud :)  Järgmisel aastal peaks ikka vähem ette võtma, kui just ei hakka neid näiteks müüma. Ostjaid vist eestlaste hulgas ikka jätkuks. Peaks muidugi trimmima seda tegemiseretsepti. Kuigi sel aastal läks asi palju paremini! See tähendab, tugevam vorstilikum maitse. Panin ikka väga julgelt maitseainied! Mul on järejordselt lühikesed tontsakad vorstid. Keetmisel läks vaid kolm katki. Lisaks pudenes üks "kett" maha, nii et vast seitse vorsti läksid katki. Peab ikka paremini nendega ümber käima ;) Riputasin neid vannituppa, et koerad ligi ei pääseks.

Kirke käis vahepeal lihtsalt asja uurimas. Tal oli oma ülesanne. Disainins uhket piparkoogimaja :) Sellega peaksid nad nüüd lähemil päevil ühele poolele saama. Vaja ikka enne piparkoogitaigen ka valmis meisterdada. Kõigile, kes piparkookidest ei vaimustu ja kes verivorste kummardavad, soovitan läbi lugeda järgmise kirjutise: Ood verivorstile

Enda jaoks veel märkmeid vorstiteo kohta. 1 kg odrakruupe keeta pehmeks, võib enne likku panna, siis läheb kiiremini, panin ka soola kohe juurde, võiks ka puljongis proovida järgmine kord hautada. Liha (rasvast sealiha, peekonit, eelistaksin suitsupeekonit) kusagil 1 kg jagu (oleneb, kui lihast vorsti lõpuks tahta), sibulat nii 3-4, mille praadisin peekoniga, maitseaineid oma maitse järgi. Minu meelest võib päris julgelt panna. Kasutasin jälle kuivatatud verd (ostetud Tongmaster lehelt, sealt saab ka sooli osta, kõigile nendele, kel probleemi vere ja soole hankimisega ;) Mina olen lihtsalt hästi mugav, kes hea meelega ostab kõik asjad üle interneti. Tegelikult on võimalik sooli ka Kanadas tellida. Verega on keerulisem. Aga selle Inglismaalt saabunud saadetisega igal juhul mingit probleemi ei tekkinud. Jõudis kenasti kohale.

Veel peale vorstide toppimist torkisin kaks-kolm korda nõelaga ja torkasin siis umbes 10 minutiks kuuma vette. Hoidsin silma peal ja torkisin veel, kui vaja. Ahju läksid 180 kraadi juures umbes pooleks tunniks. Panin peekoniriba veel peale. Soovitatakse ka madalama kuumusega küpsetada. Siis pidid krõbedad mõnusad vorstid tulema.

Jõuluõhtu

Praad on ahjus küpsemas, vorstid särisevad pannil, telerisse lasen Kanal 2 jõulusaateid. Väljas on liiga soe... hommikul vist kusagil 15 kraadi ringis. Vaatasin siis hoopis eelmise aasta fotosid. Üks sobiks imehästi tänasesse õhtusse ;)

Üks pilt siiski ka tänasest õhtust. Nõnda ei paistagi välja, et lund pole ja rahumeeli võiks kerge jakiga välja jalutama minna :) Nagu selgelt näha, pole meil majja enam päris kuuske vaja, sest üks kasvab meil lausa maja ees. Ehted ja tuled külge, ning kõik puutoomise mured on lahendatud :P

Pühadeaeg

Pildike minu "jõulupuust", ikka nagu eelmisel aastal on meil vaid kuuseoksad kaunistuseks. Natuke uuema värgina aga süstikpitsi tehnikas lumehelbed okstel :)  Huvitav, et ma varem seda enda jaoks ei osanud avastada. Alustasin pisut üle kuu tagasi! 

Kevadel üles korjatud okstele ostsin seekord ledlambid, mis peenikese traadi küljes. Sai kenasti okstele panna, nii et ei jää väga näha. Oksad ise on ikka pungades, mis kunagi lahti ei läinud. Mul on hea meel, et oskasin ette mõelda, kui tänava äärde tõstetud oksi nägin :) Suvel seisid niisama vaasis. Aga nüüd jätan lambid külge ja kui tuju tuleb, võin ka muul ajal need põlema panna. Suvel läheb ju Torontos juba 9 ajal pimedaks, kui ikka suveajale minnakse. Muidu juba 8 ajal! Ei mingeid ilusaid valgeid suveöid!

Siin veel mõned "lumehelbed". Praegu olen muudkui edasi pitsi teinud. Aina paremaks lähen, vähemalt ise arvan nii :) Isegi pärleid olen hakanud sisse põimima. Aga eks mul ole veel palju õppida. 

Eesti laul 2016

Kõik laulud kuulatud ja võite mind täielikult kiiksuga inimeseks lahterdada, sest ei saa aru eriti üllitatud lauludest. Muidugi võib mind vabalt ka lubjakaks nimetada või kuidas iganes tänapäeval vanemaid elanikkonna esindajaid nooremate poolt kutsutakse, kindlasti mitte viisakalt seeniorideks, nagu hea kord dikteerib :D  Esimese poole lauludest ei tundunud alguses ükski huvitav :) Välja arvatud "Seis" ja "Kaugel sinust". Esimene oma ulmelise alatooniga ja teine tekitas pisut nostalgiat, sest meenutas natuke vene ballaadi :P  Teise poole lugudest ei saa üle ega ümber Stig Rästa loost "Play". Jüri Pootsmani hääl hakkas kohe meeldima. Ma polnud varem teda kuulnud. Stig Rästa oma loomulikkuse ja siirusega on hinge läinud. Olen aru saanud, et raamat, mis jutustab ausalt tema elust, pidi samuti väga hea olema. Ma soovin südamest, et mingis saates välja heidetud mõte, kuidas Rästa laul võiks laulukaare all kõlada, ka kunagi tal täide läheb!

Eesti laulu juurde tagasi tulles pean ütlema, et mul pole ka midagi "Parmupillihulluse" vastu. Ma ei tea, kuhu pean end nüüd liigitama, vist ikka kiiksujukude hulka :D Tegelikult on igas loos midagi huvitavat ja omaette võttes on neid tore kuulata. Mis sest et kõige rohkem olen praegu kerinud Go Away Bird lugu "Sally". Selles on midagi väga köitvat minu jaoks. Ju siis mulle meeldib see nende trip-rock, post-punk, dream pop, and a 90s indie cocktail with a small western touch stiil, nagu nad ise end kirjeldavad. Meenutab millegipärast Super Hot Cosmos Bluesi, kelle oleksin hea meelega Eesti Laul 2014 võitjaks kuulutanud.

Kokkuvõttes võin muidugi öelda, et me pole mitte ühe pulgaga löödud, kellele kõik ühtemoodi peaks meeldima. See oli minu isiklik arvamine, ja keegi ei pea hakkama mind ümber veenma või näpuga näitama. Mitte et ma seda väga ootaksin :P Võidab ikka see, kelle poolt kõige rohkem jõutakse hääletada ;)

Talvine naeratus

Ma ei jõua vahel ära imestada, kui palju näevad inimesed vaeva oma maja kaunsitamisega enne jõule. Mitte et mul midagi selle vastu oleks ;) Nii mõnus on jõulutulede valguses ju jalutamas käia. Ning koeraomanikuna ei teki üldse küsimust, kas ma lähen välja või mitte. Ja siis avastada pisidetaile, mille peale on tuldud. Nagu see lambikate, mis maja küljes teed näitab. Selline võiks ju terve talv meile naeratada.

Jõulutuled

Pimedal ajal on tõesti tore kõiki neid tulesid imetleda :) Õhtul mõnus koertega jalutamas käia.

Karate sügisturniir

Seekord oli Kirke võistlustel oma "teise perega" nagu ta ise ütles, sest keegi meist ei saanud kohal olla. Mina olin tööl, Maril oli palju õppimist ja Tom oli samuti tööl, kuigi sõitis kohe peale seda kohale. Sain töö juurde Kirkel teksti, et ta oli teisele kohale tulnud katas. Ja hiljem kumites võitis teisi noori naisi. Kokkuvõttes omistati talle veel tubli naisvõistleja medal. Fotod on muidugi laenuks võetud kaasvõistlejate käest. Eriti armas on parempoolne all, kus keskel seisev naine oli eelmisel aastal saanud Kirkest nii palju inspiratsiooni, et hakkas ka karatega tegelema. Ta austraallasest abikaasa oli juba klubiga varem liitunud. Kirke arvas, et nii kummaline on mõelda, kuidas ta on kedagi teist mõjutanud, ikka positiivselt muidugi ;)

Vihmapildid

Sel nädalal sai vihmapilte püütud. Ülemise foto puhul proovisin küll porilompi pildistada. Sel ajal, kui ma vihmavarju ja telefoniga komitsesin, kiirustas üks härra mööda. Saigi vist palju põnevam, hoolimata pisut udusest pildist ;) 

Väheseid päevi, kui ma tööle minnes kummikud jalga panen. Mitte väga tihti ei saja terve pikk päev...

Ja nagu ikka Facebookis teiste jahimeeste fotod, samuti Instagramis.