Osta $150 eest loteriipilet ja võida restoran!

Just nõnda kuulutati välja Torontos kaks päeva tagasi. Saksa toitu pakkuv Das Gasthaus restorani omanik Ruthie Cummings on seda pidanud umbes kolm aastat, aga otsustas nüüd kõigest sellest eemale tõmmata ning pühenduda oma vanemate hooldamisele. Vist isegi pidi Saksamaale kolima. Muide see toidukoht asub Toronto Eesti Majast lühikese jalutuskäigu kaugusel (üsna metroopeatuse lähedal). Pileteid müüakse maksimum 4000, võid muidugi ka raha asemel saata lühikirjandi selle kohta, kuidas vanemate inimeste eest hoolitseda. 1.detsembril loositakse võitja. Lisatingimusena on ka märgitud, et tal on õigus kõik piletirahad tagasi anda, kui huvi pole küllalt. Maja ise ei kuulu võidu hulka. Pead ikka üüri maksma. Küll aga saad kogu sisustuse, millega võid teha, mis tahad. Võitja võib restot edasi pidada, muuta oma käe järgi, ka nime; või hoopis kõik maha müüa. Praegune omanik väidab, et toidukoha sisseseadmine on väga kulukas, ning ta tahaks anda kerge võimaluse kõigile, ka nendele, kel algkapital puudub. Kahjuks olen juba lugenud üsna mitmeid negatiivseid arvamusi kogu asja kohta. Ei aita ka see, et veebileht, kus pileteid saab osta, on praeguseks seisma jäänud. Eks vaata, kuidas kõik läheb. 

Ta ei ole küll esimene, kes midagi sarnast on teinud. Tundub, et see võõrastemaja Vermontis on parem variant. Sama hind, kuid pead ka kirjatüki esitama.

Tööpäev töölt eemal...

Eelmisel nädalal oli mul rõõm osaleda töökursusel, mis pühendatud sellele, kuidas oma meeskonda kenasti ja sõbralikult koostööd tegema panna. Ütlen kohe, et kuigi ma lähen alati kohale, siis pole ma kordagi väga selliseid seminare väga pikisilmi oodanud. Ei oodanud nüüdki, kuigi pean tunnistama, et asi osutus palju-palju paremaks, kui üldse ette oskasin kujutada! Võin lausa öelda, et parimaks, kus kunagi käinud olen! 

Aga enne, kui mõne lausega jagan kogutud tarkust, pean hoopis jutustama, miks sellised imelikud pildid postituse juures on. Nimelt toimus kursus minu kodust suht lähedal asuvas hotellis (ainult pisut alla 10km). Bussidega polnud aga sugugi mõnus kohale sõita, sest hotell paikneb Torontoga kõrvuti asuvas linnas. Nii et ühistransport teeb imelikke trikke. Autoga oleks muidugi asi palju lihtsam olnud. Kuid Toomas ei saa ilma selleta tööle, sest metroo hakkab tema jaoks liiga hilja sõitma. Olen ta vahel hommikul tööle viinud ja siis tagasi tulnud. Mis oli ka seekordne plaan. Aga siis tekkis probleem, et ta peab kiiresti-kiiresti hambaarsti juurde pärast jõudma jne...

Ma siis mõtlesin natuke selle asja üle ning otsutasin, mis see mul ikka ära ole. Ma jalutan kohale!!! Kuna Toomase viimine oleks niikunii tunnikese röövinud, ja ma selle tunnikese hommikuti tavaliselt koeraga kepikõnni peale kulutan, siis mis seals ikka. Kepikõnni jätan ära ning koeraga teen vaid ühe väikese tiiru. Ning võin siis rahumeeli jalutama minna, natuke pikemalt muidugi. Mõtlesin ka, et ega seminaril istumine samuti just mulle kasulik pole. Parem ongi, kui saan kõndida.

Hommik oli soe ja väga udune! Ülemised fotod ongi sellepärast pisut hallid. Ainult viimase rea pildid näitavad suurt maanteed hommikul ja õhtul. Sest ma ju loomulikult jalutasn ka koju :D Mida ma küll esialgu ei plaaninud, kuid kuna ilm oli mõnusalt päikseline ja soe, ning sees hea energia, siis miks mitte. Toomas saatis küll teksti, kas tuleb mulle vastu, kuid ma ignoreerisin seda :) Mõtlesin küll, kui ära väsin, siis eks ta võib mu kusagilt mujalt tee pealt peale võtta.

Siin veel väike video liiklusvoolust. Alguses kahest tänavast ja lõpus suurest maanteest, mis viib lennujaamani nii hommikul kui õhtul.

Siia mõned fotod sügisesest loodusest ja lilledest.

Mõned elavad suurtes korterimajades, mõned alles ehitavad endale midagi ja mõni on selline maja, millises ise tahaks elada :)

Ja nõnda nägid välja kõrgepingeliinid hommikul ja õhtul...

Nüüd siis jõuan kõige esimese foto juurde. Hakkasin silla pealt pilti tegema, kui märkasin ämblikuvõrku äärepulkade vahel. Proovisin siis seda fotole saada. Kodus muidugi avastasin, et tänu udule, oli ämblikuvõrk kenade veepärlitega kaetud :)

Viimaks veel mõned fotod juba kodule lähemalt. Esimesel on keskpaigast pisut vasakul näha CN-torni. Ma vahel ikka imestan, kui kaugele see ikka ära paistab!

Aga seminarilt tulin kõige tähtsamana ära mõne hästi kasuliku nõuandega. Märgata töötajaid ning igal võimalusel, kui nad seda väärivad, neid ka kiita. Ning olla võimalikult positiivne! Muidugi saad ju olla morn ja pahane ning ärrituda väiksemat ja suuremat sorti asjade peale, kuid kui tahad et su meeskond endast rohkem kui parema annab, siis proovi säilitada positiivne suhtumine ja hea tuju. Ma tahaks tegelikult neid mõtteid veel lahti seedida ning kirja panna. Sest nii mõnedki praktilised ülesanded, mis tegime, olid tõesti silmiavavad! Ja muide, mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, ei mingeid rollimänge :P Nagu mõne teisega vahepeal rääkisin, siis ega need ei meeldi mitte kellelegi õieti! Ja kuigi me tegelikult mängisime paarides teatud situatsioone läbi, siis ei pidanud neid minema teiste ette esitama. Meilt küsiti hoopis, mis me neist õppisime! Rollimängude kohta arvas meie õpetaja, et neid võib ju teha, kuid ainult nii, et ülemus ise on teiseks osapooleks! Mitte, et alamad peavad end "lolliks tegema" :) Olen väga nõus!  

Oh, ja veel midagi, mis tasub kõigil meeles pidada. Unustage ära sõna "aga"!!! Kujutage ette, kuidas keegi ütleb näiteks kiidusõnu ning siis äkki lipsab vahele: AGA... Milline on kaasvestleja reaktsioon?! Oleme programmeeritud midagi negatiivset ootama!

Ahjupannkook õunte ja kanepiseemnetega

Sattusin hiljuti ühe sakslase blogisse, kus mitmeid toredaid retsepte - Zucker, Zimt und Liebe. Kõik loomulikult saksa keeles, milles ma küll oma teadmistega hiilata ei saa. Arvestades seda, et saksa keele eksam on ainuke, milles ma kunagi täielikult läbi olen põrunud :) Muidugi ei aidanud kaasa, et ma saksa keele tunde ülikooli ajal väga nigelalt oma osavõtuga austasin, ning õppejõud, mis iganes ta nimi täpselt oli (aga siniseid riideid erinevates toonides ta armastas), minu suhtes oma kehva arvamise paika oli pannud. Algas vist kõik sellega, et ma ei tahtnud kaasa laulda mingit laulukest ja sain mürgise märkuse sihtmärgiks. Aga mis teha, laulmises pole ma just kõige hiilgavam, ainult parasjagu nii, et lapsed enne tuttu jäämist mu laulukesed kenasti ära kannatasid. Õieti küll lausa neid nõudsid :D Aga saksa keele eksami eel oli ilmselgelt mu kallis õpetaja juba ette otsustanud, et hoolimata sellest, kuidas ma vastan, pole mul pääsu :) Ta ei pööranud õieti tähelepanu, mis ma rääkisin või ei rääkinud, ja ütles üsna kohe, et pean uuesti suvel eksamile tulema.

Nüüd sai siis pikk ja kurb lugulaul kirja, selle asemel et ahjupannkoogi retsepti jagada. Täiesti maakeeli :)  Tomi arvamine oli: sellist pannkooki võin ma teinekordki teha.

Kuumuta ahi 200C.
Lõigu 1,5spl võid (malm)pannile või ahjuvormi (mina panine 1spl ja sortsu oliiviõli). Pane ahju sulama. 
Koori üks õun ja viiluta õhukeseks. Pane sulanud võile, riputa üle 1 supilusika suhkruga ja torka uuesti ahju.
Vahusta 3 muna 1 supilusika suhkruga. Lisa 175 ml piima. Näpuotsatäis soola ja 1/4 tl kaneelipulbrit. Kõige lõpuks 125g jahu. 
Mina lisasin veel natuke vanillisuhkrut ja umbes 2spl kanepiseemneid.
Vala tainas õuntele ning küpseta ahjus umbes 15-20 minutit, kuni kook on pealt kena pruun ja ääred kerkinud. 
Kaunista tuhksuhkru ja mandlilaastudega.
Serveeri soojalt. Võib näiteks vahtrasiirupit peale valada.

Ja saksa keele osas pean ütlema, et see aitas väga palju rootsi keele kiirele omandamisele kaasa. Peale seda pole ma eriti sellega kokku puutunud, kuigi nüüd mõtlesin, et võiks ju uuesti käsile võtta. Vähemalt proovida neid retsepte blogis lugeda :)

"Originaalne" MÜ ehk Kotkajärve Metsaülikool

Ma ei mäletagi, millal viimati Kotkajärve Metsaülikoolis olin. Kunagi ammu, kui Kanadasse sattusime. Seekord aga mõned fotod (kus Kirke peal) nende Näoraamatust. Kirke oli seal nädal aega ja aitas lastele programmi korraldada, ning muidugi silma peal hoida, sel ajal kui lapsevanemad loengutel istusid. Muuhulgas õpetas noortele eneseakaitsevõtteid. Ma mäletan, kui mu enda tüdrukud kunagi karatega alustasid, siis see oli üks esimestest asjadest, millega tegeleti. Kirke jäi väga-väga rahule oma nädalaga Kotkajärvel ja ei ütleks sellest võimalusest tulevikuski ära. Paar aastat tagasi lapsi hoides ei olnud ta sama vaimustuses, aga siis oli ta noorem ka :)  Muide, Maril on palutud järgmisel aastal tulla ning jagada oma kogemusi Estcube juures töötamisest ja Erna matkast. Ta on oma esimese "jah-sõna" öelnud, kuigi kes teab, mis aasta pärast võib ette tulla. 

Siin väike väljavõte MÜ asutamise kohta nende kodulehelt.
Kotkajärve Metsaülikool (MÜ) asutamise kuupäevaks tuleb lugeda 25. septembrit 1966. Sel nädalalõpul toimusid Kotkajärvel Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi Kotkajärve Komitee korraldusel nn. "noorte sügiskulla päevad". Pühapäeval peeti uues kohvikus päevadest osavõtvate noorteorganisatsioonide esindajate nõupidamine, mida juhatas Heino Jõe. Nõupidamisel leiti, et eesti noorte kultuuriline tegevus Kanadas jãtab soovida. Oleks vajalik alustada mingisuguse rahvaülikoolitaolise kursusega noortele. Selleks otsustati kokku kutsuda kõikide Toronto eesti noorteorganisatsioonide esindajad 21. novembriks Toronto Eesti Majja.

Koosolek otsustas, et järgneva aasta augustikuul peetakse Kotkajärvel nädalane "Eesti noorte rahvaülikooli" kursus, mille kavas on teoreetilistest ainetest eesti keel, kirjandus, ajalugu, kunst, muusika, ideoloogilised ja ühiskondlikud probleemid ning praktilistest ainetest rahvatants, laul, võimlemine, rahvuslik käsitöö jm. 

Algasid intensiivsed nõupidamised ja 15. märtsiks 1967 olid valmis detailsed kavad nii programmi kui ka organisatsiooni osas. Uus institutsioon sai nimeks Kotkajärve Metsülikool. ... 19. augustil 1967. aasta õhtul toimus esimese MÜ avamine juhataja Olev Trässi sõnavõtuga.

Tähtis on vast märkida, et need naised ja mehed, kes panid MÜle aluse, proovisid jätta poliitka metsa äärele ning tõesti pühenduda eestluse hoidmisele. Mis tähendas, et ühendus Eestiga (mis tol ajal Vene võimu all), oli midagi, mida ei taunitud. Samas oli ju Torontos neid, kes "viskasid välja" need eestlased, kes julgesid piiriuste avanemise järel Eestis käia... Nii see elu kord oli...

Koduaia viinamarjadest moos

Aiast sai viimaks enamvähem kõik viinamarjad ära korjatud. Enne kui pesukarud need nahka jõuaks panna ja meile tuhat ja üks uut halli karva juurde tekitaksid oma öiste nosimistega, mis äratab kõigepealt koera. Tema muidugi näitab oma pahameelt haukumisega. Siis ajab torisev pereisa end üles ning läheb uhkesse võitlusesse neljajalgsete triibusabadega. Mina proovin aga tulutult kuidagi kogu selle lärmi sees magada.

Aurutasin marjadest mahla välja ning kuna varem olin mina lõpuks ainuke, kes mahla jõi, siis seekord otsustasin kogu mahlakogusest hoopis moosi teha (võtsime marjad kobara pealt ära, nii et sain need veel korra pressi alla panna).

Kuna tegemist oli mahlaga, siis oli mul vaja pektiini kasutada. Ostsin vedelat pektiini (näeb välja nagu tapeediliim) ja lisasin suhkrut vastavalt õpetusele. Kuna viimasest moosi keetmisest (õieti küll džemmi keetmisest) mäletan, et maitse sai liiga lääge, kuigi ega tal viga polnud, siis seekord kallasin pudelipõhjast leitud mustikalikööri juurde. Maitse sai nii ja naa... tundus liiga magus, nõnda valasin veel konjakit lisaks. Ikka üsna julgelt :)  Kuna mul pole midagi, mis kaitseks purgi ääri, siis tegin ühe katte hõbepaberist. Tõstsin seda ühelt purgilt teisele. Muidugi tuli veel välja, et meil polnud küllalt purke. Nõnda tegid lapsed kiire sõidu pühapäevasel õhtul Wal-Marti, mis ikka lahti oli. Nii tore, kui peres rohkem inimesi autorooli saavad istuda ja on ka seda nõus tegema :)

Tegelikult tuli lõpuks välja, et olin liiga vähe pektiini arvestanud. Mis tähendas, et moos oli järgmiseks päevaks ikka vedel. Egas midagi, valasin kõik tagasi potti ning kuumutasin üles ja panin aga pektiini juurde. Tulemus oli tõeliselt mõnus moos (kokku umbes kuus liitrit). Esmaspäevasel vabal päeval (teisipäeval algab alles jälle kool) küpsetasin pannkooke. Päris hea oli neid süüa oma moosiga :D

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Vabandus rebenenud raamatu lehekülje eest

Vahelduseks kõigile uudistele, mis tihtipeale panevad ainult soovima, et neist midagi ei tea ega kuule, üks hästi armas lugu. Torontos on üks kaheksa aastane poiss Jackson, kes oli väga mures, kuidas ema võib ta peale pahaseks saada, kui peab raamatukogus trahvi maksma. Ema ei olnud just pahane, aga oli nõus, et poiss kirjutab vabanduskirja.

Ta jättis raamatu vahele järgmise kirjakese: Mul on väga kahju, et üks raamatu lehekülg rebenes, kui magama jäädes raamat voodist maha kukkus. Luban, et see ei juhtu enam kunagi! Palun vabandust! 

Raamatukogutöötaja, kes selle leidis, arvas, kui armas! Nagu minagi :) Aga sealt edasi liikus see sotsiaalmeediasse ning peale paaripäevast sihinat ja sahinat, mille jooksul nii Kanada kui USA meedia loost kinni haarasid, leitigi poiss üles. Õieti nende naaber tuli uurima, kas pere on näinud, milline lugu meedias keerleb :)

Jackson tunnistas, et ei tema ega ema oodanud sellist suurt tähelepanu. Poisile kingiti lausa kinkekorv raamatute ja muu hea paremaga. Ikka aususe eest ja selleks, et ta lugemist jätkaks. Ning kõigile teistele lastele kuulutamiseks, et lugemine on tore, ja ei pea mitte kartma, kui mõne raamatuga õnnetus juhtub. Kuigi see ei tähenda, et kõik võiks nüüd sama teha :D

Toronto Staris pikem lugu.

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.

Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D

Teinegi laps täisealine...

Ja nõnda see aeg ongi läinud... Pesamunast on jõudnud ikka, mil võiks täiesti rahumeeli oma teed minna. Õnneks siiski veel ei lähe, st küll rohkem emme-issi rõõmuks :)  Huvitav on olnud ka näha, kuidas põhikoolist leitud sõpradest on järgi jäänud õieti vaid üks, see kellega me Eestis käisime eelmisel aastal. Tegelikult veel üks, aga temaga saavad nad harvemini kokku. Tähtsamaks on saanud gümnaasiumist leitud uued sõbrad. Kes ka tänase sünnipäeva puhul külla olid kutsutud. Tegime elamise-olemise hästi lihtsaks. Tellisime pizzat ja kuna Kirke pole meil üldsegi koogimaias, siis valmistasin talle hoopis jäätisetordi. Kiiruga leidsin soovituse, kuidas ära kasutada küpsisejäätised. Vaheldumisi nendega võib panna näiteks erinevaid jäätiseid, või hoopis vahukoort või koorekreemi. Mina panin vanilli- ja shokolaadijäätist. Peale raputasin purustatud Oreo küpsiseid. Oleks võinud veel näiteks valge jäätise või vahukoorega katta, aga jäi selline nagu oli :) Maitses ühte või teistpidi väga hästi! Arvan, et küpsisejäätise asemel võiks hoopis tavalisi küpsiseid panna! Huvitav, kuidas oleks õhukeste vahvlitega...

Õnnesoovid ka mu õele, Kirke tädile, kes samal päeval oma pidu peab :)

Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!

Suvi

Kuigi kalendri järgi pole suve enam just palju järgi jäänud, siis ega te veel kuhugi kadunud pole. Siin paari nädala tagune pilt Simcoe järve põhjakaldalt, Mara looduspargist. Kirke oli oma kahe sõbrannaga seal omapäi nädal aega. Mina läksin viimasel päeval kiusama, õieti küll linna ära tooma. Omamoodi hea kogemus ja iseenda proovile panemine, sest vanemad ikkagi paarisaja kilomeetri kaugusel. Linn küll nii kaugel polnud. Rattad olid neil kaasas ja vajadusel sai poodi sõita. Tegelikult naljatles Fiona ema, et see pole camping vaid glamping (glamorous camping). Sest lisaks linna lähedusele, oli neil väike järelhaagis, mis muutus enam-vähem mugavaks ööbimiskohaks, kus voodid magamiseks olemas. Elektriga kämpingu koht andis ka võimaluse õhtul vana läpaka pealt lausa filmi vaadata. Paar päeva vihma sundis rohkem varjus istuma. Nii sai Kirkel lausa paks raamat läbi loetud :)

Nõelapadi

Üle tüki aja sai õmblusmasin välja otsitud. Siis tuli meelde, miks vahepeal ta puhkusele saatsin, sest probleem oli pistete tugevuses. Need jäid väga lõdvaks. Juba mõtlesin, kas hakkan endale uut masinat muretsema (praegune on mul olnud aastast 91, kui Kanadasse elama tulime, nimeks Janome, supermõnusa nööbiaugu õmblejaga). Pisuke uurimist, tegi selgeks, et ega mingit supermasinat ei tasu leida. Küll on ühel ühed ja teisel teised vead. Häda, kui inimesed nii vabalt tänapäeval oma arvamusi avaldada saavad :D Vanasti uskusid müüjat ja läksidki õnne peale või õnge. Pidin siis otsustama, kas saadan masina taas kord puhkusele või uurin edasi, mis täpselt viga on. Arvestades, et päris mitmed olid pahased, kuidas parandusse viies põhiprobleem (st piste tugevus) jäi parandamata, siis võtsin aga aruvti ette ning sirvisin erinevaid lehekülgi. Kuni viimaks ka lahenduseni jõudsin. Ma ei tea, kas ise selle peale oleks tulnud, kuigi mõttes kahtlustasin, et seal kusagil võiks viga olla. Nimelt tuli lihtsalt õmblusmasina poolipesa küljes olev kruvi tugevamalt kinni keerata. Huvitav, kas see on midagi, mis tootjad meelega nõrgemaks jätavad, et siis inimesed kärmelt poodi tormavad uut masinat koju tooma :)

Aga et pikk jutt veelgi pikemaks ei läheks, siis tahtsin hoopis kirjutada, et suure õmblemise juures avastasin brittide sarja "The Great British Sewing Bee", milles harrastusõmblejad omavahel võistlevad. Hästi tore saade, kui keegi õmblemisest huvitatud on. Märkasin kolmanda saate ühe õmbleja hästi toredat nõelapatja, mil koera kuju. Agluses mõtlesin, et õmbleks endale ka ühe sellise, kuid siis arendasin mõtet, ning heegeldasin hoopis amigurumi koera oma nõelte jaoks. Nüüd on õmblemine hoopis lõbusam :)

Siia veel fotod "originaalkoerast", mis on andnud nii mõnelegi teisele õmblejale inspiratsiooni oma nõelapadja koera õmblemiseks. Tuleb lihtsalt kõikvõimsa Google abil otsida: great british sewing bee dog pin cushion :)

Ottawa reisi lõpetuseks...

Polegi ammu nii põhjalikku ülevaadet teinud :) Kokkuvõttes võiks öelda, et jäime kõik väga rahule! Eriti tore, et tüdrukud samamoodi tundsid. Mari tundis end küll natuke väljajäetuna, aga kuidagi raske oleks teda olnud Eestist siia saada. Eks peame kunagi uuesti selle ette võtma, või ta leiab endale hoopis oma reisisellid ;) Nüüd veel viimane pilt reisist. Rohkem ei pane, ausõna :P

The Big Apple - Hiigelsuur Õun

Torontost idapoole viib maantee 401, mille ääres väike linnake Colborne (umbes poolteist tundi Torontost). Kui olla tähelepanelik, siis lõuna poole jääb see suure naeratusega punane õun. Mille sisse võib uudistama minna ja ülevalt maailma imetleda.

Kui keegi kaugemalt tuleb, siis on kõik suuremad kohad siin koos kaugustega!

Õuna omanikud kinnitavad, et see pidi olema maailma kõige suurem. Ma ei oska öelda, kui tõsi nende väide on, kuid nii suurt naeratust annab vist ilma pealt tikutulega otsida.

Big Apple poes müüakse kas just maailma parimaid, aga väga-väga häid õunakooke. Valik on tegelikult suurem, lisandunud on hulk muid asju. Kuna neil on ka loomi, siis peredele sobib koht suurepäraselt, et näiteks mõnus pealelõuna veeta. Oleme seal ikka aastate jooksul peatusi teinud, kui kusagile kaugemale sõidame. Näiteks suusatama.

Ottawa reisi pilte siit ja sealt

See hoone seisab kohe valitsuseplatsi kõrval. Leidub ka Uuel Maal uhkeid losse. Kuigi lossist on asi kaugel, või õieti ei tarvitse ju olla... Hoone ehitati siis, kui Kanadasse rajati suur raudteeühendus ja teenis/teenib hotelli funktsioone. Igas suurem linn, kust rong läbi läks, ehitati ka uhke hotell. Torontos on selleks Royal Hotel all-linnas, kuigi ta kaob nüüd oma hiilgusega pilvelõhkujate vahele. Kunagi oli aga hoopis kõige kõrgem hoone... Nõnda see ajalugu kord käib.

Rideau kanalil seisab päris huvitav veesõiduk, kanuu purjega?

Bytown turu rajoonis asub ka Eesti saatkond. Ega seda eriti ära ei tunneks, sest asub ühes väikeses büroohoones, kus muuhulgas mitme arsti kabinetid :) Aga vähemalt ukse taga saime ära käidud, mis sest et sisse ei saanud, sest õhtutunnil tahavad inimesed siingi koju puhkama minna ;)

Ottawa Notre Dame katedraal, kust korraks läbi astusime. Kuigi samal ajal oli käimas jumalateenistus. Tegelikult oligi palju huvitavam.

Terry Fox ausammas. Noormees, kes omamoodi kangelane Kanadas. 1980ndal amputeeriti tal jalg vähi pärast. Aga ta otsustas, et jookseb ühest Kanada otsast teise, et teavitada üldsust vähihaiguste kohta ning koguda raha uuringute jaoks. Ta oli enne tegelenud pikamaajooksuga ja korvpalliga. Kahjuks jäi ta jooks pooleli, sest haigus sai tast 1981sel jagu ning ta suri 22-aastasena. Nüüd peetakse üle maailma paljudes kohtades igal aastal Terry Fox jooksu, mille tulu täidab sama eesmärki.

Söömas...

Beavertails ehk kopra sabad Ottawa turult. Neist olen varem kirjutanud, aga just siin sain seda kanadalaste toitu proovida kunagi esimest korda. Olin Eesti kooliga ekskursioonil :) Seekord valisid tüdrukud küüslaugu juustu koprasabad tavalise kaneelisuhkru asemel. Valikuid on veelgi, aga need kaks on minu meelest kõige paremad.

Teine kanadalaste toit - poutin, ehk põhimõtteliselt friikartulid juustu ja soustiga. Vahel harva võib seda süüa :)

Eriti mõnus on, kui saad oma toitu süüa nii kaunis kohas jõe ääres :) Ajaloomuuseumi kõrval on terrassiga mõnus söögikoht. Seal sai Kata kenasti oma prantsuse keele proovile panna.

Mina võtsin seenesuppi, mis on parim, mida olen siin Kanadas saanud :) Tõeliselt mõnus ja hea, ei olnud tavaline valge kreemine, aga valmistatud mingitest teistest seentest, mis hästi väikeseks hakitud.