Ei saa minust aednikku...

Nõnda näeb siis praegusel hetkel minu maja ees olev lillepeenar välja :) Omavahel peavad ägedat võitlust maa ligi hoidev siniste õitega ronitaim (mis Ontario metsades tavaline nähtus) ja rohi, mis super kõrgeks veninud ning lõpuks tulbid, mis sealt ronitaime ja rohu seest end välja ajavad. Täielik Tootsi peenar ma ütlen. Kõik sai muidugi alguse sellest, kui meie hiigelsuur ja vana vahtrapuu maha võeti. Tore! Õieti küll ei olnud tore, lausa kurvaks võttis meid kõiki. Aga mis teha, kui valikuks on puu kummuli üle meie maja või see, et me ikka kenasti puutumatus hoones edasi elada saaksime. 

Igal juhul puu läks ja asemele tekkis suur mullahunnik. Mingil hetkel hekseldati ka känd ning tõmmati linna poolt mullahunnik tasaseks ja lõpuks külvati sinna isegi muruseemneid, mis üldse ei tahtnud idanema minna. Tunnistan, et oli päris kuum ja ega vihma ka eriti me ei näinud. Isegi mitte kunstvihma, st seda, mis voolikust meie poolt võinuks tekitatud olla. Otsustasin siis, et kui muru ei tule ja mingit uut puud asemele ka ei istutatud, siis paneme oma puu ning toon ronitaimed selle alla kasvama. Ei ole vaja tulevikus muret tunda, kas puujuured kogu jõu ainult endale ahnitsevad. Sügisel panin veel isegi tulbisibulad maha, et las kevadel tulevad sealt ronitaimede vahelt üles. Mida ma muidugi ette ei näinud, oli see, et muruseemned hakkasid minu kiusuks vohama. Olen nüüd püüdnud võitlust pidada ja neid välja nakitseda, aga ega see kerge pole. Sel aastal aga on rohi erilise võimsusega oma ilu demonstreerimas. Eks ma siis ootan, kuni tulbid kõik ära õitsenud ja vaatan, kellele neist ma lõpuks võidu annan :)  Vahetevahel mõtlen, et mis ma ikka hakkasin kõigega jändama. Oleks võinud niisama oodata ja vaadata, mis juhtub :D

Suveks Tartusse

Kodu meil nüüd tühjemaks jäänud, sest Mari on terve suve Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Tartus. Mõtlesin eile, kui me lennujaama tüdruku viisime, kuidas mina õige pisut nooremana kodust pikaks ajaks Tartusse ülikooli läksin. Olin 19 ja Marigi on 19, kuigi kohe-kohe saab ju 20. Mina läksin Tartusse ja Marigi esimene omaette elamise kogemus saab alguse sellest linnast. Tallinnas oleks ju vanaema-vanaisa käe-jala juures ja mitmeid sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Tartus on neid kuidagi vähevõitu. Õnneks on aga minu täditütre lapsed seal, kellest ühe juures ta isegi elamist saab. Nii et päris üksi Mari just pole. Ja loodetavasti leiab ta ka uusi sõpru. Sest ees ootab hästi põnev töö. Tom kirjutas EstCube "külaskäigust" Torontosse ja nüüd lähebki Mari oma pisikest panust andma selle ehitamisele. Ta oli ise nii väga põnevil ja õnnelik, kui selline võimalus kerkis üles ja ta oma sooviavalduse sisse saatis! Üks mu Toronto sõbrannadest arvas, et ega Mari nüüd peale seda kogemust Eestist tagasi ei tahagi tulla :) Ma ikka arvan, et oma praktilise meele juures ei lase end neiu eriti emotsioonidest mõjutada. Ülikool vaja siiski enne Torontos lõpetada :P

Harv külaline...

Toronto on täis musti suuri oravaid ja olin kindel, et nende väiksemad sugulased - ameerika punased oravad - hoiavad targu linnast eemale. Õieti ega naljalt ei näe neid isegi metsas, olen vaid mõned harvad korrad neid märganud. Suur oli mu üllatus, kui aga ühte tegelast Toronto pargis nägin. Esimest korda! 24 aasta jooksul!!! Ja ma käin pargis ikka suht tihti!

Kõigepealt märkasin mingit tegelast jõe ääres ringi kiirustamas. Kuna ta hakkas liikuma minu poole, siis jäin muidugi ootama. Ja seal ta oligi, pisike oravake, suur saiatükk suus. Proovisin klõpsida fotosid (õnneks oli mul oma fotokas kaasas), aga ta oli ikka päris kiire. Sellepärast on need hüppamise pildid pisut udused. Oravapoiss jooksis erinevate puude vahel, ma jäin natukeseks ootama ja jälgima. Igal juhul petis ta saia suure kuusepuu otsa ja minu rõõmuks tormas tuldud teed tagasi. Ilmselt märkas ta mind silla peal ja jäi natukeseks ühe puu otsa askeldama ja minu jaoks poseerima :)  Tõeliselt tore elamus!

Õunapuude õitsemise ajal...

Ei pidanud ma jälle väga kaugele minema, et õunapuu õisi jäädvustada. Seekord on Toomas puud korralikult ära püganud, kuigi minu meelest võiks ta need veelgi väiksemaks nudida. Tahame hoopis viinamarjadel laste puud vallutada :)  Saaks viinamarjad maja juurest eemale, sest sügisesest võitlusest pesukarudega olen minga kõige rohkem tüdinenud. Viinamarjad on vaja ju neil kõik nahka pista, õieti küll isegi mitte kõik, vaid lihtsalt sisud, et siis kestad hooletult igale poole meie kõndimise alla pilduda. Ise kindlasti itsitavad pihku, kuidas me pärast seda löga kokku roogime :/

Meelespeade väli

Üks lill, mille üle mul hea meel on, kui ta kevadel õitsema hakkab. Ja aias meil neid juba jätkub :)

Emadepäeva hommikusöök

Kellele emmedest veel selline hommikusöögi taldrik ette pandi :)  Ülejäänud perele jätkus ka armastust täis südamekujulisi pannkooke. Pereisa tegi lausa kiirmoosi värskest mangost, banaanist ja õuntest, salajase lisandiga, milleks oli sorts "Vana Tallinnat". Sai päris mõnus pannkookide peale. Lisaks muidugi vahtrasiirupit :)

Kirsside õitsemise aeg

Kui praegu Torontosse tulla, siis tasub kindlasti kirsipuude kasvukohad üles otsida :) High Park on sel ajal väga-väga ilus. Kuna ma aga hetkel maadlen rakse külmetuse järelmõjudega, mis tähendab, et õhtuks olen täiesti läbi nagu meie kutsa Koko peale seda, kui ta minuga suviselt pikalt kepikõnnilt koju jõuab, siis seadsin sammud hoopis tagaaeda ja klõpsisin sealt mõned fotod. Siin siis üks nendest :) 

Kevadised lilled

Viimaks on nartsissid ja tulbid ka oma õied avanud. Sel aastal võttis see ikka päris kaua, sest külma oli ebatavaliselt palju. Eesti on meist kõvasti ees olnud, mis üsna ebatavaline.

Nartsissid on enamasti mul nibin-nabin enne varajasi tulpe õitsemas, kuid seekord käib kõik kuidagi samal ajal :)

Väljas on üle 20 kraadi isegi, kuigi sel nädalal pidi jälle jahedamaks minema. Ise olen endiselt külmetuses. Paranemise tundmärke õieti pole. Köhin küll vähem, aga nohu võtab võimust. Olen juba päris tüdinenud, sest enamasti käivad gripid ja muud külmetushaigused minust mööda. Ei meeldi mul see haige olemine :/

Infomercial

Noorema lapse üllitis. Düsleksia teema kodutööna tuli talle juhuslikult, kuigi see on talle liigagi tuttav. Õnneks mitte nii raskel kujul nagu võiks olla. Mida kõrgem klass seda keerulisem. Lugemine ei ole ju lihtne, faktide päheõppimine keeruline, kirjalikud matemaatikaülesanded nagu ladina keel jne. Aga ta peab ikka vastu ning võtab siiski koolikursusi, mille alusel saaks edasi õppida kolledzhis või ülikoolis :) 

Kevadhõngu...

Viimaks siis avavad ka nartsissid ja tulbid oma õienuppusid. Kenad kevadised ilmad, kahjuks on küll 3/4 perest mingi külmetuseviirusega nakatunud. Nii et olen terve päeva takkajärgi mitu saadet "Nädalalõpp kanal 2ga" ja "Hommik Anuga" läbi vaadanud. Olemine sellest küll paremaks ei läinud :P

Hillside Bakery

Eestlaste kohvik-pagariäri Hillside Cafe tähistas oma 20ndat aastapäeva. 80ndate lõpupoole Torontosse asunud perekond Männamaad on seda ühiselt väga edukalt vedanud. Nii palju kui ma mäletan võtsid nad kunagi üle soomlaste Hillside Bakery, mis millalgi eelmisel kümnendil koliti Mt.Pleasanti tänavale. Hoolimata sellest, et kohvik on Eesti Majale palju lähemal, siis ilma autota on päris tüütu sinna sõita. Nii ma siis toimetan ikka oma kodus edasi. Ega Toomas muidugi väga rahul ka poleks, kui ma ise ei küpsetaks ja käiks mujalt küpsetisi ostmas :P  Aga ma saan ikka vahel nende imehead kringlit maitsta, näiteks siis kui pangas seda ühispankade päeval pakume :) Nende seenesalat viib keele alla. Kuigi enam seda süüa ei saa, sest selles on toores sibul. Leib on neil hea ja verivorstid täiesti tasemel. Loodame siis et nad ikka veel mitu korda 20 aastat vastu peavad. Üks poegadest on ju väljaõppinud kondiiter. Kohalikud torontolased on aga ikka peamised kliendid, nii et tegevust jätkub! Vaata siia, leiad rohkem pilte.

Pulmakellad

Täna jõudsime oma abieluteel 28-nda verstapostini. Tänapäeval soovitatakse kinkida sel puhul orhidee, eks näe, kas mu kollektsioon kasvab :) Paari aasta pärast peaks siis pärlid saama :P  Fotol on mu üks kahest sõrmusest, mida iga päev kannan (teine on abielusõrmus). Selle sain Toomase käest 24.sünnipäevaks. Aga samas võiks öelda, et on natuke ka kui kihlasõrmus, kuigi abiellumise otsuse tegime kevadel :)  Madu, mis sõrmust valvab on Mari kätetöö.

Viimaks video, mille võtsin nädalavahetusel. Jalutasin ilusal laupäeval koju, kui kuulsin kirikukella häält. Vist täistund mõtlesin. Aga kellad ei jäänudki vait. Kuni lähemale kõndides tuli välja, et suur pulmaseltskond oli kogunendud kirku ette :) Filmisin ja kuulsin üht vanadaami mu kõrval seletamas: Too young! Too young! (liiga noored). Eks nad tundusid noorukesed küll, aga väga õnnelikud.  Helin aga saatis mind veel pikalt koduteel ja tegi tuju eriliselt rõõmsaks :) Aga ka mõtlikuks... miks mõnede jaoks kooselu lühikeseks jääb, miks mõned teineteise kõrval surmatunnini :)  Üks sõber kirjutas, et oleme jätnud talle mulje, et meie pereelu ongi idülliline ja lihtne. Samas on meilgi ju oma tõusud ja mõõnad, täpselt nii nagu meie kõigi elus seda juhtub. Peaasi on nendest teineteise toel üle saada. Ma imesta, kui abielu võrreldakse laeva teekonnaga, mille jooksul koged nii rahu kui tormi ;)

Iludus...

Kevad paneb kõigil vere vemmeldama :)  See uhke pardihärra ei tahtnud pardipreilisid sugugi rahule jätta ja muudkui kiusas neid väikese jõekese ääres.

Tasapisi ikka saabub

Vahelduva eduga jõuab kevad ka meie juurde. Nädalavahetus oli jälle kena, kuigi jahe. Päike on seevastu päris soe. Ja nõnda siis loodus ärkab taas ellu :)

Teatrielamus - Rakvere teatri Leegionärid Torontos

Sel nädalal oli fantastiline võimalus minna Eesti teatrit Torontosse vaatama! Kahjuks olen alati suvel Eestis käinud, mis tähendab, et teatrirepertuaar pole just väga lai. Ning vahel lihtsalt ei jää ka selleks aega, isegi kui teoreetiliselt saaks külaskäigu ette võtta. Nii et seda suurem rõõm, kui teater peaaegu koju jõuab :)  Eriliselt suur tänud (ma ei oskagi seda sõnadesse panna) läheb kogu teatritrupile, lavastajale Madis Kalmetile ja kirjanikule Tiit Aleksejevile, kes peale etenduse lõppu hästi toreda ettepaneku tegid korraks veel maha istuda, niipea kui neil riided vahetatud, ning lihtsalt juttu vesta. Aitäh-aitäh-aitäh!!! Imetore õhtu sai sellest! Isegi kui see südaööni venis :)  Loodetavasti polnud nad järgmise päeva etenduseks liiga väsinud!

Ma olin alguses natuke mures, kas etendus ehk liiga tõsine ei saa, kuid ilmaaegu mõlgutasin neid mõtteid (kuigi tunnistan, ikka poetasin paar pisarat ka). Kolme leegionäri vaimu omavaheline "vestlus", mis siiski peamiselt monoloogi vormi võttis, oli vürtistatud mõnusate võrdluste ning tähelepanekutega. Nii nagu hiljem juttu ajades lavastaja ja kirjanik ise rääkisid, olevat sõdurite omavahelised naljad ja ütlemised üsna tavalised olnud. Kui keegi näiteks oma sõbra soolikaid kõhtu tagasi ajas ning hiljem võrdles, kui head verivorsti sellest saanuks. See aitas neil jääda terve mõistuse juurde. Sest kui meil on eemalt vaadates raske rahulikuks jääda, siis mida pidid nemad tundma kõike seda läbi elades...

Laenan "Eesti Elus" toodud kirjeldust, mis võtab kogu näidendi kenasti kokku: Lavastus on tundlik teekond leppimiseni iseenda ja oma saatusega. Saksa mundrit kandnud Eesti mehed - meie isad, vanaisad, onud ja vennad - osalesid 1944. aasta suvel ja sügisel Eesti pinnal toimunud tõrjelahingutes. Mehed, kelle kehad jäid lahinguväljale ja kelle hinged ei leia rahu ning mehed, kes jõudsid küll koju, kuid kelle mõtted jäid lahinguväljale. Paralleelselt kolme saksa mundrit kandnud leegionäri saatuselooga, keda mängivad näitlejad Margus Grosnõi, Erni Kask ja Mihkel Kabel, jutustavad oma loo ka kaks ülejäänud tegelast. Esmalt ühe leegionäri ema, Maia Karu, keda kehastab näitlejanna Terje Pennie. Samuti meie kaasaegne, Suur-Einar, ühe leegionäri vend Tarvo Sõmeri kehastuses.  

Mõeldes kogu loo ülesehitusele pean ütlema, et mulle väga meeldis. Just see monoloogide vahetumine. Leegionärid, ema ja venna lood vaheldusid liikudes ajastus ikka õiget ajarada pidi tänapäeva. Ja neid lugusid kokku lappides vormuski täielik pilt. See ei ole lavastus, kus võiks vahepeal silma kinni lasta või mingi igava tegevuse ajal omi mõtteid mõlgutada. Vastupidi, lugu haarab sind endasse ning paneb kaasa elama. Ma tean, et vaheajal teistega rääkides, nimetas mõni, et selline ülesehitus ei istunud sugugi. Millest ma eriti aru ei saanud :) Aga eks me ole kõik erinevalt siia ilma loodud :)

Nautisin ka väga näitlejate tööd. Lihtsalt fantastiline on kuulata eestikeelset juttu "elusast peast". Muidugi on hea, et tänapäeval saab ükskõik, kus maailmanurgas Eesti telesaateid vaadata, aga selle kaudu ei saa osa erilisest õhkkonnast, mis kaasneb "päris" etendusega. Eriti kui see on veel nii väikses saalis, kus peaaegu et silmside näitlejatega.

Natuke veel vestlusest, mis järgnes. Tiit Aleksejev kõneles pisut näidendi taustaloost. Suur-Einari kuju põhineb paljus tema isal, kes suutis isegi nõukogude ajal jääda enda jaoks ausaks ja ei mänginud alati kaasa seda mängu, mis üsna tavaline (riigi tagant varastamine, salgamine jne). Minusse jäid ka kõlama näidendi lõpupoole väljaöeldud mõtted. Kui oled oma pika elu ära elanud, kas sel on üldse tähtsust... Mis vahe sel tegelikult on olnud. Need, kes surid lahinguväljal või need, kes edasi elasid...  Ma tean, et nooremana poleks ma nii mõelnud, kuid mida vanemaks saan, seda enam (ok aegajalt :) mõtisklen, mis hetkel on selge, et nüüd on elu elatud. Hiljuti rääkisin mõne sõna 96-aastase hästi noorusliku häälega vanaprouaga. Ja ta nimetas: Näed, taevaisa ei taha mind ära võtta, aga oleks juba aeg. Tean ühte teist, kes kurvastusega igal hommikul silmad avas ja mõtles, miks ta ikka siin on. Elu on ikka imelik...

Natuke positiivsema poole pealt tahaks korrata lavastaja Madis Kalmeti sõnu, kes nimetas, et Eesti ju tegelikult võitis sõja! See võttis küll natuke kauem aega, aga me oleme ju viimaks vabad! Ja selle mõtte taustal võiksime käituda kui võitjad ning unustada ära kõik need vahed, kes sa oma minevikus olid, kas olid kommunist või keegi teine, kelle poole peal sa võitlesid (aga pooli ei olnudki ju alati valida, kui sund peal oli), kas käisid Siberis ära või mitte... Ta kutsus üles inimesi olema leplikumad üksteisega. Nüüd võiks mõelda näiteks internetis jäetud kommentaaridele, mis tihtipeale õelusest lausa pakatavad. Ei tasu muidugi rääkida Kremli palgal olevast "trolliarmeest", kes viha ja vaenu ja suure naaberriigi ülistamist töötähe all levitavad. 

Ta tänas eestlasi, kes kunagi Eestist põgenesid ja siis ise või nende järeltulijad Eestis hakkasid käima. Hea, et paljud Eestis ei tea, kuidas neid käijaid mõnedes väliseesti ringkondades siis musta nimekirja pandi (ikka see teadmine, et Eestis elavad ainult sugulased, ülejäänud on kommunistid). Ei oska inimene ikka olla ühe mütsi alla. Ja kindlasti ei ütle ma seda ainutl eestlaste kohta. Olen küllalt siin multikulti riigis näinud samasugust käitumist teiste rahvaste hulgas.

Näitlejadki võtsid sõna. Jutustasid, kuidas ettevalmistuse ajal sai räägitud mõne kunagise leegionärigagi. Mis oli huvitav, oli nende tähelepanek, et Toronto publik oli palju elavam kui millega nad Eestis harjunud on. Naerdi kaasa kohtades, mis Eestis jättis rahva vaikseks. Ja mitte et see naljakas poleks olnud. Lihtsalt ilmselt Eestis on inimesed ettevaatlikumad ja kaalutlevamad, kas ikka on sobilik nii tõsise teema juures välja näidata, et midagi lõbus on. Eestis vast kantakse raskemini minevikku taaka.

Ise mõtlesin aegajalt, kui palju tegelikult siinne kohalik rahvas kõigest aru sai, mis puudutas just nõukaaega. Kindlasti oli asju, millest ehk teati, kuid mis päriselt sügavamat arusaama ei tekitanud. 

Ei puudunud ka küsimus selle kohta, kuidas näitlejatöö teles ja teatris kokku sobituvad, ega need ei hakka teineteist segama. Minu peres "Kättemaksukontorist" tuttav Tarvo Sõmer vastas, et mis seals ikka, kui see leiva lauale toob :)  Õnneks siiski on teletöö midagi, mis tehakse juba pikalt ette, nii saab ka teatris esineda. 

Kui ma öösel koju tulles (ikka veel üleval olevale) Kirkele Tiit Marveliga kohtumist mainisin, ütles ta, et kahetseb nüüd natuke, et ei tulnud vaatama :D Kahjuks ei saanud ta ka järgmisel päeval toimuvale etendusele, sest pidi sõbra sünnipäevale minema. Ta küsis, kas ma ei võtnud Tarvo Sõmera käest autogrammi :) Ei võtnud. Aga kuna Tarvo vestluse käigus nimetas, et ega need Eesti seriaalid nüüd ka nii hirmus populaarsed pole, siis pidin hiljem juurde astuma, kätt suruma ning nimetama, et vähemalt siin kaugel Torontos on neil oma jälgijaskond. Ja mis emmesid eriti rõõmsaks teeb, on see, et lapsed vaatavad eestikeelset saadet :D
Fotod on laenuks võetud Eesti Elu ja Vemu lehekülgedelt (keskmisel fotol on paremat kätt tõeline leegionär Mihkel Salusoo, kes on Torontos tuntud oma eesti mustrites vööde kudumisega!)

Toronto Kanada peaaegu kõige õnnetum linn

No-nii... nüüd siis selge! Toronto Kanada linnadest altpoolt teisel kohal õnnelikkuse skaalas. Kõige tipus seisab Ontario kaevanduslinn Sudbury, kus me oleme isegi korra ära käinud. Tundus kuidagi hale linnake :) Ja milline linn haarab kõige õnnetuma linna tiitli? Vancouver!  Arvasin alati, et seal on inimesed paksult rahul oma eluga. Ja mis nüüd välja tuleb!!! Kes on numbritest väga huvitatud võivad minna Statistikaameti leheküljele ;) Neile, kes kuivast statistikast lugu ei pea, võin öelda, et põhiküsimus oli, kui väga oled oma asupaigas eluga rahul. Huvitav, et Toronto on aasta alguses maailmamastaabis Economisti küsituluse põhjal ära märgitud kui parim linn, kus elada. Kas see tähendab, et eemalt paistab kõik roosiline ja kui siia tuled, on asjalood hoopis teised. Kuidas nüüd küll kehitamise märki siia panna ;)

Ja mis mina ise arvan. Ütleks, et olen üsna rahul, nii palju kui linnas seda saab olla. Ma pole just "linnainimene", eelistaksin kindlasti väiksemat kohta, kuid siin on jälle kergem tööd leida... Õnneks pean ütlema, et olen töö osas kõik nukid maha hõõrunud ja päris rahul oma kohaga :D  Sõit sinna on ju pisut pikk, aga jälle ei saa kurta, sest sellel ajal loen raamatut. Pean ainult tähelepanelik olema, et õigest peatusest mööda ei põruta, eriti kui veel hästi huvitav raamat käsil on :P

Natuke ärevust pühapäeva õhtusse

Nõnda nägi meie tänav välja pühapäeva õhtul. Politseiauto pani ühelt poolt tee kinni. Teisel pool oli tuletõrje. Keskel gaasimeeste auto. Naabri juures käib lõhkenud veetorude parandamine. Kuidagi oskasid töömehed aga hoopis gaasitoru lõhkuda, nii et sealt gaas hakkas välja vusisema. Igaks juhuks lasid nad kiiresti jalga, sest kes teab, äkki lendavad veel õhku... Või oli probleem selles, et nad kartsid tööloa mitteolemasolu pärast vahele jääda :)  Meie väga armas vanem naabriproua tuli ukse taha hoiatama, et me igaks juhuks autot ei käivitaks. No seda meil plaanis polnud, aga Toomas põletas aias kuivanud vaarikaoksi :D  Õnneks oli meil küll hästi tuuline, nii et oht vast väga suur polnud. Pealegi said nad ju kiiresti jaole. Lihtsalt pisut põnevust meie tänavale. Hetkel jälle kõik rahulik, vaatame hoopis "Meie aasta Hiinas!"

Kevad Torontos...

Jõudsime kevade ikka ära oodata, kuigi ootus oli sel aastal päris pikk! Nüüdseks oleme saanud juba mõned päevad sellist mõnusat eestilikku ilma, kuigi tänasel pühapäeval hoolimata säravast päikesest on taas vahelduseks pisut jahedam! Siin mõned fotod hommikuselt jalutuskäigult koeraga.

Kui ma seda viimast fotot tegin möödus minust Aasia päritolu maja omanik (olin tema aia taga tee ääres). Ütles, et tule umbes nädala pärast uuesti, siis on väikesed mummud lilleõite asemel. Ka väga ilus! Ja ma võivat neid siis enda aeda kaasa korjata :D Nõnda siis siinmail, ei aetagi kurjalt minema ;)

Ettevalmistused kevadiseks istutamishooajaks

Ma julgen tunnistada, et minus pole siiani tärganud mingit suurt aiandusehuvi, kuigi aegajalt tekib soov midagi seal ära teha. Näiteks istutada lilli. Kuna Toomas oma suures usinuses rohis välja saialilled tomatite vahelt, siis olin sunnitud midagi välja mõtlema, kuidas neid tagasi saada (ja üldse mitte sellepärast, et saialilled tomatite vahel pidid väga kasulikud olema, st tomatitele). Seemneid pole veel poes näinud, aga mõnel tänavaäärsel naabril lillepeenras küll. Eks siis sai sügisel koeraga sealt hästi lähedalt mööda jalutatud ning mõne seemne tasku poetatud :)  Nüüd siis loodetavasti lähevad mul kasvama. Igaks juhuks proovin juba toas taimed kasvama saada. Ma ei tea, kas küll raatsin neid pärast tomatipeenrasse panna, äkki jään jälle ilma :P Siin näha, kuidas seemned kasvama läksid.

Siin skeem, kuidas ajalehest karbikesi teha. Kui istutamiseks läheb, võib need kogu täiega mulda pista! Muide, kas panite tähele, kui väga rahvuslik ma olen, isegi karpe tehes ;) Tegelikult tekkis lipuvärvides karbike küll kogemata :D

Ja kui asi ikka veel segane, siis tasub minna siia leheküljele, millelt leiad lausa ainimatsiooni, kuidas karpi teha.

Mõista mõista, mis see on ;)

Hetkel pole aega pikemalt kirjutada, seniks eilse meisterdamise tulemus - või noh, peaaegu ;)  Aga vaata siia ja lõplik tulemus on siin.