28.3.15

Raama-tu-te-ta on kurrrb maa-ilm...

Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis pean tagasi sügisesse minema, kui üks tüütu email mu tööpäeva mitu nädalat järjest segas. Õieti oli tegemist justkui siiski tööasjaga, milles keskus palus tagasisidet nende süsteemi kasutajatelt. Kui teade umbes miljon viiesaja viiendat korda üles hüppas, siis täitsin tüdimusega ära küsitluse, mis enam-vähem kilomeeter pikk. Ja unustasin. Kuni millalgi eelmisel kuul sain ülikahtlase emaili, mis kuulutas, et olen võitnud tervelt $250 uhket dollarit (kahjuks Kanada oma; arvestades US dollari praegust kurssi, oleks need võinud pigem lõunanaabrite omad olla :) Esimene reaktsioon oli muidugi, kes see pahalane nüüd mu emaili kätte saanud on ja mis infi või raha ta hakkab nõudma, et võit kenasti kätte saaks toimetatud. Natuke veel kahtlevat uurimist ja igaks juhuks üheksa korda kirja läbilugemist, jõudsin otsusele, et äkki on siiski lootust ilma kolme tilga vereta ja suure varanduse loovutamiseta ka seda raha mingil imekombel näha. Sest olin loosiõnne tahtel tulnud uhkeks ja ainukeseks võitjaks nende hulgas, kes viitsisid meie keskuse küsimustele vastata. Ma ei või pead anda, et ma mitte ainuke usin polnud :P

Veetsin peale seda mitu unetut ööd iseendaga vaieldes, mida küll nii suure summaga peale hakata :)  Kusagil Eestile lähemal elades, oleks ehk saanud selle eest isegi odava lennu- või laevapileti hankida. Aga üle suure lombi oleks mind selle raha eest kindlasti kusagil Gröönimaal lennuki pealt maha tõstetud. Isegi soojaks kasukaks poleks raha enam üle jäänud :D

Viimaks otsustasin, et kuigi mul on olemas tahvelarvuti, mida kõige rohkem raamatute lugemiseks olen kasutanud, siis tahan hoopis ühte e-lugerit. Eriti seda, mis kõige uuem ja kõige kallim ja mida saab isegi basseini kaasa võtta, või vanni... või ühesõnaga vette, sest peab natuke aega vastu enne kui vesi talle liiga tegema hakkab. Mitte et ma kangesti kusagil vees sulistades, peale vanni, just loeksin. Ja viimasega on ka kehvad lood, sest vann, mis meie majja usinate meistrimeeste poolt paigaldatud, on parasjagu nii suur, et pead kordamööda kord ülakeha ja siis alakeha vette kastma, kui üldse märjaks soovid saada. Keegi on siin kunagi väga keskkonnasõbralik olnud, sest vett kulub nõnda ikka uskumatult vähe. Kõik need, kellele valmistab muret meie planeedi saatus, võivad meie majja selles suhtes mõõtu võtma tulla :)

Ja nõnda jõuan ma siis raamatupoe juurde, mis kenasti fotol jäädvustatud. Leppisin oma vanema võsukesega kokku, et saame tema lemmikpoes kokku, st muidugi tõesti lemmikpoodi, sest kõikidesse muudesse kauplustesse pean teda kas erinevate jõumeetodite või keelituste abil kohale saama. Ok... jäätisepood jääb sellest nimekirjast siiski välja ;)  Meelitasin ta kaasa, ilma et ma täpsemalt oleks seletanud, miks mul äkki nii suur vajadus raamatupoodi minna tekkis. Nimelt kui temal on see lemmikkoht, siis kuigi mulle meeldib ka raamatute vahel aega veeta, olen endale keelanud uute raamatute ostmise. Isegi kokaraamatute, mis mu suureks nõrkuseks. Kui ma peaks kõigi nende raamatute eest ka raha välja käima, mis ma läbi lugenud olen, siis hoolimata oma vägevast lugemisoskusest, ei suudaks ma laenunumbreid kokku lugeda, ning ma võiks lisaks oma isikliku elamise näiteks õue peale telki viia, sest ma lihtsalt ei mahuks majja enam ära ja muidugi sellepärast ka, et mul enam polegi raha, mille eest maja omada :)  Kui aus olla, siis ega Marigi ostmise pärast seal käi. Ikka peamiselt sellepärast, et piiluda uusimaid teoseid, mida siis hiljem laenutada saab. Tema telefon ei olegi mitte enekaid täis, vaid hoopis pikki nimekirju huvitavatest autoritest ja nende loomingust, mis ootavad pikas järjekorras lugemist.

Juhtisin oma tudengist neiu osavate manöövritega raamatupoe tehnikaosakonda ja kukkusin e-lugereid näppima. Ise uurides, mis laps taolistest mänguasjadest arvab. Tema ei arvanud midagi, st arvas küll, aga ikka midagi selles suunas, et tal juba telefon on ja kas mitte minul pole tahvel, millel väga hea lugemiserakendus. On küll hea, mina ise kasutan ka seda väga edukalt (kui kellelgi huvi, siis MoonReader rakendus on meie mõlema meelest kõige etem! Nii palju etem, et maksime isegi mõne niruse kanada dollari täisversiooni eest). Proovisin siis teda ja samas iseennast veenda, kuidas e-lugerit saab ka särava päiksega täiesti vabalt lugeda; ja ei tohi unustada veejuttu ning oh, seda rõõmu, isegi liiv ei pääse ligi. Peaaegu poleks püüdnudki kinni oma kalli tütrekese vaevumärgatavat heakskiitvat noogutust. Aga õnneks oli mu pilk väga lootusrikkalt tema omas kiivalt kinni. Ja loomulikult jäi veel üle mu viimane trump. 

Olin viimasel ajal end üha rohkem kodus avastamas, et raamatulugemise asemel kasutan ma tahvlit netis surfamiseks, igat sorti rakenduste näppimiseks ja ma ei tea veel milleks. Liiga suur kiusatus oli lugemisrakendus kinni lükata ning midagi muud teha. Isegi minu meeleheitlik katse wi-fi pidevalt tahvlil kinni lülitada läks vett vedama. Ma nimelt panin selle jälle lihtsalt peale :)

Niisiis kõigi nende väga kaalukate põhjendustega varustatuna käisingi lahke välimusega poemüüjale välja kinkekaardi, mis hetk hiljem palju kergemana tagasi anti koos kotikesega, milles uhiuus Kobo Aura e-luger (ma unustasin nimetamata, et Kobo peakorter asub Torontos, võin ju end ka praeguse kodukoha patrioodiks nimetada, "k-o-b-o" on anagramm sõnale "book"). 

Nüüdseks on see väike raamatusuurune vidin mul mõnda aega olnud, ja pean tunnistama, olen väääga rahul! Kobo enda lehelt saab hulga tasuta või soodsaid raamatupakkumisi. Muidugi on Toronto linna raamatukogu super! Saan sealt nii e-raamatuid kui audiofaile laenutada. Kuna siin juba igat sorti jagamiseks läks, siis minu lemmik raamatukuulamisrakendus on Smart AudioBook. Saan sellel ettelugemiskiirust suurendada, mis mõnikord, kui lasen heli läbi kõlarite, teeb mu teistele pereliikmetele väga nalja :)  Aga mõnikord on lugeja niiiiii aeglane ja mul pole sugugi tahtmist kuulamise ajal magama jääda.

Kindle e-luger on muidugi teine võimalus, neil on palju suurem valik e-raamatuid (rohkem tasuta pakkumisi). Kuid õnneks on olemas võimalused, kuidas neid ka Kobo-kõlbuliseks muuta ;)  Kes loeb inglise keeles, siis käesolev lehekülg BookBub otsib iga päev parimaid pakkumisi vastavalt lugeja maitsele.

Oh, ja peaaegu oleks unustanud. Viimaks ühinesin aasta alguses Goodread lehekülgedega, sest avastasin, seal on palju parem oma loetud raamatute üle järge pidada! Tasapisi proovin viimaste aastate lugemised ka kirja saada. Selle aasta seis on hetkel 24. Nii palju siis seekord raamatutest ja lugemisest :)

11.3.15

"Crimsoni põgenemine" (2015)


Kirke on sellel poolaastal valinud filosoofia kursuse. Koostöös sõbraga pidid nad eksistentsialismi teema alusel välja mõtlema filmi stsenaariumi ning joonistama ka plakati. Crimson Runs on lugu tüdrukust, kes elab tuleviku maailmas, kus on otustatud, et inimesed ei tohi enam paljuneda. Kõigilt naistelt võetakse ära sünnitamise võimalus. Üks tüdruk, Crimson, suudab selle eest põgeneda. Ta leiab endale ühes mehes kaitsja, kuni tuleb välja, et mees töötab valitsusele. Lugu lõppeb sellega, et neiu pääseb siiski kinnivõtmisest ning jookseb peidukohast ära. Umbes nii see käis, põhimõttel, kes teeb ja kellel on õigus päriselt otsuseid meie elu üle teha. (Plakat ei ole päris valmis, "näitlejate" nimed pole veel juurde lisatud :)


10.3.15

Kass ja riided


Kadunud Puma leiame kas pesukorvist või Kirke toas sahtilist!  Kirkel hea võimalus oma segamini sahtel kassi süüks ajada :)

7.3.15

Jääskulptuurid



Toronto kesklinnas on peidus väike pargike, kus millalgi veebruaris ilmuvad kõigile vaatamiseks jääskulptuurid (seekord kümnendat korda). Mõnikord on ikka väga soe olnud ja need sulavad ka kiiresti. Seekord ei pidanud skulptorid sellise murega silmitsi seisma. Kujud on tõenäoliselt praegugi veel täiesti olemas. Yorkdale on muide koht, kus võid nii mõndagi maailmakuulsat filminäitlejat silmata :)



6.3.15

Jäine lumi


Märtsikuust hoolimata on ilmad ikka üsna jahedad. Hetkeks läks soojemaks ja tõi kohale jäävihma, aga parasjagu nii palju, et ainult lume ülemine kiht sulas pisut, misjärel sai jälle külmakraadid peale keeratud. Lumele tekkis jääkiht, millist ma pole varem näinud. Pildil läigib see õhtuses lambivalguses nagu kullamägi.


Sain fotole peegelduse, mis näitab, et tegemist pole lihtsalt lumega vaid õhukese jäise kattega lumel.



Oleme nüüd mitu päeva seda läikimist imetlenud. Vaatan seda ja püüan leida võrdlust. Näeb välja natuke nagu oleks kottideks kasutatv nahk maha laotatud. Kui mööda seda kõndida ja lõhkuda, siis tükid kõlisevad ja libisevad mööda pinda edasi. Meile tõesti kena vaadata, aga ma ei arva, et loomad selle üle väga rõõmustavad. Alumisel fotol on mõned lähivaated lõhutud lumekihi tükkidest.

1.3.15

Jäine veebruar




Veebruar on Torontos ja siinkandis üle aegade tõesti väga-väga külm olnud. Lund ei ole just palju tulnud, aga mis iganes alla sadanud, on ka püsima jäänud. Oleme ka saanud imetleda külmataadi pintslilööke aknal. Tõeliselt kaunis, kas pole :) Nüüd viimaks ennustatakse siiski natuke soojemat ilma (kevadkuu lööb ju kohe uksed valla), kusagile sinna 0 ja -10 kraadi vahele. Imelik, kuidas peale suurt külma isegi -10 tundub juba soojana :)  

26.2.15

Ikka lumine ja külm


Kuidas ma eelmise foto kinni püüdsin. Olen enamus linnupilte saanud läbi akna pildistades kätte. Seekord olin just lindude toidulauda täitmas ning jäin värava juurde seisma, kui märkasin, kuidas linnud tagasi tulid. Tõin kärmelt fotoka ning proovisin siis ühe fotosessiooni läbi viia, kuigi käed hakkasid küll lõpuks päris kõvasti külmetama. Väljas on endiselt jahedavõitu. Raske oli ka läbi okste lindu fookusesse saada. Aga ikkagi sain lõpuks pildi kätte, ikka selle eelmise postituse oma, see on minu hädine katse, kuigi pole ju selgi midagi viga, arvan ma. Ilusad oksad ju :) 

Kardinal


Täiesti iseenesestmõista imetlen ma kõige rohkem seda punasesulist aknatagust külalist :)

25.2.15

Eesti lipud Torontos


Eilse vabariigi aastapäeva fotomeenutusi. Otsustasin töö juures, et lähen ikka Toronto raekoja ette traditsioonilisele lipuheiskamisele kohale. Mul pikk päev ja sain oma vaheaja varem välja võtta. Kuna ilm väga külm ja lausa vastikult tuuline, siis mõtlesin osalejate ridu täiendama minna, sest kes neid muidu kangeid eestlasi tea, äkki istuvad hoopis soojas toas :) Sattusin siis Korp! Filiae Patriae esindajate pildile, kuigi ma enam väga aktiivne liige seal pole :P  Aga nad kutsusid mind kohe enda sekka, kui kohale ilmusin. (Veel fotosid Eesti Elu leheküljel, parempoolne nende käest laenuks võetud).

Allpool mõned fotod Toronto Eesti Maja ees. Oli tõesti tuuline. Alumisel vasakpoolsel pildil on see hästi näha, kus tuul lund üles keerutab. Muide, mu laud on kohe lippude taga olevate akende taga (ülemine vasakpoolne foto). Nii et mul oli terve päev kena vaade lippudele, kui just töö kõrvalt rohkem aega oleks neid imetleda :D

24.2.15

Sünnimaa sünnipäev


Toronto vaevleb hetkel kõige külmema veebruari küüsis, mis aegade hämarusest mäletatakse, või vähemalt sellest ajast, kui ilma kohta märkmeid hakati tegema. Nii et riputan hoopis vabariigi aastapäeva puhul üles meenutuse suvisest Eestist, kui tüdrukud laulupeol olid (pealtvaatajatena siiski). Nende jaoks selline esimene teadlik mälestus, sest varasema käigu puhul olid nad liiga väikesed. Tore, et nad olid nõus rahvariidedki selga panema :) Ehk mõni märkas kahte blondi neiut rongkäigust osalejatele lehvitamas ;)

14.2.15

Kaunist sõbrapäeva


Kalli kaasa poolt kingitud. Ta teab, et mulle lõikelilled väga ei meeldi :P  Ja orhideedest ning alpikannidest ma kunagi ära ei ütle :D Meil on ka endiselt maa kenasti valge. Külma on nii palju, et parem on, kui soojalt riidesse paned. Põhjatuul on läbilõikav. Sõbrapäeva puhul küpsetaks hea meelega koogi, aga meie pliidiahi protesteerib. Eile pidin leiva ahju panema, aga selle asemel et kuumaks minna, hakkas kurjalt minuga pahandama. Lõpuks sättisin taigna leivamasina vormi, kus ta eriti rohkem ei kerkinud kahjuks. Masinal on õnneks ka ainult küpsetamisprogramm olemas. Sai valmis küll, mis ei tähenda, et ideaalselt ja tulevikuski kasutama hakkan (muidugi kui ahi ikka edasi minuga kiuslik on). Aga leib on siiski söödav.

13.2.15

Lumi ja linnud


Ega see linnukese elu kerge ole, kui lume alt toitu vaja leida. Mul jätkub endiselt toredaid hetki neid toites :)

10.2.15

Jahedavõitu veebruar


Mitte nii väga jahe ka, aga parasjagu, et ikka soojad sallid ja mütsid ligi hoida :)  Panin selle temperatuuri pildi üles eelmise postituse küsimuse peale, kui külmaks siin võib minna. Võib muidugi veelgi külmem olla, eriti põhjatuultega, kui nina jahedast sinine (tuulefaktoriga mõnikord lausa 30ne ringis). Selle peale võiks öelda, et tüüpiline Kanada nagu tihtipeale ette kujutatakse, külm ja lumine. Kuigi Torontos võib mõnikord ka terve talve peaaegu lumeta üle elada, tänu suurte järvede lähedusele. Ja suved on ju siin pea troopilised, niisked ja vastikud. Nii et ühest äärmusest teise. Kui aga tõelist külma tunda, siis võib loomulikult inuitide maale minna või preeriaaladele. Kui Torontos on hetkel -9, tuulefaktoriga -15, siis seal on -15, tuulefaktoriga -23.

8.2.15

Lund aina tuleb ja tuleb...


Veebruar on siiani küll lume poolest üsna rikkalik olnud. Lisaks, ütleks, et päris jahe on ka. Eilsest peale on pidevalt lund alla tulnud. Õnneks mitte liiga tihedat, aga parasjagu, et teed libedad hoida. Esimest korda sain tunda, kui autoga pidurdades lihtsalt midagi ei juhtunud. Õnneks meie tänava otsas, kus liiklus peaaegu olematu. Ja ega muud polnud, kui ei saanud kohe vasakule pöörata. Tunnistan, et talvekumme meil all ei ole. On all-season, millega siiani päris hästi hakkama saanud. Aga auto on meil vana Fordiga võrreldes ka selline pisike ja mitte nii võimas :)  Ilmselt tasub siiski talvekummid tulevateks talvedeks alla panna, sest hoolimata kliima soojenemisest jätkub meil siin lund ikka parasjagu.

7.2.15

Kuidas tekivad käänulised teed


Ma arvasin alati, et omal ajal tekkisid paratamatult kõverikud teerajad ja hiljem teed, sest mingist takistusest (suur kivi, mäeküngas jne) kõnniti lihtsalt kõrvalt mööda. Siin aga hea näide, kuidas täiesti lagedal maal võivad kellegi esimesed jalajäljed jõnksu sisse teha, tundub et lihtsalt niisama, naljaviluks :-). Keegi on küll proovinud ka rada otsemaks viia (parempoolne rajake), aga kes see lumme tahab sumpama minna, kui kõrvalt saab lihtsamalt. Ja mina kõnnin ka varmalt sealt, kus lihtsam, mitte sealt kus otsem :-)

4.2.15

Näljane täiskuu


Mulle hakkas täitsa meeldima täiskuuga fotokas kaasa võtta. Seekord läks natuke kehvemini, sest meil on üsna lumine ja pilvine olnud. Siin siiski üks foto kuuvalgusest. Huvitav fakt Põhja-Ameerika muistsest kultuurist. Nimelt kutsuti veebruarikuist täiskuud "näljaseks täiskuuks" või "lumekuuks", sest rohke lumi ja külm ei teinud jahipidamist/toiduhankimist sugugi lihtsaks.

3.2.15

Lumised marjad


Kui seda lund vaid rohkem oleks... ma olen ikka täielikult talveinimene :)

2.2.15

Lumine Toronto


Toronto sai paraja sahmaka lund kaela. Hommikune liiklus ja ühistransport näitasid oma halvemat poolt. Metroo puhul on probleemiks see, et osaliselt tuleb tunnelitest lume kätte välja, lisaks signaalide mittetöötamine, näpuotsaga tuletõrje väljakutseid (kui inimesed loobivad prahti rööbastele ja see põlema läheb) ja et asi huvitavam oleks, minestavad sõitjad, kes pole harjunud, kui vagunid liiga täis on. Või midagi sarnast. Jõudsin siiski suht õigeks ajaks tööle. Kuigi esimest korda otsustasin, et astun lõpp-peatuses ootava rongi peale, mis oli väga täis. Tavaliselt ootan järgmise ära, sest siis saan kindlalt oma raamatuga kuhgi istuma. Nüüd siis tähendas see, et seisin pea kogu tee püsti (mida ei ole ju palju, umbes pool tundi tegelikult, kui kõik kenasti liigub). Aga jäin ellu :)  Huvitav oli see, kuidas ma seisin üsna vaguni keskel, ja kuigi uste peal olid inimesed väga tihedalt koos, nii et lausa paljud peatuses ootajad isegi ei hakanud peale trügima, siis minu ümbruses oli üsna lahe. Valmistusin juba kilulikuks seismiseks, aga ei tulnud sest midagi välja, kus saan ümberseisjatele toetuda, pidin ikka oma jõuga püsti püsima :D Oh, neid üliviisakaid kanadalasi küll...  Siin veel Tomi jutt ja pildid Kokost, kes lumes möllab.

30.1.15

Tutimüts


Nii tore, kui lapsed vahel ise soovi avaldavad, et ma midagi neile kooks. Ja tore, kui see midagi ka ikka valmis saab. Ma kipun tihitpeale asju pooleli jätma või hoopis koon ja harutan ja harutan. Hiljuti võtsin ette sviitri tükid, mis juba rohkem kui aasta eest valmis, kuid kokku õmblemata. Ja... harutasin kõik üles. Sest kõigepealt vaatasin, et ma ei tea, milliste mõõtute järgi need valmis said.
Õieti tean küll :D Lihtsalt mind ei ole enam nii palju, et nende sisse parajalt ära mahuks, ilma et nad tekikotti meenutaks. Pealegi märkas Kirke mustrit (palmikud jne) ja arvas, et talle meeldiks midagi sellist kanda. Nii ma siis otsustasin, et sellest lõngast saab talle samasugune sviiter, aga muidugi väiksemas versioonis. Ma olen kuduja, kes ei nuta, kui peab oma tööga tagasi minema. Kui märkan viga ja töö käigus seda korralikult parandada ei saa, siis loomulikult harutan. Mõne jaoks on see muidugi overkill, aga ma ei kiirusta kuhugi. Kudumine ise, kui tegevus, pakub mulle rõõmu ja mõjub teraapiliselt :) Sellpärast pole mul ka pidevalt uusi asju, mis jälle valmis sain, sest ega ma just palju ei saa ka istuda "tegevusetult". Kepikõnnid õhtul võtavad ka oma aja.

Aga siin siis Kirkele kootud kõrvaklappidega müts. Sooviks oli saada South Parki ühe tegelase peakatet :)  Mina muidugi tegin asja keerulisemaks, ehk siis enda jaoks huvitavamaks, ja kudusin palmikud sisse. Kirke jäi väga rahule ja arvas, et ei jõua oodata, kui esmaspäeval sellega kooli läheb :D