Sandy Torontos

Troopiline torm jõudis otsaga isegi Torontosse (New Yorgist, kus olukord palju hullem, kirjutab Reede oma blogis). Kuigi meedia hoiatas, et inimesed oleks meiegi linnas valmis elektrikatkestusteks ning üleujutusteks, siis õnneks läksid asjad siiski paremini, kui kõige hulleamd ennustused teatasid. Tuuled tuhisesid küll ägedalt. Õhtul koju tulles tekkis vahepeal tunne, et haaraks kusagilt kinni, muidu olen otsaga varsti sõiduteel. Öösel rabistas vihma tulla ning tuul vingus akna taga. Hommikuks kaunistas maapinda lisaks puulehtedele ka hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid oksi (ülemine pilt on laenatud ja näitab, kuidas kõik lahtine kraam ringi lendas, orav ei lenda, aga loodab kindlasti midagi maitsvat prahi hulgast kõhutäiteks leida). Mõnel pool oli ka elekter ära, peamiselt traatidele kukkunud puuokste või puude pärast. Üks 50ndates eluaastates naine sai surma, tuule poolt lahtirebitud poesildi ette jäädes. Ise nägin/kuulsin hommikul, kuidas ühe maja katuse serv ägedalt vastu seina peksis. Sinna alla ei oleks tahtnud kuidagi sattuda.

Vihma on kallanud juba nädalavehtusest, küll mitte Sandyga seoses, kuid nüüd jätkub see kuni laupäevani. Mis on suht ebatavaline nähtus minu meelest Toronto jaoks, kus märjad ilmad üsna kiiresti päikese vastu vahetatakse. Tegelikult mulle meeldib vahelduseks just selline ilm :) Tekib peaaegu et tunne, nagu oleks Eestis ;)

Muidugi on juttu olnud Halloweenist, kas näiteks võiks selle hoopis igaks juhuks ära jätta. Aga nagu ajalugu on näidanud, et igasugused keelud traditsioonist kõrvale hiilida, pole just eriti hästi vastu võetud. Lõpuks jääb ikkagi asi lapsevanemate kaela, kas nad lubavad oma võsud tänavatele või mitte.

Foto siit.

Sügisvärvid Torontos

Pean ikka igal aastal tõdema, kui kaunis sügis siin Kanadas on, õieti saan küll seda oma übruskonna kohta öelda, st Ontario lõunaosa kohta. Eriliselt säravad on punaseks värvunud vahtrapuud, pildil on taustaks pisut hiljem värvi muutev puu.

Aktsent...

"Emme, kas mul on eesti keele aktsent, kui ma inglise keelt räägin," küsis mu noorem võsu mõnda aega tagasi, endal lootusrikas ilme näos.
Olin üsna üllatunud sellisest küsimusest, sest isegi kui mu mõlemad tüdrukud siin sündides ja üles kasvades esimesed neli aastat ainult eesti keelt rääkisid, ning kooli minnes tõesti inglise keelt eestlasena rääkisid, siis praeguseks ei ütleks keegi, et nad "päris kanadalased" poleks.
"Ei, sa räägid väga hästi inglise keelt! Ainult eesti keelel on aktsent küljes," pidin talle ütlema.
Neiu oli ünsa pettunud näoaga. Ja üldsegi mitte selle üle, et eesti keel kõige puhtam pole. Hoopis selle üle, et ta inglise keel liiga perfektne on. Sain ka kohe seletuse.
"Minu sõbrannale meeldib väga, kuidas sa inglise keelt räägid, see on nii kena (it's really nice)!"
Ma poleks kunagi midagi sellist oodanud :) Paistab, et see multi-kulti riigis elamine mõjub väga huvitavalt, võõra keele aktsent tekitab põnevust ning üldise massi hulka kuulumine polegi midagi, mida taga igatseda :D Nii et rääkige aga rahumeeli võõraid keeli nii kuis räägite, peaasi et teised ikka sinust aru saavad.

Mul tuli see kahekõne meelde, kui lugesin Eva & Co Londonis viimast postitust.

Teel tööle

Mida teha, kui metroo esiteks venib ja venib ning siis teatatakse, et järgmises peatuses peavad kõik tööle kiirustajad rongi pealt maha ronima ning bussidel edasi sõitma, sest rong läheb nüüd hoopis tagasi. Ei tasu ka järgmist ootama jääda, sest rongiliiklustjärgnevas neljas peatuses ei toimu. Teiselt poolt liiguvad ka rongid tagasi just minu peatusest. Sest kusagil vahepeal toimub mingi juurdlus, millest ma täpselt aru ei saa, kas oli tegemist tulekahjuga või millegi muuga. Kui valjuhääldajatest teatatakse veel, et neil pole aimugi millal rongid jälle liikuma hakkavad, siis ei jää muud üle, kui alla vanduda ning ühineda kõigi teiste tööe kiirustajatega. Tean, et bussi peale saamine on siis suur õnneasi, sest neid on imevähe ja inimesi imepalju. Ega siis midagi, tõden rahulolevalt, et tasub ikka kogu aeg mugavaid jalatseid kanda ning sean aga sammud töö poole. Õnneks ju ainult mõned peatusevahed minna.

Tegelikult ei juhtu sellist asja õnneks mitte liiga palju, kuigi vahel on küll tunne, et venitamisi toimub ikka parasjagu. Aga eks sellepärast, et need rohkem meelde jäävad. Pilt on septembrist, kui puud veel rohelised, vasakul on näha treilerid, kusagil lähedal käib mingi filmi väntamine.

Mõista, mõista, kes on pildil...

Torontos võib mõnel pool vabalt ära unustada, et oled suurlinnas. Mõni päev tagasi pargis kepikõnnil märkasin kedagi rõõmsalt minu ees tee peal kalpsamas. Igaks juhuks hüppas see tegelane kusagile rohu sisse ja jäi siis uudistama, kes see temast pilti tahab teha :) Kvaliteet pole suurem asi, sest pildimasinana pidin oma mobla kasutama (kuulan selle vidina abil raamatuid, vahel ikka vastan ka telefonile ;). Linnas olen varem rebastega kõrvuti kõndinud ning linna loodeosas - ehk mujalgi, aga ise oma silmaga olen neid just seal näinud - on sõidudeedel lausa hoiatusmärgid üleval, et sõitjad ettevaatlikud oleksid, sest hirved võivad neid segama tulla. Jänest nägin siin nii lähedalt küll esimest korda.

Urve Tambergi raamatuesitlus

Ma tean, et olen viimasel ajal väga vaikseks jäänud siin kübermaailmas. Mis loomulikult ei tähenda, et ma päris oma kookonisse pugenud oleksin. Eelmisel laupäeval käisin näiteks kohaliku eestlase esikteose esitlusel. Urve Tamberg on kirjutanud ajaloolise noorteromaani "In the Darkest Corner of the World", mille põhitegevustik keerleb 1941.aasta sündmuste ümber. Kõik see teismelisest neiu silmade läbi. Raamat on inglise keeles ning omamoodi abivahendiks neile eestlastele, kelle jaoks tolle aja sündmused näiteks Toronto Eesti Kooli ajalootundidest vaid faktide kaudu mingil määral tuttavad. Kujutan ette, et selle lugemine kuluks ära ka tänapäeva noortelegi Eestis. Oma neidudele teatasin enne kodust lahkumist, et toon raamatu kaasa, mille peavad läbi lugema. Kirke esimene mure oli, kas raamat pole äkki eesti keeles. Eks annan teada, mis nende arvamised on.
Pilte Tartu College'ist võib vaadata Eesti Elu lehekülgedel. Ja Urvest peaksin ehk tulevikus pikemalt kirjutma ;)

Urve on minu jaoks üks nendest mammadest, kelle lapsed samavanused ning lasteaias ja koolis koos käinud. Tema kaksikutest poeg-tütar on Kirke klassikaaslased olnud. Ning lasteaias pidasin mina vabatahtlikult laekuri ametit kui Urve oli minu abiks.

Sõpradega

Pilt juunist, kui Mari mõned oma parimad sõbrad eel-sünnipäevapeole kutsus. Suvel on raske kõiki kokku saada, aga kui kool käib, siis on asi lihtsam. Maril oli plaanis ka hea sõber Amar kohale kutsuda (moslemist noormees, kelle kohta ta küll ütleb, on poiss on tema jaoks liiga usklik, kuid sõbraks kõlbab küll), kuid üks sõbrannadest ei pidavat temaga hästi läbi saama. Niisiis olid ainult noored neiud koos.

Kui Eestis paistab paljudel teismelistel juba oma kindlad poiss- ja tüdruksõbrad olevat, siis siin võetakse asja palju rahulikumalt. Mulle vähemalt tundub nii. Mari näiteks väidab, et tal pole aega selliste asjadega tegeleda. Peab õppima hoopis. Kuigi näiteks võib ta rahumeeli minna ühe poisiga - mitte selle moslemiga - kunstimuuseumi, lihtsalt niisama, et talle seltsiks olla. Eks ma tegelikult arva, et poisile Mari ikka meeldib, aga Mari meelest kõlbab see jälle ainult niisama sõbraks ja mitte mingiks tõsiseks suhteks :) Mina siis jagasin omalt poolt arvamist, et ega ei peagi kiirustama. Parem ongi kui ta pisut ootab ja ülikooli ajal pigem samasuguste huvidega noormehi piilub.

Pidu!?...

Ma ei tea, kuidas on Eesti koolides, kuid siin saavad lapsevanemad tähtsad teated koolist kätte automaatse telefonisüsteemi kaudu. Nagu näiteks teate, et sinu laps on puudunud sellest ja sellest klassist ning parem on, kui ta vastava aineõpetajaga ühendust võtab, kui ta tegelikult koolis oli. Ning kui ei olnud, siis peaks mingi põhjenduse kooli saatma. Aga teated võivad olla ka umbes sellised: "Vähese huvi tõttu jääb koolipidu õhtul ära! Kõik müüdud piletiraha makstakse tagasi!" Minul muidugi polnud aimugi, et mingi pidu pidi reedel toimuma. Mis näitab, kui vähe mu kaks neiut võimalikust peost sisse võetud on, aga teisalt ka seda, et vist pole noored sellest enam niiiii väga huvitatud. Kas ollakse pigem näoraamatus või hoopis telefonis tekste saatmas, arutasime mõnede teiste lapsevanematega... 

Tom uuris Kirke käest, kas ta siis ei taha poistega tantsu lüüa. Kuid Kirke meelest pole see huvitav, mis sest et mõni poiss on avaldanud arvamust, et neile Kirke meeldib. Ta olevat "turned them all down" ehk siis kõigi lähenemiskatsed eos purustanud. Asjalikult küsis Kirke veel, kas issi tõesti tahab, et ta poistega väljas käiks :D

Tänavamuusik...

Liisu

 

Meie peres on vahepeal juhtunud kurvad sündmused. Liisu, kelle Mari sai oma 8ndaks sünnipäevaks, läks parematele jahimaadele, nagu Tom kenasti kirjutas. Kaks ülemist pilti on võetud päev enne ta viimast. Olin alati millegipärast arvanud, et meie noorema kiisu Puma elutee jääb lühikeseks, sest tal käivad peal epilepsia hood, ja eks ta ole muidu ka selline ulakas, kes kipub kangesti välja, kuigi me seda ei luba. Aga siin suurlinnas ei ela õuekassid just väga vanaks, eriti kui tavaliselt toakass olla... Kuid nagu ikka ei lähe asjad just nii nagu ise enda jaoks selgeks mõelnud oled...

Viimase aasta jooksul oli Liisu meil muutumas omapäi-kõndijast-kassist selliseks, kes otsis teiste lähedust. Arvasime, et vanema kassi asi, ikkagi üheksas aasta juba jooksmas. Kuni viimaks paar nädalat tagasi kadus tal söögiisu ning peale seda hakkas ta oksendama. Lootsime ikka, et asi läheb üle, aga loomulikult pidime ta siiski arsti juurde viima. Meie loomaarst oli väga kena, oli nõus kassi kohale toomisega (Mari) ning siis kui aega saab, üle vaatama, sest päev olevat tal väga tihedalt täis (mina tõin ta peale tööd jälle koju). Tema diagnoos: "Teie kass on väga haige. Tal on maksaprobleemid!" See tähendab, et viga võib olla suht kergekujuline või hoopis raskem (kaasa arvatud vähk).

 Eks ma nüüd oskasin isegi mõelda, et okse oli kollane ning vaadata, et kõrvad olid tõesti kollakad. Me oleks pidanud kassi intensiivravisse panema, tilgutite alla mitmeks päevaks ning siis lootma paranemisele, st jätkama ravimitega ning suure hoolitsusega järgmised kolm kuud. Ning... lootma, et ta saab terveks... sest kogu see ravi ei tarvitse mingit tulemust anda. Kokku oleks see meil läinud maksma umbes $800 kuni $1200 dollarit, pluss ravimid... Ei julgustanud ka internetist loetud juhus, kus omanikud kulutasid umbes 4 korda nii palju ilma igasuguse tulemuseta. Nii et meie otsus kiisu ravi mitte alustada ning ta magama panna, võeti arsti poolt täiesti mõistvalt vastu.

Ainult otsuse tegemine ei olnud üldse kerge. Veel enam, kui pidid valiku tegema, millal kass kohale viia. Liisu oli viimasel ajal ka väga õue nurunud, ning kui tundsime end pisarad mööda põski alla voolamas justkui kurjade kohtumõistjatena, siis tahtsime tal lubada, mis ta soovis. Kiisu lipsas välja ning kadus... Ta tuli alles järgmisel õhtupoolikul välja ning keeldus tuppa tulemast. Panime talle vett ja toitu õue, kuigi ega ta toitu ei puudutanud. Ainult jõi. Istusime siis temaga aias, meenutasime temaga veedetud aega ning naispere muidugi lahistas nutta. Tegelikult märkasin ka Tomi silmi kahtlaselt läikimas. Kuna siin oli parasjagu pikk nädalavahetus, siis kõik kohad olid kinni. Arst arvas, et Liisu peaks ikka need kolm päeva vastu, kuid kolmandal päeval vajus ta täiesti ära. Veel eelmisel õhtul oli ta hüpanud aias tooli peale ning ringi käinud. Kuigi oli selge, et ta oli palju nõrgem kui varem.

Olime natuke paanikas, mida teha. Tom helistas loomakliinikusse, mis 24/7 lahti. Meie üllatuseks nõudsid nad kõigepealt $350 eest ülevaatuse tegemist, et kontrollida, kas meie otusus loomake magama panna on põhjendatud. Eelmise arsti ülevaatus ei pidanud midagi lugema. Lisaks veel muud kulud. Kuid ega meil palju midagi üle ei jäänud. Panime kiisu õrnalt kasti ning Tomi rooli, sest pere nõrgem pool ei suutnud kuidagi kaasa minna. Tom ei jõudnudki aga kliinikusse, sest kiisu oli poole tee peal väga vaikseks jäänud. Nagu Tom hiljem ütles, oli see justkui Liisu viimane kingitus meile, et me ei pidanud ahnete arstide jaoks nii palju rahakotti kergendama.

Suure ähmiga ei osanud Tom kohe midagi teha. Mari oli öelnud, et ta jätaks kassi kliinikusse, kus need põletatakse, sest ta ei tahtnud endale suuremat leina tekitada, kui Liisu meie aias igaveseks mulla alla puhkama panna. Nõnda viis Tom Liisu järve äärde metsatuka alla. Kuid asi jäi nii tema kui minu hinge kriipima. Nõnda tõi ta kiisu sealt koju ning me matsime ta tagaaeda. Hauda sai kaasa pandud kaks ühe- ja kaks kahedollarist münti, Liisu sünni- ja surmaaastatega.

Otsisin kokku fotosid Liisust (siin alates uuematest vanemateni), kuid pean tunnistama, et ma läinud kõike üheksat aastat läbi. Siin valik mõnedest. Lõpus on ka video päevast, kui Mari kassi endale sai (päeval tõi Eesti Majas töötav kindlustusagent kiisu panka ja õhtul viisin ta alla kooliruumidesse, kus Mari Eesti koolis oli). Milline rõõm lapsele! Ta mäletab, kuidas oli mõelnud kasside lühikese elu peale (võrreldes muidugi inimestega), kuid arvanud, et ta on palju suurem, kui see kunagi juhtub. Ja siis pole ju seda nii raske üle elada. Istusime kahekesi diivanil ning vesistasime, kui ta seda rääkis. "Mari, see ei tähenda, kui vana sa oled, iga kaotus on raske... Vaata mind..." Tegellikult ei osanud ma kunagi arvata, kui raske võib olla kodulooma surm. Mul ei ole päriselt ühtegi kodulooma varem olnud. Nüüd on mul looma kaotuse kogemus... arutasime Tomiga, kas see tähendaks, et me kunagi enam lemmiklooma ei võtaks. Jõudsime mõlemad otsusele, et lihtsalt oleks vaja pisut aega leinaks ning siis oleks meil jälle keegi kodus. Mis ei tähenda uut kassi, sest meie väikses majas on ikka kaks looma opitmaalne.

Puhka rahus, Liisu!

Pimedad ööd...

Mari värvipiliiatsitega joonistus

Eestis 4

Veel pisut Eestiskäigu meenutusi. Hea on nii tükk aega hiljem asju üle vaadata :) Uuesti avatud teletornis sai käidud. Hästi toredalt on kõik üles seatud, hea vaade kõrgelt-kaugelt ümbrusele. Palju huvitavat Eesti kohta, kuigi alguses oli pisut raske aru saada, kuidas need info-UFO-taldrikud töötasid. Õieti mõni ei töötanud ka. Igaljuhul sain isegi päris mitme huvitava fakti võrra targemaks ning kujtan ette, et ühele Eesti külastajale (kes viitsib osagi läbi lugeda) päris hea pilt meie pisikesest maast.

Pisut sai poodides hulgutud. Kuigi mulle meeldib ikka käia nii, et mul mingi kindel eesmärk on. Niisama shoppajat ei saa vist minust kunagi, ja paistab, et tüdrukud on minu geeni pärinud (Tomile on poodides kolamine alati rohkem istunud ;)

Üheks kõige meeldejäävamaks sündmuseks oli Määra Mäe Meistrikojas käimine (vaata ka Facebooki). See on väike talukoht Padise lähedal, kus saab endale midagi kaasa osta või perenaise juhendamisel ise savist tassi valmis teha, mosaiik kokku panna, kive värvida või siidisalli maalida. See viimane köitis mind kõige rohkem. Õieti sain sellest kohast teadlikuks ühest "Jõuluks koju" saates. Niipea kui millalgi eelmisel sügisel seda nägin, mõtlesin, et sinna tahaks küll minna. Suutsin oma õe kaasa meelitada koos oma pisikese kahese tütretütrega. Kes osutus lihtsalt fantastiliselt kannatlikuks neiuks. Lausa ime, kuidas ta nii kenasti meil seal vastu pidas! Kindlasti aitas perekassi kohale ilmumine, keda sai kohe tükk aega silitada.

Tegime kõik endale siidisalli. Kuigi ma olin suur mineja ja tegija, siis polnud mul eriti mingit ideed, mida just teha tahan :D Ainult värvid olid mingil määral silme ees (midagi punast ja musta). Nüüd, mil koja perenaine Eva Raudkivi käe all minimaalne oskus omandatud, siis teaksin järgmisel korra palju paremini asi käsile võtta. Kirkel oli oma mõte, tal oli tähtis, et kindlad tähed peal oleks (kuigi ta keeldus seletamast, mis need täpselt olid - JRO, kui keegi suudab ära  mõistatada). Mari mõtles draakonite peale (ning nägi tükk aega vaeva oma peene kunstiteosega) ja mu õde arvas esialgu, et jääb hoopistükkis kõrvale, aga sai minu meelest imekena mustriga valmis. Kas värvimine just täpselt selline tuli nagu ta plaanis, on omaette küsimus, sest väike Sandra soovis ka pintslit oma kätte saada. Kuid seda armsam sall sai :)

Suur aitäh Evale, et ta oli meid nõus vastu võtma peale pikka Norra-reisi ning hiljem organiseeris siidisallid lausa meile koju kätte. Olime oma viimaseid päevi Eestos ning meil polnud enam palju aega, et ise kuhugi sõita või posti teel saadetise kohalejõudmist ootama jääda.

Ja aitäh ka kauni kruusi eest, mille õieti mu õde 500nda Facebooki fännina endale sai, kuid mulle kinkis :) Sellise armsakese Evaliku, st naise kujutisega. Samas ei saa ma ka jätta tänusõnu jagamata oma kallile naabrinaisele, kellega mitu toredat jutuõhtut veetsime. Ta on enda jaoks savikunsti leidnud ning eelmisel korral kingitud kruusi kõrvale sain imekena justkui suurtest puulehtedest kokkupandud kausi, mille sees minu absoluutsed lemmikud... Kalevi Merekivikesed. Tee mis tahad, see vana lapsepõlvest meeles maitsvaim maius, püsib minu jaoks esikohal. Sel aastal avastas Marigi, et need on ju päris head, kuigi talle rosinad eriti ei meeldi :) Ei ole nüüd enam sugugi nii, et emme võib kõik kommid nahka pista ;) 

Eestis 3

Nõmme seikluspark on kindlasti tüdrukute üheks lemmikumaks kohaks Eestis. Hakkasime seal käima, kui Mari vaevalt üle miinimumpikkuse oli, et kõik rajad läbi teha ning Kirke pidi leppima ainult kolmega. Nüüd võtavad nad asja mõnuga ning katsuvad iseenda oskusi veelgi rohkem proovile panna (näiteks üritades mõnes kohas võimalikult vähe tugitrossidest kinni hoida). Raja kiire läbimine pole kindlasti enam eesmärgiks :) Minu noor endine kolleeg, kes kevadel hakkas oma erialal (mis pole pangandus ;) Eestis tööle (et iseennast proovile panna maal, kus ta sündinud, kuid kust kaheksaselt ema ja õega lahkunud) nautis ka päeva seikluspargis. Ja jälle oli tore kohtumine, kus üks seikluspargiga algusest peale seotud härra arvas, et tundun talle tuttav :) Ma ei tea kahjuks ta nime, aga olen temaga ennegi seal juttu ajanud. Kuna käime seal ikkagi suht harva (nii umbes iga kahe aasta tagant), siis ikkagi imekspandav, et oleme meelde jäänud.

Mari ja Kirke käisid ka juuksuris. Maril oli kogu aeg plaan salkusid lühemaks lõigata, kui aga ta juukseid põnevatesse patsidesse sättisin ja muud huvitavat ette võtsin, siis hakkas ta kahtlema, kas ikka tahab lühikeseks minna. Lõpuks lõigati tal need õlgadeni, ikka vana soenguna. Kirke arvas, et tahab lühikest poisipead, aga mitte päris ka, ning lõpuks tõusis ta juuksuritoolist enam-vähem minuga sarnase soenguga üles. Ainult tal on tukad ees :) Ise jäi ta rahule. Käisime Pääskülas Siiri Leinatamme Ilusalongis. Tegelikult proovisin asjast kõrvale hiilida, kuid lennureisi lähemale jõudes, küsisid neiud mult, millal siis juuksuri juurde minek on! Eks ma siis surfasin pisut ringi ja leidsin selle koha. Minu meelest olid juuksurid väga kenad ja sõbralikud ning oskasid oma tööd imehästi!

Linnukestega oli meil jälle lähemad kokkupuuted, kui üks järjekordselt korstnast kaminasse sadas. Päästsime ta loomulikult valla. Ka selle hirmsuure ämbliku. Õnneks ei satu me sellistest olenditest paanikasse, ainult sajajalgsed on need, millega kohtumist ma väga ei oota :)

Vaatasin ka pisut kriitilise pilguga meie vähest vara, mis alles ühisest kodust Sakus (muuhulgas ka pulmakingid) ja arutasin lastega, kas ei peaks mitte minema näiteks Maire Aunaste kirbuturule seda müüma. Mari arvas, et võib küll, aga need täpilised tassid peame küll endale jätma :) Tegelikult milline nostalgia... märkasin ühe kohviku aknal just seda täpilist serviisi. Ja kujutan ette, et Eestis on ikka päris hulganisti kodusid, kus täpselt samasugused tassid ja taldrikud kusagil kapis peidus on.

Eestis 2

Mõned pildid vanalinnast, kus sattusime Raekoja platsil toimuvale laadale ning esinemistele (vist eri Eesti nurkade päevad). Neeme Lalli ateljeesse pidime Mari nõudmisel minema. Sealt ei saanud ta seegi kord ühe väikese maalita lahkuda. Õnneks mahtus ikka kohvrisse :) Kurb on ainult see, et mõnele ei meeldi sugugi, kuidas ta end seal oma tänaval end reklaamib. Aga kuidas sa end müüd, kui uks oleks lukus. Näiteks ei astunud me just sellepärast ühte ateljeesse, et pidime kella helistama ukse taga (tundus liiga tülikas ning kuidagi võõrasse kottu tungimisena). Lahtised uksed kutsuvad ikka rohkem sisse astuma! Neeme Lalli pilte imetledes, teatas Mari, et tal tekib neid vaadates kohe tahtmine ise pintsel kätte haarata. Vestlesime vaikselt Mariga kui kunstnik ise välja astus ning mulle otsa vaadates ütles: "Ma olen sind enne näinud!" - "Oled küll! Umbes kaks aastat tagasi!" Tegelikult olin väga üllatunud, et ta mind üldse mäletas :) Kui ta siis suuremaks kasvanud Mari veel üle vaatas, kinnitades, et teda on raskem ära tunda, tuli talle meelde neiu omapärase mustriga t-särk. Ajasime veel niisama juttu, muuhulgas ka sellest, miks Eestis on ikkagi hea elada ja kuidas kahe maa vahel kõõludes inimesed omamoodi lõhestatud on, sest südame küljes on sünnimaa ja tuttav-kodune on viimaks ka uus maa. Kas sellisena saabki kunagi täiesti õnnelik olla ühel või teiselpool eldades...

Mustapeade maja oli külastajatele lahti, kuigi ega seal just eriti palju vaadata ei olnud. Kenasti korda tehtud ruumid, kus võib kontserti anda või pidu pidada.
 
Loomulikult ei saanud käimata jätta Nõmmel seikluspargis. See on meie tublide kõndijate jaoks ju jalutustee kaugusel. Siin piltidel on minu õe tütrpoeg ja Kanadast laste hea sõber Mihkel (kellest ka Postimehes juttu oli :) Läksime sel korral peale seiklemist Nõmme sõõrikukohvikusse, aga kuna mul polnud just täpset arusaama, kuidas sinna kõige parem minna, siis võtsin suuna enam-vähem õiges suunas ning vedasin lapsed mööda sissekäidud radasid enda sabas üle mägede ja küngaste ning läbi metsatukkade, suusahüppemägede jalamilt mööda (kus ma viimasel hetkel aru sain, et kohapeal käis treening). Mingil hetkel meenus, et telefonil on mul GPS ja siis selle järgi jõudsime küll nii otse kohale kui veel sai. Ainult millegipärast ei olnud noored sellisest seiklusest väga vaimustuses :D Ma ei tea, mida nad kartsid, et ma neid kusagile sügavasse metsa viin, kust enam väljapääsu ei leia või suuri ja väikeseid koletisi, kes neid parvedes ründavad. Ainult Mihkel arvas, et põnev oli.

Kuna sel korral saime ka parasjagu vihma, siis ostsime endale kõigile vihmavarjud. Eriti meeldisid Pilved all varjud, mis pealt mustad ja alt kenasti pilvedega kaetud. Ega ma poleks neid osanud otsida, kui õde poleks näidanud. Tellisin siis endale ja Kirkele, oleme meie pere kõige suuremad selle seeria fännid :) Kuna polnud kindel, kuidas vihmavarjusid lennukis transportida ja eks Eestiski ole ju neid vaja, siis jätsime kõik meie tagasitulekut ootama. Kasutasime neid muul ajal akendest sisse särava päikese kaitseks. Võimatu oli muidu arvuti taga istuda. Aga järgmiseks korraks on meil akendel olemas pimendavad rulood. Käisime õega ja Mariga neid tellimas. Õe tütrepoeg arvas küll ühtede kohta, et need näevad välja nagu kartulikotid. Las näevad, minu meelest olid need kartulikotid väga ilusad :) 

Nõmme turul käisin ühel päeval omapäi. Just kõige palavamal päeval :) Eriti meeldis juustuäri, kus lahke poepidaja igat sorti juustu maitsta andis, täpselt nagu siin mõnes väikeses juustupoes. Kuidas sa muidu juustu ostad, kui maitset ei tea. Võtsin siis killukese nõgesejuustu ja kitseläätse juustu (oli vist kitse) ja ühte suitsujuustu. Kuna teadsin, et ma üksi selliseid delikatesse söön, siis piirdusin väikeste kogustega. Turult sai veel kukeseeni kaasa ostetud. Nõmme turg on väga ilusaks tehtud! Viimati käisin seal küll nõuka ajal :) Nii et peab ju ilusam olema!

Tänane Eesti pidupäev Torontos

Nõnda kogunes grupp eestlasi Toronto Eesti Maja ette, et tõmmata pidulikult lipuvardasse nii Kanada kui Eesti lipp. Kohal oli ka Kanada parlamendisaadik Peter van Loan (kel soontes ka pisut eestlase verd). Hiljem jagati Briti impeeriumi valitseja 60nda valitsusaasta puhul välja antud tunnustusi tublidele eestlastele. Kanada riigipea istub ju Londonis oma troonil :) 20.augusti hommikul toimunud koosviibimisest võib lugeda Eesti Elu leheküljel.

Eestis

Eestist oleme juba tegelikult tagasi pea kaks nädalat, nii et täielikult siinse aja peal. Blogist olen end üsna eemale hoidnud, Eestis lihtsalt nautisin sealset olemist ja ei kippunud tüdrukutega vaidlema arvuti kasutusõiguse üle. Ainult emaile kontrollisin telefonil. Sain paljude toredate inimestega kokku, kuigi oleks tahtnud palju rohkem teid seal näha... Liiga lühike on see kolmenädalane olek, eriti kui nii kaugele ja nii kalli piletiga lennata. Emagi ole väga pettunud, kui kiiresti juba ära lähen... ja ega tema nooremaks ei lähe. Me ei ela ju nii lähedal, et teda kasvõi iga nädal korra näha või vajadusel abiks olla... Aga see polnud minu valik ning ma ei hakka laskuma põhjustesse, miks ma enam ei saa võtta pikemat puhkust, kuigi mul seda võtta on. Muidu lähen väga kurjaks ja mulle ei meeldi kuri olla. Räägin parem kenamatest asjadest.
 
Nagu sellest et minu meelest läheb Eesti aina kaunimaks! Ja inimesed aina sõbralikumaks! Lihtsalt fantastiline! Eriti rõõmustasin Tallinna ja ümbruse rattateede üle, mida mööda võis mind küll kõndimas näha, sest olen rattata, kuid otsutasin selle vea järgmiseks korraks parandada. Hankisin lausa rattateede kaardi. Nüüd peame kaaluma poolt ja vastu, kas ostame ratta siit ja võtame lisamaksu eest lennukile kaasa või jääb see ost Eestisse. Eks jõua veel otsustada.

Marist oli mul seekorda fanatstiline kaaslane, kellega me koos linnas ringi kolasime. Käisime ka mõnes muuseumis, kaasa arvatud Eesti Panga omas, kus Mari ametniku koha ühe laua taga sisse võttis. Solarise keskuses piilusime Apollo raamatupoe juures läbi kitsaste akende ruumi, milles tumedate varjudena kaamerad peidus, kuid kus saadetakse eetrisse Ringvaate saadet, mille suureks fänniks olen hakanud (ei jõua sügist lausa ära oodata :). Viru keskuse raamatupoes sain viimaks ka Epp Petronele silmast silma tere öelda. Seal toimus parasjagu "Minu Suriname" esitus. Sõõrikukohviku leidsime Narva maanteel, lapsed said üle tee asuvast ametihoonest oma Eesti passid ja ID-kaardid kätte. Ammu kehtivuse kaotanud passid olid veel lausa beebipiltidega. Vahepeal polnud me neid uuendanud. Aga kes teab, mis neidudel pähe võib tulla. Ehk seavad peale kooli lõpetamist sammud Eesti poole :)

Armas naabriproua vedas meid (kõige noorema kergele protestile vaatamata) kontserdile, mis toimus Padise lähedal asuvas Kallaste turismitalus. Tema vanem poeg on juhtumisi peretütre kavaleriks ning lööb innukalt kaasa talu toimetustes. Kuulasime Lenna ja Tafenau ühiskontserti, mis sinna metsakaldale ehitatud lavale imekenasti sobis. Minge ka kaema, kui mõni kontsert jälle toimub. Koha peal pakuti lausa juua ja süüa ning vaheajal võis talumaadel ringi jalutada ning taluloomi imetleda, armast kiisupoega ja suurt pisut laisa olemisega majavalvurit. Isegi kitsekesed lippasid seal ringi.

Siia lõppu veel mõned pidid Vantaa lennujaamast, kus jälgisin lennukite maandumist. Ma ei jõudnud ära imestada, kui tihedalt neid sinna saabus! Arvestades, et ega see lennujaam just kõige suuremate killast pole, siis ma ei kujuta ette, mis näites New Yorgis või isegi Torontos toimub.

Eesti juttu ja pilte jätkub mul veel mõneks ajaks ;) Nii et kannatust.

25 või 50

Siin on üks vestlus (minust paar kümnendit noorema naisega) aasta algusest, mis endale tallele panin ja nüüd otsustasin ikka jagada, et see kuhugi kaduma ei läheks. Mis ühte vanemat daami ikka enam saaks rõõmustada :)

- voiks ju ka minna kevadel soojale maale, meil saab 25 a ametlikku kooselu

aga vist piirdume ikka lumehangedega

25....muidugi minge!

25 aastat.....ot...kui vanalt te koos hakkasite elama?

- umbes 10selt ;)

:D

tõsiselt?

- ma saan veebruaris 49, päris kummaline mõelda, et 50 on kohe-kohe käes

????????? 49?

tõsiselt??

- ikka

no siis me oleme ikka täitsa mööda arvanud :D

me arvasime et sa oled alla 40

- tänud :)  ma tunnen end nagu 25

selles ma ei kahtle :)

- nii armas, kui sind vanatädide hulka ei arvata :D

eks sa oled ise selles süüdi, tuiskad suuskadel mäest alla ja teed tüdrukute ja toomasega kõik hullused kaasa :)

lisaks oskad ilmselgelt õigesti toituda ja ... oled õnnelik :)

- ma ei oska toitumise suhtes seisukohta votta... hmmm õnnelik... kindlasti positiivsem kui aastaid tagasi

:)

Palav...

Toronto on kuumuse pilve sees. Kraadiklaas näitab 36 ja niiskuskoefitsiendiga oleme justkui üle 40 soojuses. Ja seda on selgelt tunda. Ainult mõni minut rahulikku kõndi ja juba tunned, kuidas keha kergelt higiseks tõmbub, veel mõni minut või tund ja ei jõuagi imestada, kas kehas tõesti nii palju vett on (õhuniiskus teeb asja tuhat korda hullemaks, võrdluseks minu vana soovitus... proovi istuda kasvuhoones, kui ruumi, siis kõnni ka ;). Hommikul läksin kella seitsme ajal koeraga kepikõnnile ja tavalise 2 tunni asemel pidasin tunni vastu. Koju jõudsin nii et higi lihtsalt voolas. Koko oli ka päris läbi ning ainult lõõtsutas ja oli kõige jahedamas kohas siruli. Meil on õnneks õhujahutaja olemas, aga hoian toas umbes 26-27. Kui just ei rabele, siis võib sellega vaata et külm hakata :)

Lumivalgeke

Käisime Mariga päev enne laste äralendu vaatamas uut Lumivalgekese filmi (Snow White and the Hunter). Mis mulle päris meeldis. Ei olnud liiga magus, parasjagu põnevust ja seikluslikkust ning otsi pisut lahti jättev. Hiljem proovis Mari loogikavigu leida, näiteks ta polnud rahul, kuidas üks koletis leebus Lumivalgekese pilgust. Aga mina mõtlesin seda stseeni vaadates, et oh kui kena ja ebatavaline. Sest enamasti oleks olukord lahendatud kas koletise surmaga või millegi sarnasega. Ometigi juleti ühte monstrumit näidata "normaalsena" ja mitte olendina, kelle elu mõte on kõik, mis teele ette jääb, nahka pista. Nii nagu ma ei saa aru ulmefilmidest, kus tulnukad on enamasti verejanulised ning tahavad Maa elanikele ainult halba (selles suhtes oli District 9 jälle erand). Ja ma pidin mitu korda Marile meelde tuletama, et see oli muinasjutt :) Ning leebuv koletis (muude asjade seas) rõhutas ainult Lumivalgekese head südant, minu meelest :) Näitlejatest oli Charlize Theron kurja kuningannana kindlasti ületamatu! Ja nagu üks kriitik nimetas, ületas Lumivalgekst mänginud Kristen Stewarti ilu ;) Chris Hemsworth kütina aga murdis kindlasti paljude filmi vaatama läinud neidude südameid.

Tegelikult on mulle kõige suuremat muljet avaldanud hoopis üks vanem film Lumivalgekesest, mis pidi olema rohkem sarnane Grimmi algupärasele loole, sünge ja mitte sugugi nii helge nagu me oleme muinasjuttude puhul harjunud (Snow White: A Tale of Terror). Avastasin, et keegi on terve filmi Youtube'i üles pannud. Hoiatan, et see pole mitte nõrganärvilistele :) Ise ma tavaliselt hoidun õudusfilmidest, aga millegipärast jäi see mul õhtul kanalite vahel klõpsides silma ja lummas mind. Pidin lõpuni vaatama.

Kanada päev

Tänase Kanada päeva puhul väike video, kuidas olla "päris" kanadalane :) Russell Peters on India päritolu Kanada koomik.

Ja üks foto veel juurde, leidsin selle siit.