Sünnipäev

Täna viis aastat tagasi istusin arvuti taga ning kirjtuasin oma esimesed read blogis. Esialgu peitsin end meie internetihaldaja lehekülgedel, kuni nad selles osas uksed kinni panid. Siis kolisin bloggerisse, enne võrdlesin mitmeid erinevaid ning otsustasin lõpuks ikka selle kasuks. Peamiseks määrajaks sai võime pisut kujundusega mängida, wordpress nõudis selle eest raha ja mina pole millegi eest nõus maksma, mida tasuta saab :)

Alguses olid mu postitused suhteliselt harvad, kuni sellest sai harjumus ja viis, kuidas lähedased minust ja perest pidevalt elumärki said. Mingi aeg pidasin järge loetud raamatutest, kui ise ühte hakkasin kirjutama, siis polnud enam selleks õieti aega. Samas mõtlen nüüd raamatuid lugedes, et tahaks nendest kirjtuada, kuid siis olen juba järgmise teosega hõivatud ning nii jääbki asi katki. Kirjutan siiski üles loetud raamatuid ning pean vähemalt piltidega järge :) Isegi Marile meeldis see idee. Vaatame, kas teeb järele.

Üks suur muutus toimus kindlasti peale minu raamatu ilmumist. Ma pole üldsegi sama kriitiline kui varem. Nii nagu kunagi lugesin ühe raamatukriitiku tunnistust, et niipea kui ta oli ise ühe raamatuga valmis saanud, siis muutus ta palju leebemaks :) Mõtlen just selle peale, kuidas igale inimesele on olemas ainult temale meeldiv teos, mis teiste puhul vaid põlglikku halvakspanu väärib. Mõne jaoks igav ja veniv teos on teisele täis häid mõtteid ning ideesid. Ning sellepärast jäävad minu omaarust väga targad ja kriitilised arvamised ära ;)

Võtsin kolm aastat järjest osa fotojahist. Mulle meeldis väljas käies hoopis teise pilguga ringi vaadata, märgata maailma rohkem. Kuid lõpuks väsisin sellest. Ja hetkel võtan seda rahulikult ning kui tuleb hea mõte või tuju, siis ei ütle fotojahist ära.

Ja kõige toredam on kõik need blogituttavad ning sõbrad, kellega on tekkinud omamoodi hea klapp, mis sest et enamusega pole ma kungai kokku saanud :) Nii tore, et te olemas olete :)

Panen siia veel ühe karatevideo mustade vööde kumitest. Tom ei võtnud sellest seekord osa, kuigi eks ta ikka kibeles võistlusringi :) Eks ainult neile, kes karatega tegelevad (või sellega pisut seotud, nagu mina), pakub video midagi. Samas soovitan kõigile, kes Torontosse elama satuvad ja on huvitatud idamaisest võitluskunstist, liituma just meie klubiga ;) See ei ole lihtsalt ainult kohalkäimine kindlast kellaajast kindla kellaajani ja ainult teatud päevadel. Shito-Ryu Itosu-Kai karate Kanada peakontor (ehk Honbu klubi) on alati õhtutundidel lahti.

Me maksame tavaliselt aastamaksu korraga ära, mis tähendab, et eriti usinad võiksid kohale tulla kasvõi iga päev. Esmaspäevast teisipäevani on õhtuti kaks tundi trenni, neljapäeval on harjutamine relvadega, reedel on vaba klass, kus kõik kõiki aitavad katasid lihvivad. Laupäeval on ka midagi, aga me pole enam seal käinud, kui lapsed suuremaks said (lastetund on laupäeva hommikuti). Lisaks veel ühiseid üritusi, mis toob karatekad üksteisele palju lähemale. Väga tavaline on, et kõrgemad vööd õpetavad madalamaid. Mäletan, kuidas väike Kirke oma rohelise vööga juhendas kollase vööga neidusid :) Nüüd kaalub ta lasteklassi õpetama minemist - nii täidab ta kohustuslikud vabatahtliku töö tunnid, mida on kokku 40 terve keskkooli jooksul. Paljudel on aga neid tunde hoopis rohkem! Nii et alati ei loe, kas tunnid on täis või mitte, kui huvi midagi muud teha ja oma abi pakkuda väga loomulikuks elu osaks saab.

Tegelikult tahan jälle kord öelda, kui hea meel mul on, et just sellesse klubisse sattusime. Mul oli üks teine väga potensiaalne koht, kus shotokan karatega tegeldi (sama paik, kus lasped ujuma õppisid), kuid õnneks otsustasin ikka lähema koha kasuks, mis sest et see eemalt väga kahtlane välja paistis ;) Nüüd on nad sealt ära kolinud ning treeningsaal väga ilus, kunagine tantsusaal Ja kuigi ma ise olen ainult kõrvaltvaataja rolli jäänud, tunnen väga paljusid klubi liikmeid ning nende kaasasid või kaaslasi :)

 

Video karate sügisturniirist

Oma üllatuseks avastasin, et ma ei pea enam piirduma 10 ega 15 minutiga, kui Youtube'i videosid üles laadin. Nii et seekord pisut pikem (kuigi ikka alla 15 minuti) filmike karatevõistlustest. Alguses muidugi Mari ja Kirke katad, Mari kumite. Lisaks veel mõne kaasvõistleja katad. Lõpupoole tasub vaadata pisikese 10-aastase hiinlanna demo-esinemist. Ta olevat Hiinas mingil olümpiaadil esimesele kohale tulnud. Fantastiline :) Minu tüdrukud esinevad võistkonnakataga, mis ainult naiste jaoks loodud.

Karate sügisturniir

Järjekordne turniir läbi ja peab ütlema, et tüdrukutel läks päris hästi. Kirke tuli koju esimese koha medaliga katas ja Mari sai katas ning vabavõitluses kolmanda koha. Arvestades, et Mari võistleb nüüd täiskasvanute "mustavöööliste" kategoorias, siis ütleks, et hea tulemus ;) Lisaks autasustati Kirket "sportsmanship" (midagi tubli sportlase sarnast) ja Mari "most competitive young female" (tubli võistlusvaimuga noor) karikaga. Tom kirjutab kindlasti kõigest täpsemalt, sest mina jäin alguse osast ilma. Kuna pidime õhtul veel ühele sünnipäevapeole minema, siis arvasime, et Koko ei pea nii pikka päeva kodus vastu. Tulin hiljem järele, väikese kõrvalpõikega Rootsi jõululaadale.

Karateturniir

Täna toimuvad järjekordsed võistlused karates. Kaheksa aastat tagasi alustasid mõlemad türdukud shito-ryu itosu-kai karatega. Aasta hiljem liitus Tom. Nendest noortest, kes samal ajal kohale tulid ei ole vähemalt meie klubis kedagi alles. Millest on omamoodi kahju, sest leian, et karate on midagi, millega võid tegeleda elu lõpuni. Kumbki minu neidudest pole siiani vähimatki märki üles näidanud, et nad oleks nõus sellest loobuma. Nad juba ootasid põnevusega võistlusi. Kui keegi juhtumisi siin praegu, siis võib läbi astuda Jaapani majast :) Võistlused kestavad õhtutundideni.

Juuresolevad fotod on Mari ja Kirke 2004. aasta kevadturniirilt. Selleks ajaks olid nad üle poole aasta karates käinud, ning kummalgi on oranzh vöö ümber gi. Uuemaid fotosid kevadturniirist võib siia kaema minna.

Roosid sügisel

Nagu polekski sügis käes... kohe-kohe peaks roosinupp lahti lööma :) Tegelikult sadas eile lausa lund, kuigi õige natuke, maa valgeks ei läinud. Aga mulle meeldib, kui talv juba märku annab, et ta pole enam kaugel. Eks näis, kui palju lund sel aastal Torontosse jõuab.

Lehed puudelt läinud...

...vähemalt meie maja ees. Vahtrapuu on päris lagedaks jäänud, kuigi tegelikult on ikka puid, millel hulgaliselt lehti. Isegi meie tänava vahtrapuud langetavad lehti erineva kiirusega, millele ma üldsegi mitte põhjendust ei oska tuua. Nüüd on kõik lehed kenasti tänava äärde riisutud ning ootame, millal need sealt ära korjatakse. Tegelikult läks osa lehtedest meie pisikese aialapi peale. Meil pole kunagi mingit probleemi olnud lapsi lehti riisuma saada. Vahel meenutan, kuidas kooli ja ülikooli ajal sügiseti parki aeti lehti riisuma. Ma ei tea, kas ma sama entusiastlik olin kui mu tüdrukud praegu :)

Sügis

Sügis on meil siiani üsna malbe olnud. Mõned päevad tagasi upitas soe end lausa 17 kraadi ligi! Mis ei tähenda seda, et nüüd ei võiks kohe-kohe lund sadama hakata :) Siin laias Kanadas pole loomulikult puudust kohtadest, kus lumi juba maas poleks. Aga soe ilm meelitab õue, taha aeda istuma ning päikesekumas säravaid sügisesi viinamarjapuu lehti imetlema :)

Sügisene vahtralehemaa

I'm homesick...

"I miss Eesti!"

"I feel at home in Eesti!"

"Millal me Eestisse lähme? Me ei käinud ju sel aastal Eestis..."

Nii on mu noorem laps viimasel ajal mulle oma arvamust avaldanud. Muidugi just siis, kui vaatame koos temaga "Kättemaksukontorit" või "Pilvede all", mille vahele lastakse lühikesi reklaamiklippe. Vahel ei suuda ma ära imestada, mis asjad võivad lapsi mõjutada... Samas tähendavad suvereisid vanavanemate maale ka koolivaheaga. Nii et võiks ju mõelda, et Eestiga seostub parim aeg aastast. Aga kui vanem laps juba heietab mõtteid, kas ei võiks just Eestis ülikooli minna, siis ehk ongi Eesti nende elus olulise koha omandanud. Ma annan aga endale aru, et see ei tarvitse tähendada nende jäävat kolimist Eestisse. Tänapäeva maailm on noortele ju igat pidi lahti.

Mõtlen ka siin sündinud noorte peale, kellest osa ongi päriselt Eestisse kolinud, osa ajutiselt seal elanud ja töötanud. Ja mitte alati ei tähenda, kui palju su kodus eesti keelt kõneldi ja Eestist räägiti (nagu mõni on meile proovinud asja ära seletada, st et meie elu justkui keerleks kogu aeg Eesti ümber, kuigi, jah, me räägime ju kodus eesti keelt). Kui südame hääl kutsub sinna, kus esivanemate hinged ringi kõnnivad, siis võib ka olematu eesti keele selgeks õppida ning oma õnne just sealt leida.

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kui selle raamatu käest panin, jäin mõtlikuks. Mitte Omaani, kui riigi üle, mis erinev nii Eestist kui Kanadast, aga hoopis inimsuhete üle. Olen juba ammu aru saanud, et põhiolemuselt oleme ikka kõik Eva ja Adama järglased, ükskõik, millises maailmanurgas me elame või milline meie nahavärv on. 

Autori lugu keerleb paljus tema töö ümber. Pole kerge jätta maha neid häid töökaaslasi, kellega klapp hea ning koos mitu puuda soola söödud. See ei ole kellelgi uudiseks, kui tähtis on hea läbisaamine kõigiga, kellega pead vahel suurema osa päevast koos veetma. Uues kohas pole kunagi kindel, kelle kõrvale just satud… Õnneks on autoril selles suhtes väga vedanud, kuigi eks oma probleemid teki sealgi.

„Kõik on hästi. Lihtsalt pea meeles kolme põhimõtet: tee oma tööd nii hästi, kui saad; ära räägi kellestki midagi, ei head ega halba; ja hoia eemale igasugusest firmasisesest poliitikast – ja meil on Omaanis hea.” Ma leian, et see tõdemus käib ükskõik millise riigi kohta :)

Mõra töösuhetesse võib aga väga kergesti tekkida, kui ülemused hakkavad eelistama ainult neid, kes neile meeldivad, olgu siis põhjuseks mistahes, rahvus või hoopis lähedasemad suhted :) Kui siis need isikud ka oma ninad püsti ajavad, siis ei jää koostöö rõõmust terakestki alles. Teades, et nad on puutumatud, neile on kõik lubatud ning kõik andestatav, tekitab hõõrumisi ning rahulolematust ning mürgitab üldist õhkkonda. Ja sina pead seal kõrval ainult kurvalt tõdema, et omavaheline läbikäimine hääbub üha enam ja enam, ning mõni lausuks ireooniliselt... too bad...

„Sageli ei loe see, et mul on õigus, ja kui ebaõiglustunnet on raske alla neelata, tasub heita pilk laeva masti ning kontrollida, mis värvi lipp seal lehvib. Kelle leiba süüakse, selle laulu lauldakse....“ kirjutab autor. Ja veel: „Isiklikud suhted mängivad siin maal suurt rolli, ehk professionaalsust isegi ületades.“ Millegipärast olen kindel, et paljud noogutaksid sellele kaasa ning tõdevad, et see ei käi kohe kindlasti mitte ainult Omaani kohta. "Mida ma aga tagasi ei saa on see entusiasm ja pühendumine, millega Omaanis tööd alustasin - soovi panna tegemistesse oma süda ja anda endast kõik võimalik. See kurb teadmine teeb olemise tühjaks."

Muid fakte Omaani kohta, mis meelde jäid. Tähelepanek kätega söömise kohta, mis pidi tähendama toiduga vahetumat sidet... Ma olen vist peaaegu nõus :D Söön poest ostetud grillkana tavaliselt kätega ja see on imemaitsev. Kujutan ette, et kahvel ja nuga mõjuks maitsemeelele nüristavalt ning söömisenauding kaoks ära :) Ma ei tea küll, kas selle teadmisega jätaks küll kahvli ja noa ärateenitud puhkusele :)

Kuna Omaan on islamimaa, siis muidugi pidin kõrva taha panema kirjeldused uuest sultanist, kes saanud läänes hariduse ning kes oskab hoopis teistmoodi oma riiki valitseda. Mida vähem haritud oled, seda kergem on sind tõmmata kaasa oma mingite (kinnis)ideedega ja põhimõtetega. Olen sellest hariduseteemast ja islamimaadest varem ka kirjutanud.

Naiste teema kohta üks lõik autori sulest: "Naise figuuri varjav tume rüü ja kaetud juuksed on islmaimaailma vaat et kõige mõjuvõimsam sümbol. Sümbol, millest minu kogemuse järgi lääne "vabadusmeelsed" naised alati päris õigesti aru ei saa."

Ma kujutan ette, et kuulun nende lääne "vabadusmeelsete" naiste hulka, kes ei saa sugugi aru, kuidas naisi saab sundida kandma rüüd, mis varjab täielikult ta keha. Pluss muidugi veel takistused, mis ei luba neil omapäi ringi käia, töötada jne. Śaan aru, et erinevates riikides on need kombed/kohtustused/õigused erinevad ja ma ei proovi üldistada kõiki islamiriike. Minu kõige suurem probleem ongi see sunni osa. Kui mul on vaba valik, kas ma varjan ennast või mitte, siis kirjutan kahel käel sellele alla. Kui aga keegi käsib mul katta pea ja nägu ja nii edasi, siis ma ei saa sellest aru!!! Ja nii kaua, kui naistel pole enda suhtes sõnaõigust, siis ei lepi ma sugugi sunniga.

Mulle meeldis Omaani raamat, sest see oli seniloetutest hoopis teise lähenemisega, see tähendab veepealse lähenemisega :) Isegi kui ma just Omaani elust nii palju teada ei saanudki, siis hindasin väga neid osasid, mis pühendatud inimsuhetele!

Mäletamispäev

Tänane päev on ühtesid täis, kuid siin Kanadas ja vist terves Briti impeeriumis ka mälestustest pungil. Täna on remembrance day, kui meenutame ja avaldame austust kõigile nendele, kes sõjatandril teiste kaitseks välja astunud. Meil on sel ajal kombeks kanda mooniõit kraenurgal. Olen kunagi varem juba järgmise video siin üles riputanud, kuid minu meelest on see väga kena ja südamlik laul sellest, kuidas me ei tohi unustada neid, kes kunagi sõdurivormi kandsid (klõpsa siia, et lugeda laulu sünniloost).

Teejuttu

Minuga saab loomulikult ikka ainult teejuttu rääkida, sest siiani pole õppinud kohvi jooma, või võiks hoopis öelda, et minust pole kohvisõltlast saanud :) Mis ei tähenda, et ma kohvi vahel ei joo, ütleme umbes kolm tassi aastas. Ma teen nalja, et see ongi mu aasta norm ning ega neid kordasid ei saa niisama naljalt ära kasutada. Tunnistan samas, et mulle meeldib Tim Hortonsi Iced Cappuccino (Iced Capp), mida võiks kirjeldada kui jääkohvi piimaga. Mis ei tähenda, et ma liitrite kaupa seda manustaksin :) Jään ikka teenautijaks.

Erinevate teede valik on tänapäeval väga-väga suur. Nende jaoks on ju tekkinud oma pisikesed poekesedki, kus tihtipeale pakutakse mõnda huvitava maitsega jooki. Eks see pane siis jälle midagi uut ostma. Torontos on näiteks selline poekett nagu Tea Emporium, kust võid osta lahtist teed. Üks avas paar aastat tagasi uksed Toronto Eesti Maja lähedal, või õieti Broadview metroojaamast pisut ida poole, teine on näiteks all-linnas Kingi ja Bay tänavate ristumiskoha lähedal. Tegelikult saab neilt ka üle interneti teed (eriti kui tead, mida soovid), ja muid teega seotud asjandusi tellida. Mulle meeldib väga nende Rooibos Prickly Pear (koostisosadeks muidugi Lõuna-Aafrika taim rooibos ning kaktuseviljad, lisaks kiwi, põldmarja lehed ja roosipungad).

Kogu selle jutu juures on mul aga hoopis pildid Twinings Lady Grey Aromatics teest, mida Kanadas annab tikutulega otsida, mis aga meie pere üheks suureks lemmikuks. Sain seda esimest korda maitsta Londonis, kui muuseas astusime läbi ühest toidupoest ning kena must karp kollase pildiga, (ning väljamüügi sildiga) pilgu enda peale tõmbas. Kui õhtul sellest teed keetsin, siis olingi hooked :)  Järgmisel päeval tahtsin seda endale veelgi kaasa osta, kuid selleks ajaks oli ilmselt hea tee suur hulk inimesi avastanud ning kõik oma koju tassinud.

Praegu olen Lady Grey teed tellinud otse Inglismaalt läbi eBay Indian Tea Company käest! :) Twiningsi Lady Grey on ka siin müügil, kuid see pole üldsegi nii hea, kui Aromatics versioon! Mulle meeldib selle mahe maitse (ma ei hooli väga kangetest teedest), millel kerge tsitruseviljade hõng juures. Kõige rohkem olen üllatunud, et kui teed jääb järgi, milles ikka puru sees on, ei lähe see sugugi kibedaks (kui nii saab tee maitse kohta öelda).

Samas olen peaaegu loobunud marjateedest, mis minu meelest nõuavad alati magusamaks tegemist, sest kes seda haput vett juua tahab, st mina ei taha :) Aga mulle meeldib piparmünditee ning kummelitee, viimast teen alati lastele, kui nad end kehvasti tunnevad. Huvitav on ka, kuidas erinevad teed meenutavad möödunud aegu. Näiteks, kui joon mustsõstramaitsega musta teed, siis tunnen nagu oleksin tagasi Rootsis, pärnaõietee viib mind aga hoopis Hiiumaale :) Rootsist on ka meeles Liptoni Yellow Label tee, mida siingi müüakse. Aga millegipärast pole siinsel sama maitse!? Või on hoopis mu mälestustesse lünk ilmunud :D

Panniga köögis

Hiljuti sattusin taas kord arutama teemal, millist panni ma köögis kasutan, ja otsustasin natuke siin sellest kirjutada. Kindlaks lemmikuks on tavaline malmpann, mis leidis minu juures kodu juba hea mitu aastat tagasi, kui olin tükk aega kaalunud, millise panni puhul saan kuumuse nii kõrgele ajada, et siis lihatükk mõnusalt särisedes ilusa tooni külge võtab ja koos panniga ahjugi võin torgata, kui soovin.

Oli teine ostes selline päris hall otse tehasepingilt tulnud, "soolamata ja õlitamata". Määrisin siis rasvaga kokku ja torkasin mitmeks tunniks ahju. Kuid siin müüakse ka juba "valmis" panne (Lodge näiteks), selliseid kenasid, mis lausa läigivad süsimustalt. Mul on pann kodus olnud tükk aega ja näeb samasugune lõpuks välja :)

Viskasin viimaks oma teflonpannidki ära (peaaegu, üks pisike jäi ikka alles, aga ma ei võta seda tihti välja) ja kasutan malmpanni kõigeks. Ka pannkookide ja muna praadimiseks (mida alguses natuke kartsin teha). Kunagi lugesin väga skeptiliselt väidet, et malmpann ei võta toitu kinni just nii nagu teflon. Nüüd tean, et õige kasutusega ja hoolitsusega on sel väitel tõsi taga! (Olen nüüd piilunud lisaks Green Pan'i, aga siiani ongi see ainult piilumiseks jäänud, võiks ehk selle viimase pisikese tefloni selle vastu vahetada.)

Soovitav on malmpann aeglaselt soojaks ajada ja nagu ikka kuuma panni peale asjad panna. Lisan alati pisut õli, mitte liiga palju, kuid tegin seda tefloni puhul ka, sest tahan natuke maitset saada. Peale kasutamist "õlitan" uuesti sisse (kusagilt lugesin, et seda peaks ka tefloni puhul tegema!). St jahtunult kas pesen sooja veega ja õlitan, või hõõrun jämeda soola ja õliga või pühin lihtsalt kergelt üle (näiteks peale pannkookide küpsetamist). Olen vahetevahel õlitatuna pannud ahju "maitsestuma".

Toitu ei tohi pannile vedelema jätta, liiga pikk ligunemine vees ei mõju ka hästi. Kuigi väidetavalt annab kergelt rooste läinud panni päästa. Kasuteguringa on raua lisandumine toidule, selle asemel et keemilisi lisandeid pannilt juurde saada. Keemiat on toiduski juba küllalt :)

Ja kuidas ma saan märkimata jätta, et lisaks kasvatab pannike veel musklit ka (vajadusel kasuta või relvana :D  Kaalun ikka ühe suurema samasuguse muretsemist! Mul on tegelikult veel üks emailmalmpann olemas, mis sobib imehästi hautisteks.

Ja mis veel... mul on keraamiline pliit ning siiani särab see sileda ja kriipsudeta vastu (muidugi kui kenasti pestud :). Nii et saab malmpanni ka sellel kasutada. Tähtis on muidugi, et ühtegi anumab pliidil ei "lohista".

Ilmselt nõuab malmpanni omamoodi harjumist, sest tahab hoolega ümberkäimist, kuid ma ei vahetaks oma panni mitte ühegi teise vastu :) Kui varasemalt pidin ikka aasta-paari tagant uue teflonpanni koju tooma, siis nüüd võin vist oma testamenti kirja panna, kes malmpanni järgmisena pärib :D

Rändlinnud Kanadas

Nüüd on pisut üle aasta sellest postitusest, kui kirjutasin programmist, mis lubab noortel Kanadat avastama tulla. Loomulikult pole mul aimugi, kui palju noori siia tulnud on, vaid mõned üksikud on ainult Toronto Eesti Ühispanka jõudnud, et seal konto avada. Kiidan ikka seda väikest pangakest, sest ega siin naljalt ei leia asututst, kus tasuta teenused, ja muidugi eestikeelne teenindus ;) Ühed noored kirjutavad oma blogis meist nii. Tegelikult tasub nende teisi postitusi kõigil huvilistel ka vaadata (neil on ka videopostitused), sest nõnda saab maiku, mis tähendab "Kanada seiklus". Lisaks veel üks blogi, milles Kai ja Silver oma kogemusi jagavad.

Muidugi on Toronto suurte võimaluste koht oma viie miljoni inimesega, kuid ma arvan, et Kanadas on paiku igale maitsele. Mõni usin võiks isegi üle terve Kanada rännata. Oleks kindlasti väga põnev elamus. Õnneks ei pea siin austraallaste moodi hommikuti igaks juhuks kingast ämblikke ja madusid välja puistama, kuigi sügavasse metsa minnes tasub silmad lahti hoida mustade karude või grislide suhtes (oleneb, millises Kanada osas just seigelda). Nii palju kui olen aru saanud, siis võrreldes Austraaliaga, käib paberite kordaajamine pisut aeglasemalt. Arvestades aga, et ilmselt pole siia just suurt tungi, siis peaksid praegu kõik soovijad programmi sisse mahtuma.

Lisainfot Kanada kohta leidub ka seljakotiränduri kodulehel.

Rändlindude, st kanada laglede pildid on Eatoni ostukeskusest.

Maitsvad koprasabad

Olen ammu tahtnud enda tehtud koprasabade pilte üles riputada. Koprasabad ehk beavertails  on Kanadas päris tuntud. Need, kes näiteks Ottawasse uisutama satuvad, teavad kindlasti, milline hea maiuspala see on. Koprasabade ajalugu läheb kaugetesse aegadesse, kui siinsed pioneerid Ameerika mandril ringi seiklesid. Ahju ju kaasas ei saanud kanda ja kui leib otsa sai, tuli leida viis, kuidas jahust ning veest midagi toidu kõrvale küpsetada (ma lisan tavalise jahu kõrval ka mitmeviljajahu, sellepärast paistab tainas pisut täpiline). Õli potti ning pikaks venitatud taignatükk sisse ja oligi "võileiva" alus valmis. Maitselt on see sõõriku sarnane, nii nagu õlis küpsetatud pärmitainas ikka. Ainult peale riputan ma kaneeli suhkruga, kuigi sama hästi võib selle katta ka mingi soolasema palaga! Minu omad on väiksemad kui siin ostes saab. Aga hoolimata suurusest maitseb imehästi nii soojalt kui minu meelest ka külmast peast, eriti tühja kõhuga ;)  

 

 

 

Keegi maias on ühe ampsu kätte saanud :D

Kepikõnd

Üle-eelmise postituse jätkuks ja kommentaari vastuseks veel kepikõnnist siinpool ookeani. Kepikõnd on Kanadas alles lapsekingades (siin on päris hea ülevaade tehnikast jne). Eelmisel aastal nägin esimest korda, et keppe püüti ühel suuremal kodukaupade messil müüa. Ma ei märganud just erilist huvi külastajate poolt, kuigi uudishimulikke ikka jätkus. Spordipoodides on neid olnud pisut pikemat aega, sest vähemalt Torontos on olemas mõned kepikõnniklubid.

Ise ostsin kepid üle interneti mõned aastad tagasi, tahtsin Mariga kepikõndi teha, sest ta kippus pisut kühmus käima. Arvasin, et kepikõnnist oleks abi (praeguseks on ta selja viimaks sirgu tõmmanud, vist minu virisemise peale :) Eks me natuke proovisime, kuid karate ja kool võtsid aja kõvasti ära. Siis tuli meie koju koer ja ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas koerga saaks kepikõnnile minna. Ühel päeval mõtlesin, kuidas ma küll nii kergesti alla andsin... on ju olemas koht, kust paljudele küsimustele vastuseid saab :) Surfasin pisut internetis ja leidsin ühest blogist pildi ja jutu, kuidas kutsa rihmaga vöö küljes ja asi täiesti võimalik. Ja nii hakkasin koeraga hommikul vara ja õhtul keppidega väljas käima. Oma rajoonis avastasin veel ühe vanema mehe keppidega kõndimas. Kuigi tema astumine tundus eemalt vaadates natuke kummaline. Siis sain aru, et iga tema kahe sammu peale käisid kepid ühe korra. Ta pole vist kunagi suusatanud :) Praeguseks on ta kuhugi ära kadunud, või ei satu me enam samal ajal välja.

Soovitasin keppe ka oma töökaaslasele, kellel on koer. Aga kuigi talle see mõte meeldis, siis loobus ta sellest, sest koeraga oli kõndi pisut raske teha. Oleneb ehk koerast. Minu oma on treenitud nii, et ta käib enamasti minu taga või kõrval. Kui olen keppidega ja tal tekib mõte kiirustada (eriti kui kodu lähedale jõuame), siis hoian keppi ta ees ja Koko tõmbub tagasi. Lähen ka päris kiire sammuga ja kui pikemalt kõnnin, siis väsib ta lõpuks üsna ära. Mu töökaaslane on muuseas nimetanud, et ta on näinud viimasel ajal päris mitmeid oma ümbruses keppidega kõndimas.

Nüüd inimestest, kes mind näevad. Kuulen ikka kommentaare, kuhu mu suusad on jäänud või kas ma pole märganud, et lund pole. Üks arvas, et teen kuiva trenni talveks :D Aga hiljuti nimetas üks minuvanune naine, et teen "Nordic Walking", nii nagu seda siin vahel kutsutakse. Kahjuks sai aga kepikõnd ühes "Dragon Den" saates kehva arvamuse ("Dragon Den" saates on mõned rikkurid, kes kuulavad ära tavainimeste äriideed ning otsustavad, kas tahavad neisse investeerida või mitte). Nimelt proovisid ühed mehed saada toetust keppide promomiseks ja müümiseks. Üks rikkurites arvas peale keppide proovimist, et vanainimesed võiksid ehk seda teha, et kui temasugune "noor" läheks kõndima, siis näeb ta välja nagu "dork" (nohik). Loodetavasti ei vaadanud liiga paljud seda saadet ning ei võtnud tõsiselt sellist rumalat arvamust.

Ise tunnen, et tänu keppidele on mu samm palju kiirem ja kui koju jõuan, olen korraliku trenni teinud (eriti kahetunnise pargikõnni järel). Koeraga muidugi teen lühikesi pealesunnitud pooleminutilisi peatusi, mis lasevad parasjagu hinge tagasi tõmmata (loen koerale: üks, kaks, kolm... lähme, ja koer tuleb kenasti kaasa ning ei proovi edasi nuuskida). Ma ei ole eriti jooksuinimene. Mulle pole jooksmine kunagi meeldinud. Käia aga ma armastan. Kui saan veel käed tööle panna, on see veelgi kasulikum!

Loodan, et kui mina ja minusugused küllalt keppidega ringi käivad, siis ehk hakkavad kanadalasedki rohkem sellega tegelema. Eks ma anna aru, mis toimumas on :) Nagu Eva arvas, teevad eestlased head tööd mujal maailmas kepikõnni rahva hulka viimisega ;)

Halloween...

Minu malbe ja rahulik Mari käis täna nii koolis ja ehmatas oma sõbrad ära, kes hakkasid muretsema, kas see ongi tüdruku uus imago :)  Eriti, kui ta veel pidevalt surmtõsise näoga ringi käis. Mul on aga vahel tunne, et selline ta just ollagi tahaks, aga see nõuab liiga palju vaeva tema poolt. Siiani pole Mari erilist huvi meikimise vastu üles näidanud ning iga päev end üles lüüa oleks tema jaoks ilmselgelt liig mis liig :) Aga eks üks kord aastas ju võib. Tal oli ka hea meel, et viimaks võis ta proovida teisi kõrvarõngaid kanda. Teades, et Halloweeniks jõudis kätte aeg, mil esialgsed võis välja võtta, oli ta juba selleks sobilikud ilustused muretsenud.

Tavapäraselt on tüdrukud õhtul oma eestlannast sõbranna juures. Jäin seekord maha, sest vaevlesin terve nädalavahetuse külmetuse käes. Nüüd, mil mul enam ühtegi haiguspäeva järel pole, tohin ainult nädalavahetustel haige olla :D Seekord sai asi päris hästi planeeritud, igaks juhuks arvasin, et parem, kui ma täna õhtul väljas ringi kolades haigemaks ei jääks, muidu joolsevad kõik mu arvestused tühja ;) Tegelikult on natuke kurb omaette olla. See laste sagimine Halloweeni ajal on mulle iga aastaga üha rohkem meeldima hakanud. Sellepärast käisin ikka alati tänaval ka kaasas, kui meie väike eestlastest lastegrupp majast majja trick or treat nurumas käis. Tore on laste hasarti ja vaimustust jälgida, vahva on uurida, kuidas majad kaunistatud on.

Kepikõnd Toronto pargis

Vahel on Torontos küll tunne, et sa ei elagi linnas. Siin on hulgaliselt parke ja rohelust. Jõeorgudesse ei julge keegi enam maju ehitada, sest üleujutused võivad väga tormiliseks osutuda. Orkaan Hazel aastal 1954 jõudis täie jõuga ka Torontosse, tappis 81 inimest ning jättis tuhanded kodutuks. Nüüd on orud muudetud parkideks.

Mina olen hakanud nädalavahetustel kepikõnniks Etobicoke Creek jõeorgu minema (oleme seal tavaliselt ratastega käinud või niisama jalutanud, isegi suusatanud tegelikult). Teen nalja, et mul on nüüd kepikõnnilubi, kuhu kuulun mina ja Koko. Seon ta rihma oma vöö külge, nii saan rahulikult keppidega vehkida. Ta oskab väga kenast ennast eemale hoida. Tavaliselt on minu kõrval või kusagil tagapool. Alguses kipub küll vahel ise kiirust üles võtma, kuid kahe tunni pärast on tal juba keel vestil :) Seekord oli Tom kaasas ning hoidis ise koera, mina klõpsasin aegajalt pargiteest pilte. Nii et tulge minuga kõndima :)