Beluuga vaalad

Beluuga vaalad Marinelandis. Kanada vetes kõige rohkearvulistemate imetajate jaoks on siin pargis suur lahtine bassein, kus neid võib ka vee alla jälgima minna. Seal saab hästi aru, kui suured nad tegelikult on. Huvitav on ka nende nahka vaadata, mis igal omamoodi mustriga. Terve päeva läbi toimuvad "splash sessions", kus nad oma oskusi näitavad ja teises basseinis võib neile toitu osta ja pai teha. Paistab, et nad on väga uudishimulikud, sest käisid pidevalt ise külastajaid uudistamas.

Head teed, Rainer

Meie Eesti külalise Kanadas olek sai täna otsa. Ja me oleme kõik väga-väga kurvad. Nüüd on maja kuidagi hästi vaikseks jäänud... mis ei tähenda, et ta meil lärmakas oleks olnud, pigem vastupidi... aga maja vaim on teine. Meil kõigil oli hästi tore temaga, ei mingeid probleeme ega muresid. Kena on muidugi lepliku inimesega koos olla :) Tüdrukud arvasid, et ta on nagu vend, kellega on vahva "lollusi teha" ;) Nii et võid iga kell uuesti meie ukse taha koputama tulla!

Siin veel üks pilt, kui ootasime check-in järjekorras. Rainer on sellise näoga nagu oleks ta juba väga ära tüdinenud meie omavahelistest targutamistest :) Või on ta hoopis kurb lahkumise üle, või ongi ta selline tõsine ;) Eks meil oli raske teda pildi jaoks naeratama saada. Kahjuks polnud ma küllalt kiire, kui ta poseeris, sest selleks ajaks, kui fotoapraat valmis sai, seisis ta taas mõtliku pilguga :) Ma imestasin lennujaamas, et keegi tema vanuse kohta midagi ei öelnud, miks nii nooruke omapäi rändab. Aga eks ta näe juba päris suur ka välja.

Marineland

Niagara joa lähedal (ma ütleks, et umbes 5 minutit autosõitu, kui mööda ei pane, nagu mina järjekordselt oskasin teha) asub väga tore park - Marineland. Avastasin selle mitu head aastat tagasi, kui lapsed veel väikesed ja oleme seal ikka parasjagu käinud, viinud ikka külalisi ka kohale. See on kõik kokku akvaarium etendustega, loomaaed, lõbustuspark ja niisama mõnus koht jalutamiseks. Kui veel nädala sees minna, siis lapsed saavad oma isu karussellidel täis sõita, sest sabasid pea polegi. Niagaral on muidugi veel palju teha, kuid lemmikkohaks on ikka Marineland. Siin on ainult väike läbilõige piltidest, eks ma hiljem pane neid veel üles.

Niagara juga

Niagara joal käidud! Ikka jõudsime enne meie külalise äraminekut :) Ega see eemalt ei paistagi nii vägev, aga kui seista just seal, kus vesi suure hooga alla kukub, saad aru, milline jõud veel taga on. Sattusime sinna päev peale seda, kui üks Torontos inglise keelt õppiv jaapanlanna kogemata üle ääre kukkus... Turvakaamerate ja pealtvaatajate seletuste järgi oli ta roninud reelingu peale ning poseerinud seal hea pildi saamiseks. Maha tulles oli ta libastunud ning umbes 20meetrit enne koske sisse kukkunud. Loomulikult polnud enam midagi teha... Siiani pole ta keha leitud, aga otsingute käigus avastati ühe mehe laip, kelle isik pole tuvastatud. Umbes arvestasin, kus asi oleks juhtunud ning alla vaadates polnud ju kukkumine väga sügav. Ehk sellepärast ollakse seal hulljulgemad, mõtlemata, millise jõuga vesi liigub. Oleks ta natuke kaugemal olnud, oleks ehk saanud mõnest põõsast kinni haarata, kuid seal oli otse kukkumine kividele ja jõkke...

Esmaspäeva hommikul hakkas Niagarale sõites muidugi vihma sadama. Õnneks pidime kohale jõudes ainult umbes 10 minutit autos istuma, kuni vihm vähemaks jäi (ja terve päev oli vihmatu). Muidugi oli õnnetuse pärast hulgaliselt turvamehi, politseid ja telejaamade esindajaid kohal. Hiljem vidoelõike vaadates, näidati, kuidas paljud ei hooli hoiatustest servale mitte ronida. Isegi see värske õnnetus ei muutnud neid ettevaatlikumaks ning nõnda seisti serval fotodele poseerides.

Kogu selle asja juures loodan ainult, et varsti ei varjuta uhket koske kõrged turvavõrgud ja ei tea mis veel... Praegu ulatuvad reelingud umbes rinnuni.

Käisime ka "maa all", tunnelid viisid joa taha. Kuigi ega seal muud näha pole, kui metsikut vee voolu. All on müra metsik. Omavahel rääkides peab kõvasti häält tõstma, et teist kuulda. Saime ka vihmakeebid ümber, sest vesi pritsib igale poole.

Palju õnne, neiu Kirke!

14-aastane sünnipäev 14ndal kuupäeval :) Samal, kui mu õelgi. Nii et palju õnne Sullegi! Kirkel on sellest nädalast ka uus soeng. Pikk pats läheb minu moodi Angel Hair'le. Nad teevad seal vähihaigetele vaestele lastele parukaid. Kirke plaan oli pisut juukseid piirata, aga siis uuris ta hoopis, kui palju peab lõikama, et neid annetada. Ja nõnda ta on meil sellise armsa soenguga :) Viimati toimus selline äge lõikus umbes 10 aastat tagasi, kui Mari Kirke juuste kallale sai. Millegipärast oli Kirke veendunud, et lõigates lähevad tal juuksed pikemaks! Muidugi ei jõudnud ta ära kurvastada, kui tuli välja, et ma pean veelgi lühemaks neid lõikama, sest Mari juuksurioskused jätsid pisut soovida :)

Pisut kultuuri

Sel neljapäeval viisin oma noorpere teatrisse muusikali "Billy Elliot" vaatama. Kirke sõbrannad olid seda näinud ning kiitsid väga. Ma siis otsustasin, miks mitte ise seda vaatma minna, sest ega me väga tihti teatrisse ei satu, ja peamiselt just soolaste piletihindade pärast. Kõige odavamad piletid sellele etendusele algasid neljakümnest dollarist ja jõudsid kuhugi 170 dollari piirimaile. Eks me pea oma valikuid tegema... Kas hoida raha kokku veelgi kallimate lennupiletite jaoks, et ikka Eestisse saada või kulutada raha siin meelelahutuseks... Etendus ise oli kena, kuigi mitte just vaimustav. Noor peategelane tantsis küll imekenasti. Meie Eesti külalisele tegi aga kõige rohkem nalja see, kui vaheajal pingiridade vahele teenindajad suurte korvidega ilmusid ning maiustusi, jäätist ja vett müüsid :) 

Canon Theatre ise on päris vana hoone. Kohe-kohe 100 aastane. Kunagi vodevilliteatri ja kinona tegutsenud koht, toob nüüd lavale peamiselt muusikale. Oma olemuselt meenutab ehk pisut Vene teatrit. Seal on vana ajastu hõngu. 

Paar nädalat tagasi neljapäeval oli aga meil teine tore kultuuriüritus. Läksime Mariga kahekesi Eesti Majja Tartu kellade ansamblit kuulama. Olime mõlemad lummatud nende esinemisest! Ise olen kunagi Arsise mängu nautinud, kui nad Torontos käisid ja teadsin mida oodata. Marile oli see täiesti uus kogemus. Kuid tema oli just see, kes arvas, miks me ei läheks. Kokku oli alla 25- aastaseid pealtvaatajaid umbes täpselt 5. Ülejäänud kippusid sinna kõrgemasse ikka jääma. Millest on mul natuke kahju, sest olen kindel, et nooremad oleks samamoodi etendusest vaimustuses olnud. Siin on "Eesti Elu" artikkel (Erik Purje autoriks) ja lühike video nende imepärasest mängust.

Juhiload

Minu vanem neiu astus esimese sammu juhilubade saamise teel. Teoreetiliselt võiks ta aasta pärast metroo ja bussidega hüvasti jätta :) Juba enne 16-aastaseks saamist hakkas ta usinalt esimeseks eksamiks õppima, see tähendas igat sorti eeskirjade tuupimist. Internetis on ka mõned kohad, kus võib neid teadmisi proovile panna. Siin näiteks üks ja siin teine ja veel üks, mis Mari meelest kõige rohkem aitas. Omal ajal selliseid võimalusi polnud. Sain oma sõbrannalt ühe hiina ja inglisekeelse proovitesti, mis minule suureks abiks. Mari oli viimaks nii kaugel, et teatas: "Kui ma kohe eksamile ei lähe, siis ma unustan kõik ära!"

Nii ta siis hüppas hommikul ratta selga ning sõitiski kohale. Mina olin tuhmi peaga talle liiga vähe raha kaasa andnud, sest ei saanud aru, et $125 tuleb kohe letti käia, makstes kinni ka järgmised testid (kaks sõidueksamit). Esimese hinnaks oli vaid $10. Mari ei lasknud nina norgu, vaid sõitis koju ning leidis oma varudest vajaliku raha. Helistas mulle igaks juhuks tööle, kas ma ikka selle raha talle tagasi maksan ;)

Mäletan, kuidas mina seda esimest eksamit arvuti ees tegin, kuid Marile anti küsimused paberil kätte. Ikka samamoodi valikvastustega. Ei tea, kas oleneb kohast, kas nad pakuvad elektroonilist või pabervarianti? Igal juhul sai laps kõigega kenasti hakkama. Täpselt ei tea, mitu viga tegi, sest ainult nendele, kes läbi ei saanud, seletati vead ära. Elektroonilise puhul sain küll kohe teada, kui midagi valesti läks (kaks minu puhul).

Peale selle eksami tegemist võib oma esimese loaga sõita, kui keegi, kel on vähemalt neli aastat juhikogemust, tema kõrval istub. Kusjuures see keegi ei tohi olla purjus :) Õieti ei tohi vere alkoholi sisaldus olla suurem kui 0.05 (tavaliselt on see Kanadas 0.08). Kõigil, kes autos on, peab olema turvavöö peal. Suurtele maanteedele ei tohi minna (kiirus suurem kui 80km/h) ja roolis ei tohi istuda peale südaööd kuni kella viieni.

Mingit kooli või kursuste kohustust ei ole. Kuigi nende läbimine annab õiguse juba peale 8 kuud harjutamist minna esimesele sõidueksamile, muidu peab ootama vähemalt aasta. Kursuste võtmine mõjutab ka hiljem autokindlustust, mis siin mandril hirmkallis on, eriti veel noortele ja veel hullem kui juhtud noor meessoost isik olema. Nii et me plaanime ikka Mari kooli saata, kuigi eks me sõida niisama ka ringi (mida Tom on juba Maril tegelikult lasknud natuke teha, aga väiksemates-vaiksemates kohtades). Mina lubasin Mari ka korraks rooli, kui me poes käisime. Pidi ju "päris" loa ka ära proovima.

Peale esimest sõidueksamit võib neiu roolis ka üksi olla. Alkoholi ei tohi olla võtnud ja turvavööd peavad ikka kõigil peal olema. Lisaks on seal oma tingimused, kui oled alla 20 aastane. Esimesed kuus kuud tohib sul öösel (südaööst kuni 5ni) olla kaassõitjaks ainult üks, kes on alla 20-aastane, peale seda, kuni oled saanud 20, tohib pimedatel tundidel autos olla ainult 3 noort kaassõitjat. Liiga palju on õnnetusi olnud, kus noored pidudelt tulles õnnetusse satuvad. Sellepärast ei kehti kuni 21-aastastele ka 0.08% alkoholiprotsent veres (ei tähenda, kas oled ka viimase sõidueksami teinud). See peab Eesti moodi null olema.

Teine sõidueksam viib sind suurtele maanteedele, millel ametlik kiirus siin üldiselt 100km/h (kui me 20 aastat tagasi tulime, siis oli lubatud kiiruseks 110, aga nad viisid selle allapoole). Kuigi enamasti sõidetakse 10 kuni 20 kiiremini. Mõni ka rohkem, aga siis ei tasu vahele jääda, sest trahvid on soolased.

Nii palju siis siinsest juhilubade saamise korraldusest, mis tundub meie noorele eesti sõbrale väga kummaline :) Eks see ole palju leebemad kui Eestis. Mis on ka huvitav, et enamasti sõidetakse automaatkäigukastiga. Mingit vahet aga lubade puhul ei tehta. Mina oma lubadega võin mõlemat juhtida, kuigi manuaalkäigukastiga sõitsin viimati üle 15 aasta tagasi. Aga eks ma tea ka oma oskusi ning ei kipu väga sellisesse ronima :)

Kultuur ja sport

Eile käis Tom meie noore külalisega kunstimuuseumis AGOs (panen siia "õige" pildi, klõpsasin selle, kui Hiina linnaosast tulime) ja pesapalli vaatamas. Viimane jätab mind küll väga külmaks, kuigi teistmoodi elamuse pärast võiks ka sinna mõnikord minna :)

Kivil istub väike konn...

... mõtleb, et ta üksi on. Just nii olen mina olnud neli päeva omaette kodus. Terve ülejäänud pere meie külalisega olid kusagil Ontario metsade sügavuses kanuu ja süstaga. Tegelikult just mitte sügavuses vaid Georgian Bay Island rahvuspargis. Saar ise paistab Awenda looduspargis olles kätte ära. Tom ja Rainer käisid isega kanuuga selle juures eelmisel korral ära.

Kuna ma olen oma puhkusepäevi siin-seal tuuritades ära kulutanud, ei ole mul neid enam jalaga segada. Mitte nagu Tom, kes Kanada Posti streigi ajal puhkusel oli, kuid kelle puhkus streigi tõttu arvesse ei läinud... Ega ta muidugi makstud ka ei saanud, kuid päevad on tal ikka alles. Lisaks on tal veel hulk ületunde tehtud. Mina siis puhkasin hästi mitmekordselt sel nädalavahetusel. Pesin natuke pesu, koristasin kiiresti toad, mis peale remonti tegelikult imehästi on korras püsinud. Tasub lapsed selliste remontidega kaasa haarata, siis on nad topelt tublid, et asjad segamini ei läheks :) 

Kokkuvõttes olid mul väga mõnusad päevad. Isegi Koko oli ära! Ei pidanud tema pärast end välja ajama, eriti veel kui kõvasti vihma hakkas kallama (loodetavasti jäi pere ikka enam-vähem kuivaks). Lugesin, muuhulgas "Eesti Naist", mille zinio kaudu olen tellinud ja vaatasin mõned filmid (millest "Marie Antoinette" ja "Vanity Fair" vast kõige huvitavamad, ja omamoodi tore oli "Caffeine", milles mängisid muuhulgas Mena Suvari ja Katherine Heigl) ning ei muretsenud kordagi, et midagi on tegemata või kohe-kohe oleks seda ja teist vaja teha! Omaette olles ei vaevu ma ka suurt vaaritama. Pealegi, kes tahab nende kuumade ilmadega palju süüa...

Telesaadete teenust meil enam pole, kuid vaatan filme televiisoriekraanil läbi Netflixi, mis üsna hiljuti USA põhjapiiri vallutas ning Kanadasse jõudis. 8 Kanada dollari eest kuus võib vaadata filme ja telesaateid nii mis jaksab.  Arvestades, et me maksime varem telekaabli eest üle 60 dollari kuus, on 8 selle kõrval köömes. Pealegi ei saanud ma telerist kunagi sama valikut "väljamaa" filme. St filme, mis pole originaalselt inglise keeles! Siin on subtiitrid millegipärast enamusele hirmuäratavad :) Ja nii ei näidata eriti mujal vändatud linateoseid.

Suurem probleem on selles, milline on internetiühenduse pakend. Siin on paljudel limiidid peal, kui palju täpselt kuu jooksul võid infot üles ja alla laadida. Avastasin aga oma rõõmuks, et meie limiit on 100Gb peale tõstetud. Paistab, et asi on seaduslikul tasandil ikka segane, kas limiite peab panema või mitte. Ning kui suurfirmad nõuavad limiite, väites, et sama hinna küsimine erinevate kasutajate käest on ebaõiglane, siis mõned väiksemad firmad pakuvad väga soodsalt limiteerimata teenust. Nii et suured firmad peavad järelandmisi tegema. Ilmselt sellepärast ka see limiidi tõstmine. Kujutan ette, et just Netflixiga on suurenenud kasutamine ning paljud on avastanud, et senine limiit on liiga madal ning loobunud suurfirmade poolt pakutud ühendustest. Isegi Netflix ise pidi järelandmise tegema ning nüüd võib valida, millise kvaliteediga filme vaadata.

Kogu selle jutu kokkuvõtteks tahtsin hoopis öelda, et soovitan kõigile sellist aja maha võtmist, kui võimalus on. Ma pole ammu nii rahulik ja muretu olnud. Saatke aga julgelt oma pere metsa ning nautige üksi olemist :D

Liblikad ja muud tiivulised

Peale farmerite turu külastamist, võtsime tee ette Cambridge Butterfly Conservatory poole. Mis esiteks muidugi ei asu Inglismaal, täpselt nii nagu näiteks Ontario linnakesed London, Waterloo ja Pariis (isegi Berliin, kuid see muudeti peale maailmasõda Kitcheneriks) on asutajate poolt saanud nimed kunagiste Euroopa kodulinnade järgi. Ja teiseks pole sel sugugi pistmist ühegi konservatooriumiga :) Tegu on hoopis troopilise kasvuhoonega, kus lendab ringi umbes 2000 liblikat ja 15 eri liiki lindu (ei ole puurides!) ning lisaks võib näha muid sitikaid ja ussikesi. Põhja-Ameerika ja vist terve maailma üks suuremaid samasuguseid kasvuhooneid asub Niagara lähedal. Kui kunagi juga vaatama minna, tasub sealtki läbi astuda! Cambridge jääb kaugemale ja kuigi ma pole Niagaral käinud, siis tundub, et seal pole linde.

Liblikad lendavad tõesti vabalt ringi ning võivad rahulikult külastajate pähe või õlale või mujale maanduda. Muidugi ei tohi neid puudutada, aga nemad sind küll :)

Imeilus Lõuna-Ameerikast pärit sinine morpho liblikas. Tiivaalustel pole küll sinisest jälgegi, kui ta aga tiivad lahti lööb, säravad need siniselt taeva all (pisut sinist serva on näha, kui tähelepanelikult vaadata).

Kõik liblikad elavad õnnelikult selles kasvuhoones ning järelkasvust puudust ei tule. Siin on näha kookoneid ja mõnda liblikat, kes on juba välja tulnud. Nad ripuvad ja kuivatavad oma tiibu enne, kui lendama hakkavad. Kaks järgmist pilti ongi kuivavatest liblikatest.

Silmad tasub lahti hoida, sest muidu võib kogemata mõnele tee peal keksivale linnule peale astuda. Eriti uimased on nad siis, kui alles noorukesed.

Isegi liblikad võivad otsustada mingil hetkel, et tee peal on mõnus maailma jälgida. See pisike laik pildil pole mitte kivi vaid liblikas :)

Ja veel mõned pildid liblikatest ja lindudest... Sain aru, et Tallinna botaanikaaias pidid nüüd ka liblikad ringi lendama. Linnud on küll vist puurides kinni. Kui mahti, siis tasub sinna vaatama minna. Saab tõesti imetoreda elamuse kõigi nende liblikate vahel jalutades.

Farmerite turule!

Torontost umbes tunni või pooleteise autosõidu kaugusel (olenevalt kui kiiresti keegi sõidab ja muidugi liiklusoludest) asub väike küla - St.Jacobs, imearmas kohake, kus vanad majades majades on toredad käsitööpoekesed, muuseumid ja söögikohad. Selle lähedal asub samanimeline turg, mis tegutseb aasta läbi igal neljapäeva ja laupäeva hommikul ning suvel ka teisipäeviti. Kõige rohkem seostub aga St.Jacobs ja selle ümbrus menoniitidega (kunagi oli küla nimi ainult Jakobstettel - Jakobi küla, küla asutaja auks, hiljem lisati "püha" (St.) selle ette, et asi uhkem kõlaks :) Siinsed menoniidid räägivad omavahel saksa keeles, usulahk on kusagilt sealtkandist, st Saksamaa, Austria, Shveitsi aladelt alguse saanud. Juured ulatuvad vist kuhugi 16.sajandisse. Kuna nad nii erinevad olid (ja inimestele ei meeldi ju teistsugused), siis lasid nad Euroopast jalga Ameerikasse, Kanadasse ja mujale umbes kaks sajandit tagasi. Neid on ka Argentiinas, Kongos ja veel mitmel pool. Meil (mul) oli plaanis lastega peale turgu ka St.Jacobsist läbi minna, kuid nad on ju "väikesed", väsisid ära... nõnda läksime hoopis liblikaid vaatama. Siin on aga pilte turult.

Põnev on muidugi vaadata menoniite oma traditsioonilises riietuses, kes müügilettide taga oma kaupa pakkusid. Turule tulevad nad kaarikute ja hobustega. Õieti küll need, kes on äärmuslikud ja kes siiani ei tunnista kaasaja elu mõnusid, nagu elekter, autod, arvutid, jne. Mul on kahjuks kadunud kontakt ühe hästi toreda menoniidiga, kes töötas nende ühispangas, kuid ta oli heaks info allikaks kõige kohta, mis nende eluga seotud on. Ta sõidutas mind seal ringi, ning pööras tähelepanu taludele, mille juurde ei lähe elektriliinid. Problemaatiline olevat ka just nende puhul panganduse tegemine, sest nad ei taha sugugi arvuteid usaldada :) Samas nimetas ta ka, kuidas noored on mõjutatud siiski ümbritsevast ning paljud loobuvad traditsioonilisest elust.

Ma arvan, et pea keegi turu külastajatest ei jäta ostmata neid imemaitsvaid suitusvorste. Siin pakutakse neid kahte sorti - loomalihast ja looma-sealiha segust. Kumbagi võib enne maitsta, kui ost teha. Vorstisegu on riidest kottidesse pandud. Olen sealt ka kunagi emulihast vorsti saanud, mis maitses eriliselt hea. Ka kalkuni oma pakutakse. Emusid vist enam ei kasvatata, sest seda vorsti ma pole ammu enam näinud (mitte et ma seal turul just tihti käiksin :)

Siin on tore pilt erinevatest õlidest ja äädikasegudest. Kõiki võib ka enne ostu maitsta. Lisaks pakutakse erinevaid hoidiseid. Valik on nii suur, et vahel tekib küsimus, kas keegi istub täisajaga ning mõtleb neid välja :)

Viimaks veel hulk pilte neljapäevasest käigust. Pildile klõpsates läheb see suuremaks.

Mais

Ma mäletan oma esimest korda, kui mulle maisi pakuti. See maitses imelik ja täiesti mittesöödav, vist samamoodi nagu meie noorele külalisele ;) Võttis mitu head aastat, kui ma uuesti julgesin seda maitsta ja nüüd on see kindlasti midagi, millest mujal elades puudust tunneksin, ja minu lapsed vist ka. Suur vahe on ka värskel maisil ja sellel, mis kaua aega teel olnud. Ontarios kasvatatakse ju oma mais (internetisügavustest leidsin, et Eestis prooviti maisi juba 1835.aastal kasvatada ja muidugi kurikuulsatel 50ndatel möödunud sajandil, aga mais vajab palju soojemat-pikemat suve).

Nüüd, Ontarios ringi kolades, aeglustasin ühel kõrvalteel sõitu, et autos istuvad noored saaks lähemalt vaadata, kuidas mais kasvab. Maisi keetes või veel parem, grillides, ei tohi seda üle keeta või küpsetada. See peab parajalt krõmps jääma. Grilli peale pannes (võib ka ahju) peaks jätma maisitõlvikule lehed peale. Süües tuleb need nagu banaanil koored koorida, kuid mitte ära murda. Sealt on söömise ajaks hea kinni haarata, nii nagu pildil näha. Mina nagistan neid niisama, teised panevad soola peala. Mõnele meeldib ka võikilluke lisada.

Black Creek Pioneer Village

Black Creek Pioneer Village on midagi Vabaõhumuuseumi sarnast. Muuseum on ehitatud vana farmi maadele, kus aastal 1816 Saksa juurtega Daniel Stong oma verivärske pruudi Elizabethiga oma kodu sisse seadis. Nad ehitasid oma esimese väikese palkmaja, mis ikka samal kohal. 100 aakrit maad sai puudest lagedaks põllu- ja karjmaaks. Aastal 1958 müüs viimane Stongide järeltulija (kes ikka veel 1832. aastal ehitatud majas elas) oma varad ning paar aastat hiljem avati seal muuseum. Toronto loodenurgas on praeguseks pea 40 19.sajandi hoonet kodu leidnud. Enamus neist on pärit Torontost ja ülejäänud Ontariost. (Video)

Sellel laenatud pildil on näha vana palkmaja (keskel valgete triipudega), kus Stongide pere elas koos 7 lapsega 16 aastat. Siis koliti punasesse kahkorruselisse majja 1832 (muidugi taas oma kätega ehitatud), kus sündis veel üks laps. Palkamaja oli nii väike, et esimese hooga on raske ette kujutada, kuidas kõik sinna ära mahtusid!

Muuseumi alal elavad loomad ja linnud pakuvad lastele palju rõõmu. Kus sa linnas ikka neid enam näed...

Mõned pildid tubadest. All paremal on kõrtsi/hotelli suur tuba, kus ilmselt pidusid peeti. Ülemine pilt rattast äratas uudishimu. Lahke proua seletas, et sinna sisse pandi koer jooksma ja nii sai teoreetiliselt kergemini koort võiks muuta :)

Ma imestasin alati, miks siinsed rauast pliidid nii madalad olid. Vastus oli väga lihtne. Suppi keedeti hästi suurtes kõrgetes pottides, mis omal ajal lahtisel koldel rippusid. Need pidid ju pliidile mahtuma, et perenaine ulatuks supikulpi keerutama. Ajaga muutusid potid väiksemaks, aga piliidid jäid samaks :)

Kooliajast mäletan seletusi, kuidas teemaksu võeti. Siin tunnistus, et see tõesti toimus :) 19.sajandi keskel tehti seda väga usinalt, eriti plankudest ehitatud teede maksustamist.

Mulle meeldib, kuidas muuseumis on "valvurid" ajastu riietuses. Kõik on väga abivalmid ning jagavad hea meelega seletusi. Küsimustele on neil alati vastus olemas. Lisaks demonstreeritakse päeva jooksul toidutegemist, kangakudumist (vaipu või saia saab poest hiljem osta), jne. Eriti huvitav oli hoiustamine. Lahke vanaproua tunnistas, et ta ei julgeks ühtegi vanade retseptide järgi tehtud hoiust lauale panna :) Tol ajal ei pestud/keedetud klaaspurke. Kui silmaga vaadates oli see puhas, siis kõlbas kasutuseks küll. Mingeid kaase ju polnud, nii et peale seoti leotatud seapõis. Munad kaeti vahaga. Teoreetiliselt peaks need kaua vastu pidama, vähemalt küpsetamiseks, kuid nad pole praegu igaks juhuks seda küll teinud. Muide, just siin muuseumis, pea 8 aastat tagasi, kui Mari klassil nädal aega tunnid vanas koolimajas toimusid, tekkis mul mõte leivamasin muretseda. Ma pole seda otsust kordagi kahetsenud.

Koha peal võib ka vilja jahvatamist vanas vesiveskis jälgida.

Fotojaht - punane ja must

Üle tüki aja minu vaba tõlgendus teemale :) Ma pidin jahile pausi tegema, sest jaht tahtis elu üle võtta ;)

Teised punase ja musta jahil

Sweet Sixteen

Minu väike neiu, kes vaatab mulle juba otse silma. Vast ehk veel paar sentimeetrit ja ongi minust pikem :) Me pole ammu nii kõrvuti seisnud ning arusaamine, kui suureks su laps on saanud, on kuidagi kurb ja õnnelikuks tegev samal ajal...

Surveillance

Püüdsin pildile mõned tuttavad ja mitte nii tuttavad isikud :) Hästi kaugelt. Nüüd vaatan, nagu oleksin olnud mingi spioon, jälgi kollases särgis noormeest koos neiuga :D
 

"Väike kanuu"

Ontario Kuninglikus Muuseumis on üks osa pühendatud iseenesestmõista Põhja-Ameerika põlisasukatele. Imetlemiseks on välja pandud mitu kanuud, mis on ehitatud valgest elupuust, kaetud kasetohuga, mis on omakorda kuusejuurtega kokku õmmeldud. Kuusevaiguga sai ühendused veel kenasti kokku määritud. Seal, kus kasetohtu ei olnud, läks kasutusele mõne teise puu koor või hoopis põdra ja piisoni nahk. Tihtipeale värviti see pärast ära või joonistati peale kompanii logo või midagi muud. Tavaline kanuu sai osavate käte abil valmis mõne tunniga, kuid sellise hiiglase jaoks kulus mitu päeva. Canots du Maitre ehk eesti keeli võiks ju seda ka kaubakanuuks kutsuda oli umbes 12 meetrit pikk, 2 meetrit lai ja sügavust oli sel 75cm (alumisel pildil võrdluseks tavasuurusega kanuud hiiglase kohal). Kaupa võis sinna tervelt 4 tonni mahtuda. Ning 8 kuni 10 meest hoolitsesid kauba kohalejõudmise eest. 1800-ndatest on alles vaid 3 sellist unikaalset kanuud. Ja kuigi ma arvasin  ROMi oma originaali hulka, siis avastasin oma kurvastuseks, et see on siiski vaid 40 aastat vana, kuigi valmis ehitatud jälgides täpselt vanu traditsioone.