Keldrikorruse magamistuba

Tõstsime viimaks alumisse magamistuppa mööbli sisse. Sai päris kena :) Kuigi suure vaevaga värvitud põranda huvitavaim nurk jäi voodi alla. Nimelt otsustasime pisut ümberkorraldusi teha. Kapp oli varem laste toas. Selle sahtlid kippusid logisema, sest lapsed olid kunagi arvanud, et neid on mõnus trepina kasutada. Sahtlid ei logise enam, sest suutsin need ilusti ära parandada, kuigi palju suurema vaevaga, kui esialgu arvasin. Vahetasin ära metallvara, mille peal nad liikusid.

Canada Day

Kanada tähistab 1.juulil oma 144ndat sünnipäeva. Seekord teeb selle eriliseks noore kuningliku paari külaskäik Kanadasse. William ja Kate teevad oma esimese ametliku väliskülastuse just Kanadasse ning muidugi astuvad läbi riigi "peakorterist" Ottawas, kus korraldatud uhke vastuvõtt koos Kanada päeva tähistamisega. Eriti armas oli Kate'i punane kübar, mida ilustas kaunis vahtraleht :) Rinnas kandis ta kuninganna Elizabethi käest laenatud vahtraleheprossi, mis kuningannal eelmisel aastal rinnas oli, kui samal ajal külas käis.

Sõbratarid

Veel üks pilt lõpetamiselt. Kirke koos oma parimate kooli-sõbrannadega Susani, Marija ja Hyeonjiga (kaks neiut Korea juurtega ja üks makedoonlane). Viimane on see neiu, kes ei on omal valikul tumm. Mina olen vist kõige uudishimulikum olnud, miks... sest teiste jaoks pole küsimus üldse oluline. Kirke oli see, kes ta oma hoole alla võttis, kui Hyeonji (hjuundzhi) nende kooli tuli.

Hyeonji on ka mitu korda meie juures olnud, talle ei meeldi, kui keegi vaatab tema söömist pealt ning on väga tagasihoidlik. Kui nad aga Kirkega kahekesi on, siis naerab ta alati hästi lõbusalt. Muidugi käib suhtlemine ainult kirjutamise abil, st H kirjutab ja Kirke räägib. Kui on vaja pargis kokku saada, siis Kirke helistab ning kutsub kohtama. Kui H naerab, siis on asi otsustatud. Tema ja Susan lähevad sügisel samasse kooli, kus Kirkegi, kuigi kursused ei tarvitse koos olla. Ainult Marija läheb teise kohta, sest pere kolis hiljuti. Ning nad otsustasid, et bussiga on ikkagi liiga tüütu koolis käia.

Hyeonji kohta veel nii palju, et ta on väga Eestist vaimustuses ning õpib pisut eesti keelt! St Kirke aitab ning internetist on samuti palju kasu. Teda tutvustav pilt on Facebookis muide Tallinna vanalinn :)

Ees ootab gümnaasium...

Viimaks on Kirkegi jõudnud oma järgmise verstapostini. 10 aastat (nendest 2 eelkoolis) ongi saanud läbi ning sügisel ootab ees uus etapp - high school! Tegin foto just enne kodust lahkumist, kui kõrge kontsaga kingad veel näpu vahel olid. Eks ta harjutas enne nendel käimist ;) Siis kui pidi koera jalutama viima :D

Mulle meeldib väga komme jagada tunnustusi parimatele ainetundjatele ning lisaks veel kooli omaaegsete õetajate nimelisi aukirju. Ega me Kirke puhul midagi ei oodanud, nii et olin rõõmsalt üllatunud, kui talle omistati üks aukirjadest, mis jagatakse kõige sõbralikumale ning abivalmile õpilasele! Midagi nimetati veel heast huumoritundest, omakasupüüdmatusest ning korralikust kodanikust. Mul tuli lausa pisar silma :) Eriti kui veel mitu õpetajat ja õppealajuhataja hiljem mulle nimetasid, et nad hakkavad Kirkest puudust tundma!

Ega siin ei ole eriti kombeks lõpetajatele lilli kinkida. Mina ikka viisin, ka Kirke kolmele sõbrannale. Andsin ühe roosiõie kooli kontorisse ametnikule, kes ikka veel mäletab, kui Mari samas koolis 12 aastat tagasi alustas. Minugi jaoks on selle kooliga siis punkt pandud. Viisin koolile veel remondi käigus laste poolt välja sorteeritud raamatuid. Muidu oleksid läinud Goodwilli (ehk vanakraamipoodi).

Sneak peek

Väike eelvaade kallile kaasale, kel pole aimugi, millega me elutoas hakkama oleme saanud :)

Punkt

Stop! Kõik need mehed, kes ei kannata naistejuttu, võivad nüüd rahumeeli õlleteemalisi blogisid lugema minna :) Juttu tuleb kuupuhastusest. Ja see ei tähenda mitte maja koristamist :)

"Mul on punkt!" teatab tütar mulle tõsise näoga.
"?!?" jään ma talle küsivalt otsa vaatama ning siis kui äkki taipan, jätkab ta juba ise: "Period, ju!"
Ja nii on siis meil kolm naist majas, kes igakuise "punktiga" elavad, st meie sõnavaras on täiesti uue tähendusega "punkt" :D

Lugesin hiljuti lehest prügi ja saastatuse ning "rohelisena" elamise kohta, kus oli mainitud muuhulgas menstruaalanumat (menstrual cup), mis hoiab ära meeletud sidemete- ning tampoonikuhilad prügimägedelt. Tegelikult viskame me küll Torontos need orgaaniliste jäätmete hulka, millest siis hiljem muld saab, kuid arvestades, kuidas nende tootmine toimub, siis ülalmainitud anumakese olemasolu aitaks sellegi vastu. Oleksin peaaegu juba ära unustanud lähemat uurimistööd teha, kui sama teema poleks paari töökaaslasega jutuks tulnud, kellest ühe jaoks see juba varem teada oli, kuigi ega temagi ei kujutanud ette, mis ja kuidas kõik täpselt käib. Tegime siis nalja, kui suurt katelt me peaks kasutama hakkama :)

Kodus istusin arvuti taha ning surfasin tükk aega lugedes erinevaid arvamusi. Isegi eesti keeles leidsin ühe artikli. Kokkuvõttes pean ütlema, et absoluutne enamus nendest, kes on hakanud kasutama punktianumat, on väga rahul (siin näiteks üks blogipostitus, mille sabas hulk kommentaare, mida tasub ka lugeda)! Huvitav oli samas ühe eestikeelse foorumi osalejate arvamused, mis väga skeptilised ja peaaegu negatiivsed. Paljudele teeb muret anuma hind, mis tundub küll kõrge, kuid arvestades, et seda ei pea tükk aega vahetama, siis tuleb lõpuks hind odavam kui muude vahendite ostmine (siin üks Eesti link, soome keeles nimetatakse seda kuukuppi, mis kõlab kuidagi väga kenasti :)

Minul on menstruaalanum nüüd kodus olnud umbes kolm kuud ja oskan hetkel ainult kahetseda, et varem sellest teadlik polnud! Tunnistan, et alguses ei läinud asjad küll kergelt. Kuid kindlasti ei tohi alla anda. Tasub rahulikult võtta ning katsetada-proovida, kuni mugavalt tunned. Internetis on hulgaliselt ka videosid, kuidas täpselt anumakest kasutada, kuidas voltida. Muidugi rääkisin asjast ka oma tüdrukutele, kes kohe sugugi vedu ei võtnud. Seletasin siis, et muidugi peab oma kehaga "sina peal olema" ning midagi ei tasu sunniviisiliselt teha. Teadsin, et vanus poleks takistuseks, sest lugesin mitme noore neiu positiivseid kommentaare. Mari luges ka :) Ja otsustas proovida! Algus oli vaevaline (eriti välja võtmine), kui ta aga asjale pihta sai, siis nägin temas samasugust rõõmu nagu mina tundsin. Oleksin nagu vabanenud "punktiorjusest" :) Kõige rohkem rõõmustas Mari selle üle, et saab muretult ujuma minna. Ja muidugi on suureks positiivseks seigaks näiteks reisides ainult pisike kotike anumakesega kohvrisse torgata. Olen küll igaks juhuks väikest sidet kasutanud, kuid enamasti pole sedagi vaja.

Mari imestas, miks küll sellest nii vähe teatakse. Püüdsin siis seletada, kui suured on sidemete ja tampoonide tootjad. Mis siis saaks, kui nende tööpõld tühjaks jääks. Soovitan aga menstruaalanumat ikkagi kõigile! Mari noogutab kaasa :) Kindlasti on neid, kellele see sugugi ei sobi, kuid nagu aru olen saanud, on anumaid erinevaid, ja kui tõesti huvi ning soov olemas, siis kusagil leidub igale just see õige. Kõige tähtsam on rahulikult asja võtta ning aega anda!!! Siis tuleb ka see vabanemise tunne :)

Koko ja Liisu

Kõige mugavama koha pärast unustab Liisugi ära, et Koko tema suur sõber pole :)

Põrand...

Nädal tagasi töötasid lapsed usinalt keldrikorrusel oleva magamistoa põranda kallal ja nüüd näeb see just nii välja. Mari kaalub, kas ta võtab veel midagi ette :)

Appi!!! Hiired!

Paistab, et meil on kusagil hiirepesa, mis on päris ebatavaline, sest enamasti kipuvad nad sügisel endale paremat kodu otsima. Nüüdseks on Kiisu-Liisu meile kolm hiirt kätte toonud, ja ükski pole lõksu kõndinud. Ühe saime elusast peast kinni ning hella südamega nagu me oleme, ei suutnud midagi muud ette võtta, kui suurde plastkarpi panna ning poeteel ta suure puu alla maha poetada. Meie majast ikka hästi kaugele :) Loodetavasti on nüüd kõik kätte saadud. Suur pai kiisule, temast on ikka abi olnud.

Ametlik must vöö Jaapanist

Vahelduseks karate juttu :) Ega karates mingit suvevaheaega ei tule, dojo on alati lahti! Mari tegi oma musta vöö eksami juba kevadel ära, sai ajutise vöö tol korral ka kätte, kuid "päris" 1.dan must vöö pidi Jaapanist saabuma. Lisaks ametlik tunnistus jaapani ja inglise keeles, millele on alla kirjutanud Sadaki Sakagami, kes on shito-ryu itosu-kai karatestiili maailmakorteri "kõige kõrgem nina". Vööl on jaapani keeles tikitud Mari nimi ja aste.

Mari on väga õnnelik ja rahul! Sügisel saab seitse aastat karatega alustamisest! Mul on hea meel, et tüdrukud nii järjekindlad on olnud. Kirke juba mõtleb oma vööeksami peale :)

Eksamitest veel, Maril oli eile viimane eksam koolis. Reedel veel kord kooli, et tunnistus kätte saada ning eksamitulemusi kaeda. Siis võib suvi päriselt alata. Krikel on veel sel nädalal kool. Kuigi ega nad enam suurt midagi ei tee.

Lisatööjõud

Terve nädalavahetus oli meil veel üks abiline kodus juures. Hanna oli hea meelega nõus oma töökäsi laenama :) Siin askeldavad tüdrukud keldrikorruse magamistoa põranda kallal. Otsustasime selle ära värvida ning lubasin neil ise välja mõelda, kuidas täpselt nad seda teha tahavad.

Laste tuba

Nädalavahetusel sai päris palju ära teha. Siin on viimaks enam-vähem korras tüdrukute tuba. Nad said tuppa väikese laua, millega kaasa tuli riiul. Ning siiani jagasid nad ühte sahtlitega kappi. Nüüd siis on kummalgi oma ja ma loodan, et riided ei kuhju enam tooli peale :) Loodetavasti ei hakata lauda selleks kasutama. Märkasin just, et Mari pontsho on sinna visatud :) Kõik uus kraam on IKEAst - meie lemmikmööblipoest.
Akna taga muide kasvavad kiwitaimed ja viinamarjad, aknalaual on aga ananass. Siiani pole me küll vilju saanud :) Lihtsalt torkasin ananassi roheliste lehtedega otsa mulda, kus see kergesti kasvama läks.
 

Kirke vaatab veel oma asju üle, millest võiks loobuda. Oleme kõvasti kraami vähemaks sorteerinud. Mina ka :)

Plastiku elutsükkel...

Kui paljud teavad, et keset Vaikset ookeani on suur Plastiksaar... ikka selline inimeste tekitatud prahihunnik, millest umbes 80 protsenti jõuab maismaalt vette. YouTube'is on plastiku "elust" väga hea video üleval, mis imiteerib populaarteaduslikke loodusfilme. Tasub ikka mõelda, mida ja kuidas me kasutame. Isegi kui elame merepiirist väga kaugel. Rääkimata sellest, kui oled näiteks suvel rannas ning loobid pudelite plastikkorke hooletult liivale, sest see on ju nii väike. Aga sealt edasi läheb tee vette ning merelindude ja -loomade kõhtu... Plastik on meiega olnud üle 140 aasta ning siiani toodetu pidi ikka meiega olema!

Abilised

Lapsed olid mul usinalt abiks uusi kappe ja lauda kokku panemas :) Kollane taust on tüdrukute toast, mis nüüd roheliseks värvitud.

Kassi töö

On meiegi kassist pisut abi. Avastasin ta väikese hiirega suures toas. Pole kindel, kust ta selle just kätte sai. Äkki meie keldrikorruse sahvrist, kuhu hiirepoisid armastavad end vahel peita. Olen viimasel ajal sahvri ust pisut paokil hoidnud, ning hiljem märkasingi, kuidas Liisu väga uudishimulikult sealt vahelt sisse piilus! Tunnistan, et mul polnud mingit isu hiirt ära koristada, kuigi ülikooli ajal ühikas ei teinud teist nägugi, kui hiirelõksust oli vaja paharet kätte saada :) Mari võttis nüüd sama rolli enda kanda. Ma ei vaielnud üldse vastu ;)

Värvimas

Laste tuba on nüüd viimaks valmis ja tüdrukutele "üle antud". Otsustasime siiski ühtlase helerohelise värvi pisut tumedamaga elavamaks muuta. Kasutan merekäsna ning värvi lahjendasin veega. Marist pole palju abi olnud, sest eksamid käivad (sel nädalal neli ja järgmisel üks). Ainult mõne pildi usinast emmest jõudis ta klõpsida :) Arvestades, et ma nädala see ka eriti vormis pole, siis pole asi nii hull.

Varjud

Kui seinad puhtad ja kardinad eest ära, siis on kena maalide asemel varjude mängu imetleda :)

Raamatud

Tegime suure raamatute sorteerimise laste toas. Paneb imestama, kui palju neid aastatega tekkinud on :) Endale olen vaevalt midagi ostnud, välja arvatud kokaraamatud, kuid lapsed on selle eest mitmekordselt varustatud :) Nüüd ootab kolm kasti raamatuid uut kodu. Juba nädalavahetusel peaksidki nad kolima perre, kus on kaks eesti tüdrukut kasvamas (ja sama maja teisel korrusel veel kaks). Raamatute seas on ka hulgaliselt eestikeelseid. Sorteerisin need ise oma pilguga üle. Ega kõigest nii kergelt ei loobuks, kui tüdrukud seda isegi teeksid ;) Kuidas ma seda teeksingi, kui olen suure vaevaga neid Eestist siia vedanud.

FogScreen ehk uduekraan

Märtsis kirjutasin muuseumikäigust, kus on kuni sügiseni väljapanek veest. Meie naispere eriliseks lemmikuks oli sealt FogScreen ehk minu tõlgituna "uduekraan" (ma ei leidnud ühtegi eestikeelset vastet, kuigi mitu aastat tagasi ikka sellest mõnes lehes kirjutati). Lapsed käisid sellest mitu-mitu korda läbi
 (fotosid ei lubatud teha, sellepärast kasutan laenatud pilti lehelt, kus on kirjutatud vee-näitusest pikemalt).

Tegelikult ei osanud ma tol hetkel suurt mõelda, mis ja kuidas. Oleme vist oma aja lapsed, kes iga leiutist üsna tavalisena võtavad :) Nüüd aga sattusin lugema "Discover" ajakirja märtsinumbrit, milles üks autor mõtiskleb filmi- ja arvutielamuste tulevikust ning nimetab just seda udukraani. Tema mõte liigub radadel, mil me ei ole enam kinni füüsilises ekraanis vaid pildid hõljuvad meie ees (õhk ei peegelda midagi, aga veeaur küll). Kuid muidugi on veel pikk maa minna, et see meile igapäevaseks saaks saaks, eriti arvutiekraanide asendamine.

FogScreen ise on aga Tampere ülikooli teadlase, Ismo Rakkolainen, leiutis! Hetkel kasutatakse seda ekraani muusumites, kontsertidel, klubides. Nende kodulehel on hulgaliselt infot erinevate mudelite ja kasutuse kohta. Nii et kui järgmine kord midagi suuremat toimub, võib nende käest sellise uhke masina osta või üürida :)

Remont jätkub...

Meie kodu uuendamisega on käinud kaasas lemmikpoe IKEA külastamine. See on nagu tükike Rootsit/Euroopat siin Ameerika mandril. Ja tegelikult meile meeldib nende mööbel. Lihtne ja ilus. Huvi pärast vaatasin ka teisi mööblipoode üle, ning tee mis tahad, kuidagi ei istu meile seal pakutavad. Lapsed said oma tuppa midagi uut ;) Homme on ees laste toa värvimine. All keldrikorruse magamistuba on juba ühe värvikihi põrandale saanud. Millegipärast ei ole eriti isu nädala sees palju teha. Liiga väsinud ja tüdinud. Aga selle eest oleme nädalavahetusel eriliselt usinad :)