Laste sünnilinn - Toronto

Ma olen mitu korda mõelnud, et tahaksin klõpsata mõne pildi lastest haigla ees, kus nad sündisid. Selleks on Toronto kesklinnas Ülikooli avenüül (University Ave.) asuv Püha Siinai mäe haigla (Mt.Sinai hospital). See ei ole mitte eraldi sünnitusmaja, vaid enamusel haiglatest on ka sünnitusosakond olemas. Ja minu perearst, kelleks tol ajal oli kohalik eestlane dr. Toomas Sauks (ta on nüüd arstiks Owen Soundis, sest tahtis suurlinnast ära), saatis mind just sinna haiglasse günekoloogi juurde. Tegelikult võtavad paljud perearstid ka sünnitusi vastu, kuid ta arvas, et mul on siiski parem ikka erivalve alla minna.

University Avenue'l on päris mitu haiglat kõrvuti, kus loomulikult käib ka usin teadustöö ning tulevased doktorid praktiseerivad. Ülikool on ju sealsamas. Sick Kids Hospital, ehk lastehaigla on näiteks üks suurimaid ja tunnustatud oma ala uurijaid nii Kanadas kui üle maailma. Siia on tuldud lähedalt ja kaugelt, et abi saada kuni 18. eluaastani. (Vaata videot haiglast, kui huvi). Kirke on mul olnud kord seal sees, kui tal pisikeset peast avastati, et ühele hambale pole vaapa tekkinud ning ta pandi haiglas tudile hõbedase krooni saamiseks. Mäletan, kuidas ootetoas kuulsin kõigi teiste nuttude vahel ootamatult pirinat, mis eksimatult oma lapsele kuulus. Jõudsin mõelda, et Kirke on üles ärganud, kui õde juba tuligi mind sisse kutsuma. Uskumatu, kuidas emmed küll nõnda välja programmeeritud on :)

Pildid ei ole sugugi nüüd võetud vaid umbes kuu aega tagasi ;)

Kas oravad on köielkõndijad...

Minu oravatega võitluse järelkajana küsimus, kui osavad nad köiel on. Päris osavad, kuigi köiel pole ma neid just turnimas näinud, küll aga mööda elektritraate jooksmas. Pildile olen püüdnud orava pisut jämedamal traadil, kuid ega nad peenema ees põnnama ka ei pane. Tamiil jääb vist neile siiski ületamatuks takistuseks :)

Pidu!

Kui muud põhjust pole, et oma sõpru kokku kutsuda, siis võib näiteks ettekäändeks tuua meie kõige uuema pereliikme, kutsa Koko, 2-aastase sünnipäeva :) Eelmine aasta olime eriliselt kehvad kokkusaamiste korraldajad, nii et nüüd haarasin kohe Kirke peo-mõttest kinni, ning otsutasin selle suuremana korraldada, kui ta ise plaanis.

Koko tähtis päev oli küll juba nädal tagasi, kuid siis olime täiesti karate lainel. Nüüd küpsetasin koogi, mille algselt planeerisin sefiiritordiks, kuid sügavkülmast eelmise suve vaarikaid leides, sain valmis hoopis midagi sharlotte tordi sarnast.  Vaarikad natukese mahlaga püreeks, lisaks vahukoort ja kohpiima. Muidugi ei tohi unsutada, et Kanadas kohupiima kui sellist ei müüda. Ainult ida-eurooplaste poest või seal, kus neid rohkem elab, siis ka suuremates toidupoodides, võib leida mingi telliskivisarnase moodustise, millel peale kirjutatud poola või leedu kodujuust (cottage cheese) ja mis kõige rohkem kohpiima meenutab. Segasin selle piimaga ning võiks öelda, et sain kohupiimakreemimaitselise segu :) Katteks on vahukoor ja kohupiim ning shokolaadikribu, mille sees ka õnnesoovid kirjas. Üldiselt võib öelda, et tuli hea kook. Retsepti ei tasu küsida :D

Lõikusin reedel ühe silmaga kuninglikku pulma jälgides valmis kõik vajaliku rosolje ja kartulisalati jaoks. Kuigi enamus lastest ei söö kumbagi! Nendele valmistasin pitsatainast ning igaüks sai siis oma isikliku pitsa valmis meisterdada. Paistis, et kõik olid väga rahul. Üks oli eriti vaimustuses, sest talle meeldivat väga minu pitsatainas ;) Ja milline pitsa saab veel parem olla kui iseenda valmistatu!

Lastel oli tore, Kokol ja ta peikal taksikoer Sakul ka. Suuremad inimesed tulid küll aegamisi kohale, sest samal õhtul toimus ka paari Eesti filmi näitamine, kuid lõpuks oli meid ikka päris palju kohal. Lapsed organiseeriti juba päeva jooksul meie koju, kuigi mis lapsed nad on, kui mõni juba peajagu pikem ning ei ütle õllestki ära :)! Aga samas ikka veel nii lapsed, et võtavad Mari korraldatud mängudest hea meelega osa. Kokkuvõttes... tore oli! Tom kirjutab peost siin.

Pulmad

Täna ei saa vist ei üle ega ümber ühest pulmast, mis uksest ja aknast (st läbi meedia) sisse trügib, isegi nende jaoks, kes põlglikult kogu asja peale nina kirtsutavad. Meie ei saa ka üle ega ümber, et just täna on meie 24.pulma-aastapäev! Nii et palju õnne meile ja kõigile nendele, kes täna oma pulmi või möödunud pulmapäeva tähistavad :)

Kanada võtab Williami ja Kate'i pulmi üsna tõsiselt, kuidas mitte, kui meie potensiaalselt tulevasel riigipeal nii oluline päev käsil on :D

Meie pilt on võetud ühe Eesti "lossi" trepil - Saku mõisa ees. 

Muutused...

Huvitav on minuvanuse lapsevanema tähelepanek, kui ta võrdles praeguse aja koolinoori omaaegsetega. Tema lapsed käivad high schoolis (gümnaasiumis). Vanasti olevat palju rohkem olnud kooli ümber paarikesi, kes siis kaelakuti kallistlemas ja suudlemas. Kuid nüüd ta seda õieti ei näe! Ollakse suuremates gruppides, poisid tüdrukud läbisegi. Huvitav, kas virtuaalse maailma pealetung on seda põhjustanud?

Küsisin Mari käest, mis tema asjast arvab. Ta kinnitas mu tuttava tähelepanekut, et ollakse lihtsalt niisama sõbrad. Päris vähe on neid poisse-tüdrukuid, kes silmnähtavalt kokku hoiavad. Oma kooliajast ma küll ei mäleta sellist pilti, nagu kohalik ema noorusajast meenutas. Aga nõuka ajal tõi ju kurg lapsed koju, kui emmed-issid tööeesrindlased olid ;)

Secret place...

"Minu "secret place" on Eesti... Tead, kui on tuju paha või tahan häid mõtteid mõelda, siis mõtlen ennast Eestisse," teatab väiksem võsu õhtusel jalutuskäigul koeraga.

Olen üllatusest tumm! Me pole sel teemal kunagi varem rääkinud, lugesin küll hiljuti sirtsutirtsu blogist tema tillukese peidukoha-laeka kohta, kuid Kirke justkui selgest taevast alla sadanud ootamatu avaldus toob peaaegu pisarad silma. Kas tõesti on Eesti talle nii palju tähendama hakanud!?

"Tead, mulle meeldib Eestis, kui kõik räägivad eesti keeles ja kõik saavad minust aru, kui ma eesti keeles räägin," heietab ta edasi. "Ma mõtlen end Eestis meie majja, või randa, või metsa. Ma olen kas sinu või issiga. Te ei ole kunagi seal samal ajal meiega," lisab ta kerge naeratusega. Proovin leida etteheitvat tooni ja seda märkamata küsin: "Kas sulle meeldiks, et me oleks kõik koos Eestis?"

"Noh, meeldiks, aga siis ma ei saa nii kaua seal olla!"

"Kui sulle eesti keel meeldib, kas sa õpetaksid oma lastele eesti keelt?" uurin Kirkelt eelneva keeleküsimuse jätkuks.

"Jah, ma proovin!" vastab ta kindlalt. "Ma tahaks, et nad oskaks eesti keelt. Ja ma õpetan võib-olla natuke prantsuse keelt ka. Siis ei ole nii raske, kui nad kooli lähevad. Nii nagu minul praegu!"

Naeratan mõttes ning oskan ainult head meelt tunda selle üle, mida oleme suutnud oma lastele pakkuda, ilma et oleks eestlust neisse sunniviisiliselt süstinud. Toronto Eesti Koolgi jäi pooleli, kuigi nad olid hea meelega nõus õppetööga kodus jätkama. Kohalik eestlaste gaidlus jõudis Kirkeni hiljem, kui ta ise hakkas uurima, kas võiks osaleda. Võin ainult rahul olla, et minu lapsed ei tee mulle kunagi etteheiteid, miks me neile eesti keelt ei õpetanud. Nii nagu mul ei lähe kunagi meelest ära noor naine, kes minu silma all süüdistavalt oma isale otsa vaatas, ning ilmselt varemgi kõne alla tulnud pahameelt väljendas. Eks ma ole hiljemgi seda kuulnud, kuigi mitte nii teravalt.

Mille üle oskab üks võõrsil elav ema-isa veel rõõmustada, kui oma laste üle, kes Eestit nii tähtsaks ja südamelähedaseks peavad, et just sealt endale oma salajase peidukoha leiavad!

Elu karm reaalsus...

Diana Saare Tan "Regina, mu imekaunis võitlejanna"

Raamat väikesest eesti-hiina tüdrukust, kelle elutee ajuvähi tõttu vaid kümne aasta pikkuseks jäi. See on ema lugu tütrest, aus ülevaade, mida tähendab elu raske haigusega võideldes. Elades kaugel Ameerikas, hoidis ema läbi blogi  kursis lähedasi siin ja mujal, ning eks nii mõnigi võõras, kaasa arvatud mina, sattus tema lehekülgedele. Rõõmustasin oma tüdrukutega, kui lugesime headest uudistest ning lootsime südamest, et juhtuks ime...  Me tundsime Reginat läbi ema kirjutiste, kuid oli selge, et imekaunis Regina ei olnud ainult ilus tüdruk, temas oli nii palju sisemist sära ja hoolimist.

Aitäh Diana, et jagasid oma mõtteid ja tundeid, oma kalli Regina lugu! 

Muidugi puudutab lapse kaotus valusalt, eriti neid, kes on ise selle läbi elanud. Minu poeg oleks sel aastal saanud 23 aastaseks, täpselt sama vanaks nagu mu noor töökaaslane. Ja mu vanem tütar peaks 17ndat sünnipäeva meiega... Ma ei pidanud nendega elama läbi kannatust ja lootust täis aastaid, nad olid minuga vaid viivu. Kuid see ei tähenda, et kaotuslein olematu... Mul on nende jaoks oma väike koht südamesopis. Olen Mardist ja Annest rääkinud Marile ja Kirkele, proovinud seletada, kuidas mina näen viimaks surma ja elu karmi reaalsust. Ning mul on hea meel, et nad suudavad vähemalt teoorias võtta seda loomuliku osana elust. Jah, ma olen olnud kuri kõigi ja kõige vastu, lohutavad sõnad on tundunud vaid tühjade sõnakõlksudena... ma olen nutnud, kuni pisarad on lihtsalt otsa saanud. Ja viimaks leppinud, nii palju kui seda võimalik teha on... Nüüd teen, mis minu võimuses, et mu tütred oleks kaitstud, kuid samas annan aru, kuidas minu võimetel on piirid... Ma tean, et iga saatuse poolt rusikaga virutatud löök paneb tulevikuski tunded vohama, ükskõik kui asjalik ma teoorias ka pole, kuid ma tean ka, et elu ei jää seisma ning läheb peatumata edasi... Ainult palju tundlikum olen nüüd, ning pisarate ilmumise üle ei saa ma just kurta, isegi olukorras, mille puhul seda just ei oodata...

Olin hiljuti üllatunud, kui Kirke äkki nimetas, kuidas surm ei tähenda lõppu. Oleme imepisike killuke suurest kosmoseruumist, millest mikroskoopilisest mikroskoopilisemad osakesed on vaid hetkeks võtnud inimese kuju. (Life is a whim of several billion cells to be you for a while.) Ning kõige tähtsamaks on mälestused ning tunded, mida me kaasas kanname, kui sulle kalleid inimesi enam ei ole. Keegi kirjutas kunagi väga ilusti: nii kaua kui meid mäletatakse, oleme me olemas.

Lühike kokkuvõte karatevõistlustest

Panin filmijuppidest kokku lühikese video tüdrukute ja Tomi katadest ning vabavõitlusest. Kirke kata on millegipärast jäänud väga uduseks. Polegi kindel, mis juhtus... Aga jätsin ikka sisse.

Must vöö!!!

Peaaegu terve tööpäev läks Mari musta vöö eksamiks! Hommikul kella 10neks läksid nad Tomiga dojosse ja alles poole viie ajal jõudsid koju tagasi. Muidugi läks kõik hästi, pabistamistest hoolimata :)  Ja Maril "ajutine" vöö käes, kuni ta saab kätte oma nimega vöö (jaapani tähtedes) ning Jaapanis shito-ryu itosu-kai suuna juhi poolt alla kirjutatud tunnistuse.

Sügisel saab tal (ja Kirkel) seitse aastat karatega alustamisest. Temaga samal ajal trenni tulnutest on järel vaid üks - Kirke. Mariga samavanune Rachel (tuli esimest korda proovima samal päeval, kui meie lapsed) jättis pooleli kaks aastat tagasi, kui jäi pikemaks ajaks haigeks ning pole siiani tagasi tulnud, kuigi kaalub seda võimalust. Mul on lihtsalt hea meel, et tüdrukud on nii kaua vastu pidanud! Ja hetkel ei paista neil plaanis olevat karatega hüvasti jätta, kuigi aegajalt tekib ikka kerge väsimus ja tüdimus, aga eks see ole noorte/teismeliste asi. Samas on neil just läbi karate tekkinud oma head sõbrad ja tuttavad.

Tom kirjutab muidugi põhjalikumalt eksamist! Ta oli ju kohapeal :)

Edukas karate kevadturniir

Eile veetsime munade värvimise asemel pea terve päeva järjekordselt Jaapani majas, kus toimusid Kanada shito-ryu itosu-kai meistrivõistlused. Nagu pildil näha, ei läinud tüdrukud seegi kord medalita koju :) Fotol on nad shihan Kei Tsumuraga, kes kunagi 60ndatel selle suuna Kanadasse tõi ning siiani õpetamisega tegeleb. Vanus ei ole karates oluline. Kõige vanem aktiivne liige tähistas hiljuti oma 85ndat sünnipäeva! Välja arvatud ta hall pea, ei julgeks talle kunagi nii palju aastaid pakkuda!

Kirke ja Mari oma katat esitamas juunioride musta vöö divisjonis. Kui Mari kutsuti välja 2. koha medalit vastu võtma, siis kandsime Kirke maha. Aga liiga vara, sest just tema sai esimese koha! Punktide vahe oli olnud kõigi võistlejate vahel päris väike - Mari ja Kirke puhul vaid 0.1! Muidugi oli Kirke ise ka üllatunud, kuid hetk hiljem südamest hõiskamas, et vanemast õest tublim oli :) Milline noorem õde selle üle ei rõõmustaks.

Siin veel valik pilte võistlusest. Kirke sai vabavõitluses oma kategoorias 2. koha (all parempoolne pilt koos võitjaga). Kirke aitas ka võistlemisest vabal ajal müüa toidupoolist, võileibu ja snäkke. Müügist saadud tulu läheb karate toetuseks. Ühel ülemistest piltidest istub maas võistleja Jaapanist, Osakast. Neiu on küll hetkel Torontos õppimas ja töötamas. Kõige kõrgemad vööd saavad oma autasud kätte selles pikas karatekate ringis. Peale seda tuleb kõigil kätt ka suruda :) Siis jagatakse ka veel eriauhindu, muuhulgas tublile noorele võistlejale, kelleks seekord Kirke :) ja tublile sportlikkuse ülesnäitajale, kelleks Mari :) Nii et eriliselt hea nädalalõpp meie peres! Nüüd ootame ainult, mis saab tänasest Mari musta vöö eksamist. Ta on suvel 16 saamas ja tal soovitati juba nüüd eksam ette võtta, et ta 16selt võiks "päris" musta vöö ümber gi siduda.

Tom kirjutab karatevõistlustest siin.

Raamid...

Fotojahi päevik

Jänkupühadeks

Ikka veel koolijuttu

Jätkates eelmise postituse teemat koolikatsete kohta...

Olen iseenesest mõista nõus, et pisikesed lapsed võiks jätta koolikatsete mängust välja. Las nad lähevad rahulikult kooli, mis ikka kodule lähedal, rõõmsalt ja teadmata, milline karm olelusvõitlus ees ootab :) Aega ju on! Gümnaasiumi puhul lepiksin kuidagi katsetega, kui muidu ei saa. Eks ma tea isegi, kui raske on õpetada neid, kelle tase väga erinev.

Tegelikult mulle meeldib kindlasti Kanada süsteem, kus ühes ja samas (suhteliselt) kodulähedas gümnaasiumis (st alates 9ndast klassist) käivad erinevate oskuste ja teadmistega noored. Ainult kursuseid valivad nad vastavalt huvile ning kohustuslikke aineid võtavad nad ju erinevatel tasemetel (lausa kuni neljal). Nii nagu minu kaasa tunnistas: ta olnud ju reaalainetes tugev, aga humanitaarained jäid kesiseks. Siin võib tubli matemaatik tuupida süvaõppega matemaatikat ning kergemal kujul ajalugu või vastupidi. Ning ei juhtu miskit hullu :) Ainult õed ja vennad võivad koos koolis käia, mis sest et üks ehk polegi sama nutikas kui teine.

Mul on Mari näol näide olemas, mida erineva tasemega kursused tähendavad. Talle soovitati kõige kõrgemal tasemel matemaatikat (enriched), kuid mingi segaduse tõttu jäi see eelmisel aastal aste madalamaks (kuigi ikka ülikooli mineku suunaga). Eks ta meile siin siis kurtis, et liiga kerge on. Sel aastal on ta kõige raskema taseme peal ning hinne kukkus pisut! Ta ise lohutab, et teised on temast ees, ta peab järele jõudma, mis ei paista talle siiski mingiks probleemiks olevat. Tunnistan ausalt, et olin kunagi väga siinse süsteemi vastu, kuid mida rohkem ma oma tüdrukute kõrvalt sellega tuttavaks saan, seda rohkem oskan seda hinnata. Tegelikult saigi gümnaasiumikorraldus üheks määravaks teguriks, miks me (mina :) Eestisse tagasituleku edasi lükkasime! Olin juba hinge ja ihuga valmis seda sammu ette võtma!

Nimetasin ka, et peaks igast koolist heade õpetajate käe all hea hariduse saama. Kui palju on aga praegu Eestis neid andekaid noori, kes südames tunnevad kutset õpetamise vastu, kuid palganumbreid vaadates otsutavad selle mõtte maha matta? Ega häid õpetajaid juurde ei tule, kui neile korralikku palka ei maksta! Täpselt nii nagu ükskõik millise töö puhul. Fanaatikuid leidub siiski liiga vähe... Ma pole Kanadas uurinud, kuidas õpetajad kunagi makstud said, kui praegu pole neil kindlasti põhjust kurta! Igat sorti muud soodustused veel juurde ning hea pension otsa! Kes sellisest tööst ära ütleks! Kui just närvid vastu peavad :)

Mina ise olen päris tavalise kooli kasvandik, tänapäeva Tallina Ühisgümnaasiumi 33.lennu vilistlane. Kuigi seal oli kirjanduskallak, siis mina valisin hoopis toiduvalmistamise tehnoloogia (ei takista mul praegu sulel virgalt liikumast ;)
Mitmel põhjusel. Meie põhigrupp tüdrukuid jäi kokku ka keskkooli ajaks ning eks ma olin ikka kokkamisest väga huvitatud. Seadsin oma huvid kõige kõrgemale. Aga ülikooli läksin ikka edasi ja veel erialale, kuhu oli tavakoolist üsna raske sisse saada, sest inglise keele kallakuga koolidest tuli tugev konkurents (oligi raske, kaks aastat punnitasin, aga kergema vastupanu teed ka ei läinud, et midagi muud õppima minna :) Olin ka üsna hiline otsutaja, mida oma eluga ette võtta, st tähendab tahtsin õpetajaks, kuid kaalusin keelte ja ajaloo vahel. Nii et saab ka ilma eliitkoolita, kui väga tahta. Ega asjad ei peagi alati kergelt tulema, kuid minu meelest on tähtis, et lapsed saavad ikka ainult lapsed olla, kui nad veel väikesed on.

Koolikatsed...

Lugesin Eesti Päevalehest paari artiklit Eesti koolisüsteemi katsete kohta ning vihastasin end umbes tuhat ja seitse korda siniseks (OK, liialdan, paar korda vast vähem :) Millal ometi jõutakse arusaamisele, et kõige tähtsam on muuta kõik koolid "eliitkoolideks". See tähendab, et igalt poolt saab hea hariduse heade õpetajate käe all. Kuidas saavad soomlased hakkama ilma testideta ja samal ajal hiilata PISA tulemustega. Sama võiks Kanada kohta öelda.

Mul on südamest hea meel, et me ei ole pidanud mingit katsetetralli läbi tegema ja lapsed on saanud elukoha lähedal kooli minna. Kole küll, kui nad oleks pidanud ei tea kuhu busside ja trammidega sõitma hakkama, ükskõik, kas siis mingisse "paremasse" kooli või siis lihtsalt sellepärast, et elukoha lähedal on koolid, kuhu katsetega sisse ei saanud. Õieti küll oleks meie pidanud neid kuidagi kohale toimetama, sest väikeseid lapsi ei saa ju siin üksi kuhugi lasta (koolitee algab 4-aastaselt ning kuni 12neni peab ikka silma peal hoidma). Tore, kui lapsed saavad olla lapsed ning neid ei panda juba varases nooruses enda koha eest "võitlema" (pildil ei hüppa laps mul küll katsetele minemise üle vaid ikka, et ta sellisest imelikust asjast ilma jääb ja võib rahumeeli oma vaba aja mängimisele pühendada :D. Meie kooliminek piirdus vaid tulevase õpetajaga maha istumisega, mil ta sai mingi pildi laste võimetest ja kooliküpsusest.

Ma tean, et mu kaasa ei ole minuga nõus, aga ta on ju ühe eliitkooli kasvandik ;) Ja ega me alati kõiges ühel meelel ka pole :)

Pizza & pita

Toronto hallide majade vahele midagi rõõmsama ilmega, kus näljastele pakutakse toidupoolist.

Talvised külalised

Arvestades, et eile sadas Torontos lund, siis võib veel üles riputada lühikese video talvistest külalistest akna taga. Need kõige armsamad on muidugi linnukesed oma kena laulukesega ja kõige tüütumad... oravad, kes püüavad lindudele mõeldud toidu nahka panna ning muud pahandust teha. Oleks nad siis viisakad, aga nad oskasid mul linnulauakorvi põhja läbi närida ja kogu toidu maapinnale maha lagastada. Proovisin kavalam olla ning nuputasin igasuguseid viise, kuidas neid eemale hoida.

Kõigepealt konstrueerisin väikese katuse, kuid selle peale oli lihtne hüpata ning sealt edasi korvi juba saada. Hmm... panin pea tööle ning tekitasin koonuse katuse kohale, kuid oravad õppisid peagi end hästi pikaks sirutama, servast kinni haarama ning sealt edasi end korvi vinnama. No see tegi juba kurjaks! Näen nii palju vaeva ja ei midagi. Viimaks panin ühe uue "katuse", mis tuules igale poole loperdas (kõik "katused" olid originaalselt toiduserveerimisalused). See jäigi oravapoistele ületamatuks (vaata videot, kahjuks käis see orava kukkumine nii kiiresti, et raske tabada, panin lõigu mitu korda järjest videosse, umbes 1:12 minutil). Kuigi ega nad tuhmad pole. Olin korvi riputanud aknalauast eemale ja õues olevad lauad, mille pealt hüpata, kaugemale sikutanud, kuid kui häda käes, siis saab ka ületamatust kaugusest ületatav! Kes ütles, et oravad on armsakesed!?! Kogu seda nalja käis aga pidevalt meie naabrikass jälgimas :) Tema vahtis õues ja mina läbi magamistoa akna :)

Samas pean tunnistama, et oravad on ikka väga osavad ronijad nagu esimese foto järgi päris hästi näha :) OK! Müts maha nende ees, aga ega nad ikka mu lemmikuteks pole.

Nimed

Kui elada võõral maal, siis on tihtipeale häda, kuidas täpselt sinu emme-issi poolt pandud kaunist nime siin hääldatakse. Lihtne on, kui oled Toomas või Peeter. Kuigi esimese puhul kaob kirjapildis üks 'o' ning lisandub 'h' ning teist kiputakse ühe e'ga kirjutama. Aga need on väikesed vead, vähemalt ei pea väga nuputama, kui keegi su nime välja hõikab. Mis aga saab sellisest toredast eesnimest nagu Peep. Kujutan ette, kuidas nii mõnigi hoiab naeru tagasi, ning ei saa aru lapsevanema naljameelest, kes piilumist nii tähtsaks on pidanud. 

Ega kerge pole, kui kena eestikeelne perekonnanimi - Aguraiuja - kõlab inglisekeelses häälduses umbes nii: Adzhuradzhudzha, mis millegipärast paneb mõtted hoopis India poole lendama :) Ja nõnda muudetakse tihtipeale nimesid suupärasemaks, lühendatakse või võetakse hoopis teine nimi, vahel otsetõlkes - Roosipuust saab Rosetree, näiteks. Aga teisalt saab pisut morbiidsest perekonnanimest Korjus väga sümpaatne kordzhes ehk kõlalt sama kui inglisekeelne gorgeous, mis maakeeli võiks olla võrratu, tore. Ja ega sellisest nimest pole põhjust just kergelt loobuda.

Hiinlastel ja paistab paljudel teistel, kes Aasiast pärit, on komme endale läänepärane nimi võtta. Mis muudab muidugi elu kergemaks, kuigi mulle meeldivad need "päris" nimed tihtipeale rohkem. Ma ei olegi aru saanud, miks mõned ikka nendest kinni hoiavad, nagu Kirke sõbranna Chen-Chen või Mari sõbranna Seung-Min. On ka juhtunud, et üks inglaslik nimi ei kõlba ning Ivy'st saab äkki Susan. Mis elu see on, kui nime kogu aeg muudetakse...

Kuigi vahel on mul endal küll tunne, et võtaks kätte ja muudaks oma nime ära. Pean alati kõrvad kikkis istuma, kui näiteks arstikabineti ukse taga oma järjekorda ootan. 'Iin', 'Iini', 'Iina', 'Iine', 'Ään', 'Eeni' ei kõla just väga tuttavatena ja nõnda võin nõutult kutsujale otsa vaatama jääda :) Ainult üliharva oskab mõni päris õieti su nime välja hääldada, mispeale ma samamoodi ammuli sui üldse ei reageeri, sest suurest imestusest võtab see asi lihtsalt tummaks. Ühele shotlasele püüdsin kord seletada, et ega mu nimi nii keeruline ju pole, võta inglisekeelse 'energy' algus (kuigi mul oli kange tahtmine hoopis 'enemy' - vaenlane öelda), ning ongi asi selge. See pani justkui tal terve trobikonna juhtmeid ühel ajal peas särisema, sest ta ilme väljendas täielikku äratundmist :D

Töö juures on meil pidevalt segadus, kui helistaja ainult "kanada" keelt mõistab, sest Ene ja Anne kõlavad tihtipeale väga sarnaselt. Alles jutu käigus selgub, kas toru otsa on ikka õige inimene sattunud. Nüüd on meil aga kolm väga sarnast nime tekkinud: Krista, Kirsti, Kersti ja segadust veelgi rohkem, seda enam, et mõned eestlasedki neid sassi ajavad :)

Minu tüdrukute nimedest on Mari ehk paremini õnnestunud. Lugesin vist millalgi üheksandal ootekuul ühte Margaret Drabbeli raamatut, kus peategelaseks oli Mary Ellen, mis minu meelest kõlas imekena kombinatsioonina. Tahtsin sellest eestipärasemalt Mari-Ellenit teha, kuid Tomi pealekäimisel, sai Ellenist Helen. Mari ise laseb oma nime kanadalaste hulgas hääldada prantsuspäraselt (mariiiii), kuigi ma tean, et mõnel pool pannakse rõhk esimesele silbile ning Mari kõlab üsna eestipäraselt, ilma põriseva 'r'ita muidugi. Marile see variant väga ei meeldi ja ta ei väsi parandamast. 

Kirke sai aga oma nime väga kummaliselt. Minul oli juba tükk aega enne sündi mõttes Kai-Riin. Tol ajal sattus vahel pangas meie kätte Eestist saadetud lehti, mida me siis kapsaks lugesime. Oli vist "Postimees", milles terve rida pilte missikandidaatidest, ühel nimeks just see Kai-Riin, mis minu meelest oli eriliselt armas ja lihtne. Panin kohe kõrva taha, sest oli teada, et sündimas on tütar (aga ega me seda kellelegi teisele ei avalikustanud, st ei nime ega tütre sündi :). Kuid Tom ajas millegipärast nimele sõrad vastu, kui hakkasin meie noorema tütre registreerimisdokumente täitma. Mina olevat Marile tema esimese nime pannud, nüüd on isa kord :)  Kuid minu uurimise peale, millise toreda nime Tom välja on nuputanud, järgnes täielik vaikus... Oh, ega siis midagi, torkasin talle Eestist kingiks saadetud nimederaamatu nina alla ning eks siis sealt Tom oma arust kauneid nimesid ette hakkas lugema. Päris trobikond sai neid kokku. Minul jätkus kannatust täpselt K täheni jõudmiseni, kui Kirke nime peale ütlesin, kõlbab küll :) Ja kirja sai Kirke Kairiin.

Kuid nimi 'Kirke' toob enamusele inglise keelt kõnelevale seltskonnale silme ette ikka poisi Kirk. Üks daam imetles kord minu leidlikkust: väga huvitav naisversioon Kirk'ist! Kuna me oma kõige väiksemat võsu juba pisikesest peale hellitavalt Kiki'ks oleme kutsunud, siis selle nimega läks ta ka kooli, sest oli selge, et nõnda on kõigile lihtsam. Kooli minnes nõutakse loomulikult lapse registreeritud nime, kuid samas on koht, kuhu võib panna hüüdnime, kuigi see oli kuidagi ametlikumas vormis esitatud. Ja nõnda on ta eestlaste jaoks Kirke ja kanadalastele (ehk inlgisekeelsele rahvale) Kiki, mis seletab ära algusesse pandud pildi. Sinna ma tegelikult oma pika jutuga ju jõuda tahtsingi ;).

Laenatud esimesel fotol on Odüsseus nõid-jumalanna Kirke vastu mõõka tõstmas ja teisel pakub Kirke Odüsseusele jooki. (Vaata siin veel ühte kaasaegsemat kunstitööd Kirkest.) Kirke oli Kreeka mütoloogia alusel päikesejumala Heliose tütar. - Kuigi erinevad allikad annavad erinevaid variante sugulassidemete kohta :) Ta tundis väga hästi erinevate taimede toimet ning ravimeid. Kirke muutis oma vaenlasi või neid, kes teda solvasid, loomadeks. Kuigi kaasajal arvatakse, et ta andis inimestele uimastavaid jooke, nii et nad kogu aeg kaifis olid :) 

Ning kõigile huvilistele, kes kreeka keelest midagi ei tea (nagu mina): siin on link leheküljele, kus kreeklane ütleb välja, kuidas nende keeles Kirke kõlab - päris nagu eesti keeles ju! 

Metsa all

Uskumatu, et eelmisel aastal aprilli alguses oli nii soe, et meil hakkas lausa palav sirgete Kanada puude all matkates. Muidugi keeras peale seda taas kord külmaks, kuid paneb natuke ohkama, miks me seekord juba metsa pole jõudnud :)

Teised metsa all kõndijad on siin

Ilusaim-põnevaim jalgrattahoidja!

Siin on ühe eestlase nägemus tänavale püsti pandavast jalgratta hoidjast. Noor andekas kunstnik Eva Oja võttis osa võistlusest, milles tema töö kümne parima hulka jõudis. Aitäh, Eda, meelde tuletamast!

Uurisin ka natuke edasi, ning võitjaks tuli mingi kummaline post metallist kaartega (esimene pilt), kuigi tänavale pandi üles "kõnemullid". Ma peaks neid sinna vist uudistama minema :)  Samas pean ütlema, et mulle meeldis see võtmete idee kõige rohkem! Aga, eks see kunst ole üks maitseasi ;) Teisi rattahoidjaid võib Flickr'isse imetlema minna (siia ja siia), kuhu neid on korjatud laiast ilmast.

Viimaks minu talvine foto Queeni tänavalt raekoja lähedal, kuigi siia pildile on jäänud need tavapärased rattahoidjad, mis tervet linna kaunistavad.

YouTube Live live!

Umbes nädal tagasi teatas YouTube, et hakkab pakkuma esialgu heas nimekirjas olevate partnerite pidevaid otseülekandeid. Nii et telejaamad ja muud tegelased, vaadake ette, teie aeg hakkab otsa saama :)  Tegelikult on YouTube Live huvitav kombinatsioon veebist ja harjumuspärasest meediast. Ja meie pere jaoks veel kord kinnitus, et otsus loobuda raske raha maksmisest kaabeltelevisiooni eest, pole sugugi halb idee, mis aga ei tähenda, et me nüüd selle kanali ette istuma jääksime :D Lihtsalt valikuvõimalused, mis internet pakub, suurenevad pidevalt. Huvitav, millega meid järgmisena üllatatakse...