Vana aasta ärasaatmine

Seekord olime sõprade pool. Tüdrukud tahtsid kangesti, et peame ikka pidu meie kodus, kuid sõbrad arvasid, nende juures pole ammu juba aasta viimasel päeval kokku tuldud. Päris kõik meie seltskonnast polnud kohal, kuid see ei tähendanud, et meil vähem lõbus oleks olnud. Igaüks tõi midagi lauale panemiseks kaasa. Jahimees Paul head enda poolt püütud ja suitsutatud kala. Seakintsu oli ta samuti mõnusalt suitsuseks teinud. Pererahvas pakkus mõnusat kuuma liha-juurvilja hautist ning meie hoolitsesime magusa eest. Küpsetasin oma tavapärase keeksi, millele seekord lisasin külmutatud pohlasid ning katsin jõhvikaglasuuri ning pohlamarjadega.

Juurdelisatud piltidel ei ole lastel mitte kangem kraam klaasides :) Kirke on avastanud, et Kariinaga on tore koos olla. Mõne aasta eest kirtsutas ta veel kolm aastat noorema neiu peale nina, sest temaga olevat igav. Nüüd on raske neid teineteise juurest minema saada! Kolm tugevama poole esindajat all nurgas esindavad: üks ei näe, teine ei räägi ja kolmas ei kuule!

Fotojaht - esimene

Uue aasta esimene klaas shampust :)
Teised esimese jahil

Head vana-aastalõppu!

Need tuled köögiaknal on mulle seltsiks olnud pühade ajal toimetades :) Ehk suudan algaval aastal nende õrna soojust endas edasi kanda.

Soovin, et kõigile jätkuks rõõmu ja õnne uuel aastal!

Vandekohtunikuks...?

Täna leidsin postkastist ametliku kirja, mis käsib mul jaanuari lõpus kohtusse ilmuda ning arvestada sellega, et mind võidaks valida vandekohtunikuks mingile kriminaalsele kuriteole. Kui tükk aega tagasi sain kirja, milles teatati, et olen üks võimalikest kandidaatidest, siis võtsin seda päris kergelt. Millegipärast jõudsin arusaamisele, et keegi mind enam sarnaste tüütute kohtustustega ei sega :) Ja nüüd siis see kirjake. Hetkel loodan, et pean vaid ühe päeva kohtus veetma (või äärmisel juhul nädal aega). Päris mitemed, keda tean, on just nii palju kogu asjaga kokku puutunud. Mulle ei sobiks ka kuidagi kohtuasjaga seotud olla, sest veebruari lõpuks on meil suusatamine Quebecis ette nähtud. Ja kohus pidavat kuni 10 nädalat koos istuma!

Hüvitust saaks ma peale kümnendat päeva $40 päevas ja peale 50ndat $100. Töökoht peab lubama oma töötajad minema, kuid pole just kohustatud palka edasi maksma (oh, kui tore!). Õnneks on enamus töökohti siiski päris kenad ning midagi ikka saad nende käest. Aga kui sul on väikesed lapsed, siis pead ise vaatama, kuidas neile lapsehoidjad leiad... jne. Kohustus on suur ning niisama kergesti viisakalt keelduda ei tule üldse küsimuse alla. Kui kohustust ei täida, siis võid ise karistada saada!

Muidugi saab kogu asjast välja vingerdada, kui väga häid põhuseid tood. Kujutan ette, et vastates mõnele eriti tähtsale küsimusele eitavalt (näiteks kas sa saad inglisekeelsest jutust aru, kas oskad lugeda inglise keelt, kas nägemine ja kõrvakuulmine on korras), siis oleks valituks saamine suure küsimärgi all :) Hetkel ei oska rohkem midagi arvata, vaatan, kas mul on küllalt ohutud vardad olemas, sest kirjas on, et kõik otsitakse läbi ning teravaid asju ei tohi kaasa võtta. Aga mida muud ma seal siis ikka teeks... kui näiteks kooks. Äkki see mõjutab valijaid nii, et nendel kaob huvi minu vastu :D

Karikatuur on võetud Funny Times lehelt. Üks teadja vandekohtunik seletab, kuidas oma kohustust täita. Kuulata tähelepanelikult ainult süüdistaja juttu ning kõrvad kinni toppida, kui kaitsja suu lahti teeb. Sest nad on täiesti erapoolikud! Ainult kurjategija poolt! Midagi kõrva taha panemiseks :)

Panettone

Kanadas elades puutub tahestahtmata igat sorti erinevate maade toitudega kokku. Jõulu eel on peaaegu igas suuremas toidupoes mitut sorti itaallaste panettonet saada. Avastasin enda jaoks ühe, mis väga maiteb ja vastuoluliselt kõige odavam! Nii et ei tarvitsegi see kõige kallim parim olla :)

Aga muidugi tekkis mul mõte, miks mitte ise itaallaste pidusaia küpsetada. Leidsin hulga retsepte, mis sobisid hästi minu leivamasinasse! Ja nõnda olen juba mitu aastat järjest jõulude ajal täitnud maja küpsetamislõhnadega Itaaliast.

Minu retsept:
3/4 klaasi (175 ml) piima (kasutan vett ja lisan 4 spl petipiimapulbrit)
6 spl õli või võid
1 1/2 tl soola
5 spl suhkrut
2 muna
3 klaasi (450g) jahu
1/2 tl kuivpärmi
1/2 kl sukaadi (lisan ka rummis paisunud rosinaid)
1/3 kl mandleid
2 tl vanilli
olen ka jahvatatud kardemoni juurde pannud, tuleb kergelt eestipärane :)
võib ka sidrunikoort sisse riivida ja olen ka jahvatatud aniisiseemneid lisanud

Lindt shokolaad

Lindt shokolaad on kindlasti üks mu lemmikutest, (kui jätta head Eesti marmelaadikommid ja Merekivikesed kõrvale). Tegelikult pole ma just suur shokohoolik, kuid aegajalt tekib kange tahtmine kasvõi terve shokolaaditahvel kui leivakäär nahka pista :D Hiljuti kuuldud uudise taustal, et kakao  hind hakkab võistlema kaaviari omaga, on vist viimane aeg oma shokolaadihimu täis süüa :)

Täpselt nädal aega tagasi jäi mulle silma, et Lindti poest toimub suur kesköö müük - Midnight Madness Sale - just parasjagu enne jõule, olid uksed ühel päeval kella 12ni valla. Mul polnud mingit probleemi oma suurem laps kaasa meelitada, hoolimata sellest et ta oli just kaks tundi korralikult karate trenni teinud. Poe juurde jõudsime umbes pooleüheteistkümneks. Rahvast ei olnud just murdu, aga parasjagu.

Kohe uksel tervitas meid üks tumedanahaline rõõmsameelne naine, endal käes suur korv komme, mida ta siis külastajatele pakkus. Proovisime Mariga kahte erinevat, ning vaimustusime ühest! Naine nägi muidugi meie vaimustust ning ruttas kärmelt meie jaoks õiget pakikest tooma :) Valik on seal poes tõesti suur, hea, kui saab maitsta, mis tegelikult meeldib. Hiljem tuli üks teine lahke korvikandja meile kommi pakkuma. Püüdsime viisakad olla ning seletada, et oleme juba saanud kommi, kuid tema soovitas siis näiteks homseks üks taskusse torgata :)

Koju sõitsime mitme kommikotikesega, mille eest maksime vaid poole hinna! Nii et nüüd on hea nende kallal mõnusalt maiustada.

Piparkoogid

Piparkookidest polegi veel kirjutanud. Aga seekord tegin taigna alles jõululaupäeval (lausa kolmekordse koguse) ikka oma vana retsepti järgi. Jahvatasin enamuse maitseainetest Tomi masinaga, milles ta tavaliselt kohviube jahvatab :) Kartsin, et kohvi maitse lööb ehk üle. Ei pidanud muretsema, pigem oli Tomi kohv piparkoogihõnguga ;)  Siirupiga olid lood kehvad. Ainult vahtra oma oli kodus. Nii et läks aga kasutusele! Piparkookide maitsele ei mõjunud õnneks halvasti! 

Olin taas kord hästi laisk. Ei hoolinud palju rullimisest ning lapsed vahtisid hoolega lakke, kui ma neid kööki kutsusin :D  Nad on avastanud, et kaunistamine on palju lõbusam :D Lõikusin neljandiku taignast jõulupäeval viiludeks ning rullisin käte vahel pisut ümmargusemaks ja lamedaks. Ning kõik taas kord krumkake tegijasse! Tulid  head küll :) Mulle on alati vahvlid rohkem meeldinud kui küpsised. Head krõbedad! Ja hästi piparkoogilised! Nüüd olen veel paar korda neid küpsetanud, osa külakostiks viinud ja osa viin homme tööle! Üks neljandik jääb veel järele, teen ehk vana-aastaõhtuks, et sõpradega koos peetavale peole kaasa võtta.

Pilte jõuluõhtult

Küünlapildid on kõik Mari tehtud. Koko sai enale kingiks ühe kummist kala. Praeguseks on ta umbes poole sellest juba ära närinud. Kõige paremini on siiani tema teravatele hammastele vastu pidanud rattakummist mänguasi, ülejäänud on korralikult järatud. Kutsa proovis kangesti jõuluõhtust osaline olla. Ikka seal, kus toidulõhnad kõige tugevamad :) Köögis, kui ma praadi lahti lõikasin ning hiljem laua pealt toidupalasid nurudes.

Kingid

Kuna meie pere on pisike-pisike ja kõik lähemad sugulased kaugel, siis pole kunagi muret olnud, et lapsed ülearu kinkidega üle külvatud on. Kui seekord küsisin, millised nende soovid on, siis teatas Kirke, et tahaks 6 Milka shokolaaditahvlit, väikeseid punaseid juustukerasid ja raamatuid! Mari oli veelgi napimate soovidega, tahtis ühte raamatut. Kui aga koos poes käies nägime teost väljamüügil, siis ostsin talle selle juba ära :)  Mõtlesin siis, mida teha... ning otsustasin Mari ja Kirke nimel adopteerida tiigri ja ilvese. Mis tähendas, et tehes annetuse World Wildlife Fundile, sain vastutasuks tunnistuse, mis teatab, kelle nimel toetus tehtud on; ning väikese karvase loomakese.

Lisaks veel mõned ehted, kummalegi Nintendo mängud, Marile Art Academy, mis õpetab joonistamise ja maalimise põhitõdesid ning Kirkele Easy Piano, mis õpetab muusika põhitõdesid, koolis ei tegelda sarnaste asjadega, kui just ise ei vali muusikat (mänguga on kaasas ka väike klahvistik).

Tom sai mitu purki Saku Originaali, mida siin LCBOs (alkoholipoes) aegajalt müüakse (õnneks ikka leidsin ühe, kus seda oli) ning õllepurgi aused, millel väga tähtsad õpetused (lastega valisime neid): You can agree with me or be wrong! Excuse the mess our staff is at the other house! Beer is proof that God loves us and wants us to be happy! Ning kõige tähtsam: The word you are looking for are YES DEAR! :D

Ma loodan, et kõigil olid kenad kingid! Minul olid! Mõned ehted ja mustikamoos ja shokolaad ning iseendale ostetud (siis ei teki probleemi, kas mulle meeldib või mitte :) Bamboo Craft Tablet (Maril juba oli ja ma tahtsin ka!!! :D

Viimaks tore video teistsorti kingitustest. Kuidas on Eestis, kas KOLEDAD kootud kampsunid tekitavad õudusunenägusid :D

Jõulujalutuskäik

Postitan nüüd mõned pildid meie jõululaupäevaselt jalutuskäigult (Toronto ülikaunistatud maju võid imetleda selle lingi alt). Seekordne käik oli aga lausa erilistest eriliseim, sest meie teele jäi ehtne jõuluvana!!! Ta jooksis üle tee ühest majast teise, ise rõõmsalt meile häid pühi hõigates :) Seal tänaval elavad vastamisi Ukrainast pärit õed, kellel enam-vähem samaealised lapsed. Huvitav, kas ukrainlastel on jõululaupäeva jõuluvana komme...?

Kirke uuris, millal me jõulujalutamistega pihta hakkasime. Jäin mõtlema... tundub nagu oleks seda igavesest ajast igavesti teinud :)

Aga tegelikult algas kõik sellest, kui olime ühel aastal mõnusalt perega laua taga söömas ning ma mõtlesin, kuidas täpselt kinkide jagamist korraldada, sest teadsin, et lastele ei tule "päris" jõuluvana. Kirke oli neli ning Mari kuus. Eelnevatel aastatel olime jõuluõhtud veetnud oma sõpradega koos, ning teise pere issi oli jõuluvana rolli alati enda peale võtnud. Kuid nüüd olime omaette ja ma ei tahtnud mängida seda koputamise-ning-kingikoti-ukse-taha-jätmise-mängu. Hetke ajel tekkis mõte lauast tõustes "kasukad" selga ajada ning teha õues väike tiir. Eks sel ajal võiks ju jõuluvanagi käinud olla! Nõnda siis kõik alguse saigi :)  Järgmisel aastal peaks kümnes kord kätte jõudma, kuigi kord on vahele jäänud, kui Kirkel oli väga kõrge palavik. 

Vaatasin möödunud aegade jõulupilte, et kindlaks teha, millal täpselt me jalutamiskäikudega algust tegime ja leidsin video, milles Mari teatab, kuidas me jõuluvana ei näinud, sest olime õues :) Kuuesena on tal esihambad puudu ja jutt pisut susisev, laul ka. Koolis oli ta esimeses klassis. Nad harjutasid mingit tantsu etteasteks, millest jäid meelde "Jingle Bells" sõnad ja viis. Huvitav, kuidas tal ikka kerge eesti aktsent küljes on. Kirke alustas ka koolis ja temagi proovib vahepeal inglise keeles kaasa rääkida.

Toronto kaunistatud majadest kõige toredam minu meelest!
Lumemmed uksel tervitamas!

Ja viimaks video aastast 2001. Pusisin natuke, et huvitavamaks muuta :) Kahjuks kvaliteeti ei saa paremaks... Vanad videod...

Külm talv

Kindlasti on paljud selle naljaga tuttavad, kuid tahan ikka ära tuua, sest elan minagi indiaanlaste maal :)

Ühel hilissügise päeval uurivad indiaanlased oma uuelt pealikult, kas talv tuleb külm või leebe. Kuna uus pealik on kaasaegses ühiskonnas üles kasvanud ja talle pole õpetatud iidseid tarkusi, siis taevasse vaadates ei oska ta vastata ei ühte ega teistpidi. Et ikka kindla peale välja minna kuulutab ta, et talv tuleb külm ja talveks peaks küttepuid varuma!

Olles siiski praktilise meelega, tuleb pealikul mõne päeva pärast hea mõte. Ta helistab ilmajaama ning uurib: "Kas talv tuleb külm?"

"Paistab, et seekord on talv päris külm!" saab ta vastuse.

Indiaanlaste pealik läheb oma rahva juurde ning teatab, et nad peaksid veelgi rohkem küttepuid varuma, et karmiks talveks korralikult valmis olla.

Nädal hiljem helistab pealik uuesti ilmajaama: "Kuidas paistab... kas talv tuleb ikka väga külm?"

"Jah!" vastab mees ilmajaamas. "Ootame väga külma talve!"

Pealik kiirustab tagasi oma rahva juurde ning käsib neil kütteks kokku korjata viimane kui oksaraoke.

Kaks nädalat hiljem helistab indiaani pealik taas kord ilmajaamale: "Kas olete ikka absoluutselt kindlad, et oodata on väga külma talve?"

"Aga muidugi!" vastab mees kõhklemata. "Oleme üha kindlamad, et tulemas on üks viimaste aegada kõige külmemaid talvi!"

"Kuidas te küll nii kindlad võite olla?" ei jõua pealik ära imestada.

Ilmajaamast saab ta vastuseks: "Indiaanlased on ju viimasel ajal hullumoodi küttepuid kokku ajanud!"

Nii et vaata ette, kellele ja millist "tarkust" jagada :D

Jõulune Toronto

25.detsembril on meie suur ja elav linn kaetud erilise vaikuse vaibaga. Enamus kauplusi on kinni, teedel sõidavad vaid üksikud autod ning inimesed istuvad oma kodudes, et hommikul kingitusi avada ning õhtul peredega kokku saada. Võtsime hommikul Tomiga Koko pikemale jalutuskäigule, et oma umbes kahe kilomeetri kaugusel elavatele eestlastest naabritele väike jõulukook koju viia, ning ei jõudnud ära imestada, kui rahulik kõik oli! Aga alles paar päeva tagasi oli aasta kõige kiirem päev kaubanduses. Toronto kohta on siin päris toredad pildid kesklinna ostukeskusest, kus meeletult palju rahvast. Mul on hea meel, et kõik minu ostud said juba ammu tehtud, enamus üle interneti :)

Tänavad ja vaateaknad on muidugi linnas eriliselt ilusad. Mulle meeldib, kuidas viimastel aastatel on üha rohkem tekkinud kaunistusi mitte ainult poeakendele vaid ka hoonete ette. Kompositsioonid igihaljastest okstest, kasepuudest, lilledest, käbidest, jne on mõnel pool linna poolt terve tänava kaunistuseks üles seatud! Ühel jalutuskäigul klõpsisin siit-sealt pilte.

Vaateaknad kõlbaks mõnel pool lausa muuseumieksponaadiks. Siin üks laenatud pilt Scott Snideri kogust ning slaidishow teistest akendest.

 

Fotojaht - tagasipilk lõppevale aastale

Sirvisin läbi sel aastal klõpsitud pildid ning valisin siia mõned välja. Mõned on olnud fotojahil, mõned mitte. Tore oli iga fotoga mälestustes tagasi minna.

Teised fotojahil

Blackberry ei tööta... ehk põldmari on otsad andnud

Briti vana kooli komöödia kaasaegses kuues!

Blackberry on muidugi kõigile kanadalastele tuttav, sest üks väike firma Ontarios on leiutise taga. Ma ei ole kindel, kui tuttav see Euroopas iPhone'i kõrval on. Samas võin julgelt öelda, et neil kanadalastest noortel, keda tean, on taskus ikka Blackberry, ja isegi president Obama pidi just seda kasutama :) Videos meeldib mulle muidugi lõpp eriti! x-box'ist saab egg's box :D

Jõulutervitus

Soojad jõulusoovid meie kodust kõigile lugejatele!

Klõpsa siia ning vaata, kuidas ma pildi elavamaks muutsin :)

Foto on kahest varasemast kokku pandud ning kasutasin seda panga jõulutervituseks, mille kõrval meie lahtiolekuajad (keegi pole mulle just sarnast kohustust peale pannud, kuid huvitav on pusida uute asjade kallal). Kuna viitsin kodus selle kallal päris palju aega, siis sai sellest ka meie pere jõulusoovid, tegelikult olingi alguses ainult enda pere peale mõeldes usinalt vaeva näinud :)

Lisaks veel üks jõululaul (Nick Pitera laulab nii kõrgeid kui madalaid noote, kui avastasin enda jaoks meessopranid, vaimustusin ka temast :)!

Jõuluaeg

Jõuluaeg on tore aeg! Eriti kui ei pea ise köögis kuuma pliidi ees toimetama :) Eesti Maja poel on viimastel aastatel olnud vahva komme majarahvas kokku kutsuda ning pakkuda sooja hõõgveini, piparkooke ning verivorsti. Verivorstid on pärit Eesti Maja kohvikust ja maitsevad imehead! Minu meelest on tore mõte need suupistetena serveerida! Laual on ka "valged" vorstid nendele, kes pelgavad verd. Eesti Maja kontor avas kolmapäeva pealelõunal majarahvale samuti uksed ning pakkus eriti "eestilikku" toitu - shampust ja sushit :) Arvestades, et ühele kõige suuremale Kanada sushitootjale pani aluse eestlane, siis võib ju seda eestilikuks nimetada :D Aga tore on nii kokku saada ning tööväliselt pisut juttu puhuda. Mina muidugi ei saanud paari Eestis väljaantud kokaraamatuta poest tulema (Maire Suitsu Suur leivaraamat ja Rilla Roosaare Vanaema Ingeborgi kokaraamat). Ega muul ajal pole palju aega sinna sisse astuda, sest tormad ikka tööle ja siis koju ning kui pood meelde tuleb, siis on see kinni :)


Lisan siia Rootsist saadetud videolingi jõulukoorist, milles laulavad vend ja õde, kellega olime paarkümmend aastat tagasi Lesjöforsis koos nende ema ja isaga. See pere jäi Rootsi ja meie rändasime palju kaugemale.

Sült

Tunnistan, et pole ammu-ammu sülti teinud. Kui aga suurema lapsega hiljuti poodi sattusime, kus jäid silma seajalad ja -koodid, otsustasin hetke ajel ning hiljuti loetud sülditegemise mõjul, mõne endale koju kaasa osta.

Seekord kasutasin soovitust vesi lihaga keema ajada (liha kupatada), mispeale vedelik leidis tee kraanikausist alla ning mina panin aga liha uue veega potti. Mul oli kolm seajalga ja kolm seakooti. Lisasin kolm koorega sibulat (avastasin mõnda aega tagasi soovituse just koorega sibul keema panna, kui supipuljongit keetsin, nii saab toit kena värvi). Suur porgand ka, mille hiljem ära viskasin (lõpus lisasin puljongile lõigutud porgandeid, ikka soovituste järgi). Muidugi veel pipart ja loorberilehti. Ei lugenud täpselt, kui palju sisse läks :)  Soola ka. Podises siis see mul eriti vaiksel tulel päris hea mitu tundi (tegelikult oli mu tegemine jäänud nii õhtu peale, et lasin sel hommikuni välja podiseda, pole kindel, kas see asja hullemaks tegi).

Mul olid sellised väikesed parajad portsjoni suurused topsid, millel isegi kaaned olmas on (kunagi oli selles mingi jäätisene magustoit). Hea, et pole neid ära visanud, sain neid kasutada. Aga võiks siiski mingid väiksemad klaasist kaanega anumad muretseda. Võib süldi kohe kuumast peast ära kallata. Ehk hakkan natuke tihedamalt sülti keetma, näiteks vähemalt kord kuus :) Kuigi ega vist ei tohi lubadusi niisama tuulde loopida :D

Olen ka leidnud õpetusi, mis soovitavad alles viimastel tundidel maitseained lisada. Või näiteks ka seda, kui liha välja võetud ja puhastatud, siis kondid veel korraks vedelikku panna, et ikka kallerduks paremini. Tegelikult polnud mul väga usku, kas ikka kallerdub, ning lisasin puljongisse viimaks supilusika zhelatiini (huvi pärast jätsin osa siiski puhtaks... kallerdus küll ilma zhelatiinitagi :). Kokkuvõttes tuli päris hea sült! Kuigi järgmisel korral paneks vist loomaliha ka juurde. Vähemalt alguses arvasin nii. Sest sealiha maitse lõi väga tugevalt läbi. Millegipärast see ei istunud mulle sugugi. Hiljem juba nii enam ei arvanud ja sõin hea isuga. Tom ka, lapsed mitte. Eks näe, millal nemad selliseid imamaitsvaid palasid nautima hakkavad :)

Parim kompliment: sul on ilusad huuled

Sattusin juhtumisi autoga Eesti Maja poole sõites kuulama raadiost lühikest ülevaadet, millised kiitused kõige enam naistele meeldivad.  Badoo on portaal, mis ühendab sarnaste huvidega inimesi üle maailma. Hiljuti tegid nad uurimuse komplimentide kohta, mis mõjutab kõige positiivsemalt naisterahvast. Ning võitjaks tuli just huulte kiitus, kuigi kõige enam osatakse kiita kauneid silmi.

Aga asi pole sugugi nii lihtne. Erinevates maades on erinevad kiitused hinnas.

Kanada: kiida nahka (ilmselt tänu sellele, et siin talvel nii kuiv on ja me peame palju vaeva nägema, kuidas kestendavat nahak peita :) Sama kiitus kõlbab ka sakslaste jaoks
USA, Prantsusmaa, Itaalia, Brasiilia (ka Euroopa): kiida head riietumisstiili
UK: jalad
Hispaania, Lõuna-Ameerika: juuksed
Portugal, Holland: kõrvad
Rootsi: figuur
Venemaa: nina
Türgi: jalad
Poola: käsivarred

Miks aga huuled nii oluliseks osutusid... Naiste jaoks on see ootamatu ja julge lähenemine. Näitab, et mehel on initsiatiivi ja ta pole wishy-washy! Nii et julgelt aga huulepulgad kätte, et oma kaunimat kehaosa veelgi kaunimaks muuta :) Küsisin oma teismelisest tütre käest, milline kompliment talle meeldiks. Ja ta nimetas silmi! Ise pean tunnistama, et kuigi ma värvin hoolsalt silmi, siis huuled on väga harva värvi alla peidetud. Nii et silmad on ikka olulised minugi jaoks. 

Samas tegi alles hiljuti üks Avoni müüjatest komplimendi minu näonaha kohta (väga kanadalik, tuleb välja :). Ta muidugi uuris, mida ma kasutan. Pidin tunnistama, et peale seebi ja vee mitte midagi ning vahel mingit kreemi, kui nahk väga kuivaks läheb! Naine vaatas mind väga kahtlustavalt ning pidi siis kiiresti nimetama, kui tähtis siiski midagi kasutada on, arvestades, et me ei lähe sugugi nooremaks vaid ikka vanemaks. Mul jäid siiski kreemid tema käest ostamata ning kasutan edasi Aveeno kreemi, mis kaerahelvestega rikastatud. 

Võidumaal

Novembri alguses oli Eesti Majas Jaan Tengi kunstinäitus. Astusime Mariga peale minu tööd ja Mari lasteaias abiks olemist sealt läbi. Ukse peal soovitati veel loosimise leht täita. "Eks sa täida!" lasin Maril oma nime kirja panna. Milline oli üllatus, kui pühapäeva õhtul sai mu laps kõne, et tema ongi maali võitnud! Tunnistan, et ma ei mäletanud täpselt, milline see täpselt oli. Kui maalile järele läksin, siis ehmatasin pisut ära, kui palju ruumi see seina peal nõuab :)  Tegelikult meeldib meile see pilt kaasaegsest Tallinnast! Arvestades, kuidas Marist on kujunemas kunstihuviline, siis oli see võit eriliseks sündmuseks tema jaoks.

Jaan Tengist on kirjutanud Eesti Elu mõni aasta tagasi. Väike lõik sealt: Kevadeti loeb Jaan Teng Tallinna Ülikooli magistrantidele ja doktorantidele loenguid informaatika alal. Mitmekülgne Teng teenis sellega Kanadas leiba, olles omandanud magistrikraadi OISEs (Ontario Institute of Studies in Education) kompuutri ja multimeedia alal ja siis töötanud meediadirektorina George Brown'i Kolledzhis ning õpetanud kompuutrigraafikat Peterborough' Fleming Kolledzhis. Kursus, mida Jaan Teng Tallinnas õpetab, on paeluva pealkirjaga: „21st Century Concepts in Information and Meaning“. ... Eestis olles tegeleb Teng ka kunstiga, alaga, mille ta Toronto Ülikoolis koos filosoofiaga on lõpetanud. Tallinnas on Tengil ka oma stuudio ja galerii. ... Tavaliselt maalib ta ühte maali kolm korda – Eestis ühe kindlasti, tihti teised kaks jõuavad Kanadas lõuendile. Kunstnikule meeldib sinine värv, nii Tallinna pildid kui kodumaine loodus on sinisel taustal, sellisel, mida igal päeval looduses ei kohta. Külaline tundis kohe ära Tallinna vanalinna tänavaid, kirikuid, väravaid ja muuseume, Kõpu tuletorni Hiiumaal ja Tartu tähetorni. Neile lisaks leidus näitusel ohtralt maale loodusest – liiliaid, tulpe, võhumõõke ja moone. Ka mujalt maailmast on Jaan Teng leidnud inspiratsiooni, näiteks Arizonast.

Jõulupuu

Täna sai viimaks meie kuusepuu, mis tagaaias kannatlikult ootas, tuppa toodud. Kirke sõbranna Chen-Chen oli külas ning kahekesi võeti ehtimine ette. Mari mängis samal ajal arvuti peal Colin McRae rallit. Milles ta olevat juba Tomist kõvasti paremaks läinud :)  Chen-Cheni hiina traditsioonidega kodus pole muidugi jõuludel kohta. Kuigi ta isa ütles kord, et üldsus mõjutab päris palju. Ja nõnda ostavad nii mõnedki jõuludeks nooremale põlvkonnale kinke. Tema ka. Minul on ka kingid kõik valmis! Olen eriliselt tubli sel aastal olnud :D Muidugi ei lähe me ka kunagi kinkidega üle piiri.

Jõuludest vee nii palju, et päkapikud on meil üsna kehvakesed olnud. Ja lapsed teevad märkusi, kavalalt naerdes ja pikalt sõnu venitades: "Päkapikud unustasid jälle meid ära!" Eks ma ikka vahel panen midagi. Võib-olla viitsin siiski järgmisel aastal pusle taas kord kokku panna ja tükk soki sisse poetada. Mäletan ise, kui raske oli lapsepõlvest lahti lasta...