Jalgrattaga... või niisama pingil...

Rabarberikook

Rabarbereid on meil aias päris palju ja muidugi on mu kallis kaasa eriti maias hapuka koogi järgi. Olen teinud pärmitaignast õhukese aluse, sellele riputanud peale hakitud rabarberit, suhkrut ja kaneeli.

Peale saab biskviittaigen. Siin lausa 10 munast tehtud! Mulle meeldib käsitsi munavalgeid vahtu kloppida. Minu meelest saab nii kõige kohevama ja tugevama tulemuse.

Viimaks ahju ning ongi kook valmis! Seekord oli mul lausa kaks plaaditäit tehtud. Läksin ja jagasin isegi meie toreda naabriga, vanem proua, kelle abikaasa talvel vähi kätte suri. Käisime isegi ta ärasaatmisel. Mees oli tal politseis tööl ning teadis-tundis nagu paljud kanadalased teisi eestlasi! Proovin nüüd naise vastu eriti kena olla, et ta liiga palju ei kurvastaks :)

"Kärbeste jumal" - Simoni monoloog

Maril oli kirjanduses valik - teha monoloog "Romeo ja Julieti" või "Kärbeste jumala" ühe tegelasena. Ta valis viimasest Simoni (tapeti mingil hetkel teiste poiste poolt). Ja nõnda kirjutas Mari ise selle teksti ning õppis pähe! Tuletasin meelde oma kooliaega, kui me usinalt teiste poolt loodud luuletusi pähe tuupisime. Siin kirjuta aga ise midagi valmis ja esita siis klassi ees. Lapsed on mul kodus varemgi nii harjutanud. Lisaks tekstile ja esitusele hinnatakse ka ilmekust ning liikumist. Ma ei teagi, mida eelistada... ise luuletades ja kirjutades oleks jusktui lihtsam, aga samas peab ikkagi pähe õppima! Teiste loomingu puhul on vähemalt loomise mure ära jäänud :)

Tunnistan samas, et olen selle "kärbeste" raamatu enda jaoks kõrvale tõstnud. Tean, millest jutt käib, kuid kuidagi ei ole tahtnud kätte võtta. Liiga julm on mulle see lugu tundunud. Mari aga arvas, et tema joaks oli sündmustik üsna aeglane!

Video alguses esitab Mari monoloogi peale kooli, kui ta oli klassis juba esinenud. Lõppu panin lühikesi katkendeid, kui ta eelmisel õhtul harjutas. Seal on ka hea näide, kuidas ta minu poole pöördudes eesti keele peale ümber lülitab :)

Pantomiim

Ikka aknateema jätkuks... kui majaesine aken eest ära ja uus asemele sai. Kirke tegi meile vahepeal toreda etenduse, milles küll ei Koko ega Puma osa ei võtnud, kuid nad olid nõus kenasti koos noore talendiga poseerima :)

Fotojaht - kandiline

Kandilist polegi vaja kaugelt otsima minna. Lausa nina all ju!

Aknaauk on justkui kandiline maalitud pilt välismaailmast, eriti kui akent ennast ees ei ole :)

Teised fotojahil.

Kohvikomm

Mina joon aastas umbes-täpselt kolm tassi kohvi, isegi kui mulle kohviaroom väga meeldib. Ainult ma ei kannata seda lõhna, mis levib masinasse jäänud kohvipurust, kui jook on valmis saanud. Ma viskan vahel töö juures selle kiiresti prügikasti (mis sest et ma tassigi endale ei võta :). Pealegi lugesin kunagi, et nii ongi kõige targem teha, sest muidu tilgub värskesse kohvisse mõrkjat lisa läbiloputatud kohvipaksust. Aga jook on üks asi, teine on kohvimaitselised tooted... Nagu näiteks poolakate poes hiljuti avastatud kohvikommid! Mmmmm.... väga maitsvad!

Hmm... justkui tuttav nägu...

... aga ei tea ka...

Sel ajal, kui käis Eurovisiooni lauluvõistlus, klõpsisin vahepeal veebis niisama ringi ja avastasin huvitava lehekülje (MorphThing), mille abil saab vaadata, kuidas võiks mõni kuulus inimene välja näha, kui neil sinu geene sees on :) Väike programm 'sulatab' kokku kaks fotot. Kui lastele neid tulemusi näitasin, siis märkasid nad kohe mind, mina ise näen rohkem teist poolt. Eks ma vaatan ennast ju palju vähem :) Ja tüdrukud pole just eriti tuttavad enamus näitlejatega, ei isiklikult ega filmides (vaatame päris vähe neid). Siin nüüd 'päris' pildid.


Võib ka uudistada, millised su lapsed erinevate inimestega välja näeksid, ja ega valikut pole, sulata kokku ükskõi milliseid pilte (mehi, naisi, elukaid ja muid väljamõeldud tegelasi). Nii sai tuttav Mr.Bean uue näo minu foto põhjal ja just nõnda näeks ma välja, kui oleksin must mees :)

Ning muidugi ei tasu asja liiga tõsiselt võtta, arvestades järgmisi pilte! Kes need küll võiksid olla... :D Vaadates lapse pilti, paneb mõtlema, mille järgi nad täpselt moondamist teevad. Pealegi ei saa ju minu ja Tomi lapsed kõik seda nägu tulla :) Mari ja Kirke on ju sarnased, aga ka päris erinevad.

Raamaturiiul

Ruth Rendell "The Monster in the Box"

Inspektor Wexfordi lugu. Tema enda saladus, millest ta pole aastakümneid kellelegi iitsatanudki. Sest ta teadis, et keegi poleks teda uskunud,eriti veel, kui ta oli alles noor politseinik, kellel muidugi palju kogemusi polnud. Ta ei oleks suutnud kuidagi tõestada, et kahtlustab oma kunagist naabrit Eric Targot mitmetes mõrvades, milles teised süüdi mõistetud. Samas teab Targo, et Wexford teab… Vahepeal kaob kontakt, kui aga viimaks Targo uuesti silmapiirile ilmub, siis hoiab Wexford silmad-kõrvad lahti, kas taas kord hakkavad toimuvad seletamatud tapmised. Muidugi hakkavad; ja Wexford proovib nüüd oma kogemustele toetudes ka viimaks tõestada, kes tegelik mõrvar on.

Kõrvalteemana veel lugu moslemi neiust, kes otsustab koolist lahkuda, kui on 16 täis saanud. Miks? Kas tõesti suruvad tema vanemad seda peale – abiellumist, mis on ema-isa poolt paika pandud, selle asemel, et andekas tüdruk edasi õpiks. Mulle meeldivad Ruth Rendelli raamatud, kuigi ma pole just kõik lugenud. See on muide Wexfordi 22 lugu ja ma pole kindel, kui palju eelmistest tema taustas on. Siinses on igaljuhul tagasivaade aega, kui ta oma naisega tuttavaks sai.

Lõpp on viimaks üsna ootamatu. Lihtsalt pani mind mõtlema, kas tõesti peame endaga kandma terve elu läbi midagi, mis hinge närima jääb. Jah ja ei, ühe psühholoogi soovitusel, proovib Wexford sellised asjad pisikesse karpi peita ning siis karbi kusagile sahtlisse torgata – muidugi mõttelise. Kuid mulle meeldib see idee. Peaks nüüd ise samamoodi tegema ja kõik need vanad asjad samuti sahtlisse torkama :)

Liivamäng

Liivakast uues kuues. Avastasin oma noorema võsu mängimas huvitavat mängu, milles erinevat värvi liiv mänguekraani ülevalt äärest alla voolab (mängul on mitmeid variante - üleval kõik kirjas).

Allavoolavale liivale, õlile, vahale ja veele saab siis igat sorti takistusi ette panna, isegi põlema panna. Kuidagi põnev ja lummav oli see... Hiljem istusin juba ise ka asja uurima, väga nakkav mäng :) Ja mõtlesin, kuidas tänapäeva lapsed liivakasti asemel arvutiekraani ees istuvad. Endast saan veel aru, sest vaevalt et minusugune vanem daam saaks rõõmsalt liivaksti nurgas istuda ning seal oma mänge mängida :D

Linnuke akna taga

Kellel oleks midagi selle vastu, kui otse akna taha oksale istub väike linnuke, kes siis armasti sidistama hakkab! Meie akna taga on kiwi- ja viinamarjaväädid juba lehes ning kui talvel nad käivad meie poolt väljapandud seemneid nagistamas, siis suvel leiab siit kindlasti ka värskemat kraami. Võtsin pisut linnulaulu linti (siin on chickadee ehk ameerika põhjatihase laulust rohkem juttu).

Meil pole siiani veel korralikke kardinaid akende ees, kuid omamoodi pole neid vajagi, sest suvel pakub lehestik kuuma päikese eest varju ning talvel on hoopis hea meel, kui valgust rohkem sisse tuleb. Ja nii näeme palju paremini, mis õues toimub ning millised külalised meil akna taga on :)

Isad ja tütred ja aken

Tom juba kirjutas meie akna ettesaamise saagast. Nüüd veel minu poolt mõned pildid ja mõtted. Kõigepealt muidugi isade-poegade ning isade-tütarde küsimus... Kui palju on neid isasid, kes hinges just poega ei taha. Sest just pojaga saab "meeste asju" teha. Meie ainuke poeg ei elanud päevagi, kuid Marist ja Kirkest on Tomile kindlasti mitme poja eest seltsi ja abi olnud. Mari on meil muidugi pisut tom-boy, kes juba pisikesest peale isa tegemiste juures ninapidi ligi ning juba ammu haamrit käes hoidnud. Nii ka seekord, kui me suure toa akna välja vahetasime. Tom jagas aga õpetusi, kuid ei öelnud ära ka naissoo poolsetest soovitustest.

Vahepeal on vaja töö paremaks kulgemiseks ka töötegijatel õlitamist, ehk siis kangemat märjukest maitsta. Mari jätkab aga rahulikult plankudest naelte väljasikutamist.

Kogu selline sebimine ajas meie loomapere täiesti segadusse. Koko kippus pidevalt jalgu, kuni panime ta maja ette pika rihma külge asja väljastpoolt uudistama. Kassid olid aga seitsmendas taevas, eriti Puma, kes ei taha sugugi meie tahtmistele alluda ning kenasti kodukass olla. Tema kipub ikka välja. Nüüd, mil terve aken äkki ära kadus, oli ju lausa lust välja lipsata. Mõlemad kassid olid keskkööni väljas, kuni naabriproua tuli teatama, et üks kass tema ukse taga näub. Kui viimaks neljajalgsed toas, panin kassid keldrisse kinni, sest terveks ööks jäi meie maja aknata. Õnneks ei olnud ka vargaid liikumas. Kuigi Koko oleks vist kõik ära hirmutanud.

Viimaks sai kõige suurem vaev nähtud, ning aken, mis pea aasta oma õiget kohta garaazhis ootas, oligi ees! Nüüd on ees veel viimistlustööd!

Raamaturiiul

Lincoln Child "Terminal Freeze"

See raamat on nüüd küll mu vanema lapse soovitus mulle. Ta valib hetkel teoseid, mis ulmekate riiulitel ning see kuulub muidugi just sinna valdkonda.

Paleontoloogide grupp töötab Alaskal ning avastab mäekoopas külmunud eluka, mida esialgu peetakse mõõkhambuliseks tiigriks. Lähedal elavad tunitid hoiatavad, et uurijad peaksid sealt lahkuma, sest mägedest ei ole kunagi midagi head oodata. Elukas ei olevat surnud, vaid elus. Muidugi ei arva sama ekspeditsiooni rahastanud korporatsioon, ning nad tahavad otseülekandes näidata vaatajatele selle väljasulamist.

Kellel oli õigus? Vanadel elanikel või ainult korraks sinna sattunud teadlastel?

Eurovisioon 2010

Arvestades, kui palju kordi on Youtube'is juba Lena Meyer Landruti kuulatud võrreldest teistega (üle 15 miljoni - 5m eurovisiooni kanalil), siis oleks olnud ime, kui ta poleks esimeseks tulnud. Igaljuhul oldi meie peres päris rõõmsad, kui see vallatu Saksa laul võitis (nii palju, kui meil kuulajaid on :). Isegi kingad Lena jalas proovi ajal on ju vallatud :D Muide, ühes Oslos antud intervjuus loetleb ta laule, mis talle endale meeldivad. Üks oli 'Balti poiss'... Huvitav, kas ta mõtles meie esindajat või leedulasi? Kui meie oma, eks sellest haara mõni ajakirjanik kinni ja ei jäta kindlasti märkimata, lisaks muidugi see Eestis sündinud vanaisa jutt.

Sain jälgida ETV otseülekannet ja mõtlesin taas kord, et Belgia mulle meeldib, kuigi mul oli hea meel Saksa võidu üle! Nende laulud olid üsna erinevad. Eestlastest kommentaatoritel oli minu meelest hea mõte, teha hoopis hääletust nii, et keegi ei tea, kust laul tegelikult pärit on. Kas poleks kõige ausam?! Aga ilmselt oleks see väga raske läbi viia!

Fotojaht - karvane

Selline kummaline pilt seekord :) Just nii karvane ja pisut turris nägi välja minu kallis kaasa, kui me võtsime ette koera pügamise. Ei tea, kas peaks nüüd karvadest lõnga hakkama ketrama?!

Teised karvase jahil.

Kooliprojekt

Nüüd siis jõudis Kirke nii kaugele oma koolitöös, mil õpitakse ja räägitakse kliimasoojenemisest ja muudest sellega seotud probleemidest. Lapsed pidid ettekande valmistama ja Kirke (kindlasti Mari eeskujul) tegi oma sõpradega (ja minu abil ;) 'talkshow' moodi video.

Krimilood Prantsusmaalt

"Detective stories are like legends and fairy tales. Big stories, animal stories, not intellectual stories, never. They are about the danger of life. I want to tell a story that identifies and deals with the dangers we face. It's no longer wild animals, but the fears are just as real, so I make a journey with the reader, confront the horror of humanity, and deliver them safely home. Instinctively we feel better and can sleep soundly. Then, in the morning when the sun comes up, we can again face the world and move forward." Fred Vargas

Fred Vargas "Seeking Whom He May Devour"

Väikese Prantsuse küla elanikud on mures. Päev päeva järel leiavad nad oma lambaid lõhki kistud kaelga. Itaalia mägedest küla lähedale sisse seadnud hundid viivad elanike mõtte libahundi peale. Kas äkki see pole süüdi. Kui aga tapetakse sõnakas Suzanne, siis kahtlus langeb Massarti peale, kes ilma karvadeta, suure koeraga ning alati teistest eemale hoiab. Kui siis mees veel jäljetult kaob, asuvad Suzanne lapsendatud poeg ja tema lammaste järelvaataja vana Le Veilleur meest jälitama. Kuna neil aga puudub autojuht, meelitatakse kaasa külas suhteliselt uuem elanik Camille, kes kirjutab muusikat ning parandab torusid.

Muidugi pole kerge meest jälitada, kui oled kogu aeg samm taga ning see sinust eespool jätkab lammaste tapmist ning vahelduseks kaotavad elu veel kolm meest. Camille palub appi komissar Adamsbergi, keda ta pole pea kümme aastat näinud, kuid kelle puhul on ta kindel, et neid usutaks. Adamsberg lahendab muidugi mõistatuse.

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli nende kolme jälitaja omavaheline suhtlemine. Ma tõeliselt nautisin nendevahelist kõnet, kuidas autor oli osanud igale anda niivõrd omanäolise keelemaneeri ning selle kaudu edasi andnud igaühe loomust.

Fred Vargas "This Night's Foul Work"
Kui kaks varem karistatud narkodiilerit leitakse katkilõigatud kõridega, siis pole komissar Adamsberg sugugi kindel, et see on äririvaalide töö. Küünte alt leitud muld viib ta mõtted teistele radadele. Mõrvatud mehed vaatab üle patoloog, keda ta pole aastaid näinud, ja kes on saanud kuulsaks oma töödega isiku kahestumisest. Kas ta on aga unustanud kunagise Adamsbergi vahelesegamise, mille tõttu naise karjääriredel seiskus mõneks aastaks.

Adamsbergi uurimistöö viib ta Pariisist välja külla, kus on tapetud mitu hirve ning jäetud vedelema. Adamsberg ühendab mitme noore naise-neitsi tapmise sarimõrvariga, kelle eesmärgiks on elueliksiiri valmis teha. Kes on aga süüdi... Taas kord ootamatute keerdkäikudega lugu ning veelgi ootamatum lahendus.

Koeraga

Nüüd, kus meil kodus koer ja ma tihtipeale ise temaga jalutan, märkan tihedamalt teistegi koeri. Veel märkan ma, kui palju prahti inimesed maha viskavad. Eriti nutsakuks käkerdatud paberist taskurätte, mis Kokole hirmsasti meelidvad. Siis pean neid tema suust välja sikutama ja ma ei tea, mis mulle vähem meeldib, kas must paber või käe toppimine koera hammaste vahele :)

Hommikune tööleminek

Pikk nädalavahetus, kui tähistatakse kuninganna Victoria sünnipäeva (ikka selle kuninganna, kes juba ammu maamullas), on nüüd läbi. Mina astun endiselt peatus hiljem maha, et siis rahulikke kõrvaltänavaid mööda töö poole kõndida. Aga eks neid tööle ruttajaid ole teisigi, kes autoga, kes jalgrattaga. Minul on vahel kõndides nina raamatus, kui lugu eriti hea ja põnev, ning pean ettevaatlik olema, et kellelegi ette ei astu :)

Raamaturiiul

Anthony Capella "The Various Flavours of Coffee"

Aasta 1895... Robert Wallis, boheemlane ja tulevane 'kuulus' luuletaja, avaldab kord ühes kohvikus valjult arvamist pakutava kuuma kohvi kohta. Juhtumis kuuleb seda pealt kohviärimees Samuel Pinker, kes pakub noormehele tööd. Ja sugugi mitte meelitavate reklaamide kirjutamiseks, vaid tal on hoopis teine plaan. Nimelt on Samueli vanemal tütrel tekkinud geniaalne idee kokku panna käsiraamat kohvi erinevate maitseteomaduste kohta.

Raamat algab väga kergetes toonides, mis jätkub Roberti ja Emily koostöös, kui nad erinevatest maadest kohaletoodud kohvi klassifitseerivad. Nende vahel puhkeb 'kerge' armastus ning ime-ime tüdruku isa lubab isegi abielule oma 'jah'-sõna öelda, kui Robert on nõus mõneks aastaks Abessiiniasse minema, kus ta on kohviistanduse jaoks tüki maad ostnud. Reisilt saadetud kijad koju saabuvad esialgu tihedalt, kuni Robert kohtub araablase ja tema mustanahalse orjatari Fikrega. Armastus Londonisse jäänud neiu vastu sulab silmapilkselt... Kui Robert viimaks kasutab temale usaldatud raha orja endale ostmiseks, siis ei too see head ei temale ega koju jäänud mõrsjale. Kuigi Robert ise vaatab kindlasti ümbritsevat hoopis uuema pilguga ja mitte ainult läbi luulemaailma.

Ma ei oodanud, et lugu võtab palju tõsisema pöörde... Paneb mõtlema, kuidas erinevad inimesed võivad kellegi saatuse pea peale keerata. Ja omal ajal olid sellised muutused eriti tunnetatavad naiste jaoks... Emily isa lubas oma tütrel küllaltki vabalt oma toimetusi teha ning naiste õiguste eest võidelda. Sama ei saa öelda tema hilisema abikaasa kohta, kes tüüpilise tolleagse mehena ootas naises vaid allaandmist. Ja kui need juhtumisi oma 'mina' näitasid, siis saadeti nad hüsteeria ravimiseks arsti juurde. Kusjuures selleks kasutati masinaid, millega naistele orgasmi tekitati (olen, jah kunagi lugenud nendest :). Mõned arstid väitsid küll, et mehed täidaksid isegi paremini seda rolli, kuid nende hääl oli vaid niisama hõikeks keset 'tarku' teadjaid. Tegelikult meenutas see mulle natuke tõsisemat loetud lugu, milles allaheitmatu naine vaimuhagilasse pandi. Oleme ikka palju pidanud kannatama... Aga raamat meeldis ja tekitas huvi, millest autor veel kirjutanud on.

Playdate ja Toomakool

Koko ja Saku on nüüd meil head sõbrad. Ja kui Saku külla tuleb, siis on nalja ja rõõmu küllaga! Ning miks mitte ühendada Toomakooli õhtut kutsade kokkusaamisega, nagu mõni teisipäev tagasi juhtus :)

Kutsud vallatlesid voodis, loodetavasti ei pea me varsti uutele kutsudele kodu otsima :D

Siin on meie Toomakooli õpilased samuti end mugavalt voodisse seadnud. Tom on neile hakanud kohustuslikus korras Eesti televisiooni saateid näitama. "Ohtlik lend" ja "Kelgukoerad" hoiavad küllalt huvi üleval, et keelekuulamisest kasu oleks. Kuigi avastasin, et neidudele meeldib veelgi rohkem eestikeelseid reklaame vaadata :)