3D

Olümpiamängude ajal esitas üks Toronto kompanii Spatial View koos Sheridan College'iga midagi väga põnevat Ontario paviljonis - ilma prillideta 3D arvutimängu. Nüüd, mil polelettidele ilmuvad esimesed telerid, millega saab vaadata vastavate prillide abil 3D-filme, siis paneb imestama, miks ei arendata prillideta varianti? Aga ma pole vist tehnikas nii tugev :D või on küsimus rohkem selles, kes kiiremini jõuab oma taskuid täita just sellega, mis neil praegu pakkuda on.

Igal juhul taas kord midagi progressiivset just Kanadast! Spatial View is a pioneer in stereoscopic 3D image processing and auto-stereoscopic displays. Nende idee on 'tuua 3D rahva hulka', st et see oleks kõigile kättesaadav, mitte ainult nendele, kel rahakott korralikult pungil. Umbes aasta tagasi aitasid nad näiteks luua Björki lugu "Wanderlust", mida saab prillide abil vaadata siit (laadimine võtab kaua aega, fail on suur, kannatust!) ja sel aastal loodi allpool toodud muusikavideo (üks Grammy kandidaatidest), mida saab i-Phone'il ilma prillideta 3Dna vaadata!

Fotojaht - kaar

Ükskõik millisel moel sellise kaare vahele sattumine tekitab nututuju!

Toronto kaarsild, mis on Tartu oma sarnaselt ainult jalakäijatele mõeldud, ja muidugi ratturitele :)

Trepikaar laulukoori jaoks - Toronto Eesti kool Washingtonis (vist rongijaamas) lauluviisi üles võtmas. Eestlane ei saa mitte vaiki olla, isegi kui ta sünnimaaks Eesti polegi :)

Teised fotojahil

Pidu

Kui Eesti Majas pidu pidada, siis ikka kenasti võimalikult eestilikult :)  Kilu ei ole just väga saada, kuid heeringat on seevast tänu tugevale sakslaste kogukonnale mitut sorti ja sellest saab imehäid võileibu. Maitsvad singirullid, mille vahele sini-must-valged lipukesed eksinud, suitsulõhesaiad... mmmm... mida see hing veel ihata oskab... Ja natuke ka kohalike tavade järgi küpsiseid ja mitut sorti juustu. Kõik see oli kenasti pangarahva valmis seatud, kui kolleegi ümmargust sünnipäeva tähistasime. (Tegelikult on pildid juba sügisest oma järjekorda oodanud, ma ei tea, kuidas nad mul vahepeal ära eksisid.)

Loomulikult ei puudu ka kringel ja koduselt mõnus sefiiritort! Hea, et mõni pangaukse taha jäetud lauakesel kohale toodud kraami kallal enne meid maiustama ei hakanud :) Kuid õhtusel tunnil, peale kaheksat, pole enam Eesti Majas just palju rahvast kohal. Ja meie pidugi kipub lühike olema. Just nii pikk, kui kõhud täis saavad ja jutud räägitud. Siis vaja kiiresti koju rututata, sest järgmisel päeval on hommikul tarvis triksis kohal olla. Ega rahaga nalja pole! Peame ikka kenasti suutma kõik arvud õieti kokku liita :D

Minu raamatu Ülo

Oma raamatus nimetasin mitmel pool Eesti Maja direktorit, kes reservohvitserina Eesti sõjaväes (nüüd juba majori auastmes) ja teeninud nii Iraagis kui Afganistanis. Sealt tuli ta tagasi jõuludeks ning hiljuti andis ohvitseridekogule väikese ülevaate oma kogemustest. Teadsin, et ta seda teeb ning loomulikult oli huvi suur... Nõnda sammusime aga õigel päeval uhkelt oma naissoost noore kolleegiga endiste ja praeguste sõjameeste sekka, keda umbes kümne ringis kohal oli. Neist kaks on minuvanused, kuid siin sündinud ja Ülo moodi reservohvitserid, ülejäänud mäletavad veel II maailmasõja-aegseid lahinguid ning mul tekkis vahepeal kuri kahtlus, et mõnel kippus soojas ruumis uni kallale. Kuna lipsasime sinna oma lõunatunnil, siis püüdis Ülo kiiresti teha :)

Pilt on muidugi hoopis vabariigi aastapäeva pidustustelt Eestis, kui Ülogi oma abikaasaga kohale oli kutsutud (ning pärit presidendi kodulehelt). Üloga tehti isegi lühike intervjuu, mis minu meelest väga hästi õnnestus. Arvestades, et ta hiljem tunnistas, kuidas talle ootamatult mikrofon nina alla torgati! Arvestades, et Ülo on Eesti presidendiga juba lapsest saati sõber, siis pole imestada, miks nad kõik ühel pildil on. Tal olevat ka pisut raskusi ikka viisakalt 'president' intervjuu ajal ütelda, sest Toomas kippus kangest keelele :)

Ülo oli imekena ja tõi mulle minu raamatu Eestist koju kätte! Nii et olen ikka ise ka seda käes hoidnud :D Siiani laiutasin ainult nõutult käsi. Lubasin talle ühe kinkida, kuid ta teatas, et tahtis mind toetada ning ostis ikka ühe endale! Nii väga Ülolik!

Lisaks tegi ta veel ühe üllatuse ning käis raamatupoe aknal raamatut pildistamas :D Tegelikult sain veel ühelt sõbrannalt pilte, kuidas nad Tartus pojaga seda poes uudistasid. Ma ei saa ju ise kohal olla ja 'salaja' uurida, kuidas raamat ka poeletil välja näeb :) Aga tegelikult on mul kõige parem meel oma sõprade üle, kes nii kenad ja tähelepanelikud võivad olla!

Pildil peegeldub hoone, kus ma kunagi peale keskkooli aasta aega Linna Ametpostis (LAPis) töötasin (samas majas sai vist ka ajakirju-ajalehti tellida, neid, millel limiiti peal polnud ;) ja LAPis töötas muuseas kunagi enne mind minu praegune kolleeg pangas!). Päris põnev aeg, kui me taksodega ametiasutustele ja tehastele ja koolidele posti laiali viisime. Kes oleks võinud arvata, et selles tuttavas raamatupoes kunagi minu raamat välja pandud on :)

Top Chef meie kodus

Pühapäeval on mõnus hommikul niisama voodis mõnuleda ning kuulata laste toimetamisi köögis, kui nad usinalt pannkooke küpsetavad. Igaks juhuks käis kõige noorem pidevalt meid kontrollimas, et me mitte üles ei tõuseks ning et me kindlasti kõhtu täis ei sööks. Viimase üle polnud küll põhjust muretseda, sest olime ju magamistoas vangis ning siiani pole meil veel külmkappi sinna sisse pandud :)

Viimaks jõudsid nad oma asjatoimetamistega lõpule ning teatasid, et kohtunikele on kohad valmis pandud! Suures toas olidki kaks tooli meie nimedega märgitud ning niipea kui olime maha istunud, jagas Mari instruktsioone, mis nüüd toimuma pidi hakkama. Iga tüdruk oli valmistanud kaks rooga pannkookidega, mille puhul pidime kümnepallisüsteemis hindama välimust, maitset ja originaalsust. Nüüd sain aru, miks Mari vahepeal käis meilt uurimas, kas kodus vahukoort on. "Hüppa ratta selga ja mine too!" oli Tomi kommentaar. Aga Mari leidis teise lahenduse vahukommidega, mida serveerimisel kasutati.

Saime ka hindamislehekesed instruktsioonidega ja algaski meie tähtis kohtunikutegevus. Kirke käis vahepeal ikka murelikult uurimas, kas meil küllalt piima on. Ja Mari hõikas ukse vahelt, et me võime omavahel ka asja arutada. Ilmselt olid neil kõrvad põnevusest kikkis, mis me arvame. Aga meil polnud aega juttu vesta... suud olid ju head paremat täis. Millegipärast oli esimene ring saanud nimetuseks - pearoog, kuid see oli täpselt sama magus kui teise ringi magustoit :) Pannkookide lisandiks oli lisaks vahukommidele kasutatud vahtrasiirupit, mett, õunu ja banaane, kaneeli ja moosi. Isegi jogurt sattus ühele valikule, mis küll ootamatu, kuid täiesti söödav!

Viimaks olid käed-nägu magusast kleepuvad ning kõhud täis. Lugesime punkte kokku ja kutsusime lapsed tuppa. Võitjaks osutus ühepunktise edumaaga külaline Hanna (pildil ülevalt teine ja alt esimene)! Mari ja Kirke olid võrdselt 101 punktiga teisel kohal (Kirke omad on parempoolsed) ! Muidugi ei teadnud me, kelle toitu me hindame ja mingit kokkkumängu meil ka ei olnud! Võitjale jäi au nõud ära pesta... tegelikult mitte, aga meil ei olnud mingit autasu nii ootamatu võistluse jaoks välja mõeldud. Otsustasime, et võiksime sama asja korrata, aga ma annan neile ülesande mingi ettemääratud toiduainega roog välja mõelda. Nad võivad kasvõi interneti abiks võtta, et ideid saada. Järgmisel korral peavad nad tegutsema keedetud kartuliga. Me ei jõua liiga palju magusat ka süüa ;)

Raamaturiiul

Sarah Dunant “Sacred Hearts”

On aasta 1570 Itaalia linnakeses, kus asub Püha Katariina nunnaklooster. Nende elu käib vaikselt oma ettenähtud reeglite järgi, kui kloostrisse tuleb noor 16-aastane neiu Serafina. Ilmalikku ellu jääb tal muusikust noormees, kes perele sugugi ei istunud, ning kui Serafinale valitud tulevane mees eelistab hoopis tema nooremat õde, keda on kasvatatud kui tulevast nunna, otsustatakse vanem õdedest hoopis kloostrisse saata. Ta on aga kangekaelne noor naine, kes sihikindlalt tegutseb oma võimaliku põgenemise poole. Aga kui palju on paksude kivimüüride vahele sattunud neid, kelle vaim murti... Ootamatuks sõbraks saab talle keskealine naine, kes kasvades arsti tütrena, on omandanud oskused, mida tol ajal loomulikult õrnemale sugupoole kunagi edasi ei antud. Kloostris saab ta aga oma kaaslaste tervise eest hoolt kanda. Omamoodi kurb on temagi lugu, sest ainukese tütrena ei jää tal pisut üle 20-aastasena, kui ta kaotab isa, kloostrisse minna. Kes enam temavanust naiseks tahab...

Väga südamlik lugu, mis paneb mõtlema taas kord selle peale, kui palju haiget on kirik ja usk meie inimkonnale teinud... Isegi kui nunnast arst sai veel tol ajal mingil määral oma tööd teha, siis just sel ajal, kui toimub jutustuse tegevus, hakkab hoogu võtma palju rangema korra sisseseadmine. Nunnadel ega munkadel ei ole lubatud enam omada ei isiklikke esemeid ega raamatuid ega muuskariistu ega midagi, mis neid palvustest ja jumalateenimisest eemal võiks hoida, uksed on kõvasti lukus ning aknad müüritakse kinni. Nad on justkui vangid... osa küll vabatahtlikult tulnud, aga ka lugematul arvul on neid, keda pere sinna saatnud ja kellest kõvasti kinni hoitakse, sest kaasavaraks pandu kuulub ju kloostirle ja kirikule.


Andy Secombe “Endgame”
Seda juhtub küll harva, et hakkan midagi lugema oma tütre soovitusel. Vähemalt praegu veel harva, kuigi arvestades, kuidas ta raamatuid neelab, ei ole siin midagi imestada. Lugu ise võtab arutluse alla igivana teooria jumalast ja langenud inglist, kes muidugi põrguvalitseja krooni kannab. Kuna Mari on meil erilieselt 'uskmatu', siis muidugi meeldis talle see satiiriline ülevaade Jumala 'tegemistest' või 'mitte-tegemistest'.

Jumal on tähistamas taevalike inglitega oma viimast leiutist – Adamat ja Evat, kui Saatan kutsumatu külalisena kohale saabub. Sisimas on tal ikka kange tahtmine taevasse tagasi pääseda ning nõnda veab ta Jumalaga kihla, et Adama ja Eva järglastest ei saa mitte maakera hoidjad ja kaitsjad, nagu Jumal on planeerinud, vaid inimkond hävitab viimaks iseend. Kas ei ole mitte väga aktuaalne teema!

Ja nõnda tõmmatakse tähtsatesse sündmustesse võlgades hambaarst, kes on hädas tulumaksuametiga ja peaingel Gabriel, kes peab maapinnale tulles oma suuri tiibu laia mantli alla peitma ning hea meelega naudib kohapealseid kulinaaria saavutusi.

Omaette tegelased on kunagised ajaloolised isikud, kes Saatana poolt paari pandud ja kes iseloomudelt ning põhimõtetelt teineteisest väga kaugel seisavad. Need paarid käivad siis maa pealt põrgu tulevasi elanikke ära toomas, pidevalt vaieldes ja riidu kiskudes.

Muidugi ei saa Saatan jätta oma saatanlikke plaane välja nuputamast, et pisut oma kihlveo võidule kaasa aidata. Tema salakavala idee alusel lastakse tasuta inimeste hulka põnev kompuutrimäng, mille viimane osa aga väga tõepäraseks ostutub, kui tuumapommid riigijuhtide ehmatuseks äkki ootusunest ärkavad... Terve maailm seisab hukkumise ääre peal... ja tegelikult kui kaugel me isegi hetkel sellest oleme... Kas Gabriel jookseb juba maa peal, et meid endi käest päästa...

James Patterson “Run for Your Life”

New Yorgis liigub ringi psühhopaat, kes kutsub end Õpetajaks. Oma arust toob ta õiglust ning lõikab elutee katki nendel, kes käituvad üleolevalt ning unustavad kombed. Kõige rohkem on põhjust muretsemiseks nendel, kes end eliitklassi upitanud. Mis aga juhtub, kui ta plaanid ei lähe just nii nagu ta need enda jaoks läbi mõelnud on, ning mitmed kõrvalised isikud kaotavad elu. Kellel on õieti õigus teiste elu üle otsustada... Ja muidugi paneb see ka mõtlema, mis täpselt mõjutab inimese kujunemist... kas oleme juba ette programmeeritud just selliseks nagu oleme või kui suurt rolli mängivad meie eluteele ette veeretatud sündmused, inimesed.

James Patterson on kirjutanud juba 70ndatest aastatest peale. Ma pole just palju temalt lugenud, kuid mõni raamat on ikka teele sattunud. Ta on 100% Edgar Poe autasu väärt!

Superkangelane tüdrukutele

Hiljuti loetud postitus pisikesest tüdrukust, kes ei pidanud enam printsess olema vaid Superhero, pani mõtlema minu enda neidude peale. Nad ei ole mul kunagi eriti printsessidest sisse võetud olnud, õieti küll Mari on meil selline tom-boy, kes on alati roosadest kleitidest ja neiulikest asjadest suure kaarega mööda käinud välja arvatud kui oli vaja küüned värvida ja silmad pähe teha :D Oh, neid kingituse toojaid küll, kes meile laste jaoks mõeldud kosmeetikat tõid, mida ma kangesti peita püüdsin, kuid mis ikka kusagilt välja ilmusid...) Ning vanema õe eeskujul proovib Kirke samasugune olla, kuigi näen temas siiski sügaval peidus ka printsessi :)

Ja nõnda sattusid nad vaimustusse 90-ndate lõpul nähtud seeriast Cybersix. Pidin lausa otsingu tegema, et meelde tuletada, mis selle tegelase nimi oli, kuigi omal ajal kodus muust ei räägitudki!

Loo peategelaseks on noor naine, kes tavaelus käib ringi üsna tähelepandumatu mehena ning kangelaseelus on Cybersix, kellel on mitmed üleloomulikud võimed. Tema eeskujul leidis Mari endale ühe tumeda laia äärega mütsi ning ümber kaela emme rätiku ja nõnda ta "lendas" meil kodus pidevalt ringi. Isegi sõber Andres sai enam-vähem vastava kostüümi - laste fantaasia on piiritu, sest mõlema riietus on muidugi tegelikust nii kaugel, et annab välja mõelda, miks nad nõnda kummaliselt end ilustanud on :) Oh, kui kerge kunagi oli, nüüd enam nii lihtsalt ei saa. Eelmiseks Halloweeniks pidime ju uhke kostüümi tegema ja Kirke räägib juba ka mingist anime-kangelaseks muutumisest, milleks on vaja õiget rõivastust.

Lugesin ka nüüd esimest korda Cybersix'i kohta. Tuleb välja, et tegemist on Argentiinas välja antud koomiksitega, mis palju süngemad, kui TV-seeria.

Lühidalt taustast: Saksa natsiarmee doktor, kes põgenenud Lõuna-Ameerikasse, on väga osav geneetikas. Sõja ajal tegi ta surnud vangide peal eksperimente, kuidas neid ellu äratada ja armee heaks tööle panna. Uuel kodumaal jätkab ta katsetusi ning loob ebatavaliste võimetega 5000 kunstlikult loodud humanoidi. Kuid asjad lähevad viltu, sest nad ei taha sugugi sõna kuulata ning käituvad liiga inimlikult.

Ta hävitab nad, kuid üks pääseb põgenema - Cyber6, kes hakkab kasutama autoõnnetuses hukkunud noormehe nime ja töötab kirjandusõpetajana keskkoolis. Hiljem saab ta kokku oma vennaga, kes oli samamoodi geneetiliselt muudetud, kuid tal on hoopis pantri kuju. Koolis on noor õpetaja Lucas Amato, kellesse ta armub, kuid kellega ta tegelikult koos ei saa olla... Loos on pinget ja lootusetust, alatoon on üsnagi kurb, mida ma tavaliselt sellistes seeriates kohanud pole (mis muidugi tähendab, et ma pole õieti neid näinudki :) Ja palun kergemat karistust, et sellist filmi lubasin lastel vaadata! Vähemalt tegime seda koos :)

Avastasin ka youtube'is mitu videot. Panen siia paar. Neist esimene on Dido laulu järgi kokku pandud ja teine kujutab lühikest ülevaadet seeriast (kokku tehti vaid 13 osa). Kuula alguse laulu siit. Olin üllatunud kommentaaridest, mis nostalgiliselt seda seeriat taga igatsevad ja parimaks nimetavad...

Fotojaht - kimp

Tänasel ilusal päikesepaistelisel päeval, mis juhtumis mul töövaba, tegin pika jalutuskäigu kutsuga ning püüdsin silmad lahti hoida, kas näen mõnda põnevat kimpu.

Kimp punaseid marju okkalisel põõsal, mille nimest pole mul küll õrna aimugi :)

Päike paistab juba kirkalt, kuid silmarõõmu pakuvad ainult jõulude ajal välja pandud rohelised kimbud igihaljastest okstest, mis teravas kontrastis lehtedeta põõsastega.

Söödav "lillekimp" shokolaadikommitorni kõrval.

Roosikimbud panevad kõik rõõmust õkama (vähemalt naispoole :)

Milleks need lillekimbud ikka on kui imetlemiseks ja nuusutamiseks :)
Siin pildil on mu töökaaslane oma sünnipäevalilledega, kuid see toob meelde hoopis teise südamliku lillede kinkimise, kui minu kolleeg, kellega olen algusest peale koos töötanud pea 20 aastat, otsustas ära minna... kui kõik ei läinud nii nagu tema/meie ootasime... Kurb... arvestades, et hetkel pole tööturg just mitte kõige sõbralikum... Aga samas oli eriliselt südantsoojendav, kui meie all asuvast kindlustuskompaniist tulid kõik kohale ning kinkisid talle kauni kimbu. Oleme siin Eesti Majas nii pead-jalad koos, jagame rõõmu ja kurbust... ootamatult on saanud meist justkui teine pere, kes kokku hoiab...

Teised fotojahil

Meie pere

Eesti Elus ilmus "Nädala portree" all lugu meie perest.
Ja me saime foto, kus me viimaks ometi kõik koos pildile jäänud :)

Seemned

Kevad on kohe-kohe käes ja usinamad on vist juba seemned välja otsinud ja isegi toas mulda torganud, et taimed õue istutamiseks õigel ajal valmis oleks. Meiegi proovisime hea mitu aastat tagasi nõnda tomatitaimi kasvatada, kuigi palju lihtsam on ikka poodi kõmpida ning kõik vajalik sealt koju tuua. Sellised mõtted tulid peale, kui aknast sisse piiluvat eredat päikest vaatasin ning nagu orav päevalilleseemnete kallal nagistasin. Ainult minu seemned on kaetud magusa suhkrukorraga, millest vast oravgi ära ei ütleks. Igal juhul pistab Koko mul iga põrandale kukkunud tera kiiresti nahka. Avastasin need mõni aasta tagasi ja kuigi ma pole suur päevalilleseemnete sõber, siis sellisel kujul kõlbab neid ikka süüa. Eriti veel kui lohutada ennast, et need pole juskui "päris" kommid ;)

Avastasin just veel ühe huvitavaToronto ettevõtmise, mis viib kokku inimesed, kellel on olemas aed, kuid kellel pole aega või tahtmist seal midagi teha ning need, kellel ei ole aeda ja kes tahaks midagi aias kasvatada. Tuleb välja, et see pole sugugi uus algatus ning haarab päris mitmeid riike, siin on link "Sharing Backyards" - jagame tagaaeda, kuhu võib oma kontaktandmed jätta ning varsti toimetab keegi sinu aias või hoopis toimetad ise kellegi teise aias :) Küll on tore idee! Ja arvestades, et osa tulevikuvaatlejaid arvab niikuinii, et meie maailma muutub uuesti palju väiksemaks (kui transport hirmkalliks läheb), siis on hea mõte juba nüüd midagi teha, et oma toit kohapeal kasvatada. Muidugi ei saa ka unustada kasu, mis tekib, kui me oma õhku ei saasta transpordiga, nii kaua kui veel naftat jätkub.

Viimase lingi alt leidsin veel midagi põnevat. Nimelt on üks sponsoritest kompanii nimega Ilus Elu, mis asub Briti Kolumbias. Nad müüvad mahekosmeetikat... hmm... leiutasin vist uue sõna :D Muidugi tekitas see uudishimu, kes firma looja on. Vist aiman... aga pole kindel :)

Minu Kanada

Nüüd on “Minu Kanada” juba teist nädalat poeletil kättesaadav ning ime-ime müügitabelis kohe esimese nädala järel päris tipu lähedale tõusnud. Alguses arvasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad tormasid ilmselt kohe poodi raamatut ostma, kuid hoolimata oma päris laiast tutvusringkonnast, ei ole vist see siiski piisavaks põhjuseks. Keegi arvas, et põhjust ei peakski kaugelt otsima. On ju Kanadas palju eestlasi, kellel veelgi rohkem sugulasi Eestis. Kindlasti aitas asjale kaasa ka Vancouveris toimunud olümpiamängud, mis muidu nii tähelepandamatu Kanada kõigi meeltesse tõi.

Kas ma oleks veel aasta tagasi uskunud, et ma lõpuks ikka nii kaugele saan ja minu kirjatükid kunagi raamatukaante vahele jõuavad? Kindlasti mitte... Sellepärast teadsid ainult mõned üksikud, mille kallal ma kodus peale tööd usinalt vaeva nägin. Kui Epp Petrone pöördus minu poole küsimusega, kas tahaksin proovipeatükki kirjutada (Marje Aksli õhutusel, hiljem nägin sarnast soovitust Siiri poolt ka), siis olin alguses kindlasti meelitatud, kuid järgmisel hetkel hakkasin juba kahtlema. Äkki proovin liiga suurt tükki pirukast hammustada. Üks asi on niisama blogis ei-tea-millest heietada, teine midagi vägevamat kokku panna. Tom arvas mu kõrval, miks sa ei proovi! Kui asjast asja ei saa, siis vähemalt on meie endi jaoks olemas midagi, mis tulevikus tore lugeda ja kuhu pidevalt täiendusi saab teha.

Kõigepealt võtsin ette oma vanad kirjad, mis täis hulgaliselt igat sorti tühja-tähja, milline ilm parasjagu oli ja mida me poest ostmas käisime. Aga samas leidsin mitmeid toredaid juhtumisi ja mõtteid, mis vahepeal kusagile kaugetesse mälusoppidesse peitu pugenud. Minu esimesed kümme lehekülge, mis viimaks paberile sai pandud ja mida hiljem uuesti üle vaatasin, olid ausalt-öelda väga igavad, isegi minu jaoks :)

Mu esialgne mõte oli minna enamvähem kronoloogiliselt läbi sellest, millega olime kokku puutunud. Viimaks kujunes toimetja Marje Aksli toel raamat hoopis kirjatükkideks, mis mingil määral jälgisid inimese eluringi võõral maal. Sünd ja meie tulek Kanadasse alguses, eestlased Kanadas, nende tegemised, meie endi kogemused Kanadast ning viimaks eluratta pisut kurvem lehekülg – vananemine ja matused.

Olen oma ehmatuseks juba mitmelt poolt kuulnud mõtet, et raamatu lõpp on sünge... isegi minu ema arvas nii... Alles siis kui ta järele mõtles ja uuesti vaatas alapealkirja: eestlase eluratas vahtralehemaal, siis ei paistnudki asi enam väga hall. Tegelikult on mul hea meel, et raamat on pannud ehk pisutki mõtlema, kuidas me oma elu elame ja võibolla rohkem hindama seda, mis meil käes on... vaatama pisut enda sisse ning rohkem rõõmustama oma lähedaste ja sõprade üle, kes meie ümber on.

Tom imestas, kuidas kõige raskemateks komistuskivideks osutus kaanepildi ja alapealkirja valimine. Mulle meeldis väga pilt, kus minu tüdrukud istuvad Eesti lipuga künka otsas, kus taustaks vahtralehekujuline lillepeenar. Kui aga nägin erinevaid disaine, siis vahtralehed “võitsid mu südame”. Oh, neid edasi-tagasi e-maile ja arutlusi, mille käigus enamus ikkagi lõpuks vahtralehti eelistas. Ma poleks kunagi arvanud, kui paljudele pisiasjadele on viimaks vaja tähelepanu pöörata. Isegi lühikese kokkuvõtte jaoks sai kaks erinevat versiooni kirja pandud :)

Kõik see oli minu jaoks uus aga omamoodi põnev kogemus. Mõned on küsinud, kas nüüd, kus ma ühe raamatuga hakkama sain, proovin veel midagi kirjutada. Keegi on öelnud, et on erinevat sorti inimesi. Need, kes lasevad sündmustel mööda minna ilma süvenemata või leiavad rahulduse asjad lihtsalt lahti rääkida, ning siis on need, kes suudavad toimunu ja probleemid ainult paberile pannes/raamatut kirjutades enda jaoks selgeks teha. Elades sünnimaalt kaugel, on mul hulgaliselt kogunenud mõtteid, mis kindlasti kõik sellesse raamatusse ei jõudnud ja mis ma enda jaoks olen juba ammu tahtnud lahti harutada. Neid olen ma endaga kaasas kandnud sooviga kunagi kirja panna. Kas ma oskan need ka kenasti paberile panna, on küsimus, milllele mul praegu küll vastust pole...

Raamatu kohta on arvamused kokku kogutud siia.

Olümpiamängude lõpetamine

Oi, kui kanadalik... nad ei karda enda üle nalja visata ning nõnda algab olümpiamängude lõpetamine väikse enesetögamisega. Avamisel ei tõusnud üks olümpiatule halgudest... nüüd on asi parandatud tööriistadega varustatud klouni abil :) Hilisemad esinejad on siiski natuke tuntumad kui tavaline kloun. Kõik puha kanadalased, kuigi tihtipeale neid ameeriklastega segi aetakse (pole imestada, kui nad seal kodu leidnud). Vahepeal oli juttu Celine Dioni esinemisest, kuid ta ei saa/taha (?) tulla. Aga mulle meeldibki Alanis Morissette kindlasti palju rohkem ja Michael Buble...

Kanadalastel on läinud üle aegade kõige paremini, eriti arvestades, et ei Montreali ega Calgary mängudel ei saanud Kanada ühtegi kulda! Kunagi varem pole ükski maa nii mitu kuldmedalit taliolümpial võitnud kui Kanada seekord (14). Kuigi neil oli soov saada kõige rohkem medaleid kokku, siis selles suhtes jäid nad kolmandaks USA ja Saksamaa sabas. 16 päeval jagati medaleid ning kanadalastest võistlejad astusid autasupoodiumile 15 päeval! Kõige tipuks oli muidugi kuld jäähokis (muuseas ka naiskonnale)! USA president ja Kanada peaminister Harper olid kahe tosina õlle peale kihla vedanud võitja suhtes, ei tea, kas Obama ikka oma lubadusest kinni peab :)

Fotograaf on Richard Lautens, kes muuseas abielus kena eestlannaga :)

Minu töökaaslane oli mõned päevad Vancouveris ja kirjeldas seda tunnet, mis seal valitses! Inimesed olid justkui kerges joovastuses ja pidumeeleolus, sõbralikud-südamlikud-rõõmsad. Rahvast oli palju, järjekordi lugematult, kuhu enne end sappa seati ja siis uurima mindi, mis seal ees ootamas oli. (Kas ei tule tuttav ette!)

Isegi ROKi president kiitis Vancouveri mänge, mis esialgsetest probleemidest kiiresti üle sai ja lõpuks vaat et kõigile tulevastele OMi pidajatele eeskujuks võiks olla (ilmaga ei ole muidugi palju midagi teha...) Ta nimetas just rahva erilist kaasaelamist, Vancouveri elanikke, kes OMi ajal tänavatele tuli ning oma poolehoidu näitas. Ta polevat seda varem kunagi sellises skaalas näinud! Kindlasti aitasid kaasa paljud kohad linnas, mis olid tasuta OMi jälgijatele avatud. Koos on ikka toredam võistlustest osa saada. Lisaks nimetas üks reporter, et võrreldes varasemate mängudega, mis Kanadas toimunud, olid Vancouveri omad TERVE riigi mängud, kui Montreali ja Calgary omad olid kuidagi lokaalsed. Selline tunne, et kanadalaseks olemise tunnet on proovitud rohkem rõhutada. Isegi Tom arvas, et mina olen juba justkui kanadalane, et hoian Kanada jäähokivõistkonnale nii ägedalt pöialt ;)

Mina ise vaatasin rohkem iluuisutamist, suusaalasid ja viimaks ka hokit! Veerpalu sõit täna oli eriliselt põnev, Eesti lipud lehvisid taas kord suurelt ekraanil; ja kuues koht on minu meelest väga hea tulemus! Arvestades, et Kanada reporterid päris mitu korda temal peatusid ning meenutasid isegi Kristina eilset sõitu, spekuleerides, kas suusad on ikka küllalt head eestlastel sel korral, siis mis veel tahta!

Muuseas meenutati Torino mänge, kus üks Norra treener andis suusakepi kaotanud kanadalasele enda oma. Tasuks saadeti treenerile Norrasse umbes 5 tonni vahtrasiirupit :)

Iluuisutamises oli muidugi kandalase Joannie Rochette'i pronks naiste sõidus eriti liigutav, sest ta ema oli vaid paar päeva enne võistlustulle asumist ootamatult surnud. Poetasin isegi mõne pisara... Jäätantsu kuld kanadalastele tegi eriliselt rõõmu. Nad paistavad nii kenad koos, ja miks mitte, kui juba 13 aastat koos harjutatud on! Tore oli demonstratsioonesinemistel ootamatult jääle ilmunud õhupall, kui Patrick Chan oma esinemisega lõpule jõudis.

Autasustamispoodiumid olümpial

Iga korraga hakkab mulle üha rohkem meeldima olümpiamängude autasustamispoodium, mis sümboliseerib Briti Kolumbia lumega kaetud kõrgeid mägesid. Idee autoriks on kanada-korealasest tööstusdisainer James Lee, kellele meeldivat töötada puuga, ta on kunagi puusepana leiba teeninud. Kui ta vaatas üle möödunud mängude poodiumid, siis tekkis tal idee jätta kõrvale tavapärased neljakandilised kastid. Kasvades üles kaunil mägisel läänerannikul, polnud tal headest mõtetest puudus ja nõnda sündiski see ebatavaline ja pilkupüüdev autasude jagamise alus. (Eks ta unistas salaja, et korealastel ka hästi läheks, eriti iluuisutajal Yu-Na Kimil, kes tegelikult treenib hoopis Torontos kanadalase Brian Orseri - OM hõbe 84 & 88 - käe all, ja kes muidugi kulla võitis.)

Poodiumid on erinevate suurustega. 4,8 meetrist kuni 15,3 meetri pikkuseni, 1,7 meetrist kuni 5 meetri laiuseni. Kullasaaja seisab poole meetri kõrgusel. Kaalu on neil 200 kuni 260 kg. Erinevad suurused on tingitud paraolümpia poolt esitatud nõudmiste tõttu. Kokku võib neid näha 86 olümpia ja 64 paraolümpia autasustamistseremoonial. Materjaliks on punane seeder ja douglas'e kuusk, mis on annetatud inimeste, äride ja kohalike indiaanlaste poolt. Kanadalaste tööriista ja materjalide kett - RONA - on andnud oma abikäe nende valmistamisel.

Tema disaini järgi on loodud ka medalikandik, mille pind on pisut krobeline, et autasud sealt maha ei libiseks.

30 km ja poolteist tundi põnevust

Täna sai muidugi jälgitud Kristinat võistlustules. Osalejaid oli üle viiekümne, kuid kaamera leidis temagi üles ning saime kõik lõbusast lehvitusest osa. Algas kõik muidugi paljulubavalt, kuid viimaks mängisid Kristina vastu ilmselt vihmane ilm, kehvad suusad või vale otsus suuski vahetada ja kindlasti oli oma osa ka inimlikul väsimisel. Tema teab ehk seda kõige paremini.

Aga mina ei kurvasta tulemuse üle (28, hõbe on tal ju taskus ja Eesti ei jää nõnda medaliteta). Ekraanil lehvisid taustal kohe mitu korda Eesti lipud ning ühel kurvil sai isegi kaasa elatud eestikeelsele vandumisele :) Jälgisime võistlust ka internetis ja saime kohe uuesti asja üle kuulata, kas kõrvad meid mitte ei petnud ;) Samas vaatasin, et teine meie võistleja, Tatjana Männima, oli ka tubli, ei katkestanud ja viimaseks ei jäänud! Tublid!!! Olen ainult kuri kõigi nende virisejate ja kurjade kommentaaride kirjutajate üle, kes ei oska positiivset külge näha!

Isegi Kirke jälgis võistlust ja kui sai selgeks, et Eesti eest ei tasu enam palju hõigata, siis lasi ta kuuldavale toetuskisa Soomele, mille puhul ma ei ei imestanud, kui see ka Vancouverini jõudis! Püüdsin õpetada, kuidas Soome nende keeles kõlab... ehk siis mõjub see paremini, kuid Kirke suus sai Suomi'st hoopis Svomi :) Finish oli oli muidugi eriliselt põnev ning viimastel minutitel hoidsin iseenda imestuseks pöialt hoopis poolakale. Muidu olen ikka põhjamaade esindajate poolt, kuid nüüd polnudki ma kindel, miks otsustasin Poola kasuks. Ei tea, kas siinsed paljud poolakad mõjutasid mind... mõtlesin, kuidas nad siin rõõmutantsu lööksid!

Olümpia

Olümpiapäevi on vaid mõni-mõni järele jäänud, aga see ei tähenda, et me põnevusega ei jälgi, kuidas eestlastel läheb, eriti veel nendel, kelle juured Kanadas on :) Reedel jälgisime naiste slaalomisõitu, kus Tiiu Nurmberg võistles ja ma püüdsin mõned kaadrid kinni. Vahva on Tiiu kiivrit ilustav vahtraleht, mis saanud Eesti lipu värvid! 42. koht polegi nii paha, arvame me siin! Ja nagu üks Kanada reporter nimetas, hea, et ka väikesed riigid saavad saata välja oma võistlejaid! See on viis, kuidas end maailmale näidata ja tutvustada!

Olin päris üllatunud, et ühe suurriigi esindaja midagi sellist oskas arvata! Nii et ei tasu vaielda või riielda või pahandada, miks on võistlemas need, kellel medalivõit üsna kahtlane. Kui võimalus on, siis tasub ikka nemadki kaasa arvata! Ja rõõmustada kasvõi viimase koha üle!!! Mina igal juhul rõõmustan, sest näen ja kuulen Eesti nime ja saan rahvuskaaslastele pöialt hoida!

Pean uuesti kiitma kanadalaste erinevaid kanaleid võistluste edestamisel. Tänu internetile oli võimalus näha isegi neid asju, mida ükski telerikanal üle ei kandnud või ainult osaliselt seda tegi. Nii sain ju iluuisutamiseski näha eestlasi võistlustules. Ning veel parem, kui tahtsid, võisid asja uuesti üle vaadata. Kommentaarid küll puudusid, kuid neid võis ise juurde mõelda. Viis pluss kanadalastele!

Tegelikult pean ütlema, et viimase kümne aasta jooksul on minu jaoks Kanada televisioonis suur muutus toimunud olümpia edestamisel. Rohkem näidatakse erinevaid võistlusi, ka murdmaasuusatamist, mis varem hoopis kõrvale jäi või äärmisel juhul võis näha lühikest kokkuvõtet, mille taustaks lasti kauboifilmidest tuttavat tagaajamismuusikat. Pidin lausa kõva häälega naerma, kui esimest korda sellist ime nägin :D

Viimaks mõned kaadrid Tiiu sõidust.

Fotojaht - terav

Kutsu teravad hambad, mis väga õrnalt meiega siiani ringi on käinud :)

Teravad uisuterad libedal jääl...

Puukoristaja pisut ülbelt püsti aetud terav nokk.

Teised fotojahil.

Ausus...

Selline pilt avanes Toronto elanikule, kes elab ilmselt all-linnas kerkivate kõrghoonete seas. Varsti ei paista järv enam üldse kätte kõigi nende hallide majade vahelt, eks siis pea midagi muud silmarõõmuks välja mõtlema :)
Snow art poetry (ehk snoetry) kuulutab: honesty is the best poetry (ehk maakeeli - ausus on kauneim poeesia). Loe siit.