Mis tõugu?!

Paljud uurivad, mis tõugu meie kutsu täpselt on. Loomulikult pakutakse koerspanjelit, sest ta on väga oma ema nägu. Mõned on küsinud, kas ta on kuldne retriiver, mis on Kanadas üsna populaarne. Kui seletan, et ta on hoopis cockapoo (ehk cockerpoo ehk spoodle või isegi spanielpoo - heal koeral mitu nime :), siis ollakse väga üllatunud. Eriti muidugi need, kellel täpselt sama tõugu koer, kuid kelle karvad on puudli moodi krussis. Nii nagu järgmisel pildil olev kutsa, kes tuli panka raha üle lugema :)

Koera tarkus

Meil on ilmselt tõesti väga kutsuga vedanud, sest ta õpib kiiresti uusi käsklusi, kuigi aegajalt tulevad tal oma tujud. Targemad oskavad siiski öelda, et asja tuleb rahulikult võtta ning anda aega, eriti kui nad veel nii väikesed on.

Eks ma enne Koko koju toomist uurisin pisut koerte kohta ning cockapoo'd kiideti väga, kui tark ta on. Ega polegi imestada, sest üks vanematest on puudel, kes koerte tarkuse redelil on teisel kohal (uus trikk õpitakse vähem kui 5 korraldusega ära). Kokerspanjelist koeravanem seisab küll 20ndal kohal (vajab 5 - 15 ülekordamist), kuid seegi pole paha, kui arvestada, et nimekirjas, mida vaatasin oli 80 tõugu. Muidugi ei tasu seda liiga tõsiselt võtta, sest iga koer on ikka omamoodi tark ja osav :).

Cockapoo'd on väga sõbralikud ja rõõmsa olemusega, kuid võivad kurjalt haukuma hakata, kui midagi valesti tundub. Koko oli meil nädal aega olnud, enne kui kuulsin, et ta ikka koera moodi haugub. Mängisime tagaaias temaga palli. Naabridki jõudsid imestada, kui vaikne ta on.

Olen ka rahul, et ta ei aja väga karva. Mulle aitab kahest kassist, kes hoolitsevad meie majas tolmurullide tekkimise eest :)

Aga meil ümbruskonnas on ka väga targad lapsed, kes Koko pärast on pidanud eestikeelseid käsklusi õppima :) Eriti vahvad on ukranina aktsendiga kolm tüdrukut, kes üksteise võidu hüüavad kord 'lama' kord 'hüppa' kord 'istu' ja 'käpp', mis muidugi vaese kutsa täielikult segadusse ajab.

Veel äikesest

Jätkan eelmist teemat, sest kuigi ma proovisn oma viletsa kaameraga eilset äikest jäädvustada, oli minu tulemus väga niru, võrreldes järgmise lühikese videoga. Hea näide, kuidas äike kõrghooneid sihib :). Kahjuks puudub heli, kuid ei ole raske ette kujutada pidevat müristamist ja raksatusi. Ja kui keegi kahtleb, kas tõesti taevas oli pidevalt valge, siis oli tõesti. Ise nägin! (Mõned teised videod on kokku korjatud siia.)

Öine äike

Meeletu kuumalaine jõudis eile suure äikesega kohale. Õieti küll oli päevgi juba sajune ning soe. Panin hommikul ettenägelikult kõik aknad kinni ning õhujahutaja peale. Öösel oli Toronto kohal nii korralik torm, et mitmel pool kadus elekter (kaasa arvatud osaliselt ka Pearson'i lennujaamas). Pilt ei ole minu tehtud (kliki sellele, et näha teisi fotosid), kuid kella kümne ajal olime terve perega ukse peal, et seda vaatemängu imetleda. Ainult Koko keeldus peale sadu igaks juhuks õue minemast.

Hommikul jalutama minnes, avastasin, et mingil ajal on suur oks vahtrapuu otsast alla kukkunud (parempoolne, kus Koko trepil istub :) ning mitmel pool mujalgi oli tee kaetud okstega, mis oleks pidanud puu küljes kõvasti kinni olema. Mõni oli ikka päris suur, lõhkudes elektriliine.


Üks vanem mees vaatas väga murelikult seda kõrvaltänavas mahalangenud oksa ning rippuvat traati ning uuris, kas meil on elekter olemas. Aga meil oli seekord õnne. Ühel tänavanurgal käiski elektriliinide parandus. Saatsin ta sinna asja lähemalt uurima.

Meie maja ees lebava vahtrapuu lehed, mis justkui nutavad oma kurva saatuse üle...

Koko

Koko on nüüd kolme ja poole kuune. Järgmine nädal saab oma viimase süsti ja siis võime ta metsa kaasa võtta :) Need, kes teda harvem näevad, ütlevad, et ta on kõvasti kasvanud. Võib-olla tõesti. Käpad on tal päris suured ning hakkan juba muretsema, kui suur kutsa temast saab.

Suur aitäh Katrinile kõigi heade soovituste ja õpetuste eest. Lugesin läbi ka Jan Fennell'i “Doglistener”, mis aitas palju. Muidugi ka hulgaliselt videosid YouTube'is. Mul pole enne koera olnud, kuid hea on kõik apsud kohe alguses ära hoida.

Nüüd jalutab ta mu kõrval või taga ning kui ta proovib ette minna, jään lihtsalt seisma. Täna läksin isegi ilma rihmata. Alguses vaatas väga kahtlustavalt, mis mul plaanis on, aga siis lonkis mulle sappa. Tegelikult ei taha seda nii julgelt teha, sest ta on ikka päris väike ning ootamatult võib ta ei tea mida otsustada teha.

Süüa andes panen toidu ette ja nüüd ta teab, et enne ei tohi söögi kallale tormata, kui teda viisakalt lauda kutsun: “Palun!”

Ta teab juba mitu käsklust: istu, tule. Kutsun teda ka keelelaksutamisega ja ei luba vilistamist kasutada. Meie vastasnaaber tahab kangesti Kokot nii enda juurde meelitada, aga mina ei taha, et ta üle tee tormaks. Parem, kui ta ei õpigi seda ära. Kirke on veel õpetanud käppa andma, lamama, roomama, tooma. Kuigi viimase puhul arvab ta mõnikord, et ainult teatud asju võiks kohale tassida :).
Eks ta ole alles väike ja mõnikord käivad asjad pisut üle kivide ja kändude. Õpetasin sel nädalal talle ukse külge riputatud kellakesi kõlistama, kui ta välja tahab minna. Nii jääb meie uks terveks ;). Meie laenuks olnud koerast on veel jäljed uksel järgi.

Ja kõige tähtsam, see õueskäimise treening ei tule veel nii lihtsalt. Sel nädalal juhtus ikka kolm korda õnnetus tuppa. Eks ma/lapsed peavada ikka ise usinamad olema!

Veel üks probleem on meil kassidega, kelle toitu peab Koko palju magusamaks! Nüüd olen nende toidu hoopis aknaluale tõstnud ja Liisu-Puma, kes tavaliselt teineteist ainult taluvad, peavad kenasti turnimisposti otsas kõrvuti söögilaua taga olema!

Liisu, kes on vanem, ei taha Kokoga eriti leppida. Sisiseb kurjalt ja virutab käpaga ning jookseb siis lae alla posti otsa. Puma on natuke leplikum, kuid tüdineb ka ära, kui Koko talle kogu aeg pähe tahab istuda :).

Ma lisan siia ka Katrini õpetssõnad:

Mul on Kirke pärast tõsiselt hea meel. Mäletan ju isegi, kuidas ma lapsena endale koera tahtsin. Nii uhke tunne on, kui jalutamas käid koer rihma otsas.

Nüüd siis kolm ja pool koera (njufa, kaks bernat ja taks) hiljem ma vist enam ei naudiks seda pisikest kutsikat, sest jälle tuleb kõike otsast alata ja hästi palju kannatlikkust, järjepidevust ja pikka meelt varuda. Samas on aga need pisikesed tegelased niiiiii nunnud ning elu ilma koerata polegi enam võimalik ette kujutada.

Tänapäeval on väga palju koerakasvatusalast kirjandust saadaval. Üks raamat parem kui teine, aga ma siiski loodan, et sa ei pahanda, kui ma mõned omal nahal proovitud näpunäited kirja panen, sest kõige rohkem rõõmu on kuulekast kasvatatud koerast. Usu mind, ma tean, mida tähendab üks veidi isepäine bernhardiin...

Kutsika maailm peab olema must-valge, see mis on lubatud kutsikale, peab olema lubatud ka täiskasvanud koerale. Nii et kui see nummikutsa voodisse kaissu võtta, siis tuleb seda lubada ka aasta, kahe, kolme jne pärast. Mõelge hoolega järgi, kas ja mida kutsikale lubada.

Pisikesel kutsikal on väga teravad hambad ja talle meeldib väga mängida. Mänguhoos ikka juhtub, et ta hammastega kellegi kusagilt kinni haarab, enamasti käest. Hea nõks sellise tegevuse vältimiseks on kohe kiljatada (nagu oleks väga valus olnud - mõnikord on ka) ja kutsikale selg pöörata ning mängimine selleks hetkeks lõpetada. Selline õppimine võtab aega võib olla isegi nädala või veidi rohkem, aga siis ei pea keegi teie perekonnast kriimustatud käsivartega ringi käima kuni pisikesel Kokol ükskord hambad vahetuvad.

Koera ei tohi mitte mingil juhul mitte kunagi lüüa! Nojah, võib ette tulla situatsioon, et ei oska midagi muud teha, kui nähvata, siis sobib selleks kokkurullitud ajaleht ja nähvata sellega rinna või esikäppade pihta, kui te just tabasite kutsa pahateolt, mis teie meelet väärib nähvakat. Tegelikult piisab koerale karmist ja väga konkreetset EI-st. Kätt või koera jalutusrihma (rakmeid) ei tohi mitte kunagi löömiseks kasutada.

Koer on karjaloom ja Koko teeb varsti endale selgeks, milline on teie pere karja hierarhia. Selleks, et tema oleks viimasel kohal, kuhu ta ka kuulub (teil parem ja temal endale ka lihtsam), siis tuleb ta paika panna sinna viimasele kohale. Seda on väga lihtne teha söögiaegadel (kutsikal on neid päevas mitu). Karja viimane sööb viimasena. Koerale ei anta enne süüa, kui kogu pere on söönud. Kui on koera söögiaeg, st. pere sel ajal ei söö, siis on hea nõks koerale toitu pannes tõsta kauss üles lauale nii et ta ei näe, mis tehakse ja kõik kes hetkel kodus on võtavad koera kausi kõrvalt olevast kausist (küpsiseid, pähkleid vms.) ja pistavad kutsa nähes endale suhu ja alles siis antakse koerale tema toidukauss ette. Hiljem, kui ta suure kutsana saab süüa kord või paar päevas, siis ikka peale teid. Mitte nii, et emme jõuab töölt koju, kähku koerale toit ette ja siis vaatame, mida perele õhtuks valmistada.

Sama asi on tervitamisega. Kui tulete koju, siis tuleb tervitada kõiki, kes kodus on enne, kui kutsikale tähelepanu pöörata. Meie tegime nii, et kui tulime koju, siis koerast ei teinud väljagi (ei vaadanud talle otsa, et silmsidet ei tekiks ning koer saaks aru, et teda pole märgatud, kõigepealt tervitasime demonstratiivselt valjuhäälselt ja kallidega kõiki, kes kodus olid. Jube narr oli endalgi mööda taluõue ema taga otsida, et talle kalli teha endal vigisev bernakutsikas kannul ja jalus, et vaata ma olen ju ometi siin!!!!! Kui kõik kodused said tervitatud, siis tervitasime kutsikat täpselt samamoodi valjult ja kallidega - no see tuli juba loomulikult, sest nii tahaks ju kohe tormata seda uut pereliiget kallistama.

 See, kes esimesena koju jõuab, peaks samuti koerast mitte välja tegema vaid tegema just neid toimetusi, mis ta tavaliselt teeb - paned auto ära, viid poekotid tuppa, vahetad riided... Tingimus jälle sama - kutsikast ei tee väljagi, küll aga jälgid ühe silmaga kella, kui kutsa on viis minutit vait olnud, alles siis lähed ja ütled talle tere just nii südamlikult ja soojalt nagu sa kohe kojutulles tegelikult teha tahtsid. Ükskõik, mida see kutsikas teeb, et teie tähelepanu võita, temast ei tohi enne välja teha, kui on olnud viis minutit vaikust ja koer paistab olevat rahunenud. Miks see on vajalik? Suuremaks saades ei torma koer teile vastu ega hüppa üles poriste käppadega vastu riideid, ta ei keerle jalus, kui tahate autot parkida või misiganes olukordi võib tekkida. Siin saab aga igaüks ainult ise enda eest välja olla. See tähendab, et kutsa on väga taibukas, kes peab reeglist kinni, kes mitte. Kellele tormata vastu ja keda kannatlikult oodata kuni ta ise tere ütlema tuleb. (NB! Kui kutsa juba vanemaks saanud on, siis ei tohi teda ära unustada tedagi tervitamast, kuigi ta enam vastu ei torma ja kannatlikult oma järge ootab.)
Oma korra ootamine on vaja koerale selgeks õpetada just teie enda pärast, kui ei usu olete kõik meile maale külla oodatud, et näha, kuidas on elu koeraga, kellele on kaasa tuntud, et kuidas ta vaeseke seal ukse taga nutab - ma lähen ütlen talle tere. Või siis - vaata kui pikk maa on garaažist (meie talus vist isegi 30 meetrit) majani - no kuidas ma pääsen sinna koerast välja tegemata. Mu ema on meie 70-kilose paariaastase bernhardiiniga püsti hädas, sest koer lihtsalt tormab talle vastu ja tatine nagu ta on - määrib ka riided mõnikord ära, kui emal poekottidega end kaitsta ei õnnestu. Kui me kahekesi tuleme, siis pean mina alati koera ära pareerima, et ema mingitmoodi puhtalt tuppa pääseks. Ega see meie "pisike berna" muud ei tahagi teha, kui oma suure tatise morda korraks ema vastu toetada ja tere öelda. Kui mina kusagilt tulen eks me berna jookseb ka mulle vastu, nuhutab eemalt, aga hoiab distantsi, ega tule enne ligi, kui ma olen teda kutsunud. Sa võid mind uskuda, et selle saavutamine oli väga aeganõudev. Siin võib rääkida juba mõnest kuust järjepidevast õpetusest, aga see oli seda väärt, sest ega mulle ei meeldiks olla oma riietega tema nn. tervitustatilapiks.
 
Enesestmõistetavalt võib ja saab koerale igasuguseid käsklusi õpetada - üks vahvam, kui teine, aga kaks käsklust, mis on väga vajalikuks osutunud on SIIA, sellele kuuletumine igas olukorras ja teine ISTU sellele peaks ta kuuletuma ka eemalt ja istuma nii, et ta enne ei liigu, kui on saanud käskluse SIIA. Hea on, kui ISTU saab selgeks käemärgiga, et saate eemalt viibata ja koer kuuletub. Mul oli sel kevadel selline olukord, et olin berna ja vennapojaga pajutibusid korjamas. Poisil oli neid koolis vaja. Olime kahekesi üle kraavi pajuvõsas, koer jõlkus teispool kraavi üle tee metsaservas. Ja siis märkasin, et eemalt tuleb auto. Koera enda juurde kutsuda ma ei saanud, sest kraav oli vett täis ja ega see njufa ole, kes mul iga ilmaga ujumas käis (talvel pidin suusatamas käies vältima lahtiseid kraave, sest koer oli kohe vees vaatamata välistemperatuurile - tema nimelt läks alati kraavi jooma minnes kõigi nelja jalaga vette), ise ma ka poleks sellest kohast kohe üle kraavi saanud, seega andsin koerale käskluse ISTU ja nii ta mul teeservas istuski kuni auto oli mööda sõitnud.
Ilus on ka, kui koer rihma otsas (või ka ilma) kõrval kõndida oskab, aga eks see ole kirjas ka tarkades koeraraamatutes, mida kõike võib koerale õpetada.

Ma muidugi palun vabandust, et ma kohe õpetussõnu saatma tormasin, kui sinu blogist seda toredat uudist lugesin, aga ma lihtsalt soovin, et Kirkel oleks oma esimeset koerast sama palju rõõmu kui minul praegu meie kolmandast. (Mis ma siin ikka kiitlen - see berna on mu tütre dresseeritud.) Ma seda poolt koera (taksi) väga koeraks ei pea, sest temaga hakkamasaamine tema väiksuse tõttu on muidugi võrratult lihtsam kui njufa ja bernade puhul. Põhiline, et me ei lasknud tal endale pähe istuda. Üles hüppab see taksi ainult külalistele, sest nad on alati nii aldis seda pisikest kutsat tervitama ja ma tahaks näha taksikoera, kes viitsiks lõputult rihma otsas tirida, kui ta lihtsalt tõmmatakse jõuga tagasi ja antakse käsklus KÕRVAL. Ka kõige kangekaelsemale taksile saab niiviisi pikapeale selgeks, et tirida pole mõtet nagunii ei pääse sinna, kuhu peremees minna ei taha.

Mul on Kirke pärast väga väga hea meel ja mis ma ikka muud omalt poolt soovida oskan, kui varuge kannatust ja järjekindlust ja pikka meelt - esimesed kaks (no okei poolteist) aastat on rasked, aga selle eest huvitavad ja kui te selle vaeva ära näete, siis edaspidi saate oma koerast ainult rõõmu tunda.


Ma ei tea, kuidas Kanadas kombeks on, aga siin ei ole iga poe ukse taha võimalik koera kinni panna. Selleks puhuks on Kirsti õpetanud Bherrile käskluse OOTA.
Ma panen koera poe ukse taha lamama ja tema käppade vahele panen mingit maiust (kuivatatud kopsu või maksa tükk), siis saan rahulikult oma toimetused ära teha. Koer ootab korralikult lamades - ei lähe ta selle maiuspala juurest kuhugi - ja kui ma poest tulen, siis luban tal käsklusega PALUN, selle maiuse ka ära süüa.

Ja veel:

Siit siis veel üks pisiasi, mis mul eelmisel korral meelest ära läks. Nimelt on toit teie oma, seega kui te koerale toidukausi ette annate, siis ei tohi ta enne sööma hakata, kui te olete talle loa andnud. Meie oleme viisakad, meie koer ei hakka enne sööma, kui talle PALUN on öeldud.

Seda OOTA käsklust õpetas Kirsti koerale esialgu ilma maiuspalata, st et ta ei jätnud seda mitte koera juurde vaid hoidis oma käes. Pani koera välisukse juurde lamama, andis käskluse OOTA ning hakkas koerast eemalduma, alguses mõne meetri peale (koer pidi samal ajal paigal istuma), hiljem läks juba nurga taha, siis tegi tiiru ümber maja. Kui koer paigast liikus tuli muidugi kõigega otsast alata.

Tegelikult koera dresseerimise juures ongi kõige tähtsam toit ja et see kuulub teile, kui see kontroll on saavutatud, siis on kõike ülejäänut juba palju lihtsam õpetada.

Üks asi veel, seda on rõhutanud kõik targad koeraraamatud, kui sa oled koera pahateolt tabanud ning annad talle käskluse SIIA/TULE ja kui koer on sinu juurde tulnud, siis ei tohi sa koera mitte mingil juhul karistada, vaid sa pead teda hoopis kiitma, et kui vahva ja tubli ja tore koer ta on, et käskluse peale juurde tuli. Olen korra sesllises situatsioonis olnud, kui Bherri tormas ühte puudlit taga ajama ja kui ta lõpuks kuuletus ja minu juurde tuli, siis see pere ilmselt lootis, et nüüd see suur koer alles saab, aga mida mina tegin, ma lihtsalt kiitsin oma koera, sest ta ikkagi lõpetas tagaajamise ja tuli minu juurde. Kui te näete, et kuts teeb pahandust, siis tema karistamiseks tuleb ise tema juurde minna, sest koeral on väga lühike mälu, ta ei seosta hiljaks jäänud karistust pahateoga, kui see ei järgna vahetult pahateole.

Väga hea raamat, mis ma lugesin koertest ja nende mõistmisest on Jan Fennell "Koerakuulaja". Nüüd netis surfates leidsin tema kodulehe. See raamat aitab tõesti väga hästi nendest pisikestes neljajalgsetest sõpradest aru saada. 

Fotojaht - uks ja värav

Palun nüüd kannatlik olla

ja minuga hommikusele jalutuskäigule mööda Toronto tänavaid tulla :)
Huvitav, mida uksed omanikest räägivad...
Esimesel piltideseerial on üleval keskel ja all vasakul pool uks, mille kõrval väike ukseke seina sees. Vanasti jäeti sinna piimapudelid, nüüd post.
Viimasel seerial all on kaks pilti katoliku kooli ustest.

Väravaid ei leia just väga palju ja kui, siis ikka kahe maja vahel (üleval paremal). Aiad puuduvad ümber isikliku maaplatsi. Ainult ülirikkad peidavad end aedade taha.


Minu lemmikuks - raamatukogu. Eemalt on seinal näha silt Best Bets, kuhu head raamatukoguhoidjad huvitavamad trükised välja on valinud. Eriti populaarsed teosed (enamasti uued) on ka väljas ja neid saab ainult nädalaks koju tuua.


See pilt oli mul juba küll India teema juures ülaval, kuid kindlasti on see kõige eksootilisem siin linnas. Toronto India templi sissepääs.


Kus on juba hommikutundidel järjekord? Goodwill'i kaupluse ukse taga, mis võrdub ilmselt Eesti mõistes kaltsukaga, kuigi sealt teenitud tulu läheb vaeste toetamiseks. Saba tekib päeval, kui asju poole hinnaga müüakse. Parkimisplatsil märkasin BMW'd, Volkswagenit ja Volvot. Kuidas see rikkus ikka koju tuleb ;)


Oma aja ära teeninud külmkapi uksed ootavad äraviimist. Linnale tuleb helistada ja saada aeg, milla nad tulevad suuremaid metallesemeid ära viima (tasuta). Uksed tuleb enne teeveerele panemist ära võtta.

Teised uksejahil.

Päästa vihmametsad

Brasiilia keskonnakaitse grupp SOS Mata Atlantica kutsub inimesi dušši alla minnes pissima. Nii lihtne samm hoiab kokku palju-palju vett!!! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud :)
Neil on lühike video üles pandud, millest ma küll sõnagi aru ei saa, kuid pildid räägivad enda eest.

Uus laps

Meie väike Koko on nagu uus laps, aga pildi peal on hoopis teistsorti pereliige, mille Kirke kokku pani, kui meie kasutamata turvatool kusagilt kapist välja ilmus :)

Fotojaht

aknast välja

varjud udus

märg

volber

kõver

Muutsin paar pilti ja panin ühe juurde, sest tõenäoliselt ei anna kõike trükkida...

Fotojahi galerii

Fotojaht - palju

Palju kive Toronto ühel teel, mis viib Humber'i jõe äärde.

Põhja-Eesti rand lugematu hulga kividega?
Ei!!! Hoopis ühe Suurjärvistu järve kallas (Awenda provintsipark).

Palju korruseid...
palju rõdusid...
palju erinevaid rahvaid...
palju purskkaevu veepiisku...

Teised fotojahil.

Silmapete

Tom on oma Eesti-reisilt tagasi. Käisin tal lennujaamas vastas ning nägin eemalt tuttavat kuju. Lapsed olid mul autos kaasas ning pistsid Koko suureks ehmatuseks suurel häälel seletama, miks ma võõra onu juures peatun :) Kõige tipuks avastasin, et olin valmis ühe musta mehe peale võtma :) Niisiis, tunnistus, et kellelgi pole õigust mulle rassisti silti külge kleepida (mitte et selleks põhjust oleks).

Leidsime siiski isa natukese aja pärast üles. Ta oli juba tükk aega oodanud, kuid Kirke nurus, et ta tahab kutsaga kindlasti ühes tulla ja ma pidin nad peale korjama. Kui töö juurest koju helistasin ja uurisin, kas nad on varsti valmis, oli Tom üsna peale mind teatanud, et on kohal. Muidugi oleks tipptunnil siiski targem olnud otse lennujaama sõita, eriti veel, kui avastasin ootamatult, et maanteelt lahkudes liikusid autod teosammul. Viimaks sai selgeks põhjus - valgusfoor ei töötanud! Täpselt paras aeg selleks! Siiski oli Tom kannatlik ning rõõmus, kui viimaks meid nägi.

Kui ta oma kohvrid lahti pakkis, siis mõtlesin, miks ma küll ütlesin, et mul midagi vaja ei ole. Oleks võinud ikka koorikleiba paluda ja sulatatud juustu ja rohkem sefiiri (ta tõi ühe karbi, mille ma maiasmokana kiiresti nahka panin) ja marmelaadikomme. Tegelikult on hea, et enamus maiustusi, mis ta tõi, pole minu maitse (pralinee kommid). Siiski... Soomest tõi ta täidisega lagritsakomme, millest ma kunagi ära ei ütle, ja mis meie peres ainult mulle maitsevad. Siin on neid ka saada mõnes väiksemas poekeses või tervisekaupluses, kuid üle ookeani rännates tõuseb nende hind kõrgele.

Aga eks meil kõigil oli hea meel, kui isa koju jõudis. Isegi Koko võttis ta kohe omaks :)

Fotojaht - puhkus

Kuidas oma puhkust suurlinnas veeta... Süsta, kanuu või purjekaga võib mõnusalt aega veeta Ontario järvel.

Paistab, et minu puhkus on peamiselt ainult linnas seekord olnud :) Hea, et leidub mõni pink, kus hetkeks jalgu puhata... isegi kui see väga kivine on :)

Teised puhkajad on siin.

Vihmakoor

Kas vihma saab kopeerida? Saab küll, kui kuulata selle koori esitust.

Fotojaht - lind

chickadee Mari käe peal maiustamas.

Punarind (robin), keda aias pidevalt näen.

Kanada haned.

Ontario põhjapoolse linnakese Wawa ees terivtab meid suur hanekuju.

Kajakad pilvelõhkujate vahel...

... ja lähemalt.

Kaur Ontario järvel.

Teised linnujahil.

Parim lennuliin?

Hiljuti kirjutasin raamatust, milles õpetatakse, kuidas ellu jääda. Muuhulgas ka lennuõnnetustest. Kui tähelepanelikult sina jälgid instruktsioone lennu alguses? Air New Zeland on välja lasknud video, kus lennuemandatel ja -isandatel seljas ainult kehale värvitud ülikonnad. Tegelikult reklaamitakse küll seda, et nad ei võta mingeid lisamaksusid. Kui oled lennu eest maksnud, siis on kogu teenindus sinna sisse loetud. Arvestades, ui kallid piletid on, kas on tõesti raske mõnikümmend taala kõrgem hind panna, kui teisiti ei saa. Küll on tüütu ekstra asjade eest lennul maksma hakata...

Kuna iga filmi tegemisel juhtub apsusid, siis nad on nendestki toreda kokkuvõtte teinud :) Lisaks video, kuidas täpselt asja tehti.

Ja 45-sekundine reklaam:

Fotojaht - kõrvuti

Mõlemad pildid matkaradadelt, kus ikka kõrvuti üksteisel toeks olla!

Sõpradega kõrvuti,
kellega saab Eestist kaugel eesti keeles pidu pidada!

Eesti rahvatantsijaid mul pole, kuid on ühed ungarlased Torontos :)

Mari ja Kirke soovil koosolemise pildid Kokoga,
meie kõige tähtsama ja uuema pereliikmega
(kuigi me talle ei ütle, et ta tähtis on ;)!

Mida teha, kui väljas möllab äike ja koolivaheaeg käes on...
(Kirke jalad on mooruspuu viljadega koos.
Neid on nii palju, et jagaks iga soovijaga :)

Vihmane ilm muudab kõik uniseks...
isegi Liisu ja Puma unustavad ära,
et nad just kõige suuremad sõbrad pole
ja seavad end kõrvuti toolidele magama.

Teised fotojahilised.