Maniküür kassile

Mari teatas, et kiisudel on küüned liiga pikad. Võttis siis kordamööda nad selili sülle ja tegi küünelõikuse ilma teiste abita ära. Kiisud olid vist nõnda ehmunud ebatavalisest asendist, et ei protesteerinudki väga! Oleme tavaliselt kahekesi seda teinud, üks hoiab lõikuse ajal kassi kinni.

Liisu ja Puma on üldiselt väga head (heast suguvõsast ;), kes jätavad meie istumispaigad ja vaibad rahule. Laeni ulatuv kratsimispost on seevastu küll kõvasti vatti näinud ja narmendab igalt poolt. Loomulikult ei ole meil pähegi tulnud Põhja-Ameerika kombe kohaselt ja paljude eeskujul küüsi lasta juurtega eemaldada, isegi kui nad kodukassid on, kes väljas ei käi. Lihtsalt tuleb vahel aidata kiisukestel teravad küüneotsad maha lõigata.

Teadusmess koolis

Iga-aastane kaheksandike teadusmess toimus eelmisel nädalal. Paarilisega pidi käsile võtma mingi teema, kokku panema stendi ning katsed. Mari ja Nuran töötasid valguse kallal. Kuna neil oli vaja oma esituse jaoks pimedust ja saal oli liiga hele, siis olid nad saali kõrval pisikeses ruumis.

Veel mõned pildid esitustest. Tuuleveski kasulikkusest, kuigi kindlasti kulus rohkem elektrit tuule tekitamiseks ja pisikese lambi põlema panemiseks :).
Ja proovi kodus järgi, pane kaks raamatut selliselt kokku nagu teisel pildil ning vaata, kas saad lahti tõmmata!

Väga prakitiline esitus, millised ained kõige paremini erinevaid plekke välja võtavad.

Happeline ja aluseline keskkond, kasvuhoone, muna pudeliavast sisse saamine.

Vee ja tärklise segu, millest kiiresti üle minnes sa ei vaju 'vette'. Neil oli see anum põrandal ja tüdrukud jooksid näitlikult üle segu. "Mythbusters" ühes saates demonstreeritakse seda suuremalt (vaata lõpu poole).

Lapsevanematele ja külalistele toimus esitlus kolmapäeva õhtul. Käisin pea iga juurest läbi, küsisin küsimusi ja kiitsin :) Mõnele ütlesin "cool", aga Kirke arvas, et nii ei sobi ikka emmedel rääkida :D Mari arvas, kui sellevastast seadust pole, siis ütle mida tahad :)

Seal oli üks pearätikuga lapsevanem, kellel videokaamera käes ja ta palus, kas ma võiksin tema lapse seletusi kuulata, kui ta filmib. Ma siis olin tubli ja kuulasin tähelepanelikult, esitasin isegi mitu "tarka" küsimust! Kokkuvõttes, hästi tore oli! Lapsed on vahvad ning olid varmalt seletusi jagamas. Eriti meeldis, et taoline üritus kõigile vaatamiseks oli. Järgmisel päeval käis terve kool sealt läbi. Isegi Kirke, kes ei olnud küll veel tervist täiest tagasi saanud, kippus kooli :)
Muide, üks õpetaja ütles, et neil oli puudunud 70 last eelmisel nädalal. Ma ei julenud küsida, kas selle kurikuulsa seagripi tõttu (vabandust, selle kohta ei tohi seagripp öelda, aga mul pole need numbrid ja tähed meeles ja ma ei taha neid otsima ka hakata). Praeguseks oleme kõik siiski terved!

Eesti lipu sünnipäev

... ja fotojahi teema 3. Unustasin ära, et olin ekstra selle jaoks Toronto Eesti Maja aknast kaks lippu kinni püüdnud :) Kui oma riigi lipp üles läheb, siis peab Kanada oma samuti lehvima.
Lipud tõmmati küll üles alles poole päeva peal, kui keegi vist üles ärkas, et peaks nagu seda tegema. Maja direktor, kes oleks juba hommikul usinalt asja korda ajanud, on meil ju aastaks Eesti armee teenistuses...

Fotojaht - 3

Hetkel oleme kolmekesi kodus ja proovime hävitada meie papa poolt külmikusse kokku ostetud jäätist, me ei ole nii maiad kui issi :) Kõige parem viis - jäätisekokteil!

Neli aastat tagasi - nõnda noorukesed paistavad neiud... Kolmekesi esitati võistlustel meeskonna kata ja saadi kolmas koht... tegelikult küll teine :)

Kirke poolt 3 teema jaoks valmistatud kompositsioon :)

3 indiaanlast tantsuhoos.

Parimad sõbrannad.

Teised 3-jahil.

Tulevik

Kui koolidirektor (vasakul) küsis Kirke käest, mis ta saadud auhinnarahaga peale hakkab, ütles neiu: "See läheb minu kolledzhi fondi!" Ausõna, ma ei treeninud teda just nõnda vastama :) Aga mul on hea meel, et kusagil ajusopis idaneb mõte edasiõppimisest, isegi kui talle koolis asjad sama kergesti ei tule kui Maril.

Autasu väikesele Kanada eestlasele

Torontos valiti juba kahekümneviiendat korda tavakoolide kuuendate klasside hulgast viis õpilast, kellele antakse George Basseli nimeline stipendium (G.Bassel Citizenship Award). Milline oli minu üllatus, kui haridusosakonnast helistati ja teatati: Kirke on üks väljavalitutest! Kriteeriumiteks, et oled oma käitumise ja eetilise suhtumise poolest eeskujulikuks kanada "kodanikuhakatiseks" (väga vaba tõlge :). Minu laste kool esitas sel aastal Kirke kandidaadiks!

Omamoodi ma ei imesta, sest ta on alati väga abivalmis ja südamlik ning ei kannata ebaõiglust. Uhel hommikul kooli jalutades tervitas kaasõpilane teda. Ma küsisin, kas ta on Kirke klassist. Ei olnud, aga minu neiu teatas siis, kuidas väga paljud teda koolis teavad, keda tema õieti ei tunne. Ta on mul ka selline, kes võtab "oma hoole alla" uued kaasõpilased. Praegu on tal klassis üks neiu, kes vaevalt aasta tagasi Koreast tuli ja kes ei räägi ühtegi sõna - mitte et tal füüsiliselt viga oleks, vaid tal on midagi väga vapustavat Koreas juhtunud, millest ta pole siiani üle saanud. Tüdruk oli vaikselt omaette teistest eemale hoidnud, kuni Kirke Eestist sügisel kohale jõudis. Hiljem kiitis klassijuhataja mulle, kui kenasti Kirke ta järgi vaatab ja aitab.

Autasu ise asutati proua Antigone Basseli poolt, kelle lahkunud abikaasa oli emigreerunud 1920ndatel Kreekast Chicagosse. Elades seal, tekkis tal huvi Kanada vastu. Naaberriik hakkas talle nõnda meeldima, et umbes kümme aastat hiljem koliski ta hoopis Torontosse. Osava ärimehena oli ta peagi üliedukas. Tänutäheks, kui hästi Kanada nende pere vastu võttis ja millised võimalused andis, pöörduski pr.Bassel haridusministeeriumi poole, et sisse seada autasu, mis jäädvustaks tema kadunud abikaasale eriti südamelähedased põhimõtted.

Loomulikult on mul hea meel Kirke üle, eriti sellepärast et me peame palju rohkem temaga õppimise juures kaasa aitama. Ja nüüd selline tähelepanuavaldus! Kõige rohkem meeldibki siinne suhtumine, kus võetakse inimest sellisena nagu ta on ja ei tehta ennatlikke järeldusi - kui sa ei ole tippõpilane, siis ei nähta ka midagi muud head sinus... Nagu täna Toronto koolide õppetöö direktor ütles mulle, tihtipeale on tähtsam sinu suhtumine ja olek, kui see kui hästi sa matemaatikat oskad. Kohal olid Basseli kaks poega, kellest üks oma kõnes esitas tsitaadi: halb saab ühiskonnas ainult siis valitseda, kui sinu ümber on ükskõiksed inimesed.

Olin uhke emana kõrvust kergitatud, kui koolide direktorid tutvustasid autasu saajaid ning meiegi kooli direktori suust Kirke kohta ainult häid sõnu kuulsin :) Suures linnas, kus umbes kakssada tuhat õpilast - milline au! Isegi kui mul varem sarnasest autasust aimugi polnud :).

Mari oli muide teadlik, et selline ettepanek esitatakse, sest õpetaja käis Kirke kohta küsimas (paludes, et sellest kellelegi ei räägi), ning Mari varjas ka kenasti, kui teada sai, et Kirke viie hulgas viimaks oli. Tubli! Alles siis kui minule helistati, ütles ta mulle: ma tean! Ainuke kurb lugu oli, et Kirke on mul olnud nädalavahetusest haige... läksime siiski kohale, kuigi kiirustasime kohe peale tseremooniat koju, ei jäänud pikemalt lobisema ja suupisteid nagistama.

Meessopranid

Greg Pritchard Briti talendiotsingu sarjast avas mulle endalegi ootamatult uue maailma meestest, kelle hääl ulatub sama kõrgele kui naistel. Muidugi mõtlesin kohe nende vaeste laste peale, kes barokiajal kastreeriti (ja kes selle operatsiooni ka üle elasid), et siis teistele oma ingelliku häälega laule esitada. Omal ajal oli nimelt keelatud naistel kirikus laulmine, sellepärast siis olid vajalikud mehed, kes olid ära "fiksatud". Väga põhjalik seletus ajaloost ning tänapäeva kontratenoritest on siin.


Kahjuks ei läinud Greg Pritchardil semifinaalis hästi, sain aru, et ta oli peaaegu kaalumas osalemisest loobumist, kuna polnud saanud haige kurgu pärast üldse harjutada. Lisaks oli ta laval mures, et suur keep, mis tervet põrandat kattis ning üles lennutati ning peale puhuv tuul, veab temagi tagurpidi pikali. Laulu valik oli ootamatu ja kõik ei tule nii välja nagu peab. Kindlasti häiris teda Simoni nupu peale vajutamine, nõudes esituse lõpetamist (minu meelest võiks sellise vahelesegamise semifinaalis keelata, kas ei jõuta siis kaks minutit rahulikult ära istuda; ning eriti kohatu oli ka hilisem märkus riietuse kohta, sest produtsendid on selle taga). Veel saan aru, et mina olen erinevate lauljate suhtes võhik, aga kuulge, kas kohtunikud ei peaks natuke paremini valgustatud olema... Samas mõtlesin, ega Pritchard poleks tulnud esitama midagi, milles ta kindel pole ja mille suhtes teab, et ta suudab viimse kui ühe noodi välja võtta. Kuid mitmed asjaolud kokku, kindlasti ka närvilisus vedasid alt. Ja talle ei antud teist võimalust nagu kümnesele tüdrukule, kes krokodillipisaraid valas. Pritchard on nagu lõplikult väljatahumata kalliskivi. Loodan, et keegi aitab tal edasi õppida ning treenida ja mõne aasta pärast võime teda juba laval staarina näha. Mina olen aga tänu temale leidnud endale täiesti uued lemmikud meeslauljate hulgas, kelle kõrged noodid kõlavad hoopis teise tämbriga kui naistel :)

Leidsin oma otsingute käigus ühe huvitava esineja - Vitas, kes on Lätis sündinud venelane. Temagi võtab väga kõrgeid noote välja. Laulab peamiselt Aasias, kus ta väga populaarne on. Siin on tema esituses Lucia di Lammermoor, kuid võiks kuulata ka Opera 2. (Enamus laule, mis leidsin on venekeelsed ja mulle ei istu väga see venelik viis, aga ikkagi huvitavad just ta hääle tõttu.)

Fotojaht - suur/avar

Toronto Eesti Majja sattudes võiks jalutada kõrvaltänava otsa ning heita pilk Doni jõe orule, kus kunagi iidsetel aegadel võimas jõgi voolas. Nüüd on voolav vesi palju tagasihoidlikumad mõõtmed võtnud. Oru põhjas on suur maantee, paremale poole jääb vana telliskivitehas, kus valminud punastest tellistest väga palju maju Torontos ehitatud. Vasakult paistab kesklinn, kahjuks ei ole CN-torn peale jäänud, kuigi seegi paistab kätte.


Kuigi elame suurlinnas, siis võimalusel võtame seljakotid selga ning kaome metsade ja järvede vahele. Esimene pilt matkarajalt Killarney rahvuspargist, mis Torontost umbes kuue-tunnitee kaugusel. Imeline on see koht...


Teine pilt samast pargist. Oleme just nendest saarekestest kanuuga mööda tulnud, end telkimisplatsil sisse seadnud ning roninud kõrgemale metsade laia ulatust imetlema.

Võtsin "suurest" otse kinni ning siin on üks näide, mida suur võib tähendada... suur arbuus... suured unistused...

Teised avaruse ja suuruse otsijad.

Vesikringel

Siin on lõpptulemus vesikringli ehk bagel'i küpsetamisest. Kirke tahtis poest neid osta, kuid ma ütlesin, et teen ise. Ta vaatas väga kahtlustavalt mulle otsa, sest oli päris kindel, et neid on võimatu kodus teha!


Taignast pallikesed ja auk sisse, siis kerkima umbes pooleks tunniks.


Keema 20 sekundiks suhkruvette.


Värskele vesikringlile toorjuustu peale. It tastes like heaven! ütles Kirke ning arvas, et ma võiks teinekordki neid küpsetada. Kanadalastele meeldivad vesikringlid, neil on lausa oma suur kaupluste kett Great Canadian Bagel, mis pakub hulgaliselt erinevaid saiu. Meie neid eriti ei osta, kuigi reisidel oleme hakanud Tim Horton'ist just vesikringli saia küsima donut'ide ehk sõõrikute (mis ei maitse muide sugugi nii head kui Eestis) asemel.

Minu kasutatud retsept, loomulikult leivamasinas valmis segatud :)
1,25 kl vett
1 tl soola
0.25 kl pruuni suhkrut
1 kl nisujahu
0.5 kl mitmeteraviljajahu
1 kl täisterajahu (whole wheat)
0.25 kl petipiima pulbrit
2 tl kuivpärmi
Pooleks tunniks valmis vormitud saiad kerkima, siis keema ning viimaks 200 ahjus umbes 15 minutiks küpsema. Tegelikult paneks siiski natuke rohkem jahu, sest tainas sai liiga kleepuv, samas olid muidugi saiad selle eest õhulisemad, kuigi välimuselt vast mitte nõnda ilusad.
1 klaas = 2.4dl

Poes... ega ometi Hiinas?

Mariga ebaõnnestunud vanglakülastus sundis meid tagasi kodu poole sõitma ja me sattusime huvitavale poele, mille sildil midagi hiinakeelset. Nädalavahetusele omaselt, eriti suvisele, oli suur Gardineri maantee osaliselt kinni ja kui ma tahtsin Lakeshore'i peale keerata oli paremale pööre autodele suletud... Sõitsin siis otse üle tee järve ja sadamate poole, et ots ringi pöörata, kuid siis otsustasime, lähme uurime, kuhu tee viib. Tegelikult teadsin vanast ajast, et seal oli omal ajal üks suur pood Knob Hill, mis küll mõned aastad tagasi uksed kinni pani. Nüüd on siis hiinlased selle üle võtnud.


Väga puhas ja kena oli see koht! Sugugi mitte selline nagu ma Hiina linnaosast tean. Eriti meeldisid meile need väikesed korvid, mida sai enda sabas sikutada.


Suur oli kommide valik! Uurisime-puurisime tükk aega, mida nad pakuvad, kuigi olime üsna teadlikud, kui erinevad meie maitsed aasia omast võivad olla.


Mõned asjad paistsid väga põnevad ja isegi söödavad, nagu küpsised ja vahvlid ja shokolaad :)


Siin on kahte sorti karamellkomme, mõlemad head, eriti muidugi mango omad. Mangost olen viimase aasta jooksul erilisse vaimustusse sattunud ning ostan neid päris palju, et siis jogurti või kodujuustuga lõuna ajal süüa. Alumised kommid on tegelikult Kirkega toodud vahtrasiirupikaramellikommid.


Juhtumisi pakuti hulgaliselt müüdavata kaupa. Mõnda proovisin, kuigi paljud on siiski liiga võõrad minu maitsele. Kena hiina naine kutsus mind ja Mari enda laua juurde ning pakkus angerjat, endal kaval ilme ees, mis nägu me selle peale teeme. Mari on muidugi alati väga ettevaatlik, kuid mina loomulikult proovisin hea meelega, mis kindlasti müüjat pisut üllatas. Päris hea suitsuangerjas, kuigi kerge hapuka maitsega. Kalaletis müüdi muuhulgas külmutatud konnajalgu ja elus kalu, mis kohapeal ostja jaoks ära puhastati. Kuidagi kurb oli nõnda neid vaadata, aga eks aasia toidu juures on eriti oluline, et kala värske on (sushit müüdi ka).

Ostsime hoopis maisi ja aasia pirini ja apelsini. Ma ei tea, kas ma just uuesti samasse kohta tagasi kiirustaksin nagu ma poolakate poes järjepidevalt käin, aga väga huvitav koht oli see kindlasti, sest tõenäoliselt oli seal väljas pea kõik, mida üks aasia köök nõuab ja mida Torontosse üldse sisse veetakse.

Don'i vangla

Toronto lahtiste uste päevadel oodati külalisi ka Doni vangla vanasse hoonesse (Don Jail), mis ehitatud aastatel 1862-65 ja seisnud tühjalt aastast 1977. Nüüd plaanitakse viimaks alustada ümberehitustega ning ühendada see haiglakompleksiga.


Sõitsime Mariga kohale, otsisime tükk aega parkimist ja kui viimaks vangla juurde jõudsime, tuli üks noorem mees meile vastu: "Seal on kuuetunnine ootamiseaeg!" Ilmselt oleks pidanud juba enne kümmet kohal olema. Loomulikult ei tahtnud me pühapäeval kuut tundi järjekorras veeta. Tegin mõned pildid läbi aia ja jalutasime tagasi auto juurde.


Doni vangla nimi tuleb muidugi Doni jõe järgi, mis jääb vanglale üsna lähedale. Pildil suure puu taga (poolkaares maja on haigla). Mari vaatab silla pealt jõele, mis väga rahulikult suvisel päeval järve poole jookseb. Aga ega ta nõnda rahulik alati pole olnud, suure sulaga kevadel võib vesi päris kõrgele tõusta.


Eesti Maja asub edasi põhja pool. Kusagil seal üleval keskel kõrghoonete juures.

Linnaäärses Indias...

Torontos toimus nädalavahetusel juba kümnendat korda lahtiste uste päevad, kui 175 hoonet lubas igalühel sisse piiluda, mis täpselt nende majaseinte vahel toimub. See annab võimaluse linnaelanikel justkui turistina end tunda. Mina külastasin Indiat Põhja-Torontos! Kava oli küll laupäeval Kanada televisioonijaama CBC, uut ning vana raekojahoonet ja Doni vanglat vaatama minna, kuid lastega tuleb alati planeerimata asju ette. Maril oli kokku lepitud lõbustuspargi külastamine, kuid siis tuli välja, et sõbranna ema ei saa neid viia... ja milleks me mammad-papad siis laste jaoks ikka olemas oleme. Noored kõik autosse ning panin Mari Lydiaga Canada Wonderlandi ukse ees maha! Kirkega põikasime tagasi sõites läbi Indiast ehk Shri Swaminarayan Mandirist, mis kujutab endast nii pühakoda kui kanada-indialaste kokkukäimiskohta.



Uskumatult kaunis oli see ehitis! Ma pole kunagi Indias käinud, kuid piltide järgi sarnaneb see väga originaalsete hoonetega. Isegi Kirke oli vaimustuses, kuigi esialgu ei avaldanud mingit huvi kaasatulemise suhtes. Eriti põnev oli see, et pidime paljajalu hoones ringi käima. Kui juhtumisi seelikud või püksid liiga lühikesed või õlad paljad, siis laenati lahkelt saronge, mis võis endale ümber siduda. Pildistada ei tohtinud, kuid väljas sai palju pilte võetud :)


Sees jalutades jäi kael kangeks, sest pidime imetlema laekaunistusi. Väga palju vabatahtlikke indialasi oli kohal, kaasa arvatud lapsi ja noori. Meil oli võimalus kõrvalt vaadata palvust ning võisime ühes palvekambris hea õnne nimel pesta jumalannat veega, samal ajal lugesid kaks väikest poissi imearmaslt mantrat.


Hoone valmis 18 kuuga vabatahtlike abiga. Avati kaks aastat tagasi. Rohkem kui 6000 tonni itaalia marmori, türgi pae- ning india liivakivi ja Burma tiikpuu kallal on töötanud üle 1800 kunstniku Indias, kaunistades kõik pinnad nikerdustega. Ainsatki naela või metalli pole konstruktsioonis kasutatud! Siin on üsna põhjalik ülevaade.


Hoones oli väike muuseum, mis valgustas India kultuuri ja hinduismi. Oma üllatuseks avastasin, et USAs on pea poolteist miljonit selle järgijat, Kanadas vaid kolmandik samast arvust. Ma olen küll India kohta lugenud ja õppinud, kuid kuidagi kahe silma vahele on jäänud näiteks fakt, et neil oli juba üle tuhande aasta tagasi oma ülikool kahetuhande professori ning kümnekonna tuhande üliõpilasega nii Indiast kui ka kõrvalasuvatest maadest. Suur vahe on kristlusel ja hinduismil, sest viimane toetab teaduse arengut ja progressi. Nad kasutasid muide juba iidsel ajal plastilist kirurgiat :)

Ma tunnistan, et see käik tekitas rohkem huvi uurida India ajalugu ning saavutusi. Isegi Kirke arvas, küll on tore, kui ei pea kaugele reisima, et kogeda teise rahva kultuuri! Kõik indialastest abilised olid eriliselt sõbralikud ja abivalmid, kuid siiani on mul olnudki ainult meeldivad kohtumised nendega.

Lahkudes jalutas mulle väga tuttava olemisega neiu vastu, kaks noormeest kõrval. Tervitasin eesti keeles ning üks poistest ütles kõlava häälega: "Tere!" Nüüd alles tundsin temagi päikeseprillide tagant ära. Seal nad olid, minu endised õpilased. Taas kord tunnistus, kuidas eestlast võid igal pool kohata :)

Paratamatult mõtlesin Toronto Eesti Maja peale, mille saatus on praegu arutusel. Kas siinsetel eestlastel jätkuks sarnast koostööd ja indu, et midagi samasugust läbi viia...


Eesti Elu artikkel:
Maikuu eelviimasel nädalavahetusel toimusid Torontos juba kümnendat korda järjest lahtiste uste päevad. Selle aasta nimekirjas oli 175 hoonet, mis linnas ajalooliselt tähtsad või muul viisil märkimisväärsed. Näiteks võis minna uudistama nii uut kui vana raekoda, CBC telejaama või balletikooli. Külalisi oodati mitmesse teatrisse, raamatukokku, pühakodadesse. Nimekiri on väga pikk ja erinevad kohad terve linna peale laiali pillutatud. Igal pool oli abiks hulgaliselt vabatahtlikke, kes lasksid piiluda ruumidesse, mis argipäeval tavainimese silme eest peidus on.

Pidasin plaani külastada mitut põnevat kohta, kuid olude sunnil, kus laste tegemised kõige tähtsama koha elus võtavad, jõudsin käia ainult ühes toredas paigas Toronto loodeosas – india kultuuri ja pühakojas Shri Swaminarayan Mandir. Olin kaardi pealt täpselt kindlaks teinud, kuidas kohale sõita. Ühel hetkel polnud ma aga enam sugugi kindel, kas ikka õiges suunas liigun. Kuid õnneks hakkavad majade vahelt kutsuvalt paistma valged marmorist tornid, mille peale mu noorem tütar rõõmuhõiske kuuldavale laseb, et emme pole mitte ära eksinud.
Sõidame läbi raudväravate, kus sõbralikud hindud meid parkimisplatsile juhatavad. Silmad kisuvad juba kangesti uhke templi poole, mille iga torni otsas väike lipuke lehvib. Kui viimaks hoonet lähedalt oma silmaga üle vaatame, ei jõua ma ära imestada, milline töö ja vaev on selle ehitamise sisse pandud. Iga sein ja väiksemgi pind on kaetud pitsiliste nikerduste ja pühakute kujudega. Tempel on ühendatud suurema valge majaga, mille uksed ja aknad on ehitud tumepruuni birma tiikpuust kaunistustega. Siia tulevad Kanadas elavad hindud koos aega veetma ja tegutsema.

Peaukse juures juhatavad noored hindu tüdrukud laia naeratusega meid riidehoidu, õieti küll kingahoidu, sest sisenemisel tuleb jalatsid ära võtta. Marmorist peegelsile põrand tundub mõnusalt jahe varvaste all. Vajadusel pakutakse saronge, et katta paljad õlad või põlved. Näengi ühte kõhukamat härrat oma lühikeste suvepükste peale sidumas helehalli riiet.

Külalised juhatatakse vaibaga kaetud saali, kus valgustatakse meid hoone saamisloost. Lausa uskumatu, et ainult vabatahtlike abiga kulus ehitamiseks poolteist aastat ja praegu on see olnud kohalike hindude kasutuses pea kaks aastat. Tähelepanuväärne on, et valges marmortemplis pole traditsiooniliselt kasutatud ainsatki naela või metalli. Arvestades, kuidas Lõuna-Ontario kliima kõigub ülikuumast suvest talvise pakaseni, pidi leidma kõige paremad ehitusmaterjalid, mis taolisele ilmamuutusele vastu panevad. Peale põhjalikke uurimisi jõuti itaalia marmori, türgi paekivi ja india liivakivini. Peamine kunstitöö on tehtud Indias, kus ligi 1800 taidurit oma oskused käiku panid.
Jalutame järgmisena läbi „suure saali“, mis on seinast seinani mustrilise vaibaga kaetud. Panen tähele, et toolid puuduvad. Ega selles polegi midagi imelikku, sest siin tavatsetakse lihtsalt põrandal istuda. Mõtlen, kui palju lihtsam on nõnda saali korras hoida või üritusteks valmis seada.

Pikk koridor viib meid viimaks templisse, mille välisseinu olime ennist lähemalt uurinud. Oleme lausa sõnatud sellest ilust, mis meid vastu võtab. Nikerdatud marmorsambad, orvades värvilised pühakute kujud, laepaneelid – üks kaunim kui teine. Kaelad jäävad lausa kangeks nende imetlemisest. Juhtumisi on algamas palvetund, õieti küll minutid, sest see ei kesta väga kaua. Kedagi ei aeta ära, palutakse hoopis vaikselt maha istuda.

Templihoones on ka väike muuseum Indiast, kus saan teada mitmeid põnevaid fakte, mis kutsuvad uurima selle iidse maa ajalugu. Paratamatult tõmban võrdlusi Eestiga, kui uhked meiegi oleme oma ülikooli, hariduse ja muude saavutuste üle. Ainult neil oli see juba olemas, kui meie alles viikingitega võidu sõjaretkedel käisime. Veel mõtisklen praeguse Eesti Maja üle, mille saatus hetkel vaekausil. Kas meie suudaksime kasvõi palju väiksema hoone sarnaselt 400 vabatahtliku abiga täna üles ehitada, kõik koos ühise eesmärgi nimel...

„Toronto-India“ on külastajatele muulgi ajal lahti. Kui ühel päeval tekib tunne, et linnas pole enam ainsatki huvitavat kohta, kuhu külalisi viia, siis võib mõelda sellele väikesele pärlile.