Talv ja lumi ja külmetused

Õhtul poole kümne ajal hakkas juba vaikselt sadama, kui töölt koju jõudsin ning hommikul oli maa taas valge. Kuna Tom on viimastel päevadel kurtnud, kui valus ta kurk on, siis olin kenasti hommikul vara üleval ning ajasin lund ära. Ma ütleks, et umbes 10cm paksune kiht kattis maad. Sain päris korraliku hommikuvõimlemise täna :), meie sissesõidutee on pikk ning olin auto üsna kaugele parkinud...

Käisin eile peale tööd veel toidupoes, mis õnneks kella kümneni lahti ning mänguasjadepoes, mis enne jõule keskööni uksed avali hoiab! Kohtasin seal ühte tuttavat mammat, kelle laps käib minu tüdrukutega karates! Kas kesköö pole kõige parem aeg minna kingituste jahuile ;).

Hommikul jalutasin koos Mariga kooli, kuigi poole tee peal sai ta oma sõbrannaga kokku ning nii nad läksid juba kahekesi edasi. Ega ma ei pea temaga minema, aga need hommikused käigud on omamoodi kenad koosolemised. Sain ta pahateolt kätte :). Kooli juurde saab otsemat teed üle aia, mille mina olen enesestmõistetavalt ära keelanud. Aga ma tean, et ta ikka teeb seda vahel ja nüüd on mul siis fotosüüdistus olemas (sellel pildil on ta sõbranna tõket ületamas)!


Täna hommikul ei olnud ma ainuke lumist maailma pildile jäädvustamas!


Siin on Tom ja Kirke kenasti sooja teki all. Kirkel on paar päeva kõrge palavik olnud - gripp! Täna olengi temaga kodus, eile tegi seda Tom, kes just ka kõige parema tervise juures ole, kuid õnneks ilma palavikuta. Kirke käes on tass sooja õunamahlaga.


Ja lumest veel. Siin on ennustus järgmiseks nädalaks. Paistab, et kui kõik hästi läheb (so ilmaennustajad ei aja udu), on meil selgi aastal oodata ilusaid valgeid jõule :)!

Kooli talvekontsert

Et olla poliitiliselt korrektne, siis laste koolis ei toimunud mitte jõulukontsert vaid hoopis talvekontsert! Samuti püütakse teatud olukordades vältida jõulupühade nimetamist. Selle asemel kasutatakse umbmäärast - happy holidays või season's greetings! Eestikeelne „häid pühi!” ajab asja sama hästi ära. Samas on huvitav näha, kuidas muslimiusulised neiud oma rätikutega kenasti jõululaulu laulavad või pilli mängivad... Õnneks ei ole siiani ma meie koolis kuulnud juhtumeid, et mõni klass ei tohi näiteks Halloweeni ajal midagi teha, sest üks laps kuulub teise usku, mis sellist asja ei luba; aga seda juhtub siin vahel!

Panin kokku kaks videot. Mari otsustas koju jääda, nii me siis kahekesi Kirkega oma sammud kooli poole seadsime. Ühel on laulud kooriga, kus Kirke esinejate hulgas. Klaveril on nende prantsuse keele (!) õpetaja misjöö Le Blanc (ehk Mr.White nagu lapsed kutsuvad teda). Hästi tore on viimane laul trummipõrina saatel. Teisele panin keelpillide ja puhkpillide ansambli ning nooremate laste esituse. Kahjuks väsis mu käsi ning kaamera liigub kohati liiga palju.

Lisaks ei tohi väga kriitiline olla laste oskuste üle, sest paljud on väga lühikest aega pille käes hoidnud ning kogu õpetamine toimub koolitundide raames. Ei ole siin eraldi kohal käimist ja parimate välja valimist. Ei tehta suurt numbrit, kui musikaalne sa oled :). Kui laps on huvitatud, siis võivad nad proovida. Minu jaoks oli täielikuks üllatuseks, et kõik koolid pakuvad erinevate pillide mängimise võimalust. Ja loomulikult, mida rohkem lapsi esineb, seda rohkem tuleb välja pealtvaatajaid (ehk lapsevanemaid ja vanavanemaid). Imetlen alati laste entusiasmi (loomingulisust - nagu need kolm neiut tantsimas ühe laulu ajal) ning head tuju!

Raamaturiiul

Mulle meelidvad väga psühholoogilised krimiromaanid ning Minette Walters on minu meelest üks parimaid selle ala meistreid. Olen ta vahepeal unarusse jätnud, kuid nüüd lugesin kolm tema raamatut järjest läbi.

„The Chameleon's Shadow”
Charles Acland, noor leitnant, kes saadetakse Iraagist tagasi Inglismaale peale raskelt haavatasaamist proovib leida oma kohta kodumaal. Sõjavägi ei saa teda aktiivsesse teenistusse võtta ning laua taga istumise töö nende heaks ei ole see, mida ta tahab teha. Elu teevad raskemaks migreenihood ning vihapursked. Ta seab end sisse Londonisse, elades kasinalt erakuna. Ühes pubis satub ta kaklusesse ning kahtlus langeb tema peale kui kolme gay tapjana. Charles näitab üles huvi aidata uurimise juures, kuid mis eesmärgiga... Huvitav, põnev ja lõpuga, mis ei lase kergesti raamatut käest ära panna.

„The Devil's Feather”
Väliskorrespondent Connie Burns on oma töö jooksul sattunud mitmesse maailma erinevasse tulipaika (Sierra Leone, Iraak), kus ta kahtlustab, et üks inglise mees, kasutades ära sõjaolukordi, on vägistanud ning tapnud sealseid naisi. Ta püüab seda meest paljastada, kuid satub ise olukorda, mis jätab ta kartlikuks kõigi ja kõige suhtes. Connie pöördub tagasi Inglismaale, kus leiab endale vaikses külakeses varjulise koha. Kuid kas nii varjuline koht, kus pole õieti telefoniühendust, ongi kõige turvalisem. Tema ellu tuleb noor naine - Jess Derbyshire, kes talle toeks saab; ning samas hargneb lahti selle noore naise minevik ning külas toimunu. Jess annab talle meelekindlust proovida veel kord paljastada mees, kes kõik need mõrvad sooritanud, et ometigi oma elu elama saada hakata.

„Disordered Minds”
Noor antropoloogia professor satub teaduslikku raamatut kirjutades ühe 1970nenda aasta kohtuotsuse peale, mis ükskõik millisest küljest vaadatuna tänapäeval oleks lõppenud süüdistatava õigeks mõistmisega. Mitmete kirjade põhjal, mis lugejad talle saatnud, otsustab ta asja edasi uurida. Kui ta aga linnakesse jõuab, kus sündmused aset leidsid, ei võeta teda mitte väga sõbralikult vastu, alanud Iraagi sõja taustal. Ta on tegelikult mustanahaline, kel Lähis-Ida näojooned. Siiani on ta pigem alati oma neegrivere maha salanud, kuid nüüd kannatab ta kahtlustavate pilkude all.

Seda lugu lugedes mõtlesin kõigi nende erinevate rahvaste peale, kes lasevad end tihtipeale mõjutada ainult oma sisemisest arvamisest, et nendesse suhtutakse ainult sellepärast halvemini. Ma ei julge võrrelda elu Ameerikaga, isegi mitte väiksemate kohtadega Kanadas, kus inimesed konservatiivsemad, kuid Toronto ja linna ümbrus on niivõrd kirju, ma ei kujuta ette, et elanikes oleks üldse viha või vaenu ainult nahavärvi või kommete pärast. Isegi koolis õpetatakse neile võrdsust ja austust teistesse, ükskõik, kust nad tulevad või millised nad on.

Lõpuks määrab ära isiksus, tema iseloom, tema suhtumine, kuidas teised teda enda hulka võtavad! Nii kerge on süüdistada teisi mingite olematut põhjuste alusel!

Lugu ise harutab lahti 70ndatel toimunu, kuidas need sündmused on mõjutanud tegelaste edasist arengut. Kas päriselt saab põgeneda selle eest, mis sinuga on lapsepõlves juhtunud, kas suudad lahti murda oma minevikust ning rajada endale uus elu...

Jõulupidu ja politseikontroll

Laupäeva õhtul minu töö jõulupidu. Tavaliselt ikka Eesti Maja kohvikus, kuid seekord vahelduseks hoopis ühes Itaalia restoranis. Tom (ja mõned teised) tegid kohe märkuse, kui sellest kuulsid - makaronid jõulutoiduks!? Kuidas siis verivorstide, seaprae ja hapukapsastega jääb... Eks siis pea ikka ise kodus neid valmistama :)!

Istusime kenasti laua taha ning Tom viskas nalja, kuidas me saame süüa Kraft Dinner, mis kujutab endast makarone, mille juurde segatakse juustupulber piima ja võiga. Meie lapsed teevad seda ise igal neljapäeval (ning Kanadas on terve hulk noori, kes selle peal üles kasvanud). Muidugi oli meil lõbu laialt, kui lauale ilmus kauss makaronidega! Tegelikult oli põhiroaks võimalik valida vasikaliha praad või lõhe - enamus naiste esindajatest oli valinud viimase, mina ka, kuid pildile ei saanudki seda. Magustoiduks saime jäätist kolme puuviljaga :). Mehed avastasid baaris itaalia õlu ning arvasid, et ei olnudki see mitte kõige hullem. Pane tähele, milline huvitav kaunistus on taldrikutel - üks roheline peenike sibul.


Mul on kahtlane tunne, et meie lauas jätkus naeru mitme eest. Kokkuvõttes oli hästi tore argipäevast eemale tõmmata ning end vabalt tunda. Eriti armas oli meie ülemuse poolt kingitud roosiõis kõigile daamidele! Milline üllatus! Kuigi tunnistan, et äraminnes kinkisin oma lille meie ühele ettekandjale, las olla temalgi natuke rõõmu. Tema kodumaa kombe kohaselt sain siis mõlemale põsele musi. Tom arvas eemalt, et olen endale uue sõbra leidnud, kellega kangesti kallistama kukkusin.

Mõned pildid õhtust. Esimesel võrdluseks minu ja Heleni lokid (nii kaua, kui ma veel juukseid kasvatan). Ma küll kurtsin, et mul puuduvad rullid, et end ilusaks teha, kuid leidsin siiski kusagilt mitmete asjade alt lokikeeraja ning õhtul saime siis vaadata, kellel need kenamad said :). Teisel on minu kaasa ja Helen usinalt laulmas. Olin paljundanud mõned laululehed, sest kombe kohaselt armastavad eriti vanemad külalised kindlasti laulu üles võtta. Millegipärast aga olid mõned laulusõnad vingerpussi mänginud, nii et pidi ikkagi lootma jääma oma oskustele :).

Veel paar pilti. Pank tähistab järgmisel aastal oma 55.aastapäeva ning selle puhul panin kokku kalendri. Oleme läbi aastate oma liikmeid ikka pildistanud, nüüd vaatasin meie arhiivi üle ning nii sai kokku väike ülevaade. Kõige rohkem jäin rahule kaanepildiga, millel 2009 moodustub näopiltidest. Kas ei ole huvitav, kuidas inimestele meeldib vaadata teiste fotosid, eriti kui seda saab rahus teha - just nii nagu see meie Venetsueelast pärit teenindaja siin teeb (temale ei kinkinud ma midagi ;). Ja taas kord ilus lille(-puuvilja)korv meie lauda kaunistamas!

Viimaks huvitav elamus... Esimest korda elus peatati mind teel politsei poolt kinni! Olen kindlasti oma mõtetega end ära sõnunud, sest aegajalt mõnest autost mööda sõites, kelle kõrval politsei seismas, olen mõelnud, kuidas minul on õnnestunud taolisest asjast eemale hoiduda. Ma ei rikkunud liikluseeskirju, kuid enne jõule on väljas hulgaliselt rohkem võimuesindajaid, kes kontrollivad autojuhtide kainust.

Ja nii ma siis pidin tõmabama teeveerele, just enne kiirtee peale suundumist. Lasin akna alla ning noor vormis mees torkas oma pea hästi ligi küsimusega, kas ma olen midagi joonud. Mina tahtsin öelda, et olen jah, pisut mahla ja hulga vett, kuid olin siiski viisakas ning kinnitasin lühidalt: ei! Ta torkas nina veelgi lähemale ning teatas, et tunneb mingit lõhna. Mina meenutasin targalt, et olin just viinamarju söönud :) ja kõik mu kolm kaassõitjat on alkoholist kindlasti läbi imbunud. Ta vaatas väga kahtlevalt mulle otsa, palus välja astuda, ise seletades, et natuke ju tohib ikka juua (vist mõttega, et tunnista ometi üles!). Klaas veini, õlu on õhtu jooksul täiesti lubatud, sest kohalike reeglite järgi ei pea alkoholisisaldus veres 0 olema (ametlik piir on 0.08%).

Ajasin siis end kenasti välja ning kõndisin politsei auto juurde. Noormees mu kõrval proovis hästi tähelepanelik olla ning lohutas, et ärgu ma siin jääga kaetud pinnal muretsega, ta on kohe toeks! Ta arvas päris kindlasti, et olin valetanud, sest mu kingad ei olnud just jää peal kõndimiseks mõeldud ja pidin väga ettevaatlikult ta kõrval oma samme seadma. Meenutasin omaette mugistades, kuidas olime samal õhtul puhumisest nalja teinud, keegi meenutas oma kogemust Eestis ning meie fantaasia liikus täiesti kummalistele radadele sellel teemal. Eks ma siis puhusin ja puhusin (päris pikalt... kellel küll nii palju õhku sisse mahub :) ning politsei suureks üllatuseks ei näidanud tema tark masin mitte midagi! „You told the truth!” oskas ta ainult pomiseda. Mina ütlesin „told you so!” - siiski ainult enda mõttes :). Seletasin hoopis, et ma ei joo kunagi, mu sõbrad loodavadki alati minu peale! Alkohol võib mul väga paha migreeni esile kutsuda, nii hoian ma sellest eemale. Samas ei ole ma mingi põhimõtteline täiskarsklane ning vahel võtan õige pisut midagi, kuid seekord olin täiesti puhas poiss/tüdruk (vist vaistlikult teadsin ette, mis tulemas :)!

Nii ma koperdasin tagasi oma auto juurde, politsei läks juba järgmisi ohvreid otsima. Tom arvas, et oleksin ikka pidanud vähem infot jagama, eriti viinamarjade kohta :). Aga minu jaoks oli see tõeliselt omapärane ja peaaegu sürr kogemus! Mina, kes alati rõõmsalt kaasa naerab igat sorti naljadele, mille teemaks on minu „alkoholilembus”, satun politsei kontrolli alla...

Tegelikult on mul hea meel, et nad nii tublid on, sest nõnda palju õnnetusi võiks ära hoida, kui ainult inimesed rohkem mõtleksid võimalike tagajärgede peale, eriti kui surma saavad need, kes on kõrvalseisjad. Siin on üks meie televisioonis näidatud reklaam, mis proovib teadlikkust rahva hulka viia. Mothers Against Drunk Drivers on organisatsioon, mis just sellega tegeleb.

Fotojaht - vana & hüljatud

Siin on ikka kombeks oma vanad asjad lihtsalt teeservale tõsta, sest muidugi korjab prügiauto selle sealt ära, kuid vahel leiavad need mittevajalikud esemed uue kodu kusagil mujal. Hästi organiseeritud taaskasutuselevõtt!


See pilt on hoopistükkis minu õe poolt hea tükk aega tagasi võetud ning esimesel pilgul paneb kindlasti mõtlema, mis sellel teemaga ühist. Kui tähelepanelikult vaadata, siis minu õetütre selja taga ripub üks kittel - minu vana kittel. Õde saatis selle pildi Tartust ning uuris, kas peab seda ikka minu jaoks alles hoidma :). Aga kujunes muidugi nii, et vana kittel sai minu poolt täielikult hüljatud, ei tahtnud ma seda sugugi järele saada :)!

Teised fotojahil osalejad on siin.

Luutsiapäev

Täna on päev, mida Rootsis enne jõule alati tähistatakse. Valitakse kena Lucia, kellele pannakse küünlad pähe ning kõigi teiste valgesse riietatud kleidikestega neidudega moodustatakse rongkäik, mille sabas paar väikest poissi. Mina puutusin sellega esimest korda kokku Göteborgis, kui elasime kai ääres ankrus oleval naftaplatvormil kõigi teiste sinna riiki varjupaika otsima tulnud inimestega. Eks me vaatasime seda kui ilmaimet :), aga kohalikud ise võtsid asja väga tõsiselt.

Torontos on saanud rootslastel kombeks sama tradtisiooni jätkata. Kui kirjutasin hiljuti rootslaste jõululaadast, siis üks osa pühendati just Lucia rongkäigule, kus lapsed kenasti rivis lavale tulid ning meile kenade lauludega esinesid! Video alguses laulab täiskasvanute koor, (kas leiad üles eesti rahvarõivad :)?

Päeva tähenduse kohta võib lugeda siit, ma ei hakka seda ümber jutustama. Põhiline oli siiski, et talve pimedamail ajal tuleb kena Lucia, kes toob tagasi valguse. Kunagise kalendri järgi oli see pikim päev umbes sel ajal. Rootsis küpsetatakse luciakukleid ja juuakse glöggi. Kodudes võidakse hommikuti teha oma väike rongkäik. Danzumees kirjutab pikemalt Lucia kommetest.

Emmed

- Emme, kas sa oled minu pärast mures?
- Miks sa seda küsid?
- No, sa alati uurid, kui koju tuled, kas mul on kõik tehtud, kõik õpitud...
- Võib-olla ma ei peaks seda siis tegema...
- Kindlasti mitte! Sa ei oleks siis nagu minu emme!
- Aga kas see ei oleks hea mõte, heietan ma edasi. Ma lubaks sul aina telekat vaadata ja arvutimänge mängida ja mitte midagi teha...
- Ei-ei-ei! Emmed ongi selleks, et kogu aeg neid asju meelde tuletada! Emmed peavadki naggi'ma!

Ja teine kõnelus...
- Tead, ma vahel mõtlen, kuidas ma olen ise emme!
- Tõesti! Mida sa siis mõtled?
- Ma mõtlen, kuidas ma oma lastele räägin, mida nad peavad tegema...
- Kas sa oled siis teistsugune emme kui mina?
- Muidugi mitte! Ma oleks täpselt samasugune!

Millise emme süda selle peale ei sulaks... Ja mõlemad vestlused olid muidugi minu pisemaga, kes pildi jaoks on minu prillid ninale pannud - ongi nagu emme :)!

Kuusepuu

Käisime kõige külmemal päeval kuusepuud ostmas. Taas kord IKEA kaupluse juurest, kus $20 eest saad puu ning hiljem võid sama summa peale kirjutatud kupongi alusel allahindlust uue aasta ostude eest saada. Oleme juba ei tea mitmendat aastat nende puu koju toonud, kuigi siin oleks võimalus minna kuusefarmi kirves õlal ;) ning ise see kõige ilusam jala pealt maha võtta.

Kuna ilm oli nõnda külm, siis proovisime hästi kiiresti teha ning valisime peaaegu esimese, mis silma hakkas. Üks mees osutas siis just meie kuuse peale ning teatas, et see näeb väga hea välja (kuigi ega sa suurt aru ei saa, kuna kõik on kokku seotud). Mina muidugi naersin: Too late! Ta küsis, kust me pärit oleme ja kui kuulis Eesti, teadis kohe nimetada Tallinn. Mina siis omakorda uurima, kust tema tuleb. - Poolast! Oleme ju lausa naabrid, kinnitas ta! Ning järgmisena arvas, et meil pidi vist palju venelasi olema. Ja jagas kohe lahkelt soovitust neist kiirsti lahti saada. Mina muidugi ei hakanud pikemalt seletama, mida ma sellest arvan, sest jahe tuul tõmbas läbi jaki ning mul polnud tahtmist võõraga (isegi kui ta naaber on :) maailma parandama hakata. Ruttasime juba kiiresti autosse. Lapsed ees ning mina puuga sabas. Kuna pühapäev oli hulgaliselt rahvast kohale toonud, siis oli auto üsna kaugel ja puu hoolimata oma suhtelisest väiksusest raske ja minu näpud külmast peaagu ära kukkumas. Loomulikult ei olnud meil kaasas meie pere kõige pikemat jõumeest, kuid saime hakkama ;).

Eelmisel aastal kirjutasin, kui kurb on vaadata hüljatud jõulupuid tänavatel peale pühi, kuid ma tean, et need saavad uuesti mullaks ning looduse ring on taas kord täis. Sel aastal räägitakse minu meelest esimest korda, kui halb on plastikpuu (plastikusõda on täies hoos), sest nende valmistamine paiskab taevasse suitsu ja muud kahjulikku, ning hiljem võib see eritada tuppa aineid, mida hea meelega sisse hingata ei tahaks. Päris puu kasvatamine farmides, puhastab hoopistükkis seda saastatud õhku, mida tehased tootmisega tekitavad. Tean juba mitmeid, kes oma plastpuust lahti on öelnud. Kuigi see tähendab taas rohkem prügi prügimäele. Nii see asi käib... kord on hea, kord on halb. Meile on samas alati meeldinud ikkagi see ehtne kuuselõhn, mis tuba täidab. Kuigi vahel olen mõelnud, kas ei võiks lihtsalt mõned oksad tuppa tuua. Siiani nõuavad lapsed siiski tervet puud, aga eks mõne aasta pärast :).

Afganistan

Lühikese aja jooksul lugesin läbi kolm raamatut Afganistani kohta (ja loen oma endise Eesti Kooli õpilase blogi, kes Eesti esindajana Afganistanis on :). Olen kuidagi kogemata sattunud muslimiusu ja -kommete juurde, samas tunnistan, see pole mind kunagi eriti huvitanud. Toronto tänavatel ja laste koolis näen pidevalt nende esindajaid. Olen neid alati võtnud kui võrdseid, pole kunagi lahterdanud, arvan, igal on õigus kinni hoida sellest, mis neile oluline. Nüüd, kus olen palju teadlikum ütlen, et nad on täpselt samasugused inimesed nagu meie, on halbu on häid, suurem osa on neid, kes elavad suhteliselt sarnast elu ükskõik millise keskmise inimese maailmast ka võrdluseks võtta. Nad on emad-isad-lapsed, pered, kes proovivad siin maa peal hakkama saada.

Kurb on see, et üks osa nende rahvast on niivõrd ekstremistlikud. Kui aga sügavamalt tungida sellesse, mis riigis toimus Talibani valitsemise ajal, siis ei ole pralleele vaja kaugelt minna otsima. Lugesin neid raamatuid ning mõtlesin samal ajal Stalini-aegse Venemaa peale... Pukist karjutakse loosunglikke üleskutseid, kuid mida parema positsiooni peal oled, seda rohkem on sul õigus enda poolt väljakuulutatud seadustest mitte kinni pidada, külvata terroriga hirmu ja sõnakuulelikkust oma alamate hulgas. Ja mida harimatuna sa enda ümber olevat rahvamassi hoidad, seda kergem on neid oma pilli järgi tantsima panna...

Kõige raskem punkt on muidugi naiste olukord, mis on suuresti mõjutatud traditsioonidest, kuid ka sellest, millised mehed ise on. Minu meelest on naise olukord olnud läbi sajandite ükskõik millisel maal mitte just väga kiita. Kui läänes on naised endale koha ühiskonnas välja võidelnud, siis nii mõneski teises riigis on neil veel pikk tee ees. Ja isegi kui ma väidan, et siin on naised võrdsed, siis kahjuks olen ise puutunud kokku eestlasega, kes ei käitunud oma abikaasaga sugugi paremini, kui minu loetud Afganistani-loos esinenud mees, kes alandas, peksis ning mõnitas oma noort naist.

Åsne Seierstad „The Bookseller of Kabul”
Autor on Norra ajakirjanik, kes on viibinud mitmes maailma keerispunktis. Ta veetis kolm kuud ühe Kabuli raamatupoe omaniku perega ning kirjeldab väga hästi sealse ühiskonna igapäevast elu. Ei ole kerge peale nii mitmeid aastaid sõdu toime tulla ei majanduslikult ega üle saada hirmuvarjudest, mis inimeste kohal peale kõike toimunut hõljuvad. Minu jaoks oli üllatus, kui vabameelne oli Afganistan enne venelaste sissetulekut. Kuidas burka oli kunagi eelmise sajandi alguses seal riigis ainult rikaste riietusese, mis hiljem Talibani poolt peale sunniti kõigile. Kuidas Taliban võeti rahva poolt vastu kui vabastajaid, sest loodeti viimaks ometi riiki rahu saada, kuid loomulikult läksid asjad veelgi hullemaks.

Khaled Hossein „The Kite Runner”
on lugu noorest poisist, kes kasvas üles Kabulis ning kes 80ndate alguses isaga põgenes Afganistanist, et elu sisse seada USAs. Minu mõtted liikusid oma lapsepõlve peale, pidevalt võrreldes, millega nemad pidid kokku puutuma, kui mina sama vanana Eestis üles kasvasin. Selle nooruki kasvuiga oli suhteliselt muretu, kui mitte arvestada poissi vaevanud mõtet, kas isa äkki ei hooli rohkem teenijapoisist, kes temast pisut vanem oli ja omamoodi kõige paremaks sõbraks. Juhtum ühel tuulelohede lennutamise päeval jääb varjutama tema tulevast elu ning kui sama teenijapoisi
laps jääb orvuks Kabulis, siis seisab ta otsuse ees, kas ta on võimeline teda aitama. Omamoodi huvitav on raamatu see osa, kus nad kolivad Ameerikasse, kuidas immigrandina pead unustama oma tausta, et kuidagi hakkama saada ja kui palju saad või tahad võõral maal oma traditsioonidest kinni pidada.

„A Thousand Splendid Suns” on sama autori teine raamat ning puudutab palju lähemalt naiste olukorda Afganistanis. Ma pean tunnistama, et kasvades üles rahu olukorras, kujutasin alati millegipärast ette, kuidas sõdade ajal inimesed ainult kodudes istuvad ning aegajalt kiiresti mingil teadmata põhjusel tänava peale jooksevad, et siis surma saada (muidugi filmid...). Alles siis, kui endal pere ning lapsed, ning kui loed sarnaseid teoseid, hakkad mõtlema, mida taoline olukord näiteks minu jaoks tähendaks... Ning tavalised inimesed Afganistanis, kuigi oma kommete ja mõtetega, tulevad mulle paju lähemale. Sest mida nemadki tahvad, leida õnne elus, kasvatada oma lapsed üles ning kindlustada parem tulevik nii oma perele kui tervele kodumaale.

Eeskuju

Kirkele meeldib väga üks tema senseidest - Ann Chaplin - siin istuvad nad koos ühel varasemal võistlusel (ma kahtlustan, et Kirke juuksesoeng on tulnud sellelt suurelt eeskujult ;). Ann on väga kena ja sõbralik noor naine, kes juba viieselt hakkas laulma ja muusikat kirjutama. Hiljuti andis ta välja esimese plaadi oma lauludega, mis on nii väga temalikud. Pisike sõber Kirke sai Ann'i käest pühendusega CD, mida muidugi pidi kodus päris mitu korda üle kuulama :).

Meie muidugi soovime talle kõik edu, et tal ikka hästi läheks, sest ega see muusiku elu just kõige kergem ole, kui sa päris tippu ei jõua... aga siis kipuvad tekkima jälle sellised imelikud probleemid, vähesed suudavad iseendaks jääda. Ehk peakski hoopis rohkem soovima enese juurde jäämist, ükskõik mis elu ka ei too. Kindlasti aitavad karates õpetatavad põhimõtted sellele kaasa :).

Aardejaht - tekstiil & kotid

Hilinenult pilt tekstiilist kukupai alustatud aardejahi teemal. Fotol on tükike Hiiumaa rahvariiete seelikust. Ega väga tihti põhjust pole neid kanda, kuigi palju rohkem kui Eestis :). Kui Eesti Koolis õpetasin, siis ikka aktuste ajal, omaloominguõhtul. Tööle oleme rahvariietega tulnud iseseisvuspäeval veebruaris. Kaugel muutume palju rohkem eestlaseks kui kohapeal elades :).


Kotid on minu jaoks huvitav teema. Kunagi kandsin ikka käekotte, mida sai kergesti üle õla visata, siis avastasin enda jaoks seljakotid ja ega enam mind ilma sellega ei leia :). Siiani otsin küll sellist mõnusalt parajat, mis ise liiga suur ei ole, aga millesse mu raamat sisse mahuks.


Ja kohvrid... nii tähtsad meie elus! Kunagi tulime siia ainult kaks kohvrit käe otsas, nüüd imestame, kuidas küll nõnda palju kraami kogunenud on! Iga kord kui reis Eestisse ees, muutub Liisu väga rahutuks. Kõnnib ümber kohvrite ning poeks hea meelega ise mõnda sisse. Siin peesitab ta pakitud kohvri otsas, nagu hoiaks see meid kodus kinni :).

Ikka karate :)

Veel kaks videot karate võistlustelt. Esimene on Mari kumitest ja teine erinevatest katadest (viimase alguses on lõik enesekaitsest).

Kirjutasin kunagi pikemalt, mida arvan sellest klubist, kus lapsed ja Tom treenivad. Hästi armas hetk oli sel korral võistluste ajal, kui istusime Mariga kõrvuti ja ta oma pea minu õlale toetas. Küsisin, kuidas siis nüüd nii, kas ta ei muretse, mis teised arvavad sellest, kui ta nõnda lähedal mulle on - ikka teismelise asi. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja ütles: „Me oleme siin nagu üks suur pere!” Ja just nii tunnen minagi - isegi kõrvaltvaatajana.

Kohale tulevad võistlejad üle Kanada ning mujalt maailmast, kuid kõiki ühendab huvi karate vastu (shito-ryu suund). Isegi kui lähed võistlustulle, siis vastane ei ole mitte vaenlane, nad on tihtipeale väga head sõbrad, lihtsalt pannakse õpitu proovile. Muidugi võib tunduda eriti vabavõitlus kuidagi vägivaldne, kuid peab meeles pidama, see ei ole poks, sisse ei tohi lüüa (kuigi eks seda juhtu vahel kogemata, enamasti küll mustade vööde puhul). Olen ikkagi väga rahul, et nad juba viiendat aastat sama ala harrastavad.

Fotojaht - taevas

Taevasse vaadates võib vahel tunda, nagu oleks võõrale planeedile sattunud...

Ka päeval näitab kuu aegajalt oma nägu.

Ning siis need lõpmatud pilved...
mis pidevalt põnevaid kujundeid loovad.

Pitsiline taevas...

Keegi ei kujutaks tänapäeval taevast ette ilma lennumasinateta.

Küll on mõnus suvel end murule pikale visata
ning lihtsalt taevasse vaadata...

Teised taevapildistajad on siin.

Palju õnne!

Minu kalli kaasa (ja muuseas ka sõbranna) sünnipäev täna!
Palju õnne!!!

Käisime perega „Mandarin” restoranis söömas, kus pakutakse all-you-can-eat stiilis süüa ehk maakeeli äraseletatult on see midagi rootsi laua sarnast. Tom vahel seletab mõnele, et enne kui sisse astutakse, kaalutakse sind ära ning pärast jälle. Nii teavad nad, kui palju raha igaühe käest küsida :). Tegelikult maksad lihtsalt kindla summa ning sööd nii palju kui jõuad. Joogid on ekstra ning moodustavad kindlasti väga suure osa nende sissetulekust. Meie meelest on pakutav hiina toit üks parimatest ning mulle meeldib, kui saan ise valida mida ja kui palju söön.

Siin on veel üks videomeenutus Tomist karatevõistlustelt. Kahjuks ei jäänud kõik kumite osad peale... Tom oli väga tubli sel korral (kümne parema hulgas). Jõudis kolmandasse ringi, kus kaotas ainult ühe punktiga Alberta klubi treenerile. Nii et asjad lähevad järjest paremaks ja mul aina julgem tema kõrval käia ;).

Kuulsus...

Kuna elan Kanadas, siis tahan ikka siinseid kuulsusi natuke üllitada :). Ma ei hakka nüüd üles lugema kõiki neid tuntud Ameerika näitlejaid, kelle sünnimaa tegelikult Kanada on :).

Avastasin selle Torontost lääne pool olevas linnas Hamiltonis elava noormehe - Corey Vidali - Youtube'i lehekülgedel, kus ta on omandanud enim vaadatava/ jälgitava kuulsuse (minu juurde jõudis ta küll alles nüüd ühe artikli ajendil). Järgmisel videol kõlava laulu loojaks on Moosebutter nime all acapellana esinev grupp, kelle repertuaaris humoristlikud lood (mõned on päris toredad, tasub kuulata). Nende loal pani Corey Vidal kokku video:

Paistab, et noormees on endale väga hea nime teinud ning nüüd teenib raha Youtube'i kaudu (ma ei ole kindel, kuidas see täpselt töötab, kuid ta saab ilmselt raha olenevalt, kui palju inimesi teda vaatamas käib). Tema enda tugevam pool on tegelkult tants ning selle kohta on ta hulgaliselt instruktsioone üles riputanud! Vaata ka kokkuvõtet, kuidas Corey endale kuulsust on kogunud.

Vestlused õpetajatega

Esmaspäeval tunnistused ja täna jutuajamised klassijuhatajatega. Mari puhul oli lugu väga lühike, esimese veerand minuti jooksul oleks võinud rahulikult koju jalutada :). Mari oli mul kaasas ning nii lobisesime pisut sellest, kuidas ta klassis tööd teeb, millised suhted on kaaslastega, mida ta hetkel oma tulevikult ootab. Viimase puhul on ta sihiks seadnud teadusega tegelemise... kuigi samas on ta hea kirjameister, on alustanud kahe raamatu kirjutamist, millest üks on pisut soiku jäänud, sest ei tea täpselt, kuidas sündmusi edasi viia, teisalt on tal viimane peatükk juba olemas :)!

Kirke puhul rääkisime pisut pikemalt ning arutasime, kuidas teda paremini aidata. Probleem on selles, et ta püüab väga ning on hoolas, kuid tulemused võiksid taolise tööga paremini vastavuses olla. Ta sai õpetaja käest kiita, kui sõbralik ja abivalmis ta on, kui „artsy” ta on. Kunstialad, draama ongi tal palju tugevamad kui lugemine-kirjutamine. Matemaatikast saab ta päris hästi aru, vahel on lihtsalt vaja asjad üle korrata, kuigi selles aines olid tal väga head hinded!

Koduteel arutasime Mariga, kuidas minu emal oli oma lastega kerge, sest ei olnud meil õega kunagi ei õppimise ega muuga muresid. Muidugi oleks elu palju lihtsam, kui ei peaks taoliste asjade peale mõtlema, kuid loomulikult ei käi asjad nii nagu ise tahaks. Kui mõnega ongi kõik hästi, siis on olemas teised küljed, mille pärast vahel isegi rohkem peavalu ning probleeme... Kõik peab ikka tasakaalus olema :).

Mul on hea meel, et meil on Mariga hoolimata aegajalt ülevoolavast teismelisusest, väga hea suhe! Ja Kirke on talle alati kõige paremaks sõbraks olnud, mis sest et mõnikord küll see kuidagi välja ei paista :). Nii on temalegi oluline, kuidas Kirkel läheb ja kuidas talle kõige paremini toeks olla. Vahel tahaks neid pisikesi tibusid tagasi enda kõrvale, et ehk kuidagi teistmoodi/ paremini nendega alustada, aga mis taolisest soovimisest ikka kasu on. Peab aga edasi rühkima üle kõigi küngaste.

Kus mängivad sinu lapsed...

Milline ime! Nägin täna umbes kümneaastaste poiste gruppi, kes ei olnudki kusagile aia taha „kinni pandud”, vaid mängisid omaette suuremal platsil! Olin just tagasiteel kodu lähedal toimunud seminarilt, kui pilk nende peale jäi ning tuletas mulle meelde hiljuti loetud Carl Honore blogijuttu.

Siin ringi jalutades ei näe peaaegu kunagi omapäi jäetud lapsi. Kooli ja koolist koju viiakse nad autoga (tihtipeale isegi siis, kui tegelikult võiks selle käigu jalagi ette võtta), õhtul ootavad ees trennid ja balletid ja klaveritunnid ja nii aina edasi. Iga minut on ära planeeritud nii lastel, kui ka täiskasvanutel, kes muidugi peavad aja leidma, et seda üliorganiseeritud päevakava ellu viia. Kui klassiõde tahab sinuga mängima tulla, siis peavad emad-isad asja läbi rääkima, kas ikka tohib ja millal ja kui kaua. Vahel on selline tunne, et taoline virr-varr on alati siin tavaline olnud. Kuid eakaaslastega rääkides, olen aru saanud, et nende elu oli vanasti üsna sarnane meie omale, üksi kooli-koju, pärast mängud oma sõpradega üksteise kodus või maja ümber või kusagil pargis.

Muidugi surub suurlinn oma ohtudega koolile, emadele-isadele peale mure, mis võiks juhtuda. Ajakirjanduses suureks paisutatud lood õnnetustest, mida ühelegi lapsele ei soovi, teevad oma töö, et kõik veelgi ettevaatlikumaks muutuks. Ja nii need lapsed on siis ülihoitud... kuni nad saavad 12 ja kätte antakse luba tänavale omaette minna! Igaks juhuks saadetakse laps proovikäigule ümber majadebloki. Nooruk kõnnib ja vaatab ebalevalt seljataha oma ema poole... (hiljuti kusagilt loetud kirjeldus).

Ma ei arva, et olen ise väga sarnases keerises oma lastega. Nüüd võin tunnistada, kuidas oleme siiski lühikeseks ajaks jätnud lapsi koju, kui kiiresti poes vaja käia. Kõige suurem mure oli, kui mõni liialt uudishimulik naaber sellest aimu saab ning vastavatele organitele edasi teatab. Õnneks on ikkagi neid, kes rõhutavad laste individuaalsust. Mõni kuuene võib olla palju asjalikum kui kümnene; ning viimaks on otsustajaks siiski vanemate sisetunne, kas lapsed on taolisteks asjadeks valmis või mitte. Minu näide on lausa kodust võtta. Kui peaks kõrvuti panema samas vanuses oma lapsed, siis Mari on alati olnud pea jagu Kirkest üle (kas see on lihtsalt „vanema lapse sündroom” :).

Carl Honore kirjutab lasteaedadest, mis propageerivad iseseisvust ning „loodusega ühte saamist” - eemal kompuutritest ning inimeste poolt valmistatud mänguasjadest. Tema raamatus, mida hiljuti lugesin, sai sama teema pisut valgustatud, kuid nüüd räägib ta esimesest taolisest eelkoolist Ottawas!

Ning uudis hoopis teisest vallast - ühe suure uurimuse tulemus, mis kinnitab, et arvutid ning internet arendavad noori positiivses suunas, millest nende vanemad alati aru ei saa! Aga mida teha teismelisega, kes päevad läbi videomängudes kinni, kuni need tal ära võetakse... Mis peale läheb see noormees kodust ära ning mõni nädal hiljem leitakse metsast ta surnukeha. Lugu, mis eelmise kuu Ontario uudistes läbi jooksis... Kuidagi peame ilmselt leidma selle tasakaalu; aga mitte alles siis, kui lapsed juba suuremad.

Mina ise olin peaaegu kadumas laste elust, kui rabelesin mitmete ülesannete vahel. Viimaks pidin tegema otsuse, mis on mulle kõige tähtsam! Lapsed on lapsed nõnda lühikest aega... mida nad tulevikus mäletavad, kas eemalolnud ema või seda, kel nende jaoks aega, kui neil seda vaja oli.

Kool & tunnistused

Esimese trimestri tunnistused tulid koju. See muidugi ei tähenda, et nüüd võib rahulikult liugu lasta, õpitöö käib ikka läbi aasta edasi! Koolivaheaeg on alles jõulude ajal!

Mari muidugi oli taas kord hästi tubli. Kirke hinded olid palju paremad kui ootasin. Prantsuse keel oli kõige nõrgem. Mari lubas teda aitama hakata, sest minu oskused sinna enam eriti ei küüni. Selle taustal, mis olen Eesti praeguse hariduskorralduse kohta aru saanud, siis mul on tunne, et Kirke jääks seal gümnaasiumi ukse taha ning ega Marilgi ei oleks väga kerge end tõestada, sest eesti keelega jääks ta vähemalt esialgu hätta...

Ja ikka veel keskkoolist (mis kestab peale kaheksat klassi põhikoolis 4 aastat)... Gümnaasium ehk high school on isegi mitte just väga hiilgava lõputunnistuse järel kõigile valla, kuna seal õpetatakse aineid erineva sihiga, mis tähendab, et enamvähem sama huvi ja tasemega lapsed on koos. Valitsus propageerib väga keskhariduse omandamist, ükskõik, millega sa tulevikus ka tegelema ei hakkaks!

Keegi tegi märkuse, et Eestis praagitakse nii kehvemad pead välja. Aga kes ütleb, et see kehvem pea näiteks ei hakkaks ühel päeval hiilgama, kui talle see võimalus antaks. Teine kommentaar oli selle kohta, kuidas nõrgemad tugevamaid segavad tunnis. Sain alles hiljuti teada, et vähemalt kaheksandas, kus Mari praegu on (ehk varemgi, pole uurinud), toimuvad paralleelklasside tunnid näiteks matemaatikas samal ajal, ainult erinevates gruppides, ühes, kellel asjad kergemini kätte tulevad ning teises, kellel vaja rohkem seletamist! Programm on täpselt sama, ainult õpetamisstiil on erinev! Keeleõpetajana tean, kui palju kergem on sama tasemega õpilasi õpetada, kuid pole kunagi mõelnud, et teiste ainete puhul võiks samamoodi läheneda!

Nüüd sai jälle kord siinset süsteemi valgustatud ja kiidetud (?). Kuid see on hetkel kuidagi õrn teema, sest tahan ikkagi lastele pakkuda seda, mis neile parim on. Ja ma arvasin alati, et Eestis oleks see kõige parem... kindlasti ongi mitmes mõttes. Samas... mida rohkem saan aru kohalikust süsteemist, seda rohkem olen hakanud seda hindama, ja ma poleks kunagi arvanud, et seda ütleksin!

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada tunnistusel olnud õpetajate märkustest laste kohta. See on minu lemmikosa, sest annab palju rohkem edasi, kui lihtsalt protsendid (Maril) või tähed (Kirkel).

Kirke: Kiki is a polite, courteous and wonderful student to have in the class. She comes to school with a positive attitude for learning and generally follows routines and procedures with ease. Kiki listens to her classmates' ideas with few interruptions. She is becoming more comfortable in seeking assistance when unsure of the expectations. She is encouraged to use her planner effectively in order to hand in assignements on time. Kiki of often fidgeting, which affects her quality of work and hence is encouraged to be more attentive in class and regularly participate in class discussions.

Mari: Mari consistently demonstrates responsiblity in attendance, punctuality, and task completion. She works well without supervision. She consistently shows initiative and self direction. She successfully generates questions for further inquiry and attempts a variety of learning activities. Mari systematically completes homework on time and with care. She always comes to class prepared for learning and utilizes time effectively. Mari received honours this term.

Jõulukalender

Otsisime lastega internetist jõulukalendreid, ning leidsin paar soomlaste oma. Nemad paistavad asja tõsiselt võtvat :). Kui hiljem sattusin ajalehe „Toronto Star” leheküljele, siis mida ma näen - uhke kuusk numbritega keset ekraani ning iga numbri all peidus küpsiste retsept. Vajuta esimese kuupäeva peale .... ja üllatus-üllatus! üles hüppab Eesti piparkookide retsept! Eric Vellend on varemgi samas lehes meie toitu tutvustanud.

For most of my life, the holiday season was synonymous with Grandma Vellend's piparkoogid, the Estonian spin on gingersnaps. Every time the aroma of these cookies fills my house, I'm reminded of a very special lady who loved Christmas.

Estonian Gingersnaps (Piparkoogid)

3-1/2 cups all-purpose flour, sifted
1 tsp baking powder
1 tsp cinnamon
1 tsp ginger
1 tsp ground cloves
1/2 tsp salt
1 cup unsalted butter, room temperature
1 cup sugar
1 large egg
2/3 cup fancy grade molasses (mina soovitan kasutada siirupit ja pisut molasses't)

In medium bowl, combine flour, baking powder, spices and salt; set aside. In stand mixer with paddle, mix butter and sugar on low speed for 30 seconds. Beat until fluffy on medium-high, about 2 minutes. On low speed, add egg, mixing until combined. Slowly add molasses. Slowly add dry ingredients until combined. Divide dough in four, 1-inch-thick squares. Wrap in plastic wrap; refrigerate for 2 hours.

Line baking sheets with parchment paper. Roll dough on well-floured work surface until 1/8-inch thick. Cut 3-inch rounds or shapes of your choice, and place 3/4-inch apart on trays. (Use metal spatula to transfer cookies.) Bring together and reroll scraps. Bake on top and middle racks of 350F oven 14 minutes until nicely browned, switching trays halfway through baking time as quickly as possible to maintain steady oven temperature. Cool; store in airtight container for up to 1 month. Makes 64 cookies.

Eric Vellend

Päkapikud...

Jõulukuu on käes ja mu neiud Eesti mõistes teismelised, kuid kui ma arutlesin, kas päkapikud jätavad nad nüüd oma nimekirjast välja, siis ei olnud kumbki sellest mõttest väga vaimustuses. Ma arvan, neile on oluline traditsiooni jätkamine, kuigi tunnistan, et seekord ei ole ostnud ühtegi puslet, mille tükke soki sisse poetada. Lihtsalt jäi kuidagi viimasele minutile ning ühe suure pusle kokkupanemine võtab korralikult aega, mul ei ole kahjuks päkapike võimeid :). Vaatame, mis nad asjast arvavad. Võib-olla pean töökaaslased appi paluma, et see siiski kokku saaks :).

Samas olen alati kõigile jõuluvana ja päkapiku küsimustele vastanud, et ei tähenda, kui vana või noor sa oled, ikka võid nendesse uskuda ning endale mõttemaailmas muinasjutumaailm luua. Kui me oma kooliteel sellest aiakesest mööda läheme, kus ma kunagi väitsin päkapike elavat, siis kujutasin isegi ette, kuidas nad võiksid seal oma toimetusi toimetada :). Ei tähenda, et teatud vanuses pead endal selja sirgeks tõmbama, näo tõsiseks manama ning unustama ära, mis tähendab laps olla.

Ja juba küsis Kirke, kas Kriks ikka tuleb jälle sel aastal nagu kõigil eelnevatel. Ilmselt on tal vaja kirjake valmis kirjutada :). Sokk on juba aknalaual ning Mari poolt kinnas! Teismelised tahavad ju ikka teistmoodi olla ;)!