Fotojaht - ring

Rattaring...

Ringmängu ring...

Lillering...

Korvpalli ring...

Käte ring...

Kiisuring...

Pesapalli ring...

Toronto ja lõbustuspargi ring...

Küünlaring...

Kaljuronimine

Neljapäevaks olin pannud kinni aja Joe Rockhead's Indoor Rock Climbing kohas, kus lapsed pidid saama instruktori juhendusel kaks tundi mööda seinu üles ronida. Nad kõik on sarnast asja proovinud paari suvefestivali ajal, kuhu ronimissein on kohale vinnatud (pilt vasakul).

Arutasime, mida minu vabal päeval teha ning kui nad teatasid, et eelistavad Marinelandi minekule lõbustuspargi külastamist (kus on üks uhiuus ja eriliselt suur ameerika mägi üles pandud), siis mina polnud sellest üldsegi vaimustuses, sest ei oska rõõmu tunda kõigist nendest uhketest sõitudest ning pikkadest ooteaegadest, et minut aega karusselil veeta...

Istusin siis töö juures ning äkki kargas mulle pähe vaadata, kus Torontos on mägironimise kohad... Kui siis lastelt nende arvamust küsisin, siis oldi suure rõõmukisaga just sinna nõus minema. (Lõbustuspargi suhtes lubasin seda millalgi sügisel teha, kui kõigi noorte suvine vaimustus on jahtunud ning juba usinalt koolipinke poleeritakse).


Esialgu viidi meid hästi lihtsate radade peale, mille kordamööda minu kolm neidu päris kiiresti vallutasid. Juhendaja vaatas neid mõtlikult ning teatas, et peab vist midagi raskemat nende jaoks leidma. Tüdrukud olid hästi tublid! Mari muidugi eriliselt, sest proovis ka väikesest tagurpidi kaldest üles minna, millest Kirke ja Hanna pikemalt mõtlemata loobusid.

Ükski neist ei virisenud ning kõik said lõpuks kiita, kui tublid ja kanged nad olid, et ei andnud kordagi alla ning ronisid alati lõpuni. Nii mõnedki täiskasvanud pidid isegi lihtsatel radadel raskustes olema (kaasa arvatud kindlasti mina, kuigi ma ise seda ei proovinud ). Ta jutustas, kuidas eelmisel nädalal oli kolmekümnene grupp lapsi seal olnud ning ainult kaks olid suutnud ühe lihtsama raja lõpuni teha... Mari puhul nimetas ta, kui tugev ta on. Seletasin siis, kuidas talle on juba väiksest peale meeldinud igal pool kõõluda. Eks see ole aidanud kaasa, kuid mul on tunne, et Tomilt päritud sitkus mängib suuremat rolli .



Viimaks veel video laste ronimisest:

IKEAs ja kinos

Minu kaks vaba päeva, et lastega midagi ette võtta. Arutasime mitmeid erinevaid võimalusi, kuni lõpuks läksime laste lemmikpoodi - Bulk Food - kus kõik said endale kommi osta (ei lubanud neil üle ühe naela minna - kummaline on siin see, et Kanada on meetrisüsteemi peal, kuid mõnest harjumusest on raske lahti saada, nagu kauplustes kaaluühikud, mis ikka naelades).

Peale seda suundusime IKEAsse, kus on meie meelest kõige maitsvamad lihapallid! Kirke lihapallide kõrval peab olema pohlamoos ja Maril kaste. Muidugi ei saanud me mööda minna lasteasjade osakonnast, kus hulgaliselt pehmeid ja karvaseid loomi. Õnneks ei tulnud seekord ükski neist meiega koju kaasa, kuigi eks mu pisem paitas erilise huviga väikest halli oravat. See esimene huvi kaob tavaliselt kodus kiiresti ära ning mänguloomade kuhi seisab mahajäetuna voodi jalatsis...

Peale seda viis tee meid kinno, kus läksime vaatama „Wall-e” - joonisfilm robotist, kes peab koristama planeedi kõigest prahist, mis inimesed sinna tekitanud, samal ajal kui inimesed ise juba 700 aastat järjest mõnusalt aega veedavad hiiglasuurel kosmoselaeval. Väga aktuaalne teema ja ma loodan, et noored, kes seda vaatavad, jätavad meelde, mis see kontrollimatu raiskamine meie planeedi tulevikule tähendab.

Lastele meeldis film, eriti Kirkele ja Marile. Mari muidugi hakkas loetlema asju, mida tegelikult ei saaks juhtuda, kuid ta sai väga hästi aru, et see oli lihtsalt üks väljamõeldud jutt, mis aitas rõhutada filmis edasiantavat mõtet. Film ei ole tavapäraselt lõputut action'it täis, väga pikalt on lõike, kus keegi midagi ei räägi, kus pead ise kaasa mõtlema. Muuhulgas ka selle peale, kas elu kosmoselaeval justkui paradiisis ongi see, millest me unsitame, mida me tahame...

Sinine kartul

Esimest korda saime siniseid kartuleid süüa Rootsis elades, kui meile sellist maiust kartulipudruna pakuti. Maitse on muidugi täpselt nagu kartul ikka, kuid tavalise valge värvi asemel on sel pisut lillakas toon juures.

Ostsin eelmisel nädalal naljaviluks mõned, kui neid juurvlijade vahel märkasin. Lapsed olid mul köögis, kui ma kartulid pliidilt tõstsin ning neid näitasin, ise seletades, et sai vist seekord liiga pikalt keedetud, näe kartulid puha siniseks läinud. Laste näod olid lausa kirjeldamatud, kui ma kartulipudru valmis tegin ning neile proovida tahtsin anda. Eks ma siis proovisin ise, ja manasin näole võimalikult koledaid grimasse. Naeru tagasi hoides tulid mul lausa pisarad silma, mis muidugi süvandasid muljet, et asi on käest ära.

Viimaks oli Hanna kõige julgem toitu maitsma ning tema sabas minu tüdrukud. Kuna kõhud olid väga tühjad ning asi polnudki kõige hullem, siis olid kõik nõus oma taldrikule suure kuhja putru saama.

Kirke silus kenasti oma pudru laiali ning tegi isegi kaunistusi peale. Kõrvale pakkusin ahjus küpsetatud lõhet, millel ainult pisut juustu peal. Väga raske on lastele mingeid uhkeid roogasid pakkuda, kõik peab lihtne olema ja kui juust peal, siis võib pea-aegu et kõike süüa .

Mari laagriskäik

Mari veetis eelmise nädala oma korealasest sõbranna Seung Miniga laagris, mis korraldatud nende kiriku juurest (korealased on siin väga truud kirikuskäijad, enamasti on nad baptistid). Igaüks võis kellegi kaasa tuua ning nii sattus Mari seekord Pinery provintsiparki koos teiste noorde neidudega. Tom oli pisut mures, kas Mari pea aetakse usujuttudega sassi, kuid õnneks on lapsed mul kena kasvatuse koolist saanud (ja kodust ka ), et pead austama teiste rahvaste kombeid ja traditsioone. Laagris oli ka vaid paari kuu eest Kanadasse elama asunud paar hispaania noort neidu.

Panen nüüd ruttu-ruttu pildid üles, enne kui Mari küsima hakkab, miks ma seda teinud pole... Arvasin küll, et ehk tahab ta ise oma jutukesi vestma hakata, kuid ta jättis selle lõbu lahkelt minu õlgadele.

Öösel magati telkides. Mari ja Seung Min said kahekesi telgis olla, paljud olid kome või neljakesi koos.


Hommikuti äratati lapsed kella kuue ajal ning siis mindi järve suplema! Muidugi käidi järve ääres teistelgi aegadel, kui vesi nii külm polnud ja kui kõik ikka vette julgesid minna...

Sellised elukad avastati kord rannast. Kuigi päid murti kõvasti, ei suudetud tuvastada, kes täpselt need sinna jättis.


Loomulikult oli rannas hulgaliselt puunotte, mis lained sinna olid toonud. Olen kindel, et Mari oleks hea meelega nii mõnegi nendest koju tassinud .

Siin on kaks pilti lindudest, ühel metskalkun ja teisel puuoksal kotkas. Viimase puhul vaatas Mari mulle süüdistavalt otsa, kuna tal oli kaasas selline kehvavõitu digikaamera, mis me kunagi aastate eest talle sünnipäevaks ostsime. Muidugi puudus sellel igat sorti võimalus asju lähemalt pildistada ja nii jäi lind päris väikeseks. Eks ma pea siis meie vana kaamera talle loovutama, sest muretsesin just endale uue... Loodetavasti kohtab ta tulevikus jälle selliseid toredaid linnukesi!

Mari võttis päris mitu pilti päikeseloojangust, siin on nendest üks...


Iga laps sai endale kaela nahkpaela, mille külge riputati erinevate tegevuste eest pärleid ja muid kaunistusi. Pliiats oli muuseas selle eest, et iga päev kirjutati midagi päevikusse.

Marile meeldis laagrisoleks väga ja mul oli hea meel. Siiani on tema kogemused piirdunud ainult Jõekääru laagris olemisega, mis muidugi kesekndub paljus eestlusele ja keele hoidmisele, kuigi ega kogu aeg ainult sellega tegeleta. Ise tunnen end palju mugavamalt, kui lapsed Jõekäärul on, sest tean enamasti neid, kes seal töötavad ja tegutsevad. Kõik on tuttav ja oma. Nüüd siis oli ta hoopis teises keskkonnas ning Jõekäärul olek jääb vahele.

Awendas

Tom oli lastega laupäeval meie lemmikpargis - Awenda provintsipargis, mis asub umbes pooleteist tunni sõidu kaugusel Torontost põhja poole Georgian Bay ääres. Oleme seal just samamoodi palju kordi ainult päevaks kohale sõitnud või vahel telgi kaasa võtnud ning mitu päeva kohapeal veetnud. Kui kunagi Tomiga siinseid parke pidi sõitsime, siis võlus see meid kohe oma Põhja-Eestile nii sarnase rannikuga, kivide, aeglaselt sügavaks mineva liivase kaldaga. Kuna järved on nii suured, siis ei saagi aru, et pole mere ääres.

Päris palju oleme seal näinud ida-eurooplasi ning oma sõbradki oleme samasse kohta meelitanud. Kõigile on väga meeldinud ning nad on hakanud omapäigi seal käima. Suur osa kanadalastest veedab hea meelega aega Wasaga rannas, kuid sealne olemine meenutab näiteks tihedalt täistipitud Pirita randa. Õnneks on see meie pärl veel inimestest suhteliselt puutumatu.

Siin on hea pilt: kas oled Eestis või Kanadas? Mulle meenub kohe Vääna rand, ikka see osa, kus liivarand otsa saab ning kivid pihta hakkavad.

Meri või järv...

Isegi siin saab imekaunist päikeseloojangut jälgida, kuigi olenevalt ajast, ei tarvitse just alati päikese vette kukkumist seal näha.

Fotojaht - metall

Minu „Eiffeli tornid”, mis Torontosse valgust toovad
(kümnekonna aasta eest, talvel,
kui meid kimbutas eriliselt kehv ilm koos jäävihmadega,
murdusid tornid mõnel pool nagu tikkudest kokkupandud mänguasjad).

Metalltraadil laulu sädistav linnuke.

Kunst kontoris... (magnetlitter hoidmas kirjaklambreid)

Kraanad tekitavad mul kohe mõtte hulgale metallile...

Metallist loor (Luminous Veil), mis kaitseb silla ääri.

Mängisin oma kõrvarõngastega ning
imetlesin erinevaid mustreid, mis nendest kokku sai panna...