Fotojaht - liikumine

Tulbid

Tulpide õitsemise aeg... Kanada ja tulbid, sel on omamoodi tähendus. Peale maailmasõja lõppu kinkis Holland Ottawale hulganisti tulbisibulaid, selle eest et nende kuningapere leidis sõja eest kaitset just selles linnas; ning muidugi selle eest millist rolli Kanada sõdurid mängisid Hollandi vabastamisel. Ottawat tasubki külastada just tulpide õitsemise ajal, sest sama palju lilli näeb vist ainult Hollandis (kuigi ma pole nõus oma pead selle eest andma :). Seal toimub igal aastal Canadian Tulip Festival, millest paljud üle terve maa osa võtavad.

Torontogi aedades ning parkides on palju tulpe väga erinevas värvivalikus, traditsioonilisi punaseid ja kollaseid, kuid ka eksootilisemana tunduvaid tumesiniseid.

Muusikud metroos

Metroo on koht, kus tihtipeale näed muusikuid esinemas. Enamasti on nad üllatavalt head, mille üle aegajalt pead murdsin, kuni mõni aasta tagasi sattusin kirjutise peale, milles seletati, kui raske on tegelikult saada õigust metroos oma oskusi esitada. Eriti veel kui konkurendid on oma leiba varem näiteks mõnes Venemaa kuulsas orkestris teeninud…

Igal aastal toimub uus konkurss kõigi tahtjate vahel ning 74 õnnelikku valitakse välja. Tavaliselt on aga tahtjaid üle kahe korra rohkem olnud! Kandidaadid (üksikult või duona) peavad esitama vähemalt kolmest laulust koosneva pala, mis kestab kokku 7 minutit. Kohtunike hulgas on erinevaid inimesi: muusikaõpetajaid, „talentide kütte”, esindajad Kuninglikust Muusikakonservatooriumist, jazzi ja erinevate rahvamuusika festivalide korraldajaid.

Enne 1979.aastat ei lubatud kedagi nii kergelt metroosse esinema. Kui keegi oma pillid lagedale tõi, pidi ta need sama kiiresti tagasi panama ning lahkuma. Pea 30 aastat tagasi otsustati paremini reguleerida esinemisi ning hakati pidama konkursse.

Absoluutseks lemmikpilliks on olnud kitarr, kuid välja on toodud ka balalaikad, kalimba (pöidlaklaver), tšello, saksofon, mandoliin, hiina flööt ja nii aina edasi. Paljud laulavad ning mängivad oma loomingut.

Kuna konkurents on nii suur, siis vahel neist mööda kiirustades tahaks lausa seisma jääda ning saada osa väga odavast kontserdist (oleneb, kui palju sa neile annetada tahad ;).

Pildil olevad „ärakaranud vangid” esinesid Yonge/Bloor metroojaamas väga lõbusate lauludega. Siit saab neid ka kuulata ning siin on väike kokkuvõte erinevatest muusikutest.

Kaisuloomad...

„Emme, sina oled minu kaisujänku, issi on kaisukaru, Mari on kaisukiisu ja mina olen kaisukutsu...” Kõik väga täpselt paika pandud ;). Jaanika peaks vist selle järgi kaisuelevant olema, sest Kirke käib Jaanikalt pidevalt tema pehmet loomaksest „laenamas”. Viimati pandi sellele kaunistuseks eesti mustris vöö.

Täpsustus: Jaanika, kellele kunagi väga meeldisid lepatriinud, on sellest faasist üle saanud ning millegipärast otsustas Kirke, et talle meeldivad hoopis konnad, sellepärast on Jaanika hoopis kaisukonn!!!

Karate kevadturniir

Järjekordne shito-ryu karate turniir Kanadas, seekordsed kaugemad osalejad olid Jaapanist, Iirimaalt ning Argentiinast. Turniire peetakse kaks korda aastas ning minu meelest kõige rohkem sellepärast, et tuua kokku erinevates kohtades tegutsevaid karatekaid, kellest paljud on kunagi koos samas dojos harjutanud. Isegi minu lapsed ootavad seda alati hea meelega. Kirke seekord veel erilise põnevusega, sest sai aidata toidu müügilauas kaasa (teenis tervelt $8)!

Kirke võttis oma dojo-kaaslastega osa võistkonnakata võistlusest...

Mari oma katat esitamas. Lõpptulemuseks viies koht. Tavaliselt on võistlused meestele/naistele eraldi, kuid noored musta vöö omanikud peavad omavahel võistlema (vist oleks muidu liiga vähe neid ;).

Kirke sai kolmanda koha oma katas ning sõbranna Chen-Chen, kes käib ka samas koolis, sai teise koha! Mari tõi kumites (vabavõitluses) koju neljanda koha. Mina oskan ainult rõõmustada, et neile meeldib selle spordiga tegeleda ning nad võtavad seda päris tõiselt. Samas on mul ka hea meel, kui neid karikaid meie kodus vähem on :).

Tom võistles samuti, pildil on ta just oma katat esitama hakkamas. Ise väitis, et tal tuli seekord palju paremini vabavõitlus välja, oli end lõdvemalt hoidnud, mitte tavapäraselt krampis.
Täna käis ta musta vöö eksamil, kus teda hinnanud kõrgemad vööd sellegi ära märkisid. Ja musta vöö sai ta lõpuks kätte, peale mitu tundi kestnud oskuste ja teadmiste esitamist.

Õhtul mindi kõik koos välja sööma! (Nii paju siis minu eest hoolitsemisest sellel emadepäeval ;).

Eile õhtul oli samuti väike kokkusaamine dojos kõigi väliskülalistega. Pildil on Kirke ja Hanna ja Tom Mikikoga, kes on Jaapanist siin. Ta on Kanadast väga sisse võetud ning ei taha sugugi veel tagasi minna. Eriliselt meeldivad talle magustoidud, mida ka järgmine pilt kinnitab, kus taldrik on kuhjaga head paremat kraami täis :). Ma ei imesta, kuidas need jaapanlannad siia mandrile kolides kiiresti kaalu juurde panevad. Huvitav on muide tema arvamine, et talle eriti ei meeldi jaapani toidud. Pean lähemalt uurima, miks ja kuidas. Lugesin ju hiljuti just suure kiidulaulu jaapani toidulaua kohta...



Videosse panin esiteks ühe varasema lõigu sellest, kuidas karate oskused võivad aidata sind näiteks koolis ühe tülika kaaslasega toimetulemisel; ning viimaks esitab sensei Marie (kes on kunagi Prantsuse sõjaväes teeninud prantslanna), kuidas samuti tülikast tülinorijast lahti saada. Tegelikult ei ole karate sugugi ainult rusikad püsti sport nagu paljud arvavad. Sellised demonstratsioonid lihtsalt äratavad pealtvaatajas põnevust ja on toredad vaadata, kuid kõik teavad, et tavaelus tuleb seda imeharva ette...

Laiskuri leib

Leidsin selle retsepti Annes Mat blogist (inglisekeelne on siin) ja kuna ma olen paras laiskur leivavalmistamise koha pealt, sest mida muud see leivamasina kasutamine on (isegi kui ma pea viis aastat juba sellega tegelenud), siis meeldis mulle kohe kangesti see tema viis leiba küpsetada, ilma et sa sõtkumisega vaeva näeksid. Muutsin tegelikult pisut jahukoguseid, sest tahtsin rohkem leiba kui saia, ning lisasin pisut rohkem suhkrut, aga kindlasti on tema viis sama hea!

6 dl vett
50 g värsket pärmi (ehk 12 g või 3tl kuivpärmi)
2 tl meresoola
1 spl pruuni suhkrut
3 dl rukkijahu
3 dl jämedat nisujahu (whole wheat)4 dl nisujahu
Järgmised lisandid jätsin välja, kuid proovin tulevikus kindlasti.
3 spl linaseemneid1 spl jahvatatud aniisi
1 spl jahvatatud köömneid

Panin kuivpärmi natukeseks ajaks vette ligunema, lisasin kõik ülejäänud ained, segasin ära ning jätsin tunniks ajaks kerkima. Torkan tavaliselt külma ahju sisse, kuhu panen anuma keema läinud veega. Sega korraks kõik läbi ning jäta veel tunniks ajaks kerkima. Jaga taigen kahte vormi ning kergita umbes pool tundi veel (nüüd enam ei pane ahju kerkima :), sest aeg on ahi soojaks lasta).
Ahju kuumuseks 275°C. Pane vormid ahju 12 minutiks, siis lase kuumus alla 100°C peale (ära võta leiba ahjust vahepeal välja ;) ning küpseta veel umbes 1 tund ja 10 minutit! Leiva küpsemisel hoian samuti kuuma veega anumat ahjus!

Lase pisut jahtuda ning lõika endale leivaviil! Head isu!

Emadepäev

Kallis emakene,
oled minu kallikene.
Hoiad mind alati kallina,
laulad mulle armsana.
Oled mind alati aidanud,
kui mina olen küsinud.
Nüüd sooviksin Sulle
HEAD EMADEPÄEVA!

Väga vabas vormis luuletuse kirjutas Mari Eesti Kooli emadepäeva aktusel esitamiseks. Sellest jäime küll lõpuks ilma, sest olin järjekordselt migreeniga siruli ning ükski kena luuletus ei suutnud mind üles ajada, et õhtul kooli sõita :(

Õpetaja andis hiljem tema kirjutise mulle edasi ning olin väga liigutatud, kui palju 'kallisid' selles oli ning isegi laulmine oli ära märgitud. Viimase puhul tunnevad mu lapsed küll vist eriliselt väljavalituina, sest ainult nendele ma laulangi. Vaevalt et keegi end millestki ilmajäänuna tunneks, kui mind kunagi laulmas ei kuuleks ;).

Huvitava faktina: sel aastal möödub 100 aastat esimesest emadepäevast. Selle algatajaks oli Philadelphias elav Anna Jarvis, kes aasta peale oma ema surma organiseeris valgete nelkide jagamise igale emale koguduses (valged nelgid märkisid ema südame puhtust). Mõne kirjutise põhjal oli tema enda ema see, kes süstis tütrele mõtte kuidagi emasid austada. 1908.aastal peeti St.Andrew'si kirikus Lääne-Virginias teenistus emadele. 1909.aastal tähistati emadepäeva juba 46 osariigis, lisaks Kanadas ja Mehhikos.

Emadepäev on kulutulena levinud üle maailma ning kui Anna Jarvis veel elas, pettus ta väga, kuidas see kommertslikuks muutus - postkaardid, lilled, kingitused. Ta ütles, kas tõesti ei saa oma käega kallile emale ühte kirjagi kirjutatud... Tal endal ei olnud lapsi, emadepäevast sai tema lapsuke ning tal oli kindlasti kahju, milliseks tema laps sirgus. (Siin on artikkel ja kokkuvõte, kust ma infot hankisin.)

Loodan, et kõigil emadel on tore emadepäev, ilma emata poleks me kunagi siin ilmas olnud!

Fotojaht - sildid

Kes arvab ära, kus selline tore silt üleval on ;)
Vastus: koolimajade juures!

Kõikvõimalikud sildid ühel pildil:
minu lemmik - kilpkonn, kes annab teada, et tänaval on „muhud”
nagu kollane silt tagaplaanil üle kinnitab.
Lisaks Toronto ajalooliste radade märgid.


Kuidas seletada jalgratturile, kuidas vasakule pööret teha...


Kes julgeb nii julgustavat gaasimeest endale koju kutsuda?!


Banaanid ja teras...


Viimaks mõned „koduvalmistatud” sildid:
postil reklaamitakse prügikorjamist ja „koeraprügi” eemaldamist
(pea iga posti küljest leiab midagi „huvitavat”,
ma pole siiani aru saanud, kas linn ikka lubab seda teha,
kuid kes sellest hoolib...);
teine räägib iseenda eest...

Kooli juubel - 175!

Laste kool tähistab sel aastal 175. aastapäeva! Muidugi on siinses „noores” riigis kõik, mis rohkem kui 100 aastat vana, juba antiik :), aga 175 aastat kõlaks ühe külakooli jaoks, ükskõik millises maailmanurgas, päris uhkelt vist. Torontos on ta vanuselt teine algkool.

Umbes samas kohas alustas õppetundide andmist kunagi aastal 1822 ühe kohaliku kingsepa õde, kes kasutas kingsepa ruume, et õpetada kaheksat last. 1833.a. kerkis esimene koolihoone (pildil), millel vaid üks tuba ning mille sarnaseid tänase kooli võimlasse umbes viisteist mahuks.

Viiskümmend aastat hiljem - 1920.a. - ehitati see ümber - teine pilt (maa ostmiseks oli vaja koguda $4500). Kui pool sajandit sai uues majas õpetatud, jäi see taas kord väikeseks ning 1974.aastal sai kool oma praeguse väljanägemise.

Hetkel on koolis pisut üle viiesaja õpilase (viimastes klassides - 7 & 8 - on neid pisut üle saja). Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli õpilaskond üsna ühekülgne, siis praeguseks räägib peaaegu 80% lastest mõnda teist keelt kodus. Nendest on ülekaalus korea keel. Lisaks somaali, serbia ja vene keel.

Kolmapäeval ja neljapäeval saime lõpuks minna õhtul kooli ning vaadata etendust, mille nimel terve kool septembrist peale oli töötanud. Nimetasin kord seda Aladini näidendi puhul, kuidas koolietenduste puhul võimalikult palju lapsi kaasa haaratakse, mitte ainult esinema vaid ka ettevalmistusi tegema. Mulle meeldib see väga, nii ei tunne keegi, et ta on kuidagi kõrvale jäetud ning kindlasti aitab taoline lähenemine kooli ühtsustunde kasvatamisele.

Mille üle mul samuti eriliselt hea meel on, kuidas esinejad ei pea just kõige perfektsemad olema. Ei tähenda, kas oled paks või peenike, lühike või pikk, kas oskad just imetäpselt oma jalgu ja käsi tantsu ajal sättida, peaasi et sul on tahtmist ja energiat midagi teha! See särts ja elevus kandub siis pealtvaatajatessegi, kes rõõmsalt esitatavat jälgivad. Mul läheb nägu alati naerule, kui näen, kuidas nad ise oma esinemisesse sisse elavad.

Esinemine pidi toimuma õues, kahjuks sadas kolmapäeval vihma, nii olime kooli võimlas (eraldi aktusesaali pole olemas). See pilt, kus Kirke ja Marija tantsivad ning Mari on vasakul imepisikesena tagaplaanil ühte taustapilti hoiab, on tehtud neljapäeval.

Kanada esimesed elanikud - indiaanlased. Eriliselt meeldis mulle see neiu, kelle näoilmed olid lihtsalt võrratud!

Siin on väike kooliansambel. Terve etenduse juhiks oli vasakul seisev habemega meesterahvas, kes on näitekunsti- ja tantsuõpetaja (mõlemad ained on õppekavas) - tavaliselt on nad ise nende kunstide harrastajad ja koolide juures lühikeseks ajaks (aastaks).

Viimaks tuli kõik kokku korjata ning võis kooli sünnipäeva auks pakutud torti nautida!

Ma panin kokku ühe video mõlema päeva esinemisest. Kvaliteet muidugi pole just eriti kiita, kuid kui istusin seal, siis vaatasin kõiki neid vanemaid ning üksikuid (immigrantide saatus) vanaemasid,-isasid, kes saavad osa laste tegevusest, ning mul oli kahju minu laste vanavanematest, kes nii kaugel on ja ei saa kunagi midagi sellist kogeda. Vähemalt videopilt toob asja pisut lähemale.

Etendus ise on väga sümboolne, jutustab esialgu indiaanlastest, ümbritsevast loodusest, sisserändajatest. Südamesse läks nooremate klasside poolt esitatud laul tuvidest, mis kunagi inimeste poolt hävitati - lapsed olid valmistanud lipukesi, millele maalitud linnu pilt (lihtne viis tõmmata kaasa hulgaliselt õpilasi). Lisaks vastavalt ajastule esitatud tantsud. Hästi tore oli meil!

Võta või jäta

Ameerikas alguse saanud saade „Deal or No Deal” rändas sel aastal üle maailma ning täna vaatasime lindistust Eestist! Võistlejad on siiski ameeriklased ning võidusummad dollarites, ainult koht oli teine. Lastel oli samuti lõbu laialt, kui eestlasest saatejuht eesti keeles rääkis ja nad kõigest aru said!!!


Me ei ole seda eriti vaadanud. Kunagi Quebecis suusatamas, kui midagi muud õhtul polnud teha, siis istusime teleri ees ning hoidsime võistlejatele pöialt. Nüüd siis üle tüki aja, kuna saade on NII eriline, tavaliselt on mul ajast kahju, mis taoliste ajaviitmiste peale kulub...

Siin on väike lõik saatest. Kanadalastel on sama saade olemas, kuid ameeriklaste oma on samuti kodule lähedal, sest saatejuht Howie Mandel on kanada koomik (nii nagu nii mitmedki kuulsad „ameerika” näitlejad, kelle juured hoopis Kanadas on). Olen kindel, et väga paljud kohalikud eestlased istusid kenasti teleri ees õhtul, sest siin hoolitsetakse meie eest väga hästi. Terve nädal on meid selleks e-posti teel ette valmistatud siinsete „aktivistide” poolt, kes pidevalt meid toimuvaga kursis hoiavad :)

Vahepaladeks olid toredad lõigud Eestist ning mõned faktid lisaks. Eestit nimetati vanimaks kultuuriks Euroopas ja ega meil pole põhjust vastu vaielda ;) Üks võistlejatest pidi muuseas verivorsti maitsma, kuigi ta oli just enne nimetanud, kuidas ta taolisest aust varem ära oli öelnud... Ning Howie Mandel maitses eestlaste „erilist delikatessi” seajalga...

Reklaam

Kuidas püüda tulevaste ostjate tähelepanu ja huvi on kindlasti kõigile reklaamikampaaniate korraldajatele tuttav mure. Siin on üks lahendus, kus metroo trepid on reklaampinnana kasutusele võetud! Mida täpselt küll just müüa püüti, pean tunnistama, ei pannudki tähele (ilmselt ikka toitu neljajalgsetele sõpradele :), kuid kenad koerad jäid meile kõigile silma...



Täienduseks: vaatasin just pilti lähemalt ning sain aru, et pildid jutustasid hoopis WC-paberist (Cottonelle)! Tulevad, jah, meelde reklaamid väikesest koerast, kelle jooksu kurvi peal peatasid pehmed paberirullid... Nii palju siis reklaami toimimisest...

Kirjandi kirjutamine

Kolm lehekülge juttu on vaja valmis kirjutada. Mari ja emme abiga saab jutt lõpuks valmis, kuigi ega talle need ideed, mis me välja pakkusime kõik meeldinudki, lõpuks sai ikka oma peaga midagi paberile pandud ning lehekülgi kokku neli!

Kirke õpetaja nõuab sel aastal, et nad kirjutaksid kirjatähtedes. Sügisel alles hakati neid õppima! Siiani kirjutasid nad just nii nagu see tekst, mis ma siia kirja panen (trükitähtedes ei õpita esialgu lugema ega kirjutama, mis mulle tuli üllatusena). Väga paljud jäävadki taoliselt kirjutama, kuid Kirke teatas mulle imestunult, et kirjatähtedega (cursive writing) on palju lihtsam! Mariga harjutasime eesti keeles kirjatähti - tegime harjutusi, ta ütles, kuidas vahel oli hakanud ka koolis sedasi kirjutama, kuid praegu on ta läinud vanale viisile tagasi.

Ilusal kevadisel hommikul kooliteel - tossu paelad peab ikka kenasti kinni siduma!

Kanada haned

Tänase jalutuskäigu kõrgpunkt oli kohtumine hanedega, kes samamoodi perega ilusat suvist päeva nautima olid tulnud...



Bensiinihind on jälle tõusnud... aga näe siin saab otse pangaarvelt raha kätte...


Emme! Emme! Kas me jäätist ka saame??? - Olge nüüd kenasti kõnniteel, ärge rabelege!

Tulge kiiresti, aeg on koju sõita!!!

Ja viimaks pilt punarinnast, kes siin linnas päris tihti silma jääb ja kellest ma ilma pilti võtmata mööda ei saanud minna.