Ootamatu kohtumine

Nii ootamatu on äkki silmitsi seista kellegagi, kes sinu heietusi lugemas käib… Elan vist täiesti oma maailmas (miljonilinnas on kerge end ära peita)! Tean, et lehekülge külastavad need, kellest sul aimugi pole, nii nagu ma isegi loen võhivõõraste inimeste mõtteid; ja mida rohkem neid loen, seda enam tulevad nad mulle lähedale!

Ma pole enamusele siinsetele sõpradele/tuttavatele öelnud, et mul selline avalik arvamuste avaldamise koht on. Mida kaugemal nad minust elavad, seda kergemini juhatan neid oma leheküljele - minu meelest hea viis teada anda, mida teen ja kuidas meil läheb. Nagu minu kaasa ütleb, me ju räägime kogu aeg, miks ma peaks lugema, mida sa kirjutad. Arvan, et Eestis tuntakse end palju mugavamalt blogimaailmas (olen vist tegelikult üsna võhik selles suhtes...).

Nii et ma vabandan väga, kui keegi mu otsa jookseb ja ma kohmetult üllatunud olen. Teisalt ei tohiks ma väga imestunud olla, sest olen ikkagi siin väga kättesaadav töötades maailma KÕIGE PAREMA PANGA juures ;) Olen harjunud, kui võhivõõras juurde astub ning ütleb: „...ah, ma tean küll.. sa töötad pangas”, või „...ah, ma tean küll, sa olid Eesti Kooli õpetaja...” Ja kui keegi nimetas „killuke”, siis ei osanud ma õieti a-d ega o-d öelda ning lippasin tagasi tööle, kust olin paar minutit varastanud... Kuidas küll niimoodi??? (Loodan, et näen sind uuesti paari nädala pärast laupäeval, kui jälle tööl olen :)

Mul on tegelikult hea meel kõigi uute tutvuste üle! Tulge ja astuge aga julgesti mu juurde – ma luban mitte hammustada, olen nüüd ühe kogemuse võrra rikkam :)

Kingad...

Kuidas on võimalik, et kingad sulle vingerpussi mängivad... Päeva lõpul märkad, kuidas kummagi jala otsas on erinev king!?? Hommikul olin kohe kindlasti ühesugused kingad jalga pannud! Muidugi torkasin need palja jala otsa, sest ilmaennustajad lubasid meile 24 soojakraadi. Ja muidugi hakkasid need hõõruma, nii et töö juures vahetasin need mugavamate vastu (küll on hea, et polnud veel talve sabas neid koju viinud). Ning kui enne äraminekut hakkasin jalatseid vahetama, siis jäin oma jalgu arusaamatult vaatama...

Keegi mulle töö jooksul selles suhtes märkust ei teinud, kas viisakusest (millest ma kunagi ei saa aru, parem ikka ütle, kui midagi viltu on) või siis nad tõesti ei vaata minu ilusaid jalgu ;) või vähemalt ilusaid kingi ;) või toimus see siis, kui enamus juba nädalalõppu veetma ruttas. Nii ma siis mugistasin omaette ning otsustasin lõpuks oma vana paariga kodutee ette võtta.

Õitsev kevad...

Viimaks ometi tõeliselt kenad kevadised ilmad! Ja muidugi julgevad siis esimesed õied oma nina välja pista, isegi vana kulu ja kuivanud rohu alt.

Eesti keeles või inglise keeles...

„Miks nad seal koolis koerte keeles räägivad,” olevat üks eestlastest vanemate laps peale esimest koolipäeva mõnikümmend aastat tagasi emalt küsinud. Kodus anti inglisekeelseid käsklusi vaid koerale, omavahel vesteldi ainult eesti keeles...

Ootamatu märkus keeleoskuse kohta kommentaarides pani mind sulge haarama ning jagama oma kogemusi, mis tähendab võõral maal eesti keelt elus hoida.

Mu lapsed on Kanadas sündinud, kuid me mõlemad oleme Eestist. Mis saab kõige loomulikum olla, kui nendega eesti keeles rääkida. Ma ei kujutaks ette, et nendega inglise keeles pudistama hakkaksin, mul puudub õieti taoline sõnavaragi. Ülikoolis sai aina kõrgel tasemel teoseid analüüsitud, kas keegi siis lapsekõnet õpetas :) Ja nii nad kasvasid väikesteks eesti lasteks, kes meiega imeilusas eesti keeles rääkisid. Muidugi mängis suurt rolli ka see, et nende ümber oli omavanuseid eesti lapsi, kes kasvasid eesti keele peal üles. Just nii nagu nii paljude teiste siia saabunute eestlaste (või teiste rahvuste) lapsed, ükskõik, millal nad ka oma kodu siia rajasid, ikka oma emakeelele truuks jäädes. Kui hiljem isegi peamiselt ainult inglise keele peale mindi, siis oma vanemate poole pöörduti ikka eesti keeles. „Sa ei ole nagu minu emme,” ütles kord Kirke, kui ma temalt kooliõuel viisakusest ta sõbrannade vastu inglise keeles midagi küsisin... (Pildil Mari sõbranna Katiga).

Muidugi on olemas teine äärmus, kus vaevalt inglise keelt ise oskavad emad-isad oma lastega ainult selles keeles suhtlevad. Ma ei saa öelda, et kedagi isiklikult tunneks, kuid üks vanema põlve eestlane ei ole just väga kiitvalt rääkinud oma eakaaslasest, kes kehvas inglise keeles lastega kõneles ning vaesed lapsed läksidki kooli selle valesti õpitud inglise keelega... Lõpuks parandab kool kiiresti vead, kuid kool ja sõbrad ja teler (tänapäeval) on samamoodi abiks keele omandamisel isegi kui sellest varem sõnagi ei tea. Kuidas muidu oleks siin kolmanda ja neljanda põlvkonna eestlasi, kes eesti keelt ikka oskavad.

Omaette lugu on segaabielud. Kui tavaliselt õpetavad eesti emad oma lastele emakeele selgeks, siis palju harvem juhtub seda isade puhul. Olen vähemalt ühega kokku puutunud, kes pisut süüdistavalt vaatas oma isale otsa ning ütles, sa ei õpetanud mulle kunagi eesti keelt... Teisalt on peresid, kus partner hakkab eesti keele kursustel käima - Torontos Eesti Kooli juures! Räägi pea ükskõik millise teise ja vahel kolmanda põlvkonna eestlasega, kes meenutavad oma kooliminekut, kuidas nad sõnagi inglise keelt ei teadnud. Kooliteel korrati veel üle WC-sse minekut küsima - nii tegin mina Marigagi. Kirke oli millegipärast natuke rohkem inglise keelt õppinud, ilmselt multikate vaatamisest ja Mari oli samuti abiks. Mina olin samas väga järjepidev eesti keelega, ei lugenud kunagi inglise keeles raamatuid ette, kui midagi eesti keeles polnud, siis tõlkisin inglise keelest.

Praeguseks on nende eesti keel palju nõrgem kui inglise keel. Kui palju erinevaid sõnu sa õieti oma igapäevases kõnes kasutad... Kuidas sa loed kasvõi „Kevadet”, kui sul pole aimu, mida need imelikud vanad sõnad tähendavad. Omavahel kipuvad nad inglise keele peale üle minema, kuigi vahel paneb pisut muigama, kui eriti Kirke väga püüdlikult mõne kanadalase kõrval minuga eesti keeles räägib, sest ta on omamoodi uhke, et ta seda suudab.

Jõekääru laagris (pildil üks hetk sealt) on tore hüüdlause: eesti keeles pea see meeles! Tuleb see meilegi kasuks ära, kuigi enamasti hüüatan laste mängu vahele: mis keeles?!! Ainult siis, kui laste koolitööl abiks olles, lähen inglise keele peale üle, sest on ju erinevates keeltes erinevad mõisted. Kui siis matemaatikaülesande kallal pusides veel keeletunde anda, läheb kõik sassi nagu pudru ja kapsad. Ja kui me ei suudaks inglise keeles abiks olla, siis ei jääks neil muud üle kui oma jõududega hakkama saada või sõprade poole pöörduda, nagu hulganisti immigrante siin teevad. Eriti ere näide on hiinlased, kellel juba mitu linnajagu enda alla haaratud ning paljud vanemad tulijad ei vaevugi kohalikku keelt omandama – saab selletagi hakkama. Kui ametiasutusse vaja minna, siis tulevad lapsed appi!

Pääskülas, keegi on väga ära väsinud...

Eestis käigud aitavad väga palju, kuigi viimasel ajal kipuvad sealsed lapsed parema meelega oma inglise keelt lihvima, kui mina tahaks hoopis, et minu lapsed eesti keelega tegeleksid. Vanavanematega vähemalt ei ole mingit keerutamist – nendega on nad sunnitud ilusti eesti keelt rääkima ja eriti Kirke puhul näen olulist muutust! Meil oli mõni aasta hästi tore juhus, kus olime lastega Eestis poes ning Kirke nägi üht omavanust linalakka. Ta läks siis julgelt tüdruku juurde ja küsis: kas sina räägid ka eesti keelt? Kahjuks kohkus pisike neiu sellisest lähenemisest ära ning jooksis kiiruga emme juurde... Otsustasin, et pean lastega jalutama mööda kodutänavat, püüdes leida mõnda sõbrannat, kes hästi lähedal. Ühe tüdrukuga saime kaubale, ta lubas mängima tulla, kuid siis kui ta saabus, oli meil vaja juba üsna kohe-kohe tagasi sõita :(

Pean ütlema, et ilmselt on Kanada üks tolerantsemaid maid kõigi erinevate rahvuste suhtes. Nad rõhutavad siiamaani, et peame olema uhked selle multikultuursuse üle. Isegi koolis korraldatakse igal aastal väikest festivali, kus kõik saavad oma taustast väljapaneku üles seada. Mis küll need lapsed mõtlevad, kelle vanemad siin sündinud... aga kui pisut urgitseda, siis tuleb välja, et mitu põlvkonda tagasi tuldi ikkagi üle ookeani uut elu alustama. Ilmselt on immigrandina siin selle suhtes kõige lihtsam toime tulla (eriti muidugi Torontos, kus juba pool rahvast mujalt saabunud). Suur Ameerika lõunas on justkui sulatuspott, kus suunaks ameeriklaseks igaüht muuta - laenan ühe dokfilmi sõnu, sest mul puuduvad selles suhtes lähemad kogemused.

Mari oma Eesti väljapaneku juures. Mul juhtus olema kama, millest tegin kamapalle, lisasin kama ja shokolaaditükke toorjuustu hulka. Üks hiina tüdruk oli pidevalt tagasi tulnud, et nende kallal maiustada. Ühes topsis oli kamapulber, mida mõni julgem isegi proovis. Need nukud olime ühelt vanemalt eestlaselt saanud, kes vanadekodusse kolis ning ausalt öelda olid nad meil kusagil keldris peidus... Nüüd tulid kasuks ära ning hetkel on isegi ilusti kapi peal kõigile imetlemiseks.

Õmblemas

Lõpuks ometi jõudsin nii kaugele, et sain lapsed õmblusmasina taha. Alguses arvasin, piisab ehk Mari õpetamisest, kuid tean oma kogemusest, kuidas nii võib Kirke vaikselt asjast kõrvale jääda. Sellepärast töötasin mõlema tüdrukuga täna koos.

Me oleme kõik Barbie nukud ära andnud, välja arvatud kummalegi üks - just selle mõttega, et kunagi nukule riideid õmmelda (nad pole erilised Barbie-nukuga mängijad kunagi olnud, kuigi neid millegipärast tekkis üle aja rohkesti). Mul oli ka üks raamatuke nuku riiete lõigetega. Seda me siis kasutasimegi. Kirke tegi seeliku ja Mari pluusi.


Olen mõelnud, kas ei peaks neile mingit väiksemat õmblusmasinat muretsema. Minul oli kunagi selline käega ringiaetav, mida isegi päris usinalt sai kasutatud. Kuid otsustasin, las nad proovivad kohe minu masinaga. Eks nad olid pisut põnevil ja ärevuses. Hoiatasin muidugi, et nad ettevaatlikud oleksid ning tuletasin meelde, kuidas mina olen kord nõela läbi oma küüne endale mantlit õmmeldes lasknud. Kõige kummalisem selle juures oli, et kasutasin meie vana jalaga ringiaetavat Tikkakoski masinat. Saaks veel aru, kui elektriga ei kontrolli korralikult, mida teed.

Kõik läks neiudega kenasti ja nüüd nõuavad nad abi uute riiete jaoks. Lubasin, kui nad on küllalt head nukuriietega, siis järgmiseks õmblevad nad suveks endale ise midagi.

Täna küpsetas Mari ise shokolaadikooki ehk brownies nagu neid siin Ameerikas kutsutakse. (Minu töökaaslane Krista kinkis laste kokaraamatu - sealt ka see retsept). Tema mure on nüüd, et ta ei tohi pähkleid süüa oma suuraudade pärast. Lahendasime selle siiski - hakkisime need hästi peenikeseks, nii saab hea maitse ning samas ei poe pähklid sinna, kus nad ei tohi olla!

Hokimäng

Kui Kirke mõnusalt kiigel aega veetis, siis teised (tagaplaanil) olid hoos hokimänguga...



Olime pühapäeval ühel sünnipäeval Oakville'is, kus võimalusel nii noored kui vanad hokikepid haaravad (välja arvatud millegipärast vanem naispere...). Kirke viilis vaikselt mängust kõrvale, kuigi tema kaitseks peab ütlema, et õhtupoole läks ta teiste lastega ikka mängima. Nalja ja lõbu jätkus küllaga!

Pean siia juurde lisama, et pühapäeval toimus Torontos Põhja-Ameerika Balti Cupi finaalmäng jäähokis, kus võistlemas kohalikud eestlased, lätlased ning leedulased ning võitjana tuli sealt välja Eesti! (Minu jaoks on eriti tore näha võitjate hulgas endisi õpilasi Eesti Koolist.)

Fotojaht - kollane

Toronto metroo... Kümmekond aastat tagasi hakati ooteplatvormi ääri selliselt tähistama. Peale seda kui oldi põhjalikult arutatud, kuidas ära hoida õnnetusi. Tegelikult oli taustaks veelgi süngem lugu, (mis vahel meenub, kui neid kollaseid jooni vaatan), kus üks hull mees tükk aega rongi oodates valis oma ohvrit ning lükkas lõpuks noore naise rööbastele. Ning teine lugu noorest emast, kes end koos kuuekuuse beebiga rongi ette viskas. Mõtlema pani selle juures tema amet - psühhoterapeut...

Väga uimane tõuguke...

Kuidas ma indiaanlaste maal saan mööda minna nende poolt pühvlinahale kirjutatud lugudest, mida ilustavad kollased hobused...

Nii palju kollaseid liiklusmärke... Esimesel pildil on sellisel viisil ära tähistatud jalakäijate ülekäigukoht. Kui autojuht ei jää selle ees seisma, et inimesi üle lasta või liialt kiirustades vahele jääb (ei tohi aeglasest autost mööda minna), siis peab ta kõva trahviga arvestama - siin on jalakäija kuningas, aga liialt kuningana ei tasu siiski end tunda ;).
Teisel... lund on ikka veel siin-seal hästi varjulistes kohtades, kuigi nädalalõpu vihm ei jäta enam lumeraasugi kuhugi.

Viimaks kollased mõtted apelsinimarmelaadiga pannkoogil mõnedest möödunud aegade kollastest hetkedest:

Eksirännakud Kanada tervishoiusüsteemis

Proovin pisut kirjutada siinsest tervishoiusüsteemist (pildid on meie pisikestest põngerjatest, sest eks nende pärast ole me kõige rohkem tohtrite uste taga istunud). Arstiabi on siin tasuta! Õieti küll maksame meie, maksumaksjad, selle kinni, kuid enamus elanikest eelistab taolist korraldust privaathaiglate asemel. Samas kipub riigi asi tihtipeale liialt lohisema. Järjekorrad spetsialisti juurde võivad väga pikaks venida, kiirabi osakond on enamasti patsiente nii täis, et ooteaeg võib tundideni venida. Teisalt võin viimase kohta öelda, et liiga palju tuleb sinna inimesi, kes võiks oma perearsti poole pöörduda või astuda läbi mõnest kliinikust, kus saaks ilmselt kiiremini abi. (Pisut kirjutasin meie kogemusest kiirabis siin.)

Kõigil Kanada elanikel on olemas tervishoiukaart (Ontarios OHIP-kaart - Ontario Health Insurance Plan, teistel provintsidel on oma kaardid; Ontario oma tunned ära siinse provintsilille - trilliumi - järgi), mis peab iga kord kaasas olema, kui arsitkabienti uksest sisse astud või haiglasse lähed. (Lisaks on igal haiglal oma kaart, ilma milleta ei saa ühegi arsti vastuvõtule. Pean tunnistama, et kui käia mitmes erinevas haiglas ja sugugi mitte tihti, siis kaovad need kergesti ära, kuid õnneks ei võeta sind mitte vastutusele, antakse uus, mis lihtsalt sinu kallist aega vähemaks näpistab).

Vanad kaardid näevad väga lihtsad välja, ainult nimi ja number on sellel, mis tähendab, et paljud illegaalselt siin riigis viibivad isikud kasutasid seda tihtipeale halvasti ära. Nii otsustati need kümmekond aastat tagasi muuta kindlamaks ning uuel kaardil on lisaks pilt peal (laste omadel ei ole – pildil - tean omast kogemusest, sest mõlemad said selle uue kohe postiga koju kätte)! Ainult see väljaandmine on käinud teosammul, minul on ikka vana kaart, mille peale nii mõnigi arsti sekretär kergendatult ohkab, sest sellel puudub kehtivusaeg ja inimesed on üsna hooletud kehtimisaja saabudes neid vahetama.

Teoreetiliselt peaks perel olema oma perearst, kes enamasti võtab patsiente vastu oma kontoris, mis ei ole sugugi mitte kliiniku või haigla juures, vaid kusagil üüritud ruumides. Perearsti leidmine pole alati kerge. Mina olin väga rahul meile soovitatud eestlasest arstiga, kes kahjuks ära kolis. Peale seda jäin praksise üle võtnud arsti juurde, kuid kuna me ise teise linnaossa kolisime ning lapsed väikesed, siis tahtsin neile kusagilt lähemalt kedagi leida. Tegin midagi, mis siinsele süsteemile üldse ei meeldi (käisin läbi mitu arsti). Kõigepealt panin aja kinni ühe vana tshehhi arsti juures. Muidugi sain alles kohale minnes teada, et ta vana oli ning kui ta Mari Mariaks kutsus ning veel mingi kummalise märkuse tegi, siis otsustasin, see arst ei ole meie jaoks.

Järgmisena leppisime kokku ühe kanada arstiga. Kõik läks väga kenasti, kuni ma talle ütlesin, et lapsed ei räägi inglise keelt (mis sest et nad Kanadas sündinud on). Selle peale sain loengu, kuidas see väga halb on ja ma peaks kindlasti inglise keeles nendega rääkima hakkama, sest muidu... Kuulasin rahulikult ta tiraadi ära, kuidas neil edaspidises elus koolis ja tööl väga raske saab olema ning vaikselt olin juba otustanud, siia ma tagasi ei tule! Tahtsin veel hiljem mingi pahandava kirja saata, kuid lõin käega. Takkajärgi mõtlesin, et oleks võinud ka kohapeal pika loengu keeleõppimiset pidada (ikkagi minu eriala), kuid ilmselt olid mu ajud beebipehmed.

Järgmisena leidsin vanema kanada arsti lausa oma tänava otsas, kuid peale poolt aastat teatas ta, et lõpetab praksise. Keegi seda üle ei võtnud ning olin taas kord küsimuse ees, kuhu minna. Vaatasin siis hoopis naisarste ning sain lastele ühe hiina päritolu väga armsa doktori. Mulle meeldis eriliselt, kuidas ta lastes proovis ära hoida hirmu enda ees. Näiteks süsti tehes palus ta et hoiaksin tüdrukuid süles, pea keeratud arstist eemale. Lapsed käivad hea meelega siiani tema juures, isegi Tom on tema patsiendiks hakanud. Ainult mina olen ikka edasi dr.Sauksi järglase juures, kuigi iga kord mõtlen, kuidas ma võiks ikka lähemale ära kolida.

Perearst on see, kes saadab patsiendi edasi eriarsti juurde ning tema käest saab ka vajalikke retsepte ning muid tähtsaid pabereid. Vanal ajal oli kõik tasuta, kuid nüüd pead paljude tähtsate paberite eest raha välja käima (samas ei ole olemas visiiditasu, mõni arst aga võib raha võtta selle eest, kui sa kohale ei ilmu ja nagu hiljuti teatati, kui hiljaks jääd, siis võivad nad su oma patsientide nimekirjast kustutada). Muidugi on teisalt palju arste, kes ise kunagi õigel ajal valmis ei ole, sest neil on vaja iga patsiendiga maailmaasjad selgeks rääkida. Eks see ole kena jutustajale, kuid mitte ootajatele :)

Meie perest olen mina haiglas olnud sünnitamas ning ühel väikesel opil (mind lõikas eestlasest arst dr.Ambos – neid eestlasi jätkub igale poole); ja Kirke väikesena hambaravil! Avastasime ühel päeval, et tagumine hammas on pooleldi kulunud. Hambaarst teatas, hambal puudub vaap ja kuna Kirke oli väga väike, siis pidi talle hõbedane kroon pandama üldnarkoosi all - selleks oli vaja lastehaiglasse minna (Sick Kids). Olin opi saalist eemal, ja kui äkki lapse nuttu kuulsin, siis teadsin, see on minu laps, kes on nüüd üles ärganud (kuidas küll emad oskavad oma lapse nutustki ära tunda...) Hetke pärast oligi õde minu juures ning kutsus mind sisse, et lapsega koos olla.

Haiglas viibimine on viidud miinimumile, mina sünnitasin öösel ja sain vaid veel ühe öö seal veeta. Siis oli aeg koju minna, sest mõlemad olime terved ja probleemideta. Peale operatsioonigi olin kohe järgmisel päeval kodus. Samas ei tohi nuriseda, sest kodus on ikkagi parem, kui haiglatoidul. Ning laps oli mul pidevalt niikuinii kõrval ega lasknud magada...

Eksirännakute lõpetuseks, kirjutan oma ühest kogemusest loo taustal, kuidas naine sünnitas Eestis WC-potti. Muidu oleks vast niisama pealkirjast üle libisenud, kuid mul oli pea sama kogemus (välja arvatud suhtumine) siinses haiglasüteemis, kuigi ma poleks seda kunagi nii uhkelt kuulutanud. Mu esimene rasedus Kanadas ei läinud väga kergelt ja lõpptulemuseks oli see, et neljandal kuul suri loode/laps. Ilmselt oli öö jooksul tulnud vesi, sest käisin pidevalt vannitoa vahet, nii halb oli olla. Hommikul rippus ainult nabanöör välja.

Arst võttis mind kohe vastu, mind saadeti ultrahelisse... Kõik olid väga tõsised, kuni arst teatas, et loode on surnud ning nad peavad sünnituse esile kutsuma ning saatsid mind haiglasse sisse registreerima (õnneks oli mu arst haigla juures). Kõige raskem oli see, et olin päris üksi, sest Tom pidi töö pärast linnast väljas olema...

Mind paigutati palatisse, kus kardinate taga peidus veel mõned patsiendid. Sain morfiini ja mingit rohtu, mis sünnitust esile kutsus, otse veeni ning lihtsalt lamasin ning ootasin, mis edasi saab. Õhtul hilja tuli Tom ning õed olid kenad, muretsesid talle aseme, et minu kõrval olla.

Mingil hetkel öö jooksul tundsin, et vajaksin ilmselt rohkem valuvaigistit. Tahtsin ainult enne vannitoas käia. Võtsin õdede poolt antud kausikese kaasa, pidin kindlasti selle enne potile panema – alguses ei saanud aru, miks... Ja nii läkski, komberdasin vannituppa ning laps vulpsataski otse kaussi. Vajutasin kõrvalolevale nupule, mille peale õed kiiresti kohale tulid. Ega rohkem ei mäletagi, mis hiljem sai. Magasin ilmselt. Hommikul tahtsin koju minna, kuid mingil segaduse hetkel olin neile jah-sõna öelnud, et mul oleks vaja lohutamist lohutamis-spetsialisti poolt. Ja nii pidin tema ära ootama, kuigi ma pole väga selline õlal nutja ning ega ma nutnudki lõpuks tema õlal – läksin vaikselt kodus seda tegema... Kurvastuse peletamiseks vaatasin aina kokasaateid ning lugesin kokaraamatuid...

Eks see ole meile eestlastele tüüpiline oma muredega ise hakkma saada. Siin aga on väga tavaline, et on olemas tugigruppe, kus sama saatusega inimesed koos käivad ning teoreetiliselt helgema pilguga tulevikule vaatavad. Aga minul pole nüüd muud vaja, kui oma laste kallistusi ning kõik on jälle hästi...

Arstid

Atul Gawande „Better: A Surgeon's Notes on Performance" India päritolu arst, kes kirjutab arstiks olemisest, Ameerika tervishoiusüsteemist ning probleemidest, millega arstid igal pool silmitsi võivad seista. Raamat on jagatud mitmeks osaks, milles võetakse luubi alla erinevad küsimused.

Huvitav oli see osa, kus ta rõhutas, kuidas lääne ühiskond proovib oma arusaamasid viia maadesse, kus on harjutud teistmoodi. Näiteks toob ta loo, kuidas kõik abi, mis kohale toodi, ei muutnud laste alatoitumise probleeme. Nii mindi nende perede juurde, kus näitajad olid paremad ning jälgiti, mis need emad-isad teistmoodi tegid. Õpitu viidi praktikasse ning tulemused paranesid silmnähtavalt!

Paradoks - sõja osa meditsiini arengus väga suur (ka tehnika areng on sõjale tihtipeale tänu võlgu...)

Kombed ja arstiabi andmine. Kuidas sa vaatad läbi naise, kes on burkas? Kuidas hoida viisakat dinstantsi, näiteks Ukraina arst ütleb, et nad kasutavad alati perekonnanimesid. Minu jaoks oli alguses kummaline, kuidas pidin üleni lahti riietuma, kui perearsti juurde läksin või isegi kui lapsi oodates igakuisel ülevaatusel käisin (üks õnnetu kitlike anti siiski selga). Eestist polnud mul kunagi sellist kogemust, aga kõigega harjub lõpuks!

Surmanuhtlus ja arstid. Arst on andnud vande püüda inimsest päästa, kuidas saab ta olla surmanuhtlusele määratud vangi juures, et leevendada tema surma saatmist... Teisalt väikeses linnakeses praktiseeriv arst, kes tunneb mõrvari käe läbi elu kaotanud inimesi, heidab kõik süümepiinad kõrvale.

Kindlustus ja arstid. Ameerika ja kindlustus – midagi, mis pole kusagil mujal selliseid mastaape ilmselt saanud, kuna siin igaüks iga väiksemagi asja pärast võib teise kohtusse kaevata. Tulemuseks meeletud arstiteenuste hinnad, sest suur osa sellest läheb kindlustuskompanii kätte...

Ta võrdleb India arstide tööd arenenud riikide arstidega ning ei suuda ära imestada, kui väga leidlikud ning osavad nad on kõigis nendes kehvades tingimustes! Paratamatu, kui tahad midagi oma patsiendi heaks teha!

Ja lõpuks, kas arstid on valmis laskma oma tööd hinnata? Tuletas mulle meelde, et internetis on olemas kodulehed, kus saad arste/õpetajaid hinnata, mis eriti neile tegelikult ei meeldi! Siin on lehekülg, kus saab USA, Kanada, Suurbritannia ja Austraalia arste otsida! (Mina ise pean tunnistama, et olin oma perearstiga väga rahul, kuni ta ära kolis, mis tekitas tunde, nagu oleks ma pereliikme kaotanud – dr.Sauks).

Poeskäik

Kas pole tore, kui poodi minnes tervitavad sind selline tore poiss ja tüdruk!
Nädalavahetusel oli kohalikus (meist umbes kahe kilomeetri kaugusel) Loblaws keti kaupluses suur „pidu”. Terves poes pakuti huvitavaid roogi ning need kaks lõbusat noort kutsusid osalema poe teisel korrusel organiseeritavatest kokanduskursustest. Seekord ainult maitsesime kokkade poolt valmistatud toitu. Mütside peale on kirjutatud PC, mis tähendab „President's Choice” - see on Loblaws'i enda firmamärk, mille all müüakse odavamalt mitmeid kaupu. Tervet poeskäiku saatis elav muusika, kaks noort musitseerisid rõdult.

Kord kirjutasin Ken Valvur'ist, kohalikust sushi kuningast. Hiljuti ilmus uus artikkel MacLean's ajakirjas, milles ta märkis, et tal on õnnestunud teha midagi erakordset, nimelt müüakse Bento Nouveau sushit ja tooteid suurtes kauplustes oma töötajatega. Järgmisel pildil ongi näha tema firma letti ning tema firma töötajat.


Ja mõned pildid suurest kauplusest, mis on väga puhas ja kena, kuid hinnad ei ole mitte just kõige soodsamad... Enamasti ei pakuta toidupoodides toitu ja riideid ja muid tööstuskaupu koos. Nüüd hakkab see siin tasapisi muutuma. Loblaw kaupluses on olnud müügil laste riideid ja köögitarbeid, nüüd avastasime, et ka naiste riided on poe ühe osa vallutanud.

Õnnekivi

Veel üks pilt muusemikäigust. Vaata tähelepanelikult ja näed kirja (mõlemas riigikeeles nagu Kanadas kombeks): „Please touch! Veuillez toucher!” Inimese loomulik soov oleks nii mõndagi eset käega puudutada, kuid viisakus ei luba seda enamusel teha, sest teame, mis juhtub, kui kõik oma soovile järgi annaks. Õnneks on muuseumis nii mõnegi eksponaadidi küljes samasugune silt juures. (Näiteks võid oma käe all tunda dinosauruse reiekondi pinda).

Ülalolev pilt on suurest töötlemata nefriidist (jade). Hiinlastele on see kivim olnud eriliselt tähtis viimased viis tuhat aastat, sest see hoiab halva eemale ning toob inimestele õnne. Sellepärast kippusid tüdrukud lausa kallistama seda õnnekivi :)

Nefriidist nikerdatud liblikas on märkimisväärselt mõjuv armastuse leidmisel. Hoia nefriiditükki käes, kui pead plaani, kuidas oma finantsasju ajada - pidi mõtted teravaks muutma ning selge peaga jõuad kindlasti sinu jaoks soodsate/rikkust toovate otsusteni.

Kuninglik Ontario Muuseum

... ehk siinses keeles Royal Ontario Museum'is on toimunud suured muudatused viimaste aastate jooksul. Päris mitmete vastuseisust hoolimata on muuseumi vana hoone saanud väga modernse juurdeehituse, mis on andnud hulgaliselt ruumi juurde, et välja tuua suurel hulgal keldrites hoiul olnud vaatamisväärtusi.

Tunnistan, et olin samasugune skeptik, kuid praeguseks olen kõik oma kahtlused alla neelanud ning vaatan ainult imetlusega arhitektide töö peale. Eelmisel suvel, kui ma pildi võtsin, ei saanud me veel külastada seda uuemat osa, kuhu nüüdseks on uhke dinosauruste väljapanek üles pandud. Nii palju valgust ning avarust võrreldes varasemate hämarate ja kitsaste ruumidega!


Järgmisel pildil on näha, kuidas vana ja uus on ühendatud. Muuseum on saanud uhke fuajee, kus võib mõnusalt jalgu puhata ning imetleda mõningaid eksponaate (kaasa arvatud dinosauruste kondid).


Meil oli seekord Hanna kolmanda lapsena kaasas, siin oli võimalus hetkeks maha istuda.

Hulganisti pilte dinosauruste luudest ning külastajatest... Ma ei ole kasutanud välku, mis kahjuks minu fotoka juures ei anna alati kõige paremaid tulemusi - kuidagi on vaja käevärisemisest lahti saada või lõpuks siiski muretseda parem aparaat, mis kompenseerib käe loomulikke jõnksatusi. Tom arvas, et ta on tänu püstoliklubile õppinud palju kindlama käega kõike tegema - on vaja vaid sügavalt hingata ning mitte liigutada!!!

Muuseumis on lastele antud palju võimalusi oma aega aktiivselt veeta. Võid proovida selga vanaaegseid riideid, „kaevata” välja iidseid luid, veeta aega indiaanlaste telgis ja nii aina edasi. Tavaliselt lähebki suur osa ajast meil sinna „kaduma”. Õnneks on suurtele küllalt pinke, kus kannatlikult võib lapsi oodata.

Ja lõpuks oli aeg koju minna... Otsustasime seekord osta perepileti aastaks, sest oleme seal nii mitmeid kordi käinud, kuid kunagi pole olnud energiat kõike läbi vaadata, sest väsime viimse kui üheni lõpuks ära. Huvitav, kuidas kiire kõnnakuga võib lõpmatult pikad teed maha käia, kuid niipea kui pead aeglaselt liikuma kipub väsimus kallale...