Jõuluootus jätkub

Täna saab siis kolmanda küünla süüdata. Pisut üle nädala ongi vaid jõuludeni jäänud... Kingid on enam-vähem olemas. Kuigi lastega on nii lihtne, et lihtsam olla ei saagi. Kumbki ei soovinud mitte midagi! Kuigi mõlemad nuputasid hoolikalt mida õele kinkida :)  Ei tea, kuidas see meil nõnda õnnestunud on. Kas ikka tänu sellele, et ühelgi aastal pole nad kingituste laviini alla jäänud.

Sadamalinn Toronto

Vaevalt, et paljud mõtlevad Toronto peale kui sadamalinnale. Ega torontolasedki seda ei tee, kui just endal mingit veesõidukit kusagil sadamakail loksumas pole :) Ja hoolimata sellest, et linn on ju järve ääres (ühe väga suure järve ääres), siis sadamasse sõidavad ju sisse ookeanilaevadki. Fotod klõpsasid idast kesklinna poole. Ilma oli pisut sompus, aga ikkagi on selgelt näha purjekate mastid. Ainult CN-torn on pisut udu sees.

Vaikus ja rahu pargis

Lumi toob erilise vaikuse ja rahu ning minu jaoks eriti mõnusa tunde hinge. Ega just pargipingile istuma ei kiirusta, aga koerga jalutada on tore. Olen täielikult "talveinimene" :) Muidugi pole mul teiste aastaaegde vastu midagi, kuid ilma talveta ei kujuta ma hästi oma elu ette. Ja õnneks Torontosse seda enamasti ka jagub. Mõni üksik aasta on vaid päris lumevaene olnud.

Jälle talv

Täna on terve päev ainult lund sadanud, sellist ühtlast rahulikku. Tom arvas, et oma paarkümmend cm kokku. Kui nüüd ilma vastu peaks, siis oleks jõulud meil valged. Aga Oleks on ju teada mees... Teisipäevaks ennustatakse jälle vihma. Nii me siin üles alla kõikuva ilmaga elame :)

Peegeldused...

Kui palju lapsed oma vanemate moodi lähevad? Kui nad on väikesed, siis vahel on päris naljakas kõrvalt märgata, kuidas näiteks vanem tütar oma väiksemat õde kantseldab, just nii nagu emme seda tavaliselt teeb :) Ja eks mõned käitumismaneerid viskavad ikka ette, mis panevad endki rohkem jälgima. Eriti kui asi kuidagi kummaline tundub :D  Samas ei saa ma kummagi tüdruku kohta öelda, kellesse nad rohkem läinud on, nad on täiesti omaette "nähtused". Välja arvatud siis, kui noorem näiteks üllatab nõnda: "Kui mul on lapsed, siis ma teen täpselt samamoodi kui sina!" 
"Mida?!" olen uudishimulik.
"Panen teda guilty tundma," jutustab ta päris rahulikult edasi (kusjuures vestlus käib tema poolt pisut rohkem eesti-inglise segakeeles, kui ma siin nüüd kirja panen). "Tead, kui sa oled kurb, kui me midagi ei tee, mis peab tegema, noh, nagu koristama!"
Olen üsna sõnatu. Ma tean, et ei kipu väga häält tõstma või näägutama, kui kõik laokil ja keegi ei kavatse lillegi liigutada. Olen lihtsalt kurb ja ma ei karda neile tunnistada, et ma KURB olen.
"Aga ma teen seda palju paremini!" kuulutab ta juba järgmiseks. "Ma oskan palju paremini näidelda!"
Hmm... vähemalt siis nii palju selge, et tal näitlejaandi rohkem on.
"Tead, karjumine ja riidlemine ei aita, eriti veel, kui seda liiga palju teha. Lähed lihtsalt immuunseks. Aga sinuga on palju raskem. Nii paha on süümepiinu tunda!" seletab ta veel. "Samas, ega sa väga tihti seda ei tee. Äkki muutuks me muidu ka immuunseks."
Ja kui ma nüüd ennast vaatan, siis olen vist selles osas täiesti oma ema koopia ja temagi kindlasti oma vanemate osade iseloomujoonte pärija.

Mõtlik kutsa...

Isegi võõras kutsa ei viitsi end unisel hommikul möödujatest häirida lasta ning leesitab mõnuga edasi.

Kaerajaan ja muud tantsud Toronto jõuluturul

Laupäeval käisime Tomiga Toronto jõuluturul, kus muuseas esines juba kolmandat aastat järjest meie kohalik rahvatantsurühm "Kungla" (vaata lisaks pilte ja videot Estonian World Review lehel). Rühm on koos käinud aastakümneid, vahelduva eduga. Vahepeal oli ta varjusurmas, kuid mõni aasta tagasi võtsid noored kätte ning andsid Kunglale uue hoo sisse. Nii tore on näha nõnda paljusid mu endisi õpilasi seal tantsimas ;)  Ja muidugi pisimudilasi, kellest osa mu õpilaste lapsed :D Nii et eestlus püsib siin kindlalt edasi! Filmisin lühikesi lõikusid nende tantsudest ja panin video kokku. Kujutage end nüüd siis Torontosse, kus keset õue kõlab eestikeelne laul, ja kus muidugi on hulgaliselt eestlasi pealtvaatajate seas. Aga ka kanadalasi :)  Siin veel üks vanem video esinemisest Toronto Eesti Majas ja siin eelmise aasta jõululaadal (pole minu võetud ;).

Advendiaeg

Küünlad aknal on mind nüüd nädalakese tervitanud. Olen nad taimeri peale sisse-välja lülitama pannud, muidu jääkski nad tuimalt istuma. Inglikese leidsin jõuluehetekarbist ja punaste õitega jõulukaktus sai roosaõielise kõrvale. Võib ju ennast vahel rõõmustada ja poest lilli koju tuua, st ikka selliseid, mis potis kasvavad ja loodetavasti igal uuel aastal aina oma õitega mulle head meelt teevad ;)  Ilusat teist adventi!

Päikeseloojang suurlinnas

Ega tihti kesklinna ei satu, aga kui, siis tasub ikka fotokas kaasa tuua :) Jõuluootusele kohaselt helendab CN-torn punastes toonides. Praegu vaatan ka, et foto järgi võiks arvata, nagu oleks Toronto kusagil mägede vahel, kuid need on siiski madalad pilved, mis eemalt paistavad. Muide kesklinna on viimase kahekümne... õieti vast isegi ainult viimase kümne aasta jooksul hulgaliselt kõrghooneid tekkinud. Mõnede aknad lausa otse kiirtee naabruses. Loodetavasti on klaasid/raamid küllaltki head ja suudavad automüra summutada. Ruumi neil ju seal uutest korterites ei pidanud suurt olema, et kuhugi kaugemasse nurka mootorilärmi eest pageda.

Õhtupimeduses

Mina olen üks nendest, kes läheb hea meelega pimedas välja. Mulle meeldib, kui vaiksed ja rahulikud tänavad on. Mulle meeldivad majaakende valguslaigud. Enamasti võib vabalt neist sisse piiluda, sest kardinaid ju ees pole. Kunagi tegin ühele noorele eestlasest külalisele nalja, et käin koera jalutades akende taga telesaateid vaatamas. Meil ju teleteenust kodus pole ;)  See et ma häält ei kuule pole probleem, sest küsimusele, kas ma ka inglise keelt oskan, olin mõni hetk varem vastanud, et ei oska, räägin valikuta kõigiga eesti keeles :D  Naabrid hoidvat must juba eemale, sest selle crazy lady´ga pole ju midagi peale hakata. Aga õhtul ei pea ma eriti kellegagi suhtlema. Ainult naeratama teistele koeraomanikele, kes samamoodi oma kutsad õue toonud, et nad, st kutsad, viimase kui ühe posti üle saaksid nuuskida. Õieti... kui ma kepikõndi teen, siis kiirel sammul teed mõõtes, pole muuks kui naeratuseks ja kergeks peanoogutuseks aega. Kui niisama rahulikult minna, siis peab ikka mõne sõna vahetama. Enamasti küll teemal, milline kena koer teisel on, ja kui varem pole näinud, siis ka jagama muid olulisi andmeid tõu, vanuse ja nime kohta, ma räägin endiselt koertest, eks. Mõni kutsa on juba päris omaks saanud, omaniku kohta seda just öelda ei saa :) Ilma koerata vist ära ei tunnekski :D

Tänavalambi valguses...

Õhtud on pimedad ja külmad. Kepikõnnile minek ei tarvitse enam nii kerge olla. Pisut lund ja märjad tänavad, külma ka veel juurde ja poole tee peal avastad, et kepid kipuvad libisema ning jalatsidki pole jäise katte jaoks sobivad. Proovin ikka edasi rühkida, kuni annan alla. Sest olukord muutub pisut ohtlikuks, eriti kui kutsa otsustab, et kohe on vaja midagi nuusutama minna ning vales suunas sammud sisse seab. Temal ikka neli jalga all minu kahe vastu ;) Koko on mul ju rihmaga vöö küljes. Ja kuigi olen enam-vähem harjunud selliste ootamatute manöövritega, siis libedaga on tegu end püstloodi seisma jätmisega.

Muster laes

Aknale pandud jõuluküünalde kolmnurk heidab just sellise varju meie toa lakke. Võiks selle panna vabalt fotojahi mustriteema alla :)  Fotojahist võtsin päris alguses mitu aastat väga innukalt osa. Õpetas mulle rohkem ümbritsevat märkama. Tõi virtuaalmaailma hulga sõpru, kellega justkui kord nädalas sai omavahel suhelda :) Siis aga... ei teagi mis juhtus, sest fotosid mulle meeldib ju võtta, aga fotojahist osavõtt jäi soiku. Nüüd lugesin, et selle kuuga tõmmatakse otsad kokku. Pole mina ainuke, kes kõrvale jäi... Natuke kahju, aga eks ta ole, iga asi jõuab ükskord punkti, kust edasi ei saa.

Torontos

Palume jalutuskäigule Torontosse! Minu meelest väga hästi kokku pandud video time-laps klippidest! Just selline see minu praegune kodulinn on.

Sügis-talvised mõtted

Kui millestki kirjutada pole, siis ilmateema on ju alati käepärast võtta :)  Nüüdseks oleme kõike näinud, suurt talve ja palavat sooja, pühapäeval vedas kraadiklaas taas kõrgele, siiski mitte nii nagu eelmisel nädalal, ainult kusagile 12 kraadi piirimaile. Täna õhtul näpistas jälle külm ja isegi mõni üksik lumehelves tiirles suures tuules vastu. Kas ma kadestan neid, kes elavad soojal maal? Kindlasti mitte. Pigem neid, kes saavad juba lumes sumbata. Kuna ma autoga ei sõida, siis ei nuta ma, kui teed lumevaiba alla mattuvad. Võin rahumeeli hangedest üle keksida. Noh, nii palju kui vanainimesele seda keksimist lubatakse ;) Aga ükskõik mis ilm ka ei tee, on ilmselge, et jõulud on tulemas. Isegi meie majaesised kuused said punased ehtemunad peale. Tegelikult ei tohi me ju kurta, kui kuuske tuppa ei tule. Õues on neid meil lausa kaks tükki! Ehk paneks ühele ka tuled peale, siis saab toast õue piiluda ning imetleda. Kardinad laiali lükata ning nende ilu jõuluõhtul tuppa lasta ;)  Hetkel olen ikka seda meelt, et kuusk tuppa ei tule. Tom tõi veelgi mõned kuuseoksad, mis ma vaasi torkasin. Jah, eks see natu vara ole. Aga samas, las me siis naudime oma toas terve detsembri jõuluootust. Muidu kippus ikka olema, et kuusk istus lausa jaanuari lõpuni vahel meiega. Ei raatsinud kuidagi välja visata. Lõpuks hakkas endalgi natuke imelik, kui jõulud meiega nii kaua olid. Las nad siis olla pigem natuke ette ;)  Ja kes teeb reegleid, kuidas täpselt kõik käima peab. Võib ju käia just nii nagu inimesel endale meeldib! Onju?!

Jõulukaunistused

Ma olen alati olnud seda usku, et jõulupuu ja kõik muu peaks ikka jõululaupäeval koju saabuma. Seekord on aga mingi imelik lugu juhtunud, et majja ilmusid jõulukaunistused tervelt kuu enne päris pühi. Õieti sai kõik alguse sellest, kuidas me arutasime, kas tasub ikka puud tuua või mitte. Mina olen alati olnud väga puu pooldaja, kuigi iga kord nukrutsen päris palju, kui ehteid maha võtan ja kuuse välja viin. Mõtlesin, ehk piirdume ainult okstega seekord. Lastel ei olnud ka mingit kindlat arvamust, mida nad tahavad. Olid kõigega nõus. Mari arvas, puu on tore, kuid võib vabalt ka ilma olla. Kirke kehitas õlgu ning andis mulle vabad käed. Need vabad käed leidsid eile hommikul koera jalutama viies peale ägedat tuulepäeva tänaval vedeleva kena raagus oksa (mul oli neid küll juba suvest mõned kodus olemas, aga just üks oli puudu ;) ja ühe maja eest veel kenama kuuseoksa. Viimane võis olla kukkunud puu otsast või hoopis inimeste endi poolt ärakoristamiseks välja pandud. Mind ei huvitanud, kust see pärit oli, mängisin usinat koristajat ning kõndisin okstega koju. Seal sättisin need vaasi, mõned ehted külge (mis küll hoopis õue kuuskede kaunistuseks hiljuti IKEAst ostetud). Ja siis muudkui imetlesin oma kätetööd. 

Täna märkasin töölt koju tulles, et naabril on ka mõned kuuseoksad leheprahi hulka visatud. Palusin Tomil need mulle lisaks tuua ;)  Ta läks Kirkega just välja jooksma. Tom tõigi mulle kuuseoksa, aga hoopis uhkema, hõbekuuse oma. Leidis selle kaugemalt jooksurajalt. Kui mina omakorda koeraga kepikõnnile läksin jäi mullegi silma siin seal kuuseoksi (kas tõesti on igal aastal nii palju neid ära visatud, ei jõudnud ma imestada). Inimesed ilmselt panevad kuuski üles ja viskavad inetumad oksad välja. Hõbekuuse omad olid küll õuepuude trimmimise järel tänava äärde tõstetud. Oksi kogunes päris kena hulk, aga probleemiks sai vaaside olemasolu. Kärmelt koer ukse vahelt sisse ja tormasin taaskasutuspoodi, kust saingi kaks kena suurt vaasi. Üks osutus küll natuke praagiks, sest lasi vett läbi. Mis imet! West Germany oli alla kirjutatud, aga kvaliteet ei vastanud küll sakslaste omale ;)  Proovisin siis eriti kleepuvat liimi peenikese prao peale mäkerdada, kuid purgi avamisel lendas kork ootamatult oma teed ja liim otse minu näppudele! Milline rõõm oli siis teha kõik, et minu näpud igaveseks ajaks kokku ei kleepuks. Kuidagi sain mingi osa sooja vee all ära, siis katsetasin küünelaki eemaldajaga ning lõpuks lihtsalt kraapisin natuke noaga kuivanud liimi näppudelt. Olgu ma siis kõigile tulevastele liimijatele eeskujuks! St ärge teie niimoodi tehke! Kahjuks on siiani veel ebaselge, kas vaas hakkas vett pidama. Tom lohutas, et küll sealtsamast poest saa mõne uue (st  mõne korralikuma).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen eriti osav taaskasutaja olnud :D Ega see puu poleks ju IKEAs palju maksnud (vist 20 dollarit). Okste eraldi ostmine oleks palju kallimaks osutunud. Mõtlesin vaikselt ikka puu osta, ning sellelt oksi lõigata. Kuigi kahtlesin, kas raatsin seda teha, kui kuusk juba koju sikutatud on. Mis tähendab, et tema tee lõpeb viimaks ikka meie toas täies hiilguses. Praeguseks oskan ainult eriti rahul olla asjade käiguga. Hoolimata liimistest näppudest ;)

Karate sügisturniir

Nagu Tomi blogist võis lugeda, oli Kirke karatevõistlustel päris edukas. Võitis katas esikoha, kumites ehk vabavõitluses ta ei osalenud, sest oli põlve natuke vigastanud. Lõpuks omistati talle veel väljapaistva naisvõistleja karikas. Mari langes kahjuks üsna alguses välja. Eks nüüd annab tunda, et ta kaks viimast aastat pole ülikooli kõrvalt palju saanud trenni teha. Kuid päriselt ei ole ta spordist nõus loobuma, nagu olen mitmeid teisi noori tegemas näinud. Läheb kohale nii palju kui õppetöö lubab. Kirke jaoks on see kümnes karate aasta päris hästi läinud. Kevadel sai ta ju teise koha kumites ;)  Kui ta sama usinalt edasi treenib ja täidab oma unistuse kunagi ka Jaapanisse karated lihvima minna, siis võib temast veel äkki "asja saada". Tegelikult on nad ju mõlemad päris tublid olnud. Karikate ja medalite rida meie kodus kapi otsas on selle tunnistajaks :)  

Kirke aitas palju kaasa kohtunike abina. Siin terve rida pilte, kui ta laua taga arvestust peab ja järgmisi võistlejaid välja hõikab. Paremas nurgas on fotol ka Jason, kes on suuresti üle võtnud võistluste korralduse poole. Ta alustas muide koos Toomasega üheksa aastat tagasi karatega. Hästi meeldiv noormees, kes annab hirmus palju vaba aega ja tööd karatele.

Riburada fotosid Kirkest katasid esitamas. Shihan (ehk peatreener) Kei Tsumura, kes 50 aastat tagasi shito-ruy suuna Kanadasse tõi, tuli pärast eraldi Kirket kiitma. Oli imestanud, kes see nii hästi esineb. Tundub, vähemalt Tomi juttude põhjal, et Kirke kipub pisut lohe treeningus olema. Võistlusringis andis ta küll endast kõige parema! Aga äkki see ongi tema taktika, et teised ei oskaks teda karta ;)

Marist ka mõned fotod. Kahjuks pidime Tomiga vahepeal lahkuma ja vabavõitluse osa jäi nägemata.

Kirke finaalis esitatud kata (teise nurga alt, kui Tomil):

Talv novembris...

Täna on siis meil talv korralikult käes, isegi kass, kes aknal istub, ei suuda sellisest imeloost aru saada :)  Poleks kunagi arvanud, et nii vara pean sissesõiduteelt lund rookima. Samas ei tohiks nuriseda, sest Buffalo on igasuguseid rekordeid oma meeletu lumesajuga purustanud. Vist pea kaks meetrit on lund maha sadanud! Meil vaevalt alla 10cm. Ja kuigi temperatuur on olnud suht soe (kusagil miinus neli kuni seitse), siis tuul on täis põhjamaist pakast, mis tekitas tunde nagu oleks õues miinus 18 külma. Uskumatu! Muidugi nagu siinsele ilmale kohane, ennustatakse juba mõne päeva pärast pluss 10 sooja :) Tom jõudiski juba arvata, et jätame lume lükkamata. Aga kui õhtul sisse sõitsime, kippus auto pisut liiga palju vingerdama.

Siia veel mõned pildid viimasest nädalast. Lumi tuli nii äkki, et kõik puud pole jõudnud veel õieti lehti kaotada ning Halloweenist järgi jäänud kõrvitsadki on veel tee ääres ärakorjamist ootamas.

Tundub, et peab vist jõulutuled tõesti välja otsima ;)

Prügipäev

Halloween on läbi ja inimesed küsimuse ees, mida teha toredate kõrvitsalaternatega. Absoluutne enamus viskavad need lihtsalt minema. Isegi kui keegi tänupühade ajal kõrvitsakooki teeb, siis selleks kasutatakse poest ostetud kõrvitsapüree konserve... Nii see heaolu elu käib.

Kui meie ajasime taga, kust saada kõrvitsat, et kõrvitsasalatit teha, siis ümberringi on need, kel kõrvits ainult kaunistuseks koju tuuakse, nagu kuusk tuppa :)  Mina sain õnneks siiski paar pisikest kõrvitsabeebit lausa sel nädalal. Mis tegelikult vist tegelikult isegi paremad, st tugevama viljalihaga, salati keetmiseks. Salat ka valmis juba meisterdatud.

Aga õues vaatasid eile õhtul mulle otsa selline kurja näoga tegelane orgaaniliste jäätmete prügikastil. Siin on lausa mõned kivid kastil, ikka pesukarude vastu, kellele meeldib muidugi toidujäänuste kallal maiustamas käia.

Pühad riburada läbisegi

Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteistkümnendal tunnil langetame pea mõeldes kõikidele neile, kes on teiste pärast oma elu sõdurina ohverdanud või kaalule pannud. Kanada on traditsioonist väga kõvasti kinni hoidnud. Inimesed kannavad kraenurgal punast mooniõit, koolides on aktused, jne. Mitte kõigil pole küll päev vaba, kuigi nagu olen aru saanud, proovitakse see muuta järgmisel aastal üleriigiliseks pühaks. Mis ei tähenda, et igaüks samamoodi päevast aru saab. Näiteks võib seda kasutada hoopis jõulukuuse üles panemiseks... Natuke vara ehk... või mis... Mingil määral saan veel aru, kui poodides jõuluehted välja ilmuvad, poesakstele on tulemas ju kõige kiirem ja tulutoovam aeg ning kui ise suht vähe poodides ringi käia, siis ei jõua asi häirima hakta. Aga kodu juba novembris üles lüüa?! Sellele ei saa ma kohe sugugi pihta. 

Hingede päev

Rahulikult vaikselt kodus küünlavalguses. Kirke viis lausa ühe küünla aknalauale teenäitajaks, sest rääkisime oma esivanematest. Ja kuigi ta on ju iseteadlik ning ei lepi kergelt mingite hingede jutuga, siis meeldis talle ikka mõte, et võime ette kujutada, kuidas vanavanemate vaimud meid siit kaugelt üles otsivad.