Ikka veel eesti keelest

Pidin ikka oma laste käest ka küsima, mis teeb neist eestlased (neil hetkil, kui nad end kanadalaseks ei pea). Khm-khm... trummipõrin ja fanfaarihelid... ja vastus oli - eesti keel! Kirke lisas - eesti keele aktsent inglise keeles :D Ok, ma saan aru, et nad pole mingid eksperdid, kes oskavad sügavalt ning saja ja tuhande põhjenduse ning näitega iga teema läbi arutada, aga lapse suust pidi ju tõde kõlama ;) Tegelikult lisas Mari veel (lisades samas, et see käib vist kõigi rahvaste kohta), et nad hoiavad kokku ning teevad ühiseid asju, nagu näiteks siin Kanadas on neil oma kool ja pank ja poed ja muud tegevused ning üritused.

Ma mõtlesin veel ühe imeliku asja peale, mis loodetavasti ei tähenda mu pea maha võtmist. Pangatöös olen kokku puutunud paljude eesti keelt kõnelevate kohalikega, ning suur on olnud minu üllatus, kui mõne kohta olen hiljem teada saanud, et ta polegi sünnijärgselt eestlane, on lihtsalt keele nii hästi abikaasa kõrval selgeks saanud. Mis viibki mind järgmisele mõttele nende üksikute venelaste kohta, kes on ka meie pangauksest sisse astunud, esitanud oma vene nimega Eesti passi ning puhtas eesti keeles kõik asjad ära ajanud. Ja kelleks ma neid pean? Venelasteks või eestlasteks... Ausalt öeldes, kaldub mu mõte viimase peale!!! Ma ei tea, kas pean end kiiksuga inimeseks tituleerima?!

Aga tegelikult, kuidas ikka eestlane ära tunda? Kirke arvas, et nende heledate juuste ja siniste silmade järgi ;) Ausõna, ta ei loe minu blogi! Aga eks see ole... kuidas see lugu oligi kännust ja käbidest :D

Eesti keeles või muus meeles?

Tegelikult tahtsin ka oma tagasihoidliku arvamisega välja tulla, peale seda kui olin ummomari postituse otsa sattunud ning siis veel Tiia oma lugedes, milles arutati keele ostähtsust (ja tunnistan, et ei tea täpselt, mis need jutuvoolud käima pani, aga uurima ka ei hakanud, heietan oma rada pidi oma pisikese mätta otsast ;). Olen ühte ja teistpidi igatpidi nõus nendega, kes peavad oluliseks eesti keele alalhoidmist ja selle õpetamist oma lastele, ükskõik millises maailmanurgas nad siis ei ela. Ükski ekstra keel ei saa olla kellelegi üleliigne, eriti veel see, mis lapsepõlves pea mänguga selgeks saab.
Minu kõige tugevam argument keeleõpetamise poolt on see, et puutudes siin Ameerika mandril kokku kõigi nende paljude eestlaste ja eesti juurtega inimestega, pole ma ainsatki korda kuulnud kurtmist ja hala ja pahameelt oma vanemate või vanavanemate vastu, kelle abil ja utsitusel eesti keel selgeks sai. Olen aga kuulnud hulganisti kurba tõdemist nende poolt, kelle eesti keele oskus kas väga nõrk või olemata, et kahjuks ei rääkinud ema/isa nendega eesti keeles ja õppimine oli olematu! Nii et minu kohalik väike statistika kallutab kaalukausi küll sinnapoole, kus lapsega tasub ikka natuke vaeva näha ning emakeel selgeks õpetada. Torontos on olemas ka kursusi kõigile eesti keele huvilistele, kuid välja arvatud mõned üksikud erandid, ei ole sealsed tulemused võrreldavad nendega, mis oleks kunagi kodus kaasa saadud.

Minu jaoks oleks kummaline oma lastega inglise keeles rääkida, isegi kui vahel on selline tunne, et mõni asi tuleks võõras keeles palju ladusamalt välja. Teisalt olen ma kui puuga pähe saanud, kui pean mõne inglisekeelse lapsega (st siinsete kanada lastega) "lapsekeeles" rääkima. Kuna võõrkeeled (välja arvatud soome ja vene) on minuni ikka jõudnud alles suuremast peast ja korraliku tudeerimise läbi, siis on need justkui täiskasvanute keeled ja kõlbavad ainult suurte inimestega kõnelemiseks!

Minu lapsed räägivad meiega ikka eesti keeles. Mitte ka kramplikult alati, sest vahel on inglisekeelne sõna või lausejupp nende jaoks ikka palju kergem välja öelda. Ma ei tee sellest suurt numbrit, ainult kui eriti tubli olen, siis ütlen eestikeelse vaste, lootuses, et ehk midagi ikka meelde jääb. Omavahel lobisevad nad enamasti inglise keeles, mida aegajalt proovime ikka taltsutada: eesti keeles, pea see meeles! Välja arvatud näiteks koolis oma kohalike sõprade vahel olles, kelle ees on hea salakeeles juttu vesta. Mul on tunne, et nad peaaegu uhkustavad oma oskusega ;) Nüüd kus nad suuremad, on nad mõlemad tunnistanud, et neil on endal väga imelik ema-isaga inglise keeles rääkida (ma olen juba seda juttu mitu korda heietanud, kuidas Kirke esimeses klassis lausa keelas mul temaga inglise keeles rääkimise, sest muidu polevat ma nagu tema ema). Ning märkan, kuidas nad palju rohkem proovivad otsida-leida sõnu, et vältida inglisekeelsete vahele lipsamist. Peale Eestis käiku juhtub seda tähelepanuväärselt palju, sest need külastused on alati kui tugevad süstid nende keeleoskuse parandmisel.

Muide, olen tähele pannud, et nende laste jaoks, kes Eestis külas käivad, ja kellel puudub eesti keele oskus, jääb Eesti kuidagi kaugemaks! Kurb on ka näha vanaema-vanaisa, kes ei saa oma võõrast keelt kõneleva lapselapsega korralikult maha istuda ning juttu puhuda. Ikka nii nagu omal ajal, kui vanavanemad kõigi põnevate lugude allikaks olid. Niikuinii jäävad need kauged vanavanemad kaugel elades ja harva külas käies kaugeks...

Hei, ma annan ka aru, et kui minu jaoks on eesti keel nii loomulik ja iseenesestmõista "suhtlusvahend", siis minu lapsed ja lapselapsed teevad ühel päeval omad otsused, mis keeles nad täpselt oma elu elavad. Kas minu järgnevad põlvkonnad end ka eestlaseks peavad, on omaette küsimus... Sest kaob keel... kaob ka rahvus. Minu kohalik kanadalasest naaber tunnistas, et tema vanaisa oli taanlane, aga ta ei ole kunagi taani keelt rääkinud, tal pole mingit sidet Taaniga ja ta ei arva, et oleks taanlane. Ning samas on Kanada eestlaste hulgas neid kolmanda ja neljanda põlve eestlasi, kes käinud usinalt eesti keelt õppimas ning ütlevad uhkelt, et on eestlased. Nii et kui oluline on ikkagi oma esivanemate keele teadmine, et samastada end ühe rahvusega?  

Nüüd lõpetan mina krooksumise oma mätta otsast ning proovin aru saada, mis siis teeb tegelikult eestlasest eestlase. Vist ikka ainult taevakarva sinised silmad :)

Ontario provintsivalitsuse valimised

saavad otsa umbes tunni pärast. Rebimine käib peamiselt kolme partei vahel, valitsevad liberaalid, kelle sabas konservatiivid ning viimaks NDP ehk uusdemokraadid. Keda valida? Muidugi tasub kuulata debatte ja muid kõnesid, või hoopis vaadata seda toredat videot, milles üks noor poiss - Sam Barringer - kõigi kolme partei liidri rolli mängib, ning vastab väikese Beni küsimusele, mida parteijuhid McDonaldsist telliksid :) Oh, ja saatejuhi rolli mängib ta ka väga toredalt välja, eriti kulmukergitamist, mis TVO saatejuhile Steve Paikinile nii omane ;) Nii sünnivadki Kanada tulevased koomikud :D

Mina käisin ka valimas, jalutasin peale tööd kirikust läbi. Oma üllatuseks pidin taas kord kogema, et millegipärast suudavad ainult mustanahalised minu eesnime ilma igat sorti väänamisteta õieti välja hääldada :) Keda ma valisin? Üldsegi mitte konservatiive nagu mõni võiks arvata :D Kõhklesin kahe vahel ning olingi juba ühe poolt häält andmas, kui saatuse käsi viis minu käe hoopis teise juurde. Muide, õhtupoole tuli ühe kandidaadi esindaja veel uksele koputama, ega me juhtumisi pole valimisi ära unustanud! Hmm... väga usinad. Niikuinii võidab just see kandidaat, liberaal, kuid seekord pole mul midagi selle vastu. Sest tegelikult võta üks ja viska teist... Lubadusi muudkui antakse, kui aga pukki saadakse, siis saab selgeks, et ikka nii kergesti poleks tasunud maad ja ilmad kokku lubada. Sest kust võtta raha, kui raha pole... Eks ikka maksumaksja taskust...

Nuit Blanche

Seekord sattusime laupäeval kesklinna, kui toimumas oli järjekordne "valge öö kunstifestival". Tuleb välja, et see üritus toimub maailmas üle 120s linnas (muide Riia on ka nimekirjas). Torontos sai asi alguse 5 aastat tagasi, kui läbi öö esinevad kunstnikud, üles on pandud ajutised näitused, jne. Isegi metroo on käigus kuni 7ni hommikul. Meie nii kaua ei olnud :) Väga külm oli väljas ning rahvast oli nõnda palju kesklinna kogunenud, et me pidime väga tähelepanelikud olema, muidu oleks üksteist silmist kaotanud. Kõige populaarsemate väljapanekute nimikiri on siin. Selle hulgas ka ülemisel pildil tuld sülitavad arterid, mida me esialgu imetlesime kaugemalt ja kõrgemalt ühe maja roheliselt väljakult (olime õhtusöögile kutsutud) ning siis juba lähedalt. Vägevad leegid andsid isegi eemalt sooja, nii nagu süda inimest soojendab :)

Oli tore, kuid leian, et peaks parema plaaniga minema. Valima näiteks kümme kohta, mida vaadata ning siis need läbi käima. Vaata siit videot, mis on hästi lühike, kuid peidab endas nii mõnedki väljapanekud.

Tuliuus auto

Oleme esimest korda tuliuue auto omanikud :) Tom kirjutas palju pikemalt, miks ja kuidas me oma valiku tegime. Nii et mul pole põhjust seda kõike üle korrata. Kokkuvõttes ainult nii palju, et vana kippus meil kergelt otsi andma, õieti oleks pidanud panema parandusse pea niisama palju raha sisse, kui auto ise väärt on. Parem siis juba midagi muud vaadata. Kuna Tom sõidab nüüd tööle palju kaugemale, sai oluliseks ka bensiinikulu. Vanasti võttis tal vaevalt 10 minutit kohale jõudmiseks, kaasa arvatud valgusfoor taga istumised :) Nüüd käib ta kaugel idas tööl, mis paneb vahel mõtlema, miks me küll maja Eesti Maja lähedale ei ostnud :)

Tegelikult oleme ikka oma kohaga väga rahul, kuigi nüüd tuli välja, et meie postikood pole kindlustusfirmade arvates sugugi nii soodne (ilmselt mõjutab korterimajade lähedus, eelmisel aastal oli ka naabritele sisse murtud, kuigi ega ma suurt midagi muud hullu kuulnud pole). Auto kindlustusmaks on kõrge (2200 dollarit aastas) kuid vaevalt keegi just meie suht odavat autot tahab pihta panna  või meie pisikesest majast midagi loodab saada, kui vastas istub üle miljoni väärt uhke ehitis. Laseme aga edasi oma sissesõiduteel laguneda ;) Igaks juhuks sülitasin kolm korda üle vasaku õla :D

Auto värviks valisime hõbedase. Marile meeldis küll tumehall, mis, tunnistan, oli väga kena, kuid ilmselgelt meile ei sobi, sest oleme päris kehvad auto pesijad. Tumeda pealt aga paistab tolm väga kergesti välja. Auto on meil ikka tarbeese olnud ja mitte lukskaup, mille ümber pidevalt lapiga ringi peab käima :) Vana Ford on meil ikka alles, kui keegi soovib, anname odavalt ära :) Niikaua võib Mari selle peal autosõitu harjutada. Ta ise ei julge veel uue rooli taha istuda ja eks meilgi ole parem tunne, et ta end pisut kindlamalt autojuhina tunneb. Minul on ka kahtlus, et pean vähemalt kolm nädalat iga päev kümme tiiru selle ümber tegema, enne kui julgen tänavale välja sõita :D

Ostmisest veel nii palju, et sissemaksuks pidime osa raha jätma, kasutasime selleks krediitkaarti. Ostupäeval viisime neile kinnitatud tsheki, st raha võeti arvelt maha ning selle vastu sain oma tsheki allkirjade ja templitega. Selline asi on Eestis kindlasti kiviaega meenutav :) Ohkasin töö juures, näed raha oli, aga enam ei ole, mille peale üks töökaaslane arvas, et võiks ju siis minu  jaoks korjanduse alustada :) Mis aga tuletas meelde, et meil oli vaja hoopis ühe teise töökaaslase jaoks reisikorjandusega pihta hakata, et ta keeleõppimise tarbeks kohapeale saaks minna :) No-jah... ega muud üle jää, kui ise kokkuhoidlikult elada :) Pean vist Tomile ütlema, et enam ei saa nii palju jäätist süüa ;) Niikuinii ei jää meil sügavkülmas eriti palju ruumi muu toidukraami jaoks. 

Tere kohuke!

Nii tore, kui Eesti uksest sisse astub :) Näiteks kohukeste näol. Sellist imet siin suurt ei näe ja kui siis vene omasid ja hirmkalleid. Aga meil oli Toronto Filmifestivali ajal külas üks noor naine Eestist, kes Kanal 2 juures töötab, ning külakostiks olid kaasas just need maitsvad kohukesed. Praeguseks on neist vaid õrn mälestus järel, ainult kommi saab veel süüa ja ilusaid eesti sokke kanda :) Killuke leiba sai sügavkülma pandud, et siis seda tera- või kahehaaval nautida :)

Sügisannid

Linnast välja sõites on teede ääres toredad kohad, kust saab kohalikku värsket kraami osta. Siin on eri valikus maitsvaid õunu.

Sügisene raamatupood

Mari leidis endale draakonite "välimääraja" - Dracopedia, kust selgub, et mõned draakonid elavad Eestiski :) Väga tore raamat kõigile, kellele need huvitavad elukad meeldivad. Mari on neist väga sisse võetud ning töötab pidevalt mõne uue veel avastamata liigi kallal, st joonistab neid.

India kaugel Indiast

Toronto äärelinnas Bramptonis

Tänavapidustused

Kas keegi kujutaks ette, et näiteks mingi osa Tallinnas Pärnu maanteest äkki kinni pannakse ning keset tänavat ilmuvad välja lõbustuspargi atraktsioonid, toidu- ja müügilauad, mustkunstnikud näitavad oma oskusi ning kinnipandud tee mõlemas otsas on suur lava, kus toimuvad esinemised. Aga just nii võib Torontos juhtuda (kuigi tunnistan, et hoolimata siinse Bloori tänava tähtsusest - on üks peatänavaid ning metrooliin asub tänava all -  ei liigu sellel trammid ega päevasel ajal bussid). Sel nädalavahetusel pidasid ukrainlased kolm päeva oma pidu ning eelmisel oli lihtsalt ümbruskonna lõbus olemine samamoodi kolm päeva pikk. Tore ju :)

Trummarid Toronto tänaval

Mis juhtub, kui kaks trummarit oma oskusi nii lähestikku näitama satuvad? Kas põristatakse trumme nii kõvasti, et see kelle põrin alla jääb, plehku paneb, või hoopis leitakse ühine keel ning kahepeale saab kokku tore muusikapala, mis möödujate tähelepanu haarab. Loomulikult sõbralikult-kanadalikult mängitakse nii enda kui kuulajate rõõmuks edasi :)
Torontos Yonge'i tänaval.

Möödunud nädal

Terve nädala olen vaikselt ära olelenud :) Kuna arvuti kipub õhtuti mul kinni olema, sest vaatame selle läbi mõnda saadet (hetkel jälgime Project Runway saateid nii USA kui Austraalia omi), siis loomulikult pole mul võimalust maha istuda ja kirjutada :) Kõige uuem uudis on Kirke kõrvarõngad. Käisime laupäeval koos Kirke sõbranna Chencheniga ostukeskuses, kus üks kena noor naine Kirke ette võttis. Nägin kuidas ta seesmiselt valuks ette valmistas, kuigi pärast teatas, et polnudki üldse valus. Ta olevat nii palju oma põlvi kriimustanud, et üks auk kõrva polevat selle kõrval midagi :) Eks Mari on Kirkele ikka eeskujuks. Arvestades, et ümberringi nii mõni teinegi on augud kõrva saanud, siis ei võinud Kirkegi maha jääda ;) 

Pilt on meie maja ees tehtud. Ma proovisin küll uurida, kas Anthony on Kirke poiss-sõber. Kuid noormees olevat lihtsalt sõber, kellega ta hästi läbi saab. Tegelikult on poiss hoopis kaks aastat ees, Mari vanune. Pildil proovib Kirke seletada, kus meie karate koht asub, sest Anthony tahaks ka sellega algust teha! Kuid Kirke "mapping skills" (nagu ta ise ütles) ehk tema kaardiseletusoskus olevat väga nigel :) 

Mehu-Liisa aurutamispott sai suvel meie koju muretsetud. Mulle aitas sellest vanast laenuks saadud alumiiniumist valmistatud potist, mille mahlakogumisosa põhja olid juba augud sisse kuludud. Nüüd on siis uhke särav asi meie uus pere liige ning viinamarjadest sai kerge vaevaga mahl. Kahju ainult, et Tom polnud sellest uuest ostust hästi aru saanud, ning lasi pesukarudel enamuse viinamarjadest nahka panna :) Eks järgmisel aastal kasutame palju rohkem potti, kui ikka viinamarju jätkub! (Tom kirjutab viinamarjadest ja pesukarudest siin.)

Kuna meie hoiutingimused pole just väga kiita, siis uurisin interneti sügavustest, kuidas mahlast moosi keeta, õieti sellist kallerdunud moosi. Käisime Mariga poes pektiinijahil ning kokkuvõttes sain umbes 3 liitrit päris maitsvat viinamarjamoosi. Kuigi pean tunnistama, et lõpptulemus oli ehk pisut liiga magus, sest ladusin umbes suhkrut sisse. Aga manna- ja kaerahelbepudrule sobib see väga hästi, isegi õhukeselt peale määrituna röstitud saiale! Järgmine aasta teen kindlasti veelgi.

Meie juures on kaks nädalat külas olnud minu täditütre tütre sõbranna, kes esindab Eesti pressi Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil. Paistab, et talle on siin väga meeldinud, kuigi ega filmide vaatamse kõrvalt palju aega üle ei jää. Tema kõige põnevam hetk oli aga kindlasti koos George Clooneyga ühte lifti sattumine :) Oh, ja talle meeldis ka meiega kanada metsa lühikesele matkale minemine :) 

Ja siis on meil veel üks pereliige ilmunud, mitte kass :) Hoopis uus pesumasin. (Tom kirjutab sellest siin). Peale seda kui olime juba pikemat aega heietanud, et aeg on uue jaoks küps, aga midagi ikka ei juhtunud, siis otsustas pesumasin, et asi tuleb ikka enda kätte võtta ning ta läks kenasti rikki! Panin pesu pessu ja kui tahtsin kuivama panna, siis sain ainult imetleda, kuidas kõik me riided mustas pesuvees ligunesid. Vesi ei tahtnudki enam välja minna. Tom arvas, et parandus peaks päris lihtne olema, kuid kuna me niikuinii olime vaimselt valmis vana uue vastu vahetama, siis seadsime hoopis sammud poe poole! Kassid on väga uudishimulikud ning ei saa kuidagi piilumata olla, kuidas pesu sees ringi käib, ainult suur shokk tuli siis, kui vesi ka sisse hakkas vuhama. Peale seda hoiavad kassid ettevaatlikult eemale, sest kes teab, milline koll seal sees pesitseb :)

Midagi uut...

Midagi on siin pildil tavalisest teistmoodi ;) Mina muidugi näen ja Kirke märkas üsna kohe, isegi issi teravad silmad tabasid selle ära, kui laupäeval Mariga linnast koju jõudsime. Mari sai endale kõrva augud :) Mitte et me seda plaanisime teha. Natuke on juttu olnud ning mõlemad neiud on uurinud, kui valus ikka augu tegemine on. Meenutasin siis oma ema lugusid, kuidas sukanõela ja kork kõrvalesta taha toeks asi ära tehtud sai. Tänapäeval on asi palju moodsamaks muudetud ning tehakse siuh-säuh ära.

Jalutasime Mariga suures kesklinna ostukeskuses Eaton Centre, kui märkasin juveeliäri aknal silti kõrvaaugu tegemisest. Ütlesin naljaviluks, kas laseme teha? Mille peale Mari mõtlikuks jäi... Arvas, las käime enne raamatupoes ära. Ma arvan aga, et oluliseks teguriks sai järgmine vidinate poeke, kus talle jäid silma maokõrvarõngad, mille kandmiseks muidugi auke vaja on. Igal juhul seadsime peale umbes poolt tundi raamatute vahel seiklemist sammud tagasi ning andsime oma soovist teada. Valisime lihtsad kullast kõrvarõngad ning Mari seati poe akna alla istuma, kus kõik möödakäijad ja poes olijad võisid rõõmsalt asja jälgida :)

Üks mamma oma lapsega ootas põnevusega, mis juhtuma hakkab. Laps oli väga mures, et äkki on ikka liiga valus, kuigi isu kõrva auke saada oli suur. Üks hiina mammi minu kõrval oli samuti eriliselt uudishimulik. Ja seletas, kuidas ikka sellises poes "augustamine" väga kahtlane värk on. Hiinas minnakse ikka perearsti juurde, sest kes teab, mis kõik muidu juhtuda võib. Mis tuletas meelde, et mu õde pidi Tallinnas ka omal ajal polikliinikusse minema. Sama hiina mammi ei jõudnud ka ära imestada, miks me nii hilja peale nõnda tähtsa asja jätsime. Hiinas on kõik väikesed tüdrukud noorest peast juba "augustatud". Ma jätsin ütlemata, et augud kõrvas samastusid mul omal ajal venelaste kombega (näiteks minu lapsepõlve mängukaaslased, Kaukaasiast pärit utsuulide lapsed, kes Tallinna mööblivabriku taga  barakkides elasid, kandsid ka kõrvarõngaid). Ütlesin küll, et mina sain alles 35selt augud kõrva ja jätsin trotslikult seletamata, miks. Sest ega mul põhjust polnudki... millegipärast puudus huvi, kuni Tom kinkis kõrvarõngad, millega mul midagi peale polnud hakata :) Kingitus oli siiski ajendatud minu vaiksest heietusest, et võiks ju...

Meid teenindav noor tumedapealine kõrva- ja kulmurõngastatud mees oli eriliselt kena. Lohutas Mari, et asi pole hull ning võttis aega, et täpselt õige koht leida. Uuris, mis keeles me omavahel räägime, kas soome keeles: "Mul on sõbranna soomlane! See kõlab üsna sarnaselt!" seletas ta. "Ja talle meeldib väga soome laulja Koit Toome! Kas te teate teda?"
"Oi, muidugi! Ainult Koit Toome on ikka eestlane!"
"Jah, õige! Eestlane! Ta kuulab teda kogu aeg!"

Nüüd astus ligi veel üks heledate lokkis juustega neiu, kes poes askeldas ning kui kuulis, et oleme eestlased, ohkas igatsevalt: "Ma olen alati tahtnud Tallinna näha!" Mis väga ei pannudki imestama, kui teada saime, et ta on Ukrainast pärit. Meid teenindav noormees oli serblane. Tõeline multikultuursus väikeses poekeses :D Teadmine, et oleme pisut sarnase ajalooga ühendatud, soojendas meie kõigi südant ;)

Noormees uuris veel Mari käest, kas ta tahab, et augud tehakse samal aja, nii on valu vaid kord vaja tunda. Mari nõusolekul võttis nii noormees kui neiu "kõrvarõngapüstoli" ning mõne sekundiga oligi asi tehtud. Mari ei teinud peaaegu teist nägugi, ainult natuke.

Kirke arvas, et ta ootab veel selle kiire asjaga. Natuke ebamugav on, et karates ei tohi ehteid olla, kuid järgmine 6 nädalat ei saa neid välja võtta. Nüüd peab kõrvalestad selleks ajaks kinni teipima.

"Rohelised" linnad

Toronto jäi kahekümneseitsme Kanada ja USA linna hulgas seitsmendale kohale oma puhtuse ja rohelise elamisviisi poolest. Vancouver oli San Francisco sabas teisel kohal. New York, Seattle, Denver, Boston, Los Angeles ja Washington DC tulid riburada järele. Samas oli Toronto taaskasutamise ja "prüginduse" poolest neljas (San Francisco, Seattle, Los Angeles olid esimesed). Ning ega ma ei imesta, sest see on tõesti imehästi organiseeritud siin. Teistest Kanada linnadest jäi Ottawa 12ndaks, Calgary 14ndaks, Montreal 19ndaks. (Siin on uurimus pdf formaadis)

Kõige suuremaks probleemiks on Torontos liiklus! Ühistransport võiks hulga parem olla. Metrooliine on ilmselgelt liiga vähe! Hiljutise teise uurimuse järgi peavad torontolased Kanadas kõige kauem tööle sõitma. Tihtipeale on autoga palju kiirem minna (isegi tipptunni ajal) kui kasutada rongi, bussi või trammi. Minul ka, aga ma eelistan ikkagi rongis raamatut lugeda ja pisut jalutada kui tihedas liikluses istuda. Ma kõnniks või jala, kui elaksin lähemal :)

Huvitav on fakt, et kanadalased on võrreldes ameeriklastega palju teadlikumad ja valmis tegema rohkem rohelise elamise heaks. Arvestades, et nende ressursid ei ulatu alati sama kõrgele tasemele kui USAs, siis on see üsna tähelepanuväärne. Nii et pole siin sugugi väga hull elada ;)

Šampuseklaasid

Meie šampuseklaaside arv kodus oli päris nigel, st ainult kaks neid oligi järgi jäänud. Hädaga sai veiniklaasid appi võetud, mis sõprade vahel suurt probleemi ei valmistanud :) Siis otsustasin äkki, et täiesti uue komplekti ostmise asemel muretsen meile klaase taasakasutuspoest Goodwill'ist. Just selliseid, mis mulle silma jäävad ja meeldivad. Et nad oleksidki erinevad!!! Nii ei lähe need käest ära pannes segamini. Nüüd on meil neid pisut enam kogunenud. Kõik pole just erinvad, sest ühed hakkasid nii kangesti meeldima, et ma ei saanud ühtegi poodi jätta. Neli neid küll oligi, kaunid Prantsusmaal valmistatud (tavalise Hiina asemel ;) - pikkupidi triibulised fotol. Erinevate joogivahendite idee pole mul küll väga originaalne. Üks kena eestlasest vanaproua pakkus kohvi alati erinevatest tassidest. Tore olevat neid koguda, kuid miks neid kapis klaasi taga hoida, pealegi on laua taga palju lõbusam, kui igal omanäoline tass käes on :D

Nukumaja

Meie nukumaja sai viimaks uued omanikud. Võttis natuke aega ;) Vahel ikka leidis see veel kasutamist mingite filmimiste jaoks. Nüüd on maja kodus, kus kahe pere peale neli väikest eesti neiut kasvamas.

Beseekook õhitud riisiga

Leidsin selle retsepti omapärase beseekoogi jaoks ühelt rootslaste toiduklubi leheküljelt. Tundus huvitav mõte kasutada õhitud riisi, millest siiani oleme ikka peo jaoks vahukommide ja võiga maiuspalasid teinud (Eestis on iiris väga populaarne, ma arvan, vanast harjumusest ;)

Vaja läheb 
4 munavalget
2,5 dl suhkrut
5 dl õhitud riisi

Vahusta munavalged kõvaks vahuks, lisa suhkur ja õhitud riis. Laota küpsetusplaadile. Retsepti järgi peaks panema 150 kraadisesse ahju umbes 30-40 minutiks. Ise arvan, et võiks veel madalama kuumusega küpsetada ja pikemaks ajaks, siis tuleb kuivem besee, mis mulle endale rohkem meeldib. Selle peaks nüüd kaheks lõikama ja vahele võib panna shokolaadikreemi. Minu kook sai üsna õhuke, poleks saanud lõigata. Lisaks oli see väga rabe. Nii otsustasin hoopis parajad koogitükid teha. Sellele panin vahukoort ning mustikaid ja maasikaid (soovitan neid päris ohtralt panna). Sai väga hea suutäis. Sõbranna arvas, et mul olid pähklid sisse pandud ;) Tegelikult muutis riis koogi pisut lahedamaks ja mitte liiga magusaks.

Pidu

Pidu peetud! Eelmise aasta eest ka, sest siis jäi millegipärast laste sünnipäevad tähistamata. Suvel on väga raske rahvast õigel ajal kokku saada ning nii võib mõnikord selle õige aja leidmine aina venima jääda. Arvasin, kui nüüd ei tee, siis jäävad seegi kord külalised tulemata! Kirke soovil oli meil hulgaliselt õhupalle, isegi neid, mis ise lae alla tõusid ja hiljem heeliumiga nalja lubasid teha ;)

Õues oli väga-väga palav ja niiske (40 kraadi niiskuskoefitsendiga). Selline tunne, et suvel polnudki kordagi nii hull. Päeval sadas ka vihma, kuid õhtuks oli kõik juba kuiv. Kuna olin planeerinud hamburgeride grillmist, siis istusime väljas, kuigi lapsed kippusid kuuma käest tuppa (kus õhujahutaja uhas usinalt tööd teha). Viimaks kolisime kõik majja, sest sääsed hakkasid ka kimbutama. Näitasin meie eestlastest sõpradele, kuidas telekast eesti saateid vaadata, st läbi arvuti. Ja jäime huviga mõnda vaatama. Eks näis, kas neil ka varsti samamoodi asi üles sätitud on :D

 

Sügisilmad

Pilk kalendrisse ütleb, et sügis on alanud, aga ilmaennustus teatab justkui midagi muud :)  Järgmistel päevadel on ainult niisket kuumust oodata ja vihma... Mina muidugi valisin õige aja, et viimaks ometi laste sünnipäeva pidada! Loodetavasti ei hakka meid sadu kimbutama, kuumusega saab veel kuidagi hakkama. Õnneks paistab niiskuselaine järgmiseks nädalaks kadunud olevat ja viimaks ometi jõuavad kohale eestlasele kohased suveilmad, kus temperatuur 20 ja 25 vahel kõigub :D Kahjuks hakkab järgmisel nädalal aga kool pihta... Kahjuks lastele, minul on omamoodi hea meel tagasi mingisse rutiini minna.

Tarkusepäev

Ilusat kooliaasta algust kõigile õpilastele ja õpetajatele :) Meil algab kool siin küll alles järgmise nädala teisipäeval, nagu tavaliselt peale septembri esimest nädalalõppu - kusjuures esmaspäev on kõigil vaba. Kirke alustab uues koolimajas, st gümnaasiumis. Hea muidugi, et Mari juba ees on ning päris mitu sõpra jätkavad samuti seal. Ainult ühiseid tunde ei tarvitse olla. Kõik oleneb, milliseid kursuseid nad võtavad.