1000 maitseelamust Torontost

Siin pika seina peal on kirjas hulgaliselt arvamusi toidutegemise festivalilt. PC ehk President's Choice, on ühe kohaliku poeketi (Loblaws, kelle poolt sein taldrikutega üles pandi) odavam versioon kallitest kaupadest. Nad pakkusid oma tooteid ja jooke uudistajatele. Lisaks oli hulgaliselt laudu, mille taga Toronto tuntud kokad oma toitu serveerisid (vaata pilte).

Rattasõit palja pepuga...

Ma ei tea, kus minu silmad ja kõrvad olid, et sellest ettevõtmisest kuidagi mööda olen kõndinud. World Naked Bike Ride on üritus, milles osaleb 70 linna 20 riigist (Toronto osaleb juba kuuendat korda!). Eesti ei ole nimekirjas, aga Läti on! Ehk järgmine aasta saab Eestigi nii kaugele ;) Eesmärgiks ei ole mitte niisama paljalt välja tulla, vaid tõsta teadlikkust üleliigse autode kasutamise ning loodusvarade raiskamise suhtes.

Vaatasin pilte ja olin üllatunud, et julgeid naisigi on meie hulgas arvestades kanadalaste suhtelist konservatiivsust. Vähemalt naiste poolt on siiski võideldud kätte õigus palja ülakehaga ringi käia (sellist suurt poleemikat polnud ma varem näinud :), kuigi ma pole siiani eriti kedagi näinud oma õigust praktiseerimas.

Olin lastega ju laupäeval lausa linnas, oleks võinud sellelegi üritusele silma peale visata :) Nüüd pean kalendrisse panema toimumise aja järgmiseks aastaks - 12.juuni. Hei, Tom, kas lähme osaleme ;)

Remember, it's perfectly legal for women to go topless in Canada anywhere that a man might, which includes cycling on city streets.

Furthermore, the Crown has acknowledged that participating in an orderly event naked is not illegal, so long as you are wearing something, such as shoes.

And you will also be happy to know that we have been cycling naked with a few polite and respectful bicycle cops for the last few years, who kindly stop traffic for us on those busy left turns, and who do their best to keep us all together as a group.

Mitu protsenti armastust...

"Emme, mitu protsenti sa sajast armastad mind?" esitab Kirke järjekordse küsimuse tudile minnes.
"Ma armastan teid võrdselt."
"Mind, Mari ja issit..." loetleb Kirke. "Kõiki võrdselt?"
"Tegelikult teid ikka rohkem kui issit." Kes emale ikka kõige tähtsamad on, mõtlen... looduseseadus :)
"Hmm... mind 48% ja Mari 48%... see tähendab, et 4% jääb issile..." arvutab Kirke.
"Just nii," haigutan, sest uni kipub juba kangesti peale.
"Ei 4% on liiga vähe!" jõuab tüdruk järeldusele. "Issit ikka 20%, mind ja Mari 40%!"

Kui küsisin hiljem Kirke käest, mitu protsenti ta mind armastab, siis oli tema vastuseks: "Miljon!"

Cirque du Soleil

Eelmine postitus oli siinsest tsirkusetrupist, kes üle maailma edukalt esinemas käib ja eilses Globe & Mail'is oli väike kirjutis nende ajaloost - sel aastal tähistatakse 25 sünnipäeva. Riigil tasub vahel õlg alla panna seal, kust esialgu mingit tulu ei paista, eriti kui see veel kunstiga seotud on :) Cirque du Soleil on küll tsirkus, kuid hoopis omanäoline! Kahjuks ei kasutanud ma kunagi võimalust nende etendusel käia, teades, et tsirkus mulle sugugi ei meeldi. Laupäevane väike pilk nendele tõstis aga hoopis huvi! Ehk tuleb taas kord hea võimalus, sest piletid ise maksavad nüüd neil hingehinda. Muidugi, kui nii hea oled, siis võid ükskõik mida küsida... (Youtube'is on hulgaliselt videosid, siin üks link.)

Cirque du Soleil Luminato festivalil Torontos

Nädalavahetusel lõppes Luminato festival Torontos, mille käigus toimus hulgaliselt nii tasulisi kui tasuta etendusi ja ettevõtmisi. Käisime laupäeval Harbourfront'is, Toronto sadamas, kus esines päev läbi iga poole tunni tagant maailmakuulus tsirkusetrupp Cirque du Soleil, mille ridades muide vene artistegi on. Alguse sai nad 80ndatel väikesest trupist, kes Quebeci linna lähedal asuvas külakeses tänavatel inimesi lõbutasid. Nüüd asub peakorter Montrealis 3500 palgalisega üle neljakümnest riigist! Etendusi on antud üle maailma.

Vahva oli see, kuidas esinejad rahva hulka tulid ning oma oskusi seal näitasid.

Lava oli püsti pandud tiigile, kus talvel liuväli asub.

Ootamatult hakkas kõlama viis, mis esimese hooga mulle kangesti eestilik tundus. Filmisin ja panin kokku pisikese minutise video.

Sõudes üle Vaikse ookeani

Kirjutasin kord Ros Savage'ist, kes üksi sõudnud üle Atlandi ja nüüd asus teele Hawailt Austraalia suunas, kuigi vahepeatus tuleb Polüneesia saarel Tuvalul. Oma intervjuus ütleb ta huvitavalt, kuidas sõna 'keskkond' on muutnud inimesed väga tundlikuks ning nad ei tea kohe, mida öelda ja kuidas käituda. Nüüd püüab ta inimestesse positiivsust süstida, et igaüks võib väikeste sammudega midagi ära teha, alustades kasvõi auto koju jätmisest ning rohkem jala käimisest või rattaga sõitmisest. Hetkel on ta juba 20ndat päeva teel olnud.

Eesti keele nupp

"Kas emme armastab mind?" küsib Kirke õhtul voodisse minnes.
"Vad säger du..."
"Kus on sul see eesti keele nupp..." hakkab ta mu nina ja põski pisikese näpuga toksima.

Fotojaht - tee

Ja mis saab parem olla kui tassike teed ning aasiapärast rohelise tee kooki :)

Arbuusi tee minu lauale on väga pikk olnud, sest koduaias on vaid väike taimeke alles oma tee alguses.

Ega need uhked sõiduteed niisama linnade ja maade vahele teki! Teetööd, kusagil Ameerika mandri metsades.

Don Valley Parkway ei taha sugugi hommikuti tee ilmet võtta, pigem muutub see pikaks parkimisplatsiks, kui sihiks kesklinn.

Laudtee Algonquin pargis, kus kanuuga liikudes peab vahepeal kõik kraami selga võtma (kanuu ka :) ja siis järgmise veekogu juurde kõndima - kõige pikemalt oleme nii umbes 2 km käinud. Kui asju hulgaliselt kaasas, siis tuleb see kaks korda läbi teha...

Elutee algus...

Fotojahi teisi pilte leiad siit.

Maniküür kassile

Mari teatas, et kiisudel on küüned liiga pikad. Võttis siis kordamööda nad selili sülle ja tegi küünelõikuse ilma teiste abita ära. Kiisud olid vist nõnda ehmunud ebatavalisest asendist, et ei protesteerinudki väga! Oleme tavaliselt kahekesi seda teinud, üks hoiab lõikuse ajal kassi kinni.

Liisu ja Puma on üldiselt väga head (heast suguvõsast ;), kes jätavad meie istumispaigad ja vaibad rahule. Laeni ulatuv kratsimispost on seevastu küll kõvasti vatti näinud ja narmendab igalt poolt. Loomulikult ei ole meil pähegi tulnud Põhja-Ameerika kombe kohaselt ja paljude eeskujul küüsi lasta juurtega eemaldada, isegi kui nad kodukassid on, kes väljas ei käi. Lihtsalt tuleb vahel aidata kiisukestel teravad küüneotsad maha lõigata.

Teadusmess koolis

Iga-aastane kaheksandike teadusmess toimus eelmisel nädalal. Paarilisega pidi käsile võtma mingi teema, kokku panema stendi ning katsed. Mari ja Nuran töötasid valguse kallal. Kuna neil oli vaja oma esituse jaoks pimedust ja saal oli liiga hele, siis olid nad saali kõrval pisikeses ruumis.

Veel mõned pildid esitustest. Tuuleveski kasulikkusest, kuigi kindlasti kulus rohkem elektrit tuule tekitamiseks ja pisikese lambi põlema panemiseks :).
Ja proovi kodus järgi, pane kaks raamatut selliselt kokku nagu teisel pildil ning vaata, kas saad lahti tõmmata!

Väga prakitiline esitus, millised ained kõige paremini erinevaid plekke välja võtavad.

Happeline ja aluseline keskkond, kasvuhoone, muna pudeliavast sisse saamine.

Vee ja tärklise segu, millest kiiresti üle minnes sa ei vaju 'vette'. Neil oli see anum põrandal ja tüdrukud jooksid näitlikult üle segu. "Mythbusters" ühes saates demonstreeritakse seda suuremalt (vaata lõpu poole).

Lapsevanematele ja külalistele toimus esitlus kolmapäeva õhtul. Käisin pea iga juurest läbi, küsisin küsimusi ja kiitsin :) Mõnele ütlesin "cool", aga Kirke arvas, et nii ei sobi ikka emmedel rääkida :D Mari arvas, kui sellevastast seadust pole, siis ütle mida tahad :)

Seal oli üks pearätikuga lapsevanem, kellel videokaamera käes ja ta palus, kas ma võiksin tema lapse seletusi kuulata, kui ta filmib. Ma siis olin tubli ja kuulasin tähelepanelikult, esitasin isegi mitu "tarka" küsimust! Kokkuvõttes, hästi tore oli! Lapsed on vahvad ning olid varmalt seletusi jagamas. Eriti meeldis, et taoline üritus kõigile vaatamiseks oli. Järgmisel päeval käis terve kool sealt läbi. Isegi Kirke, kes ei olnud küll veel tervist täiest tagasi saanud, kippus kooli :)
Muide, üks õpetaja ütles, et neil oli puudunud 70 last eelmisel nädalal. Ma ei julenud küsida, kas selle kurikuulsa seagripi tõttu (vabandust, selle kohta ei tohi seagripp öelda, aga mul pole need numbrid ja tähed meeles ja ma ei taha neid otsima ka hakata). Praeguseks oleme kõik siiski terved!

Eesti lipu sünnipäev

... ja fotojahi teema 3. Unustasin ära, et olin ekstra selle jaoks Toronto Eesti Maja aknast kaks lippu kinni püüdnud :) Kui oma riigi lipp üles läheb, siis peab Kanada oma samuti lehvima.
Lipud tõmmati küll üles alles poole päeva peal, kui keegi vist üles ärkas, et peaks nagu seda tegema. Maja direktor, kes oleks juba hommikul usinalt asja korda ajanud, on meil ju aastaks Eesti armee teenistuses...

Fotojaht - 3

Hetkel oleme kolmekesi kodus ja proovime hävitada meie papa poolt külmikusse kokku ostetud jäätist, me ei ole nii maiad kui issi :) Kõige parem viis - jäätisekokteil!

Neli aastat tagasi - nõnda noorukesed paistavad neiud... Kolmekesi esitati võistlustel meeskonna kata ja saadi kolmas koht... tegelikult küll teine :)

Kirke poolt 3 teema jaoks valmistatud kompositsioon :)

3 indiaanlast tantsuhoos.

Parimad sõbrannad.

Teised 3-jahil.

Tulevik

Kui koolidirektor (vasakul) küsis Kirke käest, mis ta saadud auhinnarahaga peale hakkab, ütles neiu: "See läheb minu kolledzhi fondi!" Ausõna, ma ei treeninud teda just nõnda vastama :) Aga mul on hea meel, et kusagil ajusopis idaneb mõte edasiõppimisest, isegi kui talle koolis asjad sama kergesti ei tule kui Maril.

Autasu väikesele Kanada eestlasele

Torontos valiti juba kahekümneviiendat korda tavakoolide kuuendate klasside hulgast viis õpilast, kellele antakse George Basseli nimeline stipendium (G.Bassel Citizenship Award). Milline oli minu üllatus, kui haridusosakonnast helistati ja teatati: Kirke on üks väljavalitutest! Kriteeriumiteks, et oled oma käitumise ja eetilise suhtumise poolest eeskujulikuks kanada "kodanikuhakatiseks" (väga vaba tõlge :). Minu laste kool esitas sel aastal Kirke kandidaadiks!

Omamoodi ma ei imesta, sest ta on alati väga abivalmis ja südamlik ning ei kannata ebaõiglust. Uhel hommikul kooli jalutades tervitas kaasõpilane teda. Ma küsisin, kas ta on Kirke klassist. Ei olnud, aga minu neiu teatas siis, kuidas väga paljud teda koolis teavad, keda tema õieti ei tunne. Ta on mul ka selline, kes võtab "oma hoole alla" uued kaasõpilased. Praegu on tal klassis üks neiu, kes vaevalt aasta tagasi Koreast tuli ja kes ei räägi ühtegi sõna - mitte et tal füüsiliselt viga oleks, vaid tal on midagi väga vapustavat Koreas juhtunud, millest ta pole siiani üle saanud. Tüdruk oli vaikselt omaette teistest eemale hoidnud, kuni Kirke Eestist sügisel kohale jõudis. Hiljem kiitis klassijuhataja mulle, kui kenasti Kirke ta järgi vaatab ja aitab.

Autasu ise asutati proua Antigone Basseli poolt, kelle lahkunud abikaasa oli emigreerunud 1920ndatel Kreekast Chicagosse. Elades seal, tekkis tal huvi Kanada vastu. Naaberriik hakkas talle nõnda meeldima, et umbes kümme aastat hiljem koliski ta hoopis Torontosse. Osava ärimehena oli ta peagi üliedukas. Tänutäheks, kui hästi Kanada nende pere vastu võttis ja millised võimalused andis, pöörduski pr.Bassel haridusministeeriumi poole, et sisse seada autasu, mis jäädvustaks tema kadunud abikaasale eriti südamelähedased põhimõtted.

Loomulikult on mul hea meel Kirke üle, eriti sellepärast et me peame palju rohkem temaga õppimise juures kaasa aitama. Ja nüüd selline tähelepanuavaldus! Kõige rohkem meeldibki siinne suhtumine, kus võetakse inimest sellisena nagu ta on ja ei tehta ennatlikke järeldusi - kui sa ei ole tippõpilane, siis ei nähta ka midagi muud head sinus... Nagu täna Toronto koolide õppetöö direktor ütles mulle, tihtipeale on tähtsam sinu suhtumine ja olek, kui see kui hästi sa matemaatikat oskad. Kohal olid Basseli kaks poega, kellest üks oma kõnes esitas tsitaadi: halb saab ühiskonnas ainult siis valitseda, kui sinu ümber on ükskõiksed inimesed.

Olin uhke emana kõrvust kergitatud, kui koolide direktorid tutvustasid autasu saajaid ning meiegi kooli direktori suust Kirke kohta ainult häid sõnu kuulsin :) Suures linnas, kus umbes kakssada tuhat õpilast - milline au! Isegi kui mul varem sarnasest autasust aimugi polnud :).

Mari oli muide teadlik, et selline ettepanek esitatakse, sest õpetaja käis Kirke kohta küsimas (paludes, et sellest kellelegi ei räägi), ning Mari varjas ka kenasti, kui teada sai, et Kirke viie hulgas viimaks oli. Tubli! Alles siis kui minule helistati, ütles ta mulle: ma tean! Ainuke kurb lugu oli, et Kirke on mul olnud nädalavahetusest haige... läksime siiski kohale, kuigi kiirustasime kohe peale tseremooniat koju, ei jäänud pikemalt lobisema ja suupisteid nagistama.

Meessopranid

Greg Pritchard Briti talendiotsingu sarjast avas mulle endalegi ootamatult uue maailma meestest, kelle hääl ulatub sama kõrgele kui naistel. Muidugi mõtlesin kohe nende vaeste laste peale, kes barokiajal kastreeriti (ja kes selle operatsiooni ka üle elasid), et siis teistele oma ingelliku häälega laule esitada. Omal ajal oli nimelt keelatud naistel kirikus laulmine, sellepärast siis olid vajalikud mehed, kes olid ära "fiksatud". Väga põhjalik seletus ajaloost ning tänapäeva kontratenoritest on siin.


Kahjuks ei läinud Greg Pritchardil semifinaalis hästi, sain aru, et ta oli peaaegu kaalumas osalemisest loobumist, kuna polnud saanud haige kurgu pärast üldse harjutada. Lisaks oli ta laval mures, et suur keep, mis tervet põrandat kattis ning üles lennutati ning peale puhuv tuul, veab temagi tagurpidi pikali. Laulu valik oli ootamatu ja kõik ei tule nii välja nagu peab. Kindlasti häiris teda Simoni nupu peale vajutamine, nõudes esituse lõpetamist (minu meelest võiks sellise vahelesegamise semifinaalis keelata, kas ei jõuta siis kaks minutit rahulikult ära istuda; ning eriti kohatu oli ka hilisem märkus riietuse kohta, sest produtsendid on selle taga). Veel saan aru, et mina olen erinevate lauljate suhtes võhik, aga kuulge, kas kohtunikud ei peaks natuke paremini valgustatud olema... Samas mõtlesin, ega Pritchard poleks tulnud esitama midagi, milles ta kindel pole ja mille suhtes teab, et ta suudab viimse kui ühe noodi välja võtta. Kuid mitmed asjaolud kokku, kindlasti ka närvilisus vedasid alt. Ja talle ei antud teist võimalust nagu kümnesele tüdrukule, kes krokodillipisaraid valas. Pritchard on nagu lõplikult väljatahumata kalliskivi. Loodan, et keegi aitab tal edasi õppida ning treenida ja mõne aasta pärast võime teda juba laval staarina näha. Mina olen aga tänu temale leidnud endale täiesti uued lemmikud meeslauljate hulgas, kelle kõrged noodid kõlavad hoopis teise tämbriga kui naistel :)

Leidsin oma otsingute käigus ühe huvitava esineja - Vitas, kes on Lätis sündinud venelane. Temagi võtab väga kõrgeid noote välja. Laulab peamiselt Aasias, kus ta väga populaarne on. Siin on tema esituses Lucia di Lammermoor, kuid võiks kuulata ka Opera 2. (Enamus laule, mis leidsin on venekeelsed ja mulle ei istu väga see venelik viis, aga ikkagi huvitavad just ta hääle tõttu.)

Fotojaht - suur/avar

Toronto Eesti Majja sattudes võiks jalutada kõrvaltänava otsa ning heita pilk Doni jõe orule, kus kunagi iidsetel aegadel võimas jõgi voolas. Nüüd on voolav vesi palju tagasihoidlikumad mõõtmed võtnud. Oru põhjas on suur maantee, paremale poole jääb vana telliskivitehas, kus valminud punastest tellistest väga palju maju Torontos ehitatud. Vasakult paistab kesklinn, kahjuks ei ole CN-torn peale jäänud, kuigi seegi paistab kätte.


Kuigi elame suurlinnas, siis võimalusel võtame seljakotid selga ning kaome metsade ja järvede vahele. Esimene pilt matkarajalt Killarney rahvuspargist, mis Torontost umbes kuue-tunnitee kaugusel. Imeline on see koht...


Teine pilt samast pargist. Oleme just nendest saarekestest kanuuga mööda tulnud, end telkimisplatsil sisse seadnud ning roninud kõrgemale metsade laia ulatust imetlema.

Võtsin "suurest" otse kinni ning siin on üks näide, mida suur võib tähendada... suur arbuus... suured unistused...

Teised avaruse ja suuruse otsijad.