Kurepesa

Sattusime peale, kui kurepesas käis üks asjmees poegi rõngastamas. Klõpsasin mõned pildid tema tegevusest.

Eriliselt huvitav oli, kuidas käis linnupoegade kaalumine. Ükshaaval torgati nad seljakotti, ainult pea jäi välja. Muidugi oli palju rebelemist ja kurja häält, kuid mehel käis töö häirimatult edasi, isegi kui kured proovisid oma teravate nokkadega pessa tunginud käsi ära ajada. Kaks tähelepanelikku vaatajat tuletasid meelde, et paaril kurel jäi kõige mõõtmise ja kaalumise juures kurgud üle kontrollimata. Lõpuks seati pojakesed kõik ritta kauni portreepildi jaoks ning külakostiks sai jagatud räimi (arvan, et olid räimed). Neid küll uuriti esialgu kahtlustavalt, kuid lõpuks pisteti kõik nahka!
Rõngastamispäevast on veel siin kirjutatud.

Karatest ja toidust

Karateteema jätkuks panen siia hoopis ühe video üles, kus meie jaapanlannast külaline Mikiko demonstreeris oma oskusi mõõgaga vehkides. Kirjutasin temast hiljuti siin. Kirke vööeksami pildid saan ehk ka varsti imetlemiseks üles panna.

Ja juustupannkoogid tulid tõesti väga maitsvad välja! Lisan pildi meie õhtusest söömapeost. Salatile valasin sinihallitusjuustu kastet, mis maitseb tõeliselt hea. Tavaliselt närin rohelist niisama, kuid nüüd, kus sellise mõnusa kastme leidsin, siis ei saa ma selleta elada :). Sinihallitusjuustu samas ei meeldi mulle sugugi süüa. Lapsed panid oma pannkookidele, kes moosi kes vahtrasiirupit! Ei nad hoolinud minu arvamisest, et soolasele koogile midagi taolist ei sobi. Kiitsid neid taevani ning sõid rõõmsalt edasi! Aitäh hea retsepti eest!

Must vöö

Hetkel ainult lühike teade: Kirke sai kätte oma juunioride musta vöö karates. Pildil on tüdrukud shihan Kei Tsumuraga. (Nüüd kiirustan juustupannkooke tegema, mis ma Mariti hea toidu lehelt leidsin.)

Fotojaht - valgus

Mõnikord läheb fotoga kohe väga nirusti ning ilus pilt ei tule välja. Nüüd on siis paras aeg see välja otsida ning riputada üles ”valguse” teema alla :), kuigi sellele ehk sobiks paremini allkirjaks: „Beam me up, Spock!”



Valgusega lõi mulle ette mõttepildid päikesest (nii nagu ülemisel fotol, kus päike pilve varjus peidus), kuni ühel õhtul koju sõites haarasin kaamera ning sain mõned ülesvõtted öisest valgusest. CN-torn on nüüd aasta jagu õhtuti valgustatud olnud - vastavalt aastaajale või tähtpäevale ikka erinevates värvides.



Mõnikord on vaja puu sisse lõigata ava, kust valgus läbi pääseb... või hoopis selleks et juhtmed ja traadid oksadega võistlema ei hakkaks...

Pean siia vahele ikkagi ühe päikeseloojangu pildi lisama...

Viimaks panen siia pildi, mis nüüd küll minu kaamerga võetud pole :), ainult õige klaviatuuri nupule pidin vajutama. Olen neid pikalt jälginud ning ühel päeval märkasin, kuidas päikesekiired andsid huvitava efekti. Need, kes pole veel tuttavad kurekaamerga, mis Eestis ühe musta toonekure pesa juurde paigutatud, võivad klõpsata pildile ning looduskalendri leheküljele neid piiluma minna.

Kõrilaulikud

Minu pisem laps pinnis eile, kuidas ikka see hääl kurgust tuleb. Esialgu olin nõutu, milles küsimus. Siis hakkas asi selgemaks saama. Kõigepealt muidugi see, et nad õpivad hingamisteid koolis, kuid teiseks oli neile antud kodune ülesanne kõrilaulu teha ning sellest kogemusest kirjutada.

Kõrilaul on midagi, mida sain esimest korda elusast peast näha ja nautida 2000 Esto ajal Torontos, kui kaks kõrilaulikut inuitide (eskimote) maalt seda ühe programmi ajal esitasid. Tunnistan, et mul polnud aimugi, milline huvitav traditsioon neil olemas oli ja kuulasin neid peaaegu lummatult. Eriti tore oli samasuguseid lauljaid näha kord hiljem ühel siinsel vabaõhukontserdil. Nad laulsid ja seletasid vahele, millest just. Näiteks võib neid kuulates ette kujutada, kuidas sääsed pinisevad või linnud lendavad või jahimees küttimas on või hoopis midagi muud. Huvitav, kas neil on kombeks justkui mõistatusi lauluga esitada, mis laulu teemaks on...

Meie Kirkega proovisime siis esimest korda elus ise kõrilaulu teha. Tähtis on, et heli tuleks kurgust ja häälepaelu ei tohi tavalisel viisil kasutada. Siin on üks minu video inuitide esinemisest. (Link veel ühest, mis on päris pikk).

Kui otsida throat singers Youtube'is, siis tuleb ette suur valik. Need, kes on huvitatud ise samasugusest karjäärist, võivad vaadata seda õppevideot :)

Ääremärkusena: Kanadas ei ole mitte väga viisakas kasutada sõna „eskimo”, (mis pidi tähendama toore liha sööja, kuigi ma ei tea, kui palju sellel tõepõhja all on). Mäletan, kuidas üks küsimustest kodakondsuse saamiseks oli just sellest, kuidas nimetada siinseid põhjarahvaid.

Kanada vabandus

Kanada vabandas ametlikult kõigi põlisrahvaste ees, kellele suruti peale siinset koolisüsteemi, mis tähendas laste kodudest äraviimist, et paremini muuta siinsed indiaanlased ja inuitid euroopa malli järgi kodanikeks (1870-1970).
Sarnane vabandus esitati veebruaris Austraalia valitsuse poolt nende põlisrahvastele.

Kas pole tuttav... Suruda maha selle maa elanike kultuur ja keel ning muuta nad sarnaseks sissetungijate omale! Õnneks ei läinud see neil väga hästi korda, kuid lugematul arvul lapsi ja peresid kannatasid selle all! Loe artiklit. Pean tunnistama, et ajalooõpikutest sai küll loetud pahadest valgetest, kes vallutasid indiaanlaste maad, kuid kunagi ei saanud sügavuti süveneda, mis täpselt hiljem juhtus. Nii mõnigi asi on mind siin lihtsalt uskumatusest pead vangutama pannud... Praeguseks on indiaanlased saanud üsna palju õigusi võrreldes tavalise elanikuga. Kahjuks ei tööta see alati nende kasuks. Vahel mõtlen, et nende probleemidele peaks teistmoodi lähenema, muidu manduvad nad oma elukohtades mitte midagi tehes...

Panen siia kirja peaminister Harper'i sõnad:
On behalf of the government of Canada and all Canadians, I stand before you, in this chamber so vital, central to our life as a country, to apologize to aboriginal peoples for the role the government of Canada played in the Indian residential schools system.

To the approximately 80,000 living former students, and all family members and communities, the government of Canada now recognizes that it was wrong to forcibly remove children from their homes and we apologize for having done this.

We now recognize that it was wrong to separate children from rich and vibrant cultures and traditions, that it created a void in many lives and communities, and we apologize from having done this.

We now recognize that, in separating children from their families, we undermined the ability of many to adequately parent their own children and sowed the seeds for generations to follow, and we apologize for having done this.

We now recognize that, far too often, these institutions gave rise to abuse or neglect and were inadequately controlled, and we apologize for failing to protect you.

Not only did you suffer these abuses as children, but as you became parents, you were powerless to protect your own children from suffering the same experience, and for this we are sorry.

Äike

Siin on üks pilt umbes kaheksa aasta eest, kui rändasime lastega mööda Kanadat ringi. Tavaliselt olime ikka telkimiskohtades ööbimas, mida metsikum seda toredam. Ühel ööl saime ägeda tormi osaliseks, tuli vihma ja äikest, pidev mürin ei lasknud hästi magama jäädagi. Hommikul avanes meile taoline pilt nagu üleval näha... Poleks kohe kindlasti mitte tahtnud selle puu alla jääda! Õnneks polnud keegi oma telki sinna püsti pannud.

Tegelikult hakkasin äikesest kirjutama ühe pildi pärast, mis täna mulle ette lõi. Foto on võetud paari päeva eest Torontost üle käinud äikesetormi ajal ja minu meelest väga õnnestunult tabatud hetke (äike ja CN-torn). Autoriks on Sam Javanrouh, Iraani päritolu mees, kes iga päev riputab üles ühe pildi Torontost. Kui pole aega ise linnas ära käia, siis võib vähemalt tema pilte imetleda :)

Suvekuumus

Inimene ei taha kohe sugugi rahul olla... kord on liiga külm ja lund liiga palju, siis jälle liiga kuum ja vihma pole! Viimaste päevadega on kraadid üle 30 roninud ja ilmataat on lisaks veel niiskusega õnnistanud! Siin arvestatakse ka niiskusekoefitsienti, mille järgi tundus sooja olevat ligi 10 kraadi rohkem. Õnneks puhus eile pisut tuult, mis õhtuks päris kõvaks läks ning tõi kaasa äikesetormid. Hiljem ilmakanalil avastasime hoiatused, et Toronto ja Lõuna-Ontario oleksid valmis võimalikuks tornaadoks, kuid õnneks läks kõik meist ilusti mööda.

Täna jätkus sama kuumus. Kõige hullem on, kui metroorongid juhtuvad olema eriliselt soojad, sest selle asemel et jahutada, puhuvad nad kuuma õhku näkku. Koduteel istusin ja higistasin kõigi teiste reisijatega. Oleks nagu sauna sattunud. Lõpuks otsustasin, aitab küll, nüüd on aeg karastavasse vette hüpata ning lahkusin sellest saunarongist. Järgmises sain siis pisut hinge tõmmata.

Ja nii ma võingi kurtma jääda... suved on kenad, kui kuumus ja niiskus eemale hoiavad. Kui need kohale tulevad, siis tahaks küll talve kangesti tagasi. Eriti kui õhukvaliteet väga kehvaks muutub ning linn sudu sisse poeb. Ei siis saa suverõõme nautida, sest isegi viis minutit varjus paneb higi voolama ning juba ruttad jahedamasse kohta (nagu maja keldrisse). Aga kõik pole minusugused külmalembesed. Jaanika ainult seda ilma ongi oodanud! Ja lapsedki saavad rõõmsalt ujumas käia, kui ei pea sugugi muretsema, kas äkki liiga külm pole!

Uus sõbranna

Nii nagu Kirkel tavaks kuulub ta uus sõbranna taas kord Aasia riikide esindajate hulka. „Marija ei ole!” teatab Kirke mulle kiiresti - ta on makedoonlane; kuid enamus on siiski kas Koreast või Hiinast. See neiu kolis hiljuti meie linnaossa ning hakkas siin koolis käima. Kõige huvitavam on see, et ta väga ilusti ja selgelt oskab eestikeelseid lauseid järele ütelda. Reede õhtul läks isegi karatetrenni kaasa, kus oli püüdnud väga edukalt mõningaid lööke õppida. Meie pool veetis ta pea terve nädalavahetuse. Hea, et neil kodutööd polnud antud.

Muusika tänaval

Proovisin üles laadida Flickr'is lühikese video tänavafestivalilt. Lindistasin oma fotokaga, mida pole suurt enne selleks kasutanud.

Tänavapidu!

Ilusa ilmaga on õige aeg tänavale rahvas kokku kutsuda ning pidu pidada! Teist aastat järjest on nüüd taoline ettevõtmine läbi viidud meie lähedal. Riputan üles väikese ülevaate toimunust.

Läksime Mariga kõndima, sest Kirke ei tahtnud sugugi oma sõbrannaga kodust ära tulla. Saime kokku Chen-Cheniga, kes isa seltsis aega veetis.


Mari sai endale tätoveeringu - seekord ainult värvituna :),
pidi kaks nädalat vastu pidama.


Mõned kunstnikud näitasid oma oskusi tänavale kriitidega joonistades...


... ja mõned said kohapeal valmis pildiga ümbritsevast
(huvitav oli teda vaadata, sest ta proovis kiiresti erinevaid inimesi paberile saada enne kui need eemaldusid - nagu vana kaabuga mees pingil istumas).


Nalja ja lõbu jätkus lastele mitmete klounidega erinevaid asju tehes.


Kohal oli erinevaid muusikuid. Eriti meeldis mulle see jamaika mees, kes väga osavalt ja lõbusalt muusikat tegi. Mõned noored püüdsid sama ilusti mängida, kuid asjast ei tulnud suurt midagi välja, sest trummide löömine ei olnud sugugi nii kerge kui see kõrvaltvaatajale paistis.

Veel üks trummar, kel on seljas asjaosaliste poolt kantud t-särk:
Paint the Street!

Lisaks sai kuulata ka pisut tõsisemat muusikat...


Isegi politsei oli korda pidamas, seekord küll väga lahkena,
sest ta lubas lastel isegi põrnika rooli istuda.

Fotojaht - A

See teema pani pisut mõtlema ning hoopis teise pilguga ringi käima...
Nii palju puid, mille oksad moodustavad A-sarnaseid kujundeid...
kui need tagurpidi keerata, kuni sattusin järgneva peale:

Mööda metsaradasid kõndides, kõrgema mäetipu otsa ronides,
sattus meile ette taoline pilt -
kunagisest metsatalust oli järgi jäänud ainult korsten:

Selle nädalavahetuse ülikuumade päevadega,
on paras aeg otsida välja kanuud:

Vähemalt mõtteis on meil üks suur A!

Meistrimehed

Üsna mitmed uustulnukad siin riigis on pannud oma firmad püsti ning tegelevad ehitamiste, renoveerimiste ja muude remonditöödega. Vahel paistab, et mujalt saadud kogemused kõigega väheste vahenditega hakkama saada tulevad väga kasuks siinses heaoluühiskonnas, kus iga pisemagi probleemi pärast kõlistatakse kohale abimees.

Viimase paarikümne aasta jooksul siin kanda kinnitanud eestlased on tegelenud väga edukalt just selle ala peal, isegi kui kodumaal omandatud haridus hoopis teises suunas omandatud. Suur eelis taolise tegutsemise puhul on iseenda peremeheks olemine. Ning nagu üks mu sõbranna vahel kurdab, mees istub hommikuti rahulikult kohvi nautides ja lehte lugedes, kui tema peab rabelema tööle kellaaja peale rutates.

Pahupooleks on tihtipeale pikad päevad või mõnikord pisut kesisemad tööotsad... Ning eks see võtab tükk aega, enne kui endale hea nime teed, kuni hakkad juba kliente valima ning liiga madala hinna eest kohale ei lähegi. (Siin on ühe eestlase koduleht, mille lingid küll ei tööta...)

Eile koju tulles nägin sellist toredat autot ühe maja ees. Kahjatsesin, et fotokat polnud kaasas. Täna oli küll, kuid olin liiga kaugel, ja juba sõitis ta minema... Sain siiski paar pilti. Nagu kirjadest võib lugeda, on tegemist väga sõbraliku Briti saare esindajaga, kes on linna kõige paremini rõivastatud meistrimees! Uurisin tema kodulehte, kuid hetkel ei tule midagi sealt üles... Paistab, et ta tegeleb peamiselt värvimistööde ja tapeedi panemisega. Aga milline vahva reklaam!!! Huvitav, mida eestlased võiks välja mõelda? Võib-olla murumütsikestes ja põlvpükstes oma tööle ruttama?

Raamaturiiul

Robert Wright „Non Zero - The Logic of Human Destiny”
Taas üks huvitav raamat, milles arutletakse seekord, mis täpselt on mõjutanud ning mõjutab inimühiskonna arengut. Tal on oma koduleht, kus on päris palju väljavõtteid raamatust ning selgitusi. Mis mulle endale jäi hinge oli tema seisukoht, mille järgi kõik rahvad tervel planeedil liiguvad ühtse suure kogukonna poole. Juba praegu on mitmeid organisatsioone, kes kontrollivad teatud määral, kuidas mõned riigid oma poliitikat ajavad, muidu näiteks ei toetata neid majanduslikult. Kui jälgida tema mõttekäike läbi ajaloo, siis ma ei imesta, et sinnapoole me tõesti liigume. Ning on ainult aja küsimus, kui need riigid, kes veel oma joru ajavad, peavad järele andma.

Huvitav on ka tema arutelu, kuidas põhiliseks ajendiks suurtele vallutustele on olnud kindlustunde taga ajamine, et selle riigi kaup jõuaks just sinna, kus see peab jõudma. Ta räägib loomulikult Rooma suurest riigist, kuid ka mongolite vallutustest, mis avasid Hiina eurooplastele ja vastupidi. Taoline avatus muidugi pani aluse parimate avastuste jagamisele ning tehnikasaavutustele. Kui aga oma uksed kinni panna, siis võidki oma loorberitele istuma jääda, ilma et midagi rohkem saavutaksid. Tänapäeval on internet see abivahend, mis laseb teadlastel üle terve planeedi oma mõtteid jagada.

Kui esialgu panin ta raamatu kõrvale, kui natuke segase ja arusaamatu, siis lõpuks pean ikkagi ütlema - väärt lugemine, mis paneb aju tööle, isegi kui kõigega alati nõus pole!

Eestis või Kanadas...

...see on küsimus, mida me eile õhtul omavahel lahti harutasime.

„Ma ei tea, kus tahaksin rohkem olla. Ma tahaks olla Kanadas, sest ma oskan inglise keelt nii hästi,” arutles Kirke. „Aga ma tahaks olla ka Eestis, sest seal tunnen ma end hästi ja kõik räägivad eesti keelt, mida ma ka oskan...” Ning ta rääkis naabripoistest Eestis, kes head sõbrad ja kuidas ühega neist saab puu otsa ronida! „Ja mul on seal oma tuba!” tuli tal veel meelde!

Ja päev varem jutustas ta mulle unenäost, kuidas ta oli Eestis, aga meie siinne maja oli samuti seal ja parim sõbranna. See viimane tekitas tal kõige rohkem arusaamatust, sest Chen-Chen on ju hiinlanna. Kahjuks sai uni otsa, enne kui ta tolku sai, mis toimumas oli :). Ilmselt on ta juba Eesti-reisi vaimus ning ootab pikisilmi seda. Aga enne on vaja koolilõpp ära oodata, mis siin maal alles juuni lõpus kätte jõuab.

Lõuna pool piiri...

Esiteks ütlen kohe, et ma ei ole väga usin poliitika jälgija, kuid ühe silmaga piilun ikka vahetevahel, mis maailmas toimumas on. Loomulikult on viimasel ajal Ühendriikides pidevalt huviorbiidis olnud Obama ja Clintoni võidujooks „troonile”. Nüüd siis on lehtede esikaaned täis pilte võidukast Obamast. Olen tahtnud mitu korda sellel teemal sõna võtta, sest niipea kui need kandidaadid üles kerkisid, kerkis minu peas mõte: ameeriklased lasevad pigem mustal mehel võita kui ühel naisel...

Hiljuti sattus mulle samal teemal kätte artikkel, mis on kirjutatud kanadalase poolt: „The Mother of all Issues: Is Sexism Harder to Overcome than Racism”. Olin väga rahul, et keegi on ometi selle teema üles võtnud, kuid nüüd pisut internetis sorides, avastasin teisigi sarnaseid arvamusi. Muuhulgas tsiteerib autor John Tooby't (antropoloog): „Me võime kaotada rassikategooria, kuid mitte kunagi sookategooriat!” See tähendab, et must mees doktori rollis või spordimeeskonna liikmena on vastuvõetav, kuid samas ei suudeta naisi rühmitada ameti järgi.
"The deal is that women generally fall into two alternatives: they are either seen as nice but stupid or smart but mean," says Susan Fiske, a psychology professor at Princeton who specializes in stereotyping. And unlike racial bias, there's little evidence that these attitudes are softening.

Ma ei oska öelda, kumb neist on parem. Isiklikult meeldis mulle Clinton rohkem - selle vähese alusel, mis mulle nina alla sattus - (nii nagu suurele osale kanadalastest - ühe kevadise küsitluse alusel, isegi kanada mehed eelistasid teda)! Ilmselt oleks ta ka Eesti jaoks palju parem olnud... Lootsin tava-ameeriklase peale mõeldes, et ehk oleks ta lõpuks saanud midagi nende tervishoisüsteemiga ära teha. Samas ei ela ma seal ning vahel tunduvad asjad kaugelt vaadates hoopis teist moodi. Loodetavasti saab pukki see kõige õigem mees.

Paar artiklit, mis leidsin: Black man vs. white woman ja Our Racist, Sexist Selves.

Külaline Jaapanist

Pühapäeval oli meil külas Mikiko, kellest varem kord juba kirjutasin (see neiu, kellele väga magus meeldib :). Ta töötab Jaapanis ühes lennujaamas. Teeb 11-tunniseid päevi seitse korda nädalas ning tänu sellele saab võtta pikki puhkusi, mis ta veedab reisides. Tema päevaplaan näeb ette varajast hommikust tõusmist (kell neli) ja kui ta siis millalgi kuue/seitsme paiku koju jõuab, läheb ta kiiresti-kiiresti kolm korda nädalas karatesse ning peale seda veel kiiremini voodisse, kus ta momentaalselt uinub. Muidugi ei jää nii aega eriti sõpradega väljas käia. Kuid hetkel sobib just selline plaan tema ellu.

Tänu karatele on tal palju tuttavaid üle maailma, kelle juures on saadud olla. Siingi peatub ta meie karate peakorteris. Ta on väga Kanadast sisse võetud, inimeste sõbralikkusest ja lahkusest, kuigi Toronto tundub liiga kiire ning suur. Kõige rohkem nutab ta taga Taanit, kust tal siiani parimad mälestused kaasas.

Huvitav oli kuulata jaapanlaste elust. Muuhulgas kurtis ta, et jaapani mehed ei aita kodustes töödes kaasa, ei hoolitse eriti laste eest, võivad lüüa oma naisi ning on väga väikesed! Ta eelistaks pigem mõnda hiinlast või vietnamlast oma mehena näha! Oma isa kohta ei olnud tal samuti palju kiidusõnu, kes pidi naisele teisele korrusele mobiiliga helistama, et see alla tuleks teda teenindama! Mikiko kolm nooremat venda polevat kahe aasta jooksul isaga sõnagi vahetanud, kuigi nad elavad samas majas! Olen ise lugenud, kui palju aega kulutavad jaapanlased töö peale ning samuti sellest, kui usinalt naised kodutöid teevad. Eks see tule mingil määral tuttav ette eestlasi vaadates, kuigi mul on usku, et noorem põlvkond kasvab palju abivalmimana peale!

Meil oli hästi tore päev temaga koos olles. Pakkusin talle rosoljet, mis õnneks meeldis. Talle maitsesid Mari valmistatud pisikoogid ning minu kaneelisai mandlitega. Muidugi on viimane eriliselt hea, kui on otse ahjust tulnud (panin talle suurel hulgal seda hiljem kaasa). Õhtupoole tegime lõket, millel sai vahukomme küpsetatud (Mikiko arvas, et on tore proovida puid lõhkuda).

Ta aitas meil Mari jaoks leida origami tegemise lehekülgi, mis jaapani keeles ning andis lühikese õppetunni, millised on erinevad kirjutamistehnikad. Teadsin, et neid on kolm (üks on jaapanikeelsete sõnade kirjutamiseks, teine võõrkeelsete jaoks ning kolmas on hästi keeruline - tema sõnade järgi). Ta seletas, kuidas koolides õpitakse neid väiksest peale kuni kooli lõpetamiseni, kuid päriselt ei saa see õppimine kunagi otsa. Panin ühe tema sirgeldatud lehekese siia üles imetlemiseks - minu nimi on sellel ka kirjas :). Vaatasin teda kirjutamas ning imestasin, kui kärmesti ta käsi liikus, aga samas mitte sama kiiresti, kui kirjutada nii nagu meie seda teeme...

Rääkisime eestlastest, kes seotud Jaapniga. Loomulikult teadis ta sumomaadlejat Barutot, kuid nüüd oskas ta paika panna, kust täpselt ta pärit on. Ning Ken Valvurist, kes siin Kanadas sellise jaapanlaste pärusmaa nagu sushitegemise oma eduka äritegevuse aluseks pani! Kui Mikiko unistab veel paljude riikide külastamisest, siis nüüd on Eesti sinna juurde tulnud!

Aegluse kiituseks

Carl Honoré „In Praise of Slow”
Elame kiiruse tähe all. Maailm meie ümber liigub aina kiiremini ja kiiremini, proovime võimalikult palju pigistada võimalikult lühema aja sisse. Mille nimel? Huumoriga võib võtta tema väidet, et põhjuseks on kella leiutamine, kuid samas on selles oma tõde sees. Miks peeti tähtsad lahingud ning duellid hommikutundidel... sest see oli ainuke aeg, mis ilma kellata kõigile teada-selge!

Mida arvata kirjastajast, kes tuleb välja 1-minuti muinasjuttudega, mida saab kiiresti oma lapsukesele õhtul ette lugeda... nagu kiirnuudlid, -riis, -kaerahelbed ja nii aina edasi. Samas vaimus nagu me kiirtoitu sisse pugime, saame kiirmeetodil vaimu harida! Kuidagi kurb hakkab. Ja neid, kes üha rohkem mõtlevad sama kurvalt kiirustamise peale, tekib aina juurde.

Mõned tulevad kokku ning proovivad koos midagi ära teha. Näiteks Saksamaal Tempo Giusto liikumine, kelle arvates sajandite vanused muusikalood esitatakse liiga kiiresti ning nad peavad oma kontserte, kus iga nooti ja viisi on aega rahulikult nautida. On neid, kes asuvad elama väikestesse linnakestesse, kus kõik käe-jala juures ning igale poole saab autota. On neid, kes vaatavad koolide poole, kus õpetamine käib suuresti järgmise kontrolltöö või testi tegemise nimel, unustades ära, et kõige tähtsam on ikkagi teadmiste jagamine. Ja peale kooli, kas on vaja iga päev kuhugi oma lapsega tormata, et ta võimalikult paljudest erinevatest tegevustest osa saaks...

Kui palju kordi on inimesed arsti juurde minnes tundnud, et abi pole kuskilt poolt loota. Arstil pole aega patsienti ära kuulata, juba saadetakse see edasi proove tegema või kellegi teise juurde. Ja nii tõusevad esile alternatiivsed meetodid, sest nende põhimõte on kaugel kiirustamisest. Pigem vastupidi, taolised ravimeetodid võtavad rohkem aega ja kannatust (peaasi, et mõne tuulepuhuja otsa ei satu).

Isegi treening võib olla mõõdukas, pole vaja uhket aeroobikat. Olen ise tundnud vahet, kui hantleid aeglaselt tõsta, väsivad lihased palju kiiremini! Ja inimestevahelised suhted, kus me üksteisest kiirelt mööda jookseme! Kui palju aega kaob TV ees istudes... Keegi soovitas kunagi nädala jooksul täpselt kirja panna, mitu tundi teleriga kulub ning siis järele mõelda, kas peaks selles suhtes midagi muutma. Mina ja teler oleme väga head sõbrad olnud, kui noorem olin sai lõputult Soome TVd vaadatud, Tartus polnud enam seda võimalust ning pean tunnistama, et sellest ajast peale olen sõltuvusest iga aastaga üha rohkem lahti saanud. Arutasin omaette, kui palju mina olen selle ees - kõige rohkem tund päevas, kui sedagi ja enamasti koos lastega, et nendega koos midagi vaadata (avastasin end kord just nende saadet vaatamas, kui nad ise kodus polnud :).

Ma pole ka aastaid enam kella kandnud, umbes sellest ajast, kui lapsed sündisid. Vahel oli see pisukeseks probleemiks, kui Eesti Koolis tundi andsin, proovisin siiski ühe kella kaasa tuua, mis laual lebas. Mobiiltelefoniga käin ainult Eestis olles ringi, siin ei tunne sellest üldse puudust. Kas ma peaks olema pidevalt siin kõigile kättesaadav? Ja kui midagi ununeb poest toomata, ei tähenda see maailmalõppu :).

Carl Honoré'l on oma blog, mille usinaks jälgijaks olen hakanud. Soovitan seda kõigile, eriti veel nendele, kellel kodus lapsed kasvavad. Leidsin ka ühe video, milles autor kokkuvõtlikult raamatust räägib:

Fotojaht - unistus

Millest küll unistab üks väike pai laps...

Toronto Eesti Kool - laulud ja kõned