Beavertails ehk kopra sabad Ottawa turult. Neist olen varem kirjutanud, aga just siin sain seda kanadalaste toitu proovida kunagi esimest korda. Olin Eesti kooliga ekskursioonil :) Seekord valisid tüdrukud küüslaugu juustu koprasabad tavalise kaneelisuhkru asemel. Valikuid on veelgi, aga need kaks on minu meelest kõige paremad.
Teine kanadalaste toit - poutin, ehk põhimõtteliselt friikartulid juustu ja soustiga. Vahel harva võib seda süüa :)
Eriti mõnus on, kui saad oma toitu süüa nii kaunis kohas jõe ääres :) Ajaloomuuseumi kõrval on terrassiga mõnus söögikoht. Seal sai Kata kenasti oma prantsuse keele proovile panna.
Mina võtsin seenesuppi, mis on parim, mida olen siin Kanadas saanud :) Tõeliselt mõnus ja hea, ei olnud tavaline valge kreemine, aga valmistatud mingitest teistest seentest, mis hästi väikeseks hakitud.
Viimasel päeval oli meil kaks võimalust, kas proovime ikka Parlamendihoonesse ekskursioonile saada või läheme hoopis Quebeci poolele, kus asub ajaloomuuseum (vanasti tsivilisatsioonimuuseum). Lõpuks langes ikka otsus sinna minna, sest Katal polegi varem olnud võimalust prantsuse keelt igal pool kuulda. Ta on käinud prantsuse immersiooni koolis. Ottawas kuuleb muidugi prantsuse keelt kõvasti rohkem võrreldes Torontoga, nii et juba see oli talle omaette elamus. Nüüd avanes aga võimalus oma keeleoskus proovile panna. Nüüd mõned fotod muuseumist. Pildistasin peamiselt indiaanikunsti :) Kanada ajaloole pühendatud korrus on kuni 2017.aastani uuendamisel. Aga meile piisas ka lahti olevast kahest korrusest.
Sellised kujud olid kunagi majade tugisammasteks. Päris uhke, kuigi mõni oli üsna hirmutav.
Sellisesse kanuusse mahub juba nii mõnigi istuma! Tagapool paremal on "normaalse" suurusega kanuu.
Palju oli välja pandud maske, lisaks majapidamisnõusid. Erilise mulje jätsid supersuured lusikad ehk kulbid. Ma ei tea, kui suured siis potid pidid olema ja mida täpselt nendega segati. Kõige rohkem meeldis mulle kellegi naljamehe loodud kulp mehikesega. Päris tore oleks tänapäevalgi midagi sellist kasutada, kus supipotil hulbib inimene :)
Tootemipuud on muidugi klass omaette! Üks väljapanek näitas ka, kuidas neid leiti. Vahel on väga raske metsast kõige risu ja prahi alt märgata, et mädanev palk on hoopis tootemipuu!
Pühendasime päris palju aega külalisväljapanekule Kreekast. Heinrich Schliemanni Trooja otsingute käigus avastatud leiud olid toodud Ottawasse. Seal ei saanud muidugi jälle fotosid võtta. Aga eks me kõik oska ette kujutada, mis seal olla võis :)
Mulle meeldib, kui muuseumis on pandud välja asju, mida saab puudutada. Näiteks muistsete kreeka sõdurite peakatted, sellised suured hobusesaba karvadest tehtud. Õieti ei kujutanud ma ette, kuidas need tehtud olid, nii et kui ikka oma käega katsuda sai, oli nagu teine asi :) Loomulikult olid tänapäeva meistrid kiivri valmistanud.
Kirke ei ole meil eriti ajaloohuviline. Aga ma proovisin talle meelde tuletada, et ta nimi tuleb Kreeka mütoloogiast :) See oli talle natuke huvitav, kuigi alles siis kui sattusime ühe vabatahtliku töötajaga lauda, millele oli laotatud "redelite ja madude" mäng. Ainult mänguruudud olid täidetud Odüsseuse reisi piltidega. Istusime siis kõik sinna mängima. Iga kord, kui sattusime mänguruudu peale, kus pilt, jutustas ta vanast eeposest lugusid, mis mulle kergesti meelde tulid. Tõesti oli päris põnev. Mina mäletan kunagi Soomest vaadatud, ma arvan et itaallaste tehtud, sarja (leidsingi Youtube kanalil, aga muidugi itaalia keeles). Ootasin iga nädal põnevusega uut osa.
Aga... eriti tore oli, kui Kirke peale täringu veeretamist sattus jumalanna Kirke ruudule :) Ütlesin, et see oli kindlasti Kreeka jumalate poolt nii määratud, sest meie lauas istub Kirke nimekaim. Muidugi pidin seletama, et hääldamine on ikka kreekapärane, mitte nagu inglased selle oma keele järgi seadnud (Circe - söörs(i) või midagi sarnast). Vanem naine oli natuke ehmunud ka, ja küsis kohe, kas Kirke ikka teab, kellega tegu. Aga meil on ju kõik juba ammu selgeks tehtud, kuidas nõid/võlur/jumalanna Kirke vaenlasi või neid, kes teda solvasid võlujookidega loomadeks oskas muuta. Tegelikult oli ta ju lausa päikesejumala Heliose ja merenümfi tütar. Ja õde muuseas Minotauri ema. Rahustasin, et Kirke nimi ei pane Eestis eriti kedagi kulmu kergitama. Kirke ise on väga uhke ja rahul oma nimega. Et see nii eriline on siin Kanadamaal. Nii et väga vahva hetk meie külastusel.
Siin muide lõik itaallaste sarjast, kus jumalanna teguseb, kohe alguses. Vaatasin natuke neid üle, tuli tõesti päris hästi meelde, ei olnudki tõlget vaja :P
Ottawat külastades ei sai kuidagi üle ega ümber Rideau kanali. Suvel pakub ta rõõmu paadiomanikele ja talvel muutub maailma üheks pikimaks uisurajaks. Vanust on tal juba austusväärsed 183 aastat. Kogu kanalisüsteemi pikkuseks on uhked 202 km. Ja kuigi temast pikemaid on maailmas kohe hulga rohkem, siis temast kõrgemat ei pidavat olema.
Kui see aastal 1832 avati, siis peaaegu et kohe oli selge, et esialgne põhjus, miks kanal ehitati, oli ammu kadunud. Mõte oli olla valmis võimalikule Ameerika rünnakule, et lihtsustada transporti Ontario järve ääres asuva Kingstoni ja paarsada km eemal asuva Ottawa (Bytown) vahel. Tänu kolonel Byle, kes kanalitöid juhatas, kasutati palju rohkem ära jõgesid ja järvi, nii on inimeste poolt tehtud vaid 19km veeteid. Huvitav on fakt, et kanal ehitati palju suurem kui tol ajal tavaline. Mis tähendab, et seda on võimalik olnud kasutada tänapäevani peaaegu et samasugusena nagu ta kunagi ehitati. Väga vähe on tehtud parandusi ja muudatusi. Väravad ise peavad küll vastu 12 kuni 15 aastat, kuid avamissüsteem on endiselt sama käisitsi töötav. Tänapäeval tehakse seal ainult lõbusõite, kuid omal ajal oli see ka kaubandusteeks. Rideau kanal kuulub Unesco kultuuripärandite nimistusse.
Veel ühe ootamatu faktina saime teada, et seitsme aasta jooksul, mil seda ehitati, oli väga vähe õnnetusjuhtumeid, küll aga surid väga paljud malaariasse! Seisime päris tükk aega lüüside juures ja jägisime, kuidas töötajad käsitsi lüüse avasid ja sulgesid. Uurisin ühe väga jutuka noormehe käest natuke kanali kohta. Ta ütles, et tavaliselt võtab umbes 15 minutit, kui veesõidukid järgmisesse lüüsi saavad. Üles jõudmine võtab umbes 2 tundi. Mul ei ole head pilti, aga leidsin ühe internetist, kus on selgelt näha parlamendi juures asuv lüüsisüsteem.
Järgmisel pildil on näha Ottawa kõige vanem maja, mis ikka endiselt püsti. Kivimaja ehitati 1827 sõjaväe varude ja varade hoiuks (kasutati kuni 1951!). Nüüd on seal väike ajaloomuseum (Bytown Museum). Omal ajal oli see linna kõige suurem maja! Vasakul on hotell (see mis ehitati raudteedega koos).
Ma ütleks, et Ottawa näeb päris kena välja :)
Õhtupoole jalutasime kanali ääres oma ajutisse koju. Pisut ringiga, isegi kui olime hiiirmus väsinud. Kui lõpuks tuppa saime, vajusime kõik pikali ning ei tõusnud enne poolt kümmet, kui pidime minema Parlamendihoone valgusmängu vaatama.
Päris palju oli rattureid, jooksjaid. Tore oleks elada selles linnakeses ja seal jõe ääres käia! Mõtlesin Tartu peale :)
Nüüd jään piltidega natuke hätta, sest Kuninglikku Rahapada külastades on pildimasinad vaja ära peita! Sest äkki võib mõni suli müüride vahele peidetud saladused endaga kaasa viia ja kusagile maha müüa. Või nõnda ma arvan :) Mõned fotod klõpsisin maja eest, kus sai "omanäolisi" münte luua. Internetisügavuste abiga sain siia ühe pildi, millel vasakpoolsed kaks Ottawa rahapajast (keskmine on väravatest, kust saad tegelikult sisse), ning paremal pool on Kanada teine rahapada, mis asub hoopistükkis Winnipegis, Manitobas! Nimelt ei ole juba aastaid Ottawas toodetud münte, mis Kanadas igapäevaselt ringluses. Need vormitakse hoopistükkis enam-vähem Kanada keskpaigas. Sealt on ju neid kergem mööda riiki laiali vedada :) Kel iganes aega, kui Kanada pealinna külastamas, soovitan astuda rahapajast läbi. Võid väikese tasu eest osaleda ekskursioonil, mille käigus näed tõesti ära, kuidas mündid sünnivad. Nüüd muidugi vaid spets väljaanded, hõbedast ja kullast mündid, mida jahivad kollektsionäärid. Muide, kui paljud teavad seda, et plastkarpi pandud münt peaks sinna ka jääma, sest niipea kui karp avaneb, langeb mündi väärtus vaat et summale, mis esiküljele märgitud või ehk hõbeda hinnale.
Meil oli au aga käes hoida ühte hõbemünti, millel kaunistuseks Swarovski kristallid ja mis oli ühe ekskursiooni käigus karbiga maha kukkunud ning purunenud, st karp läks praguliseks :) Nüüd siis oli meil tavalistel hingedel võimalus nii uhket eksemplari oma käes hoida! Ilus tõesti! Tegelikult on need erimündid tõesti kaunid! Samas poes on praegu toodetu kõigile müügiks. Kõige odavamad olid minu meelest kusagil 25 dollari ringis. Selle kristallmündi eest, mis muidu vaid nominaalselt $20 väärt, siis endale koju soetamiseks peab lisaks veel sada taala välja käima! Ise vaatasin hoopis huviga nahast rahkotte, kui nad oleks natuke väiksemad olnud, siis vast leiduks mu rahakotis nüüd uuem rahapung.
Kõige kallim praegu müügil oleva mündi saab $69 tuhande dollari eesti kätte - kullast 1kg kaaluv vahtralehega ja teine Loonie Toons tegelasega. Nende ostmiseks pead siiski tootjatele otse helistama :) Ma ei tea küll, kes endale neid ostavad, aga ilmselt ostetakse. Mõlemat münti on tehtud kümme tükki! Järgmise hinnaks on tagasihoidlikud $32 tuhat dollarit. Ei tea, kas sellele summale tuleb ka käibemaks juurde lisada :D Kanada tegi ka mõned aastad tagasi maailma kõige suurema mündi, mis kaalub 10kg ja mille väärtus 1 miljon. Kuna ilma peal on riike, kes tahavad ikka ise kõige-kõige olla, siis kolm aastat tagasi tuli Austraalia veel suuremaga välja. Kuigi Kanada hoiab ikka esikohta selles, et nende kuldmünt on kõige puhtamast kullast (99.999 vastu ei saa keegi, isegi mitte austraallased oma 99.99-ga). Ja kanadalased ei avalda, milliste meetoditega nad seda saavutasid! Sellepärast ei tohi ka vist pilte võtta ;) Tegelikult oli neid Kanada miljonilisi münte tervelt viis, mis kõik ka ära osteti. Üks läks Saudi-Araabiasse ja on kasutusel kohvilauana :D Praeguseks on puhtalt kulla väärtus nendes kasvanud ligi 3 miljonini! Muide rahapajas toodetakse ka tõesti investeerimismünte, aga ikka väiksemas väärtuses. Põnevatest faktidest, millest mul aimugi polnud, nimetaks seda, et Kanada riigijuht ehk siis kõigile rohkem teada-tuntud Briti kuninganna, peab kanadalasi väga südamelähedaseks, või on ta lihtsalt kaval poliitik ;) Nimelt on ta Kanadas palunud vorpida münte, mille teisel küljel on küll tema pilt, aga ilma kroonita (ta isa oli ka muide ilma)! Miks nimetan, et kaval poliitik, siis tähtis on teada, kui paljud tegelikult seda kuningakoda õieti Kanadas toetavad :) Mina olen üsna neutraalne, tundub lihtsalt nii iganenuna, et kuninganna Kanada valitseja. Aga eks see ole kõik sümboolne, traditsioonidest kinni hoidmine. Minu pärast võib ta olla või mitte, ja kas tal on kroon või mitte, et muuda mu elu üldsegi mitte! Nii palju veel, et väga asjalik naine. Kui ta krooniti, siis keeldus ta poseerimast müntide jaoks krooniga, vaid tal oli pärg peas. Aastatega kasvas aga krooni suurus ja viimaks siis ainult Kanada jaoks on ta ilma! Siin need valitsejad reas on. Kõige viimane on sel aastal brittide müntidele pandav pilt (krooniga).
Teine huvitav fakt on see, et müntidel vahetavad valitsejad, kuhu poole nad vaatavad. Ühe erandiga, nimelt oli neil juba valmis tehtud münte Edward VIII näoga. Need ei jõudnud ju kunagi ringlusesse, aga see tähendas, et järmisel mündil olev Georg vaatab samale poole kui eelmine kuningas st ta isa. Nüüd sai pikk mündijutt kirja. Lisan veel, et meil oli võimalus näha ka Vancouveri olümpia medaleid ja valuvormi. Kanada Rahapada võtab ka teiste riikide münditellimusi vastu.
Ottawa lugude vahele tänaõhtune pilt sinisest kuust. Õieti küll väike laiguke taevast, sest kurjad äikesepilved liikusid üle Toronto. Samas oli sel sinisel eriline sinine toon küljes. Mitte, et sinine kuu sinine oleks (kui just atmosfääris pole teatud osakesed ehk tuhk tantsu pidamas). Sinine kuu tähendab hoopis seda, tavalise 12 täiskuu asemel kalendriaasta jooksul on neid 13. Järgmine kord juhtub see alles kolme aasta pärast!
Kui kunstigaleriisse sattuda, siis tasub kindlasti vaadata inuiti kunsti (kõik ikka teavad, et Kanadas ei öelda eskimo!). Ei jõua ära imetleda nende peent kätetööd ja huvitavat fantaasiat! Alumise pildi kaks äärmist kuju on üks ja seesama, ainult erinevast küljest võetud.
Pean samas tunnistama, et olen ikka paras võhik kunsti osas ja pole siiani hästi pihta saanud mõnele suunale. Ma tean, et mingi uurimuse alusel pidid kunstnike loodud modernselt abstraktsed pildid rohkem inimhingele pakkuma kui laste poolt kokku soditud soperdised. Aga vabandust küll... ma poleks mingi hinna eest nõus oma seina järgmise maaliga ilustama. Isegi kui selle väärtuseks müstilised numbrid. Nüüd ma muidugi kahetsen, et ainult foto võtsin ja täpsemalt ei lugenud kunstniku kohta, äkki on see hoopis näiteks elevandi poolt tehtud :D Mis ei tähenda, et ma oma otsuses taganeksin. Kuigi tekib väike küsimus, kas loomade poolt maalitu on samal tasemel kui lapse (ehk kunstis tuhmi inimese poolt) tehtu? Või ulatub see kunstnike tasemele, mis kõnetab tavalist inimest rohkem? Pean vist asja üle tõsisemalt mõtlema. Samal ajal võiks oma pintslid ja värvid üles otsida ning ise midagi proovida luua :P
Kunstigaleriis olen vast juba kaks korda varem käinud. Nii poleks ma väga kurb olnud, kui tüdrukud oleks tahtnud selle vahele jätta. Kuid minu üllatuseks oli just see üks kohtadest, kuhu Kirke kindlasti minna tahtis :) Nõnda ei vaielnud ma sugugi vastu ning lõpuks veetsime päris mõnusa hilise pealelõuna kunsti imetledes.
Kunsti imetlemiseks ei peagi majaseinte vahele minema. Maja ees on juba selline ulmeline olend, mille jalgade vahelt paistab parlamendihoone kätte.
Mulle meeldib väga galerii fuajee avarus. Omaette kunst tekib tänu suurtele akendele ja akanraamidele põrandale. Ka siit eemalt näeb parlamendiküngast :)
Siit me tuleme... Alustuseks vanem kunst, mina naudin alati kanadalastest kunstnike - Tom Thomson ja tema kaasaegsete ehk Group of Seven - kunsti. Maalisid umbes 100 aastat tagasi peamiselt Kanada loodust. Millest mul üks näide allpool. Rohkem pilte leiab siit!
Galeriis on mitu väga mõnusat nurgakest. Nagu näiteks see, kus võis kuulata rahulikku muusikat ning ise kunsti teha. Rohkem küll lastele mõeldud, kuigi polnud sugugi vaid nendega piiratud. Ümmargused lauad pole kohvilauad vaid seal võis siis joonistada jne.
Mull meeldis, kuidas see "oaas" oli lahti mitmest küljest. Asus galerii koridoride keskel. Lisaks võisid ka teisele korrusele minna ning seal istuda ning rahus oma mõtteid mõlgutada, ja muidugi jalgu puhata. Huvitav, kas keegi on leiutanud kunagi muuseumite külastamise treeningprogrammi :-D Ma ei saa aru, kuidas kiiresti saalidest läbi tuhisedes, kasvõi kümme tiiru tehes, väsin vähem ära, kui aeglaselt liikudes kunsti vaadeldes.
Kirke sai endale kollase paberi, millest ta origamitehnikas lille meisterdas. Kata joonistas. Ma küll proovisin talle soovitusi jagada, kuidas tavalisest silmast võiks luua moderne kunstiteos. Lisada ühte nurka kaunis hõljuv kuldkala saba ning ripsmetest luua uimed. Aga ta ei võtnud mu mõttest kinni :D Tagapool paistab huvitav "kunstiteos". Õieti koosneb see metalllippidest, mis liiguvad ühe posti ümber. Igaüks võis siis neid oma soovi kohaselt paika panna. Päris huvitav oli ka lihtsalt eemalt jälgida, kuidas isehakanud kunstiloojate mõtted teoks said.
Kandsime riietel väikest klepsu kuupäevaga, millal galeriid külastasime, kinnituseks, et piletid olemas. Siin on aga näha, mis nende klepsudega tänaval juhtub :)
Leidsin ka lühikese video galerii kohta, mille on Ottawa turism kokku pannud. Saab päris hea lühikese ülevaate :)
Eelmises postituses sai kenasti teele palutud ja siin siis koht Ottawas, kus soovitan läbi astuda :) Poe nimi ongi lihtsalt Tea Store ja valik erinevatest teedest on muljetavaldav! Alumisel pildil jäi veel osa pakutavast välja. Kõige toredam oli see, et kui tahad tassikese teed kohapeal ära juua (või muidugi seda kaasa osta), siis võid rahumeel riiuli ees jalutada, tõsta klaaspurk alla, avada kaas ning nuusutada, kas see on just see, mida sooviksid maitsta. Lisaks on veel teejoomisega seotud atribuute saadaval ning maiasmokkadele ka koogikesi (kuigi selles suhtes on valik tagasihoidlikum).
Mina leidsin endale sellest suurest valikust rooibuse ja virsikutee segu, Kata valis Hunny rooibus (meemaiguline) ja Kirke sai tsitrusetee, mida oli neil üsna vähe järel (alla 100g). Ostsin selle ülejäägi kaasa. Alles järgmisel nädalal pidi juurde saama, sest siis saabub üks koostisosadest, et teesegu uuesti pakkuda.
Sealsamas Byward turul (mis asutatud kolonel By algatusel juba aastal 1826 ja on üks vanemaid ning suuremaid Kanadas) asub söögikohtade kompleks, millest ühes nurgas müüakse Obama küpsiseid. Kui USA president 2009.aastal Ottawas käis, siis ostis ta sealt kaasa vahtralehekujulise küpsise, mis kannab nüüd tema nime. "I love this country!" olevat ta kuulutanud :) Peaks ütlema, et mul pole ka midagi halba selle riigi kohta öelda :P
Väga rõõmsad küpsised ju. Aga meist jäid need siiski sinna edasi istuma.
