Teepood

Eelmises postituses sai kenasti teele palutud ja siin siis koht Ottawas, kus soovitan läbi astuda :) Poe nimi ongi lihtsalt Tea Store ja valik erinevatest teedest on muljetavaldav! Alumisel pildil jäi veel osa pakutavast välja. Kõige toredam oli see, et kui tahad tassikese teed kohapeal ära juua (või muidugi seda kaasa osta), siis võid rahumeel riiuli ees jalutada, tõsta klaaspurk alla, avada kaas ning nuusutada, kas see on just see, mida sooviksid maitsta. Lisaks on veel teejoomisega seotud atribuute saadaval ning maiasmokkadele ka koogikesi (kuigi selles suhtes on valik tagasihoidlikum).

Mina leidsin endale sellest suurest valikust rooibuse ja virsikutee segu, Kata valis Hunny rooibus (meemaiguline) ja Kirke sai tsitrusetee, mida oli neil üsna vähe järel (alla 100g). Ostsin selle ülejäägi kaasa. Alles järgmisel nädalal pidi juurde saama, sest siis saabub üks koostisosadest, et teesegu uuesti pakkuda.

Sealsamas Byward turul (mis asutatud kolonel By algatusel juba aastal 1826 ja on üks vanemaid ning suuremaid Kanadas) asub söögikohtade kompleks, millest ühes nurgas müüakse Obama küpsiseid. Kui USA president 2009.aastal Ottawas käis, siis ostis ta sealt kaasa vahtralehekujulise küpsise, mis kannab nüüd tema nime. "I love this country!" olevat ta kuulutanud :)  Peaks ütlema, et mul pole ka midagi halba selle riigi kohta öelda :P

Väga rõõmsad küpsised ju. Aga meist jäid need siiski sinna edasi istuma.

Tassike teed ehk... ja pisut ajalugu

Minu meelest üks toredamaid ausambaid on järgmine, mis pühendatud kõigile naistele, kes sajand tagasi oma õiguste eest välja astusid. Asub parlamendi külje all. Tüdrukutel oli põhjust end seal justkui kodus tunda :D

Tegelikult on nende viie kuju taga viis naist Albertast, kes küsisid aastal 1927 Kanada Ülemkohtult, kas 1867.a. Briti Põhja-Ameerika aktis kasutatud sõna "isik" laieneb ka naistele (ja sellega võiks ka naisi senatisse ehk ülemkotta valida). Vastuseks tuli EI, mis küll kaks aastat hiljem ümber lükati. Neli kuud peale seda muutmist määrati esimene naine senatisse, kelleks osutus hoopis üks Quebeci daam. 2009 anti aga neile postuumselt ausenaatori tiitlid. Samas olid nad poliitiliselt omal ajal päris aktiivsed, üks neist - Emily Murphy - oli Briti impeeriumi esimene naissoost kohtunik, teised tegevad Alberta valitsuse juures.

Täpselt sama skulptuur asub muide Calgarys - The Famous Five või The Valiant Five (ehk maakeeli Viis kuulsat või Viis vaprat).

Parliament Hill Ottawas ehk siis Kanada valitsusehoone

Parlamendihoone asus meie peatuskohast vaid veerandtunni jalutustee kaugusel. Nii et võtsime vaevaks teise päeva õhtul sealt veel korra läbi põigata, mis sest et hommikul koht juba üle vaadatud sai ja kuigi olime surmväsinud. Ma ei imesta, et Airbnb kaudu leitud võõrustaja meie kohta kirjutas: vaiksed, puhtad ja sõbralikud :) Meil polnud energiat lärmi tegemiseks või toa segi ajamiseks :P  Igal juhul tulime õhtul imetlema suurt valgusmängu, mis hoonele suunatud piltide abil ja nii inglise kui prantsusekeelsete seletustega andis kiire ülevaate Kanada ajaloost. Tõeliselt tore elamus. Võtsin ka pisut seda linti, kuid annan siinjuures hoopis nende ametlikult lehelt leitud ülevaate.

Alustasin valgusmänguga, kuid tegelikult näevad parlamendihooned nõnda välja. Hommikul sadas pisut vihma, nii jäi meil väljaminemine kauemaks, sest olime täiesti vihmakaitsega, st vihmavarju ega keepe polnud meil kellelgi kaasas. Nõnda ei jäänud me ka sappa, kust oleks saanud tasuta tuuri pileteid paralamenti. See tähendab, kui neid oleks veel meile jätkunud. Ei hakanud aega raiskama. Lõpuks peab midagi ka järgmiseks korraks jääma :) Küll aga õnnestus näha suurt etendust vaatepilti, kui toimus vahtkonnavahetus. Eriti meeldis mulle, et puhkpilliorkester mängis vahepeal üsna tuntud toredaid lõbusaid laulukesi.

Kanada riigipeale pühendatud sammas. Elizabeth II on see, kellele mina ja Tom oleme truudust vandunud, et ikka ustavad Kanada kodanikud oleksime. Lapsed seda tegema pole pidanud, sest on juba siin sündinud.

Minu reisiseltsilised Ottawa teekonnalt. Õnneks mingeid probleeme nendega polnud :) Tublid tüdrukud, kes ei virisenud kordagi, kuigi Kirke proovis küll ühest muuseumikülastusest eemale viilida. Ütlesin, et koos me tulime, koos ka teeme asju. Ning oligi asi paigas! Võib teinekordki koos kuhugi nõnda minna ;)

Lühike video vahtkonnavahetusest ja mõned kaadrid õhtusest valgusmängust.

Ottawa loodusmuuseumis

Sel nädalal sai kolm päeva veedetud Ottawas. Kui pool peret on Eestis, siis võtsime meiegi midagi põnevamat ette. Pean kohe ütlema, et pole varem nii pikalt üksi autoroolis olnud - Kanada pealinna on pisut üle 400 km meie kodust. Aga sain hakkama. Välja arvatud hommikune väljasõit, kui mul ikka uni pisut silmis. Võtsin siis esimesest peatuskohast endale kohvi, mida ma muidu ju ei joo :)  Kaasas oli meil ka sõbranna Katariina. Mis tegi sõidu kindlasti palju toredamaks Kirke jaoks :D  Peatusime Airbnb kaudu kinni pandud korteris, mis asus umbes kolme minuti kaugusel loodusmuuseumist (Museum of Nature). Nüüd hulk pilte sealt:

Hästi põnev oli väljapanek loomade sisemusest. Mitu head aastat tagasi käisin Torontos vaatamas seda, mis oli inimestest tehtud, kuid Kirke ei mäletanud sellest küll midagi. Eriti tore oli võimalus ka plastitseeritud inimese kätt katsuda ning inimesed ja sea südant käes hoida. Kirke sai näidata oma teadmisi, kui indentifitseeris õieti inimese südame. Ja mitte ainult suuruse järgi (on väiksem kui seal) vaid ka õige arvu veresoonte järgi. Minu käest poleks küll seda tasunud küsida :)

Siin näide koobastest ja nagu aru saada on, siis tüdrukutel oli seal päris lõbus :)

Ontario linnuks on kaur, tore väljapanek oli kõigist Kanada provintsilindudest. Kaur ehk loon inglise keeles kaunistab ka dollarilist münti, mida rahva seal loonie'ks kutsutakse (kahedollarine on toonie).

Millegipärast veetsime päris pikalt aega lindude seas. Mulle meeldis nende väljapanek rohkem kui see mis Toronto muuseumis on. Lisaks oli ka mitmeid toredaid interaktiivseid tegevusi. Näiteks pidi ühes kohas proovima järgi teha linnu häält.

Muuseumis läks aeg väga kiiresti. Viimased väljapanekud tuli lausa jooksujalu läbi käia. Aga minu meelest olidki need esimesed palju huvitavamad. Alustasime ülemisest korrusest ja liikusime allapoole. Jätsin auto muuseumi juurde, sest parkimisplats 24 tundi lahti. Aga hoolimata ühe töötaja kinnitusest, et parkimistasu lihtsalt suureneb, ei saanud ma järgmisel päeval autot kätte. Kuna nad olid kinni, siis olin ülejärgmisel päeval kohe kell 9 platsis. Mängisin natuke tuhmi blondiini, et neil ei tekiks mingit kahtlust, et olen kuidagi neid halvasti proovinud ära kasutada, kinnitasin, et olen nõus ükskõik mida maksma, peaasi kui auto kätte saan. Lõpuks oli tasu ainult kahe päeva eest ja ööd tasuta. Aga ma ei hakanud vaidlema ja raha pakkuma :D Nii et läks paremini, kui oskasin arvestada. Ei soovita küll seda teistel teha ;)

Siia lõppu veel lühike video, kui tüdrukud proovisid linnulaulu matkida :) Neil oli igal juhul lõbus.

Karatevõistlused Panameerika mängudel

Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)

Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D

Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!

Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)

Panameerika mängud Torontos

Toronto on nüüd mõned nädalad suuremat sagimist täis, sest kõik Ameerika maailmajao parimad sportlased on tulnud linna oma oskusi proovile panema. Mängud peetakse iga nelja aasta tagant (alates 1951ndast), just aastake enne olümpiat. Ma pole kindel kui palju nendest eriti mujal räägitakse. Aga eks siin ole see omamoodi suursündmus. Eriti nüüd torontolastele, kellele mängud koju kätte jõudsid, kuigi korraldajad on palunud elanikke natuke eemale tõmmata, parem linnast välja sõita või näiteks kasvõi puhkus sel ajal välja võtta, et liiklusummikuid vähendada. 

Ma pean tunnistama, et avatseremoonia käigus särama pandud CN torn oli imeline. Ma muidugi kohal ei olnud. Oleks võinud siin kodu lähedal sillale kõõluma minna, sest mulle paistab torn sinna kätte, aga eks ma imetlen videot ja fotosid. Ka need on minu meelest vägevad. Ma ei mäletagi, et midagi sellist oleks varem Toronto teinud. Vist keegi teine ka ei mäleta, sest kui nad eelmisel nädalal esmakordselt mingi väikese proovi tegid, siis ehmatasid mõned torontolased ära, et torn põleb :)  Päris uhke oleks, kui aastavahetusel ka sarnane tulemäng tehakse, kuid arvan, et see oleks liiiiiga kallis.

Meie perest on pool praegu Eestis, aga minul on piletid karate poolfinaal- ja finaalvõistlustele. Ei pea ju imestama, mida me siis lõpuks vaatama läheme :P Lisaks on veel hulk tasuta kontserte mitmel pool linnas, ehk jõuan isegi sinna mõnele. Toronto linn on ka hakanud uuesti rääkima, kas ei peaks proovima olümpiamänge siia tuua, kuna kõik need uhked ehitised on valmis. Aga omamoodi saan aru nüüd nendest, kes just väga kergelt nii suurt sündmust oma linna ei taha. Kõik on raha taga... eriti kui seda oleks vaja hoopis muudeks asjadeks, nagu korraliku transpordisüsteemi sisse viimine. Selles osas seisab Toronto üsna nigelatel jalgadel. Aga egas midagi, praegu naudime siis neid väiksemat sorti mänge! Loodetavasti tuleb ikka raha neile tagasi ka kogu sellest üritusest!

Tuledemäng sai ka filmilindile jäädvustatud...

Vaadake lisaks veel fotosid nendelt lehekülgedelt, kust mõned laenuks võtsin: 9 unforgettable images from the opening ceremony, CN Tower set ablaze...

Seedrioru Suvihari rohke vihma ja külalistega Eestist

Eelmisel nädalavahetusel tähistas Seedrioru suvekodude ja -laagriala oma 60ndat aastapäeva. Kahjuks vihmaga, mis tähendas, et peaesineja Tanael Padar ja the Sun pidid end pigistama väiksesse peamajja. Eelmisel päeval valmis trimmitud heli avali taeva all asuval suurel laval läks täielikult vett vedama. Ma ei saa öelda, et olen just suur fänn, kuid jään samas üsna neutraalseks tema muusika suhtes. Pean ainult tunnistama, et nii palju, kui olen teda teleris näinud, on ta jätnud mulle üha parema mulje. See tähendab inimesena ;)  Ma ei taha uskuda, et see on ainult väline kest. Meelitasime kolm ansambli liiget panga laua juurde, esialgu ei tahtnud nad meie kutsele reageerida, kui pakkusime jäätist. Napsasin siis ühe pildi :) Intervjuu Tanel Padariga oli minu meelest ka tore. Kanadasse sattus ta esimest korda ning lahkub väga heade muljetega, nimetades, et tuleks hea meelega tagasi! Samuti mainis ta, kui palju sarnasust leiab ta looduse osas Eestiga :) Eks ebatavaliselt vihmane suvi aitas muljele kõvasti kaasa :D

Anne Veesaar oli kohal oma monotükiga Lydia Koidulast. Minu jaoks oli esinemine tolle päeva peahetk. Nägin teda Ringvaate saates, kui natuke lavatüki tausta valgustas. Ma ei pidanud pettuma! Veesaar oli väga tore ja vahetu! Ning... milline vahva lähenemine! Ma ei ole kindlasti kunagi meie laulikust kui naisest mõelnud, oma naiselike kiiksudega ja vaadetega ;) Nagu pildilt ka näha, siis rekvisiidid olid kenasti Eestist kohale toodud! Ka või, mille üle võõrustaja pidi kullina valvama, et teised perest seda nahka ei pistaks :D

Kaks järgmsit pilti on laenatud Estonian World Review lehelt. Olima pangaga väljas panka promomas - loosisime ka kingitusi välja. Minu kõrval vennad Prostid, kellest vasakpoolne Mari-vanune ja õpib samuti inseneriks Toronto Ülikoolis ning suvel on meil abiks tööl. Paremal seisab meie kõige kõrgem ülemus. Hoolimata vihmast ja tuulest ja külmast suutsime ikka naeratada ning rõõmsalt osalejatele jäätist jagada. Ja-jah... jäätist :) Kes oskas ette arvata, et kuuma suvepäeva asemel meil terve päev vihma ladistab :D Jäin ka sinna varjualuse alla lõksu, sest vihma sadas ning tuul peksis vett igas suunas. Lõpuks sain vihmavarju laenata, et autost soe eesti lambavillane keep peale tõmmata :)

Kurb oli see, et nii piduliku aktuse jaoks üles seatud toolid ning varjualune kasutamist ei leidnud. Täpselt nii nagu Padari ja ta ansambli puhulgi. Eesti Elu lehel veel hulk fotosid.

Olime Seedriorul Kirke ja Mihkliga. Imestasin, kui kergelt Kirke kaasa tuli :) Kartsin natuke, kui vihma sajab, hakkab tal väga igav. Aga õnneks oli meie sõbral Jaagul malelauad üles seatud ning seal oli tore aega viita :D Iga mäng kaks dollarit Seedrioru lastelaagri toetuseks. Jaak mängis küll teiste vastu, aga ega teda on väga raske võita :D Mõned sõbrad olid veel kohal ning hiljem mängiti kaarte. Vahepeal kadusid nad mul küll silma alt ära, sest mingi purjus mees oli proovinud ka mängus osaleda, ning esimesel hetkel lasid noored jalgad taredesse peitu :)

Hoolimata sellest, et kogu pidutsemine peamajas toimus, ei tekkinud mul kordagi kahetsust, miks ma küll kehva ilmaga kohle ilmusin. Mul oli soe, kummikud isegi igaks juhuks kaasas. Muidugi oli neid, kes sellega eriti ei arvestanud, need, kelle telgid vihmale vastu ei pidanud, olid sunnitud end hoopis autosse magama sättima. Ise sõitsime õhtul koju. Kui oleks parem ilm olnud, jäänuks meiegi sinna. 

Kirke kadus mõne minutiga, kui Padari bänd pille häälestama hakkas. Ta ei kannata eriti mingit müra :) Mina kuulasin ikka kaks laulu ära ning siis ei saanud küll kauemaks jääda. Koer meil terve päev üksi kodus... Kojusõit oli paras peavalu, oleme umbes tunni kaugusel. Vihma tuli lõputult, tuul oli nii kõva, et pidin kogu aeg valvel olema, muidu oleks auto teelt ära viinud. Kui oleks talv olnud, siis oleks see tähendanud ägedat tuisku. Neil hetkil, kui vihm pisut vähenes, sain natuke hinge tõmmata. Ei meeldi mulle selline sõitmine. Aga õnneks jõudsime kenasti Torontosse, kus tänavad oli lehe ja oksaprahti täis. Ka seal oli tuul möllanud! Viisin veel Mihkli koju ning siis saime ise tuttu!

Kanada päev

Täna siis üks vaga päev keset nädalat. Kanada päeva tähistamine olevat küll juba eile õhtul alanud, kuid meie ootasime ikka õige päeva ära. Tegelikult ei tee me ju suurt midagi. Kirke läheb õhtul sõbrannaga ilutulestikku vaatama.

Hommikul otsustasin, et valmistaks puna-valge teemalise magustoidu. Kirkege on mul raske, sest ta ei söö eriti mingeid kooke, nagu ma siin hiljuti põhjalikult kõik ära seletasin. Kuna küpsised tal üsna esireas meeldivuse poolest, siis otsisin välja need, mille vahele on pandud kakao-pähklikreemi (pole kunagi varem uurinud, aga tuleb välja, et tootjamaaks on Türgi!). Ostame neid tavaliselt poola poest, kuigi hiljuti avastasime pakid kenasti reas ka tavalises toidupoeketis - Food Basics, kuigi Torontoga kõrvuti seisvas naaberlinnas Mississaugas. Hakkisin küpsised väiksemateks tükkideks, panin peale vahukoort (hea, et mul seda juhtumisi külmkapis oli, täiesti õiget sorti, mitte purgist) ning maasikaid. Nõnda vaheldumisi. Vahukoort oleks ju võinud natuke rohkem olla, aga ega me pea siin liiga palju rasva sisse ajama :D Maitsesime mõlemad, ja tunnistasime heaks! Mari nägi mu pilti ja teatas, et kui tagasi Torontos, siis ma võiks sellise magustoiduga ta vastu võtta :) Panen ilusti kõrvat taha! Kõrva taha veel see, et võik panna juurde natuke näiteks hakitud tumedat shokolaadi või kuivatatud jõhvikaid.

Kanada päeva puhul võivad uudishimulikud läbi lugeda ka artikli, milles erinevad rahvused avaldavad arvamust Kanada osas. Siin veel üks. Ega seal palju imestada pole, aga inimesed ei tea eriti midagi Kanadast :D  Või kui, siis enamasti siiski positiivset (natuke negatiivsest siiski ka). Mis on kena. Sest siin on KENA! Eriti kui ise kõigi vastu kena olla ja mitte liiga palju viriseda ning ennast peale suruda :P  Nii nagu igal pool maailmas tegelikult ;)

Kirke koolilõpetamine

Neljapäeval oli siis mu nooremal võsul viimaks käes koolilõpetamine. Kõik eksamid kenasti läbitud ja lõpetamiseks vaja minevad punktid kokku korjatud, lisaks nõutud (ja rohkemgi) arv tunde vabatahtlikuna tööd tehtud. Mis ei tähenda, et ta koolitee seal gümnaasiumis lõpetab. Esialgu oli plaan jääda terveks aastaks ja võtta edasiõppimiseks vajalik ekstra kursus (sest mingil hetkel selgus, et kursus, mis ta oli valinud, ei kuulu vajalike alla, ja ei tähendanud et õpinõustaja hirmus palju vabandas) ning peale selle veel mõni, nüüd arvas, et äkki jääb ainult üheks semestriks ning läheb natukeseks tööle, enne kui järgmisel sügisel midagi edasi teeb. Eks see paistab. Mulle tundus muide alguses üsna kummaline, et õpilased võivad kooli edasi jääda. Ja kuigi seda just väga ei propageerita, siis päris mitmed teevad seda. Umbes kümme aastat tagasi viidi gümnaasium ametlikult nelja aasta peale, mis aga ei keela õpilastel viiendaks aastaks kooli jääda. Kirke puhul tuleb selline ekstra aasta pisut kasuks, sest siiani pole ta kindel olnud, mis suunas tahaks edasi liikuda. Kuigi mingi väike mõte, minu jaoks täiesti ootamatu, on tal tekkinud ;)

Siin piltidel on Kirke oma lemmikõpetajatega, kuigi ühte kõige lemmikumat, kelle juures ta lõunatunde käib vahel veetmas ja niisama jutustamas, ta kinni ei püüdnud. Vasakul tech design ehk tehnilise disaini õpetaja ja paremal inglise keele õpetaja. Mõlematel oli hea meel, et nad Kirket ka järgmisel aastal koolis ikka näevad :)  Kõige ülemisel saab Kirke oma lõputunnistuse koolidirektori käest.

Mõned fotod parimate sõpradega. Kui Mari lõpetas, ei kandnud õpilased rüüd ja mütsi, kool proovib, et ei teki olukorda, kus mõned ei saa endale seda lubada, sest see tuleb ise kinni maksta. Seekord olid siiski enamusel rüüd seljas. Õpilased olid ise algatanud selle :) Mõne ei jaoks pole asi justkui päris, kui rüüd ei kanta. Minule isiklikult ei tähenda, ega see lõpetamist rohkem tähtsamaks ei tee, aga eks ma saa aru... traditsioonid on mõnele tähtsad! Enamus võtsid selle küll pärst kohe seljast, sest ekstra riie tegi olemise väga kuumaks ja eks pidi ka oma kauneid kleite näitama :P

Viimaks foto Kirke ühest parimast sõbrannast, kellega ta juba põhikoolist saati koos olnud. Pildil koos emaga. H käis ju meiega eelmisel aastal Eestis. Lisaks väga headele tulemustele prantsuse ja hispaania keeles, õpib ta ju iseseisvalt eesti keelt :) Tegelikult on põhjust ka natuke uhke olla, sest H, tuleb välja, on selle aasta lõpetajate seas kõige paremate tulemustega! Tema keskmine hinne on 98.2%. Ühte pidi on mul hea meel selle üle, et Kirkel sellised usinad õppijad kõrval olnud, kellelt ta palju abi saanud. Nii kerge on muidu jätta õpingud unarusse. Teisalt võin ka olla natuke uhke oma Kirke üle, kes H kunagi põhikoolis oma tiiva alla võttis, sest ta oli uus õpilane, erilise probleemiga - valikuline mutism. Nii kergelt oleks võinud neiu hoopis tõrjutud seisusesse sattuda, isegi siin sõbralikus Kanadas!

Päris hea oli kuulda, et üle kolmveerandi lõpetajates lähevad edasi õppima, kes kolledzhitesse kes ülikoolidesse. Siis oli neid, kes viiendaks aastaks jäid ja ma ütleks vast kümme, kel mingit konkreetset plaani polnud. Diplomit välja andes hõigatakse ka välja, mis õpilane edasi kavatseb teha. Kaheteistkümnendas klassis oli neil kokku üle 200 õpilase, kuigi lõpetajaid 183. Mis tähendab, et kas osa katkestasid või suure tõenäosusega jäid edasi viiendaks aastaks või võtavad nad õhtukursusi, sest päris raske on tööd leida, kui vähemalt gümnaasiumi lõputunnistust pole.

Igal juhul palju õnne kõigile lõpetajatele!