26.7.15

Ottawa loodusmuuseumis


Sel nädalal sai kolm päeva veedetud Ottawas. Kui pool peret on Eestis, siis võtsime meiegi midagi põnevamat ette. Pean kohe ütlema, et pole varem nii pikalt üksi autoroolis olnud - Kanada pealinna on pisut üle 400 km meie kodust. Aga sain hakkama. Välja arvatud hommikune väljasõit, kui mul ikka uni pisut silmis. Võtsin siis esimesest peatuskohast endale kohvi, mida ma muidu ju ei joo :)  Kaasas oli meil ka sõbranna Katariina. Mis tegi sõidu kindlasti palju toredamaks Kirke jaoks :D  Peatusime Airbnb kaudu kinni pandud korteris, mis asus umbes kolme minuti kaugusel loodusmuuseumist (Museum of Nature). Nüüd hulk pilte sealt:





Hästi põnev oli väljapanek loomade sisemusest. Mitu head aastat tagasi käisin Torontos vaatamas seda, mis oli inimestest tehtud, kuid Kirke ei mäletanud sellest küll midagi. Eriti tore oli võimalus ka plastitseeritud inimese kätt katsuda ning inimesed ja sea südant käes hoida. Kirke sai näidata oma teadmisi, kui indentifitseeris õieti inimese südame. Ja mitte ainult suuruse järgi (on väiksem kui seal) vaid ka õige arvu veresoonte järgi. Minu käest poleks küll seda tasunud küsida :)



Siin näide koobastest ja nagu aru saada on, siis tüdrukutel oli seal päris lõbus :)


Ontario linnuks on kaur, tore väljapanek oli kõigist Kanada provintsilindudest. Kaur ehk loon inglise keeles kaunistab ka dollarilist münti, mida rahva seal loonie'ks kutsutakse (kahedollarine on toonie).


Millegipärast veetsime päris pikalt aega lindude seas. Mulle meeldis nende väljapanek rohkem kui see mis Toronto muuseumis on. Lisaks oli ka mitmeid toredaid interaktiivseid tegevusi. Näiteks pidi ühes kohas proovima järgi teha linnu häält.



Muuseumis läks aeg väga kiiresti. Viimased väljapanekud tuli lausa jooksujalu läbi käia. Aga minu meelest olidki need esimesed palju huvitavamad. Alustasime ülemisest korrusest ja liikusime allapoole. Jätsin auto muuseumi juurde, sest parkimisplats 24 tundi lahti. Aga hoolimata ühe töötaja kinnitusest, et parkimistasu lihtsalt suureneb, ei saanud ma järgmisel päeval autot kätte. Kuna nad olid kinni, siis olin ülejärgmisel päeval kohe kell 9 platsis. Mängisin natuke tuhmi blondiini, et neil ei tekiks mingit kahtlust, et olen kuidagi neid halvasti proovinud ära kasutada, kinnitasin, et olen nõus ükskõik mida maksma, peaasi kui auto kätte saan. Lõpuks oli tasu ainult kahe päeva eest ja ööd tasuta. Aga ma ei hakanud vaidlema ja raha pakkuma :D Nii et läks paremini, kui oskasin arvestada. Ei soovita küll seda teistel teha ;)


Siia lõppu veel lühike video, kui tüdrukud proovisid linnulaulu matkida :) Neil oli igal juhul lõbus.

24.7.15

Karatevõistlused Panameerika mängudel


Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)


Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D


Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!


Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)

11.7.15

Panameerika mängud Torontos


Toronto on nüüd mõned nädalad suuremat sagimist täis, sest kõik Ameerika maailmajao parimad sportlased on tulnud linna oma oskusi proovile panema. Mängud peetakse iga nelja aasta tagant (alates 1951ndast), just aastake enne olümpiat. Ma pole kindel kui palju nendest eriti mujal räägitakse. Aga eks siin ole see omamoodi suursündmus. Eriti nüüd torontolastele, kellele mängud koju kätte jõudsid, kuigi korraldajad on palunud elanikke natuke eemale tõmmata, parem linnast välja sõita või näiteks kasvõi puhkus sel ajal välja võtta, et liiklusummikuid vähendada. 


Ma pean tunnistama, et avatseremoonia käigus särama pandud CN torn oli imeline. Ma muidugi kohal ei olnud. Oleks võinud siin kodu lähedal sillale kõõluma minna, sest mulle paistab torn sinna kätte, aga eks ma imetlen videot ja fotosid. Ka need on minu meelest vägevad. Ma ei mäletagi, et midagi sellist oleks varem Toronto teinud. Vist keegi teine ka ei mäleta, sest kui nad eelmisel nädalal esmakordselt mingi väikese proovi tegid, siis ehmatasid mõned torontolased ära, et torn põleb :)  Päris uhke oleks, kui aastavahetusel ka sarnane tulemäng tehakse, kuid arvan, et see oleks liiiiiga kallis.


Meie perest on pool praegu Eestis, aga minul on piletid karate poolfinaal- ja finaalvõistlustele. Ei pea ju imestama, mida me siis lõpuks vaatama läheme :P Lisaks on veel hulk tasuta kontserte mitmel pool linnas, ehk jõuan isegi sinna mõnele. Toronto linn on ka hakanud uuesti rääkima, kas ei peaks proovima olümpiamänge siia tuua, kuna kõik need uhked ehitised on valmis. Aga omamoodi saan aru nüüd nendest, kes just väga kergelt nii suurt sündmust oma linna ei taha. Kõik on raha taga... eriti kui seda oleks vaja hoopis muudeks asjadeks, nagu korraliku transpordisüsteemi sisse viimine. Selles osas seisab Toronto üsna nigelatel jalgadel. Aga egas midagi, praegu naudime siis neid väiksemat sorti mänge! Loodetavasti tuleb ikka raha neile tagasi ka kogu sellest üritusest!


Tuledemäng sai ka filmilindile jäädvustatud...


Vaadake lisaks veel fotosid nendelt lehekülgedelt, kust mõned laenuks võtsin: 9 unforgettable images from the opening ceremony, CN Tower set ablaze...

5.7.15

Seedrioru Suvihari rohke vihma ja külalistega Eestist


Eelmisel nädalavahetusel tähistas Seedrioru suvekodude ja -laagriala oma 60ndat aastapäeva. Kahjuks vihmaga, mis tähendas, et peaesineja Tanael Padar ja the Sun pidid end pigistama väiksesse peamajja. Eelmisel päeval valmis trimmitud heli avali taeva all asuval suurel laval läks täielikult vett vedama. Ma ei saa öelda, et olen just suur fänn, kuid jään samas üsna neutraalseks tema muusika suhtes. Pean ainult tunnistama, et nii palju, kui olen teda teleris näinud, on ta jätnud mulle üha parema mulje. See tähendab inimesena ;)  Ma ei taha uskuda, et see on ainult väline kest. Meelitasime kolm ansambli liiget panga laua juurde, esialgu ei tahtnud nad meie kutsele reageerida, kui pakkusime jäätist. Napsasin siis ühe pildi :) Intervjuu Tanel Padariga oli minu meelest ka tore. Kanadasse sattus ta esimest korda ning lahkub väga heade muljetega, nimetades, et tuleks hea meelega tagasi! Samuti mainis ta, kui palju sarnasust leiab ta looduse osas Eestiga :) Eks ebatavaliselt vihmane suvi aitas muljele kõvasti kaasa :D


Anne Veesaar oli kohal oma monotükiga Lydia Koidulast. Minu jaoks oli esinemine tolle päeva peahetk. Nägin teda Ringvaate saates, kui natuke lavatüki tausta valgustas. Ma ei pidanud pettuma! Veesaar oli väga tore ja vahetu! Ning... milline vahva lähenemine! Ma ei ole kindlasti kunagi meie laulikust kui naisest mõelnud, oma naiselike kiiksudega ja vaadetega ;) Nagu pildilt ka näha, siis rekvisiidid olid kenasti Eestist kohale toodud! Ka või, mille üle võõrustaja pidi kullina valvama, et teised perest seda nahka ei pistaks :D

Kaks järgmsit pilti on laenatud Estonian World Review lehelt. Olima pangaga väljas panka promomas - loosisime ka kingitusi välja. Minu kõrval vennad Prostid, kellest vasakpoolne Mari-vanune ja õpib samuti inseneriks Toronto Ülikoolis ning suvel on meil abiks tööl. Paremal seisab meie kõige kõrgem ülemus. Hoolimata vihmast ja tuulest ja külmast suutsime ikka naeratada ning rõõmsalt osalejatele jäätist jagada. Ja-jah... jäätist :) Kes oskas ette arvata, et kuuma suvepäeva asemel meil terve päev vihma ladistab :D Jäin ka sinna varjualuse alla lõksu, sest vihma sadas ning tuul peksis vett igas suunas. Lõpuks sain vihmavarju laenata, et autost soe eesti lambavillane keep peale tõmmata :)


Kurb oli see, et nii piduliku aktuse jaoks üles seatud toolid ning varjualune kasutamist ei leidnud. Täpselt nii nagu Padari ja ta ansambli puhulgi. Eesti Elu lehel veel hulk fotosid.


Olime Seedriorul Kirke ja Mihkliga. Imestasin, kui kergelt Kirke kaasa tuli :) Kartsin natuke, kui vihma sajab, hakkab tal väga igav. Aga õnneks oli meie sõbral Jaagul malelauad üles seatud ning seal oli tore aega viita :D Iga mäng kaks dollarit Seedrioru lastelaagri toetuseks. Jaak mängis küll teiste vastu, aga ega teda on väga raske võita :D Mõned sõbrad olid veel kohal ning hiljem mängiti kaarte. Vahepeal kadusid nad mul küll silma alt ära, sest mingi purjus mees oli proovinud ka mängus osaleda, ning esimesel hetkel lasid noored jalgad taredesse peitu :)


Hoolimata sellest, et kogu pidutsemine peamajas toimus, ei tekkinud mul kordagi kahetsust, miks ma küll kehva ilmaga kohle ilmusin. Mul oli soe, kummikud isegi igaks juhuks kaasas. Muidugi oli neid, kes sellega eriti ei arvestanud, need, kelle telgid vihmale vastu ei pidanud, olid sunnitud end hoopis autosse magama sättima. Ise sõitsime õhtul koju. Kui oleks parem ilm olnud, jäänuks meiegi sinna. 


Kirke kadus mõne minutiga, kui Padari bänd pille häälestama hakkas. Ta ei kannata eriti mingit müra :) Mina kuulasin ikka kaks laulu ära ning siis ei saanud küll kauemaks jääda. Koer meil terve päev üksi kodus... Kojusõit oli paras peavalu, oleme umbes tunni kaugusel. Vihma tuli lõputult, tuul oli nii kõva, et pidin kogu aeg valvel olema, muidu oleks auto teelt ära viinud. Kui oleks talv olnud, siis oleks see tähendanud ägedat tuisku. Neil hetkil, kui vihm pisut vähenes, sain natuke hinge tõmmata. Ei meeldi mulle selline sõitmine. Aga õnneks jõudsime kenasti Torontosse, kus tänavad oli lehe ja oksaprahti täis. Ka seal oli tuul möllanud! Viisin veel Mihkli koju ning siis saime ise tuttu!

1.7.15

Kanada päev

Täna siis üks vaga päev keset nädalat. Kanada päeva tähistamine olevat küll juba eile õhtul alanud, kuid meie ootasime ikka õige päeva ära. Tegelikult ei tee me ju suurt midagi. Kirke läheb õhtul sõbrannaga ilutulestikku vaatama.

Hommikul otsustasin, et valmistaks puna-valge teemalise magustoidu. Kirkege on mul raske, sest ta ei söö eriti mingeid kooke, nagu ma siin hiljuti põhjalikult kõik ära seletasin. Kuna küpsised tal üsna esireas meeldivuse poolest, siis otsisin välja need, mille vahele on pandud kakao-pähklikreemi (pole kunagi varem uurinud, aga tuleb välja, et tootjamaaks on Türgi!). Ostame neid tavaliselt poola poest, kuigi hiljuti avastasime pakid kenasti reas ka tavalises toidupoeketis - Food Basics, kuigi Torontoga kõrvuti seisvas naaberlinnas Mississaugas. Hakkisin küpsised väiksemateks tükkideks, panin peale vahukoort (hea, et mul seda juhtumisi külmkapis oli, täiesti õiget sorti, mitte purgist) ning maasikaid. Nõnda vaheldumisi. Vahukoort oleks ju võinud natuke rohkem olla, aga ega me pea siin liiga palju rasva sisse ajama :D Maitsesime mõlemad, ja tunnistasime heaks! Mari nägi mu pilti ja teatas, et kui tagasi Torontos, siis ma võiks sellise magustoiduga ta vastu võtta :) Panen ilusti kõrvat taha! Kõrva taha veel see, et võik panna juurde natuke näiteks hakitud tumedat shokolaadi või kuivatatud jõhvikaid.


Kanada päeva puhul võivad uudishimulikud läbi lugeda ka artikli, milles erinevad rahvused avaldavad arvamust Kanada osas. Siin veel üks. Ega seal palju imestada pole, aga inimesed ei tea eriti midagi Kanadast :D  Või kui, siis enamasti siiski positiivset (natuke negatiivsest siiski ka). Mis on kena. Sest siin on KENA! Eriti kui ise kõigi vastu kena olla ja mitte liiga palju viriseda ning ennast peale suruda :P  Nii nagu igal pool maailmas tegelikult ;)

26.6.15

Kirke koolilõpetamine


Neljapäeval oli siis mu nooremal võsul viimaks käes koolilõpetamine. Kõik eksamid kenasti läbitud ja lõpetamiseks vaja minevad punktid kokku korjatud, lisaks nõutud (ja rohkemgi) arv tunde vabatahtlikuna tööd tehtud. Mis ei tähenda, et ta koolitee seal gümnaasiumis lõpetab. Esialgu oli plaan jääda terveks aastaks ja võtta edasiõppimiseks vajalik ekstra kursus (sest mingil hetkel selgus, et kursus, mis ta oli valinud, ei kuulu vajalike alla, ja ei tähendanud et õpinõustaja hirmus palju vabandas) ning peale selle veel mõni, nüüd arvas, et äkki jääb ainult üheks semestriks ning läheb natukeseks tööle, enne kui järgmisel sügisel midagi edasi teeb. Eks see paistab. Mulle tundus muide alguses üsna kummaline, et õpilased võivad kooli edasi jääda. Ja kuigi seda just väga ei propageerita, siis päris mitmed teevad seda. Umbes kümme aastat tagasi viidi gümnaasium ametlikult nelja aasta peale, mis aga ei keela õpilastel viiendaks aastaks kooli jääda. Kirke puhul tuleb selline ekstra aasta pisut kasuks, sest siiani pole ta kindel olnud, mis suunas tahaks edasi liikuda. Kuigi mingi väike mõte, minu jaoks täiesti ootamatu, on tal tekkinud ;)


Siin piltidel on Kirke oma lemmikõpetajatega, kuigi ühte kõige lemmikumat, kelle juures ta lõunatunde käib vahel veetmas ja niisama jutustamas, ta kinni ei püüdnud. Vasakul tech design ehk tehnilise disaini õpetaja ja paremal inglise keele õpetaja. Mõlematel oli hea meel, et nad Kirket ka järgmisel aastal koolis ikka näevad :)  Kõige ülemisel saab Kirke oma lõputunnistuse koolidirektori käest.


Mõned fotod parimate sõpradega. Kui Mari lõpetas, ei kandnud õpilased rüüd ja mütsi, kool proovib, et ei teki olukorda, kus mõned ei saa endale seda lubada, sest see tuleb ise kinni maksta. Seekord olid siiski enamusel rüüd seljas. Õpilased olid ise algatanud selle :) Mõne ei jaoks pole asi justkui päris, kui rüüd ei kanta. Minule isiklikult ei tähenda, ega see lõpetamist rohkem tähtsamaks ei tee, aga eks ma saa aru... traditsioonid on mõnele tähtsad! Enamus võtsid selle küll pärst kohe seljast, sest ekstra riie tegi olemise väga kuumaks ja eks pidi ka oma kauneid kleite näitama :P


Viimaks foto Kirke ühest parimast sõbrannast, kellega ta juba põhikoolist saati koos olnud. Pildil koos emaga. H käis ju meiega eelmisel aastal Eestis. Lisaks väga headele tulemustele prantsuse ja hispaania keeles, õpib ta ju iseseisvalt eesti keelt :) Tegelikult on põhjust ka natuke uhke olla, sest H, tuleb välja, on selle aasta lõpetajate seas kõige paremate tulemustega! Tema keskmine hinne on 98.2%. Ühte pidi on mul hea meel selle üle, et Kirkel sellised usinad õppijad kõrval olnud, kellelt ta palju abi saanud. Nii kerge on muidu jätta õpingud unarusse. Teisalt võin ka olla natuke uhke oma Kirke üle, kes H kunagi põhikoolis oma tiiva alla võttis, sest ta oli uus õpilane, erilise probleemiga - valikuline mutism. Nii kergelt oleks võinud neiu hoopis tõrjutud seisusesse sattuda, isegi siin sõbralikus Kanadas!

Päris hea oli kuulda, et üle kolmveerandi lõpetajates lähevad edasi õppima, kes kolledzhitesse kes ülikoolidesse. Siis oli neid, kes viiendaks aastaks jäid ja ma ütleks vast kümme, kel mingit konkreetset plaani polnud. Diplomit välja andes hõigatakse ka välja, mis õpilane edasi kavatseb teha. Kaheteistkümnendas klassis oli neil kokku üle 200 õpilase, kuigi lõpetajaid 183. Mis tähendab, et kas osa katkestasid või suure tõenäosusega jäid edasi viiendaks aastaks või võtavad nad õhtukursusi, sest päris raske on tööd leida, kui vähemalt gümnaasiumi lõputunnistust pole.


Igal juhul palju õnne kõigile lõpetajatele! 

21.6.15

Sünnipäev


Kirke hea sõbranna, kes meiega eelmisel aastal Eestis käis ja kes vabal ajal iseseisvalt eesti keelt õpib, tähistas laupäeval oma sünnipäeva.

Tema ja veel üks koolisõber tulid väikeseks peoks ja koogisöömiseks meie koju. Ema kasvatab teda üksi ning on laupäeviti pikad päevad tööl. Nagu ema hiljem ütles, oli tal hea meel, et tütar sai päeva sõprade seas veeta.

Küpsetasin shokolaaditordi, sest Kirke arvas, shokolaadiga ei saa asjad kunagi viltu minna :) Ise ma ei ole nii suur shokolaadikoogi sõber, aga lastele siis ikka küpsetan. Kirke luges mulle ette, mis järjekorras talle küpsetised ei meeldi. Kõigepealt muffinid ja tassikoogid, siis koogid ja lõpuks küpsised (st viimaseid sööb ta kõige parema meelega, ülejäänud võivad tema jaoks olemata olla, kuigi väikese mööndusega shokolaadi osas). Kook sai üllatavalt hea, isegi minu jaoks :D  Vahele panin aprikoosimoosi ja peale vaarikaid. Lisaks vahukoort, mille sisse segasin sulatatud trühvleid. Avastasin, et neid on meil külmkapis seismas ja keegi neid ei söö :P 

Leidsin isegi 18 küünalt, mille ärapuhumisega neiul paras tegemine oli. Kook maitses kõigile, kuigi lõpuks vaatasin seda ja mõtlesin, kas pean nüüd kõik ise ära sööma :)  Õnneks olid mõlemad tüdrukud nõus, kui panin ette, et lõikan järelejäänud koogi pooleks ning panen kummalegi kaasa.

Tegime väga erilise kingituse neiule - ostsime talle sülearvuti. Kogu lugu on pisut omamoodi keeruline, ega me igale ka nii kallist kinki ei saa teha :)  Aga eelmisel aastal, kui tüdruk meiega Eestisse tuli, andis ta ema suurema summa tema kulude ja minu vaeva katteks. Ei tahtnud ma sugugi seda vastu võtta, kuid tean, kui tundlikud on aasialased raha osas. Mõte oli peale reisi raha tagasi anda, kuid kuidagi ei tulnud sobivat momenti ja teadsin, et ta ei võtaks seda niikuinii vastu. Nõnda tuli mul mõte, et ostan tütrele arvuti, sest seda oli tal hädasti vaja (sügisel alustab Toronto Ülikoolis õpinguid). Mu ülejäänud pere kiitis mõtte heaks :)  Kink sai siis sünnipäeva ja koolilõpu puhul üle antud. Ema muidugi helistas õhtul ja oli väga tänulik, kuigi arvas, et ei saa ikka seda vastu võtta, sest see on liiiiiga suur kingitus. Ma loodan, et sain ta kenasti ikka maha rahustatud, ja ta ei tunne end mingi tänuvõlglasena. Sest mul on lihtsalt hea meel, kui sellel neiul ikka hästi hakkab minema :)

19.6.15

Tallinn Kanada kodudesse


Milline tore üllatus, kui lehitsesin selle nädala reklaamlehti ning Kanada ühe suurema poeketi lehelt vaatas mulle vastu väga värviline pilt tuttavast linnast :)  Tunnete ikka ära, eks ju ;)  Shoppers Drug Mart on enamasti see pood, kuhu rahvas oma ravimeid ostma läheb, seal on apteekrid alati valmis aitama. Kuigi sealt saab ka kõike muud igapäevast vajalikku enda ja kodu hoolduseks. Viimastel aastatel on rohkem toodud sisse toitu ning ka elektroonikat. Reklaami osas oskan ainult aimata, et kas on nüüd käsi olnud mängus mõnel Eesti juurtega tegelasel või on keegi otsinud internetis pakutavate fotode hulgast midagi silmapaistvat :)

Aga kui ma siin juba ravimitest rääkisin, siis ma ei tea, kuidas Eestis on asi organiseeritud (millegipärast arvan, et hulga paremini, kui Kanadas), kuid siin näiteks on mu info nende arvutites olemas minu kohta. See tähendab kindlustusfirma ning ka mingi ajalugu ravimite osas. Lisaks kirjutab arst välja retsepti, millega võin teatud arv kordi ravimit osta. See on neil siis ka kirjas. Ma pole veel hästi pihta saanud, kuidas toimib süsteem, kui krooniliste hädade puhul need korrad otsa saavad (minul migreenirohud). Tundub, et apteek võtab ise arstiga ühendust või vastupidi, kuigi viimase puhul pean ikka end arstile näole andma või talle helistama. 

15.6.15

Sirelid


Mõned aastad tagasi kinkis Tom pulma aastapäevaks väikese sirelipõõsa, õieti ongi see selline minipõõsas, mis hakkab õitsema teistest hiljem. Sel aastal oli ta meil eriti õites. Ning lõhnas imeliselt! Pidin igal hommikul astuma juurde ning ekstra nuusutama, kuigi lõhna oli tunda juba päris kaugele. Praeguseks on sirelid ära õitsenud. Kuna ma pole õieti kunagi nende eest pidanud hoolitsema, siis uurisin, kuidas hoida nii, et põõsad on igal ajal kenad. Sest minu meelest kipuvad nad muidu kuidagi "lohakad" välja nägema :)  Nii palju sain targemaks, et kuigi pole just väga eluline-oluline, siis peale õitsemist on hea õiekobarad ära lõigata. Siis pidi uuel aastal jälle palju õisi tulema. Ei oska midagi öelda, aga ära ma nad lõikasin. Eks tuleval kevadel näe, kas sellest ka kasu oli.


8.6.15

Potipõllundus


Ma ei ole kindlasti mingi super tubli aednik ja vaevalt minust seda kunagi saabki, aga vahel mulle ikka meeldib seal toimetada :)  Siin kirjutasin ettevalmistustest istutamishooajaks. Nüüdseks on taimed kenasti mullas koos ajalehest karbikestega. Need läksid tegelikult niiskusest natuke hallitama ja parasjagu hakkasid juba natuke lagunema, kui istutamiseks läks. Kindlasti proovin järgmisel aastal rohkem nõnda seemneid varakult mulda panna. Seekord võtsin ette saialilled, kui keegi ei tundnud lehtede järgi ära, mis imeasjad mul seal kasvasid :D  Napsasin sügisel koeraga jalutades ühe maja ees kasvavatelt saialilledelt seemneid. Tundub, et ega saialilled just väga populaarsed pole, kuigi siin-seal neid näeb. Isegi meie aias olid, kuid Tom on meil eriliselt usin rohija ja rohis tomatite vahelt välja. Muidu tulid nad igal aastal ise mind rõõmustama. Tegelikult oleks pidanud Toomastki rõõmustama, sest kusagilt lugesin, et saialilled pidid olema päris head tomatite vahel. Ma ei mäleta enam täpselt miks :) Aga ju siis eelmine omanik oli targem (ukrainlased).

Klõpsasin iga päev foto kasvavatest taimedest.

7.6.15

Suur laps kodust ära

Mai keskel seadis meie vanem laps sammud siis Eesti poole. Õieti küll loomulikult panime autole tuurid sisse ning viisime ta lennujaama. Emme-issi süda ikka pisut kripeldab, sest nõndaviisi pikalt pole ta ju varem ära olnud. Tagasilend on alles augusti keskel. Eestisse reis küll tuttav, kuid seekord elab ta hoopis võõras Tartus. Saab muidugi viimaks tunda, mis tähendab omaette toimetamine :)


Lennupiletitega oleksime aga äärepealt alt läinud. Mari avastas äkki, et email, mis pidi justkui kinnitama piletite ostu, oli hoopis teade makseprobleemi kohta. Jäta veel piletite ostmine mehe kaela :) Õieti soovitasin kasutada Mari krediitkaarti, aga tal on sellel väga madal limiit ning ilmselt oli juba midagi jõudnud osta. Egas midagi, kiiresti tõmbasin võimalikud lennud üles ning nõnda lendaski ta vahemaandumisega Pariisis asemel üle Londoni ja Helsinki, taas kord Finnairiga. 


Ärasõidule eelneval pühapäeval tegin Mari soovil belgia vahvleid. Loomulikult ei puudunud vahtrasiirup nende kõrvalt :)  Minu vahvliküpsetaja on selline, mille saab tagurpidi keerata. Nõnda tulevad mõnusalt kohevad küpsetised.

  

Ja siin me siis istume kõik kenasti koos aias ning naudime hommikusööki. Loomulikult püüab Kokogi oma osa saada :)  Praegu peab muidugi Mari ise toime tulema oma hommikusöökide ja muuga, kuid tundub, et ta on oma olemisega väga rahul. Olevat leidnud ka mingi geomängu rakenduse, mille abil õpib Tartut tundma. Siiani on ta seal Eesti külaskäikude ajal vist vaid paar korda käinud (viimati küll eelmisel aastal, aga väga kiirel visiidil). Tallinn on siiski palju tuttavam, seal on elamine olemas. 

Tallinna ja Tartu vahet käib rongiga. Huvitav on see, kuidas Torontost tulnuna tundub Tartu eriliselt väikesena. Peaaegu et jaluta igale poole :) Tõravere olevat nagu lihtsalt üks Toronto linnaosa. Ta väitis ka, et pole väga seltsiv, kuid juba esimese rongisõidu pealt saatis meile selfie, millel tema ja üks noor neiu, kes oevat magistritudeng ülikoolis :D Nii et pole hullu midagi. Tüdruk oli lausa tuttav meie noore sugulasega, kelle korteris Mari praegu peatub. Selfie ehk eneka tegemist valgustas ta ka vanaemale ja vanaisale. Minu meelest supervahva foto tuli sellest!

Tööpäeviti käib ta Tartu Ülikooli füüsikahoones või Tõraveres. On üks pisikestest mutrikestest sel suvel, kes aitab kaasa Estcube 2 ehitamisele. Nõnda pisikese mutrikesena ta end ka tunneb. Sest kui Mart Noorma oli teda mingil koosolekul tutvustanud kui mehaanikaspetsialisti Toronto Ülikoolist, siis oli tal küll tunne olnud, et mis spets, alles tudeng ju :)  Aga ma arvan, et ta on ikka päris tubli, arvestades, mis ta siin Toronto Ülikooli raketiklubis tegi. Vähemalt mitte-spetsile tundusid need asjad päris keerulised :P

Kodus saab ikka aru, et last pole. Süüa tehes eriti, kui võib pisut vähem toitu teha. Aga eks ta kippus päris palju kodust ära olema, kui loengutel käis. Ning väike omaette tuba keldrikorrusel tähendas seda, et ega me teda just tihti näinud :) Praegu oleme vaat et rohkem kontaktis, kui Skype kaudu räägime või Facebookis sõnumeid saadame ;)  Kuigi raske on vahel last rääkima panna, sest tal samal ajal käimas mõni vestlus Toronto sõpradega. Proovisin talle küll rääkida, et peaks natuke oma blogis postitama, meil oleks tore lugeda. Siiani pole asjast asja saanud.

Eesti keel on justkui paremaks läinud. Täna olevat nad ühe vietnami ja kahe soome tüdrukuga kusagil Tartus pikniku pidanud, kui korravalvur tuli ütlema, et õlut ei tohi avalikult juua. Vaene mees proovis väänata inglise keelt, kui siis minu laps kenasti eesti keeles soovitas lausa kohaliku keele juurde jääda :) Väga kena oli temast kohalikke seadusi valgustada. Mitte et Mari peaks joomise pärast väga muretsema, sest siiani on ta täielikult oma ema tütar ning hoiab kangemast kraamist eemale :) Saab ka nõnda, ma tean :P

20.5.15

Ei saa minust aednikku...


Nõnda näeb siis praegusel hetkel minu maja ees olev lillepeenar välja :) Omavahel peavad ägedat võitlust maa ligi hoidev siniste õitega ronitaim (mis Ontario metsades tavaline nähtus) ja rohi, mis super kõrgeks veninud ning lõpuks tulbid, mis sealt ronitaime ja rohu seest end välja ajavad. Täielik Tootsi peenar ma ütlen. Kõik sai muidugi alguse sellest, kui meie hiigelsuur ja vana vahtrapuu maha võeti. Tore! Õieti küll ei olnud tore, lausa kurvaks võttis meid kõiki. Aga mis teha, kui valikuks on puu kummuli üle meie maja või see, et me ikka kenasti puutumatus hoones edasi elada saaksime. 

Igal juhul puu läks ja asemele tekkis suur mullahunnik. Mingil hetkel hekseldati ka känd ning tõmmati linna poolt mullahunnik tasaseks ja lõpuks külvati sinna isegi muruseemneid, mis üldse ei tahtnud idanema minna. Tunnistan, et oli päris kuum ja ega vihma ka eriti me ei näinud. Isegi mitte kunstvihma, st seda, mis voolikust meie poolt võinuks tekitatud olla. Otsustasin siis, et kui muru ei tule ja mingit uut puud asemele ka ei istutatud, siis paneme oma puu ning toon ronitaimed selle alla kasvama. Ei ole vaja tulevikus muret tunda, kas puujuured kogu jõu ainult endale ahnitsevad. Sügisel panin veel isegi tulbisibulad maha, et las kevadel tulevad sealt ronitaimede vahelt üles. Mida ma muidugi ette ei näinud, oli see, et muruseemned hakkasid minu kiusuks vohama. Olen nüüd püüdnud võitlust pidada ja neid välja nakitseda, aga ega see kerge pole. Sel aastal aga on rohi erilise võimsusega oma ilu demonstreerimas. Eks ma siis ootan, kuni tulbid kõik ära õitsenud ja vaatan, kellele neist ma lõpuks võidu annan :)  Vahetevahel mõtlen, et mis ma ikka hakkasin kõigega jändama. Oleks võinud niisama oodata ja vaadata, mis juhtub :D

19.5.15

Suveks Tartusse


Kodu meil nüüd tühjemaks jäänud, sest Mari on terve suve Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Tartus. Mõtlesin eile, kui me lennujaama tüdruku viisime, kuidas mina õige pisut nooremana kodust pikaks ajaks Tartusse ülikooli läksin. Olin 19 ja Marigi on 19, kuigi kohe-kohe saab ju 20. Mina läksin Tartusse ja Marigi esimene omaette elamise kogemus saab alguse sellest linnast. Tallinnas oleks ju vanaema-vanaisa käe-jala juures ja mitmeid sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Tartus on neid kuidagi vähevõitu. Õnneks on aga minu täditütre lapsed seal, kellest ühe juures ta isegi elamist saab. Nii et päris üksi Mari just pole. Ja loodetavasti leiab ta ka uusi sõpru. Sest ees ootab hästi põnev töö. Tom kirjutas EstCube "külaskäigust" Torontosse ja nüüd lähebki Mari oma pisikest panust andma selle ehitamisele. Ta oli ise nii väga põnevil ja õnnelik, kui selline võimalus kerkis üles ja ta oma sooviavalduse sisse saatis! Üks mu Toronto sõbrannadest arvas, et ega Mari nüüd peale seda kogemust Eestist tagasi ei tahagi tulla :) Ma ikka arvan, et oma praktilise meele juures ei lase end neiu eriti emotsioonidest mõjutada. Ülikool vaja siiski enne Torontos lõpetada :P

17.5.15

Harv külaline...


Toronto on täis musti suuri oravaid ja olin kindel, et nende väiksemad sugulased - ameerika punased oravad - hoiavad targu linnast eemale. Õieti ega naljalt ei näe neid isegi metsas, olen vaid mõned harvad korrad neid märganud. Suur oli mu üllatus, kui aga ühte tegelast Toronto pargis nägin. Esimest korda! 24 aasta jooksul!!! Ja ma käin pargis ikka suht tihti!


Kõigepealt märkasin mingit tegelast jõe ääres ringi kiirustamas. Kuna ta hakkas liikuma minu poole, siis jäin muidugi ootama. Ja seal ta oligi, pisike oravake, suur saiatükk suus. Proovisin klõpsida fotosid (õnneks oli mul oma fotokas kaasas), aga ta oli ikka päris kiire. Sellepärast on need hüppamise pildid pisut udused. Oravapoiss jooksis erinevate puude vahel, ma jäin natukeseks ootama ja jälgima. Igal juhul petis ta saia suure kuusepuu otsa ja minu rõõmuks tormas tuldud teed tagasi. Ilmselt märkas ta mind silla peal ja jäi natukeseks ühe puu otsa askeldama ja minu jaoks poseerima :)  Tõeliselt tore elamus!