Risttuules

Langevarjuhüpete ja Eesti-teemade kõrval natuke ka Toronto uudiseid. Eelmisel nädalal toimud Torontos rahvusvaheline filmifestival, kus muuseas näidati ka Martti Helde filmis "Risttuules". Lausa kolmel korral. Panin teadmise kõrva taha, kuid otsustasin, et minust jääb lugu küll vaatamata. Mitte et ma ei tahaks või arvaks, et see poleks väärt minu aega, pigem olin natuke hirmul, kuidas suudan kinosaalis rahulikuks jääda, ilma et pisarad mu vaatamist segaksid. Kujutasin end pigem kodusesse miljöösse, kus saan vahepeal pausi võtta ning siis jälle pisut rahunenuna filmielamusest osa saada. Läks aga hoopis teisiti!

Juhtus nii, et Tom rääkis kolmapäeval sõbraga, kes küsis, kas oleme järgmisel päeval kinno minemas. Muidugi ei olnud, otsisin samas üles treileri ja lasin Tomile meeldetuletuseks suurele teleekraanile. Samal ajal tuli Kirke tuppa ja teatas täiesti selgest taevast: "Ma tahan seda näha!" Ah! Mis! Laps tahab minna?!?! Loomulikult ei kõhelnud ma pikalt ja uurisin juba, kas üldse pileteid on saada. Kaks piletit ostetud, tuli välja, et Kirke oli küll minemas, kuid kaaslast talle polnud. Sest minu kavatsus Tom kinno saata, läks vett vedama. Tema ajas kindlalt sõrad vastu. Ega mul muud üle ei jäänud, kui alla anda, sest sellist võimalust, kus laps tahab Eesti ajaloolist filmi vaatama, ei saa niisama kergelt käest lasta. Varusin juba õhtul taskurätikupaki valmis, et hommikul maha ei unuks ning proovisin end vaimselt järgmiseks päevaks ette valmistada.

Töö juures rääkisin ühe noorega (Torontos sündinud üles kasvanud eestlane), kes oli esilinastusel olnud (muide see oli esimene kord, kui filmi rahvusvaheliselt esitleti). Tema algusreaktsioon oli, kas tõesti peab ta poolteist tundi vastu pidama - ta tunnistas, et polnud eriti ette teadnud, mida oodata. Kuid mõni hetk hiljem oli ta juba nii kaasa haaratud kogu meeleoluga, muusikaga, terve looga, et ei mõelnud sugugi raisatud ajale. Samas tunnistas ta, et nii mõnigi lahkus juba üsana alguses ning keegi teatas talle hiljem, kui mõttetu kogu lugu oli olnud. Niisiis teiste kogemuste võrra rikkamana, ruttasin peale tööd Kirkega linnas kokku saama. Pidime veel piletitele järele minema ja siis lootma, et kinouste taga liiga pikka saba poleks. Saba oli küll, kuid hoopis teisele filmile. Õnneks olime metroos juhtumisi kokku saanud eelpool nimetatud sõbraga, kes meile saalis kohad kinni pani. Jõudsime veel Kirkega kärmelt Tim Horton'si kiirtoidukohast läbi põigata, sest mina tulin otse töölt ja Kirke koolist. Mõlemil oleks vist keset filmi tühi kõht väga kõvasti märku andma hakanud. Arvestades, kui vaikne oli saal terve filmi vaatamise ajal, tuli tunnistada kiire näks päris ettenägelikuks. Ainult üks koht kogu filmi ajal pani saali korraks lõbusalt kahisema (küsimus on: kumb on parem kas uus mees või oma lehm).

Muidugi ei saanud ma ilma pisarateta. Peale laste sündi on mu kraanid selles suhtes väga loksuma hakanud. Isegi südamlikult armsad ja lõbusad lood võivad silmad kirvendama panna. Filmi puhul teadsin, et küüditamine puudutab aga eriti. Igal eestlasel on oma lood selles suhtes... Minu lugu võiks hoopis olemata olla, sest 1941.aasta juunis tuldi ka minu ema väikesesse Hiiumaa tallu, kust nad terve perega minema viidi. Mu ema oli 8. Tädi natuke vanem, ja ta mäeltab, kuidas mehi praami pealt maha kamandati - põlvili. Nad viidi Tallinna, minu vanaisa pandi rongile, vanaema ja lapsed sattusid aga hoopis Harku vanglasse (kas polnud enam kuhugi vagunisse neid toppida või kes seda teab, mis toimus). Vangis olid nad, kuni sakslased umbes kuu hiljem Eestisse tulid. Kui viimaks Hiiumaale tagasi jõuti, avastasid nad, et olid nii mõnestki asjast ilma jäänud. Mitte et need oleks haihtunud, lihtsalt ilustasid naabritalude tubasid... Vanaisa aga ei jõudnud kunagi kodumaale. Juba järgmisel aastal lasti ta maha. Mille eest? Nende talu oli väike ja mitte sugugi rikas. Ise oli ta aga tavaline laevapuusepp.

Ma pean ütlema, et mul oli viimaks väga hea meel, et ikka kohale läksin. Suure ekraani pealt oli veelgi parem võimalus kogu looga kaasa minna. Muidugi läks minu jaoks eriti hinge mahalaskmisstseen, sest just nõnda võis ka vanaisa elu aastaid tagasi katkeda. Muidugi oli minu jaoks palju pisaraid, ja kuigi Kirke noris mind paberist taskurätikute pärast, siis silmanurgast märkasin keset filmi, et nüüd oleks vist paras aeg ühte neist temaga jagada. Järgmisel päeval ütles ta mulle: "Ma mõtlen ikka filmi peale!"

Tore, et Martti Helde oli isiklikult kohal ning nõus küsimustele vastama. Ta rääkis natuke filmi tegemisest, kuidas nad valmistasid kaks kuni kuus kuud ühte filmimise päeva ette. Kuidas nad otsisid näitlejaid, vahel lausa tänaval inimeste poole pöördudes, sest silmavaade või midagi muud tundus sobilik. Must-valge ja "piltide formaat" aga näitasid justkui seda, kuidas küüditatute jaoks elu seisma jäi või justkui oleks see paha unenägu. Sai ka nõnda rohkem suunata vaataja pilku. Muusika valik oli suurepärane. Huvitav on ka üks koht, kus kuuled inimesi taustal sosistamas. Nii palju mõistsin, et on eesti keeles, aga alles hiljem sain teada, et nad sosistavad küüditatue nimesid... Küsimusele, kas on mingit lootust filmi ka Venemaal näidata, saime teada, et keegi olevat nendega küll kontakti võtnud, kuid nad olevad olnud nii ebameeldivad, et otsustasid asjaga mitte kaugemale minna. Küll aga linastub film Prantsusmaal!

Nii nagu iga filmiga, see kas meeldib või mitte. Ei saa kellelegi peale suruda teiste arvamist või hoiakut, et sulle PEAB see meeldima, sest tegemist on nii tõsise teemaga. Ma loodan,et inimestele läheb see ühte või teistpidi pisutki hinge. Sest jah, seal ei ole mingit põnevat lugu, millel on algus ja lõpp või mingi joon, mida mööda lõpuni käid. See on vaid üks väike pilk meie oma inimeste kannatusteteele. Millest ilmselt ise kunagi õieti aru ei saa, kui pole ise kogenud. Ja ma loodan, et sellised filmid aitavad just sarnaseid asju tulevikus ära hoida. Kui on vaatajaid, kes ei otsi vaid põnevust vaid lasevad filmil end puudutada.

Mõni sõna ka Toronto filmifestivali kohta, ei ole niisama kolkaküla tegemine ;) (laenatud siit):
4.–14. septembrini toimuv 39. Toronto rahvusvaheline filmifestival (TIFF) kuulub A-klassi filmifestivalide hulka ning on Põhja-Ameerika kõige olulisem festival. Ühtlasi sillutab see sügisene suurfestival teed uutele Oscari-nominentidele. Läinud nädalal avalikustati kogu tänavune võistlusprogramm, kus teiste hulgas jõuab sealse publiku ette ka Martti Helde mängufilm „Risttuules”, mis linastub koos 55 teise filmiga festivali kaasaegse maailmakino (Contemporary World Cinema) alaprogrammis.

Siin üks arvustus inglise keeles.

Langevarjuhüppe video

Kuigi me esialgu otsustasime, et võtame ainult pildid, siis hiljem tegime kannapöörde ning olime nõus natuke juurde maksma ning videoga koju kõndima. Õieti küll pidime ootama, kuni nad selle kenasti kokku panevad ja meile edasi saadavad. Tore, et see mälestuseks jääb. Ükskõik, kas Mari hakkab siis rohkem hüppama või mitte :)  Kahtlustan küll seda esimest ;)  Ja kõik need, kes arvavad, et emmed ei luba oma lastel hulljulgeid asju ette võtta, võivad rahumeeli oma mõtted tagasi võtta. Mari tunnistab videos, et emme oli just see, kes talle hüppe ostis :D  Tom imestas, miks Mari rohkem ei liiguta käsi, aga talle on ranged instruktsioonid ette antud, et käed tuleb just sellises "käed püsti" asendis hoida, sest mingi suvaline omavoliline vehkimine võib kukkujad tasakaalust välja viia. Eks ta jõua tulevikus rohkem vehkida :D

Pilte päevast, kui laps langevarjuga alla hüppas

Siin siis mõned fotod, mis fotograaf saatis. Juhendaja tegi nalja, et neil on täiskomplekt - blond hüppaja, tumedapäine instruktor ja punapea fotograaf :)  See instruktor paistab paras julge sell olevat, oli ka hästi lõbus ja lahe. Taskus üle 8000 hüppe! Mõnda aega Kalifornias elanud, kus saab ju aastaringi hüpata. Siin peab talvega pausi tegema.

Langevarjuhüpe

Mari sai viimaks oma ammuse unistuse täidetud. Tom lubas kunagi talle 16-aasta sünnipäevaks langevarjuhüppe, kuid igat sorti põhjustel (st ettevõtlikkuse puudumisel) lükkus asi muudkui edasi. Kuni eelmisel aastal Toronto suurel iga-aastasel näitus-messil - CNE - jäi mul silma Skydive Toronto lett. Otsustasin, et lähen uurin täpsemalt, mis ja kuidas. Kuna kohapeal hüppe ostmine osutus üsna soodsaks ja eriti veel, kui mingit ajapiirangut ei pandud, millal täpselt hüppama peab minema, siis lahenes rahakoti kergendamine ja lapsele antud lubaduse täitmine ühe hoobiga. Möödunud sügis oli muidugi lapse ülikoolitee alguse ja muude kohustustega täidetud, nõnda lükkus kogu asi edasi. Viimaks Eestist tagasi tulles panime aja kinni selle nädala esmaspäevaks. Läksime ka kohale, kuid mis kohale ei ilmunud, oli ilus selge taevas. Pilved rippusid väga madalal, maad kattis kerge udu ja aegajalt tuli isegi õrna vihma. Nagu aru saime on tihtipeale hüppe sooritamine natuke õnnemäng. Kui ikka nähtavust pole, siis peab lihtsalt ootama hetke, kuni ilm paraneb. Selles suhtes hoiatati ka, et võid vabalt näiteks kuni viis tundi oodata. Meie nii kaua ei viitsinud seal olla (mis sest et täitsime vahepeal Kirkega aega ühes ostukeskuses ringi lonkides - Cookstown Outlet Mall, neile, kel sellest aimu). Lõpuks otsustasime siiski valida võimaluse uuesti kohale tulla. Ja täna hommikul kell 7 startisin Mariga Torontost põhjapool asuvasse Innisfilli linnakesse, mille põldudel asub langevarjurite peakorter.

Seekord käis asi päris kiiresti, sest taevas olid vaid mõned üksikud pilvekesed. Nii et kohaletulnud said päris kärmelt lennukiga üles ja siis jälle alla. Tore oli vaadata, kuidas kirjud langevarjud ühel hetkel riburada hakkasid taevast alla sadama. Firmal oli kasutuses kolm lennukit, üks selline suurem, kuhu inimesi rohkem sisse mahtus, kaks olid väiksemat, millest ühte sai Mari. Muidugi andis see ekstra kogemuse, sest ega ta pole kunagi nii väikese lennumasinga õhku tõusnud. Lisaks temale olid sees piloot, fotograaf ja mees, kelle külge kinnitatuna ta alla hüppas. Kõik läks väga kenasti. Kuna tema oli üksi õhus, siis tundsin ta loomulikult vaevata ära, klõpsisin pilte ja ühel hetkel, kui märkasin, et nad seal õhus lausa keerutavad (mida ükski teine ei teinud), siis proovisin kiiruga mõne kaadri filmilindile saada. Poole pealt on natuke näha keerutamist. Selgelt on ka lõpupoole Mari kilkamist kuulda. Videot saadab tugev kahin. See ei ole aga hoopiski tuulest kaameras, vaid oma üllatuseks avastasin, et hüpped ei olegi nii vaiksed!

Mari ise oli täielikus vaimustuses ja juba teatas, et ta tahab kindlasti uuesti hüpata. Mina samasuguses vaimustuses ei ole, eriti kui mõelda, kui kallis sarnane lõbu on. Tomi seisukoht on, kui Mari hea töö saab, siis võib ta muidugi oma rahaga ette võtta, mis aga talle endale meeldib :)  Igal juhul arvas Mariga koos hüpanud noormees, et kui neiul mehaanikainseneri õpingud vett vedama lähevad, siis võib ta kindlasti õppida langevarjuinstruktoriks. Niipea kui neid uuesti maapinnal nägin, teatas ta: "Sellel tüdrukul pole üldse hirmu! Lennuki lahtisel uksel istudes oli ta kohe valmis ka välja hüppama. Ei mingit kahtlemist!"  Hiljem, kui veel fotosid ja videot vaatasime, kommenteeris fotograaf, et kui insenerina ikka asjad ei laabu, võib ta vabalt modelliks pürgida, sest on väga fotogeeniline :)  Päris kasulik käik meil ju sel pühapäevahommikul, kui võimalikud tööelu tulevikuvariandid paika pannakse :D

Ja veel hüppe kohta. Kui mõned kohaletulnud arvasid, et see liiga lühike oli, siis Mari polnud nõus. Tema arvates aitas kaasa see, et ta kohe esimestest vabakukkumise hetkedest nautis kogu asja (eks tal oli ka see lõbus keerlemise kogemus juurde lisada). Ma ei oska ühte ega teistpidi kommenteerida. Minu meelest liuglesid nad ikka päris pikalt alla. Kokkuvõttes mul on hea meel, et Mari sai oma ammuse unistuse täidetud!

Eesti 2014 - Adavere tuulik

Tartu käigul sai ka Adavere tuulikust läbi põigatud. Sõime-jõime kõhud head-paremat täis. Jäime kõik toiduga väga rahule! Tore teenindaja juhatas ka tuuliku kõiki korruseid uurima, kuni toit valmis. Seisime siis ühel hetkel välisäärel ja tahtsin natuke rohkem vanast tuulikust kõneleda, aga polnud enne alla aia külge pandud lugu eriti uurinud. Kus aga häda kõige suurem, seal ka lahendus käepärast. Ei, ma ei hakanud alla tormama, vaid kasutasin oma fotokat, et kirjutisest pilt teha. Siis sai fotolt juba kergelt ajalugu valgustada, õieti küll tõlkida, sest Heli eesti keel ei ole siiski veel nii hea :)  Tunnistan ka, et ma ei kasutanud esimest korda niisugust nutikat lahendust. Esimest korda tegin seda uudishimust, kui kaugel seisva autoaknale kleebitud paberit nägin, millel tihedas kirjas jutt peale trükitud. Patenti pole võtnud, nii et kõik võivad täiesti vabalt vajadusel samamoodi toimida :D

Eesti 2014 - tervishoiumuuseum

Jõudsime ka Tallinna uuenduskuuri läbinud muuseumi - tervishoiumuuseumi. Pean ütlema, et olin natuke skeptiline, kas see pole liiga igav, st rohkem noorematele suunatud, aga pidin rõõmsalt üllatuma. Oli tore isegi emadele ja vanaemadele :) Vahva on kindlasti võimalus igat sorti asju oma käega läbi katsuda. Meelde jäi reaktsioonikiiruse mõõtmine (olime Mariga meie seltskonnast parimad), pimedatele mõeldud kirja kirjutamine, ekstra polstri kandmine (kuna olen viimase poole aastaga kõvasti kaalu kaotanud, siis pani ikka imestama, kuidas sellega varem hakkama sain :-) ja nõnda aina edasi. Üks pildiseeria sai inimese erinevatest näoilmetest :-)  Kokkuvõttes ütlen, et tore koht! Tasub külastada küll!

Eesti 2014 - Rummu karjäär

See on nüüd kõigile neile, kes arvavad, et nad on viimase kui ühe paiga Eestist üle vaadanud ning neid enam millegagi üllatada ei saa. Saab küll, kui nad veel Rummu karjääri pole jõudnud sisse põigata. Meie läksime muidugi tänu Ringvaate saates näidatud lõigule, kus sukeldujad rääkisid Eesti oludes sukeldustingimuste poolest parimast kohast. Mitte et me sukeldujad oleks, kuid koht tundus niisamagi põnev üle vaadata. Ja me ei pidanud pettuma. Peaaegu oleks tahtnud end näpistada, kas ikka Eestis olen. Umbes nii nagu esimest korda Londonis Big Beni nähes tekkis tunne, et see ei saa ju päris olla, sest kellatorn oli mälupiltides täielikult ainult fotode ja teleekraaniga seotud :)  Nüüd vaatasin seda minikanjonit Eestis ja ei jõudnud ära imestada.

Eemalt hakkasid silma kõrgel tipus filmikaameraga mehed. Hiljem tulid nad mulle vastu, kui üles rühkisin. Kuid ma ei hakanud uurima, mis asja nad seal toimetasid :)  Sest mul oli ikka tükk tegu, et üles saada. Õieti oli raske üks koht, kus pidi päris kõrgele järsust servast üles saama. Olin peaaegu alla andmas, sest natuke ikka kripeldas, kuidas ma siit pärast tagasi saan, aga siis lõin käega ja muudkui sammusin edasi (nii palju kui sammuda seal andis). Hiljem seletasid tüdrukud, kes muidugi juba tükk aega varem üles olid jõudnud, et keegi oli neile seletanud, kuidas tasub ikka imeliste vaadete pärast just sealt keskelt tippu tõusta. Kõrvalt minevat rada, mis on palju laugem (oli tõesti). 

Ülevalt saime supervaate alla ja ka taevavõlvile, kuhu äkki ilmusid sellised imeloomad. Lähedal on ju Ämari lennubaas ja eks nad siis seal oma tiibu sirutasid.

Aga mitte ainult lennukid ei olnud väljas. Üks mäe külgedest oli täis pääsukeste pesaaukusid.

Siin veel vaateid karjäärist, millest kaks on võetud tipust. Turiste oli ka parasjagu. Ega muidu poleks saanud aru, et turistid, aga nad rääkisid võõras keeles. Isegi "ameerika" keelsed sõdurid olid kohale tulnud. Kuulsin ka, kuidas ühed arutasid, milline oivaline turistiatraktsioon, aga miks sellest rohkem ei räägita. Õieti polnud ju mingeid siltegi üleval ja autod parkisid lihtsalt maantee äärde. Muidugi ei saa unustada, et Rummu on alati olnud minu kujutlustes koht, kuhu väga ei kippunuks seal kunagi asunud vangla pärast. Aga nüüd võib küll rahumeeli kohale minna. Isegi ujuda saaks, kuigi peab olema ettevaatlik, kui keset vett seisva lagunenud maja otsast vettehüppeid teha. Mõned hüpped ei ole just väga õnnelikult lõppenud. 

Eesti 2014 - veinimuuseum ja -pood

Niisiis... kui paljud tallinlased sellest kohast teadlikud on :) Mina igal juhul nende hulka ei kuulunud (nagu päris mitmed teisedki, kellega juhtusin rääkima). Sattusime sinna väga juhuslikult. Kuum päev ajas otsima kohta, kust vett saaks osta. Märkasin Toompeal silti, mis kuulutas külma vee olemasolu. Vähemalt mina nägin seda. Kirke küll väitis, et vaata, seal on hoopis midagi veinist kirjutatud. Oli veinist ka ja kui sisse astusime avastasime imetoreda koha Toom-Rüütli tänava otsas, kus lahke noorhärra seletas, kuidas juba esimese vabariigi ajal siin veini tehti ning hoiti. Praegu on neil kätte saadud 10% kunagistest veinikeldritest. Ja meil oli võimalus nende väljapanekut uurima minna (jahtuma ka, sest keldris oli ju mõnusalt jahe)! Kunagi asus siin Luscher & Matiesen Veinitehas ja nüüd jätkatakse saja-aastast traditsiooni. Nägin nende veini ka vabaõhumuuseumis müügil. Siin on ajaloost juttu. Eriti tore oli see, et saime hoone siseõue, kust avanes kena vaade all-linnale. Olime just enne kurtnud, kui palju turiste tavapärasel kahel vaateplatvormil oli ja äkki sattusime täiesti privaatsele alale :)  Nii et astuge aga julgelt sisse ja avastage Eestit! Proovige ka veini, need kes seda hinnata oskavad. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu.

Eesti 2014 - okupatsiooni muuseum

Viimati sai seal lastega käidud, kui nad palju väiksemad olid ja muusem just-just avatud. Kõige toredam mälestus on mul aga sellest, kuidas ma tol korral ukse ees ootasin oma tüdrukuid järele (nad jäid mõni samm maha omavahel mängima) ja kuidas muuseumi uksed lahti läksid ning pikk vanahärra välja astus. Õieti oli ta eriti viisakas ning astus lausa kõrvale osutades, et ma võiks lahkelt siseneda. Selles vanahärras tundsin ära meie endise prsidendi hr.Meri! Mina ei saanud loomulikult kuhugi minna, sest lapsi ju omapead jätta ei saa :) Hiljem küll oskasin mõelda, et äkki poleks ta pildist ära öelnud. Aga tol hetkel sellised asjad pähe ei tule. Ma ei ole muidugi ka väga selline, kes kuulsustega tahab ühe foto peale saada :D 

Aga see selleks... Nüüd olime jälle platsis ja loomulikult sai Kirke palju rohkem aru, mida inimesed kunagi üle pidid elama. Istusime korraks maha ka põgenemise videot vaatama, mis osutus kuidagi väga hingeminevaks, pisarad hakkasid iseenesest voolama. Kui ebaõiglane võib ikka elu olla, kuidas kõik normaalne võib nii kergelt peapeale pööratud saada...

Natuke lõbusama poole pealt... Allkorrusel oli väike ruum, kuhu sai sisse minna ja kujutada ette, kuidas omal ajal vangid sinna "järele mõtlema" pandi. Mis muidugi väga lõbus ei ole. Aga kui seal ringi vaatasime, kuulsin äkki kopsimist pisikesest ruumist. Arvasin et meiega samal ajal külastamas olnud kaks noort last teevad nalja ja läksin ust avama. Oma üllatuseks astus sealt välja laste isa ja tema suuremaks üllatuseks avastas ta mingi võõra daami teda päästmas :D Lapsed tegid nalja küll, aga isa arvelt :D  Kirke sättis end ka lühikeseks ajaks sinna sisse ja välja tulles tunnistas, et päris kõhe...

Eesti 2014 - vabaõhumuuseum

Sattusime sinna vanade majade vahele päris õigel ajal, kui Leigarid oma pidu pidasid. See oli meil ka üks esimestest käimistest, nii et Heli jaoks kohe väga pidulik algus :) Minu tüdrukutele meeldis loomulikult väga külakiik. Sellel sai ägeda hoo üles võtta. Ainult Heli hoidis siiski tagasihoidlikult eemale.

Muuseumis oli ka eluringi teemaline kujundus erinevate talude vahel ära jagatud, sünd, surm, pulmad jne. Kahjuks jäid pulmad nägemata, oleks huvitav olnud, sest see oli Emmaste traditsioonide järgi (sealt kus mu ema pärit on). Surmatalus lasti lindilt koputusi ja siis hakkas äkki kume hääl hüüdma: "Maaari! Maaari!" Alguses ei saanudki aru, et vaimud Mari hõikasid. Proovisin "taluperemhega" nalja teha, kas siin on nõnda seatud, et külaliste nimed teada ning siis vaimud hõikavadki. Aga mees oli väga tõsise olemisega või õieti kiirustas lõunale. Viimane seik oli pisut imelik, sest taluuksed pandi lukku ning külalised võisid külastamisest suu puhtaks pühkida. Ei tea, kas seda kuidagi teistmoodi organiseerida ei annaks... Saan aru küll, et ega nad just palju raha oma töö eest saa, aga ikkagi...

Pean samas nimetama, et saime väga meeldiva kogemuse osaliseks, kui paari daamiga juttu puhusime, kes oskasid ajaloost huvitavaid fakte välja tuua. Hulgaliselt plusspunkte nendele töötajatele. Küll on hea, et nad parasjagu lõunal polnud :)  Nädala sees ei tasu ilmselt ka sinna külla minna, sest osa taludest on kinni...  Ei saa päriselt aru kogu sellest süsteemist. Ehk saaks rakendada rohkem vabatahtlikke sinna? Kooliõpilasi väikese tasu eest? Aga olen muidugi võhik sellel alal.

2014 Eesti - Tartu

Põikasin ka üle tüki aja Tartust läbi. Loomulikult jalutasime läbi teid, mis mul ülikooliajast tuttavad. Ühel hetkel avastasin, et oskan Tartu kohta vaata et veel rohkemgi jutustada kui Tallinna kohta :) 

Raske öelda, mis kõige toredam oli. Vast ülemistel piltidel kujutatud "seiklus" viikingilaeval. Tartu pakub sellist toredat ühispiletit, mis lubab külastada Ahhaa keskust, sõita viikingilaeval ja seigelda Tartu seikluspargis. Mul oli küll plaanis ainult teaduskeskuses käia, polnud alguses ka kindel, kui suur tung laevale, kas pääsengi sinna :) Kuid kokkuvõttes piisas vaid neljast, et jõe peale tiirutama saime. Hästi tore oli, eriti kui veel meid viikingite kombel sõudma pandi. Kuigi olime ikka päris algajad, sest millegipärast kippus laevuke pidevalt valele kursile. Mehed jutustasid laevaehitusest ja kus nad kõik oma paadiga käinud on, isegi Pariisi all vanade viikingite jälgedes. Nende ehitatud lodjaga võib muide ka pikemaid reise Peipsile ette võtta.

Ja loomulikult külastasime siis viimaks ka teaduskeskust, kus vist kõige rohkem meeldis mereteemaline väljapanek.

Sõime seal oma kõhud ka täis, mitte küll ülaltoodud fotodel kujutatud laua taga. Tahtsin lihtsalt nimetada, et toit oli väga hea, meile kõigle meeldis!

2014 Eesti - Pärnu

Meie pikemad reisid said seekord tehtud tänud Marile. Ta oli ju maikuust alates Eestis, koos Tomiga, kes võttis ette tüdrukule manuaalse käigukastiga sõidu selgeksõpetamise. Etteöeldes tekkis tagasi Kanadasse tulles väike probleem,  sest meil on kodus automaatkäigukastiga masin. Isegi Tomil võtvat natuke aega, et ümber harjuda ning ootamatus situatsioonis õieti reageerida. Aga see selleks. Pärnusse oli Mari ise valmis minema, sest tee juba selge. Ta oli vanaema-vanaisa sinna sõidutanud. Ja ega me sellest võimalusest ära ei öelnud. Juhtumisi oli nädalavahetusel toimumas gildipäevad, mis tõid pisut rohkem elevust linna. Tore oli. Kõige põnevamaks osutus siiski väikese zoo külastamine, kus roomajad ja ämblikulised elutsevad. Üks krokodill ka, kellega zoo järelvaataja lausa mängu demonstreeris. Viskas vett nina peale, mis tõi kroko vee alt välja ning andis talle võimaluse oma teravaid hambaid demonstreerida. 

Mõlemad tüdrukud olid seitsmendas taevas, et said endale boamao õlgadele. Maril tärkas taas kord suur huvi oma isikliku mao omamise suhtes ja eks ta on nüüd mind järjepidevalt pinninud. Siiani olen siiski vastu pidanud ja ei suutnud öelda :) Muide huvitava faktina seletas zoo omanik, et tihtipeale keelduvad mehed madu puudutamast, naised pidid palju julgemad olema. Ei tea miks...

Loomulikult sai rannas käidud, kuigi mina eelistasin pargipinki ja kudumist päikese käes praadimisele. Õieti tegid neiud ainult lühikese ujumistripi randa, sest pidime õhtul Ritsikuga kokku saama. Tore oli kohtuda, niisama lobiseda ja maailmaasju proovida ära lahendada, loomulikult jäid kõik otsad lahti :) Tundus, et tema ja minu neidudel oli päris hea klapp, tänu sarnastele huvidele (mis seotud rohkem Jaapaniga). Kahjuks ei trehvanud siiski järgmisel päeval gildipäeval pannkooke sööma minnes, kuigi hoidsime silmad lahti, oleks pidanud telefoninumbrit küsima... Veel üks tore, kuigi lühike kohtumine oli Linda ja tema tütrega, kes mõlemad elavad muul ajal hoopis Walesis.

Öö veetsime Tomi vanavanemate majas, kus praegu elab Tomi onu, vanahärra, kes hoolimata oma kõrgest east ikka arstina edasi töötab (oli/on tunnustatud kirurg). Hommikul jalutasime muulile ja esimest korda sain selle tipuni käia. Siiani on asi pooleli jäänud, sest kivid on liiga libedaks ning mina äpuks osutunud :) Tänu suurele kuumale ja madalale veele oli olukord palju parem, vähemalt minu jaoks! Võin uhkusega öelda, et sain hakkama! Ainult päike kõrvetas teravalt lagipähe. Pean ütlema, et ma ei peesitanud Eestis olles kordagi rannaliival, kuid Torontosse jõudes oli kena jume peal küll, mis sest et ma kipun pigem punaseks kui pruuniks minema. Lihtsalt päikest oli nii palju ja mina pidevalt kusagil väljas tolknemas.

Pärnu käigu sisse jäi ka Valgeranna seiklusrada. Ja eriti põnev oli minu jaoks kohtumine klassiõega, keda peale keskkooli lõpetamist näinud polnud. Tema imeilus talu Tahkurannas tekitas soovi kusagil samamoodi (või ehk pisut tagasihoidlikumalt, sest tal see rohkem külalistemajaks renoveeritud) end sisse seda. Andis palju insipiratsiooni küll :)

2014 Eestis - Haapsalu

Haapsalu lossi uued valitsejad :) 

Arvan, et oli kena algus reisile :) Väike armas linnake, mis on tõeliselt kauniks tehtud. Sattusime sinna, kui oli käimas jooga "suurlaager". Lastele tegi palju nalja, kui üle lossihoovi kõlas ühine "hmmm...."

Loomulikult sai lossis ringi kolatud. Mari sattus vaimustusse iidsest arstirõivast, mida kasutati katkuepideemida ajal. Toredad olid kõik need väljapanekud. Loomulikult hirmus palju trepiastmeid, mida me kogu reisi ajal kokku ei jõuaks lugeda :)

Kirke ei ütle kunagi ära teatraalse esinemise võimalusest :)

Haapsalus oli tore ringi käia. Pitsilises kuursaalis sai kõhu korralikult täis. Kõrvallauas istuv pere aitas mul pisut rootsi keelt meelde tuletada :) Parkisime auto juhtumisi pitsikeskuse ette, ei olnudki vaja seda kaugelt otsima minna. Üks Haapsalu salli raamatu autoritest juhtus kohal oelma. Oleks saanud ju autogrammigi minna küsima nagu üks lahke töötaja soovitas, kuid raamat oli mul ju Tallinnas. Kindlasti oleks palju küsida, sest olen ikkagi päris algaja pitsikuduja, kuid nõnda äkki ei tule ju midagi meelde :) Nancy Bush, kelle innustusel mina sallikudumise ette võtsin, olevat ka linnas. Kevadel tellisin endale kõik kolm Eestis viimaste aastate jooksul välja antud pitsikudumisteost (ühe neist küll inglise keeles, sest eestikeelne oli juba otsas) ja tassisisin need kenasti Kanadasse kaasa.

Pitsipäevale sel aastal ma ei jõudnud. Pean ilmselt järgmine kord oma Eesti-külastust nõnda seadma, et päev sisse jääks :)  Küsisin tüdrukute käest, kuidas neile meeldiks kootud pitsiline pulmakleit. Mõlemad arvasid, et oleks tore küll. Aga pean vist hakkama juba nüüd kuduma, kui tahan need valmis saada :D
Kahju, et ei saanud kokku imelahke Liinaga, kes Haapsalu külastuse kohta häid nõuandeid jagas. Ehk siis järgmine kord!

Reis tagasi

Esmaspäevane lennureis tõi mind koos Kirke ja ta sõbrannaga tagasi. Kolm ja pool nädalat läksid seekord eriliselt kiiresti, sest ei möödunud päevagi, mil ma poleks midagi ette võtnud. Ei mingit niisama puhkust ja lebotamist. Olin turist mis turist! Fotokas igal pool kaasas, nii et Kirke juba mu üle nalja hakkas tegema :)  Kuna aga H ema palus rohkelt pilte, siis püüdsin oma lubadust usinalt täita. Tom hakkas mul kohe kurtma, miks ma vähemalt pilte üles ei pane, kuid kokkuvõttes avasin vaid korra arvuti. Facebooki sai mõni pilt seinale, et armas kaasa liiga turri ei läheks :D  Kirke ei jõudnud siis nendel kordadel ohkida: "Ah, neid noori küll, muudkui oma Facebookis!" :D  Aga telefoniga oli seda lihtne teha. Teksti eriti seal toksida ei taha.

H jäi igal juhul rahule. Arvas, et kui kutsume uuesti, siis ta ära ei ütle. Vähemalt seegi hea. Sest eks mul oli vahel natuke raske temast aru saada, kas minu jaoks huvitavasse kohta minek päriselt neiule meeldis ka. Eks see väsitas pisut. Tutvustasin teda mõnikord kui oma kolmandat last. Ja ka kui Kirke koolisõbrannat. Ta oli ühel hetkel öelnud (st kirjutanud) Kirkele, et ma võiks teda tutvustada kui pere liiget :)  Selle peale otsustasime talle eestikeelse nime anda. Tiiust sai meie esimene valik, mulle endale meeldib Madli. Viimaks sai ta aga nimeks Heli ja et ikka uhkem, siis keskmisteks nimedeks Tiiu Madli. Heli muidugi on omamoodi mitmetähenduslik, sest ta ei räägi ju ;)

Lennureis ise läks vahejuhtumiteta võrreldes siiatulekuga. Igaks juhuks viisime kalli õe abil kohvrid päev varem lennujaama, eriti kui olin Estonian Air käest emaili saanud check-in kohta, mis jälle kord meid kolme alt vedas. (Mari oli juba selleks ajaks kenasti Torontos uue parema Finnairi lennuga :). Oli hea, et varem kohale ilmusime, sest esimene teade väga kena ja lahke teenindaja poolt oli: "Teie piletitel on mingi probleem!" Ta jalutas minuga Estonian Air piletikassasse, kus teine viisakas neiu teatas, et kõik peaks siiski korras olema ja ta võib meile ikka check-in ära teha. Ma tean, et nüüd peaks kõik elektrooniliselt toimuma ja lennujaamas võid 10 eurot abi paludes maksta, sellekohane silt on lausa letil üleval. Aga meie eriline olukord tühistas selle nõude ära (kena teenindaja nimetas, kui hea, et me kohale tulime, hommikul võib neil väga kiire olla ja kogu toimetamine võttis ikka tükk aega). Kas E Air tunnistas vea sellega enda omaks? Kuigi ma pole siiani aru saanud, kas viga oli nende, KLMi või firma viga, kelle kaudu piletid saime. Hetkel tean, et ei kipu enam KLMi lendudele, kui ümberistumised teiste lennukitele ees ootavad. Ühelt poolt oli hea kiire lend, sest ega meil polnud aega Amsterdamis ringi vaadata, pidime kohe järgmisele lennukile kiirustama, teisalt ei taha ilmaaegu närvipinget.

Praeguseks olen enam-vähem ajavahest üle saanud. Esimesel päeval ärkasin küll kell 2 hommikul, eks ma siis unelesin kuni ülesärkamiseni. Mind ootas ees pikk 11-tunnine tööpäev ja eks ma natuke muretsesin, kuidas vastu pean. Üllatavalt hästi kokkuvõttes. Järgmistel päevadel olin kell 4 üleval ja reedel juba kell 5. See ongi põhiline, mis juhtub siia lennates, ärkad hommikul mõnda aega väga vara. Nüüd pean läbi närima oma fotodest ja eks ma siis tasapisi postita neid siia. Nii jääb ehk Tomgi viimaks rahule ;)

Linna peal

Kuidas oleks peale seda, kui oled ühe öö kaotanud ja pika lennu läbi teinud, kohe bussiga linna sõita :) Just nii ma eile tegin. Kuna jõudsime kella üheks Tallinna, siis teadsin, et kui jään niisama istuma, siis on teada, mis juhtub. Lihtsalt vajun üsna kiiresti ära ning jään tudile. Nõnda me siis kolasime Mariga linnas, otsisime mingit lõnga amigurumi heegeldamiseks :) Ja sattusime ka kaubamajja, kus meiega väga soome keeles prooviti rääkida. Vist oleme ebanormaalsed inimesed, kes oskavad ka eesti keelt kõneleda :) Samas sain ühe ostu teha, mida plaanisin, nimelt etno sokke osta. Millest on kujunenud mu absoluutsed lemmikud. Isegi Mari leidis endale sobivad! Eriti meeldib, et saan oma suht väikese jala jaoks õige suurusega sokid ja mitte sellised mis lotendavad. Torontos ostan laste osakonnast :)
Ja veel... siin on liiga soe!!!! Vabandust kõigi nende eestlaste ees, kes sooja ootasid :D

Eesti poole

Kirke sõbranna jõudis koos minuga kenasti Eestisse. Siin läheme kohe Amsterdamis lennuki peale. Üleüldiselt läks kõik kenasti, peaaegu. Ainult ei osanud probleemi oodata täiesti ootamatus kohas. Sõbranna, kelle korea nimest kasutan edaspidi ainut H-tähte, on juba mitu aastat huvitunud Eestist, isegi eesti keelt Kirke abil ja ise õppinud. Olen temast varem ka natuke kirjutanud, seoses sellega, kui erinevad inimesed on (tal on valikuline mutism, mis tähendab, et ta räägib ainult oma emaga, ta ei taha ka võõraste nähes süüa). Olin siiski valmis ta endaga kaasa võtma. Õnneks läks lennukis kenasti. Kuigi ta esialgu keeldus joogist, siis toidu pakkumise ajal ei andnuki talle võimalust keelduda, ütlesin, et nad pakuvad toitu ja kas soovid loomaliha (jätsin pausi pea raputuseks) või kana (peanoogutus). Ja ta sõi! Milline kergendus! Muretsesin just kõige rohkem, kui ta äkki siin Eestis olles päris kokku ei kuiva.

Aga probleemide juurde. KLM pakub toredat 11-tunnist lendu Toronto-Amsterdam-Tallinn. Ainult kui enamasti saad oma pardakaardid juba väljalennul kätte, siis seekord öeldi, et pead seda Amsterdamis tegema. Olgu siis pealegi, ega ma muud lootnudki, sest Kirke oli ju mõni nädal sama asja läbi teinud. Ma ei arvanud ainult, et mul peaaegu samamoodi läheb nagu temal, selle vahega, et minu lennuk hilines väljalennuga ainult pool tundi, mis jättis siiski rohkem aega Amsterdami lennujaamas pardakaardi hankimiseks ehk siis check-in tegemiseks. Proovisin siis kõigepalt masinas saada pardakaarti. Tuhkagi! Esimene kord ütles uhke masin teadlikult, et ei tunne reisijat ära ja teine kord ütles, et sellist lendu pole. Tolli juures küsisin ühe proua käest, kust saan check-in teha Eesti lennule. Ta suunas mind mingi laua juurde, peale tollikontrolli. Nimetades muuseas, et ah-jah KLM ei tee koostööd Estonian Airiga! Kuigi Estonian Air kuulutab, et lend on ühine KLMiga!

Tollis pidi muidugi ametnik tükk aega H reisidokumenti uurima ja kahtlustavalt mult küsima, miks me üldse Eestisse läheme ja millal me tagasi kavatseme lennata, nõudes pardakaarte!!! ja siis koopiat piletist. Hea et olin selle välja trükkinud. Mul tekkis kergelt kurjategija/inimkupeldaja tunne peaaegu. Püüdsin seletada, et laps on mu tütre sõbranna, kes soovib väga Eestit külastada ja mu tütar juba ootab seal ees. Ta vist arvas, et küll on sellel daamil huvitav lugu välja mõeldud :) Viimaks peale pikka templi käes keerutamist ja passilehtede pööramist lõi ta ikka märgi sisse, et võime edasi minna. Selline põhjalik uurimine polnud midagi järgneva kõrval. Sest jõudes vastava laua juurde, kus kõik asjad pidid korda saama, teatas aeglase olemisega vanem daam, kes kahe sõrmega, mida kaunistasid peenelt värvitud teravad küüned, meie infot sisse toksis, et "boarding pass is unavailable" ehk pardakaarti pole võimalik väljastada! Nüüd oli vaja veelgi aeglasemalt haarata telefon ja helistada mitmele isikule abi saamiseks. Lisaks veel ütles telefon vahepeal ka üles (uhke lääne tehnika ikkagi). Ning siis saatis ta mind laua juurest eemale, et ta uurib asja edasi. Ootasin kokku peaaegu pool tundi. Kuigi tema auks pean ütlema, et ta mingi hetk käis mind lohutamas, et tegeleb asjaga. Viimaks tuli ta mind kutsuma, endal kergendusest õhetav nägu ees. Hea, et tal peale minu õieti kellegagi vaja tegeleda polnud. Millegipärast hakkas ta mult nõudma aga pagasipleteid. Mis ma oma arust olin kenasti kotti pannud koos esimeste pardakaartidega, aga ilmselt ikkagi mingil tundmatul põhjusel kuidagi eelmisesse lennukisse jäid. Tuhlasin kõik võimalikud koti nurgad läbi, aga üles neid ei leidnud. Õnneks nägi ta kahte ametnikku, kes olid just vajaliku värava juurde minemas. Need kergitasid üllatusest kulme, miks üldse selline nõudmine on esitatud. Ja kutsusid hoopis meid kaasa.

Viimaks ometi... lennuni oli veel pisut üle poole tunni aega...  Kui ma Kirkele seda lugu rääkisin, siis ta noogutas muudkui kaasa. Masinad keeldusid check-ini tegemast, aga vastav laud oli hoopis kinni selleks ajaks, kui ta sinna jõudis. Sealt tormas ta väravasse, kus bussid lennuki juurde juba inimesed olid ära viinud. Talle näidati lihtsalt suund kätte, mine jookse, vaat sinna lennuki juurde, kus inimesed seisavad :)  Ta siis jooksis, ise õieti teadmata kuhu. Ning lennuki peal ei osatud esialgu kohe midagi temaga ette võtta, sest pardakaarti ju polnud ja check-in tegemata, kuigi kohver oli ju lennuki peal. Tundub, et kohvrite eest hoolitseb KLM küll paremini kui inimeste eest!

Oh, ja muide, Estonian Air saatis oma check-in emaili, aga sel ajal olin ma hoopis lennul Amsterdami, ja oma emaili kontroll oli küll viimane, mida ma Amsterdamis hakkasin tegema. Lisaks pole kindel, kas see oleks töötanud.  Natuke hilja oleks proovima hakata, kui ma juba Eestis olin.

Kokkuvõttes ütleks, et olen valmis iga kell kitsa ja ebamugava Finnairi lennukiga lendama, kui et peaksin iga kord KLMiga oma pead vavama! (Üle Londoni lennates pole ka kunagi mingit probleemi olnud.) Mis sest et istumine ehk õige pisut lahedam ja meelelahutust võid oma käe järgi ise valida ning isegi toit on täiesti söödav! Aga meelerahu kallutab kaalukausi küll teispoole. Nii paju siis lendamisest :) Ei saa lubada ka et enam kunagi KLMiga ei lenda, sest peame ju kuidagi Torontosse tagasi jõudma või siis hoopis siia jäämagi ;)

Minu telefon Eestis on ikka sama, mis varasematel aastatel :)

Hiirte kuningas

Isegi paksuks söödetud kodukassid suudavad hiire kinni püüda. Kuigi mõnel vist sellist instinkti pole, nagu näiteks meie Pumal, kes võib ilmselt laisalt pealt vaadata, kuidas majja tunginud hiired end keldris mõnusalt sisse seavad (ta vist arvab, et seltsis lõbusam). Mõtleme siis alati igatsusega Liisu peale, kes oli hoopis parem hiirtekütt. Pilt on küll hoopis kellestki võõrast kassist. Hakkasin just Tomile oma fotoka häid külgi demonstreerima , kui siis avastasin, et fotole jäänud kiisul midagi suust ripub :)  Kas ta just selle ka nahka paneb, pole kindel, kahtlustan, et lihtsalt viib perenaisele, kes selle eest veelgi rohkem head ja paremat ette kannab :D

Loomad linnas

Mustad oravad on tavaline nähtus Toronto linnapildis. Ise ei panegi neid enam õieti tähele, ainult koer satub ärevusse, kui nad liiga palju ringi silkavad :) See orav istub kirsipuu otsas ja igaüks võib ainult ühe korra arvata, mille kallal ta maiustab ;)

Kiluleivad

Ei, ma ei ole Eestis, kus mitut-setmet sorti kilulisi poest koju saab tuua. Paistab, et nüüd saab Torontoski seda teha. Sortiment on küll lahja, kuid oma üllatuseks avastasin siinses Poola poes plastkarpi peitu pandud kilud. Tegelikult pole ma kindel, kas neid juba varemgi seal kaupluseriiulil pole olnud, kuid minule jäid need alles hiljuti silma. Leib on loomulikult minu enda köögi toode :)

Karbikaant kergitades vaatasid päris ehtsad kalad välja. Ainult ehk natuke pehmemad kui harjunud olen. Sellist korralikku fileed oli raske saada. Maitse poolest täitsa kilud mis kilud. Kui just kõrvuti võrrelda ei saa, siis suurt vahet ei teeks.

Peal inglisekeelne kiri balti sprottide kohta. Muud kirjad siis siinse maa kombe kohaselt prantsuse keelsed, ning lisaks veel tootjamaa seletus (mille järgi ei teki kahtlustki, et tegemist kiludega poleks). Mis ei ole vene keel, peaks olema valgevene keel. Sest just Valgevenest see toode siia mandrile tuuakse. Ma ei tea küll, mis ajast selles riigis kilusid püütakse, aga ma ei kavatase oma pead taolise küsimusega küll vaevama hakata. Peaasi, et ma kilu süüa saan, isegi kui ma Eestis pole :)

Metsmaasikad aiast

Mis saab veel parem olla, kui koduaiast korjatud metsmaasikad :)  Meie ei ole neid sinna istutanud. Emb-kumb, kas maja ukrainlasest omanik tegi seda või on maasikad iidamast-aadamast seal olnud. Ega neid just väga palju pole, kuid parasjagu, et suhu pista ning hommikul mõnda aega müsli peale riputada (lisaks on mul seal mustikad, mis aias ei kasva, kuid mida saab poest sügavkülma osta, müsli ise läheb loosi vähese kreeka jogurtiga ja keefiriga, sest korralikku joogijogurtit siin ju pole).

Laulupidu kaugelt vaadates

Nädalavahetus on täielikult laulupeo tähe all möödunud. Mis sest, et ma nii kaugel Eestist olen :)  Juba seitsmest laupäeval üles, et rongkäiku jälgida. Ja siis kontsert ka veel otsa.

Meie oleme siin, tüdrukud on aga Eestis. Rongkäigul nad käisid ja pühapäevasel kontserdil. Kirke arvas: cool, I guess rongkäigust. Kuigi tundus, et nad päris lõpuni seal polnud, sest Kanada esindajad jäid nägemata. Külalised olid kõige lõppu jäetud. Kõrvalolev foto on hiljem ETV videolt napsatud. Üks isik, kellega ma igal tööpäeval kokku puutun, on sellele jäänud, seekord kandmas Roman Toi poolt Torontos asutatud segakoor Estonia silti :) Kindlasti huvitav kuulda tema muljeid, kui ta tagasi jõuab. Otse ülekande ajal ei jõudnudki kõiki märgata, ainult mõnda üksikut. Natuke imelik ja kurb on see, et ega ma peale kanada-eestalste ju kedagi õieti ei osanud ära tunda. Arutasime Tomiga, et järgmise peo ajal tahaks ikka ise kohal olla. Viimati sai käidud ei tea millal... Aga ikka läheb kogu asi südamesse! Ise mäletan seda, kuidas juba pisikesena ema käe kõrval rongkäiku vaatasin. Nii see pisik sisse süstitakse. Arvasin muide alati, et iga eestlane (mööndusena jätan mujal sündinud välja ;) on käinud vähemalt korra laulu-tantsupeol, ükskõik, kas pealtvaatajana või osalejana, aga oma üllatuseks tean nüüd ühte, kes seda pole kunagi teinud ja ei arva, et ta millestki ilma on jäänud. Aga eks enne ei tea, kas oled jäänud või mitte, kui ise ära ei proovi. Mina ei kujutaks küll oma elu ilma nendeta ette. Isegi, kui pean ainult arvuti vahendusel sellest osa saama.

Siia veel foto Kungla rahvatantsurühmast Kanadas. Nii tore, et noored on uuesti siin tantsima hakanud, vahepeal vajus kogu asi ära. Eks rahvatants ole mul rohkem südame lähedal, sest olen ise seda teinud ja tantsupeol esinenud. Eriti armas on näha nii mitmeid mu endisi õpilasi Toronto Eesti Koolist :)  Siin lehekülg, kust foto laenatud, seal on veelgi pilte.