4.2.14
Tubli Eesti juurtega kokapoiss Torontos
Eelmisel nädalal võistles Kanada kokasaates "Chopped" Eesti juurtega noormees Paul Lillakas. Ja seda väga edukalt :) Ise vaatasime tüdrukutega asja üle nädalavahetusel, sest meil ju puudub telekaabel. Kirke ei kippunud küll teleka taha istuma, aga kui aru sai, et üks eestlane osalejate hulgas, siis jäi koha paigale. Ning Paul ei varjanud sugugi, milline köök talle mõju avaldanud :D Kui üks kohtunikest teatas, et tema abikaasal ka eesti taust, siis tõi Paul järgmise roana lauale hapukapsa, küll mitte traditsioonilise vaid sellise uuenenud kuues murakamoosiga. Muidugi rõõmustasin poisi üle eriti, sest mul on rõõm olnud talle Toronto Eesti Koolis õpetajaks olla (ja võin kinnitada, et tema eesti keel on väga hea). Ning nagu kõik õpetajad teavad, on koolilapsed neile natuke justkui oma lapsed, kelle edu südant soojendab. Ja kuigi ei tohi rääkida kellegi eelistamisest, siis mõned neist lastest jäävad ikka pisut rohkem meelde kui teised. Paul kuulub nende esimeste hulka :D
Foto on laenatud tema Facebooki lehelt. Vaata siia. Võid ka uurida tema kodulehte. Muide, olen teda varem ka siin maininud. Nii umbes aasta tagasi Marika Blossfeldti poolt pakutud pidulikult õhtusöögil, oli Paul üks abimeestest. Selle postituse viimasel pildil on ta vasakult kolmas.
Loodan, et tal edaspidi ikka sama edukalt läheb! Ja mul teinekordki on võimalus tema poolt pakutud roogasid maitsta.
3.2.14
Haapsalu sall Harry Potteri ainetel
Haapsalu salli muster on pärit ameeriklanna Nancy Bushi raamatust Knitted Lace of Estonia (lõng on siit - Malabrigo Lace). Raamat oli mul juba ammu kodus, aga alles umbes aasta tagasi haarasin vardad ja lõnga, et midagi kududa. Esimene sall sai valmis, aga pisut aia taha, sest tegin ikka päris palju vigu. Ei saa ikka nina raamatus sellist salli väga kududa :) Mis ei tähenda, et sall kena välja ei näeks. Tegelikult kudusin Kirke sallil nupud ka pisut valesti, kuid Mari omaga olen juba targem! Eestis ootavad mind nüüd veel kaks haapsalu salli raamatut. Kudumine on alati kuidagi eriliselt rahustav ja mõnus minu jaoks olnud. Kuigi kahjuks pole seda nii palju saanud teha, kui meeldinuls. Muidu ma mingeid lubadusi ei anna, kuid nüüd tahan küll (pisut ka olude sunnil) enda jaoks rohkem aega anda.
25.1.14
Talv...
Olen nagu ott talveunes, sest väljas on taas kord väga-väga külm. Mitte nii hull nagu hiljuti, aga parasjagu. Vist nii nagu Eestiski ;) Lumesadu pole meil samuti mingi imeasi enam. Hoolimata külmast olen igal õhtul Kokoga nii umbes tunnise tiiru teinud. Eks alguses ikka näpistab küll (hoolimata soojast riietusest), aga kui kiiret kõndi teha (kui just lumi põlvini pole), siis läheb lõpuks soojaks. Näpud käpikutes on ehk kõige tundlikumad. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena pöidla labaikinda sees teiste sõrmede manu painutasin. Nüüd tuleb see oskus kasuks. Ainult kui Koko oma häda ära teinud on, siis pole just mõnus kätt külmaga välja võtta. Tegelikult ma ei kurda. Mulle meeldib, kui talvel on tõeline talv. Ei mäletagi siinoleku ajal tegelikult nii pikalt külma pidavat ilma.
Talv...
Olen nagu ott talveunes, sest väljas on taas kord väga-väga külm. Mitte nii hull nagu hiljuti, aga parasjagu. Vist nii nagu Eestiski ;) Lumesadu pole meil samuti mingi imeasi enam. Hoolimata külmast olen igal õhtul Kokoga nii umbes tunnise tiiru teinud. Eks alguses ikka näpistab küll (hoolimata soojast riietusest), aga kui kiiret kõndi teha (kui just lumi põlvini pole), siis läheb lõpuks soojaks. Näpud käpikutes on ehk kõige tundlikumad. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena pöidla labaikinda sees teiste sõrmede manu painutasin. Nüüd tuleb see oskus kasuks. Ainult kui Koko oma häda ära teinud on, siis pole just mõnus kätt külmaga välja võtta. Tegelikult ma ei kurda. Mulle meeldib, kui talvel on tõeline talv. Ei mäletagi siinoleku ajal tegelikult nii pikalt külma pidavat ilma.
17.1.14
Jää...
Tavaliselt sammun siit väravast sisse, et järgmisele tänavale jõuda. Nüüd ma hoian siiski eemale! Ei tea miks ;) Ülemise pildi tegemiseks pidin siiski jääd mööda ettevaatlikult üles astuma - tee on kaldus. Õnneks sain siiski kõnniteeserva peal tagasi, muidu oleksin pidanud vist istuli alla libistama :D
12.1.14
Külm ja soe
Nüüd olen saanud siin kirjutada jäätormist ja polaarpöörisega kaasa tulnud külmast ning nüüd võiks ju vahelduseks vihmast rääkida. Kui nädala alguses langes temperatuurinäit kohe päris mitme pügala võrra, siis sama nädala sees (nagu meil siin sellised muutused tavaks) tõusis see korralikult üle nulli, tuues kaasa sula ja vihma. Esimest korda mäletan end talve jooksul mõtlemast, et võiks juba kiiremini soojemaks minna ja pisut lund sulatada. Sest tänavad on endiselt kaetud jääga, mis ei ole veel peale jõuluaegsest jäätormi õieti ära jõudnud sulada. Täna on aga meie maja sissesõidutee endiselt justkui liuväli. Pole veel välja astunud, et uurida, kas saab midagi sellega ette võtta, ehk natuke lahti toksida ja kokku lükata. Ei ole mitte väga mõnus mööda sellist teed kõndida. Meile ei meeldi ka soola kasutada, kuigi seekord olin täitsa valmis sedagi tegema. Kuna aga poest oli see igal pool läbi müüdud, siis ei hakanud seda eriti taga ajama. Riputasin jõulude ajal tavalist jämesoola trepile, et mitte sellel libastuda. Huvitav on aga see, et sool väga madala temperatuuriga ei toimi. Selle asemel kasutatakse suhkrupeedi lahust! Mis on loodussõbralikum, kuid hulga kallim.
11.1.14
Niagara ja suur külm
Polaarpööris, mis tõi meile sel nädalal erilise pakase, mõjutas ka Niagara juga. Ning kuigi väidetavalt jäätus selle käigus Kanada/USA piiril asuv kosk, siis oli see natuke ka reklaamitrikk ;) Sest kuigi vesi tardus "käigu pealt", ei toimunud täielikku jäätumist. Netis ilmunud fotod (nagu siin) on enamasti USA-poolsest kosest (kus vesi ikka voolab kõige jää vahel), Kanada oma on nii suur, et selle külmumiseks oleks vaja hoopis madalamaid temperatuure. Väidetavalt toimus see umbes 100 aastat tagasi. Meie ei hakanud selle külmaga nii kaugele kodust sõitma. Otsisin hoopis üles vana foto, kus Tom koos vaevalt pooleaastase Mariga Niagara juures suure talvega. Piirdeaed on isegi jäätnum, kui sel nädalal võetud fotodel :)
6.1.14
Tuulekülm
Justkui ei peaks väga külm olema... aga kurja juureks on jäine tuul, mis tähendab, et kohati võib õhk tunduda sama külmana kui kraadiklaasinäit miinus 35 ja 40 vahel oleks. Just nii nagu pildi punasel ribal kirjas. Ning lausa hoitatakse, et see võib eluohtlikuks osutuda. Mitte just ehk nendele, kes väljas ja soojalt riides, aga Torontosse jagub küllaltki "tänavainimesi", kes tihtipeale ka suure külmaga keelduvad varjupaika minemast. Mis sest, et piisab sellistest tuulemiinustest, et katmata nahk viie-kümne minutiga külmavõetud saaks. Ilm.ee tuuleskaala järgi meid kimbutama tulevad tuuleiilid võivad olla raju- ja tormituule kiirusega (20-22m/s)
Tegelikult meenub mulle selle talve lugu, kui üks noormees kerges riietuses väga suure külmaga tervisejooksu läks tegema. Libedal teel üsna inimtühjal rajal oli ta aga libastunud ja oh, õnnetust! nii halvasti, et murdis jala. Hüüdmise peale ei tulnud kedagi kohale, hääl läks nii kähedaks, et vaevalt midagi kuulda oli. Õnneks juhtus ta peale üks naine, kes koeraga õhtust tiiru tegi. Alguses ei saanud daam arugi, mis häälitsust ta kuuleb, aga läks siiski lähemale uurima. See noormees peab küll ei tea keda tänama, sest kui ta sinna ööseks oleks jäänud, poleks temast hommikuks küll inimlooma enam saanud... Nii et olge ikka ettevaatlikud, kui talvel oma tervise eest hoolitsema ruttate. Võite sellest hoopistükkis ilma jääda!
Aga nüüd pean ise meie koeraga jalutama minema. Hetkel (kell hakkab 9 saama) on jahedust õues juba -15 ja tuulega -28. Eks ma siis pakin end kenasti sisse. Koko peab leppima oma sooja karvastikuga. Kuigi ega ma teda ka pikalt piinata ei taha! Lund on ka jälle sadama hakanud... On ikka talv meile seekord kaela saadetud! Mitte et mul lume vastu midagi oleks, aga külma võiks vähem olla ;)
Täienduseks... õuest tagasi, ja pean ütlema, et on ikka külm küll, isegi minu jaoks, kes ma perega Quebecis üsna jahedaga (miinus kolmekümnetega) mäele suusatama läinud. Muidu mõnusalt soojad labakindad ei olnud mingiks kaitseks. Sikutasin salli ninani, sest ninaots hakkas tundma andma, et olemas on :D Väljas tuiskab ja kõige tipuks ehmatas mind vägev mürakas st vali praksuv hääl. Arvasin, et suur puuoks kukkus katusele, aga seal polnud midagi näha. Pärast tuli meelde, et külmaga on Torontoski seekord kuulda pakase paukumist (frost quake or cryoseism), kui maa sisse imbunud vesi külmub ja paisub ning siis "plahvatab". On vist tõesti külm :D
5.1.14
Eesti keel võõral maal
"Kas see on siis tõesti nii suur asi, et ma tean eesti keelt?" küsib minu noorem võsu ootamatult. "Olin nii üllatunud... Kas see on imelik, et ma oskan?!" Ta meenutab korda, kui me olime Tallinnas ja astusime sisse Viru väravate juures asuvasse suveniiripoodi. Lahke müüjatädi ei jõudnud ära imestada, kui hästi mu tüdrukud eesti keelt räägivad, ise Kanadas sündinud ja üles kasvanud. Muidugi said nad kõvasti kiita, kuigi neiud olid pisut kohmetud, sest neil pole vist kunagi pähegi tulnud, et nad eesti keelt ei räägiks.
"See on nii lahe, et ma oskan! Saan rääkida teiste eestlastega ja nad saavad aru! Ainult mu lugemine ja kirjutamine ei ole nii head. Kirjutamine on parem... Ma lihtsalt kuulan, mis tähed on. Mitte nagu inglise keeles."
"Ja mõtle, ma tean ühte keelt, mis on kümne raskema keele hulgas!" Talle pole üldse oluline see, kui vähe inimesi seda maailmas oskab. Pigem on ta uhke selle üle ;)
Taas kord pean ütlema, et ma pole veel ühtegi inimest kohanud, kes kurdaks või oleks lausa vihane, miks küll temaga noorest peast eesti keeles räägiti, kui maal, kus nad kasvavad, muu keel riigikeeleks. Kui järele mõelda, siis pole ma seda ka teiste rahvuste juures kohanud, see tähendab, et nad oleks pahased, miks kodus õpetati keelt, mille juured hoopis seal, kus esivanemad pärit. Pigem on neis ilmselt peidetud uhkust (nagu minu tüdruk oma keeleoskuse üle rõõmustab). Hoopistükkis olen näinud kurbust ning kohati lausa pahameelt, kui nad tunnistavad, kuidas vanemad teise riiki kolides kõik sidemed möödunuga läbi lõikasid ning lastega kohalikus keeles purssisid. Mis aga neile purssimisena ei tarvitsenud kunagi tundudagi. Kuid minu meelest, võta või jäta, ei saa ükski omandatud võõrkeel kunagi nii heaks kui oma emakeel. Puudu jäävad peened nüansid, sõnamäng, lausa õrnus ja hoolivus, eriti kui pead lastega suhtlema. (Äärmusliku näitena laps, kes tänu pursitud inglise keelele samamoodi kehvalt seda oskas ning kooli minnes teiste naerualuseks sai... seda muidugi aastakümneid tagasi, nüüd on Kanadas immigrante lademetes ja kehv keeleoskus mitte midagi erilist ;) Mis ei tähenda, et seda peaks kodust kaasa andma. Pigem ikka kinkida head emakeele oskust! Sest see tuleb lastel nii kergelt kätte! Ning lõpuks on nad sulle selle eest tänulikudki ja mitte sugugi kurjad ;)
Nii et tõstame aga uue aasta algusel klaasid eesti keele auks! Just nii nagu need neli sõpra, kes eesti keeles ja eesti meeles võõral maal üles kasvanud ja oma juurte (ning keeleoskuse) üle uhked on.
4.1.14
Raamaturiiul aastal 2013
Susan Cain Quiet: The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking
Tasub lugeda kõigil, kes vahel/tihti tunnevad, et inimesed ümberringi räägivad mitte millestki liiga palju :) Tundsin ennast selles raamatus päris hästi ära. Huvitav on aga see tähelepanek, et introverdid on tegelikult tihtipeale palju paremad juhid, mis läheb täiesti vastuollu üleüldise arvamisega! Siin on lõike raamatust, kel huvi. Kindlasti üks parimaid "leide" eelmise aasta raamatute seas!
Kolm generatsiooni naisi, nende suhted ja elu.
Need raamatud sai tegelikult kõik hoopis kuulatud. Itaalia politseiuurija tegevus läbi aastate. Nagu olen aru saanud, on olemas ka filmid. Ühte isegi osaliselt vaatasin :)
Soome krimiromaan juudist politseiuurijast.
Lugu läbi ühe tüdruku silmade, kes vägistati ja tapeti ja kes nüüd pilvepiiril vaatab, kuidas elu maal edasi läheb ja mis tema lähedastest ja mõrvarist saab.
Ulmeline lugu Soomest, kui maailmas on võimust võtnud üleüldine kuumenemine ja ainukesed kohad, kus veel elada saab on kaugel põhjas, nagu Soomes. Kusjuures kohalikud eelistavad veelgi kaugemale põhja kolimist.
Ma ütleks, et väga huvitav ülevaade, mis juhtub toiduga, kui me selle alla neelame. Ei ole anatoomiaõpik, võib igaühe lugemislaual olla :)
Ühe mehe lugu, kuidas ta teismelisena usurangest kodust jalga laseb. Tema tee leidmine sellest väljaspool, kuigi ega ei ole ikka kerge maha raputada seda, millega oled üles kasvanud.
Kõigepealt huvitav märkus Briti autori kohta, kes proovis raamatut välja anda Inglismaal, kuid keegi ei olnud nõus seda tegema. Viimaks avaldati see tõlgituna hoopis prantsuse keeles! Ja kohe võitis teos mingi suure auhinna :) Ikka endiselt krimilugu, seekord väikeses Shoti külakeses, kus möödunu ja kaasaeg kokku põrkavad. Ootan juba tema teise raamatu väljaandimist inglise keeles. Kahjuks prantsuse keelt mul nii palju ei ole, et seda lugeda :D
Väga hea teos sellest, kuidas ja miks inimesed erinevates olukordades just nii käituvad nagu nad teevad.
Jõudsin temani läbi Alexander McCalli, kes kirjutas seeria linnaelust, tavalistest ning pisut ebatavalistest inimestest, ja kes sai just ülalnimetatud kirjanikult innustust selleks. Seerias on veelgi raamatuid, vaatan, kas loen edasi :) Tegevustik on paigutatud Kaliforniasse.
Kaasaegne Kanada kirjanik (kes muul ajal väljaõppinud jurist), kelle lood on paigutatud Torontosse. Minu jaoks põnev lugemine, sest kohad ja üldine olustik on tuttavad. Samad tegelased jooksevad läbi kõigi raamatute.
Ma ei olegi kindel, miks ma need viimaks ikka kõik läbi lugesin, sest minu jaoks on seeria kuidagi liiga julm ja karm. Vist peategelase pärast, et näha, kuidas tema eraelu areneb :)
Nii palju äratundmist oli just raamatu alguses! Sest meie tee väljaspool Eestit algas just umbes samal ajal Rootsis. Rootsi on siiani jäänud südamesse, kuigi Stockholmis viibisime päris harva.
Vaatasin nende teleseeriat ja meeldis. Raamat täiendab väga hästi tervet seiklust. Ise küll ei kipuks sellistesse riikidesse rattaga :)
Sissel-Jo Gazan The Dinosaur Feather
Taani kirjaniku krimilugu, millesse segatud teadust ja teadlasi ja omavahelisi kõrgemal tasemel intriige. Ja nagu üks kriitik nimetas, ei oleks isegi Agatha Christie tulnud selle peale, kuidas mõrva sooritada (isegi kui see just päriselt kavas polnud). Paneb ka mõtlema, kui avatud inimesed uutele ideedele on. Eriti teadlased, kelle terve elutöö võib uue avastusega pea peale pööratud saada (nagu raamatus sisse toodud teema teooriast, et dinosaurused olid kunagi hoopis sulgedega kaetud, ning on omamoodi lindude esiisad).
3.1.14
Tähelepanek Toronto metroos
Andsime sügisel öömaja ühele noorpaarile, kes tegelikult küll hoopis USAs külas ja põikasid paariks päevaks Torontosse. Uurisin, kuidas Toronto tundus võrreldes USA linnadega. "Puhas!" oli üks kommentaar. Aga kõige huvitavam oli see, et nad olid metroos märganud, kuidas enamus lugejaid hoidsid käes raamatut ja mitte mingit elektroonilist vidinat! Võrdluseks New Yorgi metroo. See oli jätnud kuidagi väga intelligentse mulje :) Järgmisel päeval vaatasin huviga ringi ja avastasin, et tõepoolest oli väga paljudel päris tõeline paberraamat käes! Mina ei kuulunud nende hulka ;) Samas vahel ikka võtan need kätte, kui raamatukogus elektroonilist versiooni ei ole või on need välja laenutatud.
Kahjuks polnud mul ühtegi lugemispilti Toronto metroost, küll aga üks siinselt tänavalt :)
2.1.14
Möödunud aasta
Meie võime vist küll öelda, et ajalukku läinud aastanumber oli meie jaoks pisut pahaendeline. Mis ei tähenda, et ma usun reedesesse 13ndasse kuupäeva :) Aga arvestades, kuidas suvel suure vihmaga maja üle ujutati ning talvel jäätormiga pisukese hirmu üle elasime, kas tõesti oleme jälle samas olukorras, kus meil vesi jälle keldris sees - külmunud torude pärast, kui jäätormiga elektri kaotasime ja soojusest ilma jäime. Tegelikult lahenes kõik viimaks kenasti. Kindlustuse käest saime küllalt raha, et keldrikorrus korda teha (kuigi see võtab rohkem aega kui planeerisime), ning elekter tuli siiski suht kiiresti tagasi. Ainult 24 tundi olime ilma. Täna rääkisin ühe tuttavaga, kes oli 8 päeva elektrita ja kuigi ta tegi kõik, et torud ei külmuks, siis ei pidanud need vastu ja vesi tuli ikka sisse... Tänases lehes tunnistati, et ikka on veel sopiti majapidimisi, kus vaja parandustöid teha, kuigi nende hulka loetakse nüüd sadades. Arvestatakse ka, et tõenäoliselt on üsna mitmeid neid, kes alles puhkuselt tagasi tulevad ja avastavad, mis vahepeal juhtunud...
Aga muidu on ju aasta olnud just nagu iga aasta :) Täna suure külmaga (-18 pluss kõva tuul) metroolt kodu poole jalutades, kapuuts ninani tõmmatud ja aegajalt tuule vastu külge ja selga pöörates, mõtlesin, kuidas elu ikka oma voolu läheb, ei tähenda, mis aastanumber ees. Ilmataat viskab vempusid ning hea ja halb tuleb just nii nagu meie endi tegemised ja juhused koos selle ette kirjutavad. Ilmaviperuste kõrval oli muidugi suur asi Mari ülikoolitee algus, Kirke must vöö karates ja Jaapani reis. Tänu viimasele leidis Kirke sealt väga toreda sõbra, kellega nad igal laupäeval kokkulepitud ajal Skype kaudu suhtlevad. Kirke õpetab neiule inglise keelt ja Kirke õpib jaapani keelt. Yuuka saatis talle lausa õppelehed, mille abil kirjutamine selgeks teha.
Ma pean ka ütlema, et meil on olnud lisaks toredaid uusi kohtumisi. Ei ole vaja kodust kaugemale minnagi ;)
Toredaid tegemisi ja huvitavaid elamusi uuel aastal!
Foto võtsin oma moblaga teel metroo peale. Jäätormist oli möödas peaaegu nädal! Aga keegi polnud seda jõudnud ära koristada. Mõned autod julgesid puu alt läbi sõita, kuid enamus keerasid igaks juhuks otsa ringi. Uskumatu, kuidas ainult jäätunud veest piisab, et puu ümber lükata...
27.12.13
Verivorstid
Olen minagi nüüd viimaks verivorstid ise valmis teinud. Mitte et ma neid eriti süüa armastaksin, aga oli ikka tahtmine asi ära proovida. Kuigi mul kõik vajalik ammu valmis oli, siis tervis juksis ning mul polnud energiat millekski, kõige vähem vorstiteoks. Lõpuks suutsin ikka möödunud laupäeva õhtul pudru valmis keeta ja isegi liha-sibulasegu küpsetada. Aga siis tuli öö peale ning ma otsustasin päris vorstiteo pühapäevale jätta. Head plaanid, kui just hommik poleks üllatanud külma toa ja elektrita majaga, mis kõik jäise tormi süü oli. Kuidas ma siis nüüd edasi tegutsen... Lootsin, et ehk ikka saan tule majja, aga ei midagi. Viimaks, kui pimedaks kippus, siis arvasin, et võiks vorstid vähemalt valmis toppida. Kuna tulest polnud jälgegi, siis süütasin küünlad ning segasin kõik vajaliku kokku. Pean tunnistama, et verega jändamine küünlavalguses polnudki nii hull! Oli selline pruunikas vedelik ainult :) Vorstid valmis, viisin nad alla keldrisse, kus oli loomulikult ekstra jahedaks läinud. Toas oli umbes 14 kraadi sooja ja läks pidevalt külmemaks. Õues olid miinuskraadid... Kogu see õhtu oli minu jaoks täielik sürr. Kujutasin elavalt ette, kuidas mu esivanemad nõnda hämaras toimetasid. Vist oli neil ainult pisut soojem, sest puitküttega pliiti mul ju köögis pole :)
Järgmiseks päevaks oli õnneks elekter tagasi, peale 24-tunnilist ootamist. Pidin hommikul tööle minema. Kus tegelikult ainult pisut üle kahe tunni istusin. Eesti Maja oli samamoodi külm ning arvutiteta on natuke raske tööd teha (Eesti Maja sai elektri tagasi alles jõululaupäeva õhtul). Tulin koju ja keetsin vorstid valmis. Meie Koko, kurinahk, sai paar tükki kätte ning kugistas kohe kiiresti alla. Õhtusööki talle selle pahateo eest enam ei andnud. Torkasin ka paar vorsti ahju. Maitse oli ju päris nagu verivorstil ikka, aga pisut liiga pehmed tundusid. Kardan, et puder sai liiga pehme. Jätsin ta ju lihtsalt potti, ning öö jooksul haudus see kindlasti edasi. Ma proovisin ka sooli mitte liiga täis ajada, esimesed (pildil) on eriti nirud :) Sest õpetuse järgi võivad nad liialt täisaetuna kergelt lõhki minna. Kasutasin siit leitud juhendeid (kuigi enam täpselt ei mäletanud, mis teha tuli, sest interneti mul ju polnud... Ma ütleks, et täielikult piisab sellest kogusest. Kui veel ainult enda jaoks teha, siis võiks vabalt poolega piirduda. Maitseainetest lisasin ka oregoni ja tüümiani. 1.5 naela kruupe ja 1.5 naela sealiha, 2 tassi sibulat, pipart, vorstirohtu (ehk marjoram), umbes liiter verd. Samas võiks ka Toidutare juhendid eeskujuks võtta. Aga mul polnud enam võimalik kusagilt instruktsioone otsida.
Tegin selliseid lühikesed pontsakad vorstid, sest just sellised meeldivad mulle endale rohkem :) Tom arvas, et maitsesid täitsa head ja käis jõulupäeval veel otsimas, kas saaks juurde. Sügavkülmas on mul neid veel nääriõhtuks ja ehk veel mõneks teisekski korraks. Taldrikul on näha, kui palju ma neid verivoste tegelikult armastan ;) Ema, kes mul Hiiumaalt, ütles, et nemad ei teinud kunagi verega vorsti. Kusagilt lugesingi, et ega seal polnudki eriti kombeks verd kasutada. Mõtlesin ka korra osast segust hoopis valgeid vorste teha, kuid olin liiga palju nendega juba jännanud. Aitas küll! Kas teeksin järgmisel aastal uuesti... pole kindel. Pigem vist kulutaksin aega süldikeetmisele :D
26.12.13
Jäätormi järelkaja
(emaili) postkasti potsatas just kirjake meie rajooni esindajalt, et 18% linna majapidamistest on endiselt ilma elektrita (umbes 48 tuhat klienti, kusjuures iga ülesloetud kliendi taga on ju tihtipeale terved pered... keegi ütles, et seda numbrit peaks 2.5ga korrutama, siis saad inimeste arvu kätte). Meil oli väike ehmatus eile hommikul, kui elekter jälle ära läks. Õnneks mitte väga pikaks ajaks. Õige pea olid mehed tänaval askeldamas. Loodan, et kõik meie kolmnurga elanikud on nüüd elektriga. Sest jõuluõhtu traditsioonilisel jalutuskäigul hakkas päris hale meist vaid paar tänavat edasi majade tumadaid aknaid vaadates. Mõnel põlesid vaid küünlad sees, mõnel tegi generaator õues kurja häält.
Pidevalt juurde sadav lumi ei kergenda sugugi parandustöid. Eelmise aastal samal ajal oli meil ilm nagu hetkel Eestis, käisin lausa kingad palja jala otsas tööl. Nüüd on ilm selline nagu ma siiani veel kordagi Torontos näinud pole. On ju küll olnud jäävihma, kuid mitte nii palju ja enamasti on ka soojemaks läinud, ning kõik ära sulatanud. Nüüd oli ju hoopis vastupidi. Jää sadas maha, ja ilma läks aina külmemaks, Torontos oli see -17 ühel ööl. Soojas toas on mõnus vaadata kaunist jõulust lumesadu, mis peidab jäised puud ja tänavad, kuid süda kripeldab kõigi nende pärast, kes peavad kodust eemal olema. Kas sõprade-sugulaste juures, hotellis või hoopis soojenduskeskustes, kus on ka magamisasemed muretsetud.
Mõned fotod meie ümbrusest. Eriti kaunis oli jõulutuledes kristallpuu...
Ja siin terve rida fotosid, mis netist üles korjasin. Palun kõigilt vabandust, et nende nimesid üles ei loe (välja arvatud Peeter Põldre, kes pildistas linde ja kelle fotosid võib Eesti Elu lehele minna vaatama), aga mõtlesin rohkem enda jaoks väikese "mälestuse" jätta.
24.12.13
Jõululaupäev
Kuusepuu on meil tulesäras, praad ahjus, hapukapsad poti sees. Saan korraks hinge tõmmata, kuigi pean ütlema, et ma täna just end väga välja venitanud ei ole :) Minu mõtted on kindlasti kõigi nende üle sajatuhande majapidamisega, kes pole siiani veel saanud elektrit tagasi. Ma kujutan liigagi hästi ette, kuidas jõuluõhtu meil välja oleks näinud, kui samas olukorras oleksime. Külmakraade on ilmajaama sõnul hetkel 11, kuid tuul on päris tugev, mis soojustamata majades kindlasti lisaks tunda annab (ja vanemad majad on ju siin ilma soojustuseta, teame omast käest).
Tahtsin aga hoopis erilise tänu saata Pärnumaale ühele toredale perele, kes Eestist saadetud pakiga meile supervahva üllatuse korraldasid! Sain selle eile alles kätte, sest olen pikalt kodus olnud. Minu esimene päev tööle kujunes küll väga lühikeseks, aga hea, et ma ikka kohale läksin. Nii jõudis pakk just õigeks ajaks meie koju! Igaüks sai endale midagi :) Eriti rõõmustasin piparkookide ja raamatu üle! Piparkoogitainaski mul ju seekord tegematagi... Kaasa ja lapsed nohisesid samuti rahulolevalt. Ma ei oskagi sõnadesse panna, kui väga läks hinge selline armas liigutus! Suur-suur aitäh meie kõigi poolt!
Kaunist pühadeaega kõigile!
23.12.13
Jäine torm
Tahtsin rahumeeli oma blogiga "jõulupuhkusele" minna, aga segama tuli sel nädalavahetusel külla tulnud jäätorm ehk jäävihm ehk freezing rain, mis meile ja umbes veel poolele miljonile majapidamisele Ontarios (nendest umbes kolmesajale tuhandele Torontos) tähendas elektrikatkestusi. Meil kadus elekter kusagil kolme ajal ööl vastu pühapäeva. Laps väitis, et pool kolm oli veel valgus majas, sest just siis lõpetasid nad külla tulnud sõbrannaga filmi vaatamise. Hommikul ärkasime päris külmas toas, ja seda mitte ainult sellepärast et meie küttesüsteem on seadistatud öisele jahedamale rezhiimile. Oleks nüüd kenasti ette osanud mõelda, siis oleks pidanud kütte õhtul hästi kõrgele ajama, sest elektrist võisime järgmine 24 tundi ainult unistada. Unistamise käigus ei aidanud põletavad pilgud termomeetrile, mille näit järjepidevalt ainult allapoole liikus, ja seda muidugi mitte ainult õues vaid ka meie toas. Sättisin hulgaliselt küünlaid elutuppa üles, mis sest et väljas suur valge oli. See oli minu hädine katse majas lõket luua. Õrnad küünlaleegid kinkisid vaid ühe ekstrakraadi, mis aga õhtu lähenedes võitlusele külmaga alla andis. Magama minnes oli elutoas sooja uhked 14kraadi, magamistubades veelgi vähem. Aga me oleme ju karastatud isikud, vähemalt teoorias. Igaks juhuks otsisime siiski kõik vabad tekid üles ning pugesime nende alla külma eest peitu. Enne tudile jäämist jõudsin mõelda, kuidas me jõuluõhtul õues külmakraadidega grilli peal seapraadi küpsetama peame ja tekikuhja all jõuluvana ootame. Sest linnaisad ja muud targad elektrijaamade esindajad hoiatasid, kuidas nad kõigi pingutuste kiuste ei saa viimsele kui ühele tagada elektriühendust enne jõulupäeva. Hiljem pidid nad sedagi teavitust pisut korrigeerima ning vabandavalt teatama, et mõni peab äkki kuni uue nädalavahetuseni ootama...
Meie õnneks nii kaua ootama ei pidanud. Juba järgmisel öösel, st täna hommikul umbes kolme ajal kikitasin kõrvu, kas ma ei kuulnud mitte kütteahju tuttavat käimalülitamise häält. Hetk hiljem hakkaski juba puhuma sooja õhku, mille peale oleksin rõõmsalt keksima hakanud, kui raske tekikuhi seda takistanud poleks. Kuna targad teadjad olid hoiatanud, kuidas tagasitulnud elekter ei tähenda, et see ka "pidama" jääb (sest jää raskuse all ja tuulega võib puuoksi endiselt elektriliinidele kukkuda), siis olin nüüd palju targem ja kiirustasin reguleerima termomeetrinäitu kõrgema numbri peale. Vähemalt oleks maja pisut soojem, kui peaksime jälle külma kätte jääma. Hetkel on meil siin juba esmaspäeva õhtu ja siiani on meil veel soe, kuigi meie majadeblokkide kolmnurgas on mitu tänavat endiselt ilma valguseta.
Meie külm pühapäev möödus minu jaoks küünlavalgusel lugemisest ja kudumisest. Tom koos lastega ja Mari sõbrannaga läksid Ikeasse sooja otsima ja sööma. Tom ei lähe ju "käima" kui ta kohvi pole saanud ;) Hiljem astusid nad meie eestlastest sõprade juurest läbi, kellel õnneks maja soe. Isegi sauna sai mu kallis kaasa oma külmunud konte sulatama minna. Pean aga tunnistama, et hoolimata ilusatest küünaldest ja soojast tekist jalgade peal, kippus pisut jahedaks keerama. Otsustasin siis, et olgu peale, aitab istumisest. Teen ikka verivorstid valmis, just nii nagu meie esiisad kunagi küünlavalgusel :) Õieti oli mul puder juba laupäeva õhtul valmis keedetud, aga kuna aeg kiskus hiliseks, siis mõtlesin, et saan pühapäeval jätkata. Sai ju küll, aga mida sa teed, kui pliit on elektriga ja küünlaleegist suure poti vee keema ajamiseks ei piisa. Igal juhul sain pudru maitsestatud, isegi vere lisatud ning hakklihamasina abil vorstikesed valmis meisterdatud. Pean ütlema, et pimedas oli ju päris tore askeldada. Vere värv oli selline kergelt pruunikas ja ei tekitanud õõvastavat tunnet, et millega ma siis õieti tegelen ;) Ma pole nimelt kunagi varem ise verivorste teinud!
Aga jäävihmast endast ei oskagi ma midagi eriti tarka kirjutada. Nagu Eesti ilma kodulehelt lugesin, esineb seda päris harva Eestis. Viimati oli Baltikumis ja Venemaal (Moskvas) selline suurem ja tõsisem umbes kolm aastat tagasi. Siin ja USAs on see aga päris tavaline talvine külaline, kuigi mitte alati nii raskel kujul kui seekord. (Viimane tõesti tõsine oli 1998.aastal, kui Quebeci provints kõige rohkem kannatada sai. Seal läksid suured elektritornid nagu tikkudest ehitised krõps ja plõks katki, ning paljud kodud said alles kuu aega hiljem elektriühenduse tagasi.)
Tavaliselt liigub soe õhumass külma kohale (meie puhul siin Mehhiko lahelt) ja vihm, mis alla sajab ei jõua päriselt ei külmuda ega lumehelbeks muutuda vaid sajab alla, aga nii külmana, et niipea kui ta midagi puudutab, saab temast jää. Autod jäävad raske jääkihi alla, nii et on parasjagu tegemist enne kui isegi ukse lahti saaksid. Rääkimata sellest, et sa aknast välja näeksid. Oksad kattuvad jääga, ning muutuvad muidugi väga raskeks ja otsustavad siis ühel hetkel, aitab küll ning sajavad aga uhkelt alla. Ükskõik mille otsa. Kuna väga palju elektrijuhtmeid on postide otsas (ainult osaliselt maa all) ja Toronto päris puuderikas, siis pole ime, et pered valgusest ja soojast ilma jäävad. Meie targad linnaisad proovisid küll lohutada, kuidas asi veelgi hullem oleks võinud olnud, kui nad viimased kaks aastat poleks väga usinalt pühendunud puude ülevaatusele ning puhastustööle, et ära hoida suuremat katastroofi. Eks tänu sellele usinusele kaotasime meie ja mitmed teisedki meie tänavalt oma uhked puud majade eest. Ühelt poolt on kahju puudest ilma jääda, kuid teisalt kui ikka külmas majas istuda ning aru pidada, kui kaua me täpselt seal vastu peame, kas hetkeni, kui toas miinuskraadid on või on meis ikka tugev viikingite veri sees, et ei hooli nendestki, siis on päris hea meel linnaisade hoole eest ;)
Fotod on mul tehtud mõned läbi akna, mõned täna töölt koju tulles. Kusjuures tööl olin vaid natuke üle kahe tunni, sest Eesti Maja oli ka ilma eletrita... kaua sa ikka seal külmas ja pimedas kontoris vastu pead, sest ega me pangauksi lahti ei saanud teha. Peaaegu eluohtlik oli sinna kolmandale korrusele minna, sest koridorid olid kottpimedad. Hea, et me juba kinnisilmi sinna oskame peale kõiki neid aastaid minna ;) Ega ma eriti ei kippunud tänavatele jalutama, sest need on väga-väga libedad! Samas on häiritud ühistransport, trammid ei liikunud, osaliselt on metrooga probleeme. Lennuliiklus mind ei sega, sest ei reisi väga kuhugi, aga paljude jaoks algas ju jõuluvaheaeg...
Viimane foto on meie aknast vastasmajale pühapäeva hommikul, kui jälgisime naabrimeeste usinat tööd igaks juhuks oma autod suurte puude alt ära viia. Sel ajal, kui nad autosid jääst puhastasid, sadas mitu oksa alla. See, mis sissesõidutee ära lõikas, tõi kaasa ka suure elektrivooluliini. Ime-ime, aga poole tunni jooksul olid juba elektrimehed kohal, et seda õnnetust likvideerida. Nimelt hoiatati, et parem on kõigist sellistest eemal hoida ja mitte lähedale minna. Kahjuks ei tähendanud see, et meil kohe ka elekter tagasi oleks tulnud, kuigi vaikselt ikka lootsin seda. Pidime ööni ootama. Homme jätkub meie saaga külmast ja jäisest Torontost. Need aga, kes külmetavad, võivad minna linnas avatud "soojenduskeskustesse", kus jagatakse peale sooja ka süüa ning isegi magamisvõimalusi. Samal ajal töötavad nii Toronto kui ka mujalt linnadest, kus probleeme ei ole, kohale tulnud spetsid, et likvideerida tormi tagajärgi.
Positiivse külje pealt pean nimetama, et kogu selle 24-tunni jooksul ei olnud meil õnneks probleeme veega. See oli mu esimene mure, kas ikka vett on. Boiler hoidis isegi õhtuni vee sooja, nii et sain isegi nõusid pesta. Järgmisel päeval polnud küll internetiühendust, kuigi elekter olemas. Kuid minu üllatuseks teatasid neiud (eriti noorem, kes ilma kuidagi olla ei saa), et palju tähtsam on elekter ja soojus :) Näed, millega nad oskavad üllatada!
Tom on oma jutu koos fotodega siia kirja pannud.
21.12.13
Jõuluaeg algab toomapäeval
Kauni foto meie maja ees olevast kuusest sain, kui paks kiht lund maha sadas. Alles hiljem neid arvutisse laadides märkasin, milline tore jõulune taust sai ehtele. Tänasel toomapäeval peaks kodus usinalt tegutsema, et see pühadeks korras oleks. Kuigi pean tunnistama, et viimased nädalad pole mitte väga kerged mulle olnud, sest kuri haigus tuli kallale. Mis mind väga häirib, sest kuigi ma pole mingi eriline usin koduperenaine, siis võttis see mul igasuguse väiksemagi tegutsemisiha.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju siruli olen olnud ja poest valmistoitu ostnud (st Tom on ostnud). Isegi jõulutunnet pole õieti kordagi tekkinud, kuigi olen proovinud seda pisut tekitada küünalde põletamiesga. Kogu asja juures on positiivne see, et sain päris palju kududa :) Ja varraste vahelt piiludes mitu telesarja ära vaadatud, millest rootslaste Tõeline inimene ehk kõige rohkem meeldis. Mitte et ma suur ulmekate fänn oleks, kuid see on kuidagi eriliselt hästi tehtud, ilma mingite uhkete filmiefektideta. Inimesed on leiutanud osavad robotid, kes näevad väga meie endi moodi välja. Küsimus on, kas nad on nagu inimesed või mitte? Eriti kui veel on olemas programmeerimiskood, mis neile justkui "hinge" annab; kuigi selle kasutamine on ebaseaduslik (teine seeria alles jookseb rootslaste telerites). Igaljuhul suur aitäh Netflixile, mis mu aega sisustas ;)
































