Olen siin mõelnud, et peaks oma mätta otsast ka pisut siinse elu kohta kirjutama. Sest viimastel aegadel on aastase tööviisaga hulgaliselt noori teispoole ookeani saabunud, igal oma nägemus ja arvamus, nii enne kui siin elades. Mul on hea meel, et noored tulevad, et neil see võimalus on ilma näha ja kogeda. Endal tekib ka vahel neid vaadates selline nostalgia tunne, nagu vist kunagistel vanematel eestlastel, kes lausa näpuga meid üle tahtsid katsuda, sest olime justkui killuke kodusest Eestist :)
Mul ei ole mingit üleüldist statistikat ja toetun kuuldule nähtule, mida ehk on rohkem kui mõnel teisel, sest töö toob ju mind iga päev Toronto Eesti Majja. Enamasti tundub, et siiatulijad jäävad rahule. Kas just selle üle, kui raske või kerge on tööd leida, pigem avaldab muljet ikka üleüldine suhtumine ja sõbralikkus. Nii mõnigi sihib ilmselt sinna suunas, et pikemaks ajaks kohapeale kand kinnitada. Teisalt on jälle neid, kes sugugi rahule ei jää, kes panevad võrdluseks kõrvale näiteks paremate võimalustega Austraalia (kuhu saab samasuguse viisaga ja kus mõned juba olnud või plaanivad järgmisena ette võtta), või kes hoopis selja keeravad ning tagasi koju põrutavad. Austraalia on kindlasti soojem, seal saab kasvõi põõsa alla tudile heita ja banaani lõunasöögiks sisse mugida (muidugi seal, kus need kasvavad). Kanada on siiski maa, kus peale ülikuuma suve näpistav talv saabub ning korralik talvekorter vajalik. Pean ütlema, et on neid, kellele sellest hoolimata just Kanada meeldib ;)
Tegelikult võikski vist heietama jääda, milline maa see kõige parem on. Arvan lõpuks, et inimene on selline omapärane olevus, kes kohaneb lõpuks ükskõik millises uues kohas (kes natuke paremini, kes halvemini) ning peale kohanemist ei kipugi väga eriti kuhugi mujale, kui just seiklusjanu liiga suur pole. Ja eks see rahvaste rändamine ole käinud iidamast-aadamast, nii et ei tasu kellegi peale näpuga näidata, miks nad ometi paigal ei püsi ja sünnimaal rahul pole. Kas pole kummaline mõelda, et tean siin sündinud kanada-eestlasi, kes kohe sugugi mitte Kanada eluga rahul polnud ja nüüd hoopis õnnelikult Eestis elavad, ja loomulikult vastupidi. Nii et millise kriteeriumi järgi õieti arvestada, kus see kõige parem elu on?!
Minu poole on mitmed pöördunud küsimustega Kanadasse elama asumise kohta. Olen neile kõigile proovinud nii hästi-halvasti vastata kui oskan. Kuid esiteks olen alati nimetanud, et mõtle hästi järele, kas see on tõesti mida soovid teha. Meie tulek Eestist oli selline segastel aegadel okupeerijate sõjaväe eest põgenemine. Kui ajad teised oleks olnud, kahtlen, et me sellist sammu oleks ette võtnud. Eriti praeguste kogemuste taustal. Muidugi on lihtsam jätta kõik, kui midagi jätta ei ole. Ma ei räägigi ainult materiaalsest osast. Kõige raskem on kindlasti lähedastest inimestest eemal olemine. Ja mida kaugemale tulla, seda raskem on nendega kokkusaamisi korraldada. Nõnda olen teiseks soovitanud ikka kusagil lähemal õnne proovida. Euroopas elamine jätab Eesti ikka peaaegu käe-jala kaugusele. Hakka või jala koju tagasi astuma :)
Kuid viimaks pean ikka tõdema, et tõenäoliselt on Kanada üks parimaid kohti, kuhu immigrandina end sisse seada, kui ärakolimine tõesti kavas on. Just sellepärast, et me siin kõik puha samasse kategooriasse kuulume. Rahvusriigis põrkume paratamatult erinevate kultuuride ja kommetega kokku. Siin aga võime tänu Kanada riigi toetusele vabalt oma elu elada just nii nagu meile meeldib. Nagu üks mu Kanada-raamatu lugeja arvas, oli mu raamat justkui Minu Eesti Kanadas ;) Ta tabas väga naelapea pihta, sest selliseid "minu erinevaid riike Kanadas" võivad paljude rahvuste esindajad kirja panna :D Väga iseloomulik sellele riigile muide. Eestlastega polegi see nii ekstreemne kui näiteks hiinlaste või indialaste puhul näiteks. On neid, kes õieti kunagi ei peagi inglise keelt selgeks saama ning võivad rahumeeli kõik asjad oma keeles ära ajada alates poekskäikudest kuni arsti juurde minekuni. Muidugi oleneb palju, kus kandis Kanadas elada.
Kui nüüd viimase jutu peale isu Kanada peale ärkas, siis soovitan väga nende valitsuse lehekülgede kaudu täpselt uurida immigratsiooni tingimusi. Sest eemalt paberite kordaajamine on palju kiirem ja valutum (meil võttis omal ajal see umbes pool aastat, kuid olen kuulnud siiski ka pikematest ooteaegadest, tundub, et valitsus veab seanahka).
Nii palju siis siiatulemisest. Muidugi on tore unistada uutest kohtadest, kuid ega unistused kõhtu täida. Kahjuks pean ütlema, et praegu pole tööturg just tööotsijale väga soodne, kõige rohkem on töötuid noorte hulgas, muide... (paarkümmend aastat tagasi olime sama kehvas olukorras kui meie tulime). Eriti kui proovid oma kindla eriala peale tööd leida. Kui aga oled immigrandina valmis ükskõik mida vastu võtma, ükskõik millises Kanada nurgas, siis kindlasti leiad kiiresti midagi. Kas see ka oodatud suure palga kaasa toob on omaette küsimus. Üleüldiselt pean siiski ütlema, et eestlased, kes kusagilt ukse vahelt sisse saanud, saavad kiiresti hea maine külge. Lihtsalt peab olema valmis, et ükski asi ei kuku sulle niisama sülle. Tean neid, kes on saatnud välja 200 resümeed (ehk CV) ja vastuseks saanud vaid kolm intervjuule kutset! Nii et peab olema valmis tööotsingute tööks! Ning ei tohi ära unustada tutvuste osatähtsust. Räägi kõigile, kes aga kuulata viitsivad, et otsid tööd!
Tasub ka oma resümeed erinevate töökohtade jaoks kohendada. Kõrgharidusega poemüüjaks nii kergesti kahjuks ei saa, oma kogemuste varal võin öelda. "Sa lähed kohe niikuinii esimesel võimalusel ära!" teatati mulle. Erinevate kohtade jaoks tasub erinevaid asju välja tuua, või hoopis välja jätta ;) Mina tegin nii ja sain viimaks ikka müüjaks, kus ma muidugi kaua ei püsinud :D Ma olen muidugi sellest maailmast eemal olnud, tänapäeval on mitmeid internetilehekülgi, mille kaudu end müüa. Kuid tänu Tomile, kes mõni aasta tagasi tööd otsis, õppisime, et neid täites peab enda "kiitmiseks" teatud märgusõnu kasutama, et sinu avaldus arvuti käest üldse inimese ette jõuaks. Vaata kuulutust ning kasuta neid sõnu või väljendeid, mis selles on, või mis selle töökohaga võiks kõige paremini kokku käia! See ei ole niisama kunst vaid kõrgem kunst tänapäeval!
Need, kellel on siia tulles hästi läinud, võivad ehk isegi liiga suure suuga kuulutama hakata, kui head palgad siin on, või kui soodne elu on. Vaatan alati seda pisut skeptilise pilguga, sest kõik oleneb nii paljudest teguritest. Kõigepealt tulumaks. Kanadas on see astmeline, pluss osa läheb föderaalvalitsusele ja osa läheb provintsivalitsusele. Kui ainult ühte vaadata, siis võib asi väga roosiline tunduda. Pluss arvestada tuleb ka sellega, et käibemaks on kaupadel ja teenustel peal, mida aga hinnad ei kajasta. Alles kassasse maksma minnes tuleb välja näiteks, et sajadollarise mantli puhul Ontarios tuleb veel lisaks kolmteist dollarit maksta! Õnneks on toit siiski maksuvaba välja arvatud teatud pakendatud toidud. Lisaks arvestatakse palgast maha sotsiaalmaksud, mis tähendab, et lõpuks jääb sulle puhtalt kätte kunagi ühe siinse eestlasest majandusspetsialisti poolt kirjutatud artikli alusel vaid umbes pool teenitud palgast. Ma ei ole ise seda kunagi nii arvestanud, sest oleme õnneks Tomiga üsna sarnased rahakulutajad, st ei ole kulutajad. Oleme pidanud hakkama saama väga nirude palkadega (või ainult minu palgaga), kuid ikkagi toime tulnud. Kuidas Tom selliseks on kasvanud, ma ei tea. Mina ise tulen katkiläinud perest, kus pidime tegelikult ainult ema palgaga hakkama saama. (Pean siiski isa heaks nii palju ütlema, et ülikooli ajal ta toetas meid natuke). Ja kuigi ma polnud alati õnnelik, et saapad või mantel näiteks kõige paremad polnud, siis harjusin üsna vähenõudlikuks. Me ei ole ka mingid restoranikülastajad või viimase moeröögatuse või tehnikavidina tagaajajad. Samas kulub vaba raha pigem näiteks suusatamise või tagasihoidlikult metsa- või kanuumatka peale. Mida me naudime vastuvaidlemata rohkem kui mõnda soojamaa turismireisi. Isegi Kirke teatas hiljuti, et eelistab suusatamist soojale liivarannale :)
Nüüd kaldus jutt ma ei tea kuhu. Tahtsin ainult nimetada, et siin pole sugugi ebatavaline, et immigrandist pereisa või -ema või mõlemad peale oma põhitööd teisele tööle ruttavad, nõnda saavad nad oma lapsed hoitud ja tagada hea hariduse järelkasvule. Viimase suhtes oli huvitav hiljutine statistika, mille järgi just immigrantide lapsed on protsendiliselt kõige rohkem kanadalaste seas edasi õppimas peale gümnaasiumi! Mis sest et siin lapsevanemast insener kasvõi koristajana töötab, peaasi on lastele parem tulevik kindlustada. Kindlasti ongi kõige lihtsam nendel, kes tulevad ilma lasteta. Sest lapsehoid on siin kallis! Üks tuttav nimetas just mõni nädal tagasi, et ta kulutab lasteaia peale üle tuhande dollari kuus ja see pole mitte privaatlasteaed. On kallis, aga ei taha ka sellest kohast loobuda. Nimelt pidi siin vaid kusagile veerandile lastest olema lasteaiakohti, mis on mingi kontrolli läbinud. Loomulikult võid proovida oma naabritädi juurde laps hoiule viia, kus siis hiljem näiteks välja tuleb, et pisikeses majas üle 20 lapse koos ja mingist järelvalvest või korralikust toitumisest on asi kaugel, ja kõige hullemal juhul loed lõpuks ajalehest, kuidas mõni maimuke lausa hinge heitnud. Need on muidugi väga äärmuslikud lood. Lisaks muidugi see, et kuni 12 eluaastani pead kindlustama lastehoiu. Kui ma näiteks oleks pidanud oma kaks last enne ja peale kooli "pikapäevarühma" jätma, maksnuks see mulle üle 400 nädalas kahe lapse pealt (mitte kõik koolid ei paku sellist võimalust, mis teeks asja veelgi kallimaks). Õnneks saime ikka oma jõududega selles suhtes hakkama.
Nii et on siin ka oma varjuküljed, täpselt nagu igas riigis. Mulle jäi hiljuti silma Eesti ajakirjanduses ilmunud artikkel, milles autor kirjutas ühest endisest liiduvabariigist, mis väga vaene, kuid kus inimesed külalisele väga sõbralikud ja abivalmid. Kus üksteist aidatakse ja kus muidugi valitsust kirutakse, kuid ega midagi head ka ei oodata. Ka seal elavad inimesed ja saavad hakkama, nii nagu meie kunagi. Huvitav on rahvusvaheline uurimus, mille järgi võrreldakse kui ebavõrdselt jaotub tulu riigis. Eesti paikneb riikide grupis, mis on kohe Kanada järel (Rootsi on absoluutne liider võrdsuse poolest, meie naabritest Soome ja Taani on järgmises grupis). Enamus vaestest kuulub mõlemas riigis üksikvanemate ja pensionäride hulka, Kanadas lisaks ka immigrandid ja põlisrahvad. Jah, meil on Tomiga suhteliselt hästi lõpuks läinud. Suuresti meie endi ellusuhtumise pärast. Kuid oma tööga seoses olen ma ka elu varjukülgedega päris hästi tuttav. Kuigi eestlased üleüldiselt on päris tublid ja terve Kanada statistikat nende najal ei tasu teha, siis tunnistan, et eriti laenudega tegeledes, ei suutnud ma kuidagi aru saada, kuidas inimesed end nõnda võivad auku kaevata (kuni pankrotini välja)! Isegi kui neil korralik sissetulek olemas on.
Ja ega pensionäridki just lillepidu pea, eriti naised, kes on olnud koduperenaised või osaliselt tööl käinud. Kuigi Kanada on võrreldes paljude teiste riikidega selles suhtes paremas olukorras (isegi Rootsist ja Soomest ees), siis viimase aja trend on taas kord halvema suunas liikumas. Kanada vanaduspension on hetkel kõigile võrdne pisut üle $500 kuus. Lisaks võid saada tööpensioni, mille suurus oleneb sellest, kui palju oled ametlikult tööl käinud, st kui palju sotsiaalmaksudest on sinna tallele pandud (kui töötanud pole või sissetulek ümbrikupalgana saadud, siis siit mingit sissetulekut pole loota). Kõik tulevased immigrandid peaks ka kõrva taha panema teadmise, et teatud vanusest (vist 28) siia maale tulles hakkab tiksuma protsent, kui palju sa tegelikult vanaduspensioni saad - mitte see garanteeritud 500. Muidugi on olemas veel sotsiaalabi, kui sissetulek on alla igat sorti ellujäämispiiri, kuid mõne meie pensionäri puhul ei saa ma kuidagi aru, kuidas nad toime tulevad, sest sissetulek on väiksem kui nende üür... Hea on, et neil sugulased toeks on... Riiklikult räägitakse palju sellest, kuidas tulevased pensionärid (ka mina) ei peaks üldse riigipensioni peale lootma jääma, sest ... kokkuvõttes, majandus on nii kuis see on ja pensionäre tuleb liiga palju juurde. Soovitatakse väga nn. pensionisambasse investeerimist ja eks kinnisavara omamine tagab ehk tulevikus inimväärse elu, sest majamüügist saadud rahaga saab loodetavasti elada enam-vähem korralikus vanadekodus. Ja mitte seal, kus hirmutavate ajaleheartiklite põhjal vanainimesi pekstakse ja kinni seotakse ja ma ei tea, mis veel ette võetakse.
See vananemine võõral maal on ehk kõige masendavam. Eriti kui sul ka lähedased puuduvad, pole lapsi, lapselapsi. Kõik teised sugulased, kes natukenegi hooliksid, on aga sünnimaal. Eks ma olen selle peale ise mõelnud ja hale hakkab endast :( Kui hooldajad räägivad ei tea mis keeles ja ise enam inglise keelt ei mäleta... kurb...
Nüüd läks lugu väga haledaks. Aga ega see vananemine sugugi lõbus eluperiood pole. Kui teisi lõbusaid vanainimesi ümber pole ;) Tegelikult tahtsin hoopis veel tervishoiust ja haridusest rääkida.
Tervishoid on siin minu meelest hea. Kõige rohkem üllatasid mind Eestis mingid visiiditasud. Siin seda ei ole, kuigi teiselt kurdetakse, kuidas arstide juurde minekuks peab pikalt ootama. Ise õnneks pole väga tõsiste põhjustega pidanud selliseid asutusi külastama, kuid nii palju kui olen ja oma hädade pärast spetsialistide juurde pidanud minema, ei saa ma ühegi asja üle kurta. Minu meelest, kui häda tõsine, saab ka arsti juurde. Teisalt kes teeb kindlaks, kui tõsine probleem on. Kui on ikka suur mure, siis loomulikult võid minna üle piiri USAsse ja hulga raha välja käia, milleks näiteks majalaen kaela võtta või suurendada. Ma ei tea kedagi siin, kes oleks oma ravi eest pidanud midagi maksma, kui ta just privaatselt midagi ei tee. Ise sain küll kord haiglast arve, kuid see oli minu poolprivaatse toa eest. Töö poolt saadud kindlustus pidi selle katma, kuid haigla hinnad olid kõrgemad, kui kindlustus nõus katma. Õnneks oli Tomil ka oma kindlustus, nii me ei käinud kopikatki lõpuks välja. Ja järgmine kord ei nõudnud ma mingit privaatsust ;)
Hambaravi on KALLIS! Soovitan kõigil siiatulijatel oma hambad korda teha! Tööpoolne kindlustus, mida mainisin, katab teatud osa ja see aitab. Kuid suurmate asjade eest on piirid peal. Hambajuur krooniga võib vabalt näiteks ligi tuhat maksma minna. Ma tean nii mõndagi eestlast siin, kes aastaid Kanadas elanud ilma korraliku töökindlustuseta (nad ei ole vist kohustatud seda pakkuma) ja kes pigem lendavad selle raha eest Eestisse, et seal asjad korda teha! Saad veel reisi pealekauba! Ja lastele on hambaravi ka tasuline. On siiski olemas mingid abikliinikud, kuhu kooli kontrolli järel võidakse lapsed suunata, kui perel raha pole. Retseptiravimid on kallid. Minu migreenirohi maksis kunagi kakskümmend dollarit tablett! Nüüd on see siiski odavam, aga õnneks maksan ise ainult kolm dollarit tänu eelnimetatud kindlustusele. Ma ei tea, mis ma hakkan tegema, kui töölt ära tulen... Vist enne ei saa seda ette võtta, kui migreenidest lahti pole saanud :)
Haridus... ja noored. Veel mõnda aega tagasi oleks ma isiklikult öelnud, et Eesti on tublisti Kanadast ees. Aga mitte enam. Selleks peavad vist oma lapsed ise siin kooli käima, et aru saada, mida ja kuidas õpitakse (OK, ma ei räägi kõigi lapsevanemate nimel ;). Samas tunnistan, et noored Eesti eestlased on üleüldiselt palju täiskasvanulikumad ja asjalikumad kui siinsed noored. Peamiselt vist sellepärast et Kanadas nad on nii ära hoitud ja iseseisvust pole palju antud. Teiselt oleks huvitav näha neid noori, kes pole kasvanud suurlinnades, kus hirm ei tea mille ees suurem on. Mari käest uurisin, kuidas ta võrdleks kanada ja eesti noori. Tema arvates on eestlased vaiksemad ja tagasihoidlikumad :) Mul on tunne, et kuigi siinsed noored on ärahoitud, siis neisse on sisendatud mingi teistmoodi oskus enda väärtust paremini hinnata. Mis aitab kindlasti end tööturul müüa ja esineda ;)
Hariduse koha pealt pean ütlema, et siin tehakse gümnaasiumis juba valikud, mida elult edasi tahetakse. Kas lähed õppima või tööellu. Jah, neile võiks ju ka kõigile pähe lasta tuupida fakte, mis viib ehk üleüldise intelligentsi taseme kõrgemale, kuid teisalt arvan, et see tasandub mingi aja möödudes, kui need noored kõrvuti panna, kes oma elus hariduse kõrvale jätavad. Neile, kel eesmärgiks edasiõpe, pannakse paras võhm peale. Tom ei jõudnud ära imestada neid õpikuid, mille järgi näiteks reaalaineid õpiti. Kordan jälle ühe noore kogemust, kes mõlemal pool õppinud. Kanada koolides läheb õppimise nõue järjest rangemaks, kuni ülikoolis see täielikku tippu jõuab. Eesti koolidest ja ülikoolist on jäänud pigem vastupidine mulje :) Lugedes, kuidas juba nelja-viieselt lapsi koolieluks hakatakse Eestis valmistama, siis ma ei imesta ;)
Kultuuri osas... Peale eestlaste pole vist maailmas ühtegi rahvast, kus iga elaniku kohta tuleb vähemalt üks teatri külaskäik aastas. Sellest tunnen ma siin puudust küll! Ainult teatud väike seltskond kõhukama rahakotiga jaksab neid hirmkalleid ooperi- või teatripileteid osta (siiski neid on ka soodsamate hindadega aegajalt, aga ega eriti ei taha posti tagant odava pileti eest ka teatrit nautida ;). Kuidagi puudub see kultuuri osa siin täielikult. Ja ma ei saagi õieti aru miks. Vist on teler ja kino palju olulisema rolli omandanud kui elav teater! Isegi Rootsi peale mõeldes... seal toodi kuidagi kultuuriinimesed läbi teleriekraanigi vähemalt rahvale lähemale. Siin tundub see kõik väga eraasi. Paremini tuntakse pigem iidolivõistlejaid või talendisaate inimesi. Samas pean Kanadale plusspunkti andma selle eest, et iidoliotsimise kõrval oli ka üks telerihooaeg, kus otsiti tavaliste inimeste hulgast ooperisolisti! Pole veel ühegi teise riigi kohta sellisest saatest kuulnud. Kahjuks pole uue hooajaga veel välja tuldud... ja kahtlustan, et ei tuldagi.
Panganduse osas soovitan ikka konto avada Toronto Eesti Ühispangas, ei tähenda, kus Kanada nurgas hiljem elada (või vähemalt mõnes teises ühis(tu)pangas ehk credit unionis). Pangal on aktiivseid liikmeid, kes elavad teises Kanada otsas ja kunagi pole probleemi selles suhtes olnud. Ma tean, ma tean... ma töötan ju seal. Aga tänu sellele on mul ka pilt selgem, millega suured pangad sind nöörivad ja kui palju me siin pükstest välja hüppame, et aidata. Ka seal, kus suurpank kohe sind ukse taha saadab :) Kõige suurem vahe on, et eestlaste pangas ei ole põhiteenuste eest tasusid. Deebetkaarti saab isegi väljaspool Kanadat tasuta kasutada (kuigi palume, et mitte iga kohvitassi eest seda välja käia, sest kuigi see inimesele on tasuta, siis pank peab ikka päris korraliku raha selle eest välja käima; mis tähendab, et kahe dollarine kohvitass maksab tegelikult seitse dollarit). Mõni ütleb, et näed, seal teises pangas maksab ülekanne Eestisse hoopis vähem, aga samas ei näe, et iga kuu tuleb kümme-kakskümmend dollarit kontohooldustasu maksta. Aasta lõpuks on seda päris palju, mis panga taskusse läheb. Nii et pankurid rikastuvad. Ühis(tu)pank on aga selline, kus omanikeks on iga liige! Seda ei tohi ka unustada, vahel inimesed suhtuvad meisse, nagu oleks me ahned pankurid :P Ja igal aastal jagatakse tulu oma liikmetega! Ma muidu ei kirjutaks sellest, aga vahel on lihtsalt kurb näha, kuidas noored oma raha niisama tuulde loobivad, kui samas on olemas võimalus hoopis midagi muud selle rahaga ette võtta ;) Minu perest pole ükski nõus kusagile mujale oma rahadega minema, isegi kui ma enam seal ei töötaks!
Kes nüüd selle pika loo jõudis läbi lugeda, siis rõhutan veel kord, et kõik see on minu pisikese mätta otsast nähtud. Kindlasti pole see absoluutne tõde ja teiste kogemused võivad hoopis teistsugused olla. Mul on aastatega kadunud esialgne vasikavaimustus sellest riigist, vaatan kõike kaine pilguga ja olen õppinud selle maa kommete ja olukorraga hakkama saama. Ma ei ütle ei ühte ega teistpidi, kus on parem või halvem. Sest inimese jaoks on seal kõige parem, kus ta end kõige mõnusamalt ja turvaliselt tunneb. Ainult vahel tuleb ehk natuke vaeva näha, et aru saada, mis need olulised asjad meie jaoks õieti on, et me õnnelikud oskaksime olla! Meie pere jaoks pole see kindlasti pungil rahakott. Need, kes Tom kirjutisi lugenud tema töö ja ületundide kohta (mis ta eelistab ajas välja võtta), teavad, et hindame rohkem aega ja perega koos olemist (ei pea uhke reis olema, piisab ka lihtsast jalutuskäigust parki või õhtutundidel koos mõnusalt ninad raamatus istumisest). Raha on just nii palju vaja, et meil peavari ja soe kodu oleks ning toit laual. Kõik muu ei oma üldse tähtsust. Ausõna!
