Kuidas tähistada sünnipäeva

Pange nüüd kõrva taha, kuidas üllatada 60nda verstapostini jõudnud naisterahvaid. Otsige välja sünnipäevalapse sahtlites peidus olevad rinnahoidjad, muretsege mõni laenuks või hoopis ostke kohe hulgim uusi ning kaunistage majaesine nendega ära :D Vist peab väga hea huumorisoonega naine olema, kellele selline üllatus julgeti korraldada ;) 
Klõpsasin pildi millalgi sügisel, aga kuidagi õnnestus ära unustada. Aga siin ta nüüd on, et ikka häid mõtteid kõigiga jagada :D Siiani olen küll ainult lapse sünni puhul välja pandud kurepilte näinud, aga fantaasial võib ju vabalt lasta lennata.

Mandariinid

Mandariinid seostuvad mul alati jõuludega. Ja eks siingi ilmu need just sel ajal müügilettidele, kuigi praegugi on võimalik poest neid koju tuua. Huvitav on see, et meile tuttava mandariini nime asemel, ilutseb siltidel kiri clementines. Ja siis on veel olemas ka mandarines: Välimuselt on nad ju päris sarnased, isegi suuruse poolest. Kuigi pildil on veel üks sort, mis eriliselt pisike, kuid imemagus (kui teisi müüakse kastikaupa ja suht odavalt, siis minimandariinid läheva müüki kilohinnaga). Kui internetist vastust otsisin, siis clementine peaks olema mandariini erisort. Nime sai ta aastal 1902, kuigi ta vist juba enne seda rõõmsalt kasvas. Üks koht kinnitas, et mandariin on apelsini erisort ja clementine on seemneteta mandariin :) Mine võta kinni, mis on mis, sest maitse poolest on nad ju sarnased. Ja ma pole kunagi eriti uurinud, kui palju ühes või teises seemneid sees on. Olen lihtsalt hästi palju nende kallal maiustanud :)

Kuuseehe... või mitte...

Jõulud on küll läbi, aga panen siia pildi ühest kenast kuuseehtest, mille Mari oma sõbrannaga valmis tegid. Tegelikult polnud see muidugi ehe :) Need, kes keemiast veel midagi mäletavad, saavad ehk aru, et tegemist on mingi molekuliga.  Mina enam hästi ei mäleta, kuid mu lapse sõnade järgi on tegemist polüstüreeni ühe osakesega. Ja veelgi rohkem ära seletatult on see stüroplast, ehk mingi plastiku sort, näiteks joguritopsid pidid sellest tehtud olema. Igal juhul on siin kombeks päris korralikult oma projektideks ehk referaatideks valmistuda. Tihtipeale on need grupitööna tehtud. Kuigi ega see alati kõige etem variant ole, eriti kui mõni üldse ei vaevu osalema. Aga kui on hea grupp, siis lisaks õppimisele, on tore koos aega veeta.

Suvest talve

Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas siin ilm kõigub. Täna hommikul miinus 14 ja umbes kümme päeva tagasi (eelmisel nädalavahetusel) oli Torontos niisama soe nagu külmal jaanipäeval. Kraadiklaas kõikus kohati kusagil 15 soojakraadi ligi! Kuidagi ei tahtnud mahtuda pähe, et kasuka võin rahulikult kappi jätta ning kerge jaki selga tõmmata ning kingad paljaste varvaste otsas välja astuda (mis ei tähenda, et Kirke mul ka miinuskraadidega sama vahel ei tee :)  Õnneks kooli jaoks paneb ta end soojemalt riidesse.)

Eile koeraga jalutama minnes, andsid kõigepealt näpud märku, et isegi labakinnastes võiks neil pisut soojem olla ning siis pistsid varbad ka kisama, kus mu villased sokid on ning parem on pikem jalutuskäik vahele jätta ja koju kiirustada. Ega miinuseid ei olnudki ju nii palju, kuid põhjatuul oli eriliselt läbilõikav. Ilmatargad teadsid kinnitada, et tuulega tekkis tunne, nagu oleks väljas miinus 25. Imestasin ainult kuidas Koko külmast väljagi ei teinud. Ainult tuule tekitatud kahin ja sahin ja kolin pani teda ehmunult ringi vaatama, ning siis kukkus ta mind ikka kodu poole sikutama. Millele ma vastu ei vaielnud.

Eile õhtul polnud Torontos lumest suurt jälgegi, ainult külm oli. Suur soe oli ju meie lume ära viinud. Hommikul ninani sisse pakituna metroole kiirustades, mõtlesin selle lumetu külma peale. Kui aga viimaks maa alt jälle valguse kätte jõudsin, oli terve ilm lume pöörises. Autod venisid aeglasemalt kui teod. Inimesed tõmbasid mütse ja kapuutsiserva ikka allapoole, et tuule ja lume eest kaitset saada. Ise olin nagu valge lumememm, kui Eesti Maja uksest sisse astusin :) Koju minnes aga nautisin seda mõnusat lume krudinat, mis igat mu sammu saatis. Nüüd siis on veel mõned päevad külma ja ekstra lund oodata. Aga nagu meie sõber meenutas, pole see midagi võrreldes meie Quebeci suusareisidega, kui külm kusagile 40 ligi kippus tõusma. Õnneks pole neid kordi siiski liiga palju olnud, muidu hakka või mõtlema, kas tasub ikka nii kaugele suuskama sõita :) 

Uus vidin köögis

Umbes viis aastat tagasi kurtsin, kuidas mu leivamasin katki läks. Nüüd pean jälle sama tegema, metallijublakad, mis ajavad segajat ringi, lihtsalt väsivad ära ning painduvad :(  Nii et leivamasinad peavad mul ainult viis aastat vastu. Tegelikult pole imestada midagi, sest kasutan seda nädalas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkemgi. Saia pole ma kogu selle aja jooksul poest õieti ostnud. 

Seekord ei olnud ma samamoodi meeleheitel, mida teha, sest tegelikult on mul kodus üks teine leivamasin, mille hästi odavalt kunagi Goodwilli kauplusest ostsin (inimesed annetavad oma kasutu vara sinna), ja mida peamiselt taigna tegemiseks kasutan. Küpsetada võiks ka, aga sealt ei tule nii head saiad välja. Esimene mõte oli mul uus leivamasin osta, kuid seekord ehk natuke uhkem, mis muidugi tähendanuks ka suuremat kulu. See suurem kulu viis aga hoopis järgmisele mõttele, et äkki muretseks endale köögikombaini, mis mõeldud esmalt taigana segamiseks. Küpsetan päris palju (viimasel ajal ühe saia variandina kooriksaiu) ning nüüd teen ka oma leiva, mis tähendab, et kasutan palju rohkem ahju. Mis see saigi sinna kõrvale küpsema panna on. Olen küll siiani hoidnud eemale sellistest elektrilistest abimeestest, ikka mõelnud, et eks kätejõuga saa ka asjad aetud, kuid eks need masinad tee elu natuke lihtsamaks ;)

Tegin pisut uurimistööd ning lõpuks langes otsus KitchenAid Artisan Stand Mixeri kasuks. Amazon pakkus seda üsna soodsalt, nii sai ka tellimus sisse pandud. Imekiiresti jõudis masin koju ning sai ka kohe ära proovitud. Kõik tundus hästi minevat, kuni see hakkas imelikku kriuksuvat häält tegema, ise usinalt tainast edasi segades. Kirke soovitas mul kõrvaklapid muusikaga peale panna :) Mari uuris internetist võimalikek põhjusi. Mis iganes see ka ei olnud, tõenäoliselt kruvid lahti, nagu keegi kirjutas, otsustasin masina tagasi saata ning uue nõuda. Ekstra super kiiresti oli juba kaks päeva hiljem uus masin kodus! Tellisin ka kohe lisaks klaasist kausi, originaalkarbis oli metallist kauss kaasas. Kaks kaussi on aga mõne taigna puhul päris hea omada. Õnneks on masin päris paraja suurusega, tegelikult väiksem kui ma arvasin. Mahub isegi mu väiksesse kööki lauanurka seisma. Kuna tõenäoliselt kasutan seda nädalas samamoodi vähemalt kaks korda, siis on hea, kui ta kogu aeg käepärast on. Liiga raske oleks seda kusagilt kapist pidevalt välja ja sisse tõsta.

Nüüd olen seda mitu korda kasutanud ning väga rahul (täna tegin lausa saia-, kukli- ja pelmeenitaigna). Mõne minutiga on tainas kokku segatud. Eks ma pea natuke neid saia retsepte üle vaatama ja katsetama. Kõige suurem vahe võrreldes leivamasinga on pärmi lisamine. Kuna siin on enamasti ainult kuivpärm kasutusel, siis leivamasina puhul tuleb see kõige viimasena jahu peale panna, kuid mixeriga pean alustama pärmiga, mis vaja soojas vees lahustada. Tegelikult olen ka mõelnud, et saia võiks samuti juuretisega tegema hakata, täpselt samamoodi kui leiba. Siiani on see küll mõtteks jäänud, aga ehk varsti. Eks siis annan teada.

Kinost raamatupood

Torontos Bloor West Village rajoonis asub üks huvitav hoone, kus veel 1999. aastal tegutses kino Runnymede Theatre. Nüüd on selle asemel hoopiski raamatupood. Ehitatud 1927.aastal vodevilli teatriks, muudeti see 30ndate lõpul kinoks. Interjööris on väga palju säilitatud vanast, taamal on selgelt näha, et see pole niisama tavaline ruum, kus raamatud müügiks. Sama tüüpi teatreid on Kanadas vaid kolm alles.

Samas on huvitav, kui kaua see raamatuid müüb, sest nagu statistika kinnitas, suurenes möödunud jõulude ajal kõvasti e-raamatute ja -lugejate müük. Ühelt poolt kurb, et paberraaamtute vastu huvi väheneb, teisalt hea meel, et uued võimalused tõenäoliselt just nooremaid lugemise juurde tagsi toovad.

Läbi laulu Eesti ajaloo juurde...

Kes oleks arvanud, et meil oli vaja Tujurikkuja laulu, et äratada mu lastes suuremat huvi Eesti ajaloo vastu ;) Vaatasime videot vana-aastaõhtul ja hiljem uuesti. Ning siis hakkas mu noorem uurima, mis õieti küll Eestis toimus. Siiani olen aegajalt mõnest asjast ikka rääkinud, kuid paistab, et see on kõik jäänud kuidagi kaugeks (välja arvatud ehk minu vanaisa Siberisse saatmine ja maha laskmine). Arvestades, et kummalgi pole ajalugu koolis lemmikainete hulgas, on selline "ärkamine" päris tähelepanuväärne. Või ehk lööb viimaks pisut läbi minu huvi ajaloo vastu ;) Ma oleks hea meelega ajalugu õppima läinudki. Viimaks otsustasin selle vastu, sest ei tahtnud hakata nõuka-aja valesid koolis õpetama (ja mina olin üks nendest, kes läks ülikooli ikka õpetajaks õppima, olin valmis pedagoogide kooli minema, kuid see on pikem lugu, miks ma ikka Tartusse sattusin :).

Igal juhul veetsime mõnusalt koos vähemalt terve tunni, kui me koos arutasime, mis siis eestlased läbi sajandite on pidanud läbi elama. Isegi isa käis imestamas, mis toimub ja kust see huvi küll tuli :D

Hiljuti ilmus kohalikus eestlaste lehes "Eesti Elu" artikkel Dr.Aigi Rahi-Tamme kohta, kes peab väga oluliseks "raskete aegade teadvustamist nooremale põlvkonnale". Nüüd olen aga selgelt aru saanud, kui ikka huvi puudub, siis midagi ei aita. Ei katse ajaloost võimalikult põnevalt rääkida või isegi lapse meelitamine: "Loe, see on  huvitav raamat ajaloo kohta!" Pluss meeleheitlik katse last ära osta: "Ma annan sulle viis dollarit, kui loed läbi raamatu, mis põhineb Eesti ajaloosündmustel!" Mille peale saan ainult külmalt vastuse: "Sa tead, et mind ei saa ära osta!"
Nii annad lõpuks alla ning lepid olukorraga. Õieti ei lepi, aga mida siis teha... 

Kirke on mul tegelikult see suurem huviline, kes tuleb ise küsima ja uurima (Maril praegu koolis kiire, sel nädalal matemaatikas eksam). Vaatasime uuesti video üle (pausidega) ning ma seletasin selle üksikasjalikumalt lahti. Nii tore oli näha, kuidas Kirke mõne fakti puhul rõõmsat äratundmist ilmutas (näiteks Taara koha pealt, võrdluseks skandinaavalste Thor, mis talle tuttavam oli). Laulusõnad Kalevipojast panid lapse silmad särama, ning ta küsis, kas ta võiks selle eepose läbi lugeda!?! Minu laps, kes eriliselt oma lugemist valib, ning pigem anime ja manga fänn on, tahab eesti keeles eepost lugeda!!! Ma otsisin siis raamatu välja (jah, meil on see siin olemas :D), kuid kõrvale leidsin siiski ka õhema tekstiversiooni). Suur raamat teda ei ehmatanud. Põnevusega lõi ta kaaned lahti ning veeris esimese salmi kõvasti ette, ning ma näitasin ka viimast salmi (mis mul endal juhtumis siiani ikka peas on). Soovitasin peale seda esialgu lihtsam raamat kätte võtta, ning ma lubasin tal kõrval olla, et vajadusel seletusi jagada. Eks vaatame, kuidas selle asjaga läheb :)

Samas raamaturiiulis eepost otsides, leidsin sügisel ostetud raamatu, mis on minuvanuse kanada-eestlase poolt kirjutatud ja käsitleb küüditamisteemat teismelisest tüdruku silmade läbi. Kirjutasin pisut sellest siin. Lootsin siis, et lapsed on nõus seda lugema, kuid nagu nimetasin, ei aidanud ka äraostmine ;) Eks nad oleks minu näägutamise peale selle ka viimaks ehk läbi lugenud, aga ilmselt sama tundetult, kui nad varem ajalugu jälginud on. Andsin raamatu Kirkele ja kui veel tuletasin meelde, et tema Eesti kooli klassikaaslaste kaksikute Sonja ja Kenni ema on selle kirjutanud, siis polnud enam juttugi, et ta raamatut ei loeks. Reedel koolist koju jõudvale lapsele ust avades, avastasin ta nina raamatus seismas. Ta oli koolist koju jalutades lugenud. "See on väga kurb lugu! Aga mulle väga meeldib!" oli tema arvamine. "Tead, mind huvitab Eesti ajalugu palju rohkem kui Kanada oma!" seletab ta veel säravil silmil ning vaatab uuesti video üle (tal on osaliselt sõnad juba peas, just need räpi omad, mis konkreetselt ajalugu puudutavad). Justkui terve uus maailm on ta silme ees avanenud :)

Väga õpetlik lugu minulegi, punnita, mis sa punnitad, kuid kunagi ei tea, kus see nupp peidus on, mis lapses mõne asja vastu huvi äratab. Äkki peaks paluma rohkem selliseid innustavaid laule ;) Hetkel võtame aga uuesti ette "Tuulepealse maa", mis eelmine kord millegipärast pooleli jäi. Nüüd vaatavad neiud seda kindlasti hoopis teise pilguga.

Vastandid...

Sõbrad... vastased võitlusringis...
Istusin nende taga ning äkki märkasin sama soengut, erinevat juuksevärvi... punast ja blondi neiut omavahel juttu ajamas. Pilt on viimastelt karatevõistlustelt.
Laupäeval oli nende dojos tavapärane aasta alguse üritus - kagamai biraki. Kõik halb majast välja ja hea sisse! Küpsetasin kaasa apelsinivahvleid (krumkake).

Päikse vastu

Huvitav, kuidas omal ajal sai rannas peesitatud ning end pigem kreemitatud, et päike ikka külge hakkaks. Eks siis sai ka pärast end hapukoorega määritud, et pisut leevendada päiksepõletust. Nüüd ma enam ei hooli, kui pruuniks mu nahk põleb. Õieti ei põlegi pruuniks, sest enne lähen ikka punaseks. Nii et seekord haarasin letilt kaasa kreemi, millel lausa 60 peal. Ning igal hommikul mäkerdasin end sellega kokku kuni varvasteni. Mäletan, kuidas aastaid tagasi St.Marteni saarel puhates, alt jalagede pealsed ära unustasin ning hiljem ei saanud õieti käiagi ega kingi jalga panna, sest need olid nii põlenud. Tomil oli poole nõrgem abivahend kaasas, mida sai pihustada. Ütlesin, et kaks võimalust, kas ta ajab kõik karvad maha või kannatab pihusti ära :) Tegelikult oleksin vist pidanud sama kasutama, sest kahtlustan, et see minu eriti mõnusalt troopiliselt lõhnav kreem meelitas ligi mingeid sitikaid, kes mind päris korralikult ära sõid. Tegin siis hotellis hammustustele viinakompressi. Vähematl läks viin asja ette ;D

Tagasitulles imestasid sõbrad, kas me ikka kusagil käisime, või istusin äkki hoopis kodus ja lugesin ainult raamatuid :) Käisin ikka, isegi foto on olemas, et mina ise kõik need pildid klõpsisin ;)

Costa Rica...

Veel viimaseid fotosid Costa Ricast :) Kokkuvõttes ütleks, et väga kena koht, kuhu võiks kindlasti uuesti minna.

Kuidas taimi istutada...

Sedasorti linnuke hoidis hotellile päris ligi. Ilmselt leidis sealt lihtsamalt toitu :)

Pisut kohalikku kunsti lennujaamas.

Viimased pildid enne lennukiga ülestõusu. Jälgisin põnevusega kohalike töötajate tegemisi.

Ehk ühel päeval satume jälle uurima, kuidas uhiuus hotell, kus peatusime, välja näeb...

Costa Rica liivadel

Rannas oli päris hea silmad lahti hoida ja oma jalge ette ka vaadata :) Erakvähid leiavad endale sobiva "maja", kuhu peitu pugeda. Kui käid, siis on nad seal sees vagusi, kui jääd vaikselt seisma, siis varsti julgevad nad jälle näole anda.

Ma ei kujutanud ette, et nende väikeste tegelaste silmad on tõesti nõnda imelikult väljas :) Kõige lähem kokkupuutumine on olnud laste multikas: Spondge Bog.

Ja siin veel mõni krabi...

Costa Rica majad ja inimesed

Klõpsisin hulgaliselt pilte majadest, millest mööda sõitsime. Neid oli laias laastus... uhkeid ja päris õnnetuid. Kallimatel olid akendel trellid ees või kõrged aiad ümber. Nagu hiljem lugesin, ikka selle eest, et vargapoisse eemal hoida. Teisalt pidi hästi mõjuma, kui vähemalt üks inimene kodus. Siis ei kiputa ka sisse murdma.

Costa Ricas on turism suur äri, mis tähendab, et väga palju inimesi saavad tööd just sel alal. Pean ütlema, et hotellis nägime pidevalt ringi toimetavaid inimesi, kes proovisid kõike uhke ja säravana hoida. Muide tööle võib saada ka selle kollase koolibussiga. Ning tänu sellele, et turism on nõudnud ka teede parandusi, on tee tööle palju kiiremaks läinud. Mõnda aega tagasi pidid vaesekesed juba poole öö pealt üles tõusma, et lapsed saaks kooli saadetud ning ise õigeks ajaks kohale jõutud.

Huvitav on, et riigi töötute arv võiks palju suurem olla, kui see on. Väga palju on töökohti, mis maksavad küll vähe, kuid annavad mingisuguse sissetuleku. Eriti põllumajanduses. Samas ei saa me ainult kuuldu põhjal järeldusi teha, kui pole ise seal elanud...  Kui selline majake kõrgel künkal oleks, nagu allpool oleval pildil, siis ei ütleks ehk sellestki ära ;)

Ahvipoisid

Nii nagu üks turismireklaam väidab, pole Costa Rica reis midagi ilma ahve nägemata :)  Meie siis nägime neid ka pisut. Üks oli lausa nii julge, et andis peaaegu terekätt ning hüppas isegi ühele laevale, mis temast mööda sõitis. Väga levinud on valgenäoline ahv ehk capuchin. Pidi olema kõige nutikam ahv seal maal. 

Ühe huvitava fakti õppisime, et ahvile ei tasu eriti laia suuga naeratada, sest hammaste paljastamine tähendab ähvardust. Me siis proovisime võimalikult tõsiste nägudega olla.

Kaks ülemist pilti laenasin Tomilt, kes üksi käis mingit mäekest vallutamas. Ta põrkas seal kokku mõne eriti aktiivse ahviga, kes ka oma akrobaatilisi oskusi ei jätnud demonstreerimata. Tom oli vist üsna üllatunud, tal ei jätkunud aega palju naeratada, nii jäi ta kenasti ahvide rünnakust puutumata. Ahvid olid ka meie hotelli ümber metsas ja nii mõnigi nägi neid seal toimetamas. Meie eriti rõdul ei istunud, nii jäid nad meil seal nägemata.

Lisaks eelnimetatud ahvidele leidub Costa Ricas pisut suuremat sorti mono congo (hispaania keeles) ahvi. Inglise keeles on see howler monkey, mis eesti keeli peaks olema vist möiraahv. Väga tugeva möriseva häälega hõige on tal, mis võib hirmuvõdinaid tekitada. Kuid hoolimata sellest pidi ta olema üsna rahumeelne olevus. Lisaks on neil veel kaks liiki, kuid neid me ei näinud. Ehk järgmine kord ;)

Krokodillid

Kõige põnevam oli kindlasti suurte krokodillide nägemine. Nagu juba mainisin, oli hotelli ranna kõige kaugemas otsas hoiatus: Ettevaatust krokodillid! Seal poleks ma just küll hea meelega ühegagi silmitsi seisnud. Aga nõnda eemalt paadi pealt oli ikka väga põnev. Costa Rica krokodillid on ameerika krokod, kelle pikkus võib mõnel kuni 6 meetrini ulatuda. Nagu olen lugenud, pole sugugi ebatavaline, et need krokodillid ründavad inimesi, kuigi selliseid asju just suure kella külge ei riputata.

Nägime päris mitmeid krokodille, rohkem jõe suudmes, kus kallas lamedam. Järsust kaldast ei saa nad ju üles. Kõige uhkem esindaja oli seesama neemenukil peesitav isend, kellest sain kohe mitme nurga alt hulga pilte :)

Iguaanid

Üheks esimeseks suuremaks loomariigi esindajaks oli Costa Ricas iguaan. Üks isend istus mõnusalt päikese käes peesitades turismikeskuse katusel. Hiljem paadiga mööda jõge sõites nägime neid aga nii palju, et mingil hetkel tekkis üleküllastus :) See tähendab, et fotot ei püüdnud, imetlesime niisama.

Kes leiab üles iguaani? Kes leiab üles nahkhiired? Iguaani märkamisega pole ehk probleemi, ainult nahkhiired võivad pähkliks osutuda. Loodus on eriti kaval olnud ning õpetanud neile kavala mooduse, kuidas ära pette neid, kes nahkhiirte kallal armastavad maiustada. Puutüvele seatakse end kenasti ritta, moodustades tumeda riba, mis meenutab eemalt madu. Eriti kui nad veel natuke liigutavad ka. Mul on hea meel, et meie giid vaevus sellest jutustama ning meid ka lähemale viis. Hea ka, et paadil katus oli, sest ega iguaan vali, kus ja milla ta "asjal käib" ;)

Palo Verde rahvuspark Costa Ricas

Nüüd, mil Toronto lumekatte all, võiks ju veel Costa Rica reisi meenutada. Vahepeal on nii kiire olnud kõigi pühade ja aastavahetusega :) Kõige meeldejäävam oli kindlasti paadireis Palo Verde rahvuspargis. Costa Ricas on 26 rahvusparki (27% riigi alast on kaitse all) ning ökoturism on maailmatasemel. Nende tegevust seatakse paljudele teistele eeskujuks. Costa Rica on oma liigirikkuse poolest 20 esimese riigi hulgas. Seal on üle poole miljoni liigi, maailmas üldse leiduvatest liikidest leiab lausa 4% selle pisikese pinna pealt (kõige tihedam bioloogiline mitmekesisus maailmas). Sajad liigid on sellised, mida leidubki ainult Costa Ricas (konnad, maod, sisalikud jne)! Koos Panamaga moodustab Costa Rica justkui silla kahe Ameerika vahel, mis tähendas nende erinevate kontinentide fauna segunemist. Lisaks peatuvad paljud rändlinnud seal. (Loe siit rohkem looduse ja loomade kohta). Mureks on puude mahavõtmine, kuid nagu aru sain, on nad palju õppinud oma vigadest ning samal ajal käib ka laastatud aladele puude istutamine.

Olime jõe peal kokku umbes kaks tundi. Kõige enam meelitas sellest osa võtma lubadus KINDLASTI loomi ja linde näha. Ning pettuma me ei pidanud. Ole aga lahti ja muudkui plõksi pilte. Ainult suure pildistamise tuhinas olkes võinud paat kergelt kummuli käia, sest mõned arvasid, et oma kohalt peaks üles kargama, et teiselt poolt mõni pilt napsata. Meie giid sundis siiski kõik kohtadele ning lubas, et huvitavamates kohtades keeratakse teine külg ette. Peale seda istusid kõik kenasti kohtadel, kellelgi ei olnud soovi krokodillidega koos vette ujuma minna :) Ja veel üks vihje, tundub, mida varem jõe peale saada, seda rohkem näed. Nii pole teised uudishimulikud turistid loomi eemale hirmutanud.

Hästi tore hommikupoolik sai Costa Rica looduses veedetud. Tunnistan, et on ikka teine asi loomaaia asemel loomade-lindudega looduses silmitsi seista. Lisaks veel pisut põnevust, kui kohalikud paadijuhid otsustasid proovida, kumma mootor ikka vägevam on, nõnda et vesi kaugele-kõrgele pritsis.

Elagu Eesti, Henno!

Kanada-eestlaste hulgast lahkus arhitekt Henno Sillaste, kes Eestiski jättis mitmete hoonetega oma jälje. Paljudele on kindlasti tuttav Tallinnas Vabaduse väljakul Kawe Plaza büroohoone, mis justkui terava ninaga laev läbi linna mere poole suuna seadnud. Ja oma välimuselt võikski Henno pigem merekaruna kaptenisillale panna kui kontorisse hooneid projekteerima. Ma pole just agar jagama kurbust, mis valdab mind paljude siinsete toredate eestlate lahkumisega, kellega olen ühel või teisel viisil kokku puutunud. Kuid Henno surm puudutas kuidagi eriti sügavalt.

Tol aastal, kui me Kanadasse tulime, ja eestlaste seltskonnas ringi hakkasime käima, saime päris palju imestavaid ja noomivaid märkusi, kuidas me küll Eestist ära võisime kolida. Muidugi ei hakanud me kõigile seletama, et tegelikult olime juba Rootsis mõnda aega olnud, enne kui Kanadasse jõudsime. Võtsime lõpuks neid kommentaare väikse õlakehitusega vastu, piinatud naeratus huultel. Teisalt oli muidugi neid, kes väga sõbarlikud ning kenad ning toetavad. Henno oli üks esimesi, kellega kokku puutudes tundsin end justkui normaalse inimesena. Imestasin, kas tõesti leidub siinsete hulgas nii fantastiliselt lahedaid isikuid. "Olete kindlasti tüdinenud juba nendest küsimustest, miks te ära tulite?" uuris ta meilt kaval säde silmanurgas. Ning mõni hetk edasi esitas ta juba suurele ringile küsimuse: "Kuidas siis on? Kes teist nüüd kotid pakib ja vabasse Eestisse kolib? Just nii nagu te siin alati lubanud olete!" Mispeale kostis ruumist vaid ebamäärast pobinat. Ta ise jäi ikka siia, kuigi käis väga tihedalt Eesti vahet. Tema tütar aga kolis Eestisse.

Henno sündis Tallinnas 1936.aastal ohvitseri perre. 1944.aastal põgenesid nad emaga Saksamaale (isa tapeti venelaste poolt) ning 1949.aastast elas ta Kanadas. Siin sai temast tugev eesti asja eestvedaja. Ta oli suviti Kotkajärvel toimunud Metsaülikooli üks vaimsetest isadest. Ning ta ei kartnud kunagi ühendust hoida Eestiga, kui siin paljud vahet tegid Eestisse jäänute puhul: need olid kas sugulased või kommunistid... Mul on kahju, et meie laste sünniga ja muude murede kõrval jäi suhtlemine temaga ajapikku kasinaks. Õnneks nägin teda ikka aegajalt pangas, kus proovisin ikka kenasti abiks olla. Alles  hiljuti astus ta sealt läbi ning lubas varsti jälle asju ajama tulla. Ma poleks kunagi arvanud, et enam teda ei näe... 

Tema "Elagu Eesti!" teretuse asemel jääb mulle alati kõrvu kajama.

ETVs näidati paar aastat tagasi intervjuud Hennoga saates "Püramiidi tipus". Youtube'is on need ka üleval. Panen siia sealt võetud kolmanda osa, kus on juttu Kawe Plazast.

Raamatuid aastast 2012

Eelmisel aastal lugesin erakordselt palju raamatuid, kuigi paljud nendest olid üsna õhukest sorti. Esimest korda üle pika aja olen ka palju eestikeelseid teoseid kätte saanud. Enamus tänu sellele, et olen Tallinna Raamatukogu lugeja ning sain ligi e-raamatutele. Kuigi valik pole seal just väga suur, siis rõõmustasin ikkagi selle võimaluse üle. Võtsin ette "Minu..." raamatud, nüüd juba puhtast huvist, kuidas teised on oma kogemusi jaganud :) "Minu maailmameri" sai isegi ostetud, sest pidasin seda nii erinevaks. Alexander McCall Smith'i naisdetektiivide lood lugesin üsna järjest läbi. Olen temalt mõned raamatud varem lugenud, ja väga nautinud. Vaatan, kas jõuan ülejäänute juurde ka. Kirjutasin tema teostest mitmeid mõtteid välja, mis on omamoodi lihtsad, aga nii täkkeminevad meie elu kohta.

Aasta alguses hakkasin kenasti lugemispäevikut pidama, kuid see jäi millegipärast unarusse, vist lugesin liiga palju :D Isegi blogipostitusi sai napilt. Oh, ja paljud raamatud nimekirjas on need, mida ma olen hoopis kuulanud, kui kepikõndi teen. Väga mõnus!

Kasutasin seekord Picasa fotoprogrammi kollazhi koostamiseks. Palju lihtsam võrreldes sellega, mis varem tegin. Samas kontrollin Corel Paint Shop Pro puhul rohkem, kuidas asi välja näeb, ja kui raamatuid mingi imelik number, siis saan neid paremini paigutada.

Sara Gruen "Water for Elephants"

Raamatu järgi on ka film vändatud, mis minu meelest väga heaks täienduseks loole, üsna hästi on jälgitud autori poolt kirjutatut. Lugu noorest mehest, kes vanemate surma järel avastab, et tal pole pennigi. Tal jäävad tegemata veterinaari viimased eksamid, kui ta kodust ära joostes kogemata satub tsirkuserongi peale. Seal saab temast loomaarst ning paratamatult tekib armastuslugu elevandiga ;) Tegelikult muidugi noore naisega, kes elevantidega esineb. Tore ülevaade suure majanduskriisiaegsest elust, õieti küll tsirkuselust USAs. Iga kord kui avastan mingi uue külje ajaloost, mis ühte või teistpidi inimeste elusid on mõjutanud, olen kui väike laps rõõmus selle üle :)

Ami McKay "The Virgin Cure"

Ami McKay kohta võiks öelda, et ta on Kanada kirjanik, sest elab siin idarannikul, kuigi sündinud on ta USAs. Tema esimene raamat meeldis mulle väga ning seegi kord ei saa ma midagi halba öelda. Autoril oli plaanis kirjutada raamat oma esivanemast, kes New Yorgis oli üks esimestest naisarstidest. Kuid raamatut kirjutades otsustas ta kogu loo hoopis ühe12-aastase tüdruku - Moth - saatuse läbi ära rääkida, kõik toimub 19.sajandi 70ndatel. Isa on New Yorgi kõige vaesemas linnaosas elava pere maha jätnud ja ema proovib ennustajana leiba teenida, kuni lõpuks "müüb" ta oma tütre ühele daamile teenijaks. Tüdruk põgeneb kiusamiste ja peksu eest, ning satub majja, kus perenaine treenib noori neiusid lõbutüdrukuteks. Siit ka raamatu pealkiri... neitsi ravi ehk usk, et vahekord neitsiga lahendab süüfilise probleemi... Huvitav on see, et tänapäevalgi pole asi parem, mõnel pool usutakse näiteks sama ravi sisse AIDSi puhul... Noore neiu heaks kaitseingliks saab arst, kes tüdrukuid läbi vaatamas käib. Mis valikud sul on, kui kõht on tühi ja magamiseks heal juhul ukseesine.

Kevin Mitnick

"Ghost in the Wires"
"The Art of Intrusion"

"The Art of Deception" 

Kevin Mitnick oli Ameerikas kõige tuntum häkker, üks tagaotsitavamaid tegelasi. Samas kui paljud häkkerid kasutavad saadud infot kuritegelikult ära, siis Kevin tegi kõike puhtast huvist, iga uus asi oli tema jaoks nagu põneva mõistatuse lahendamine. Muidugi ei meeldinud see korravalvuritele, sest kust nemad võisid teada, mis tema tegutsemiste taga oli. Praegu on ta oma salajastele tegemistele selja keeranud ning omab firmat, mis aitab leida parimaid viise, kuidas saladused ikka salajas püsiksid. Lisaks võib teda loengutel kuulata ning kõik, kellel see võimalus puudub, võivad tema raamatuid lugeda. Esimene on tema elulugu, teised kaks rohkem sellest, mil viisil kurjategijad arvutite maailmas töötavad. Loe siit minu mõtteid.

Tatiana de Rosnay "Sarah's Key"

Ütlen kohe, et ega mulle väga ei meeldi raamatud, mis lähevad tagasi II maailmasõja aega, mil paljude kannatused olid kujutlematud. Kuigi põhitegevus toimub kaasajal, siis tagasivaated ulatuvad sõjaaastatesse. Lugu ameeriklasest, ajakirjanikust, kes on abielus prantslasega. Nad elavad Pariisis oma teismelisest tütrega. Ning on kohe kolimas korterisse, mis kuulus mehe vanaemale. Kuid korter peidab kurba saladust, mis tuleb ilmsiks, kui ta kirjutab artiklit sündmusest, mida vähemalt raamatu alusel, proovitakse Prantsusmaal unustada. 1942.aastal toimus suurarreteerimislaine, kui kinni võeti kõik juudid oma väikeste lastega. Kuigi sakslased olid nõudnud ainult vanemaid kui 16, siis usinad prantslased läksid ning tõid kokku nii emad-isad kui väikesed lapsed. Väike Sarah tahab oma pisikest venda päästa ning lukustab ta riidekappi. Keerab isegi ukse lukku, ning pistab võtme taskusse. Uskudes, et nad tulevad kohe-kohe tagasi, sest need ei olnud ju sakslased, kes tulid neile järele. Prantslased ei luba ju, et nendega midagi juhtuks...

Kuid lugu ei ole ainult Sarah'st ja ta kurvast saatusest, see on ka lugu enda leidmisest ja oma saatuse üle otsustamisest. 

Trudi Canavan "The Ambassador's Mission", "The Rogue"

Judy Dench "And Furthermore"

John Grisham "The Litigators"

Henning Mankell "One Step Behind", "Firewall", "The Pyramid", "The Troubled Man"

Tracy Chevalier "The Virgin Blue"

Tatiana de Rosnay "A Secret Kept"

Robert Frederick Opie Guillotine
Tunnistan, et mul polnud aimugi, kui kaua prantslased surmanuhtluseks seda tapamasinat kasutasid... Huvitav ka, kuidas mees, kelle järgi see nime sai, proovis igat pidi sellest kuulsusest kõrvale hoida. Ajaloolise faktina... giljotiinisarnast asja kasutati juba varem loomade tapmiseks.

Bill Bryson Thunderbolt kid
Väga tore tagasivaade 50ndate aastate USAsse. Kirjaniku meenutused lapsepõlvest, kui ameeriklased valmistustid venelaste rünnakuks, mis minu üllatuseks tähendas koolides aatomipommi plahvatuse jaoks valmistumist. Nimelt õppisid lapsed, kuidas end kenasti koolilaua alla peita. Mis autorile omal ajal palju nalja valmsitas, sest ta oli puudunud tunnist, kus vastavaid juhendeid jagati. Eks tal oli päris lõbus vaadata, kui kõik klassikaaslased sireeni peale laua alla kadusid, kui tema rõõmsalt edasi istus.
Meelde on jäänud ka USA posti innovatiivne mõte kirju ja pakke raketiga kohale saata. Varsti sai muidugi selgeks, et kahjuks ei suudeta siiski väga täpselt neid rakette juhtida ning polnud võimalik ka kindlaks teha, et mõni inimene rakettposti maandumisel ette ei jää.Sõjajärgne aeg tähendas ka hulgaliselt uusi leiutisi, mis pidi kodutöö lihtsaks muutma.

Jamie Ford Hotel on the Corner of Bitter and Sweet
Tunnistan, et mu teadmised USA ajaloost on kohati ikka üsna udused. Eriti mis puudutab maailmasõja aega. Tean, et USA tõmmati sõtta Jaapani rünnakuga Pearl Harbourile, aga et see tähendas tuhandete ameerika-jaapanlaste kodudest sunniviisiliselt minemaviimist (umbes 120 tuhat hinge) ning laagritesse paigutamist, on mulle küll suureks uudiseks. Nii nagu hiljuti loetud prantsuse ajaloo peatükk, kui juudid kodust minema viidi, ikka prantslaste enda poolt. Muidugi ei tähendanud USAs see jaapanlaste hukku, kuid kujutan ette, kuidas nii mõnigi vanem inimene hinge heitis, kui ta kehvades tingimustes pidi äkki oma elu jätkama. Pooled viidutest olid lapsed ja kaks kolmandikku USAs sündinud. Oli juhuseid, kus pere lahutati ning need, kes seadusevastaselt olid valgega abielus, pidid oma lapsed võtma ning kaasade juurest lahkuma! Kogu sõja jooksul kinni nabitud võimalikust Jaapani spioonist mõisteti süüdi vaid 10 ja need olid hoopis valged!
Laagrisse tohtis enamasti kaasa võtta vaid seda, mis nad käe otsas jõudsid ära kanda. Mõnel puhul oli vaid 48 tundi aega, et oma asjad kokku pakkida (kindlasti rohkem kui Eestis küüditatuil). Osavad kaupmehed kasutasid olukorda ning ostsid väga odavalt asju kokku. Mõnel pool ei oodatud isegi jaapanlaste lahkumist, vaid viidi kodudest jultunult esemeid minema.
Peale sõda vabastati jaapanlased, osa jätkasid elu USAs, osa ei andestanud sellist kohtlemist ning lahkusid.
1988. aastal vabandas Ronald Reagani valitsus. Enam kui 1,6 miljardit dollarit jagati kannatanute ja nende järeltulijate vahel.

Aga ega Kanadagi pole puhas sellisest vägivallast oma kodanike vastu. Ka nemad viisid Briti Kolumbias elavad jaapanlased sõjaväelaste poolt valvatud  laagritesse. Ja kuigi neile lubati, et lahti lastes saavad nad oma varad tagasi, müüdi kõik väga odavalt oksjonitel. Peale sõda, 50ndatel, kompenseeriti küll varakaotust, kuid see oli ka kõik. Peale USA vabandust, tehti sama Kanadas ning kannatanutele maksti välja valuraha. Neil, kes Jaapanisse oli saadetud, taastati Kanada kodakondsus.

Ja kõik see ainult sellepärast et hirm jaapanlaste rünnaku ning sisemise konspiratsiooni pärast nii silmipimestav oli. Kui viia 9/11 möödunud aega, siis kujutan ette, kuidas kõik moslemid oleks samamoodi igaks juhuks kinni pandud...

See oli kõik eellooks väga armsale raamatule, mis käsitleb just USAs toimunut. Kuidas hiina juurtega teismeline poiss leiab “vaglete koolis” endale jaapanlasest sõbranna. Kuidas USAs ealvad hiinlased ise jaapanlste peale väga viltu vaatavad, ning kannavad igaks juhuks  rinnas märki, mis kuulutab, et nad on hiinlased.. Jaapani neiu ei oska sõnagi jaapani keelt. Mis tuleb välja siis, kui poiss õpib ära lause, millest aga neiu sõnagi ei mõista! Tüdruk koos paljude rahvuskaaslastega viiakse viimaks ära laagrisse, kus noormees teda isegi külastamas käib. Mahajäetud jaapanlaste linnaosa põhimõtteliselt rüüstatakse ning võetaks üle teiste poolt.  Poiss ja tüdruk kirjutavad teineteisele, kuni seegi katkeb,  ning nende elud lähevad oma rada. Alles vanemas eas, kui mehe naine surnud ning jaapani linnaosas asunud vanast hotellist leitakse jaapanalste poolt tallele pandud vara, mida nad laagritesse kaasa ei võtnud, lähevad rattad käima. Mehe poeg ja poja sõbranna leiavad New Yorgist üles jaapanlanna, kes peale sõda kunagi enam oma kodukohta tagasi ei läinud. Nii ühinevad nende teed vanas eas.

The memory of blood : a Peculiar Crimes Unit mystery
While you were asleep
The Netling Dolls Gail Bowa
Jussi Adler Olsen The Keeper of Lost Causes
All Cry Chaos Leonard Rosen
The Night Circus Erin Morgenstern
The Forgotten Garden Kate Morton
Edge of Evil J.A.Jance
Shangai Girls Lisa See
Dreams of Joy Lisa SeeLapidus, Jens Easy Money
Eco, Umberto The Prague cemetery
Morgenstern, Erin The Night Circus

Dickinson, Arlene Pesuasion
Üks kanadalaste saate Dragon's Den finantseerijatest. Saade, kus hakkajad tulevased ärimehed tulevad oma tegemiste toetuseks raha või partnerlust otsima. Arelene ise on üksikema, kes töötas end põhimõtteliselt ise üles. Temas on selletõttu palju sõbralikkust ja kaasatundmist. Raamatust jäi meelde, kui oluliseks ta peab oma töötajate rahulolu. Piisab ka pisikestest tegudest, et nad rahul oleks. Aga kui keegi proovib neid ära kasutada, siis pole armu! Näiteks saavad nad sünnipäeval alati vaba päeva jne. Rahulolev töötaja on kõige suurem vara ühele firmale. Kahjuks ei saa sellest aga liiga paljud juhid aru! Ei tea, kas neiel sellist asja koolides ei õpetata?

Ingrid Bergman
Louis Hèmon Maria Chapdelaine
Shirley MacLaine I’m Over All That
The Memory of Blood
Beautiful People Judy Holden
Book Of Tomorrow Cecilia Ahem
S.J.Watson Before I Go to Sleep
Donald Hauka She Demons
Julie Garwood Shadow Dance
Geling Yan The Uninvited

Erik Purje Kuldse ajastu kaksikud
Kanada-eestlase meenutusi noorusajast Eestis. Mulle meeldis väga tema positiivsus isegi kõige raskemate katsumuste juures. Ma arvan, et see aitab nii mõnegi kõige keerulisematest olukordadest välja.

Ülejäänuid võib vaadata pildi pealt :)

Kell

Eelmises postituses jäi kellelegi silma meie seinal olev kell. Saime selle mõni päev tagasi ja Mari pani kenasti üles. Koosneb tegelikult muidugi kellamehanismist, mis ei tiksu (!) ja peeglist välja lõigatud kujunditest. Ainult üks nael sai seina, ülejäänud on lihtsalt kaasa tulnud kleepsudega seina küljes. Olen juba ammu vaadanud, et meil peaks elutoas ka olema midagi, mis aega näitab. DVD-mängija kell kippus meil kõvasti ette käima :) Kuna me seda eriti ei kasuta, siis tõmbasin üldse elektrivõrgust välja. Kui siis mõnda aega tagasi märkasin internetisügavustest reklaami põnevale kellale, otsustasin, et meie tuppa sobiks just selline. Nüüd ta siis ongi meil kodus aega näitamas, vaikselt ja rahulikult (köögis ja vannitoas olevad kellad annavad ikka tugeva tiksumisega endasti märku). Oleks ainult elu ka selline vaikne ja rahulik, kuhugi kiirustamata ;)

Uus aasta saabus nõnda...

Traditsiooniliselt kuulasime ikka Eesti presidendi kõne ära, laulsime kenasti hümni (no nii kenasti kui oskasime, õnneks polnud kedagi peale meie seda kuulamas ;) ja võtsime oma rahvuskaaslastega Eestis uue aasta vastu. Küll on ikka kena, et saab nõnda justkui päriselt Eestis olla, sest teleekraanilt näeme ju sama, mis rahvas kodumaalgi. Tahaks ka mõne targa kommentaari jätta kõne kohta, kuid ma ei tea, miks kõik see jutt mul kui peast pühitud on :) Jäin vist liialt imetlema seda mõtet, kuidas me justkui üks mees eestlastega parasjagu samal ajal täpselt ühte asja teeme ;D 

Tegelikult vist ikka noogutasin kaasa, kui president nimetas, kuidas mitte ainult Eestist ei rännata välja. Tegelikult toimub see rändamine igal poole, mõnes riigis rohkem mõnes vähem. Ju meil see ikka sisse kodeeritud on, et peame aga kimpsud-kompsud kokku korjama ja uutele jahimaadele ruttama, ikka lootuseso ma elu paremaks muutma. Kas see ka alati õnnestub just nii nagu ette oli oodata, on omaette küsimus. Ning ma arvan, et suurt enamust (ja ma ei mõtle ainult eestlasi) jääb vaevama see lõhkikäristuse tunne, kui pendeldad uue ja vana kodumaa vahel. Ning see tunne ei ole mitte alati see kõige mõnusam... Sellepärast ühtingi arvamisega, et parem ikka oma elu kodus mugavaks ja meelepäraseks muuta!

Seekord oli meil pisut rohkem rahvast kohal, sest pere konsiiliumi ühisel otsuselt sai nääriõhtuks meie kodu uksed kõigile sõpradele avatud. Minu lastele tegelikult meeldib koju jääda ja mitte kuhugi minna, aga samas tahavad nad oma eestlastest sõpradega koos olla. Muidugi on meie kõigi lapsed juba vaikselt täiskasvanu mõõtu hakanud võtma :)
Ja klaasides on siiski meil veel mahl ;) Paistab, et ükski pole veel erilist kiindumust kangema kraani järele üles näidanud.

Kuna mul oli ikka veel aasta viimasel päeval töökohustus, siis olid sõbrad nõus toitu kaasa võtma, et mitte päris nälga jääda. Mina tegin ise rosolje ja süldi (eelmisel päeval) ning soolalõhe saiu, Kirke küpsetas shokolaadiküpsiseid. Saime veel shokolaadikooki ja kirjut koera (tegija isa on kanada-eestlane, ning kui seda esimest korda sai, oli rõõmsalt üllatunud, kui hea see on! Millest küll siinsed ilma on jäänud :). Lisaks veel eriti maitsvaid pasteedisaiu ja makaronisalatit (mis lastele pisut kergemini kõhtu läheb kui imelik rosolje või sült), mõnusalt rummiseid rummipalle ja lahedat suupistet, mille koostis siiani enamuses minu jaoks saladuseks, kuid maitseb jumalik. 

Küpsetasin ka ühe koogi, mille sain päev varem ema käest (kes jõudis auväärse 80nenda verstapostini). Lihtne keeksine põhi, millele munavalge-suhkrukate ning kõige otsa toorjuustu/vahukoore kate. Sai tõesti väga mõnus suutäis. Enda jaoks siia ka retsept, enne kui mu paberitükike juhistega kaduma peaks minema.

Põhi:
125g toasooja võid
1 dl suhkrut (vahusta mõlemad)
2 munakollast
1 1/2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
Ise lisasin umbes 1/2 dl jahvatatud mandleid ja suurendasin pisut piima kogust.
Sega ained kõik kokku nagu tavaliselt ja laota ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile laiali

Besee:
2 munavalget
1 1/2 dl suhkrut
Vahusta tugevaks vahuks (mina lisasin umbes supilusikatäie lahustuvat kohvi)
Laota taignale.

Küpseta 175 kraadises ahjus umbes 20 minutit. (Ise alandasin peale seda temperatuuri 90 kraadi peale ning jätsin veel ahju umbes pooleks tunniks, siis keerasin kuumuse maha ning hoidsin veel ahjus, nii sai besee krõbedam).

Täidis:
1 pakk vahukoort
1 pakk toorjuustu
vanilli
1 1/2 dl Marianne komme (mida mul polnud, kuid ma panin hakitud shokolaadi sisse, mõtlesin et võiks panna ka marmelaadikomme)
1 spl suhkrut
1 dl marju jne (minul oli mangi, mandariinid ja pohlad, viimast saan poolakate poest külmutatuna).

Lõika küpsenud alus pooleks ning pane poolte vahele täidis. Kuna ma arvasin, et põhi võiks liiga õhuke minu suure ahjuplaadi jaoks tulla, siis tegin topeltkoguse ning panin hoopis täidist peale :)  Teinekord võiks ikka retsepti järgi proovida teha. Aga külalistele maitses. Üks helistas veel täna, et kiita, sest eelmisel õhtul jäi tal kehva enesetunde pärast kook maitsmata.