Juustukoorikuga pizza

Vahelduseks toidujuttu. Kui lapsed väiksemad, oli mul kombeks igal laupäeval pizzat küpsetada. Nüüd on see kuidagi harvemaks jäänud. Ehk sellepärast, et Tom on avastanud mingid külmutatud pizzad, mis saavad kiiresti valmis ja maitsevad päris head, ning enamasti teeb ta seda teisipäeviti, kui ma alles hilja õhtus töölt koju jõuan. Kuigi Mari meelest ei kõlba need kuhugi :) Tegelikult eelistab Kirkegi minutehtuid, aga kui ma enam nii usin pole, siis lepib sellega, mis Tom ahju torkab.

Ükskõik milline see pizza ka ei ole, kõigile meeldib see, mille äärtesse on peidetud juustu. Olen seda isegi teinud, sest see pole ju üldse keeruline. Kõigepealt juustutükid kenasti ritta taigna äärtesse. Kasutan alati endatehtud tainast, mis on tehtud jämedast nisujahust ja mitmeviljaterajahjust.

Siis kenasti taianas üle juustutükkide. Nii tekivad kõrgemad ääred täidise jaoks. Kuigi tavalise pizza jaoks ma selliseid ääri ei tekitagi. 

Tomatisousti ma ise ei keeda. Kasutan poes müüdavaid spetskastmeid, mis maitsevad väga head. Siin on tavaline, kuigi meie kõigi meelest on küüslaugu oma ka imemaitsev. Vahel segan sousti sisse riivitud porgandit, et ikka hästi kasulik oleks :)

Lõpuks meelepärane täidis peale ning pizza ahju (nagu esimesel pildil näha). Kasutan ahjus küpsetuskivi, pizza läheb küll küpsetuspaberil selle peale, nii ei jää ta kindlasti põhjaga kinni. Soovitatud on maisi riputada kivile, kuid ma pole seda kunagi proovinud. Muide küpsetan ka kõik muud koogid ja küpsised kivi peal.

eRaamat

Olen nüüd mõnda aega olnud Google Nexus 7 tahvelarvuti omanik. Muretsesin selle peamiselt eRaamatute ja ajakirjade lugemiseks, kuid ega see ainult nendeks  hea ole. Lisaks on internet käepärast ning mitmed väikesed rakendused, mida mõnus kasutada (nagu näiteks keeleõppe programmid, ajutööd arendavad mängud, isegi ETVd võiks vaadata, jne). Tegelikult olin juba tükk aega tagasi kõhklevalt jõudnud otsusele, et tahaksin mõnda lugejat. Hea, et ma ei läinud kohe oma soovi täitma, vaid ootasin ikka ära just sellise, millega saab hulga rohkem asju ära teha. Minust ei saa vist kunagi ka õuna jüngrit, juba sellepärast et mingi firma nimi ja kuulsus/tuntus pole mind kunagi niisama lihtsalt rahakotti ekstra kergendama pannud. Ikka uurin ja puurin, kuidas saan kõige soodsamalt midagi, mis mu soovidele/vajadustele vastab, olgu see siis mistahes, kas riidetükk või kodune tarbeasi. Iga järelejäänud dollar võib ju pigem eRaamatute ostmiseks minna :)

Kõige rohkem olen oma tuttavate hulgas kuulnud vastuväiteid, kuidas päris raamat on ikka päris ning ekraanilt lugemine ei anna sama elamust. Pean ütlema, et olin ka üks nendest, kes pimesi paberraamatut kummardas ja austas (ikka austan, kuigi iseendalegi üllatuseks enam ei kummarda). Miks ikkagi siis elektroonika? Väga lihtsal põhjusel! Elan Eestist nii kaugel! Kui raamatud hakkasid Eestiski ilmuma virtuaalsel kujul ning isegi ajakirju võis Zinio kaudu endale soodsalt "koju" tellida, siis tekkis mul küsimus, kas tahan neid läpaka taga ebamugavalt ja kohmakalt lugeda, või saaksin ehk sellise paraja raamatusuuruse asja kodus mugavalt pikutades kätte võtta ning isegi kotti torgata, et tööle sõites mõnusalt eestikeesesse maailma sukelduda. Olen ka rootsikeelseid raamatuid kaugelt maalt koju tellinud, kuid saatekuluks tuleb ju pea pool raamatu hinda juurde arvestada. Saaksin topelt nii palju raamatuid endale lubada, kui elektroonikat kasutan.

Kui olin selle endale valmis mõelnud, siis hakkasin uurima, milline e-luger mulle sobiks. Õige pea sai selgeks, et kavalam on ikka endale mitmefunktsionaalne vidin muretseda. Eriti veel kui avastasin, et Tallinna Raamatukogust saab elektroonilisi teoseid laenutada! Sama teenus on juba mitu aastat ka Toronto raamatukogus olnud, selle vahega, et neil on oma väikesed programmid või rakendused, mis lubavad raamatu tervikuna alla laadida ning mida ma peale lugemisaja lõppemist enam avada ei saa (sama käib ka audioraamatute kohta). Eesti oma puhul on vajalik internetiühendus (kuigi olen avastanud, et umbes 20 minutit saan raamatut ka ilma selleta edasi lugeda, kui juba ühe korra avanud olen). Nimelt ei ole metroodes siin wi-fi võimalust, kuigi aasta pärast pidi see vähemalt jaamadesse sisse seatama (Zinio puhul saan ka ajakirja juba varem alla laadida ning see on siis igal pool kättesaadav). 

Nõnda loen kodus rohkem eestikeelseid asju ning mujal inglise keeles. Tihtipeale on mul isegi lausa kolm raamatut käsil, üks eestikeelne, üks laenutauna kohalikust raamatukogust eRaamatuna ja üks "päris" raamat. Lisaks veel üks audioraamat, mida ma kuulan, kui kepikõnnile lähen. Täielik kompott. Elan kohe mitu elu korraga :D

Nüüd veel mõned mõtted, miks "päris" raamat elektroonilisele pisut alla jääb, just praktilisuse mõttes.

Esimene asi, mis meelde tuleb on õhtune lugemine. Mulle meeldib väga enne magamaminekut veel kirjasõnaga kahekesi olla. Kahjuks läheb aga Tom mul suht vara tuttu, sest peab juba kell 5 tõusma. Tuli magamistoas, isegi kui see vaid väike laualamp, ei soodusta eriti unemaailma sukeldumist. Nüüd polegi muud, kui muudan lehekülje tausta tumedaks ning saan rahulikult edasi lugeda. Muul ajal kasutan taustana tavaliselt beezhikat või hallikat värvi, leian, et valge on liiga ere.

Teksti kuju ja suuruse muutmine on kindlasti üks suur pluss. Arvestades, et saan veel kuidagi ilma bifokaalsete prillideta hakkama, kuid varsti kohe kindlasti ei saa, siis võimalus tekst suuremaks muuta, on lausa õnnistus :)

Muidugi ei saa märkimata jätta, et palju lihtsam on kotti kaasa torgata väike tahvelarvuti kui kõvakaaneline tuhandeleheküljeline raamat :) Eelmine kott saigi mul viimaks ostetud nii, et sellised ka sisse mahuksid. Ja, oh, seda rõõmu, kui ma nüüd kotti ostma läksin ja võisin pisut väiksemate hulgast endale uue valida!

Suurus ja kuju ongi tahvelarvutil tohutuks boonuseks. Ükskõik, kas ma olen siis voodis siruli või istun köögis laua taha sööma :) Ma olen see, kellele väga meeldib söömise ajal lugeda ja ma pole tegelikult seda ka oma lastele keelanud. Mõnikord olen küll kurb, et me suht vähe laua taha koos istume, kuid samas oleme me muul ajal küllalt palju ninapidi koos, mil me oma jutud ära räägime. Maja on meil ju nii väike, et komistame pidevalt üksteise otsa ;)

Veel lugemisest, eriti võõrkeelsete raamatute puhul. Saan väga lihtsalt kasutada sõnaraamatut, kui mõni koht segaseks jääb. Varem ma libisesin taolistest kohtadest lihtsalt üle, sest ei viitsinud sõnaraamatut sirvima hakata. Rootsi keel on just nii palju selge, et on ikka sõnu, mis veel mu sõnavarasse hästi ei haaku. Nüüd saan ehk ka need lõpuks selgeks.

Kasutan ka tahvelarvuti puhul rakendust, mis lubab mul kirjutada üles mõtteid, mis lugedes tekivad. Just nimelt kirjutada ja mitte trükkida, mis teeb minu meelest asja palju lihtsamaks.

Kumba ma siis õieti eelistan? Pean ausalt ütlema, et mulle meeldivad mõlemad, ja ei ma ei saa kunagi kummalegi absoluutset ei'd öelda. Praegu käib mu eelistus küll suuresti selle põhjal, kui kiiresti ma soovitud raamatu kätte saan. Muidugi on esitatud vastuväidetena, kuidas "päris" raamatut saab edasi laenutada ja kuidas hind võibki jääda kõrgeks (arvan, et ei jää, kui ikka keegi enam vanemat raamatut osta ei taha). Kuna ma ise laenutan pea kõik loetud raamatud, siis ei puutu ma oma raamatute edasilaenutamisega kokku :) Tunnistan, et meie kodune raamaturiiul on üsna kasin, kõige rohkem on meil laste- ja noorteraamatuid, mida tüdrukute pärast ostsin. Ja mulle meeldibki nii. Väga harva võtan uuesti mõne raamatu kätte, sest kogu aeg ilmub ju nii palju uut ja huvitavat. Samuti meeldib, et mulle ei kogune nüüd hunnikute viisi ajakirju, mida ma ei raatsi ära visata, eriti kui need eestikeelsed on. Nüüd on need mul alati Zinio kaudu käepärast ja majas ruumi lahedamalt :)

Kas igatsen raamatu lõhna või paberi puudutust, küsivad mõned. Ei, igatsen lihtsalt uute lugude, uute lugemiselamuste järgi :) Ma ei näe mingit vahet, kuidas see kirjasõna minuni jõuab. Ainult arvuti või läpakaga lugemine on ebamugav :) Tahvelarvuti on aga justkui ise väike raamat. Kippusin ka raamatut ette sirvima ning lõppu ära vaatama. Elektroonilisel kujul on see muidugi võimalik, aga mitte niisama lihtne viimane lehekülg enda jaoks "salaja" lahti lüüa ;) Natuke häiris mõte, et ma ei näe, kui palju loetud on. Aga tegelikult on selle peale ka mõeldud ning võid jälgida, mitu protsenti oled jõudnud läbi lugeda (oleneb rakendustest, kuidas see üles ehitatud on, kasutan MoonReader'it, rootslaste Dito't ja OverDrive rakendust, mis on Toronto Raamatukogu oma). OverDrive puhul, saan otse läbi selle virtuaalsesse raamatukokku, et raamatuid valida või enda jaoks "kinni panna", kuni need teiste käest vabanevad. Ma ei tohi ainult hoogu minna ning liiga palju korraga riiulisse koguda, mis võib väga kergesti juhtuda ;)

Lugesin hiljuti kellegi arvamusi elektrooniliste raamatute kohta ning ta mainis, kuidas sajandeid tagasi oli osa inimestest kunagi väga vastu, kui raamatuid hakati trükimasinatega suurtes tiraazhides välja andma. Varem sai ju ainult valitud seltskond käsitsi paljundatud raamatuid käes hoida. Muret tegi näiteks asjaolu, et igal võib piibel kodus olla ning mis siis saab, kui jumalasõna edastajad ei saagi rahvamasside jaoks ise piiblit lahti tõlgendada :) Nii et see on väga loomulik, kui leidub neid, kes vanast kõvasti kinni tahavad hoida. Mis ei tähenda, et ma ootangi paberkandjate kadumist. Ei oota. Arvan, et neil jääb alati oma koht meie ühiskonnas. Sellepärast jätkan ikka raamatukogus käimist ning sealtki raamatute kojutoomist.

Hommikusöök

Nii armas, kui kaasa vahel üllatab. Praetud muna peekoniga ning siis veel lisaks praeleib (minu küpsetatud leivast) kõrvale, mmmm.... kui hea vahelduseks :) Naljakas, kuidas soovid mõnikord täide lähevad. Reedel jalutasin töölt koju ja mõtlesin, kui tüütuks võib vahel see söögitegemine minna. Kas poleks tore, kui keegi teine selle eest ära teeks, vahelgi (sest tegelikult mulle ju meeldib köögis toimetada).

Puusaaga

Juunikuus sai kirjutatud maja ees kasvavast vahtrapuust, mis meie kõigi kurvastuseks maha võeti, sest ta oli seest täiesti pehme. Sügisel lubati linna poolt uus puu asemele istutada, esimese valikuna tammepuu (mis on Kanadas iidamast-aadamast kasvanud) või hoopis mingit teist sorti vaher. Sel ajal, kui me lastega Eestis olime, ilmus keset muruplatsi mingi huvitav suurte lehtedega taim. Millegipärast arvasime, et linn otsustas meile selle õnnetuse asemele anda. Uurisin, mis see täpselt olla võiks ning internetiavaruste toel tundus, et suure tõenäosusega on tegemist ühe suurelehelise üsna uue puuga siin laiuskraadil (printsessipuu, keisrinnapuu või siis paulownia tomentosa). Hiljem avastasin, et sarnane kasvab meie lähedal kõrvaltänavas. Pidi väga kiiresti sirguma ning tänu oma suurtele lehtedele on linnas suurepärane puhta õhu tootja. Ega me asjas väga kindlad olnud, kuid jätsime ikka alles. Ainult igaks juhuks tõi Tom metsast kaks väiksemat tammepuud selle kõrvale. Eks siis näe, milline nendest vastu peab :) 

Külvasin ka muruseemet ja tegin väikese lillepeenra, sest meie majaesine plats nägi päris õnnetu välja. Vaher imas viimase veetilga ning ega linnameeste tegevus vana puu mahavõtmisel ka asja paremaks teinud. Suve lõpuks läks aga muru hästi kasvama. Lillepeenrale olin istutanud igirohelisi taimi, sest kujutasin juba ette, kuidas uue puu ümbrus jälle mullast must on, sest midagi ei taha seal kasvada, kui just pidevalt ei kasta. Muru hakkas aga meeletult vohama, ka need seemned, mis linnamehed olid külvanud ja juhtumisi minu istutatud taimede vahel olid. Pidin siis mitu tundi küürutama ning oma õnnetuid taimi muru seest päästma.

Kaks tammekest olid küll väga kahtlast nägu, kas ikka vastu peavad. Ainul üks leheke, mis sügise tulekul isegi värvid külge võttis, jäi kummagi külge. Ning kui see imelik suureleheline taim äkki kollased õied külge sai, siis otsustasin, et ei ole see mingi puu ning nii jäi tema elu minu käe läbi päris lühikeseks. Meie puusaaga lõpetas aga hoopistükkis umbes 3-4 meetrine tamm, mis ühel päeval maja ette ilmus (tänu linnameeste lahkele tegutsemisele muidugi). Ühel päeval väsinult töölt koju jalutades, märkasin juba eemalt, et midagi on teistmoodi. Eriti see, et uus puu ei olnud vana kohal vaid teele lähemal. Uskumatu, kui palju head meelt üks puuke võib teha. Mari, kes alles õhtul pimedas koju jõudis, ei märganud kohe muudatust, ning hommikul hõikas ta elevil mind akna juurde. Nii et isegi lapsele võib selline asi rõõmu valmistada :)  Kevadel saab olema huvitav, kas need väikesed metsast toodud tammed ka lehed külge võtavad. Varsti on meil maja ees ju lausa mets.

Minu tubli pere

Napsasin pildi Tomi käest, sest olude sunnil pidin enne võistluste lõppu lahkuma. Igal juhul esines Mari sel korral jälle edukalt. Esimene koht kumites ehk vabavõitluses, kolmas koht katas (pean ütlema, et ta esinemisse on tulnud kindlust ja täpsust),  ning parima naisvõistleja karikas. Kirke sai kolmanda koha katas, kumites kukkus ta kohe esimeses ringis välja. Mul on tunne, et kui Mari oskused on järjest paranenud, siis Kirke teeb lisaks kõike pisut nagu enda lõbuks (mis ei ole ju ka paha). Samas tahab ta ikka võistlemas käia, vist rohkem kõigi nende sõprade pärast, kes kaks korda aastas oma oskusi proovile panevad. Ja viimaks Tom, kes võitles üllatuslikult neljanda koha välja. Eks tal oli ka pisut õnne, kelle vastu ta alguses läks :-)  Aga ma ei ütle, et talle aastatega midagi külge poleks hakanud ;-)  Võistlustel on mõnda aega kombeks olnud ka neljanda koha saajale medal tubli esinemise eest kaela riputada, vist sellepärast, et pisut innustust anda, mis noorematele kindlasti ära kulub, aga ka vanemaid rõõmustab ;-)  Tänapäeva maailmas, kus enese liigutamine just kõige populaarsem tegevus pole, siis iga asi, mis natukenegi tagant tõukab, on teretulnud!
Sel korral oli Kanada võistlejate hulgas ka Iirimaa ja Itaalia esindajaid.

Lahendatud...

Siin on kombeks ühistranspordi peatuste juures jagada tasuta lehti "Metro" ja "24 Hours". Haaran neid metroorongi pingilt tihtipeale kaasa, et lõunatunnil lehitseda, parasjagu jätkub aega tähtsamate uudistega end kurssi viia. Rongis loen enamasti raamatut. Milline oli mu üllatus, kui ühte neist lehtedest lahti lüües avastasin lahendatud sudoku :) Ma igal juhul arvan, et see on lahendatud, sest ega ma sellest sigrimigrist aru ei saa. Mulle tundub, et keegi jaapanlane on selle kallal veva näinud, või hoois niisama vigurivänt, või hoopistükkis korjasin ära mingi salaagendi teate teisele ;)

Rauda ja shokolaadi

Hiljuti käisime lastega perearsti juures ülevaatusel, ning seekord olin hästi usin. Nõnda said suht kärmesti tehtud ka igat sorti vereproovid ja muud asjad. Mari pidi verd andes küll pildi eest andma (täiesti minu tütar, mulle ei istu see vereandmine kohe mitte kuidagi... sellepärast ei saa ma doonoriks minna, kuigi hea meelega aitaks kaasa). Paar nädalat hiljem sain kõne doktori kabinetist, et tüdrukud peaksid korraks läbi astuma. Ega muud polnudki, ainult seletus, kuidas kõik on enam-vähem normis. Enam-vähem sellepärast, et rauda võiks neidudel rohkem olla. Mari näit oli lausa pisut alla normi (kuid seda ilmselgelt seetõttu, et tal punkt käimas ;). Kirke oli just piiri peal. Arst muidugi ütles, et nad peaks hakkama toidule lisaks ka tablette võtma.

 Arutasime tüdrukutega asja ning otsustasime esialgu hoopiski pisut dieeti muuta (et mitte just iga päev rauda juurde süüa). Interneti sügavusest leidsin toiduaineid, milles pisut rohkem rauda kui teistes, see tähendab peale maksa, mille puhul mul interneti sügavusi polnud vaja uurida :) Tegelikult läksid asjad peas rohkem sassi kõiki neid seletusi lugedes, eriti kui veel peaks arvestama, millist rauarohket toitu millega süüa, sest mõnikord võtab see teine asi raua mõju hoopis ära... Igal juhul palusin kaasal kohe hulgaliselt maksa koju tuua ning kurva näoga teatasin, et nüüd pole muud, kui tuleb seda sööma hakata. Eks nad pigistasid siis praetud maksa sisse (Kirke vaevalisemalt kui Mari). Tom käis aga maksa ümber nagu kass oma palava pudruga. Temal on ainult hea meel, kui seda laual rohkem on. Kahetsen nüüd, et ma omal ajal maksa siiski rohkem ei teinud, andsin liiga kergesti järgi laste soovidele. Proovisin järgmisel korral siis maksa väiksemaks lõigata ja kartulikuubikutega seagatuna pakkuda. Noh, söömine läks ehk natuke edukamalt, eriti Mari puhul. Tegelikult olin päris üllatunud, et kõik sai kõhtu. Siis tuli meelde, et mul on kusagil kapis peidus Milka shokolaadi, andsin selle neile magustoiduks/preemiaks :D Kirke arvas, et nii võiks teinekordki teha.  Ma igaks juhuks ei uuri, kas kakao võtab raua kehast ära :)

Lisaks avastasin oma üllatuseks, et peet ja spinat on ka päris rauarikas. Aga milline laps vabatahtlikult peeti või spinatit sööb? Egas midagi, peet tuleb lihtsalt roogadesse ära peita. Riivin seda lihakastmete, tshili ja magustoitude hulka. Viimasest maitsevad neile peedi-shokolaadi muffinid (siin üks retsept) ja peedi-shokolaadi keeks. Neid panen siis kooli kaasa. Samas olen ju ka varem midagi sarnast küpsetanud, kuigi mitte just väga tihti. Spinatit olen ka varem peitnud, pean seda veelgi usinamalt tegema. Eks vaata, kuidas meil need asjad minema hakkavad. Peeti on meil nüüd hulgaliselt varutud :)
 

Mis ripakil, see ära...

Nõnda arvab meie Puma, kui pesukorv koridori vedelema jääb :) 

Halloweeni pilte

Pisut hilinenult eelmise nädala pilte. Mari valmistus juba varakult Halloweeniks, sest tahtis kostüümis kooli minna (üks osa noortest pidi ikka panema endale Halloweeni-teemalise riietuse selga). Valmistas ise sarved pähe, mingi väga eriline konstruktsioon traatidest, teibist ja mustast riidest. Ütlesin, et kui ta järgmine aasta neid ei kasuta, siis panen tööle minnes pähe :) Meil olid töö juures umbes pooled kostüümis Halloweeni päeval. Tekitab teistmoodi toreda õhkkonna, kui näiteks pangakassas sind uhke kübaraga nõid teenindab :D Mõni külastaja naeris lausa südamest.

Kirke ei läinud küll nii kooli, oli hoopis musta parukaga ning prillidega ning mängis oma sõbrannat Susanit. Õhtul eestlasest sõbranna sünnipäevale minnes sai temast selline pisut teistmoodi üleslöödud karatekas. Sõjamaalingud olid ta enda tehtud.

Sõbralikud õeksed... Kirke ei tõmba mitte hoolitsevalt Mari juukseid eemale vaid proovib kaelavõtet teha :) Vasakul pildil on laual näha kaks väikest küünlalaternat, mis Mari nööriga käte külge sidus. 

Et kostüüm ikka viimase peal oleks, siis said küüned ja sõrmeotsad veriselt punaseks. Maril oli esialgu plaanis seekord midagi oma koolisõpradega teha, kuid nendest plaanidest ei saanud asja. Nõnda läks ta ikka traditsiooniliselt sünnipäeva-Halloweeni peole.

Mida sa sööd, et nii tark oled...

küsisin hiljuti Kirke käest. 

"Smarties!" polnud tüdruk suu peale kukkunud :-) 

Ei tea kas Nestle kompanii, mis neid shokolaadinööpe toodab, ongi meelega sellise nime (milles vihje tarkusele ja nutikusele), kommile pannud, et lapsevanemad ei tunneks süümepiinu, kui laps maiustab.

Tegelikult olen tähele pannud, et tüdrukud küsivad vanemaks saades rohkem, mida ma täpselt mõtlen, kui mõnda eestikeelset meil vähemkasutatud väljendit kõnesse põimin. Nagu näiteks eile, kui mu kõrvitsasalati tegemine "aia taha läks" (süüdistan siin rohkem kõrvitsat ennast, mis mitu päeva toas istus ja muidugi sellest paremaks ei läinud, kartsin, et näo pähe saanud kõrvits pistetekse oravate poolt nahka). Igal juhul jäi Kirke mu sellise avalduse peale mulle pikalt otsa vaatama, mille ma täpselt aia taha saatsin :-) 

Pilt on siit laenuks.

Hingedepäeval

Sandy Torontos

Troopiline torm jõudis otsaga isegi Torontosse (New Yorgist, kus olukord palju hullem, kirjutab Reede oma blogis). Kuigi meedia hoiatas, et inimesed oleks meiegi linnas valmis elektrikatkestusteks ning üleujutusteks, siis õnneks läksid asjad siiski paremini, kui kõige hulleamd ennustused teatasid. Tuuled tuhisesid küll ägedalt. Õhtul koju tulles tekkis vahepeal tunne, et haaraks kusagilt kinni, muidu olen otsaga varsti sõiduteel. Öösel rabistas vihma tulla ning tuul vingus akna taga. Hommikuks kaunistas maapinda lisaks puulehtedele ka hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid oksi (ülemine pilt on laenatud ja näitab, kuidas kõik lahtine kraam ringi lendas, orav ei lenda, aga loodab kindlasti midagi maitsvat prahi hulgast kõhutäiteks leida). Mõnel pool oli ka elekter ära, peamiselt traatidele kukkunud puuokste või puude pärast. Üks 50ndates eluaastates naine sai surma, tuule poolt lahtirebitud poesildi ette jäädes. Ise nägin/kuulsin hommikul, kuidas ühe maja katuse serv ägedalt vastu seina peksis. Sinna alla ei oleks tahtnud kuidagi sattuda.

Vihma on kallanud juba nädalavehtusest, küll mitte Sandyga seoses, kuid nüüd jätkub see kuni laupäevani. Mis on suht ebatavaline nähtus minu meelest Toronto jaoks, kus märjad ilmad üsna kiiresti päikese vastu vahetatakse. Tegelikult mulle meeldib vahelduseks just selline ilm :) Tekib peaaegu et tunne, nagu oleks Eestis ;)

Muidugi on juttu olnud Halloweenist, kas näiteks võiks selle hoopis igaks juhuks ära jätta. Aga nagu ajalugu on näidanud, et igasugused keelud traditsioonist kõrvale hiilida, pole just eriti hästi vastu võetud. Lõpuks jääb ikkagi asi lapsevanemate kaela, kas nad lubavad oma võsud tänavatele või mitte.

Foto siit.

Sügisvärvid Torontos

Pean ikka igal aastal tõdema, kui kaunis sügis siin Kanadas on, õieti saan küll seda oma übruskonna kohta öelda, st Ontario lõunaosa kohta. Eriliselt säravad on punaseks värvunud vahtrapuud, pildil on taustaks pisut hiljem värvi muutev puu.

Aktsent...

"Emme, kas mul on eesti keele aktsent, kui ma inglise keelt räägin," küsis mu noorem võsu mõnda aega tagasi, endal lootusrikas ilme näos.
Olin üsna üllatunud sellisest küsimusest, sest isegi kui mu mõlemad tüdrukud siin sündides ja üles kasvades esimesed neli aastat ainult eesti keelt rääkisid, ning kooli minnes tõesti inglise keelt eestlasena rääkisid, siis praeguseks ei ütleks keegi, et nad "päris kanadalased" poleks.
"Ei, sa räägid väga hästi inglise keelt! Ainult eesti keelel on aktsent küljes," pidin talle ütlema.
Neiu oli ünsa pettunud näoaga. Ja üldsegi mitte selle üle, et eesti keel kõige puhtam pole. Hoopis selle üle, et ta inglise keel liiga perfektne on. Sain ka kohe seletuse.
"Minu sõbrannale meeldib väga, kuidas sa inglise keelt räägid, see on nii kena (it's really nice)!"
Ma poleks kunagi midagi sellist oodanud :) Paistab, et see multi-kulti riigis elamine mõjub väga huvitavalt, võõra keele aktsent tekitab põnevust ning üldise massi hulka kuulumine polegi midagi, mida taga igatseda :D Nii et rääkige aga rahumeeli võõraid keeli nii kuis räägite, peaasi et teised ikka sinust aru saavad.

Mul tuli see kahekõne meelde, kui lugesin Eva & Co Londonis viimast postitust.

Teel tööle

Mida teha, kui metroo esiteks venib ja venib ning siis teatatakse, et järgmises peatuses peavad kõik tööle kiirustajad rongi pealt maha ronima ning bussidel edasi sõitma, sest rong läheb nüüd hoopis tagasi. Ei tasu ka järgmist ootama jääda, sest rongiliiklustjärgnevas neljas peatuses ei toimu. Teiselt poolt liiguvad ka rongid tagasi just minu peatusest. Sest kusagil vahepeal toimub mingi juurdlus, millest ma täpselt aru ei saa, kas oli tegemist tulekahjuga või millegi muuga. Kui valjuhääldajatest teatatakse veel, et neil pole aimugi millal rongid jälle liikuma hakkavad, siis ei jää muud üle, kui alla vanduda ning ühineda kõigi teiste tööe kiirustajatega. Tean, et bussi peale saamine on siis suur õnneasi, sest neid on imevähe ja inimesi imepalju. Ega siis midagi, tõden rahulolevalt, et tasub ikka kogu aeg mugavaid jalatseid kanda ning sean aga sammud töö poole. Õnneks ju ainult mõned peatusevahed minna.

Tegelikult ei juhtu sellist asja õnneks mitte liiga palju, kuigi vahel on küll tunne, et venitamisi toimub ikka parasjagu. Aga eks sellepärast, et need rohkem meelde jäävad. Pilt on septembrist, kui puud veel rohelised, vasakul on näha treilerid, kusagil lähedal käib mingi filmi väntamine.

Mõista, mõista, kes on pildil...

Torontos võib mõnel pool vabalt ära unustada, et oled suurlinnas. Mõni päev tagasi pargis kepikõnnil märkasin kedagi rõõmsalt minu ees tee peal kalpsamas. Igaks juhuks hüppas see tegelane kusagile rohu sisse ja jäi siis uudistama, kes see temast pilti tahab teha :) Kvaliteet pole suurem asi, sest pildimasinana pidin oma mobla kasutama (kuulan selle vidina abil raamatuid, vahel ikka vastan ka telefonile ;). Linnas olen varem rebastega kõrvuti kõndinud ning linna loodeosas - ehk mujalgi, aga ise oma silmaga olen neid just seal näinud - on sõidudeedel lausa hoiatusmärgid üleval, et sõitjad ettevaatlikud oleksid, sest hirved võivad neid segama tulla. Jänest nägin siin nii lähedalt küll esimest korda.

Urve Tambergi raamatuesitlus

Ma tean, et olen viimasel ajal väga vaikseks jäänud siin kübermaailmas. Mis loomulikult ei tähenda, et ma päris oma kookonisse pugenud oleksin. Eelmisel laupäeval käisin näiteks kohaliku eestlase esikteose esitlusel. Urve Tamberg on kirjutanud ajaloolise noorteromaani "In the Darkest Corner of the World", mille põhitegevustik keerleb 1941.aasta sündmuste ümber. Kõik see teismelisest neiu silmade läbi. Raamat on inglise keeles ning omamoodi abivahendiks neile eestlastele, kelle jaoks tolle aja sündmused näiteks Toronto Eesti Kooli ajalootundidest vaid faktide kaudu mingil määral tuttavad. Kujutan ette, et selle lugemine kuluks ära ka tänapäeva noortelegi Eestis. Oma neidudele teatasin enne kodust lahkumist, et toon raamatu kaasa, mille peavad läbi lugema. Kirke esimene mure oli, kas raamat pole äkki eesti keeles. Eks annan teada, mis nende arvamised on.
Pilte Tartu College'ist võib vaadata Eesti Elu lehekülgedel. Ja Urvest peaksin ehk tulevikus pikemalt kirjutma ;)

Urve on minu jaoks üks nendest mammadest, kelle lapsed samavanused ning lasteaias ja koolis koos käinud. Tema kaksikutest poeg-tütar on Kirke klassikaaslased olnud. Ning lasteaias pidasin mina vabatahtlikult laekuri ametit kui Urve oli minu abiks.

Sõpradega

Pilt juunist, kui Mari mõned oma parimad sõbrad eel-sünnipäevapeole kutsus. Suvel on raske kõiki kokku saada, aga kui kool käib, siis on asi lihtsam. Maril oli plaanis ka hea sõber Amar kohale kutsuda (moslemist noormees, kelle kohta ta küll ütleb, on poiss on tema jaoks liiga usklik, kuid sõbraks kõlbab küll), kuid üks sõbrannadest ei pidavat temaga hästi läbi saama. Niisiis olid ainult noored neiud koos.

Kui Eestis paistab paljudel teismelistel juba oma kindlad poiss- ja tüdruksõbrad olevat, siis siin võetakse asja palju rahulikumalt. Mulle vähemalt tundub nii. Mari näiteks väidab, et tal pole aega selliste asjadega tegeleda. Peab õppima hoopis. Kuigi näiteks võib ta rahumeeli minna ühe poisiga - mitte selle moslemiga - kunstimuuseumi, lihtsalt niisama, et talle seltsiks olla. Eks ma tegelikult arva, et poisile Mari ikka meeldib, aga Mari meelest kõlbab see jälle ainult niisama sõbraks ja mitte mingiks tõsiseks suhteks :) Mina siis jagasin omalt poolt arvamist, et ega ei peagi kiirustama. Parem ongi kui ta pisut ootab ja ülikooli ajal pigem samasuguste huvidega noormehi piilub.

Pidu!?...

Ma ei tea, kuidas on Eesti koolides, kuid siin saavad lapsevanemad tähtsad teated koolist kätte automaatse telefonisüsteemi kaudu. Nagu näiteks teate, et sinu laps on puudunud sellest ja sellest klassist ning parem on, kui ta vastava aineõpetajaga ühendust võtab, kui ta tegelikult koolis oli. Ning kui ei olnud, siis peaks mingi põhjenduse kooli saatma. Aga teated võivad olla ka umbes sellised: "Vähese huvi tõttu jääb koolipidu õhtul ära! Kõik müüdud piletiraha makstakse tagasi!" Minul muidugi polnud aimugi, et mingi pidu pidi reedel toimuma. Mis näitab, kui vähe mu kaks neiut võimalikust peost sisse võetud on, aga teisalt ka seda, et vist pole noored sellest enam niiiii väga huvitatud. Kas ollakse pigem näoraamatus või hoopis telefonis tekste saatmas, arutasime mõnede teiste lapsevanematega... 

Tom uuris Kirke käest, kas ta siis ei taha poistega tantsu lüüa. Kuid Kirke meelest pole see huvitav, mis sest et mõni poiss on avaldanud arvamust, et neile Kirke meeldib. Ta olevat "turned them all down" ehk siis kõigi lähenemiskatsed eos purustanud. Asjalikult küsis Kirke veel, kas issi tõesti tahab, et ta poistega väljas käiks :D

Tänavamuusik...

Liisu

 

Meie peres on vahepeal juhtunud kurvad sündmused. Liisu, kelle Mari sai oma 8ndaks sünnipäevaks, läks parematele jahimaadele, nagu Tom kenasti kirjutas. Kaks ülemist pilti on võetud päev enne ta viimast. Olin alati millegipärast arvanud, et meie noorema kiisu Puma elutee jääb lühikeseks, sest tal käivad peal epilepsia hood, ja eks ta ole muidu ka selline ulakas, kes kipub kangesti välja, kuigi me seda ei luba. Aga siin suurlinnas ei ela õuekassid just väga vanaks, eriti kui tavaliselt toakass olla... Kuid nagu ikka ei lähe asjad just nii nagu ise enda jaoks selgeks mõelnud oled...

Viimase aasta jooksul oli Liisu meil muutumas omapäi-kõndijast-kassist selliseks, kes otsis teiste lähedust. Arvasime, et vanema kassi asi, ikkagi üheksas aasta juba jooksmas. Kuni viimaks paar nädalat tagasi kadus tal söögiisu ning peale seda hakkas ta oksendama. Lootsime ikka, et asi läheb üle, aga loomulikult pidime ta siiski arsti juurde viima. Meie loomaarst oli väga kena, oli nõus kassi kohale toomisega (Mari) ning siis kui aega saab, üle vaatama, sest päev olevat tal väga tihedalt täis (mina tõin ta peale tööd jälle koju). Tema diagnoos: "Teie kass on väga haige. Tal on maksaprobleemid!" See tähendab, et viga võib olla suht kergekujuline või hoopis raskem (kaasa arvatud vähk).

 Eks ma nüüd oskasin isegi mõelda, et okse oli kollane ning vaadata, et kõrvad olid tõesti kollakad. Me oleks pidanud kassi intensiivravisse panema, tilgutite alla mitmeks päevaks ning siis lootma paranemisele, st jätkama ravimitega ning suure hoolitsusega järgmised kolm kuud. Ning... lootma, et ta saab terveks... sest kogu see ravi ei tarvitse mingit tulemust anda. Kokku oleks see meil läinud maksma umbes $800 kuni $1200 dollarit, pluss ravimid... Ei julgustanud ka internetist loetud juhus, kus omanikud kulutasid umbes 4 korda nii palju ilma igasuguse tulemuseta. Nii et meie otsus kiisu ravi mitte alustada ning ta magama panna, võeti arsti poolt täiesti mõistvalt vastu.

Ainult otsuse tegemine ei olnud üldse kerge. Veel enam, kui pidid valiku tegema, millal kass kohale viia. Liisu oli viimasel ajal ka väga õue nurunud, ning kui tundsime end pisarad mööda põski alla voolamas justkui kurjade kohtumõistjatena, siis tahtsime tal lubada, mis ta soovis. Kiisu lipsas välja ning kadus... Ta tuli alles järgmisel õhtupoolikul välja ning keeldus tuppa tulemast. Panime talle vett ja toitu õue, kuigi ega ta toitu ei puudutanud. Ainult jõi. Istusime siis temaga aias, meenutasime temaga veedetud aega ning naispere muidugi lahistas nutta. Tegelikult märkasin ka Tomi silmi kahtlaselt läikimas. Kuna siin oli parasjagu pikk nädalavahetus, siis kõik kohad olid kinni. Arst arvas, et Liisu peaks ikka need kolm päeva vastu, kuid kolmandal päeval vajus ta täiesti ära. Veel eelmisel õhtul oli ta hüpanud aias tooli peale ning ringi käinud. Kuigi oli selge, et ta oli palju nõrgem kui varem.

Olime natuke paanikas, mida teha. Tom helistas loomakliinikusse, mis 24/7 lahti. Meie üllatuseks nõudsid nad kõigepealt $350 eest ülevaatuse tegemist, et kontrollida, kas meie otusus loomake magama panna on põhjendatud. Eelmise arsti ülevaatus ei pidanud midagi lugema. Lisaks veel muud kulud. Kuid ega meil palju midagi üle ei jäänud. Panime kiisu õrnalt kasti ning Tomi rooli, sest pere nõrgem pool ei suutnud kuidagi kaasa minna. Tom ei jõudnudki aga kliinikusse, sest kiisu oli poole tee peal väga vaikseks jäänud. Nagu Tom hiljem ütles, oli see justkui Liisu viimane kingitus meile, et me ei pidanud ahnete arstide jaoks nii palju rahakotti kergendama.

Suure ähmiga ei osanud Tom kohe midagi teha. Mari oli öelnud, et ta jätaks kassi kliinikusse, kus need põletatakse, sest ta ei tahtnud endale suuremat leina tekitada, kui Liisu meie aias igaveseks mulla alla puhkama panna. Nõnda viis Tom Liisu järve äärde metsatuka alla. Kuid asi jäi nii tema kui minu hinge kriipima. Nõnda tõi ta kiisu sealt koju ning me matsime ta tagaaeda. Hauda sai kaasa pandud kaks ühe- ja kaks kahedollarist münti, Liisu sünni- ja surmaaastatega.

Otsisin kokku fotosid Liisust (siin alates uuematest vanemateni), kuid pean tunnistama, et ma läinud kõike üheksat aastat läbi. Siin valik mõnedest. Lõpus on ka video päevast, kui Mari kassi endale sai (päeval tõi Eesti Majas töötav kindlustusagent kiisu panka ja õhtul viisin ta alla kooliruumidesse, kus Mari Eesti koolis oli). Milline rõõm lapsele! Ta mäletab, kuidas oli mõelnud kasside lühikese elu peale (võrreldes muidugi inimestega), kuid arvanud, et ta on palju suurem, kui see kunagi juhtub. Ja siis pole ju seda nii raske üle elada. Istusime kahekesi diivanil ning vesistasime, kui ta seda rääkis. "Mari, see ei tähenda, kui vana sa oled, iga kaotus on raske... Vaata mind..." Tegellikult ei osanud ma kunagi arvata, kui raske võib olla kodulooma surm. Mul ei ole päriselt ühtegi kodulooma varem olnud. Nüüd on mul looma kaotuse kogemus... arutasime Tomiga, kas see tähendaks, et me kunagi enam lemmiklooma ei võtaks. Jõudsime mõlemad otsusele, et lihtsalt oleks vaja pisut aega leinaks ning siis oleks meil jälle keegi kodus. Mis ei tähenda uut kassi, sest meie väikses majas on ikka kaks looma opitmaalne.

Puhka rahus, Liisu!

Pimedad ööd...

Mari värvipiliiatsitega joonistus

Eestis 4

Veel pisut Eestiskäigu meenutusi. Hea on nii tükk aega hiljem asju üle vaadata :) Uuesti avatud teletornis sai käidud. Hästi toredalt on kõik üles seatud, hea vaade kõrgelt-kaugelt ümbrusele. Palju huvitavat Eesti kohta, kuigi alguses oli pisut raske aru saada, kuidas need info-UFO-taldrikud töötasid. Õieti mõni ei töötanud ka. Igaljuhul sain isegi päris mitme huvitava fakti võrra targemaks ning kujtan ette, et ühele Eesti külastajale (kes viitsib osagi läbi lugeda) päris hea pilt meie pisikesest maast.

Pisut sai poodides hulgutud. Kuigi mulle meeldib ikka käia nii, et mul mingi kindel eesmärk on. Niisama shoppajat ei saa vist minust kunagi, ja paistab, et tüdrukud on minu geeni pärinud (Tomile on poodides kolamine alati rohkem istunud ;)

Üheks kõige meeldejäävamaks sündmuseks oli Määra Mäe Meistrikojas käimine (vaata ka Facebooki). See on väike talukoht Padise lähedal, kus saab endale midagi kaasa osta või perenaise juhendamisel ise savist tassi valmis teha, mosaiik kokku panna, kive värvida või siidisalli maalida. See viimane köitis mind kõige rohkem. Õieti sain sellest kohast teadlikuks ühest "Jõuluks koju" saates. Niipea kui millalgi eelmisel sügisel seda nägin, mõtlesin, et sinna tahaks küll minna. Suutsin oma õe kaasa meelitada koos oma pisikese kahese tütretütrega. Kes osutus lihtsalt fantastiliselt kannatlikuks neiuks. Lausa ime, kuidas ta nii kenasti meil seal vastu pidas! Kindlasti aitas perekassi kohale ilmumine, keda sai kohe tükk aega silitada.

Tegime kõik endale siidisalli. Kuigi ma olin suur mineja ja tegija, siis polnud mul eriti mingit ideed, mida just teha tahan :D Ainult värvid olid mingil määral silme ees (midagi punast ja musta). Nüüd, mil koja perenaine Eva Raudkivi käe all minimaalne oskus omandatud, siis teaksin järgmisel korra palju paremini asi käsile võtta. Kirkel oli oma mõte, tal oli tähtis, et kindlad tähed peal oleks (kuigi ta keeldus seletamast, mis need täpselt olid - JRO, kui keegi suudab ära  mõistatada). Mari mõtles draakonite peale (ning nägi tükk aega vaeva oma peene kunstiteosega) ja mu õde arvas esialgu, et jääb hoopistükkis kõrvale, aga sai minu meelest imekena mustriga valmis. Kas värvimine just täpselt selline tuli nagu ta plaanis, on omaette küsimus, sest väike Sandra soovis ka pintslit oma kätte saada. Kuid seda armsam sall sai :)

Suur aitäh Evale, et ta oli meid nõus vastu võtma peale pikka Norra-reisi ning hiljem organiseeris siidisallid lausa meile koju kätte. Olime oma viimaseid päevi Eestos ning meil polnud enam palju aega, et ise kuhugi sõita või posti teel saadetise kohalejõudmist ootama jääda.

Ja aitäh ka kauni kruusi eest, mille õieti mu õde 500nda Facebooki fännina endale sai, kuid mulle kinkis :) Sellise armsakese Evaliku, st naise kujutisega. Samas ei saa ma ka jätta tänusõnu jagamata oma kallile naabrinaisele, kellega mitu toredat jutuõhtut veetsime. Ta on enda jaoks savikunsti leidnud ning eelmisel korral kingitud kruusi kõrvale sain imekena justkui suurtest puulehtedest kokkupandud kausi, mille sees minu absoluutsed lemmikud... Kalevi Merekivikesed. Tee mis tahad, see vana lapsepõlvest meeles maitsvaim maius, püsib minu jaoks esikohal. Sel aastal avastas Marigi, et need on ju päris head, kuigi talle rosinad eriti ei meeldi :) Ei ole nüüd enam sugugi nii, et emme võib kõik kommid nahka pista ;) 

Eestis 3

Nõmme seikluspark on kindlasti tüdrukute üheks lemmikumaks kohaks Eestis. Hakkasime seal käima, kui Mari vaevalt üle miinimumpikkuse oli, et kõik rajad läbi teha ning Kirke pidi leppima ainult kolmega. Nüüd võtavad nad asja mõnuga ning katsuvad iseenda oskusi veelgi rohkem proovile panna (näiteks üritades mõnes kohas võimalikult vähe tugitrossidest kinni hoida). Raja kiire läbimine pole kindlasti enam eesmärgiks :) Minu noor endine kolleeg, kes kevadel hakkas oma erialal (mis pole pangandus ;) Eestis tööle (et iseennast proovile panna maal, kus ta sündinud, kuid kust kaheksaselt ema ja õega lahkunud) nautis ka päeva seikluspargis. Ja jälle oli tore kohtumine, kus üks seikluspargiga algusest peale seotud härra arvas, et tundun talle tuttav :) Ma ei tea kahjuks ta nime, aga olen temaga ennegi seal juttu ajanud. Kuna käime seal ikkagi suht harva (nii umbes iga kahe aasta tagant), siis ikkagi imekspandav, et oleme meelde jäänud.

Mari ja Kirke käisid ka juuksuris. Maril oli kogu aeg plaan salkusid lühemaks lõigata, kui aga ta juukseid põnevatesse patsidesse sättisin ja muud huvitavat ette võtsin, siis hakkas ta kahtlema, kas ikka tahab lühikeseks minna. Lõpuks lõigati tal need õlgadeni, ikka vana soenguna. Kirke arvas, et tahab lühikest poisipead, aga mitte päris ka, ning lõpuks tõusis ta juuksuritoolist enam-vähem minuga sarnase soenguga üles. Ainult tal on tukad ees :) Ise jäi ta rahule. Käisime Pääskülas Siiri Leinatamme Ilusalongis. Tegelikult proovisin asjast kõrvale hiilida, kuid lennureisi lähemale jõudes, küsisid neiud mult, millal siis juuksuri juurde minek on! Eks ma siis surfasin pisut ringi ja leidsin selle koha. Minu meelest olid juuksurid väga kenad ja sõbralikud ning oskasid oma tööd imehästi!

Linnukestega oli meil jälle lähemad kokkupuuted, kui üks järjekordselt korstnast kaminasse sadas. Päästsime ta loomulikult valla. Ka selle hirmsuure ämbliku. Õnneks ei satu me sellistest olenditest paanikasse, ainult sajajalgsed on need, millega kohtumist ma väga ei oota :)

Vaatasin ka pisut kriitilise pilguga meie vähest vara, mis alles ühisest kodust Sakus (muuhulgas ka pulmakingid) ja arutasin lastega, kas ei peaks mitte minema näiteks Maire Aunaste kirbuturule seda müüma. Mari arvas, et võib küll, aga need täpilised tassid peame küll endale jätma :) Tegelikult milline nostalgia... märkasin ühe kohviku aknal just seda täpilist serviisi. Ja kujutan ette, et Eestis on ikka päris hulganisti kodusid, kus täpselt samasugused tassid ja taldrikud kusagil kapis peidus on.

Eestis 2

Mõned pildid vanalinnast, kus sattusime Raekoja platsil toimuvale laadale ning esinemistele (vist eri Eesti nurkade päevad). Neeme Lalli ateljeesse pidime Mari nõudmisel minema. Sealt ei saanud ta seegi kord ühe väikese maalita lahkuda. Õnneks mahtus ikka kohvrisse :) Kurb on ainult see, et mõnele ei meeldi sugugi, kuidas ta end seal oma tänaval end reklaamib. Aga kuidas sa end müüd, kui uks oleks lukus. Näiteks ei astunud me just sellepärast ühte ateljeesse, et pidime kella helistama ukse taga (tundus liiga tülikas ning kuidagi võõrasse kottu tungimisena). Lahtised uksed kutsuvad ikka rohkem sisse astuma! Neeme Lalli pilte imetledes, teatas Mari, et tal tekib neid vaadates kohe tahtmine ise pintsel kätte haarata. Vestlesime vaikselt Mariga kui kunstnik ise välja astus ning mulle otsa vaadates ütles: "Ma olen sind enne näinud!" - "Oled küll! Umbes kaks aastat tagasi!" Tegelikult olin väga üllatunud, et ta mind üldse mäletas :) Kui ta siis suuremaks kasvanud Mari veel üle vaatas, kinnitades, et teda on raskem ära tunda, tuli talle meelde neiu omapärase mustriga t-särk. Ajasime veel niisama juttu, muuhulgas ka sellest, miks Eestis on ikkagi hea elada ja kuidas kahe maa vahel kõõludes inimesed omamoodi lõhestatud on, sest südame küljes on sünnimaa ja tuttav-kodune on viimaks ka uus maa. Kas sellisena saabki kunagi täiesti õnnelik olla ühel või teiselpool eldades...

Mustapeade maja oli külastajatele lahti, kuigi ega seal just eriti palju vaadata ei olnud. Kenasti korda tehtud ruumid, kus võib kontserti anda või pidu pidada.
 
Loomulikult ei saanud käimata jätta Nõmmel seikluspargis. See on meie tublide kõndijate jaoks ju jalutustee kaugusel. Siin piltidel on minu õe tütrpoeg ja Kanadast laste hea sõber Mihkel (kellest ka Postimehes juttu oli :) Läksime sel korral peale seiklemist Nõmme sõõrikukohvikusse, aga kuna mul polnud just täpset arusaama, kuidas sinna kõige parem minna, siis võtsin suuna enam-vähem õiges suunas ning vedasin lapsed mööda sissekäidud radasid enda sabas üle mägede ja küngaste ning läbi metsatukkade, suusahüppemägede jalamilt mööda (kus ma viimasel hetkel aru sain, et kohapeal käis treening). Mingil hetkel meenus, et telefonil on mul GPS ja siis selle järgi jõudsime küll nii otse kohale kui veel sai. Ainult millegipärast ei olnud noored sellisest seiklusest väga vaimustuses :D Ma ei tea, mida nad kartsid, et ma neid kusagile sügavasse metsa viin, kust enam väljapääsu ei leia või suuri ja väikeseid koletisi, kes neid parvedes ründavad. Ainult Mihkel arvas, et põnev oli.

Kuna sel korral saime ka parasjagu vihma, siis ostsime endale kõigile vihmavarjud. Eriti meeldisid Pilved all varjud, mis pealt mustad ja alt kenasti pilvedega kaetud. Ega ma poleks neid osanud otsida, kui õde poleks näidanud. Tellisin siis endale ja Kirkele, oleme meie pere kõige suuremad selle seeria fännid :) Kuna polnud kindel, kuidas vihmavarjusid lennukis transportida ja eks Eestiski ole ju neid vaja, siis jätsime kõik meie tagasitulekut ootama. Kasutasime neid muul ajal akendest sisse särava päikese kaitseks. Võimatu oli muidu arvuti taga istuda. Aga järgmiseks korraks on meil akendel olemas pimendavad rulood. Käisime õega ja Mariga neid tellimas. Õe tütrepoeg arvas küll ühtede kohta, et need näevad välja nagu kartulikotid. Las näevad, minu meelest olid need kartulikotid väga ilusad :) 

Nõmme turul käisin ühel päeval omapäi. Just kõige palavamal päeval :) Eriti meeldis juustuäri, kus lahke poepidaja igat sorti juustu maitsta andis, täpselt nagu siin mõnes väikeses juustupoes. Kuidas sa muidu juustu ostad, kui maitset ei tea. Võtsin siis killukese nõgesejuustu ja kitseläätse juustu (oli vist kitse) ja ühte suitsujuustu. Kuna teadsin, et ma üksi selliseid delikatesse söön, siis piirdusin väikeste kogustega. Turult sai veel kukeseeni kaasa ostetud. Nõmme turg on väga ilusaks tehtud! Viimati käisin seal küll nõuka ajal :) Nii et peab ju ilusam olema!

Tänane Eesti pidupäev Torontos

Nõnda kogunes grupp eestlasi Toronto Eesti Maja ette, et tõmmata pidulikult lipuvardasse nii Kanada kui Eesti lipp. Kohal oli ka Kanada parlamendisaadik Peter van Loan (kel soontes ka pisut eestlase verd). Hiljem jagati Briti impeeriumi valitseja 60nda valitsusaasta puhul välja antud tunnustusi tublidele eestlastele. Kanada riigipea istub ju Londonis oma troonil :) 20.augusti hommikul toimunud koosviibimisest võib lugeda Eesti Elu leheküljel.

Eestis

Eestist oleme juba tegelikult tagasi pea kaks nädalat, nii et täielikult siinse aja peal. Blogist olen end üsna eemale hoidnud, Eestis lihtsalt nautisin sealset olemist ja ei kippunud tüdrukutega vaidlema arvuti kasutusõiguse üle. Ainult emaile kontrollisin telefonil. Sain paljude toredate inimestega kokku, kuigi oleks tahtnud palju rohkem teid seal näha... Liiga lühike on see kolmenädalane olek, eriti kui nii kaugele ja nii kalli piletiga lennata. Emagi ole väga pettunud, kui kiiresti juba ära lähen... ja ega tema nooremaks ei lähe. Me ei ela ju nii lähedal, et teda kasvõi iga nädal korra näha või vajadusel abiks olla... Aga see polnud minu valik ning ma ei hakka laskuma põhjustesse, miks ma enam ei saa võtta pikemat puhkust, kuigi mul seda võtta on. Muidu lähen väga kurjaks ja mulle ei meeldi kuri olla. Räägin parem kenamatest asjadest.
 
Nagu sellest et minu meelest läheb Eesti aina kaunimaks! Ja inimesed aina sõbralikumaks! Lihtsalt fantastiline! Eriti rõõmustasin Tallinna ja ümbruse rattateede üle, mida mööda võis mind küll kõndimas näha, sest olen rattata, kuid otsutasin selle vea järgmiseks korraks parandada. Hankisin lausa rattateede kaardi. Nüüd peame kaaluma poolt ja vastu, kas ostame ratta siit ja võtame lisamaksu eest lennukile kaasa või jääb see ost Eestisse. Eks jõua veel otsustada.

Marist oli mul seekorda fanatstiline kaaslane, kellega me koos linnas ringi kolasime. Käisime ka mõnes muuseumis, kaasa arvatud Eesti Panga omas, kus Mari ametniku koha ühe laua taga sisse võttis. Solarise keskuses piilusime Apollo raamatupoe juures läbi kitsaste akende ruumi, milles tumedate varjudena kaamerad peidus, kuid kus saadetakse eetrisse Ringvaate saadet, mille suureks fänniks olen hakanud (ei jõua sügist lausa ära oodata :). Viru keskuse raamatupoes sain viimaks ka Epp Petronele silmast silma tere öelda. Seal toimus parasjagu "Minu Suriname" esitus. Sõõrikukohviku leidsime Narva maanteel, lapsed said üle tee asuvast ametihoonest oma Eesti passid ja ID-kaardid kätte. Ammu kehtivuse kaotanud passid olid veel lausa beebipiltidega. Vahepeal polnud me neid uuendanud. Aga kes teab, mis neidudel pähe võib tulla. Ehk seavad peale kooli lõpetamist sammud Eesti poole :)

Armas naabriproua vedas meid (kõige noorema kergele protestile vaatamata) kontserdile, mis toimus Padise lähedal asuvas Kallaste turismitalus. Tema vanem poeg on juhtumisi peretütre kavaleriks ning lööb innukalt kaasa talu toimetustes. Kuulasime Lenna ja Tafenau ühiskontserti, mis sinna metsakaldale ehitatud lavale imekenasti sobis. Minge ka kaema, kui mõni kontsert jälle toimub. Koha peal pakuti lausa juua ja süüa ning vaheajal võis talumaadel ringi jalutada ning taluloomi imetleda, armast kiisupoega ja suurt pisut laisa olemisega majavalvurit. Isegi kitsekesed lippasid seal ringi.

Siia lõppu veel mõned pidid Vantaa lennujaamast, kus jälgisin lennukite maandumist. Ma ei jõudnud ära imestada, kui tihedalt neid sinna saabus! Arvestades, et ega see lennujaam just kõige suuremate killast pole, siis ma ei kujuta ette, mis näites New Yorgis või isegi Torontos toimub.

Eesti juttu ja pilte jätkub mul veel mõneks ajaks ;) Nii et kannatust.

25 või 50

Siin on üks vestlus (minust paar kümnendit noorema naisega) aasta algusest, mis endale tallele panin ja nüüd otsustasin ikka jagada, et see kuhugi kaduma ei läheks. Mis ühte vanemat daami ikka enam saaks rõõmustada :)

- voiks ju ka minna kevadel soojale maale, meil saab 25 a ametlikku kooselu

aga vist piirdume ikka lumehangedega

25....muidugi minge!

25 aastat.....ot...kui vanalt te koos hakkasite elama?

- umbes 10selt ;)

:D

tõsiselt?

- ma saan veebruaris 49, päris kummaline mõelda, et 50 on kohe-kohe käes

????????? 49?

tõsiselt??

- ikka

no siis me oleme ikka täitsa mööda arvanud :D

me arvasime et sa oled alla 40

- tänud :)  ma tunnen end nagu 25

selles ma ei kahtle :)

- nii armas, kui sind vanatädide hulka ei arvata :D

eks sa oled ise selles süüdi, tuiskad suuskadel mäest alla ja teed tüdrukute ja toomasega kõik hullused kaasa :)

lisaks oskad ilmselgelt õigesti toituda ja ... oled õnnelik :)

- ma ei oska toitumise suhtes seisukohta votta... hmmm õnnelik... kindlasti positiivsem kui aastaid tagasi

:)

Palav...

Toronto on kuumuse pilve sees. Kraadiklaas näitab 36 ja niiskuskoefitsiendiga oleme justkui üle 40 soojuses. Ja seda on selgelt tunda. Ainult mõni minut rahulikku kõndi ja juba tunned, kuidas keha kergelt higiseks tõmbub, veel mõni minut või tund ja ei jõuagi imestada, kas kehas tõesti nii palju vett on (õhuniiskus teeb asja tuhat korda hullemaks, võrdluseks minu vana soovitus... proovi istuda kasvuhoones, kui ruumi, siis kõnni ka ;). Hommikul läksin kella seitsme ajal koeraga kepikõnnile ja tavalise 2 tunni asemel pidasin tunni vastu. Koju jõudsin nii et higi lihtsalt voolas. Koko oli ka päris läbi ning ainult lõõtsutas ja oli kõige jahedamas kohas siruli. Meil on õnneks õhujahutaja olemas, aga hoian toas umbes 26-27. Kui just ei rabele, siis võib sellega vaata et külm hakata :)

Lumivalgeke

Käisime Mariga päev enne laste äralendu vaatamas uut Lumivalgekese filmi (Snow White and the Hunter). Mis mulle päris meeldis. Ei olnud liiga magus, parasjagu põnevust ja seikluslikkust ning otsi pisut lahti jättev. Hiljem proovis Mari loogikavigu leida, näiteks ta polnud rahul, kuidas üks koletis leebus Lumivalgekese pilgust. Aga mina mõtlesin seda stseeni vaadates, et oh kui kena ja ebatavaline. Sest enamasti oleks olukord lahendatud kas koletise surmaga või millegi sarnasega. Ometigi juleti ühte monstrumit näidata "normaalsena" ja mitte olendina, kelle elu mõte on kõik, mis teele ette jääb, nahka pista. Nii nagu ma ei saa aru ulmefilmidest, kus tulnukad on enamasti verejanulised ning tahavad Maa elanikele ainult halba (selles suhtes oli District 9 jälle erand). Ja ma pidin mitu korda Marile meelde tuletama, et see oli muinasjutt :) Ning leebuv koletis (muude asjade seas) rõhutas ainult Lumivalgekese head südant, minu meelest :) Näitlejatest oli Charlize Theron kurja kuningannana kindlasti ületamatu! Ja nagu üks kriitik nimetas, ületas Lumivalgekst mänginud Kristen Stewarti ilu ;) Chris Hemsworth kütina aga murdis kindlasti paljude filmi vaatama läinud neidude südameid.

Tegelikult on mulle kõige suuremat muljet avaldanud hoopis üks vanem film Lumivalgekesest, mis pidi olema rohkem sarnane Grimmi algupärasele loole, sünge ja mitte sugugi nii helge nagu me oleme muinasjuttude puhul harjunud (Snow White: A Tale of Terror). Avastasin, et keegi on terve filmi Youtube'i üles pannud. Hoiatan, et see pole mitte nõrganärvilistele :) Ise ma tavaliselt hoidun õudusfilmidest, aga millegipärast jäi see mul õhtul kanalite vahel klõpsides silma ja lummas mind. Pidin lõpuni vaatama.

Kanada päev

Tänase Kanada päeva puhul väike video, kuidas olla "päris" kanadalane :) Russell Peters on India päritolu Kanada koomik.

Ja üks foto veel juurde, leidsin selle siit.