Märtsikuine ilm Torontos

See on Kanada! - teatas mu väikseim võsu, kui me täna hommikul kahekesi oma maja trepil istusime ning 17 (!) soojakraadi nautisime! Täpselt kaks päeva tagasi näitas kraadiklaas mõnda miinuspügalat ning meil möllas kõva tuul lumesajuga, mis hooti üle linna käis (lõpuks siiski nii vähe, et lumekattest polnud jälgegi). Sellest lumesajust pidin lausa pilti võtma, sest tänavune talv on vähemalt meie suurlinnas väga nadilt lume poolest esinenud. Fotod on Toronto Eesti Maja ümbrusest.

Märtsikuine ilm Torontos

See on Kanada! - teatas mu väikseim võsu, kui me täna hommikul kahekesi oma maja trepil istusime ning 17 (!) soojakraadi nautisime! Täpselt kaks päeva tagasi näitas kraadiklaas mõnda miinuspügalat ning meil möllas kõva tuul lumesajuga, mis hooti üle linna käis (lõpuks siiski nii vähe, et lumekattest polnud jälgegi). Sellest lumesajust pidin lausa pilti võtma, sest tänavune talv on vähemalt meie suurlinnas väga nadilt lume poolest esinenud. Fotod on Toronto Eesti Maja ümbrusest.

Nutikaim riik maailmas...

Kanadalased võivad nüüd rahulolevalt endale õlale patsutada, sest just Kanada on valitud kõige nutikamaks riigiks kõigi teiste seas (ma olen alati öelnud, et siin on maailma kõige haritumad taksojuhid ;)! Aga ega Eestigi ei pea kurvastama, sest koos Iirimaaga on nad kaheksandal kohal. Siit täpsem info ja pilt.

Kanada kohta on öeldud, et üle poolte elanikest, kel vanust 15 ja rohkem, on peale keskkooli edasi õppinud (2010 aasta statistika järgi 52%). Huvitav on ka see, et rohkem naisi kui mehi on lõpetanud kõrgkooli! Eestis on 36% elanikest ülikooliharidus. Eesti puhul nimetatakse ka väga pikka traditsiooni õppimise osas.
 
Kui mõtlen samas Kanada peale, siis eks riik ole teinud siia elama tulemise kergemaks nendele, kel haridust rohkem kui põhikool (punktisüsteemis annab kõrgharidus maksimumi), mis ei tähenda aga kahjuks..., et immigrandid ka oma erialal lihtsalt tööd leiavad. Teisalt propageeritakse väga keskkooli lõpetamist (sest muidu pead leppima tööga, mille puhul peab olema selge lause: would you like some fries with that?) Lisaks veel valitsuse programm, mis toetab vanemate püüdlusi raha koguda laste tulevasteks õpinguteks. Igal aastal maksab riik lapse pealt 20% juurde 2500 dollari investeeringu puhul. Kui pere sissetulek on väike, siis võib see juurdemaks isegi suurem olla. Teenitud intress on tulumaksuvaba lapsevanemale, kuid laps peab kunagi tulevikus ikka selle kinni maksma, loomulikult oma madala sissetuleku pealt (siin on astmeline tulumaks). Raha võib kulutada kas ameti õppimiseks või kõrgkooli minemiseks. Ega seda raha pole just vähe, et riigi poolt pakutust kasu saada, kuid olen pangatöö juures näinud, et isegi need, kelle sissetulek pole väga suur, proovivad vähemalt midagigi laste hariduse jaoks kõrvale panna.

Teised riigid Kanada sabas on Iisrarel, Jaapan, USA, Uus-Meremaa, Korea, seitsmandat jagavad: Soome, Norra, Suurbritannia, Austraalia, siit tulevad eestlased ja iirlased, peale seda Luxembourg ja Shveits ning viimaks Taani.

Nutikaim riik maailmas...

Kanadalased võivad nüüd rahulolevalt endale õlale patsutada, sest just Kanada on valitud kõige nutikamaks riigiks kõigi teiste seas (ma olen alati öelnud, et siin on maailma kõige haritumad taksojuhid ;)! Aga ega Eestigi ei pea kurvastama, sest koos Iirimaaga on nad kaheksandal kohal. Siit täpsem info ja pilt.

Kanada kohta on öeldud, et üle poolte elanikest, kel vanust 15 ja rohkem, on peale keskkooli edasi õppinud (2010 aasta statistika järgi 52%). Huvitav on ka see, et rohkem naisi kui mehi on lõpetanud kõrgkooli! Eestis on 36% elanikest ülikooliharidus. Eesti puhul nimetatakse ka väga pikka traditsiooni õppimise osas.
 
Kui mõtlen samas Kanada peale, siis eks riik ole teinud siia elama tulemise kergemaks nendele, kel haridust rohkem kui põhikool (punktisüsteemis annab kõrgharidus maksimumi), mis ei tähenda aga kahjuks..., et immigrandid ka oma erialal lihtsalt tööd leiavad. Teisalt propageeritakse väga keskkooli lõpetamist (sest muidu pead leppima tööga, mille puhul peab olema selge lause: would you like some fries with that?) Lisaks veel valitsuse programm, mis toetab vanemate püüdlusi raha koguda laste tulevasteks õpinguteks. Igal aastal maksab riik lapse pealt 20% juurde 2500 dollari investeeringu puhul. Kui pere sissetulek on väike, siis võib see juurdemaks isegi suurem olla. Teenitud intress on tulumaksuvaba lapsevanemale, kuid laps peab kunagi tulevikus ikka selle kinni maksma, loomulikult oma madala sissetuleku pealt (siin on astmeline tulumaks). Raha võib kulutada kas ameti õppimiseks või kõrgkooli minemiseks. Ega seda raha pole just vähe, et riigi poolt pakutust kasu saada, kuid olen pangatöö juures näinud, et isegi need, kelle sissetulek pole väga suur, proovivad vähemalt midagigi laste hariduse jaoks kõrvale panna.

Teised riigid Kanada sabas on Iisrarel, Jaapan, USA, Uus-Meremaa, Korea, seitsmandat jagavad: Soome, Norra, Suurbritannia, Austraalia, siit tulevad eestlased ja iirlased, peale seda Luxembourg ja Shveits ning viimaks Taani.

Head naistepäeva

Sellise toreda kaardikese joonistas Toronto Eesti Maja kunagine direktor, kui ta pangapreilisid naistepäeval lilledeta kaema tuli ;) 

Head naistepäeva

Sellise toreda kaardikese joonistas Toronto Eesti Maja kunagine direktor, kui ta pangapreilisid naistepäeval lilledeta kaema tuli ;) 

Quebeci õlu

Eelmise postituse vastuseks oli... (trummipõrin palun) ... Quebeci õlu! Quebeci provintsis võib kangemat kraami ka toidupoes müüa - Ontarios on selleks spets poed LCBO ja Beer Store. Ega ma naljalt muidu nendesse eripoodidesse just ei satu :) Ma arvan, et quebeci prantslased oleks väga solvunud, kui nad ei saaks toidukraami kõrvale samast poest ka korralikku veini või õlut osta, sellepärast ka ei takistata pudelite müüki igal pool ;)

Huvitav, milliste reklaamifirmade nõuandel küll õllekastid selliselt kaunistatud on? Mitte et mul midagi selle vastu oleks :) Äkki tekib nõnda arvamine, et polegi tegemist kangema kraamiga, mis suurel hulgal tarvitatuna tervisele mitte väga hästi ei mõju.

Allpool on siis eelmise postituse foto täielikul kujul... Kogu asja juurde käib pikk legend õllest. Annan lühikese kokkuvõtte maakeeli, aga video, mis tuleb üles nende kodulehel, on minu meelest hästi mõnus :)
Maudite (ehk neetud) oli üks esimestest kangetest õlledest, mida Quebecis müüdi (õlle suhtes võhikuna võin kusagilt loetuna väita, et see on belgia-tüüpi õlu ;). Maudite vihjab vanale legendile, mille järgi kunagi Ameerika mandrile tulnud kaheksa prantsuse metsatöölist igatsesid talvel jõuludeks koju minemisest. Appi tuli vanakuri ise nõudes loomulikult vastutasuks meeste hingi. Ja nõnda seilasid uljaspead lendava kanuuga oma külakesse. Ühel õnnestus aga lubadusest taganeda, kui ta jumalasõna suhu võttes põhjustas kanuu kukkumise maa peale.

Unibroue poolt valmistatud õllede hulgas on Maudite ("Neetud"), La Fin du Monde ("Maailmaots"), and Don de Dieu ("Jumala kingitus").  Pudelites pidi olema ka pisut pärmisetet, mis tähendab, et käärimisprotsess jätkub ka peale pudelisse panemist, mis pidi aitama ka säilimisprobleemi lahendamisel. Tunnistan, et mul pole mingit seisukohta ülalnimetatud õllede suhtes, sest minu meelest maitsevad kõik õlled ühtemoodi halvasti ;) Tomi meelest ei pidanud aga need Quebeci õlled kuhugi kõlbama. Aga nagu olen aru saanud, meeldivad talle pigem sellised heledamad ja mitte nii kanged märjukesed.

Ja veel üks pilt õllekastidest, mitte nii põnevatest kui need ülalpool on ;)

Müstiline maa või...

hoopis midagi muud? Väike mõistatus jälle :) Millist kaupa võiks sellise pildiga kaunistada? Marile jäi igal juhul see kohe siin poes silma.

Sinised roosid...

Nagu Eesti vabariigi sünnipäevaks aretatud ;) või hoopis lihtsalt muid trikke kasutatud.

Kanada eesti noored: Am I Estonian?

Laupäeval toimus Tartu College's Kanada eesti noortele pühendatud näituse: Am I Estonian? avamine (loe siit täpsemalt). Suutsin välja meelitada Mari ja Kirke, kuigi Mari teatas, et olin puha vale infot sündmuse kohta jaganud :) Ta ootas kunstinäitust ja mitte väljapanekut kohalikest eesti juurtega noortest. Lisaks veel laulu ja kõnesid. Kuidas ma võisin neid nii alt vedada :D Aga tegelikult ei osanud mina ka oodata, mis tulemas oli. Ning minu meelest oli see kõik väga toredalt kokku pandud.

Kujutan ette, et väga vähesed jõuavad kaugelt Eestist seda imetlema tulla, sellepärast mõned näited ülalpool. Kõige vahvam on Tomi kaugelt sugulase mõtted, kus ta nimetab, et tema kanadalsest emast on saanud suurem eestlane kui ta pool-eestlasest isast ;) Ühelt poolt ma ei imesta. See on sama tunne ehk, kui laste koolis rahvuspäevadel, kui vaesed kanada juurtega noored ei saanud rääkida põnevatest kohtadest, kust nende vanemad pärit on!

Kogu asi sai aga alguse siin oma magistritööks materjali kogunud noore neiu Katre Viilverest. Lisaks üldisele küsitlusele, tegi ta mõned intervjuud kohalike noortega, millest sündisidki väljapanekud. Lisaks veel fotosid ja lühike filmike kogu asjast ning pilk tänapäeva noortele, kel mingi side Eestiga, sai ehk pisut selgemaks. Minu meelest pole kahtlustki, et ükskõik, kes on oma juured üles leidnud või enda jaoks neid tähtsaks peab, pole kahetsenud! Pigem oli publiku hulgas vähemalt üks, kes kahetses oma eesti keele mitteoskamist... aga teisalt rõõm, et ta ümber saalis istus samasuguse taustaga inimesi.

Rahvast oli päris palju koos, korraldajad pidid lausa pinke juurde tooma! Aga pole ju imestada, kui nii mitmedki noored kohale tulid. Pildil on sõbrannad, kes pisikesest peast ninapidi koos olnud. Kolm vasakpoolset umbes kuuajaliste vahedega kõik 16sed :) Nii kenasti võib vahel lapsesündi planeerida ;) Kas nad on eestlased? Kui võimalus see uhkelt välja hüüda, siis alati ;)

Mul ei olnud taas kord kavas filmida, aga otsustasin ühtäkki, miks mitte. Laulab sopran Kristiina Agur, kes praegu küll veel koolipingis, kuid unistab ühel päeval Estonia lavalaudadel esinemisest. Kas pole huvitav, kuidas eestlased Eestis vaatavad unistavalt laia maailma poole ja siin on üks neiu, kes ei ütleks ära võimalusest oma esiisade maale minna :) Lisaks veel katkend Anneliis Põldre kõnest, see on inglise keeles, kuna publiku hulgas oli neid, kelle jaoks eesti keel eksootika.

Rahvatants Torontos

Riputan üles lühikese video eelmise postituse jätkuks. Esineb Toronto rahvatantsurühm Kungla, mis on iseenesest juba väga pikka aega eksisteerinud, kuigi olnud viimased aastad varjusurmas. Nüüd on noored sellele uuesti tuule alla puhunud ning õpetavad isegi mudilastele lasteaias rahvatantsu. Toronto Eesti Koolis on ka alati rahvatantsu õpetatud, kuigi rohkem kõigi lõbuks (ja mõne jaoks ka tüütu kohustusena, nagu näiteks minu Mari). Aga sealt on kindlasti pärit pisik, mis pani hakkajad poisid-tüdrukud uuesti koos kokku tulema. Nii tore! Mis paneb mind mõtlema... kui paljudes Eesti koolides rahvatants õppeainena sees on :)

Samas on huvitav, kuidas mulle esinemise ajal jäid silma mõned tantsijad. Ja pole ime, nad on juba pisikesest peale Eestis tantsuga tegelenud. Üks neiu on näiteks 15 aastat Sõlekeses tantsinud. Lihtsalt vaatasin teda ja meenutasin oma rahvatantsu aegu, kui ma keskkooli tüdrukute grupis tantsisin (ja läbi katsete isegi tantsupeole pääsesime) ning aasta Tartu Ülikoolis Tiiveli käe all vastu pidasin (mis sest et sinna kandideerides esimeste seas välja valitud olin, lihtsalt kauem ei suutnud, sest olin liiga õrna hingega ;) Aga mäletan, kuidas tantsuõpetajad meil kogu aeg turjal olid, kuidas oma keha hoida, käed puusale panna, kui kõrgele jalga tõsta varvas püsti või väljasirutatud olekus, kuidas jalg teise sääre vastu üles tõsta jne jne. Kui olin varem rahvatantsu vaadanud, ei osanud sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörata :) Nüüd olen rahulikult pealtvaataja rollis ja kunagine kihk ise ka jalga keerutama minna, on kuhugi oma rada kõndima läinud. Oh, seda mugavust küll!

Vabariigi aastapäev Torontos

Olime 24.veebruari õhtul taas kord Eesti Majas vabariigi aastapäeva tähistamas. Pangal on olnud kombeks toetuseks pileteid osta ja kui neid siis töötajatele pakuti, siis otsustasime, miks mitte! Mäletan, kuidas tolleaegne üks peo korraldajatest selle üle väga rõõmus oli, sest nii viisime osalejate keskmise vanuse pisutki allapoole :) Iga aasta pole me Tomiga sinna kahjuks küll jõudnud, sest vahel oleme sel ajal hoopis suusatamas olnud. Võib ju samas tunduda, et sellisest peost osavõtt on küll kõige igavam tegevus, kuid minu meelest on nii tore hea seltskonnaga kokku tulla ning mõnusalt üheskoos tähtsat päeva tähistada. Isegi kõnesid on põnev jälgida, sest kunagi ei tea, milliseid huvitavaid tähelepanekuid külalised teevad. Nagu seekord üks liberaalide esindaja, kes meenutas, kui tähtsat rolli mängis tema lapsepõlves üks eestlane, kes õpetas malemängu armastama!

Mõne jaoks võib küll toit suurema tähtsusega olla, miks kohale tullakse, eriti kui see väga hea on. Muidugi on hea toit, kui see veel eestipärane on ;) Aga ma ütleks, et pidulaud on küll viimane, mis meid välja meelitab. Omal ajal oli siin palju noori sõdureid täiendõppel ning nedega oli siis vahva juttu puhuda. Ja nüüdki ootame põnevusega Eesti külalisi, kuigi ega seda igal aastal ei juhtu.

Seekord pakkus meelelahutust kohalik rahvatantsurühm Kungla. Kas pole fantastiline, et noored omast vabast tahtest selle jälle ellu äratasid!

Pilk peosaali. Minu meelest oli väga toredalt korraldatud hümni laulmine. Tegime seda koos Lenna Kuurmaaga, kes päeval Vanemuises solistiks oli ;) Ma peaaegu ootasin, et meile näidatakse ka presidendipaariga kätlemist, kuid seda pidin hiljem kodus järgi vaatama. Siinjuures pean ütlema, et mulle meeldis väga president Ilvese kõne! Egas nüüd midagi, kui rühime aga suure juubeli poole!

Vikerkaar...

Veel üks foto Quebeci Montmorency joast, mis selle provintsi kõrgeimaid. Kuna vett voolab sealt alla nii palju ja suure hooga, siis mida lähemale kõnnid, seda rohkem veepiisku õhus. Ja kui siis veel päike välja tuleb, võib märgata vikerkaart :) Klõpsasin pildi, kui gondliga üles sõitsime. Paremal all toimub kelgutamine.

Montmorency juga

Quebeci linna lähedal asub väga ilus park koos kõrge joaga (võib-olla on hoopis kosk, ma ei tee vahet), mis on muide Niagara joast 30 meetrit kõrgem. Oleme seda suusatama sõites alati kaugelt imetlenud, kuni lõpuks läksime asja lähemalt kaema. Talvel on ta muidugi eriline, sest saame peaaegu et nina vastu juga panna. Suvel laiub sel alal ju vesi.

Aga asja võib lähemalt ka ülevale sillale uurima minna. Sõitsime alt gondliga üles ning jalutasime piki pargiteed sillani. Vaade alla on päris huvitav, kas pole :) Inimesed on justkui sipelgad seal all toimetamas.

Imeilusad pitsilised kaunistused oli jää jätnud joa servadesse :)

Kuna nädalavahetusel oli mingi suur talvefestival käimas, siis rahvast oli rohkem. All tundsid lapsed rõõmu kelgutamisest ja igaüks võis 20 dollari eest saada jääseina peal ronimiseks vajaliku varustuse ning oma oskusi proovile panna. Tom kibeles kangesti, aga kuna meid ootas ees pikk sõit ning me ei tahtnud kojujõudmist öö peale jätta, siis sikutasime ta ikka tagasi autosse.

Sillale... Niagaral sellist lõbu pole :) Kui just köielkõndija pole, st ega neid köie peale ka enam ei lasta, kuigi hulljulgeid on ajaloos leidunud. Silla peal on ikka kindlam :)

Ja viimaks vaade St.Lawrence'i jõele. See suur sild eemal viib ühe saare peale. Quebeci linn jääb pisut rohkem paremale.

Tomi pildid Montmorency joast.

Kuna Niagara ehk kõige rohkem Kanadaga seostub, siis siin hoopistükkis nimekiri erinevatest jugadest/koskedest Kanadas. Pean tunnistama, et mulle avaldavad rohkem muljet need, mis on looduses ja kuhu ei saa autoga niisama lihtsalt juurde vurada (Niagara ei ole üks nendest kahjuks).

Head vastlapäeva!

Suusamäel Quebecis

Ikka veel mõned meenutused meie lemmikmäelt. Lemmik eriti sellepärast, kui vähe rahvast seal on, see tähendab, me tuleme kohale kõrghoojast vabal ajal :) Tegelikult oli laupäeval gondli sabas juba ebatavaliselt palju inimesi. Sellist rahvamassi nädala sees nii kergelt ei näe, kui just koolivaheaeg mõnel käes pole. Briti koolilapsi oli selleks liiga vähe kohale lennanud ;) Ja kui jalad ära väsivad, siis võib hobuküüti saada.

Suusapilte Mont Sainte Anne mäelt

Minu Kasahstan

Katri Kuus "Minu Kasahstan"

 
Kõigepealt pean ütlema, et minu-sarja raamatud maadest või kohtadest, mis kunagi nõukogude liidu osa, tekitavad omamoodi suuremat huvi. Muidugi on maailmas riike, mis minu jaoks pisut rohkem põnevamad (näiteks Island, Uus-Meremaa, Jaapan), kuid samal ajal ei saa kuidagi üle ega ümber tahtmisest teada saada pisut rohkem nendest paikadest, kus inimesed pidid elama Eesti moodi Moskva kontrolli all.

Kasahstani kohta mäletan koolipingis õpituna, et see on suur maalahmakas, pealinnaks Alma-Ata, ja ega palju tarka ma selle riigi kohta ei oskagi öelda. Kujutasin ette laie steppe, hiinapäraste näojoontega karjaseid oma imelikus riietuses. Kusagil mälusopis leiduvad teadmised volga-sakslaste küüditamisest nendele aladele. Üldine arvamine oli riigist, mis väga erinev ja üsna mahajäänud. Selline oli minu pilt enne Kasahstani-raamatu läbilugemist.

Mulle meeldis Katri Kuusi rahulik jutustamisstiil, tema tähelepanekud tavalisest elust ja tema positiivsus! Kuigi, nagu ta muuseas mainib, nägi ta alguses ainult negatiivset. Samas jääb ta ikkagi omamoodi kõrvaltvaatajaks ega proovi liiga palju peale suruda oma arvamust, kuidas asjad peaksid käima ja olema. Ma kujutan ette, et igaüks, kes on pidanud mujale elama asuma, on alguses tahestahtmata kõrvutanud pea kõike, millega nad uues riigis kokku puutuvad, sellega, mis neile oma kodust/kultuurist tuttav. Kas seda ka avatud mõtlemisega osatakse teha, on omaette küsimus... Minu meelest on Katril seda oskust. Mis jätab kogu raamatule mõnusa alatooni. Sest nii kerge on võtta negatiivset hoiakut ning mitte näha head või põhjusi, miks asjad on nii nagu nad on (see tähendab lihtsalt viriseda).

Kindlasti aitas tema suhtumise kujunemisele pikem viibimine Kasahstanis. Kolm aastat ei tarvitse ühe riigiga täielikult sina-peale saamiseks piisav, kuid lubab pisutki parema pildi tekkimist, eelarvamustest vabanemist. Ning viimaks tunnistab Katri, et on Kasahhimaasse lausa armunud, sest seal on küllalt palju, millest kinni haarata... kaunis loodus, tolerantsed inimesed... teisalt on seal ikka palju korruptsiooni ja suhtumist, mis paneb hambaid kiristama või vihastama.

Ma ei oska ette arvata oma suhtumist, kui oleksin sunnitud mõnda maailmanurka elama minema, millest väga ebamäärased teadmised või mis ehk pisut kõhedust tekitavad. Samas imetlen Katrit, kuidas ta pere kooshodimise nimel on tõenäoliselt nõus ka maailma otsa kolima. Noogutan innukalt kaasa, sest ei kujutaks ette elu, kus üks meie pereliikmetest elaks sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel. Lapsed peavad küll uues kohas kooli minema, kuid mida nooremad nad on, seda kergemini see läheb. Õnneks ei pea Katri tüdrukud täiesti venekeelsesse haridussüsteemi sukelduma. Kasahstanis on olemas koole, kus õppetöö inglisekeelne. Paistab, et seda sorti koolid pole olulised ajutiselt riiki elama-tööle tulnutele, vaid ka need, kel raha rohkem, panevad oma võsud sinna, lootes kindlustada nendele parema tuleviku. Mulle jäi huvitava faktina meelde, kuidas igal aastal saab hulk noori riiklikud stipendiumid välismaale õppimiseks. Minu esimene reaktsioon oli, et ega nad tagasi küll ei tule. Tegelikult... puha vale... pea kõik tulevad tagasi. Ühelt poolt oled mujal üks paljude seast, kui oma kodumaal oled tegija!

Katri räägib oma pere kohanemisest, tööst (inglisekeelses) lasteaias, kasahhi kommetest ja nimedest, kokkupuutest erinevate ametiasutustega ja ametnikega, uuest pealinnast, presidendist, keda enamus väga hindab ja kes väga kasahhimeelne, vene ja kasahhi keele suhtest, ja nii aina edasi. Saan teada, et tulpide ja õunte sünnimaaks on just need alad. Samas teeb üks kasahh, kes on Eestis külas käinud, üllatava märkuse selle kohta, kuidas Eestis õunad puude all mädanevad... ta oli arvanud, et seda juhtub ainult nende maal. Mina mäletan ikka aega, kui Eestis õunad kõik kenasti tallele pandi või kompotiks-mahlaks tehti. Imestasime paarkümmend aastat tagasi Rootsi kolides, kuidas seal aiad õunavaibaga kaetud olid... Aga paistab nii, et mida paremaks läheb elu, seda vähem vaevuvad inimesed aias kasvavate viljadega midagi ette võtma. Lihtsam on ju poest kõik koju tuua...

Katri pere kahest aastast saab kolm. Tõenäoliselt poleks seda nii kergelt juhtunud, kui maa ja elu seal poleks küllalt meeldinud. Olen vahel mõelnud, kas see on meil geenides (sellest ajast, kui me mööda ilma ringi rändasime), et teatud aja möödudes saab ümbrus tuttavaks ning koduseks ja elu võõras riigis/kohas polegi enam nii võimatu. Ning kui siis keegi teeks mõne negatiivse kommentaari sinu uue kodumaa kohta, tekib refleks seda maad kaitsta.

Kasahstan on maa, kus on hulgaliselt maavarasid, kus üldine areng aina positiivse poole liigub, kui kiiresti on omaette küsimus. Kuid need muutused, ehitamine, tähendab seda, et üha rohkem kaob kohti, mis inimasustusest puutumata. Mis pani mind mõtlema, kuidas minu praegusel kodumaal, Kanadal, on veel lahmakas maad, kus inimesi ei ela, või õieti pole seal elamiseks küllalt häid tingimusi. Aga kui kliima üha soojemaks läheb, siis kujutan ette, kuidas siingi rahvas hakkab rohkem põhja poole liikuma.

Katrile aitäh mõnusa lugemiselamuse eest! Selline kogemus hoopis teist sorti kultuurist on igale hindamatu väärtusega... Ja nüüd olen vaatamisjärjekorda seadnud Kasahstani filmi "Tulpan", mis esitati Oscari kandidaadiks aastal 2009 (ei pääsenud siiski esimese viie hulka, kuid oleks kindlasti huvitav vaadata peale Katri raamatu läbilugemist).