Kepikõnd Toronto pargis

Vahel on Torontos küll tunne, et sa ei elagi linnas. Siin on hulgaliselt parke ja rohelust. Jõeorgudesse ei julge keegi enam maju ehitada, sest üleujutused võivad väga tormiliseks osutuda. Orkaan Hazel aastal 1954 jõudis täie jõuga ka Torontosse, tappis 81 inimest ning jättis tuhanded kodutuks. Nüüd on orud muudetud parkideks.

Mina olen hakanud nädalavahetustel kepikõnniks Etobicoke Creek jõeorgu minema (oleme seal tavaliselt ratastega käinud või niisama jalutanud, isegi suusatanud tegelikult). Teen nalja, et mul on nüüd kepikõnnilubi, kuhu kuulun mina ja Koko. Seon ta rihma oma vöö külge, nii saan rahulikult keppidega vehkida. Ta oskab väga kenast ennast eemale hoida. Tavaliselt on minu kõrval või kusagil tagapool. Alguses kipub küll vahel ise kiirust üles võtma, kuid kahe tunni pärast on tal juba keel vestil :) Seekord oli Tom kaasas ning hoidis ise koera, mina klõpsasin aegajalt pargiteest pilte. Nii et tulge minuga kõndima :)

Taimetoitlasest zombi Tofu

Kohe-kohe kättejõudva Halloweeni puhul lühike filmike Tofu The Vegan Zombie:

Uus kokaraamat

Olen endale vaikselt lubaduse andnud, et enam kokaraamatuid juurde ei osta, sest varsti vallutavad need mul kõik raamaturiiulid. Aga selle peagi ilmuva retseptikogu erinevates maailmanurkades valmistatavatest roogadest võtaks küll olemasolevate hulka :) Kui oleksin Eestis, siis läheks ise kohale, kui teose tutvustamine ette võetakse 12.novembril (loe siit). Kaante vahele on saanud Eda Allikmaa abil "Minu" raamatute autorite käest kogutud retseptid. Suur aitäh Edale selle ettevõtmise eest!

Kui sain kirja küsimusega võimaliku osalemise kohta, siis esimese hooga oli küll tunne, et mida ma õieti oskan valida. Sööme siin paljus ikka vägagi eestilikku toitu, aga eks midagi poe kohalikest kommetest ka meie kööki. Kõige tüütum oli vast retsepti "lahtikirjutamine", st seletuste andmine, et kõik ikka kenasti aru saaksid, mida ja kuidas tuleb teha (sama käib siin blogis olevate retseptide kohta). Ise kipun enda jaoks ainult retseptis vajalikke aineid kirja panema, sest muu tuleb ju loogiliselt :) Mul on kogunenud hulgaliselt lipikuid, millel on mingid ained, üksikud sõnad, nagu sulata, vahusta jne, aga puudub isegi seletus, mis retseptiga tegu :D Nüüd proovin vähemalt nime juurde sirgeldada, sest hiljem ei tarvitse aru saada, mida ma täpselt tegin või teha kavatsesin :)

Aga nüüd jään huviga ootama, millal see uus teos minu koju jõuab :)

Tarkus tarviline vara...

"You look like very intelligent people!" teatas täna pargis üks vanem härrasmees, kes hoidis käes mingit kuivanud lehtedega väga õnnetu välimusega taime ning proovis meilt, kui targa näoga "isenditelt" selgitust saada, kas see närtsinud roots juhtumisi pole ragweed ehk vist eesti keeli amroosia perekonda kuuluv taim (mõni botaanik võiks selles suhtes küll selgust tuua, sest kahjuks ei suutnud ma kusagilt täpset vastet leida). Ragweed on siin üks päris tüütu umbrohi, mis võib üsna pikaks kasvada ja terve aia vallutada. Ta on ka paljude allergia all kannatavate inimeste suur nuhtlus! Mingis Kanada linnas peab lausa trahvi maksma, kui sa lased neil rõõmsalt oma elu elada, teadis üks kanadalane kunagi rääkida - ta kannatab allergia all.

Kuna meid õnneks see taim ei kimbuta, välja arvatud muidugi peenramaal, siis arutasime Tomiga hoopis, mille alusel see vanahärra otsustas, et me intelligentsed välja paistame. Kas Tomi halli habeme järgi? Või hoopis minu prillide alusel? Ehk meie pidev ROMi muuseumi külastamine on meie näoilmet muutnud ;) Samas oleks ta vabalt võinud arvata, et me oleme poolearulised, sest mina olin kepikõndi tegemas, mis siin veel maad vallutanud pole, mispeale ma aegajalt saan imestavaid kommentaare, kas ma pole mitte märganud, et lund ei ole, ning kus mu suusad on :)

Nutiteler

Tom kirjutas juba pikalt laialt meie uuest ostust - nutitelerist, mis tõi jõulud meile varakult koju :)  Arvestades, et me tegelikult televiisorit ei saa vaadata, sest kaabliühenduse võtsime maha ning tavalist antenni pole ka üles pannud, siis esimese hooga tekib küsimus... milleks meile telekat üldse vaja on! Omal ajal oleks see tõesti peaaegu mõttetu, kuid nüüd on nii paljud saated läbi interneti kättesaadavad. Ei lase me enam teleril kukil istuda, vaid teeme ise oma valiku saadete ja vaatamisaja osas.

Kõige suurem vahe tavaliste teleritega on muidugi selles, et tänu wifi pulgale on teler justkui arvutiks muutunud. Saaksime läbi selle internetis surfata ja kõike muud teha. Ainult mõnda seadet ei saa kasutada, näiteks ETV saateid otse striimida (?), peame seda ikka läbi arvuti tegema. Mis veel... Google Maps ja Skype on kasutada, Netflix tuleb otse telerisse, ja seal on meeletu valik erinevaid filme, nii kohalikke kui mujalt maailmast. Maksame selle eest vaid 7.99 kuus, mis kaabelTVhinnast pea kümnekordselt väiksem! Lisaks on teleril veel mitmeid seadeid, millega saab erinevaid videosid ja filme vaadata või lihtsalt mängida näiteks Sudokut jne. Muide Netflixiga seoses... kui see Kanada turule jõudis, olid telekanalid pisut mures, et väga paljud otsustavad loobuda tavalisest teleriteenusest. Siiani polevat vähenemist märgata! Mis ehk meie jaoks hea uudis, sest muidu võivad nad sundida Netflixi oma teenuseid muutma. Ikkagi suured firmad ja võimu palju...

Mulle meeldib väga ka ilmakanal, kus saad valida päris mitu linna oma lemmikuteks ning kerge vaevaga hommikul järele vaadata, milline ilm tulemas on (valisin muidugi Toronto, Tallinna, aga ka Brüsseli, kus mu õde on ja suusakoha, mis talvel oluline). Muidu pidin arvuti selleks sisse lülitama, kui ei jõua raadiojaamast ilmateadet ära oodata (pealegi nad ei ütle, milline ilm Eestis on ;)

Teleri suuruseks on 42 tolli. Mõni ütles, et liiga väike, aga meie lapsed arvasid, et meie endine pisike oleks niisamagi kõlvanud.

Noor autojuht

Mari on nüüd Tomiga päris tihti autosõitu harjutamas käinud. Tom arvab, et ta on juba täitsa tubli. Eks mida rohkem sõita, seda mugavamaks juhtimine läheb. Pean tunnistama, et minust ei ole head õpetajat. Tunnen kuidagi väga ebakindlalt end, sest ei saa ise kontrollida, mis toimub :) Nii et õpetamine on täiesti Tomi õlgadel. Ta proovib iga päev ikka mingi tiiru teha, kui karatetrenni sõit või poodi minek, istub Mari roolis. Huvitav on siin see, et mingid ametlikud kursused pole kohustuslikud. Peaasi on õpetaja juhiloa omamine (vähemalt neli aastat ja õpetajal ei tohi tilkagi alkoholi sees olla). Mingit märki noore sõitja kohta pole olemas, muidu oleks vist diskrimineerimine ;) Minu meelest aga võiks ju, siis teavad teised rohkem ettevaatlikumad olla ja ei lähe närvi, kui keegi ees koperdab. Noor õppija ei tohi roolis istuda öösel kella 12 kuni 5ni hommikul ning ei tohi sõita suurtel maanteedel.

Mingil ajal läheb Mari ka autokooli, lihtsalt sellepärast et meie autokindlustus hiigelkõrgeks ei tõuseks. Kui oled kursused läbi teinud, siis saab pisut hingeruumi, sest noor sõitja meie kindlustuse peal tähendab päris korralikku hinnatõusu. Hea, et laps poiss ei ole ;) Siis vist peaks ta tööle saatma, et ta autoga sõita tohiks. Autokooli lõpetamine annab ka loa juba 8 kuu pärast peale esimese teooriaeksami sooritamist minna luba taotlema, millega võib üksi sõita, kuigi teatud piirantuga. Muidu peab ootama ühe aasta. Peale seda on veel üks lõplik eksam, kuhu võib minna aasta pärast ja mille peab viie aasta jooksul ära tegema alates esimesest eksamist. Peale seda võid lõbusalt autoga sõita, kuni oled 80 ja pead hakkama iga kahe aasta tagant tõestamas käima, et juhiluba võiks sul ikka olla. 

Õunale!

Eelmine postitus tuletas meelde meie viimase õunalkäigu möödunud nädalavahetusel, kui ilm eriliselt soe ja mõnus oli. Siin on tore võimalus minna õunakasvandusse kohale, osta endale tühi kott, mille siis võib ääreni täis laduda. Tegelikult tuleb ehk kilo hind kõrvalolevas talupoes odavamgi, aga hoopis teine asi on ise õunapuudelt vilju noppida ja muidugi midagi muuseas ka kõhtu pista :)

Viljapuud on sirgetes ridades ja ootavad korjajaid ning maiustajaid. Enamus külastajaid on ikkagi koos lastega. Samas võib ka kaarikusõitu teha, kui tahad kaugematesse nurkadesse kergema vaevaga jõuda.

Vahepeal võib isegi tsirkusetrikke teha :) Mari vaatab, kas ta saab ikka õuna õhust kätte.

Meist jäi veel hulgaliselt õunu maha. Usun, et neist tehakse hiljem maitsvat mahla. Ostsime seda Kirke nõudmisel ka kaasa. Tegelikult meeldib mulle ka õunamahl ikka kõige rohkem! Olgu siin ükskõik mis uhkeid puuvilju ja marju, õunad on ikka üle kõige :D

Naeratus

Kuidagi ei saa fotojahiga uuesti järje peale :) Tunnen, et olen kuidagi eriliselt mugavaks läinud. Aga teema "naeratus" kiskus kangesti sulge haarama, sest olen tahtnud ühe oma tähelepaneku lahti rääkida. Ma ei tea, kuidas Eestis on, kuid mulle mõjuvad kuidagi eriliselt häirivalt siinsete maaklerite naeratavad näod. Mitte, et mul naeratuse vastu midagi oleks, mulle hoopistükkis meeldib väga, kui inimesed naeratavad, aga tähtis on, et see naeratus tuleks südamest. 

Siin on kombeks müüdavate majade juurde panna üles müügisildid, millel tihtipeale ka müüja pilt. Iga kord kui nendest mööda kõnnin liigub pilk muidugi naerunäole, mis teoreetiliselt peaks sõbralikult ja ligikutsuvalt mõjuma, kuid minu puhul tekitab hoopis tõrget. Olen püüdnud aru saada, mis mul viga on, kuni ühel päeval taipasin äkki, milles minu jaoks probleem seisab. Nende silmad! Isegi kui suu on kõrvuni, siis silmad on neil külmad ning kaalutlevad! Ok-ok-ok... üldsegi mitte kõigil, enamus on tegelikult päris normaalsed!!! Aga meelde jäävad just need poseeritud fotod võltsi naeratusega ning nüüd mõtlen iga kord neid märgates, kuidas maakler majaostjale naeratades selgitusi jagab ning kuidas tema ajus käib külm arutelu, mis viisil potensiaalsed ostjad maja ostma panna :)

Minu esimene "päris" töö siin (mis kestis umbes pool aastat) oli inimestest foto tegemine ning nende ülekandmine tassidele. Ma ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas eriti lastel fotoaparaadi nägemine tõmbas suu kõrvuni, nagu välja treenitud ahvidel :D Ainult silmad olid neil tihtipeale elutud. Parem siis juba mitte nii laialt naeratada, sest mis sa ikka selle võõra fotograafi ees nii kangesti rõõmustad. Eriti veel, kui ema-isa sunnivad, sest siis saab vanaemale kinkida lapse pildiga tassi, samal ajal kui laps piilub hoopis mänguasjapoe poole :)

Niisama huvi pärast sirvisin Eesti maaklerite fotosid. Selle müüja juurde läheks ma näiteks kõhklemata (ma ei tunne teda, tegin otsuse ainult pildi alusel ;) Tunnistan, et Eesti lehekülgedel üles pandud maaklerid jätsid kõik väga kena inimese mulje :) Ja siin on üks kena Toronto-eestlane, kes muide on uhkelt inglise ja hispaania kõrval ka eesti keele ära märkinud (oma imestuseks avastasin, et mõned eestlastest maaklerid - ega ma neid eriti palju teagi :) - on selle oskuse maha vaikinud, vähemalt pole see neil internetis kirjas... hmmm... huvitav miks?!).

Näed nüüd, ikka kisub jutt keele peale :) Kuigi teemaks oli ju naeratus! Ja naeratamine on ju nii tähtis, et me end õnnelikena tunneksime. Olen lugenud soovitust naeratada ka siis, kui väga raske on (siin üks artikkel). Pidi tervisele väga hästi mõjuma! Naeratus on nakkav, nii et naerata ja kõik su ümber naeratavad (peaasi, et see naeratus ikka südamest tuleb ;)

Grillihooaja lõpetuseks

Nüüd, mil vananaiste ehk indiaani suve soojad päevad vist tõesti viimaseks jäävad, st kui temperatuur veel ligi 30 soojakraadi kõrgusele tõuseb, võiks näiteks valmistuda järgmiseks suveks, kui toiduvalmistamine majast välja liigub. Sel aastal kasutasime päris usinalt gaasigrilli, mis ühtepidi mulle väga meeldis, sest palju mõnusam on õues olla kui kuuma pliidi ees toimetada. Teistpid on palju vähem mõnus pärast grilli puhtaks saada. Mõtlesin, kas peaks muretsema teles nähtud "aurutajad-puhastaja" ning surfasin pisut internetis. Väga vastakaid arvamusi leidsin, kuni sattusin ühe olluse peale, mis töötab ilma elektrita ja ainult lihasejõul :)

Grill Daddy on hari, mille varre sisse valad vett. Kui hakkad grilli sellega pesema, keerad harja "kraani" lahti ning väljavoolav vesi aurustub kuuma grilliga kokkupuutel. Nüüd pole muud, kui hõõru aga küpsetuspind läikima! Tundus eriliselt geniaalne idee! Ja peale pisukest mõttepausi otsustasin asja koju tellida. Ning pole kordagi kahetsenud! Kasutan seda kohe peale küpsetamist, kui grill ikka kuum. Kui külalised kohal, siis on natuke imelik kohe pesemisega tegelema hakata. Eks siis tuleb puhastamine järgmine kord enne uut toiduvalmistamist ära teha. Lihtsalt kuumutan, keeran gaasi kinni, hõõrun kõik puhtaks ning panen grilli jälle käima. Vaadake (Rachel Ray saates järele proovitud) ja lugege ise ning kui tundub hea mõte, miks mitte seda jõulukingiks varuda, kasvõi endale :)

Ikka veel eesti keelest

Pidin ikka oma laste käest ka küsima, mis teeb neist eestlased (neil hetkil, kui nad end kanadalaseks ei pea). Khm-khm... trummipõrin ja fanfaarihelid... ja vastus oli - eesti keel! Kirke lisas - eesti keele aktsent inglise keeles :D Ok, ma saan aru, et nad pole mingid eksperdid, kes oskavad sügavalt ning saja ja tuhande põhjenduse ning näitega iga teema läbi arutada, aga lapse suust pidi ju tõde kõlama ;) Tegelikult lisas Mari veel (lisades samas, et see käib vist kõigi rahvaste kohta), et nad hoiavad kokku ning teevad ühiseid asju, nagu näiteks siin Kanadas on neil oma kool ja pank ja poed ja muud tegevused ning üritused.

Ma mõtlesin veel ühe imeliku asja peale, mis loodetavasti ei tähenda mu pea maha võtmist. Pangatöös olen kokku puutunud paljude eesti keelt kõnelevate kohalikega, ning suur on olnud minu üllatus, kui mõne kohta olen hiljem teada saanud, et ta polegi sünnijärgselt eestlane, on lihtsalt keele nii hästi abikaasa kõrval selgeks saanud. Mis viibki mind järgmisele mõttele nende üksikute venelaste kohta, kes on ka meie pangauksest sisse astunud, esitanud oma vene nimega Eesti passi ning puhtas eesti keeles kõik asjad ära ajanud. Ja kelleks ma neid pean? Venelasteks või eestlasteks... Ausalt öeldes, kaldub mu mõte viimase peale!!! Ma ei tea, kas pean end kiiksuga inimeseks tituleerima?!

Aga tegelikult, kuidas ikka eestlane ära tunda? Kirke arvas, et nende heledate juuste ja siniste silmade järgi ;) Ausõna, ta ei loe minu blogi! Aga eks see ole... kuidas see lugu oligi kännust ja käbidest :D

Eesti keeles või muus meeles?

Tegelikult tahtsin ka oma tagasihoidliku arvamisega välja tulla, peale seda kui olin ummomari postituse otsa sattunud ning siis veel Tiia oma lugedes, milles arutati keele ostähtsust (ja tunnistan, et ei tea täpselt, mis need jutuvoolud käima pani, aga uurima ka ei hakanud, heietan oma rada pidi oma pisikese mätta otsast ;). Olen ühte ja teistpidi igatpidi nõus nendega, kes peavad oluliseks eesti keele alalhoidmist ja selle õpetamist oma lastele, ükskõik millises maailmanurgas nad siis ei ela. Ükski ekstra keel ei saa olla kellelegi üleliigne, eriti veel see, mis lapsepõlves pea mänguga selgeks saab.
Minu kõige tugevam argument keeleõpetamise poolt on see, et puutudes siin Ameerika mandril kokku kõigi nende paljude eestlaste ja eesti juurtega inimestega, pole ma ainsatki korda kuulnud kurtmist ja hala ja pahameelt oma vanemate või vanavanemate vastu, kelle abil ja utsitusel eesti keel selgeks sai. Olen aga kuulnud hulganisti kurba tõdemist nende poolt, kelle eesti keele oskus kas väga nõrk või olemata, et kahjuks ei rääkinud ema/isa nendega eesti keeles ja õppimine oli olematu! Nii et minu kohalik väike statistika kallutab kaalukausi küll sinnapoole, kus lapsega tasub ikka natuke vaeva näha ning emakeel selgeks õpetada. Torontos on olemas ka kursusi kõigile eesti keele huvilistele, kuid välja arvatud mõned üksikud erandid, ei ole sealsed tulemused võrreldavad nendega, mis oleks kunagi kodus kaasa saadud.

Minu jaoks oleks kummaline oma lastega inglise keeles rääkida, isegi kui vahel on selline tunne, et mõni asi tuleks võõras keeles palju ladusamalt välja. Teisalt olen ma kui puuga pähe saanud, kui pean mõne inglisekeelse lapsega (st siinsete kanada lastega) "lapsekeeles" rääkima. Kuna võõrkeeled (välja arvatud soome ja vene) on minuni ikka jõudnud alles suuremast peast ja korraliku tudeerimise läbi, siis on need justkui täiskasvanute keeled ja kõlbavad ainult suurte inimestega kõnelemiseks!

Minu lapsed räägivad meiega ikka eesti keeles. Mitte ka kramplikult alati, sest vahel on inglisekeelne sõna või lausejupp nende jaoks ikka palju kergem välja öelda. Ma ei tee sellest suurt numbrit, ainult kui eriti tubli olen, siis ütlen eestikeelse vaste, lootuses, et ehk midagi ikka meelde jääb. Omavahel lobisevad nad enamasti inglise keeles, mida aegajalt proovime ikka taltsutada: eesti keeles, pea see meeles! Välja arvatud näiteks koolis oma kohalike sõprade vahel olles, kelle ees on hea salakeeles juttu vesta. Mul on tunne, et nad peaaegu uhkustavad oma oskusega ;) Nüüd kus nad suuremad, on nad mõlemad tunnistanud, et neil on endal väga imelik ema-isaga inglise keeles rääkida (ma olen juba seda juttu mitu korda heietanud, kuidas Kirke esimeses klassis lausa keelas mul temaga inglise keeles rääkimise, sest muidu polevat ma nagu tema ema). Ning märkan, kuidas nad palju rohkem proovivad otsida-leida sõnu, et vältida inglisekeelsete vahele lipsamist. Peale Eestis käiku juhtub seda tähelepanuväärselt palju, sest need külastused on alati kui tugevad süstid nende keeleoskuse parandmisel.

Muide, olen tähele pannud, et nende laste jaoks, kes Eestis külas käivad, ja kellel puudub eesti keele oskus, jääb Eesti kuidagi kaugemaks! Kurb on ka näha vanaema-vanaisa, kes ei saa oma võõrast keelt kõneleva lapselapsega korralikult maha istuda ning juttu puhuda. Ikka nii nagu omal ajal, kui vanavanemad kõigi põnevate lugude allikaks olid. Niikuinii jäävad need kauged vanavanemad kaugel elades ja harva külas käies kaugeks...

Hei, ma annan ka aru, et kui minu jaoks on eesti keel nii loomulik ja iseenesestmõista "suhtlusvahend", siis minu lapsed ja lapselapsed teevad ühel päeval omad otsused, mis keeles nad täpselt oma elu elavad. Kas minu järgnevad põlvkonnad end ka eestlaseks peavad, on omaette küsimus... Sest kaob keel... kaob ka rahvus. Minu kohalik kanadalasest naaber tunnistas, et tema vanaisa oli taanlane, aga ta ei ole kunagi taani keelt rääkinud, tal pole mingit sidet Taaniga ja ta ei arva, et oleks taanlane. Ning samas on Kanada eestlaste hulgas neid kolmanda ja neljanda põlve eestlasi, kes käinud usinalt eesti keelt õppimas ning ütlevad uhkelt, et on eestlased. Nii et kui oluline on ikkagi oma esivanemate keele teadmine, et samastada end ühe rahvusega?  

Nüüd lõpetan mina krooksumise oma mätta otsast ning proovin aru saada, mis siis teeb tegelikult eestlasest eestlase. Vist ikka ainult taevakarva sinised silmad :)

Ontario provintsivalitsuse valimised

saavad otsa umbes tunni pärast. Rebimine käib peamiselt kolme partei vahel, valitsevad liberaalid, kelle sabas konservatiivid ning viimaks NDP ehk uusdemokraadid. Keda valida? Muidugi tasub kuulata debatte ja muid kõnesid, või hoopis vaadata seda toredat videot, milles üks noor poiss - Sam Barringer - kõigi kolme partei liidri rolli mängib, ning vastab väikese Beni küsimusele, mida parteijuhid McDonaldsist telliksid :) Oh, ja saatejuhi rolli mängib ta ka väga toredalt välja, eriti kulmukergitamist, mis TVO saatejuhile Steve Paikinile nii omane ;) Nii sünnivadki Kanada tulevased koomikud :D

Mina käisin ka valimas, jalutasin peale tööd kirikust läbi. Oma üllatuseks pidin taas kord kogema, et millegipärast suudavad ainult mustanahalised minu eesnime ilma igat sorti väänamisteta õieti välja hääldada :) Keda ma valisin? Üldsegi mitte konservatiive nagu mõni võiks arvata :D Kõhklesin kahe vahel ning olingi juba ühe poolt häält andmas, kui saatuse käsi viis minu käe hoopis teise juurde. Muide, õhtupoole tuli ühe kandidaadi esindaja veel uksele koputama, ega me juhtumisi pole valimisi ära unustanud! Hmm... väga usinad. Niikuinii võidab just see kandidaat, liberaal, kuid seekord pole mul midagi selle vastu. Sest tegelikult võta üks ja viska teist... Lubadusi muudkui antakse, kui aga pukki saadakse, siis saab selgeks, et ikka nii kergesti poleks tasunud maad ja ilmad kokku lubada. Sest kust võtta raha, kui raha pole... Eks ikka maksumaksja taskust...

Nuit Blanche

Seekord sattusime laupäeval kesklinna, kui toimumas oli järjekordne "valge öö kunstifestival". Tuleb välja, et see üritus toimub maailmas üle 120s linnas (muide Riia on ka nimekirjas). Torontos sai asi alguse 5 aastat tagasi, kui läbi öö esinevad kunstnikud, üles on pandud ajutised näitused, jne. Isegi metroo on käigus kuni 7ni hommikul. Meie nii kaua ei olnud :) Väga külm oli väljas ning rahvast oli nõnda palju kesklinna kogunenud, et me pidime väga tähelepanelikud olema, muidu oleks üksteist silmist kaotanud. Kõige populaarsemate väljapanekute nimikiri on siin. Selle hulgas ka ülemisel pildil tuld sülitavad arterid, mida me esialgu imetlesime kaugemalt ja kõrgemalt ühe maja roheliselt väljakult (olime õhtusöögile kutsutud) ning siis juba lähedalt. Vägevad leegid andsid isegi eemalt sooja, nii nagu süda inimest soojendab :)

Oli tore, kuid leian, et peaks parema plaaniga minema. Valima näiteks kümme kohta, mida vaadata ning siis need läbi käima. Vaata siit videot, mis on hästi lühike, kuid peidab endas nii mõnedki väljapanekud.

Tuliuus auto

Oleme esimest korda tuliuue auto omanikud :) Tom kirjutas palju pikemalt, miks ja kuidas me oma valiku tegime. Nii et mul pole põhjust seda kõike üle korrata. Kokkuvõttes ainult nii palju, et vana kippus meil kergelt otsi andma, õieti oleks pidanud panema parandusse pea niisama palju raha sisse, kui auto ise väärt on. Parem siis juba midagi muud vaadata. Kuna Tom sõidab nüüd tööle palju kaugemale, sai oluliseks ka bensiinikulu. Vanasti võttis tal vaevalt 10 minutit kohale jõudmiseks, kaasa arvatud valgusfoor taga istumised :) Nüüd käib ta kaugel idas tööl, mis paneb vahel mõtlema, miks me küll maja Eesti Maja lähedale ei ostnud :)

Tegelikult oleme ikka oma kohaga väga rahul, kuigi nüüd tuli välja, et meie postikood pole kindlustusfirmade arvates sugugi nii soodne (ilmselt mõjutab korterimajade lähedus, eelmisel aastal oli ka naabritele sisse murtud, kuigi ega ma suurt midagi muud hullu kuulnud pole). Auto kindlustusmaks on kõrge (2200 dollarit aastas) kuid vaevalt keegi just meie suht odavat autot tahab pihta panna  või meie pisikesest majast midagi loodab saada, kui vastas istub üle miljoni väärt uhke ehitis. Laseme aga edasi oma sissesõiduteel laguneda ;) Igaks juhuks sülitasin kolm korda üle vasaku õla :D

Auto värviks valisime hõbedase. Marile meeldis küll tumehall, mis, tunnistan, oli väga kena, kuid ilmselgelt meile ei sobi, sest oleme päris kehvad auto pesijad. Tumeda pealt aga paistab tolm väga kergesti välja. Auto on meil ikka tarbeese olnud ja mitte lukskaup, mille ümber pidevalt lapiga ringi peab käima :) Vana Ford on meil ikka alles, kui keegi soovib, anname odavalt ära :) Niikaua võib Mari selle peal autosõitu harjutada. Ta ise ei julge veel uue rooli taha istuda ja eks meilgi ole parem tunne, et ta end pisut kindlamalt autojuhina tunneb. Minul on ka kahtlus, et pean vähemalt kolm nädalat iga päev kümme tiiru selle ümber tegema, enne kui julgen tänavale välja sõita :D

Ostmisest veel nii palju, et sissemaksuks pidime osa raha jätma, kasutasime selleks krediitkaarti. Ostupäeval viisime neile kinnitatud tsheki, st raha võeti arvelt maha ning selle vastu sain oma tsheki allkirjade ja templitega. Selline asi on Eestis kindlasti kiviaega meenutav :) Ohkasin töö juures, näed raha oli, aga enam ei ole, mille peale üks töökaaslane arvas, et võiks ju siis minu  jaoks korjanduse alustada :) Mis aga tuletas meelde, et meil oli vaja hoopis ühe teise töökaaslase jaoks reisikorjandusega pihta hakata, et ta keeleõppimise tarbeks kohapeale saaks minna :) No-jah... ega muud üle jää, kui ise kokkuhoidlikult elada :) Pean vist Tomile ütlema, et enam ei saa nii palju jäätist süüa ;) Niikuinii ei jää meil sügavkülmas eriti palju ruumi muu toidukraami jaoks. 

Tere kohuke!

Nii tore, kui Eesti uksest sisse astub :) Näiteks kohukeste näol. Sellist imet siin suurt ei näe ja kui siis vene omasid ja hirmkalleid. Aga meil oli Toronto Filmifestivali ajal külas üks noor naine Eestist, kes Kanal 2 juures töötab, ning külakostiks olid kaasas just need maitsvad kohukesed. Praeguseks on neist vaid õrn mälestus järel, ainult kommi saab veel süüa ja ilusaid eesti sokke kanda :) Killuke leiba sai sügavkülma pandud, et siis seda tera- või kahehaaval nautida :)

Sügisannid

Linnast välja sõites on teede ääres toredad kohad, kust saab kohalikku värsket kraami osta. Siin on eri valikus maitsvaid õunu.

Sügisene raamatupood

Mari leidis endale draakonite "välimääraja" - Dracopedia, kust selgub, et mõned draakonid elavad Eestiski :) Väga tore raamat kõigile, kellele need huvitavad elukad meeldivad. Mari on neist väga sisse võetud ning töötab pidevalt mõne uue veel avastamata liigi kallal, st joonistab neid.

India kaugel Indiast

Toronto äärelinnas Bramptonis

Tänavapidustused

Kas keegi kujutaks ette, et näiteks mingi osa Tallinnas Pärnu maanteest äkki kinni pannakse ning keset tänavat ilmuvad välja lõbustuspargi atraktsioonid, toidu- ja müügilauad, mustkunstnikud näitavad oma oskusi ning kinnipandud tee mõlemas otsas on suur lava, kus toimuvad esinemised. Aga just nii võib Torontos juhtuda (kuigi tunnistan, et hoolimata siinse Bloori tänava tähtsusest - on üks peatänavaid ning metrooliin asub tänava all -  ei liigu sellel trammid ega päevasel ajal bussid). Sel nädalavahetusel pidasid ukrainlased kolm päeva oma pidu ning eelmisel oli lihtsalt ümbruskonna lõbus olemine samamoodi kolm päeva pikk. Tore ju :)

Trummarid Toronto tänaval

Mis juhtub, kui kaks trummarit oma oskusi nii lähestikku näitama satuvad? Kas põristatakse trumme nii kõvasti, et see kelle põrin alla jääb, plehku paneb, või hoopis leitakse ühine keel ning kahepeale saab kokku tore muusikapala, mis möödujate tähelepanu haarab. Loomulikult sõbralikult-kanadalikult mängitakse nii enda kui kuulajate rõõmuks edasi :)
Torontos Yonge'i tänaval.

Möödunud nädal

Terve nädala olen vaikselt ära olelenud :) Kuna arvuti kipub õhtuti mul kinni olema, sest vaatame selle läbi mõnda saadet (hetkel jälgime Project Runway saateid nii USA kui Austraalia omi), siis loomulikult pole mul võimalust maha istuda ja kirjutada :) Kõige uuem uudis on Kirke kõrvarõngad. Käisime laupäeval koos Kirke sõbranna Chencheniga ostukeskuses, kus üks kena noor naine Kirke ette võttis. Nägin kuidas ta seesmiselt valuks ette valmistas, kuigi pärast teatas, et polnudki üldse valus. Ta olevat nii palju oma põlvi kriimustanud, et üks auk kõrva polevat selle kõrval midagi :) Eks Mari on Kirkele ikka eeskujuks. Arvestades, et ümberringi nii mõni teinegi on augud kõrva saanud, siis ei võinud Kirkegi maha jääda ;) 

Pilt on meie maja ees tehtud. Ma proovisin küll uurida, kas Anthony on Kirke poiss-sõber. Kuid noormees olevat lihtsalt sõber, kellega ta hästi läbi saab. Tegelikult on poiss hoopis kaks aastat ees, Mari vanune. Pildil proovib Kirke seletada, kus meie karate koht asub, sest Anthony tahaks ka sellega algust teha! Kuid Kirke "mapping skills" (nagu ta ise ütles) ehk tema kaardiseletusoskus olevat väga nigel :) 

Mehu-Liisa aurutamispott sai suvel meie koju muretsetud. Mulle aitas sellest vanast laenuks saadud alumiiniumist valmistatud potist, mille mahlakogumisosa põhja olid juba augud sisse kuludud. Nüüd on siis uhke särav asi meie uus pere liige ning viinamarjadest sai kerge vaevaga mahl. Kahju ainult, et Tom polnud sellest uuest ostust hästi aru saanud, ning lasi pesukarudel enamuse viinamarjadest nahka panna :) Eks järgmisel aastal kasutame palju rohkem potti, kui ikka viinamarju jätkub! (Tom kirjutab viinamarjadest ja pesukarudest siin.)

Kuna meie hoiutingimused pole just väga kiita, siis uurisin interneti sügavustest, kuidas mahlast moosi keeta, õieti sellist kallerdunud moosi. Käisime Mariga poes pektiinijahil ning kokkuvõttes sain umbes 3 liitrit päris maitsvat viinamarjamoosi. Kuigi pean tunnistama, et lõpptulemus oli ehk pisut liiga magus, sest ladusin umbes suhkrut sisse. Aga manna- ja kaerahelbepudrule sobib see väga hästi, isegi õhukeselt peale määrituna röstitud saiale! Järgmine aasta teen kindlasti veelgi.

Meie juures on kaks nädalat külas olnud minu täditütre tütre sõbranna, kes esindab Eesti pressi Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil. Paistab, et talle on siin väga meeldinud, kuigi ega filmide vaatamse kõrvalt palju aega üle ei jää. Tema kõige põnevam hetk oli aga kindlasti koos George Clooneyga ühte lifti sattumine :) Oh, ja talle meeldis ka meiega kanada metsa lühikesele matkale minemine :) 

Ja siis on meil veel üks pereliige ilmunud, mitte kass :) Hoopis uus pesumasin. (Tom kirjutab sellest siin). Peale seda kui olime juba pikemat aega heietanud, et aeg on uue jaoks küps, aga midagi ikka ei juhtunud, siis otsustas pesumasin, et asi tuleb ikka enda kätte võtta ning ta läks kenasti rikki! Panin pesu pessu ja kui tahtsin kuivama panna, siis sain ainult imetleda, kuidas kõik me riided mustas pesuvees ligunesid. Vesi ei tahtnudki enam välja minna. Tom arvas, et parandus peaks päris lihtne olema, kuid kuna me niikuinii olime vaimselt valmis vana uue vastu vahetama, siis seadsime hoopis sammud poe poole! Kassid on väga uudishimulikud ning ei saa kuidagi piilumata olla, kuidas pesu sees ringi käib, ainult suur shokk tuli siis, kui vesi ka sisse hakkas vuhama. Peale seda hoiavad kassid ettevaatlikult eemale, sest kes teab, milline koll seal sees pesitseb :)

Midagi uut...

Midagi on siin pildil tavalisest teistmoodi ;) Mina muidugi näen ja Kirke märkas üsna kohe, isegi issi teravad silmad tabasid selle ära, kui laupäeval Mariga linnast koju jõudsime. Mari sai endale kõrva augud :) Mitte et me seda plaanisime teha. Natuke on juttu olnud ning mõlemad neiud on uurinud, kui valus ikka augu tegemine on. Meenutasin siis oma ema lugusid, kuidas sukanõela ja kork kõrvalesta taha toeks asi ära tehtud sai. Tänapäeval on asi palju moodsamaks muudetud ning tehakse siuh-säuh ära.

Jalutasime Mariga suures kesklinna ostukeskuses Eaton Centre, kui märkasin juveeliäri aknal silti kõrvaaugu tegemisest. Ütlesin naljaviluks, kas laseme teha? Mille peale Mari mõtlikuks jäi... Arvas, las käime enne raamatupoes ära. Ma arvan aga, et oluliseks teguriks sai järgmine vidinate poeke, kus talle jäid silma maokõrvarõngad, mille kandmiseks muidugi auke vaja on. Igal juhul seadsime peale umbes poolt tundi raamatute vahel seiklemist sammud tagasi ning andsime oma soovist teada. Valisime lihtsad kullast kõrvarõngad ning Mari seati poe akna alla istuma, kus kõik möödakäijad ja poes olijad võisid rõõmsalt asja jälgida :)

Üks mamma oma lapsega ootas põnevusega, mis juhtuma hakkab. Laps oli väga mures, et äkki on ikka liiga valus, kuigi isu kõrva auke saada oli suur. Üks hiina mammi minu kõrval oli samuti eriliselt uudishimulik. Ja seletas, kuidas ikka sellises poes "augustamine" väga kahtlane värk on. Hiinas minnakse ikka perearsti juurde, sest kes teab, mis kõik muidu juhtuda võib. Mis tuletas meelde, et mu õde pidi Tallinnas ka omal ajal polikliinikusse minema. Sama hiina mammi ei jõudnud ka ära imestada, miks me nii hilja peale nõnda tähtsa asja jätsime. Hiinas on kõik väikesed tüdrukud noorest peast juba "augustatud". Ma jätsin ütlemata, et augud kõrvas samastusid mul omal ajal venelaste kombega (näiteks minu lapsepõlve mängukaaslased, Kaukaasiast pärit utsuulide lapsed, kes Tallinna mööblivabriku taga  barakkides elasid, kandsid ka kõrvarõngaid). Ütlesin küll, et mina sain alles 35selt augud kõrva ja jätsin trotslikult seletamata, miks. Sest ega mul põhjust polnudki... millegipärast puudus huvi, kuni Tom kinkis kõrvarõngad, millega mul midagi peale polnud hakata :) Kingitus oli siiski ajendatud minu vaiksest heietusest, et võiks ju...

Meid teenindav noor tumedapealine kõrva- ja kulmurõngastatud mees oli eriliselt kena. Lohutas Mari, et asi pole hull ning võttis aega, et täpselt õige koht leida. Uuris, mis keeles me omavahel räägime, kas soome keeles: "Mul on sõbranna soomlane! See kõlab üsna sarnaselt!" seletas ta. "Ja talle meeldib väga soome laulja Koit Toome! Kas te teate teda?"
"Oi, muidugi! Ainult Koit Toome on ikka eestlane!"
"Jah, õige! Eestlane! Ta kuulab teda kogu aeg!"

Nüüd astus ligi veel üks heledate lokkis juustega neiu, kes poes askeldas ning kui kuulis, et oleme eestlased, ohkas igatsevalt: "Ma olen alati tahtnud Tallinna näha!" Mis väga ei pannudki imestama, kui teada saime, et ta on Ukrainast pärit. Meid teenindav noormees oli serblane. Tõeline multikultuursus väikeses poekeses :D Teadmine, et oleme pisut sarnase ajalooga ühendatud, soojendas meie kõigi südant ;)

Noormees uuris veel Mari käest, kas ta tahab, et augud tehakse samal aja, nii on valu vaid kord vaja tunda. Mari nõusolekul võttis nii noormees kui neiu "kõrvarõngapüstoli" ning mõne sekundiga oligi asi tehtud. Mari ei teinud peaaegu teist nägugi, ainult natuke.

Kirke arvas, et ta ootab veel selle kiire asjaga. Natuke ebamugav on, et karates ei tohi ehteid olla, kuid järgmine 6 nädalat ei saa neid välja võtta. Nüüd peab kõrvalestad selleks ajaks kinni teipima.

"Rohelised" linnad

Toronto jäi kahekümneseitsme Kanada ja USA linna hulgas seitsmendale kohale oma puhtuse ja rohelise elamisviisi poolest. Vancouver oli San Francisco sabas teisel kohal. New York, Seattle, Denver, Boston, Los Angeles ja Washington DC tulid riburada järele. Samas oli Toronto taaskasutamise ja "prüginduse" poolest neljas (San Francisco, Seattle, Los Angeles olid esimesed). Ning ega ma ei imesta, sest see on tõesti imehästi organiseeritud siin. Teistest Kanada linnadest jäi Ottawa 12ndaks, Calgary 14ndaks, Montreal 19ndaks. (Siin on uurimus pdf formaadis)

Kõige suuremaks probleemiks on Torontos liiklus! Ühistransport võiks hulga parem olla. Metrooliine on ilmselgelt liiga vähe! Hiljutise teise uurimuse järgi peavad torontolased Kanadas kõige kauem tööle sõitma. Tihtipeale on autoga palju kiirem minna (isegi tipptunni ajal) kui kasutada rongi, bussi või trammi. Minul ka, aga ma eelistan ikkagi rongis raamatut lugeda ja pisut jalutada kui tihedas liikluses istuda. Ma kõnniks või jala, kui elaksin lähemal :)

Huvitav on fakt, et kanadalased on võrreldes ameeriklastega palju teadlikumad ja valmis tegema rohkem rohelise elamise heaks. Arvestades, et nende ressursid ei ulatu alati sama kõrgele tasemele kui USAs, siis on see üsna tähelepanuväärne. Nii et pole siin sugugi väga hull elada ;)

Šampuseklaasid

Meie šampuseklaaside arv kodus oli päris nigel, st ainult kaks neid oligi järgi jäänud. Hädaga sai veiniklaasid appi võetud, mis sõprade vahel suurt probleemi ei valmistanud :) Siis otsustasin äkki, et täiesti uue komplekti ostmise asemel muretsen meile klaase taasakasutuspoest Goodwill'ist. Just selliseid, mis mulle silma jäävad ja meeldivad. Et nad oleksidki erinevad!!! Nii ei lähe need käest ära pannes segamini. Nüüd on meil neid pisut enam kogunenud. Kõik pole just erinvad, sest ühed hakkasid nii kangesti meeldima, et ma ei saanud ühtegi poodi jätta. Neli neid küll oligi, kaunid Prantsusmaal valmistatud (tavalise Hiina asemel ;) - pikkupidi triibulised fotol. Erinevate joogivahendite idee pole mul küll väga originaalne. Üks kena eestlasest vanaproua pakkus kohvi alati erinevatest tassidest. Tore olevat neid koguda, kuid miks neid kapis klaasi taga hoida, pealegi on laua taga palju lõbusam, kui igal omanäoline tass käes on :D

Nukumaja

Meie nukumaja sai viimaks uued omanikud. Võttis natuke aega ;) Vahel ikka leidis see veel kasutamist mingite filmimiste jaoks. Nüüd on maja kodus, kus kahe pere peale neli väikest eesti neiut kasvamas.

Beseekook õhitud riisiga

Leidsin selle retsepti omapärase beseekoogi jaoks ühelt rootslaste toiduklubi leheküljelt. Tundus huvitav mõte kasutada õhitud riisi, millest siiani oleme ikka peo jaoks vahukommide ja võiga maiuspalasid teinud (Eestis on iiris väga populaarne, ma arvan, vanast harjumusest ;)

Vaja läheb 
4 munavalget
2,5 dl suhkrut
5 dl õhitud riisi

Vahusta munavalged kõvaks vahuks, lisa suhkur ja õhitud riis. Laota küpsetusplaadile. Retsepti järgi peaks panema 150 kraadisesse ahju umbes 30-40 minutiks. Ise arvan, et võiks veel madalama kuumusega küpsetada ja pikemaks ajaks, siis tuleb kuivem besee, mis mulle endale rohkem meeldib. Selle peaks nüüd kaheks lõikama ja vahele võib panna shokolaadikreemi. Minu kook sai üsna õhuke, poleks saanud lõigata. Lisaks oli see väga rabe. Nii otsustasin hoopis parajad koogitükid teha. Sellele panin vahukoort ning mustikaid ja maasikaid (soovitan neid päris ohtralt panna). Sai väga hea suutäis. Sõbranna arvas, et mul olid pähklid sisse pandud ;) Tegelikult muutis riis koogi pisut lahedamaks ja mitte liiga magusaks.

Pidu

Pidu peetud! Eelmise aasta eest ka, sest siis jäi millegipärast laste sünnipäevad tähistamata. Suvel on väga raske rahvast õigel ajal kokku saada ning nii võib mõnikord selle õige aja leidmine aina venima jääda. Arvasin, kui nüüd ei tee, siis jäävad seegi kord külalised tulemata! Kirke soovil oli meil hulgaliselt õhupalle, isegi neid, mis ise lae alla tõusid ja hiljem heeliumiga nalja lubasid teha ;)

Õues oli väga-väga palav ja niiske (40 kraadi niiskuskoefitsendiga). Selline tunne, et suvel polnudki kordagi nii hull. Päeval sadas ka vihma, kuid õhtuks oli kõik juba kuiv. Kuna olin planeerinud hamburgeride grillmist, siis istusime väljas, kuigi lapsed kippusid kuuma käest tuppa (kus õhujahutaja uhas usinalt tööd teha). Viimaks kolisime kõik majja, sest sääsed hakkasid ka kimbutama. Näitasin meie eestlastest sõpradele, kuidas telekast eesti saateid vaadata, st läbi arvuti. Ja jäime huviga mõnda vaatama. Eks näis, kas neil ka varsti samamoodi asi üles sätitud on :D

 

Sügisilmad

Pilk kalendrisse ütleb, et sügis on alanud, aga ilmaennustus teatab justkui midagi muud :)  Järgmistel päevadel on ainult niisket kuumust oodata ja vihma... Mina muidugi valisin õige aja, et viimaks ometi laste sünnipäeva pidada! Loodetavasti ei hakka meid sadu kimbutama, kuumusega saab veel kuidagi hakkama. Õnneks paistab niiskuselaine järgmiseks nädalaks kadunud olevat ja viimaks ometi jõuavad kohale eestlasele kohased suveilmad, kus temperatuur 20 ja 25 vahel kõigub :D Kahjuks hakkab järgmisel nädalal aga kool pihta... Kahjuks lastele, minul on omamoodi hea meel tagasi mingisse rutiini minna.

Tarkusepäev

Ilusat kooliaasta algust kõigile õpilastele ja õpetajatele :) Meil algab kool siin küll alles järgmise nädala teisipäeval, nagu tavaliselt peale septembri esimest nädalalõppu - kusjuures esmaspäev on kõigil vaba. Kirke alustab uues koolimajas, st gümnaasiumis. Hea muidugi, et Mari juba ees on ning päris mitu sõpra jätkavad samuti seal. Ainult ühiseid tunde ei tarvitse olla. Kõik oleneb, milliseid kursuseid nad võtavad.