Ise tehtud kingitus

Järgmisel nädalal algavad Maril eksamid - kokku viis, ja kõik järjest... Programmeerimises ja veel kahes aines pole eksamit, ülejäänutes siis peab ikka eksamilaua taha istuma (kirjalikud). Lugesin just, kuidas eksamile hiljaks jäädes, võib küll osaleda, kuid mingit lisaaega ei anta. Kui ilmud kohale peale eksamit, siis saad hindeks 0, ning oled läbi kukkunud. Ei mingit järeltegemist. Eriliselt range!

Tema ühe arvutiõpetaja jaoks on käesolev aasta viimaseks selles koolis, millest minu tüdrukul väga-väga kahju (õpetaja alustab kodule lähemas koolis tuleval sügisel, et ära hoida pikka töölesõitu). Mari otsustas õpetajale kingiks punuda järjehoidja, mille peal õpetaja nimi. Kahekesi Kirkega on nad viimasel ajal mulineeniitidest käepaelu pununud ning internet on appi tulnud, kuidas erinevaid mustreid luua. Minu jaoks käib see hetkel üle mõistuse :)

Laisklemas ja tööhoos...

Sel ajal, kui meie usinalt tööd vihume teha, logeleb perekass mõnusalt diivaniserval. Marist oli palju abi servade ja nurkade värvimisel. Millegipärast arvas ta, et värvirull on liiga raske :) Kasutan sellist imemoodustist, kus valan värvi rulli sisse. Ei mingit tilkumist ja hästi mõnus.

Kodus

Kui keegi arvab, et me siin luuslanki lööme, sel ajal mil pereisa Eestis mõnusalt aega viidab, siis eksite küll kõvasti. Meie elutuba näeb hetkel just selline välja, kõik mööbel on toa keskele kokku lükatud ning seinad ootavad värvimist. Mari ja Kirke on mul fantastilised abimehed. Pakuvad ise end kogu aeg appi ning otsivad tegevust. Samas ei olnud mul küll mingit plaani, et Tomi minekul selline asi ette võtta. Lihtsalt istusin korraks maha, peale lennuki peale viimist ning tuligi mul selline äkiline otsus võtta värvimistöö ette. Tegelikult oleks juba ammu seda pidanud tegema, aga iga kord kui mõtlesin mööbli liigutamise ning asjade tõstmise peale, siis läks isu kiiresti ära. Tomile teatasime, et ostsime oranzhi värvi, mis muidugi kutsus suure protestikisa esile. Õnneks oskas naabrinaine ta maha rahustada, kui Tom ise ei tee, siis pole tal sõnaõigust :D Rahustuseks siiski... oranzh ei ole just selline ere-ere vaid väga tagasihoidkliku värviga - orange blossom - väga ilus!

Pulmad meie tänaval

Reedel kutsut jalutama viies, avanes meie tänavale väga ootamatu pilt! Elame väikesel vaiksel tänaval, kus puuduvad isegi kõnniteed ning liiklust tavaliselt imevähe.  Milliegipärast oli aga kahele poole ebatavaliselt palju autosid parkinud, ning isegi kolm bussi arvasid heaks just siia end sisse seada. Ainuke asjalik seletus tundus, kas pulmad või siis äkki hoopis restorani avamine, mille kallal usinalt tööd on tehtud (kuigi kahtlesin, kas nad tõesti juba lõpetanud on ja ma polnud ka kindel, kes just bussitäie rahvast söögikoha avamise jaoks telliks). Kui oma tänavalt ära keerasime, siis nägime ühe maja tagaaias suurt seltskonda (ja mängisime paprazzisid ning klõpsasime eemalt foto :) Kontvõõraks me ei hakanud, kuigi oleme selle itaalia pere juures tänavapeol aias maha istunud küll. Igal juhul natuke põnevust meie tänaval :)

Rahvakoosolek eestlusest Torontos

Teisipäeva õhtuks kutsus Sihtkapital (ehk kohalike eestlaste organisatsioon, mis toetab meie tegevust Kanadas) kokku suure rahvakoosoleku. Kuhu liigub eestlus Kanadas ja mida me saame teha ära, et see ikka edasi kestaks. Kõik on kenasti linti võetud ning huvilistele üles riputatud (vahepeal on pikad pausid, kui laudkonnad arutavad, neist võib muidugi rahulikult üle hüpata). Foto on "Eesti Elu" lehelt, klõpsa sellel, et näha nende artiklit. Kokkuvõttes võib öelda, et tugev soov on ikka olemas eestlust alles hoida ning edasi viia. Tore oli Allan Liiki välja toodud fakt Hedvig Hansoni kohta, kes käis Kanadas esinemas, ning arvas, et eestlus siin on palju tugevam kui Eestis :)

Raamaturiiul

Juhuslikult sattus mulle kätte Ayaan Hirsi Ali raamat "Infidel", peaaegu et oleks kõrvale pannud, kuid otsustasin siiski vähemalt koju kaasa tuua. Mul polnud palju usku, et selle ka läbi loeksin. Ei taha ma end segada erinevate uskude jagelemistesse... olen just selline leplik, kelle kohta Tom juhtus lugema, et minusugused leplikud on need kõige hullemad, kes kunagi selles suhtes sõna ei võta. Kui aga ühel vabal hetkel raamatut sirvisin, siis ei saanud enam käest panna ning pidin ka ta teise teose "Nomad" raamatukogust tellima.

Nii palju mõtteid hakkas peas keerlema, kui Ayaan Hirsi Ali (AHA) raamatuid lugesin. Kõige tugevamalt muidugi sain kinnitust varemgi peas mõlkunud arvamisele, et enamus uskudest (ristiusk, islam) ja ideoloogiatest (kommunism) on teoorias väga kenad, kuid praktikas kipub asi käest minema. Ning selge on see, et nii ristiusk kui islam on ühed päris julmad usud, kui piiblit ja koraani sõnasõnalt võtta. Kusjuures mõlemas on naine allasurutud positsioonis. Vahe on ainult selles, et tänu Euroopa "ärkamisajale" ning Ayaani-sugustele omaaegsetele aktivistidele (keda kiriku poolt taga kiusati ning tuleriidale saadeti), ei võeta piilbit tänapäeval niisama tõsiselt kui koraani. Ristiusu jüngrid on pidanud ajaga kaasa minema ning uue lähenemise leidma, et mitte oma hingekarja kaotada. Mis ei tähenda, et olemas ei ole radikaalsete kristlaste gruppe. Siiani pole nad just väga uudistes domineerinud.

Ning kui omal ajal oli piibel püha kiri, mida ainult ladina keeles loeti, siis nüüd on jumalakarjastel igas keeles piibel olemas ning seda ei võeta just sõnasõnalt. Piibel on justkui aluspõhi, kust teemasid otsida ning lahti mõtestada just nii nagu iga isik parasjagu seda näeb. Ma olen alati imestanud, kui palju erinevaid vaateid ja arvamusi on ühe lõigu põhjal võimalik välja imeda :) Ayaan Hirsi meenutab samas usuõpetuse tunde, kuidas nad pimesi araabiakeelset koraani ümber kirjutasid ning kui tal tekkiski küsimusi, siis sai ta ainult riielda ning nuhelda, sest kuidas ta julgeb koraanis olevat üldse kahtluse alla seada... AHA ei ole otseselt islami vastu, kuid ta tahaks näha sealgi reforme.

AHA on sündinud Somaalias. Elanud Saudi-Araabias, Etioopias, Keenias. Omal nahal tundnud, mida tähendab islam erinevates riikides (viimased kaks pole küll islamiusulised, kuid palju somaallasi elab seal). Saudi Araabia tundus talle Somaaliaga võrreldes palju rangem ning naistele veelgi vähem õigusi andev. Samas nägi ta ka seda, kuidas jehoova tunnistajate moodi hakkas rahva hulgas ringi käima radikaalsete vaadetega islamiusulised (mitte et jehoova tunnistajad radikaalsed oleks), kes sundisid muidu suhteliselt liberaalseid somaallasi palju rohkem usukäske jälgima.

AHA oli noor naine, kui ta sunniti abielluma Kanadast kohale tulnud somaallasega (mees läks "õiget" naist otsima, kes pole lääne mentaliteedist ära rikutud; tuletab meelde neid lugusid 90ndatest, kui noored Eestist tulnud mehed kohalikud või eesti juurtega naised maha kandsid, sest need polnud ikka küllalt kuulekad ja kodukanad, st koristamas ja lapsi kasvatamas ja köögis toimetamas). Kuid ta ei jõudnud kunagi Torontosse, sest otsustas Saksamaal Kanada viisat oodates hoopis Hollandis varjupaika paluda.

Kuni abiellumiseni oli AHA proovinud võimalikult vähe ema vihastada, selleks et ema teda koolist ära ei võtaks paljude teiste temavanuste moodi, kes mehele sunniti. Kuid sellist elu nagu tema elas, ei kujuta ma õieti ette... Lugesin tema lugusid sellest, kuidas ema teda väikese lapsena kinni sidus ning peksis iga vääratuse eest. Muidugi ei puudunud Allahi nimel ähvardused, milline kuri saatus tüdrukut ees ootab. (Kõige koledam seik oli minu meelest see, kui jumalasõna õpetaja tema koju teise mehega hiilis ning läbi peksis, nii et tüdruk viidi haiglasse. Aga ta ei julenud sellest rääkida...) Ta oli justkui ori oma kodus. AHA isa oli somaallaste hulgas väga austatud, sest võitles Somaalia iseseisvuse eest. Mis tähendas, et ta polnud väga palju kodus. Ta oli liberaalsemate vaadetega ning ei lubanud muuhulgas oma tütarde ümberlõikust (mida ei tehta igas islamiriigis, ja mille juured on palju sügavamal - mõnel pool lõigatakse ka ilma islamiusuta neidusid ümber). Muidugi kui olla kodust kaugel, siis ei ole kontrolli, mis toimub. Vanaema nõudmisel ning kasutades ära juhust, et ema polnud ka kodus, võeti see protseduur väikeste tüdrukutega ette. Kuidas kõik see ühele lapsele mõjub... pole armastust ja hoolimist kodus, peks ning kurjustamine saadavad elu iga päev. Ma ei kirjelda seda kõike sellepärast, et väita nagu igas peres elu nõnda käib. Kuid Ayaani sõnade järgi pole peks, naiste ja tütarde mahasurumine ning poegade jumaldamine sugugi ebatavaline.

Mõtlesin, kuidas küll emad võivad nõnda käituda... Aga kui abielluda mehega, kellega pole mingit sidet, kui sind kogu aeg alla surutakse, pekstakse, kui sul pole vabadust ilma saatjata väljas käia, tööst rääkimata, kui oled oma ema pidevalt allasurutuna näinud, kust siis tuleb armastus ning arusaam. Üks AHA sõbrannadest tunnistab, et sündinud poeg pole justkui tema oma... Kuidas seletada imaami jutlust naisest, kes on justkui kodumasin, mille eest oled head raha maksnud ja kui see ei tööta nii kui vaja, siis peab ju teda parandama. Ja parandama peksmise läbi. Ma tean, et küsimuse all on olnud, mida täpselt koraanis öeldi, kas peksta imepisikese sümboolse vitsa või piitsaga... umbes-täpselt nii. Ausalt öeldes miks üldse selle üle vaielda! Kas ei võiks palun üles tuua küsimust, miks naise karistamine on üleüldse nii tähtis, et see koraanis kirjas on. Ja enne kui keegi jõuab midagi öelda, siis naisel olevat ka õigus mehe peale kaevata. Tore on, kuid koraan väitvat, et naise tunnistus on väärt vaid pool mehe omast! Nalja teete või!? Ma ei ole koraani ise lugenud, ilmselt peaks seda araabia keeles tegema, kuid selleks ei hakka ma uue keelega maadlema. Pealegi on mulle piisanud sellest, et piibli läbi lugesin.

Ayaan Hirsi Ali elas kiiresti Hollandi ellu sisse. Õppis keele ära, hakkas poliitikateadust studeerima ning jõudis isegi Hollandi parlamenti. Oskasin paljus end temaga samastada. Mitte nii palju Kanadasse elama tulles, vaid eluga Rootsis, kui taotlesime elamisluba. Meiegi õppisime keele kiiresti ära ning proovisime aru saada, kuidas elu seal käib (mis muidugi polnud just väga raske võrreldes Aafrikast tulnutega :). Elasime põgenikelaagris ning nägime-kuulsime oma silmaga, kuidas põgenike hulgas oli küllalt neid, kes rootslasi seljataga naersid ning riigi lahket süsteemi julmalt ära kasutasid. AHA sõnadel on tõsi taga, et olukord riigis ning suhted kohalikega lähevad ainult hullemaks, kui samamoodi jätkata.

AHA toobki välja lääneriikide liiga kerge leppimise sissetulnutega ning nende traditsioonidega (koolid, usukojad jne). Muidugi on see kena, kuid tegelikult teeb see haiget ja tekitab ilmaaegu probleeme, jättes sissetulnud kõrvale kohalikust töö- ja igapäevaelust. Üks asi on muidugi võtta asja riigi tasemel, kuid kui kujutada ette, et elad oma majas, sul on oma kombed, harjumused. Ning siis ilmub sinu juurde külaline, keda oled olnud nõus aitama, peavarju andma. Varsti aga saab selgeks, et see külaline tahab sinu kodu muuta hoopis enda omaks, just selliseks nagu tema arvab õige olevat...

Ma ei jõua kogu raamatut ümber jutustada, õieti said siia kirja mõned päris minu mõtted, mis tekkisid lugedes. AHA on naine, kes elab pideva surmaähvarduse all. Sest peale 9/11 teatas ta avalikult, et loobub islamiusust ning tegi koos hollandi filmimehega 10-minutilise video moslemi naisest (Submission, mida võib interneti kaudu ka vaadata, ei hakka linki panema, sest ei tea, millal need maha jälle võetakse), mille peale üks moslemitest pussitas surnuks Theo van Gogh'i jättes laiba külge kirja lubadusega ka Ayaan tappa. AHA ei jõua ära imestada, miks tema on sellises olukorras, kui samal ajal näiteks ristiusu mitteolemasolust kirjutavad tegelased võivad rahulikult oma elu elada... Jah, MIKS? Ma poleks osanud kunagi nii mõelda, kui mitte see raamat mu kätte poleks sattunud. Ja veel üks mõte, mille ta välja hüüab... miks ei võtnud sõna liberaalsed moslemid peale 9/11? Kas nad tõesti kiitsid heaks nii paljude süütute inimeste tapmise? Tegelikult on selge, miks. Ka nemad kardavad oma elu pärast.

Naiste olukorrast veel. Me unustame nii kergesti, mis juhtus kasvõi paarkümmend aastat tagasi, rääkimata sellest, kui sündmustest on pool sajandit möödas. Mida teavad praegused 20ne aastased nõukogude ajast... ainult jutte, mille puhul nad võivad tolleaegsete välismaalaste moodi rumalalt küsida, miks me politseid ei kutsunud... Kurb on see, et naised on pea igal pool olnud alla surutud. Polnud sugugi ebatavaline, et abielud olid kenasti vanemate poolt vastavalt vajadusele ette määratud ning tütred või abikaasad pandi kergesti vaimuhaiglasse, kui nad vastu hakkasid või kuidagi teistmoodi käitusid (ja seda veel 50 aastat tagasi). Vaevalt sajand tagasi anti naistele hääleõigus. Ning hiljuti sain teada, et 60ndatel olid Kanada hoiu- ja laenuühistud esimesed, kes hakkasid naistele nende oma nimel laenu andma! Naiste õigused ja vabadused on arenenud maades enesestmõistetavaks saanud, kuid teisalt pole me ikka meestega sama pulga peal absoluutselt igas asjas, milles võiksime. Aegajalt loen ka siin, kuidas täpselt ühesuguse ameti peal meesterahva palk kõrgem on kui tema naisskolleegi. Ei tea, kas me jõuamegi ehtsa võrdõiguslikkuseni enne kui liik homo sapiens siit ilmast kaob.

Palun seda kirjutist mitte võtta islamiusu mahategemisena (ma teen pigem maha kõiki uskusid). Tegelikult olen ma nende vastu, kes ükskõik millise jumalasõna nimel saadavad korda kohutavaid tegusid, või muudavad igapäevaelu lähedaste jaoks põrguks (mis ei tähenda, et ilma jumalasõna suhu võtmata võiks elu põrguks muuta ning see rohkem lubatud oleks :). Kindlasti on lugematu arv neid, kes oskavad väga kenasti teistega läbi käia. Mari sõbranna pere on islamiusulised, kuigi Farah väidab, et tema ise ei ole usklik. Paistab, et vanemad ei tee sellest suurt numbrit. Ka Mari egiptlannast sõbranna on islamiusku, pidin alati kindlaks tegema, et sünnipäeval pakutu hulgas olid sealihast tooted eraldi. Kuid toredamat tüdrukut annab tikutulega otsida! Minu jaoks on usk midagi, mille juurde inimene ise jõuab, kui ta seda hinges nii tunneb. Mitte see, mida jõuga peale surutakse ja mida teistega võrdlema kiputakse.

Jogurtilugu

 

Meie esimene suurem kuumalaine, mis kestis umbes kaks päeva, on tänaseks lahkunud. Eile hommikul tööle minnes näitas veel kraadiklaas 32 ja täna kooli kiirustades pidime otsima 11 kraadiga midagi soojemat selga. Ma ikka ei väsi kirjutamast/imestamast, millised suured kõikumised siin võivad olla. Minul pole midagi jahedama vastu, eriti kui olen plaaninud uhke toaseinte värvimise ette võtta. Saab kenasti aknad valla hoida.

Selles remondituhinas ununevad aga toidukorrad ära. Kahjuks pole Tom meid seekord hulga jogurtitega varustanud, muidu saaks nendest kuidagi ära elada :) Ta toob vahel neid kohe mitmekaupa koju, kui mõni kauplus sooduspakkumistega välja tuleb. Eks tema ole see kõige maiam jogurti järele, mida saab hommikul maisihelvestele panna (mina teen endale ja Marile tavaliselt kaerahelbeputru ning Kirke vaatab õudusega kombinatsiooni krõbinad & jogurt, jäädes kindlaks piimale). 
 
Kahjuks aga ei anna siinsed jogurtid sugugi Eesti omade mõõtu välja (eks Tomi Eestis viibimine viib mõtted paratamatult headele toitudele, mida siin ei saa). Mulle meeldib, kui need on pisut vedelamad. Joogijogurtitest ei tasu aga üldse rääkida. Neid on nüüd siiagi tekkinud, kuid pisikestes plastikpudelites, umbes tassijagu. Ning hind kõigub ikka kusagil dollari ringis, mis minu meelest pisut liiga soolane. Samas olen leidnud ühe sordi jogurtit, mida peaaegu võib Eesti omade kõrvale seada. See on Dairylandi toode, mida veel mõnda aega tagasi ainult Wal-Mart müüs (kahjuks ei satu ma sinna eriti tihti). Nüüd on see ilmunud ka Shoppers Drug Marti repertuaari, kuid loomulikult kallimalt ja väiksemas valikus. Eriti maitsev on mango-vanilla jogurt. Kindlasti sellepärast, et mul on juba mõnda aega kestnud armastus mangode vastu :)

Suvesoe ja rahvariided... hmmm...

Suvi on vist Torontosse ka lõpuks kohale jõudnud. Täna upitas kraadiklaas end üle 30, kuigi niiskuse arvestusega oleks sama hästi võinud kümme kraadi soojemas kohas viibida. Sellepärast ei pistnud ma kordagi nina täna välja :) Õieti küll olin pikalt tööl ning hommikul polnud asi veel nõnda hull ning õhtuks andis kuumus pisut järele.
Ilmajaamgi kuulutas viimaks välja oma ennustused suveks (viimane aeg ka, sest suvekuu on alanud). Nii mõnigi jõudis juba muretsema hakata, kas ebatavaliselt palju porilompe (st vihm) maikuus ei lõppegi otsa. Kuid ilmatarkade arvates võib oodata sooja, pikkade kuumalaineteta ilma. Ikka nii et mõned päevad praadimist kuuma päikese ja all ning siis pisut jahedamat. Ehk suudame ikka suve üle elada :)  Tegelikult pole Eesti suvedki paremad olnud. Või vähemalt eelmine, kui ma suures lootuses siinsest kuumusest põgeneda hoopis Eesti sooja kätte sattusin. Eelistan pigem rohkem vihma ja pilvi kui liigset palavust.
Eriti kui pea kohal oleks see tore vihmavari, mis etno.ee kodulehel ostuks väljas. Pean tunnistama, et muhu värvid on kõige rõõmsamad ning pilkupüüdvamad, kuigi teisalt olen alati mõelnud, miks neid muhu rõivaid omal ajal nii väga promoti, et kõige ilusamad või nii... Isegi Jussike hüppas vist muhu riietes Pühapäeva tüdrukuga :) Mul on ka Muhuga rumal vimm ühe inimese pärast (ja ma olen tavaliselt väga kannatlik, kergesti andestav ning pikka viha ei kanna, kuid siiani pole temast üle ega ümber saanud...). Kui ma sellest üle oskan olla, siis mõistan ehk eelarvamuseta võtta kõiki neid toredaid Muhu saare elanikke, kes sealt pärit või seal praegugi elavad. See on umbes sama, kui mõni võõramaalane satub kokku eestlasega, kes tahtlikult või tahtmatult talle haiget teeb, solvab, petab, jne, ning sellest järelduse teeb, et kõik eestlased on sama halvad. Vähemalt teoorias olen hea :D

Muidugi olen rahavariiete osas erapoolik ning pean ikka Hiiumaalt pärit rõivaid kõige kaunimaks ;) Kuigi keskkooli ajal tantsisin Anseküla seelikus ning villases mütsis (enam ei mäletagi, kummal pool see tutt pidi olema, kui abielus veel pole). Ja ülikooli lõptasin Haljastest pärit rõivais (ämma lahkel loal). Tol ajal oli suur asi rahvariideid kanda selliste tähtsate sündmuste puhul, nii nagu siin peaaegu kohustuslikus korras Toronto Eesti koolide lõpetamisel ikka ette kirjutatakse: kas rahvarõivad või tume seelik heleda pluusiga. Ikka alati on kusagilt rahvarõivad saadud.

Ma ei tea, kuidas see jutt ilma pealt riiete peale liikus, ilmselt ongi ilmajutud selleks välja mõeldud, et "päris" teemade peale veereda ;)

Eesti ajakirjad Zinios

Ajakirjade kirjastus teatas hiljuti, et mitmed Eesti ajakirjad (Eesti Naine, Anne&Stiil,  Kodukiri, Tervis Pluss, Oma Maitse, Pere ja Kodu, Jana, Kroonika, Naised, Käsitöö ja Käsityö) on varsti loetavad maailma ühe suurima digiperioodika firma kaudu - Zinio. Juunis saab neid ajakirju lausa tasuta lugeda. Muidugi pidin uurima, mis ja kuidas ning selle käigus sain priilt mõned kudumise ja toidutegemise väljaanded. Nädalavahetusel ilmusid ka välja kaks eestikeelset ajakirja. Otsingut saab teha maailmas väljaantava (ja Zinioga ühinenud) perioodika kohta nii huvi kui ka keele järgi!

Mulle meeldib väga see idee, isegi kui pean ajakirja lugemise eest maksma. Siin oli kõige suuremaks probleemiks kaugus. Tellides midagi võisid vabalt mitmekordselt üle maksta, sest postikulu on kallis! Muidugi arvestades, et meie üks pereliige postiga nüüd seotud on, siis ei tohiks küll selle üle nuriseda ;) Ja isegi kui said ajakirju (tihtipeale mitme kuu vanuseid, kuid ikkagi meie jaoks põnevaid), siis pärast ei raatsi neid kuidagi ära visata. Ja kuhu sa neid väikeses majas topid... Zinioga on kõik numbrid, mille eest oled maksnud (üksikult või aastatellimusega), alati kättesaadavad. Võid neid ka endale arvutisse laadida.

Tegelikult olen vahel mõelnud, mis õieti nendest paberkandjatest saab, sest üha rohkem inimesi kasutab arvutit, tahvelarvutit, lugejaid, jne. Usun, et nii mõnigi kergitab oma kukrut lähedal ja kaugel, et digiajakirja lugeda! Mina olin ka peaaegu valmis kergitama, kuid jooksin probleemi otsa, mille puhul Kanadast makstes ei saanud kasutada PayPal'i (pidevalt nõuti mult provintsi nime, mille kenasti sisse toksisin, kuid süsteem ei tahtnud sugugi seda ära tunda). Oleks võinud ju ka krediitkaardi välja võtta, kuid eelistan alati PP, kui see võimalus antakse. Kirjutasin siis kiiresti asjapulkadele küsimuse, ning nüüd olen nende juurest leidnud endale uue kirjasõbra :D  Ainult teema on meil väga ära nämmutatud praeguseks :)  Hetkel on nad Kanada jaoks PayPal'i võimaluse täiesti ära võtnud. Aga nad lubasid selle kallal töötada.

Viimaks veel üks pilt lugejast arvutiekraanil. Näed kahte lehkülge korraga, võid neid suurendada, teha otsinuguid terve väljaande seas, trükkida välja või jagada sõbraga. Reklaamidel klõpsates avaneb aken nende kodulehega, kui see muidugi olemas on :)

Head lugemist! Mul on nüüd, millega oma aega täita :) Ok-ok! Enne kui kallis kaasa hädaldama pistab, siis kinnitan, et muud ettevõtmised on hetkel kindlalt esimesel kohal ;)

Kanada lagled linnas

Just selline pilt avanes meile laupäeval tee kõrval, lagleema koos poegadega. Aeglustasin ja peatusin korraks, õnneks polnud sellel teel palju liiklust, kuid üleval on näha üks Toronto paljudest suurematest teedest, kus mõlemis suunas mööda kolme rada autod kiirustavad. Paremas nurgas paistab sinine IKEA hoone.

Ja veel fotosi laglepesast (üks suurendatuna), või on see hoopis nende maja terrass :)

Mina olen ka nagu hea linnuema, kes laste toidulaua eest muretseb. Seekord küll läksime IKEAsse sööma, mida ma pole juba ammu-ammu teinud. Tüdrukud meenutasid, kuidas me kunagi palju tihedamalt seda ette võtsime. Tavaliselt, kui laupäevasest Eesti lasteaiast tulime. IKEA on meie kodutee peal. Mulle meeldib, et nad nüüd lihapallide juurde kartuliputru pakuvad. Hea on! Kirke muide keeldub siiamaani soustist oma toidu peal, aga pohlamoosi armastab :)

Kuu aega salatitoidul

Ma pean tunnistama, et peale kartuli- ja seenesalati pole meie pere eriti usin muid kasulikke ja tervislikke salateid sööma. Kuigi võiks ju!!! Arvestades, kui palju põnevaid võimalusi on välja mõeldud. Nagu kanadalaste naisteajakirjas Chatelaine (mida ma tegelikult ainukesena siin loen) välja pakutud valik kolmekümne üheks päevaks!

Suvi on kohe käes ja kes siis tahab rasket seapraadi hapukapsastega mugida. Ma pole küll kindel, kas kõik nende poolt järele proovitud retseptid minu maitsega kokku sobivad, kuid nii mitugi head ideed saab tulevikuks kõrva taha panna!

Osavad käed...

Ma olen ikka väga aeglane, sest umbes aasta võttis seda postitust üles panna. Tegemist on "Globe and Mail" ajalehes ilmunud artikliga, milles käiakse ringi kohaliku arhitektihärra Thomas Tampõllu värskelt renoveeritud korteris (Thomase isa Elmar - samuti arhitekt - on Toronto linnas Tartu College'i "isaks").

Thomas jäi väga rahule lõpptulemusega. Siin on väike lõik artiklist: While his father, designer of the University of Toronto’s Tartu and Rochdale Colleges, has been a lifelong mentor – “I wanted to be an architect when I was four years old” – he adds that a patient and gifted contractor has also been key to his success. Without Juri Jarve of Jurwood Construction, he stresses, the condo renovation, which took five years to complete, would never have come out as well as it did."

Mina muidugi olen eestlasena uhke, et rahvuskaaslastel nii hästi läheb, nad tunnustust ja tähelepanu saavad. Jüri üle, kes korteris tööd tegi, muidugi eriliselt uhke, sest tema pere on meile sõpradeks olnud peaaegu sellest ajast, mil me Kanadasse tulime :) Tegelikult on tema lugu tüüpiline immigrandile. Elukutse, mis kodumaal omatud, jääb kõrvale. Teed siin seda, mille järele nõudmine. Osavate kätega eestlasi on siin teisigi. Ainult hea nime saavutamine ei tarvitse lihtsalt tulla... võtab aega ning järjepidevust. Jüri on muidugi veel eriliselt täpne ning teeb tööd justkui oma kodus, see tähendab ei proovi nurki sirgeks lõigata, ja võib poole ööni kusagil majas viimistlustöid teha, et kõik ikka tipp-topp välja näeks. 

Veel Toronto Eesti Kooli lõpetamise pilte

Kõik keskkooli lõpetajad saavad endale kingituseks sõrmuse, mille algusest peale Toronto Eesti Ühispank kinni maksab. Anvili juveeliäri kingib hõbemärgid gümnaasiumi lõpetajatele. Lisaks veel stipendium, st ümbrik rahaga, mis erinevad eestlaste organisatsioonid on just sellel eesmärgil koolile andnud. Tavaliselt on nende organisatsioonide esindajad seda ka üle andmas. Nagu Marile Filiae Patria vilistlane (mina kuulusin ka juhtumisi kunagi sinna, ja kuigi mind on tagasi kutsutud, siis pole ma siiani veel seda teinud, mis sest et lapsed suuremad. Ehk siis kui Mari sinna läheb :).
Aitäh Kaile fotode eest!

Head teed... Eesti kutsub

Viisime õhtul Tomi lennujaama, kus ta peaks praeguseks juba Finnairi lennukil istuma ning Toronto hilisõhtuseid tulesid imetlema. Kurb on muidugi kui keegi meist kauemaks ära läheb ja igatsus tuleb peale ise ka ära reisida. Kuid seekord oleme ülejäänud perega kenasti kodus. Klõpsasin pilte. Mulle meeldib millegipärast lennujaamade atmosfäär... inimesed, kes hetkeks oma igapäevasest elust justkui kõrvale astunud on. Samas arvas Kirke, et tema küll tahaks kohe sealt ära :) Vaatasime natuke suveniiripoes ringi, et aega parajaks teha. Eriti tore oli minu meelest see poolik kruus, millel kurb kiri, kui kallis Toronto oli, et ainult pool tassi sai kaasa osta :)

Teadusmessil koolis

Kirke koolis toimus iga-aastane teadusmess. Korraldajateks on 8ndate klasside lapsed, need kelle jaoks on kätte jõudnud viimane aasta samas koolis. Eelmine kord külastasin muidugi Mari väljapanekut kaks aastat tagasi. Seekord oli isegi Tom siin, et oma lapse tegemisi imetleda. Kirke valmistas koos oma sõbraga ettekande plastmassist. Kodus jahmerdasid nad ise plastmassi valmistada - booraksist ja valgest liimist, ning kohapeal tehti vaatamiseks sama. Kirke oli hästi asjalik. Ta pidi kõigile ligiastujatele täpselt seletama, mis ja kuidas. Ta sõbranna on see, kes ei räägi (olen aru saanud, et ta on valikuliselt tumm, kui selline seletus eesti keeles olemas on). Sellega seoses ei saa ma sugugi nimetamata jätte, et kooli abidirektor astus minu juurde ning kiitis selles suhtes väga Kirket, st et ta on võtnud selle tüdruku "heaolu" koolis oma südameasjaks. Üks teine õpetaja ei saanud mulle ka mainimata jätta, et kool kaotab Kirke näol hea õpilase. Ja sugugi mitte hinnete poolest hea, kuigi need just väga hullud ka pole :) Taas kord kinnitus sellele, kui palju hinnatakse last kui inimest.

Pean taas kord ütlema, et olen vaimustuses, kui tublid noored olid. Väga viisakad kõigi külalistega ning viimasele kui ühele tobedale küsimusele proovimas mingit normaalset vastust anda. Kirke sõbrannad Susan ja Marija (all paremas nurgas) demonstreerisid heli omadusi. Mäletan, kuidas me lapsepõlves tikutopsi ja jämeda niidi abil "telefoni" valmistasime ning sellega mängisime. Minu imestuseks polnud minu muidu tarkust täis kallis kaasa sellisest asjast varem midagi kuulnud. Tüdrukud kasutasid tikutopsi asemel väieseid joogitopse. Palju loogilisem :)

Eriliselt huvitav oli pizzakarbist tehtud päikeseenergial "töötav" ahi (esimesel pildil üleval paremal), milles kuumus võis kuni 80 kraadini tõusta ja kus sai vahukommi küpsiste vahele sulama panna (ameeriklaste magustoit :)

Kuna otsustasin õhtul Kirke ära oodata, siis käisin kõik lauad rahulikult läbi ja lasin igal oma teadustööst jutustada. Paistis, et päev oli üsna väsitav, sest nad olid juba kooli ajal teistele õpilastele seletusi jagamas. Ja homme uuesti :) Koju jõudes palus Kirke "päris" kakaod. See tähendab piima ja kakaopulbriga, nagu mina kunagi lapsepõlves seda sain (valmis kakaojoogi pulbrid on meie meelest liiga magusad).

Veel mõne õpetajaga rääkides tuleb välja, et koolis on vanemates klassides lapsi vähemaks jäänud! Kuid teisalt on esimest aastat täispäevase eelkooli klassides lausa 120 õpilast. Ja meie kool ei ole just väga suur! Eks kõik olene, kui vanad inimesed ümbruses elavad :)

Koolitöö

Taas kord pean ütlema, et koolis on ju nüüdsel ajal tore käia! Ei pea nina raamatus istuma, vaid võib sõpradega koos toreda videoprojekti valmis nikerdada. Mari pidi grupitööna prantsuse keele tunniks midagi valmistama. Kirke kutsuti appi filmima, temal on ilmselt kõige rohkem videotegemise kogemusi pagasis, sest aegajalt istub ta arvuti ees, et kõike filmitut kenasti kokku sättida! Tegelikult pidin mina viimaks asja viimistlema, sest millegipärast ei tahtnud hääl üldse läbi tulla, vaid kippus hakkima. Panin siis kõik rattakesed ajus tööle ning leidsin mingi ümbertnurga lahenduse, mis asja ära tegi. Hea on vahel muidugi ajurakukesi torkida, kuigi tegelikult oleks ma pidanud juba ammu peale pikka tööpäeva voodis tudima. Mida me kõik oma laste heaks ära ei tee :) Eriti kui laps õnnetu on, sest asi oleks võinud juba tükk aega varem valmis olla, kuid sõpradel oli kogu aeg muid asju ees...

Minu prantsuse keele oskused on väga ähmased. Ega ma täpselt tõlkida ei oska, kuid enam-vähem on selge, et jutt on Kanada ühest suuremast loteriist - Lotto Max - ja mida kõike võidetud rahadega siis endale osta saab! Prantsuse keel on Kanadas teine riigikeel, kuid eks seda õpitakse enamasti umbes nii nagu me kunagi vene keelt, et peab..., kuigi selle mitteoskamine ei tekita üldse probleeme! Ehk ainult Quebecis. Tegelikult on mujal provintsides ka koole, kus põhirõhk on prantsuse keele õppimisel (French immersion). Keskkoolis peab ainult ühe aasta seda õppima, kuid Mari studeerib omal valikul veel teist aastat.

Algkoolis muid võõrkeeli ei õpita, kui just ise vabal tahtel seda ei tee. See tähendab vanemate tahtel, kes oma võsukestele emakeelt tahavad selgeks teha. Koolide juures on tihtipeale kursuseid rohkem levinud keelte jaoks (õieti küll nende jaoks, keda siin rohkem on, nagu venelased, hiinlased, ukrainlased jne). Kuid see on kõik vabast ajast ja ei kuulu õppeprogrammi. Alles keskkoolis võid valikainena midagi muud võtta, olenevalt, mida seal pakutakse. Mari koolis näiteks hispaania keelt, kuid tema huvi on hetkel ainult teadusainetel, hakkab õppima bioloogiat, keemiat, füüsikat ja ma ei tea veel mida :)

Aga siin on igaljuhul noorte video:

Viktoria nädalalõpu aiatööd

Kuninganna Viktoria sünnipäeva tähistamise nädalalõpp möödub paljudele kanadalastele aiatöö tähe all (esmaspäev on vaba). Ega meiegi nendest maha jäänud, kuigi veetsime vaid esmaspäeva aiapoes käimiseks ning tomatite mahaistutamiseks (pildil on mõned, mis ka koju tõime, huvitav on see oranzhi-punasekirju viljalihaga taim, mille uudishimust kaasa ostsime). Meil juhtusid olema vihmased päevad, kuigi pühapäeval julges minu ülejäänud pere sõpradega metsa matkama minna. Selleks ajaks kui metsa alla jõuti, kadus ka vihm :)

Plant World on väga suur pood, kus tekib pea botaanikaaia tunne :) Jalutasime niisama seal puude vahel ning imestasime, mida kõike võiks aeda istutada. Klõpsasin pilte, kui kuulsin möödaminevat noort ema oma kaasale teatamas: "Vaata, mina pole ainuke, kes siin pildistab!" - "Ei ole jah!" kinnitasin, pilku nende poole pööramata :) Ümberkukkunud puu võis külili asendi saada tugeva tuule tõttu (äikesevihmad) või oli keegi ta meelega nii asetanud... ei tea.

Muidugi on tore neid uhkeid puid imetleda, kuigi ainult imetlemiseks meil vara jaguski. Kes küll on nõus puu eest $999.99 välja käima (kõige parempoolne ja vasakpoolne all nurgas)? Natuke odavam oli see valgete õitega ilutaim - $209.99. Kiwi ronitaime eest pidi ainult $84.99 letti laduma :) Hakka või ise kiwisid aretama ja müüma, kasvõi poole hinna eest! Need, mis ma kunagi seemnest kasvatasin, on täiesti elujõus!

Piirdusime seekord tomatitaimedega, millele Tom meie pisikesel aialapil kohad leidis! Tegelikult pean tunnistama, et kuigi ma pole suur aiandushuviline, siis seal poes käies hakkavad näpud kangesti mulla järele sügelema :)

Saime siiski veel ühe uue taime oma aeda - tavalise tikri! Meil on kaks õunapuud, mida me kord proovisime ka pritsida (mahe)mürkidega, kuid mis sel korral ja muudel aegadel ainult ussitanud vilju annavad - kui keegi proovib mulle veel rääkida orgaaniliselt kasvavatest viljadest, siis võiks nad mulle selgeks teha, kuidas see täpselt siiski käib. Mina pole oma silmaga seda veel näinud :)  Igal juhul otsustasime need maha võtta, sest kaua saab neid krimpsus söögikõlbmatuid õunu iga kord komposti viskamiseks kokku korjata. Tom lubas mulle emadepäeva lillede asemel puu kinkida (näiteks aprikoosi oma) õunapuu asemel. Kuid aprikoosi me täna ei näinud ning kui mu silm peatus tikril, siis tegin oma valiku selle kasuks. Ega siin naljalt tikreid ja sõstraid poest ega aedadest leia. Õunapuudest jäid mõlemad hetkel alles, kuigi üks kaotas mitu oksa, et tikker varju ei jääks. Eks sügisel vaata uuesti, millise puuga neid asendada.

Kallistus

Käisin hiljuti Kokoga loomaarsti juures. Talt oli vaja prooviks jalast verd võtta ning olin siis abiks kutsat kinni hoidmas. Muidugi ehmatas ta pisut ning verd sai liiga vähe. Arst tahtis teisest jalast uuesti proovida. Kui siis laua taga kohti vahetasime, tõusis Koko tagajalgadele ning pani oma käpad mulle ümber kaela ning surus end kõvasti minu vastu. Täpselt nii nagu hirmunud laps, kes klammerdub emme külge, palvega, et teda kohe sealt ära viidaks. Muidugi ei tohtinud me kuhugi minna. Teisest jalast sai aga ilma mingi probleemita vere kätte; kuid minu jaoks oli see koera tugev kallistus uus avastus koertemaailmast :)

Fotol on Kirke oma koeraga, parempoolsel eilse pügamise jälgedega.

Koerajuuksuris

Maailmalõpp läks taas kord meist mööda. Eks ootame nüüd järgmist... kuigi võin vist päris kindlalt öelda, et seda õiget ei suuda keegi täpselt ette ennustada :) Samas jõuab ju maailmalõpp kätte iga minut lugematutele inimestele, kui nad siit ilmast lahkuvad. Meie Koko jaoks ei olnud see päev just kõige meeldivamate killast, mitte just maailmalõpp, aga ikkagi... Enne suve tulekut tahtsime ta vabastada paksust karvkattest ning nõnda siis panin ta kenasti lauale seisma ning läkski lahti masinaga vuristamine.

Mu masinal on karvalõikaja tera natuke liiga väike, st karva pikkus jääb päris lühike. Ja nii sai Koko endale üsna ärapügatud ilme. Kirke palus küll, et jätame talle "juuksed" pealael alles :) Olin üllatunud, kui rahulik koer oli. Alguses panin ta rihmaga kinni ja tõmbasin suhteliselt pingule. Tahtsin ka tagantpoolt sama teha, kuid ma ei leidnud õiget kinnituspaika. Õieti oleks sellega rohkem jama olnud. Kirke käis vahepeal teda hoidmas. Kui aga ühel hetkel pidin kaelarihma aluse karvkatte kallale minema, siis olin üllatunud, kui rahulikult ta paigale seisma jäi. Tegelikult oli selge, et kutsule ei meeldinud kohe üldse selline sagimine tema ümber, kuid ta ei proovinud kordagi laualt maha hüpata või mind näksata. Samas keeldus ta laual seistes meie käest maiustusi vastu võtmast! Muidugi oli Koko närvis, kuid oskan ainult imestada, kui uskumatult kannatlik ja kena ta meiega on.

Saime päris suure kuhja karvu. Varsti võib juba ei tea mis sellest valmis kududa :)  Viimaks üks varasem pilt, kui karvad alles on. Ei osanud kohe seda "enne"-pilti lauale seisma pandud Kokost võtta :) Eelmine kord lõikasime ta karvu eelmise suve eel ja õues. Kuid panin tähele, kuidas iga pisikesemgi putukas teda häiris ja kõik hääled panind ehmunult ringi vaatama. Toas on ikkagi parem juuksurit mängida. Kõige naljakam oli see, kuidas mu käsi peale kogu seda lõikamist mõnda aega surises. Nagu oleks mul ikka masin käes olnud :)

Aiatööd ja vihm

Ebatavaliselt palju vihma paneb muretsema aiapoed, sest nii asjaarmastajatel aednikel kui ka proffidel ei jää muud üle, kui kurvalt toas akna taga istuda ning piiluda taeva poole, lootes hallide pilvede vahelt ometigi pisut heledamat triipu näha. Ajalehes kuulutas, kuidas 96 tunni jooksul sadas 68 tundi vihma! Kummikute ja vihmavarjude müük on viimaste päevade jooksul eriti suure hüppe teinud, nii et mõnele ka midagi positiivset :)
Mina ka ei muretse eriti, sest pole ma ei asjaarmastaja ega proff aednik meie majas. Tom on küll usinalt juba võililledega võidelnud ning tomatimaa üles kaevanud. Minul ei jää muud hetkel üle kui imetleda muru sees võimust võtvaid meelespea lilli! Neid tuleb iga aastaga aina juurde! Ega me muud tee, kui laseme aga rahulikult neil vohada, sest niipea kui nad ära õitsevad, kuivavad varred ning rohu sees pole jälgegi enam lilledest, mis hiljuti oma siniste õitega aeda ilu tõid. Unistan ka nendest toredatest kummikutest, mis oleks selliste vihmaste ilmadega eriliselt tore jalga panna :) Tegelikult ma ei mäleta, millal viimati kummikuid omasin... vist siis kui lasteaias käisin, khm... khm... ma pole küll lasteaias tegelikult käinud :)

Vihm

Ma ei mäleta sellist pikka mitmepäevast vihmasadu kogu selle aja jooksul, mis ma siin elanud olen. Tavaliselt tuleb ikka vahe sisse ja vihmahood lähevad kiiresti üle. Nüüd on küll olnud kangesti kodune (st eestilik) tunne, sest vihma on muudkui ladistanud. Täna õhtul pidin suure sajuga end välja ajama, sest Koko häda ei anna oodata :) Toppisin talle papud jalga ning tegin kiire tiiru, suur sini-kollane IKEA vihmavari käes. Proovisin ikka seda kutsa kohal hoida, kuid ega see eriti õnnestunud. Kui viimaks jooksujalu koju tagasi jõudsin, teatas Kirke, et üks papu on kadunud! Oh, seda õnne! Sain veel kord õue vihma kätte! Ja loomulikult pidin kogu tiiru ära tegema, enne kui pimeda taeva all maja lähedal sussi üle leidsin :D 

Toronto Eesti Kooli lõpuaktus

Esmaspäeva õhtul olin üle tüki aja jälle taas kord esmaspäevasel kooliõhtul Eesti Majas. Mari otsustas sügisel uuesti Toronto Eesti Koolis käima hakata ning eks ta siis proovis "päris" kooli ja karate kõrvalt sellegagi hakkama saada. Kunagisest suurest lasteaia klassist on ikka mõned keskkooli lõpuni vastu pidanud. Poistest vaid üks! Eks näe, kui paljud neist viimasesse, gümnaasiumiklassi, edasi lähevad. Mari oli küll veendunud, et ta ei jõua seda enam teha, kuid peale aktust oli tal juba hoopis teine jutt suus :)

Kolm sõbrannat - Kati, Katariina, Mari - kes aegajalt ka muul ajal kokku saavad. Ikka sellepärast, et lapsevanemad läbi käivad :) Mari ja Kati on pisikesest peast juba koos olnud, kui me kõrvaltänavatel elasime ning Tomi ema neid hoidis. Nüüd elame aga hoopis Katariinale lähemal. Nende eesti keel on kindlasti üks parimaid koolis. Millegipärast on mõnel ekslik arvamine, et nad on Eestis sündinud ja sellepärast ka keel nii hea! Kõik algab siiski kodust, kui järjepidevad seal eesti keele rääkimisega ollakse! Tean kahte väikest poissi, kes on juba neljandat põlve Kanada-eestlased ja kelle eesti keel annab silmad ette nii mõnelegi päriselt Eestis sündinule, kes siin mõnda aega elanud :) Ja seda tänu vanaemale, kes on järjepidevalt nendega koos olnud! Juhtumisi on ema-isa ka eesti juurtega, kes siiani eestlust tähtsaks pidanud. Vahel ma ei suuda ära imestada seda entusiasmi ja oma juurtest kinni hoidmist, eriti veel nende taustal, kes pole just väga kaua aega Eestist ära olnud, kuid kes täielikult eestlusele selja keeranud... Meie ise pole just selga keeranud, räägime eesti keeles ja käime Eesti vahet, kuid mul on tunne, et jääme mõnele kohalikule kanada-eestlasele kõvasti alla!

Mari keskkooli kolmanda ja seega viimase klassi õpetajaga Erika Kessaga. Erika oli väga kannatlik minu neiuga, kes päris palju karate, suusatamise ja õppimiste pärast puudus. Teisel pildil on Mari koos teise hiiu juurtega neiuga, kes lõpetas gümnaasiumi.

Videos on Kati ja Kristjani kõned, keskkooli ja gümnaasiumi lõpetajate poolt. Torkasin vahele fotosid lasteaiast ja kooli ajast. Muidugi enamasti kõik Mari kesksed :) Lõpus on katkend palast, mis on kooli vilistlase Riho Maimetsa poolt loodud. Ta õppis ja lõpetas Tallinna Muusikaakadeemia ning esineb siin koos õe Kailiga. Mul on kahju, et tema peetud kõnet linti ei võtnud. Muide tema on just see, kes mulle väga intrigeerivaid küsimusi esitas, kui ma veel õpetasin koolis (kaasa arvatud "Minu Kanadasse" lükitud pärimine, mis ma Türgist ja EÜst arvan :)

Ilma telerita!

Paar nädalat tagasi lülitati viimaks meie TV kaabelühendus maha (internet ikka jäi :). Saime veel pisut "armuaega" peale seda, kui olin vastava palve esitanud. Mul juba jõudis kahtlus tekkida, kas nad on meid ära unustanud ja ei katkestagi teenust. Mis ühelt poolt ju pole paha, kui mõnda asja tasuta saab, kuid teisalt tahtsime just oma kõige nooremalt võsult võtta ära kiusatust kogu aeg selle ees istuda. Oleme kõik peale tema suured lugejad ning telerit niikuinii palju ei vaadanud. (Tom kirjutab ka samal teemal. Eriti meeldib mulle leitud karikatuur sellest, kuidas kaablimees teab täpselt, kes kaabli läbi lõikas. Süüdlasi tuleb otsida pere raamatukoide hulgast :D)

Kirke on tegelikult selle ajaga juba kolm esimest Harry Potteri raamatut suutnud läbi lugeda, mis on tema jaoks väga suur saavutus. Eriti tähelepanuväärne, sest lisaks teatas ta mulle, et Potteri raamatud pole üldse huvitavad (ta kippus teatud hulka raamatuid lihtsalt uuesti lugema, millest ma tema puhul väga hästi aru saan, sest nii on lihtsam).

Eks ta istu ka vahel arvuti ees ja vaatab animemultikaid (ma väga ei pahanda, kui all jookseb tõlge, aitab ta lugemisele kaasa), ja siis minuga Eestist tulevaid saateid, endal vardad käes :)

Isegi Magic the Gathering kaardid otsiti üles ning mäng läks uuesti käima! Vahepeal on need kuidagi meelest ununenud! Olen aru saanud, et seal on paras ports reegleid, millega tuleb arvestada. Maailmas on üle kuue miljoni fänni, kes seda 1993.aastal ühe matemaatiku poolt välja mõeldud mängu mängivad (nüüd siis kaks uuesti juures). Meil on ka vahelduva eduga perega koos lauamängude mängimine käinud, kuid kahjuks just vahelduva eduga, sest karatetrenn võtab päris palju aega ära. Ehk nüüd saab sedagi natuke elavamaks muuta, kui lapsed tahavad lugemises pausi.

Ma olen ka uurinud paremaid teleriantenne, millega õhust kanaleid püüda. Tavaline võimendiga kahjuks annab vaid virvendavaid või topeltpilte. Kuid arvestades, kui hästi me praegu ilma hakkama saame, siis ma ei kiirusta väga sellega.

Eurovisioon ja muusika meie peres...

Paistab, et minu pöidlahoidmisest polnud palju kasu Eestile :) Vaatasin läbi interneti Eesti TV ülekannet. Tom oli esimesed kaheksa laulu minuga, kuid ta ei saa eriti aru, miks inimesed muusikat üldse kuulavad :) Proovisin lapsi ka juurde meelitada, kuid Mari oli just sõbranna juurest pidzhaamapeolt tulnud ning tal olevat vahepeal väga igav olnud, kui teised (välja arvatud veel üks neiu) olid hakanud Youtube'ist laule vaatama :D Kirke oli raamatu läbi saanud, ja ei teadnud, mida teha, sest telerit ei saa me enam vaadata. Kuid temagi keeldus minu kõrvale tulemast ja vardaid kätte võtmast. Tal on praegu sall pooleli!

Nii me siin oleme, et eriti palju muusikat ei kuula. Omal ajal pidi mul kogu aeg raadio kõrval plärisema, kui kodus olin. Kohe kui koolist koju sain, läks raadio peale. Nüüd olen vist tänu Tomi mõjule hakanud hindama palju rohkem vaikset olemist (linnulaulu kuulamist, nii palju kui seda linnas on ;), kuigi eks ma ikka vahel midagi kuulan. Tihtipeale ühe hooga mitu korda sama laulu :) Lapsed leiavad ka üksikuid, mis meeldib ja kuulavad üle ja üle, kuni unustavad või tüdinevad. Eurovisiooni vaatan peamiselt vanast harjumusest :) Nagu tükike tuttavat "vanast elust".

Eurovisiooni võidulaul oli üks nende hulgas, mis mulle meeldis. Võistlust vaadates oleks Itaaliale ka punkte jaganud. Esimese hooga jäi ta millegipärast kahe silma vahele. Hea, et nad tagasi ikka julgesid tulla ja neil hästi läks! Rootslaste Eric Saade pani mind hoopis uurima, milliseid muid laule ta esitanud on ja leidsin mitu, mis rohkem meeldisid :) Siin on üks. Taani oli ka kena, kuid meenutas mingit teist laulu. Huvitav oli kommentaar, et nende bänd A Friend in London on Kanadas tuntud. Arvestades, et ma palju muusikat ei kuula, siis on ta kindlasti kahe silma vahele jäänud :) Nende kodulehe alusel on nad esinenud Breakfast TVs, mida "hirmus" palju inimesi vaatab. Meie ka kunagi, kui teler oli :) Nad osalesid Kanada muusikanädalal märtsis. Ja nii palju, kui ma taani keelest aru saan (ainult tänu rootsi keelele), on nad ka alla kirjutanud plaadi väljaandmise kontraktile. Pidi siin septembris välja tulema.

Eurovisioon

Peaaegu oleks kogu Eurovisiooni tralli seekord maha maganud :) Vaatasin ikka ülesriputatud videod viimaks neljapäeva õhtul üle, st enamusel vaid pisut algust ja keskelt. Olen märganud, et parem ongi valmisvorbitud vidosid kuulata-vaadata kui "elus" esinemisi, kus iga viga mitmekordselt välja paistab. Esimese hooga meeldis üle kõige Prantsusmaa. Vist hakkab vanus oma rolli mängima ;) Autos keeran ka tavaliselt klassikaraadio peale.

Hoopis vastandlikult kleepis aga iirlastest kaksikute laul end minu külge :) Kuulasin reede hommikul uuesti mõnda üle ning siis jalutasin terve tee metroo peale just nende viisijupp peas edasi kõlamas. Nägin neid esimest korda X-factori saates (ei näidata Kanadas, aga olen ikka üle neti jälginud), milles jätsid alguses pisut ennasttäis tüüpide mulje, kes just kõige parema "helikvaliteediga" hääli ei omanud. Samas said nad hiljem kiita, kui varmalt nad olid koostööd tegema ning käitusid väga hästi, ilma igasuguste virisemisteta ja jonnimisteta. Peabki vist neid võtma naerusäde silmanurgas :) Ja minu meelest ei pea kogu seda Eurovisiooni ka niiiii hirmus tõsiselt võtma! Las see olla mõnus muusikute ühispidu! Kujutan ette, et nemad naudivad seda ettevõtmist ehk kõige rohkem (või vähemalt tahaks loota :).

Tegelikult meeldivad mulle ikka pisut rahulikumat laadi lood. Sakslaste Lena on kindlasti lemmik. Mulle meeldib tema hääl ja hoopis teist laadi laul seekordsetelt võistlustel. Islandlastega käib kaasas kurb lugu laulja loojast, kes ei saanudki oma loomingu edu nautida, sest elutee lõigati lühikeseks. Juba sellepärast tahaks, et neil hästi läheks! Shveitslastel on mõnus viis, kuigi sõnu kohati pole, kui 'na-na-na' sõnade nimekirjast välja jätta :)

Olen alati vaimustuses olnud a cappellast ning belglaste oma langeb muidugi sinna kategooriasse! Aserbaidzhaanil on väga kaunis meloodia, minu meelest, eriti kui veel seda paar korda kuulata. Ja soomlaste oma selline, mille peale ma poleks kunagi osanud öelda, et see meie sugulasrahva oma oleks olnud! Ilus!!! Lisaks veel sügava sõnumiga!

Kuna mina ei võta asja liiga tõsiselt, siis mingeid ennustusi ka ei hakka tegema :) Minu meelest on kõik võitjad, kes kohale läksid... välja arvatud need, kelle laul ilus ei olnud ;) Aga selliseid ei olnud ju, sest kusagil leidub alati keegi, kelle muusikaline huvi just nende joont pidi käib. Mina avastasin enda jaoks mitu kena lugu ja mitu lauljat, kelle muusikat edasi uurida-puurida! Ja muidugi hoian ikka Eestile ka pöialt! Midagi muud siit kaugelt ju teha ei saa :)

Linnaelu varjukülg...

Kas ei paista kevadiselt kaunis pilt Doni jõe orule, pisut udune, pisut vihmane, kuid värskelt roheline. Kuid nende pisut veel raagus okste vahelt jääb silma kellegi kodu...

Nagu oleks keegi hetkeks peatunud, kanuu kaldale tõmmanud ning ööseks puhkama heitnud, mõtlen hetkeks. Kuid tegelikult on see tõesti koduk neile, kellel kodu ei ole, seda meie mõistes kodu... Muidugi proovib linn leida kõigile abi, on olemas varjupaigad, kuid mitte alati ei sobi need mõnele. Põhjuseks ei tarvitsegi alati raha/vaesus olla, vaid hoopis psühholoogiline...